Reporteritund. Vastasseis tere, tänases saates hakkame arutama, kas eestikeelne kõrgharidus eelkõige alates magistriõppest on ohus või on hirm ülepingutatud. Kuna mure puudutab paljuski meie rahvusülikooli, siis oleme saatesse palunud kaks inimest Tartu ülikoolist. Professor Birute Klaas-Lang on eesti keele professor, aga ühtlasi ka Eesti keelenõukogu esimees ja Mart Noorma on Tartu Ülikooli õppeprorektor. Birute Klaas-Lang on seda ametit pidanud varem ja kuna Arp Müller on haigestunud, siis juhin saadet tema asemel. Mina, Lauri Varik, tere tulemast. Tere. Tervist. Läinud aastal avaldatud eesti keele arengukava elluviimise vahearuanne toob kõrghariduse ja teaduse valdkonnas probleemina esile, et järjekindlalt kasvab ingliskeelse õppe osakaal, mille tagajärjel on eesti keel mõnel alal kaotamas õppe- ja teaduskeel Rolli. Birute Klaas-Lang, palun kirjeldage seda probleemi olemust. Miks te näete ingliskeelse õppe mahu kasvus probleemi? Küsimusele lihtsalt ingliskeelse õppe mahu kasvus, vaid küsimus on pigem eestikeelse õppe mahu vähenemises. Ma arvan, et inglise keel ja mitte ainult inglise keel, vaid võõrkeeled kõrghariduses on täiesti kindlasti vajalikud ja ka eestikeelsete õppekavade puhul on teatud kursused on inglise keeles ja see on väga hea. Õppekirjandust loetakse võõrkeeltes, et ma tahaks ikka rõhutada kogu aeg seda, et võõrkeel ei saa olla ainult inglise keel. Et me jääme ikkagi väga kitsaks ja ühekülgseks, kui me, kui me räägime sellest, et et võõrkeel võrdub inglise keelega üldistada jah, aga oht on lihtsalt see, kui teatud võlad võivadki muutuda võõrkeelseteks, see tähendab seda, et me ei valmista enam Eesti ühiskonnal Eesti riigile ette ühe või teise eriala spetsialiste, kes oleksid kõrgharitud, kes suudaksid panustada Eesti ühiskonda, Eesti riiki just selle eriala arengusse ja kes oleksid eestikeelsed. Et paraku on ikkagi niimoodi, et õppekeel tuleb kaasa ka töökeeleks. Ja, ja siit on küsimus, kas me valmistame spetsialiste kõrgharidusega spetsialiste intellektuaale intelligentsi ette siis kogu maailma jaoks või on vähemalt Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli emissioon hoolitseda esmajoones selle eest, et Eesti riik saaks väärilise järelkasvu. Millistel erialadel on siis probleem suurem, millised on need õppekavad või valdkonnad, kus pole peale bakalaureusetaset ei, ei üldse Eesti ülikoolides enam võimalik eesti keeles jätkata ja magistriõpe näiteks vaid inglise keeles. Muide, kui keelenõukogu tegi vahearuande, mis vaatas 2013 2014 seisu, siis võib küll öelda, et sellel hetkel nii-öelda 2014 lõpus ei olnud Eestis ühtegi õppekavarühma, ehk siis me räägime eriala, sest selle laiemas tähenduses ei olnud küll ühtegi õppekavarühma, kus ei oleks vähemalt ühte õppekava olnud, mida oleks võimalik olnud läbida eestikeelsena. Visuaalne kunst, audiokunst oli see õppekavade rühm, kus oli viiest õppekavast ainult üks jäänud eestikeelseks hetkeseisu ma ei oska öelda, sest et arengukava jaoks me teeme lõpparuande ehk siis ülevaate järgmise aasta lõpus. Mart Noorma maalehte hiljuti esile, et lipulaevaks eestikeelse kõrghariduse osakaalu vähendamisel on just Tartu ülikool, kuna seal võetakse sügisel magistriõppesse inglisekeelsetele õppekavadele juba üle veerandi tudengitest. Miks te seda teete ja me oleme mõned nädalad tagasi uudis, pluss siis juba seda rääkinud, aga aga just veel kord, miks ja, ja kas te ei näe inglisekeelse õppemahu kasvus probleemi? Selle küsimuse vastamisel peab natukene kaugemalt pihta hakkama ja ma kõigepealt kinnitan, et kõik need mured ja riskid, mida siis ka Birute Klaas praegu esile tõi, on kindlasti väga tõsised ja nendega tuleb süstemaatiliselt tegeleda. Nii et eesti keele kui ühe väikese rahva keele hoidmine on, peab kõik kindlasti olema meile kõigile südameasi. Kui nüüd siit võta järgmine samm edasi, siis juba käisid läbi see väikese riigi väikese keele probleem. Ainult meil ei ole vähekõnelejad, aga meil on ka riik on väike ja kui riik on väike, siis teatud olukordades tuleb kvaliteedi küsimus päevakorda ja kvaliteedi küsimus mitte selles võtmes üldsegi mitte nagu eesti keeles võimalik kvaliteetselt õpetada. Küsimus on selles, et kui me tahame saada parimaid võimalikke õpetajaid, professoreid, lektoreid, dotsent, siis kvaliteedi tagamiseks me peame avama oma töökohad rahvusvahelistele spetsialistidele, vastasel juhul noh, meil on, Meil lihtsalt ei jätku spetsialiste koha peal rahvusvahelisel kvaliteeditasemel. Ja muidugi avanemine rahvusvahelisele konkursile toob kaasa ka selle, et Eesti omad spetsialistid pingutavad rohkem, et olla kõrgel tasemel, et neile kohtadele saada valituks. Ja see toob kaasa olukorra, kus ülikoolide töötajatest järjest suurem osakaal on ja inimesed, kes ei ole suutelised õpetama eesti keeles kõiki aineid ja selle üks osa on siin ka see, et need rahvusvahelised spetsialistid ei pruugi olla siin pikemaks ajaks kui näiteks kolmeks kuni viieks aastaks. Aja jooksul ilmselt ei ole võimalik piisavalt kõrgel tasemel eesti keeles õpetamist selgeks saada. See on nagu üks pool, ehk siis tihti on küsimus selles, kas Meie jaoks tähtsam on nüüd eesti keele hoidmine selle õppekeelena või on tähtsam õppekvaliteet ja veel kord rõhutan, mitte sellepärast, et eesti keele seisaks kvaliteetselt õpetada vaid sellepärast, et kes on meie spetsialistid, kes õpetavad ja teine pool. Samas küsimuses on nüüd see, et kui me vaatame Euroopa liitu kui sellist suurt sõbraliku rahvaste peret, siis paljud meie üliõpilased ka Eestist, paljud meie gümnaasiumilõpetajat, sest lähevad õppima ka välismaa ülikoolidesse. Ja paljudes Euroopa riikides võetakse meid sõbralikult vastu, nad saavad tasuta õppida. Ja valdavalt lähevad nad õppima siiski inglisekeelsetele õppekavadele, sest ütleme, väiksed riigid saavad suhteliselt harva lubada endale seda luksust, et kõik välisüliõpilased tulevad, õpivad nende riigikeele selgeks. Täpselt samamoodi peaksime, Meie oleme avatud ka üliõpilastele teistest riikidest. Euroopa ühtsuse aluseks on ikkagi see, et me vastastikku oleme avatud teineteisele. Nii et see on üks põhjus. Teine kolmas põhjus siinjuures on veel see, et kui me meie inimesed tulevikus järjest rohkem töötavad globaalsel globaalses konkurentsis globaalsetes organisatsioonides, mis toob kaasa vajaduse ainult keeleliselt, vaid ka kultuuriliselt suuta, võta ta siis koos väga erinevatest rahvustest inimestega ja õppimise mõttes. Kui nüüd meie eesmärk on siis valmistada ette spetsialiste sellisele sellisele tööturule, siis ilmselgelt on kaks tegelikult kaks võimalust, kas meie tudengipäevade õpivad välismaal või vähemalt teevad seal vahetus üli õpilaseks, et saada rahvusvahelist kogemust või siis on rahvusvaheline õpikeskkond siinsamas kodumaal ja seda rolli siis aitavad täita rahvusvahelised õppekavad. Ja siinjuures siis siis veel kord rõhutan seda, et kõige selle juhtmõte on ikkagi õppekvaliteet eesti oma üliõpilaste jaoks. Nii, professor Klaas-Lang, mida ütlete vastu? Ja siin oli nii õppejõudude teema kui ka üliõpilaste teema, et noh, võib-olla ma kõigepealt hakkaks siin argumenteerima sellega, et eestikeelsete õppekavade lõpetanud Tartu Ülikooli vilistlased on suurepäraselt hakkama saanud see Euroopa ja maailma tööturu nõudlikes tingimustes saanud oma tööga hakkama ka siis, kui nad on eestikeelse õppekava läbinud. Noh, võtame kas või meie arstid, kes on edukalt töötavad Soomes pärast seda, kui nad on eestikeelsed arstiõpe Eestis läbinud. Aga see teema, et, et külalisõppejõud ei õpi ära eesti keelt, no sellest ma saan täiesti kindlasti aru ja see ei ole ka võimalik, kui ta tõepoolest tuleb siia ainult paariks aastaks. Ja nii nagu ma ka alguses ütlesin, tegelikult võõrkeeled ülikoolis on äärmiselt teretulnud ja on väga hea, kui meil on võrgesid õppejõude, kui, kui loetakse ka milleski mingis muus keeles, mitte ainult eesti keeles. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu, ma arvan, et see on väga hea, sest see annab üliõpilasele kätte need võtmeoskused, mida talle eluks vajalik on. Mis puudutab nüüd üliõpilasi ja üliõpilaste kvaliteeti, siis siin minu meelest meil ei ole ju tegelikult täpselt ka teada, mis saab nendest välisüliõpilastest. Me teame seda, et, et välisüliõpilaste seas rahvusvahelistel õppekavadel on tegelikult päris suur väljalangevus. Küll võtame väga tugeva sõelaga nad siia vastu ja eeldame, et nad on tõepoolest väga nii-öelda kvaliteetne rahvusvaheline üliõpilane, kes, kes saab hakkama õppimisega, kes on väga motiveeritud ja nii edasi, aga millegipärast nad kaovad, millegipärast on teise aasta magistriõppes neid juba oluliselt vähem, kui neid sisse astus, et siin tekibki see küsimus, et miks nad siia tulnud on, kas nad on tulnud siia tõepoolest motiveeritult õppima või on neil mingid muud eesmärgid. Ja teine asi, kas, kas nende õppimine rahvusvahelisel õppekaval, kas nad on siis kõik selleks ka tõepoolest nii motiveeritud ja suutelised ikka tulen tagasi sellesama jutu juurde, et ka eestikeelsetel õppekavadel õppivad üliõpilased on tegelikult suurepärase võõrkeele oskusega. Kõik uuringud näitavad seda, et Eesti kooliõpilane saab gümnaasiumi lõppedes kätte niivõrd hea võõrkeeleoskus on maakeeles, mis on enamasti inglise keel mis on Euroopa tipus, nii et selleks, et pakkuda neile ingliskeelset õpet et nende võõrkeelt arendada, ma arvan, see ei ole nüüd see kõige esimene prioriteet, et meie noored on väga hea keeleoskusega siirduvad Erasmusesse vahetus üliõpilasteks, saavad suurepäraselt välisülikoolidest hakkama. Et tegelikult ma ikka tulen selle juurde tagasi, et, et kui me tahame, et ka väiksemaid keeli või ka keskmise rääkijaskonnaga keskmise suurusega rääkijaskonnaga keeli õpitakse, siis me peaks nagu rohkem neid ka propageerima, mitte ainult rääkima ühest keelest ja, ja see on siis nüüd siis inglise keel. Muide, välisülikoolides õpib praegu 1000 üliõpilast eesti keelt, see on see potentsiaal, kes teadlikult on nad ant teadvustanud Eesti olemasolu, nad on teadvustanud eesti keele olemasolu. Nad tulevad siia väga sageli pärast seda, kui nad on õppinud välisülikoolides eesti keelt, 30 ülikooli on välismaal, kus saab õppida eesti keelt ja 10 nendest on Eestist saadetud hektariga välisülikoolid. Ka sihtasutusega Archimedes oleme seda, seda kõrghariduse rahvusvahelistumist arutanud kahest otsast. Seda, et rahvusvahelistumine ei ole ainult see, et me toome siia ingliskeelsetele õppekavadele võimalikud palju välisüliõpilasi meie üliõpilased, siis saaksid nii-öelda kultuuridevahelist suhtlust ja, ja sellist rahvusvahelist õpikeskkonda sageli välisüliõpilane alustab oma teekonda Tartu Ülikooli just sellest, et ta kõigepealt õpib välismaal eesti keelt, tutvub Eestiga, tuleb siia suvekursusele, tuleb Erasmuse vahetusse ja siis tuleb juba õppima. Ja ma usun, et see, et rahvusülikoolis Tartu Ülikoolis on käsikäes eesti keel ja võõrkeeled, et see on väga oluline see ja, ja me peaksime seda, seda tasakaalu ja seda, et mõlemad suusad on esindatud ja mõlemad suunad on arendatud, peaksime koos suutma seda ka ka nii-öelda seda tasakaalu edasi hoida. Et ikka üldistada ei saa, et, et on mõlemat vaja ju tõesti keeli või etnograafia, kõike ei saa ju inglise keeles õpetada, aga samas Mart Noorma, tsiteerin teid nüüd eelmise aasta sirbile antud intervjuus, kus te ütlesite, kas on fakte, mis tõestavad eesti keele püsimise vältimatut vajadust. Reaalteadlasena ei ole ma neid leidnud, kui teada ülimaks sihiks inimkonna helge tulevik, peaks eesti rahvas andma oma panuse ja mida vähem on koostööd, pärssivaid, tõkkeid, seda parem, kui kõik räägivad. Samas keeles on koostöö ühe teguri võrra efektiivsem sele pildil näha keelelise mitmekesisuse otsest positiivset mõju. Tsitaadi lõpp. Palun, kas te laiendaksid teie selgitaksite seda mõtet? Nüüd on hea näide sellest, kuidas meedia rõhutab seda, mis talle meeldib, et täpsemalt praegu on siin välja võetud sissejuhatav vaat tekstist, mis edasi läks, nii et edasi on see nüüd tegelikult meil paljuski usu küsimus, kas me usume sellesse, et me, et see, et meil on oma keel, et see hoiab meid eesti rahvana, et see tugevdab meie Eesti riiki, et meil, eestlastel on kasu sellest rohkem kui oleks kasu näiteks paranevast majanduslikust koostööst ja võib-olla noh, mis iganes sama keele rääkimise kasu meil on, lihtsalt lihtsam, lihtsam on elada, kui kõik räägiks ühte keelt. Ja ka seal artiklis sama ju jõudsin ikkagi sellele järeldusele, et Need, inimesed, kes usuvad sellesse, et see, see on oluline, et eesti keel on väärtus, need sellest usus tegelikult lihtsalt ei piisa, vaid selle nimel tuleb võidelda oma keele hoidmiseks nimel tuleb võidelda. Ja kui ma siin praegu olen küll nagu nagu kõlaksin täieliku eesti keele väljasuretamine endise keelestumise eest kõnelda siis tegelikult ma siin toon lihtsalt väikse näite, et et ma olen väga seda meelt, et mida rohkem me rahvusvahelistumine ja tegelikult võib-olla väikseks täienduseks, mis Birute Klaas siin ütles, et tegelikult see me ei räägi siin keeleõppest, ma olen täiesti seda meelt, et Eesti tudengi eesti kooli lapsed juba õpivad väga head inglise keelt, aga mida me enda ümber näeme, on tegelikult kultuuridevahelised konfliktid ja see, et kui me ei ole olnud koos teistest rahvustest inimestega, siis meil lihtsalt meil on võõrahirm ja see on üks asi, miks on kasulik, kui me oma haridusprotsessis oleme olema rohkem koos inimestega teistest riikidest ja rahvastest ja me näeme, et nad on samasugused inimesed nagu meie ise, ma arvan, et, et seal on hästi oluline asi, aga nüüd, tulles tagasi tulles tagasi nüüd selle selle keeleküsimuse juurde täpselt sama palju, kui me arendame edasi rahvusvahelist õpet, täpselt sama tugevalt, me peame töötama selle nimel, et Eesti teaduskeel säiliks ja areneks. Ja noh, lihtne näide siit. Meie oma Tartu ülikoolist, kus me oleme pannud päris suurt rõhku sellele, et meie tudengid juba oma õpingute raames töötaksid eestikeelse Vikipeedia artiklite kirjutamise kallale, see on lihtsalt üks hästi tore näide. Üldiselt me ütleme küll, et vikipeedia, et see ei ole nagu teaduslik tekst ja siin me ei räägigi teaduslikus tekstis. Me räägime sellest, et meie üliõpilased rakendavad oma oskusi nüüd laiemale avalikkusele suunatud eestikeelse Vikipeedia tekstide kvaliteetsel väljaarendamisel ja lihtsalt üks number ühe ainuüksi ühel kursusel loodus-tehnoloogia teaduskonnas me viie aastaga meie tudengid on kirjutanud üle 1000 Vikipeedia artikli pika ja põhjaliku artikli, kus on iga artikkel on üle vaadatud juhendaja poolt eesti filoloogi poolt vikipedist-i poolt ja lihtsalt noh, üks number, mis näitab, kui tõhus ja vajalik see töö on ja mis neist tegelikult eestlaste vajadus eestikeelset, lihtsama selgitava teadusteksti järgi, vähemalt need 1000 artiklit on saanud tänaseks juba üle 3,2 miljoni kliki. Mis näitab, et ja need on kõike mingid reaalteaduslikud, bioloogia, füüsika, keemia ja nii edasi, see näitab, et on vajadus töötada eesti teaduskeelega eesti keelt edasi arendada selgelt. Aga tõepoolest, Birute Klaas-Lang äkki kõiki erialaseid kõiki valdkondasid näiteks geenitehnoloogiat või tuumaenergeetikat, kas on üldse mõistlik ja vajalik eesti keeles õpetada kogu teadustöö, aga ka praktiline töö nende erialade spetsialistidel käib ju peamiselt inglise keeles. Ma arvan, et kõigepealt peab üldse mõtlema, et mis erialasid Eestis õpetada, et millegipärast ei sea kahtluse alla seda, et Eestis peab olema arstiteaduskond. Kuigi näiteks on patsientuur peaks olema sellel arstiteaduskonnal taga kaks ja pool miljonit, et iga arstiüliõpilane saaks piisava määra praktikat ja kokkupuuteid erinevate haigustega. Me ei ole vaidlustanud seda, et, et ka väiksemaid erialasid, mida aga Eesti riik vajab, võib-olla ta vajab neid üks, kaks spetsialisti, ainult, et me ikkagi neid õpetame Tartu Ülikoolis. Aga küsimus on ikkagi selles, et kas siis nüüd kõiki erialasid me küsime, et, et mida on siis Eesti riigile vaja. Kas Eesti riigile on vaja ka geenitehnoloogiat ja kas eesti keelt on vaja arendada geenitehnoloogia suunas? See Vikipeedia näide on tõepoolest suretada tänane näide, väga hea on ka üliõpilaste kaasamine sellesse terminoloogiatöö, see kõik on väga oluline. Eesti riik tegelikult on teadusterminoloogia arendamisse ja samuti ka kõrgkooliõpikute erinevate erialade kõrgkooliõpikute arendamisse investeerinud juba päris mitu aastat ja päris hea summa raha. Aga nüüd ma toon siia kõrvale ühe teise näite, et kujutage ette sellist situatsiooni, kui riik rajab suurepärased jalgrattateed igale poole, aga selles riigis ei müüda jalgrattaid, kes siis kasutab neid jalgrattateesid? Sellepärast ma ikka ütlen endistviisi. Keele jaoks on väga palju erinevaid toreid, mis aitavad keelel edasi püsida ja areneda. Kuid kõige olulisem keele jaoks ei ole mitte see, et kas noor põlvkond kasutab slängi, risustab keelt ja sellega siin tõmbab keelele vee peale sõna otseses mõttes või kas, kas inimene oskab komasid õigesti panna või äkki ta teeb mõne suure, väike algustähevea. See kõik ei ole hukatuslik keele jaoks, kelle jaoks on hukatuslik see, kui teda ei kasutata ja keeld peaks saama kasutada kõikides kasutusvaldkondades. Ja seetõttu ma ütlen küll, et kui me investeerime terminoloogiasse, kui me investeerime kõrgkooli õpingutesse aga samas seda terminoloogia nii-öelda võetakse sahtlist välja ainult siis, kui näidatakse, et me oleme seda teinud või kõrgkooliõpik seisab ilusasti riiulis, aga seda ei kasutata, siis tekib mul jälle küsimus, et kas see raha ei ole mitte mahavisatud raha, mis on terminoloogia töösse ja kõrgkooliõpikute arendamisse investeerinud. Mart Noorma, kuidas ostate või ka nii, et mida peaks tegema, et ka 20 või 50 aasta pärast oleks võimalik geenitehnoloogia või materjaliteaduse teemadel kõrgtasemel eesti keeles diskuteerida? Ma lihtsalt jätkan samas samas punktis, kus Birute Klaas-Lang lõpetas, ehk siis täpselt sama meelt. Meil on oluline on see, et teatud kohtades me peame tegema valikuid ja konkreetne näide näiteks Tartu Ülikooli informaatika erialades. Kaks suuremat magistriprogrammi on ühisõppekavad Tallinna tehnikaülikooli, nii et on inglise keeles. Need on inglise keeles valdavalt sellepärast et ainuüksi Eestist pärit tudengikandidaatidega meil ei ole mingit võimalust täita ära seda Eesti Eestis baseeruvate ettevõtete ootust teadustööjõu järgi me lihtsalt inimeste puuduse tõttu. Me peame tooma inimesi sisse väljastpoolt. See on üks üks näide, kus ükskõik kui palju me ei tahaks eestikeelset kõrgtasemel infotehnoloogiaharidust toetada eestikeelsed magistriõppekavade kaudu, siis reaalselt sellisel juhul me me lihtsalt ei suudaks meid, suudaks täita oma siis ühte. Ma usun, et veel olulisemat eesmärki ehk siis anda Eesti tööjõuturule piisavalt spetsialiste me praegugi ei suuda. See valdkond on lihtsalt nii kiiresti arenev täpselt samamoodi mõnes teises valdkonnas. Kindlasti ei ole mõistlik inglise keelele üle minna, kui valdkonnas on, kui me suudame eesti õppijatega siis täita ära õppekavad piisaval hulgal, et see vastaks siis Eesti Eesti ühiskonnale vajadustele ja sellisel juhul, kui, kui on selline olukord siis. Ma olen täpselt sama meelt, et meil see nägu lihtsalt inglise keele pärast lihtsalt rahvusvahelistumise pärast. Sellistes kohtades meil ei oleks mõtet üle minna ingliskeelsetele õppekava. Birute Klaas-Lang. Noori ei jätku. Sellepärast tuleb üle minna. Sellepärast tuleb üle minna. Ma tulen jälle tagasi selle päris alguse juurde, et kas me oleme ka vaadanud, kuidas see mudel siis need nii-öelda tegelikus elus töötab, see, et õpetame, kui me võtame siia välisüliõpilasi, kuidas nad edenevad. Kas teisel aastal on neid sama palju kui esimesel aastal, et tegelikult ei ole niimoodi, et väljalangevus nendel õppekavadel on väga suur lahendused lahendust puhul? No mina vaataks väga ja otsivad seda, mida teevad meie meie hõimurahvad, mida soomlased teevad, Helsingi ülikoole on kuulutanud selliseks nii-öelda juhtprintsiibiks keeleküsimustes on kuulutanud rööpkeelsuse see tähendab seda, et, et me ei saa rääkida ainult et kas see on nüüd ainult inglise keeles või mõnes muus võõrkeeles või eesti keeles. Soomlastel on veel üks keel, mida, mille eest nemad peavad hoolitsema, see on rootsi keel ja selle rööpkeelsuse sisse ma ei mahu mitte ainult kaks keelt, vaid mahuga lausa kolmas keel, ehk rööpkeelsus peaks ikkagi mõtlema väga selgelt läbi selle, et kuidas me keelega ülikoolis õpetus keelega edasi liigume. Kas on võimalik mingisuguseid kokkuleppeid sõlmida, aga ka näiteks nii et, et jääks siiski kõikide erialade puhul võimalik koolitus ka eestikeelne. Sest me peame mõtlema ka lõpptarbija peale, hea küll me räägime infotehnoloogia ja et, et seda ei olegi vaja üldse eesti keeles õpetada, et siis me jõuamegi sellisesse situatsiooni, kui ma toon näite, et rahvusülikooli IT osakond professorile arvutit installeerides intelleerib selle tarkvara inglisekeelse isegi ei küsi, kas professor võiks tahta eestikeelset? Ta ütleb vastuseks minu küsimuse peale, et miks minu arvuti räägi minuga, ehkki inglise keeles siiamaani on ta rääkinud eesti keeles. Me eeldame vaikimisi, et see keel, milles soovitakse saada, on inglise keel. Nii et jälle, kui meil on olemas arvuti terminoloogia välja töötatud. Me oleme investeerinud riigi raha päris palju sellesse ja siis, kui tarbija seda ei kasuta. Ta ütleb seda, et mul on ebamugav, et ma olen harjunud. Aga äkki ma inglise keeles? No siin on jälle meie oma hoiakut, meie oma suhtumine, et eesti keel on meie endi kätes, tegelikult võib-olla on tõepoolest lihtsam minna üleüldse suhtlemisel siis võõrkeelel ehk siis inglise keelele, võib-olla on kõrgkoolis võimalik üle minna inglise keele, võib-olla meie riik võiks ka toimida inglise keeles, et see oleks ka efektiivsem, ökonoomsem, aga, aga see on see, mida me tahame. Siin räägiti sellest mitmekülgse, sest et loodusliku mitmekülgsuse säilitamine ei tekita mitte kelleski küsimust see, et, et on olemas punased raamatud ja teatud taimede teatud loomad on, on kaitse all ja vajalik nende arengut toetada. Et seda peetakse iseenesestmõistetavaks tegelikult ka kultuuride puhul, on niimoodi ka. Arvad, et kultuur ja teadus on teineteisest kaugel seisvad asjad, et see ei ole ju nii, tegelikult teadus kuulub kultuuri ja mitte vastupidi, teadus on osa kultuurist. Aga siin oli küsimus noorte vähesusest või ka huvi vähesusest, sest Tartu ülikool saatis hiljuti välja pressiteate, mille kohaselt 19-le inglisekeelsele, bakalaureuse- ja magistriõppekavale ning arstiteaduse integreeritud õppekavale esitati 2279 avaldust, aga neist Eesti päritolu oli vaid 194 kandidaati. Kuidas siis hinnata Eestist pärit tudengite soovi omandada Eestis üldse kõrgharidus inglise keeles? Siin oskab tõenäoliselt mart paremini vastata, täpsemini. Et välismaalt laekub oluliselt rohkem avaldusi, noh, siin on üsna selgelt põhjus selles, et teatud seltskond inimesi nad soovivadki, et kogu maailma kombata ja siis nad võivad ka olla kõige tugevamate üliõpilaste seas, nad saadavad 10-sse kohta avaldused laiali. Lõpuks meile tulevad vastuvõtud igalt poolt ja siis nad valivad ühe või teise või kolmanda. Ja loomulikult selles numbris on ka inimesi, kelle kvaliteedi tase võib olla täpselt, ei vasta meie vastuvõtutingimustele, nagu ikka kõik sisse. Ja sellepärast see number nüüd eestlaste osakaal siin siis tuli alla 10 protsendi siis tegelikult see ei vasta sellele, kui palju reaalselt õppima asub näiteks CD eelmise aastanumber on 26 protsenti kõigist rahvusvahelistel õppekavadel, õppijatest on Eesti üliõpilased. Aga selle koha peal võib-olla võtaks jälle kommenteeriks natuke Birute Klaas-Langi poolt välja toodud välisüliõpilaste suust väljalangevust ja kindlasti Eesti tasemel võib see olla väga suur probleem. Aga mul on küll hea meel selle üle Tartu Ülikoolis ülivälistudengite väljalangevus nüüd küll oluliselt suurem ei ole kui eesti oma üliõpilaste väljalangevus. Ma välja langus üldse, muidugi on Tartu ülikooli jaoks ja Eesti ülikoolide jaoks suur väljakutse. Üks põhipõhjus väljalangevuse taga on ju see, et meil Eestis ei ole tööpuudust haritud inimeste hulgas väga selgelt, meil on tegelikult kus iganes, meil on tööjõupuudus ja enamus neist välja langejatest lähevad, lõpetavad oma õpingud, katkestavad just sellepärast, et tööd, tööd, turg pakub meile nii ahvatlevaid võimalusi, et nad, nad ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Ja siin tulebki sisse tegelikult tasuta ja tasulise kõrghariduse teema üsna tugevalt, sellepärast et meil on mitu võimalust. Meil on võimalus rõhuda sellele, et ütleme, kui välismaalt tudengid tulevad, et nad kataksid kõik oma kulud või meil on võimalik rõhuda sellele, et kui välismaalt tudeng tuleb, siis me võtame ta vastu ainult juhul, kui ta kvaliteedis annab juurde meie õppeprotsessil, ehk ta on vähemalt samal tasemel, kui on seal samal õppekaval õppivad eesti üliõpilased ning Tartu Ülikooli väga selge lähenemisviis on, et bakalaureuseõppekavad on peaaegu kõik tasuta siis õppijatele. Sellepärast et tähtis ei ole mitte su vanemate rahakoti paksus, kui sa siia tuled, vaid tähtis on sinu akadeemiline võimekus. Ma toongi ühe aspekti ikkagi juurde, et ära küsida, kas ingliskeelsete õppekavade maht tuleneb ka sellest, et meil on siin tasuta kõrgharidus ja sedakaudu üritavad ülikoolid vähemalt mingil määral teenida, noh, kuulajatele siis võib-olla väikeseks selgituseks, et praegune seadus, seadusruum ütleb, et kui on eestikeelne eestikeelne õpe aga siis seda tuleb teha tasuta õppijate jaoks ja kui on ingliskeelne, siis on see kõrgkooli otsustada, kas see on tasuta või tasuline. Tartu ülikool on väga selgelt teinud otsuse, et kui on meil tegemist bakalaureuseõppekavadega kõigepealt puhtaks inglisekeelseid bakalaureuseõppekavasid, Tartu ülikoolil on praegusel hetkel kolm ja me avame neid bakalaureuseõppes ainult juhul, kui seal kõrval on ka õppimisvõimalus eesti keeles, ehk siis ei ole praegu võimalik olukord Tartu Ülikoolis, kus ingliskeelne õpe suretaks välja eestikeelse bakalaureuseõpe. Ja magistritasemel on muidugi olukord natukene teistsugune, seal seal võib ingliskeelne õpe asendada ka eestikeelset õpet bakalaureuseõpe magistriõppes, nüüd Tartu ülikool on väga selgelt seisukohal, et nagu ma juba ütlesin, kvaliteet on tähtsam, kui see sisse tuleksid. Põhjused nende välisüliõpilaste siia toomiseks ei ole raha teenimine, nende siiatoomise põhjus on see, et õppe kvaliteet oleks kõrgemal tasemel. Et meil oleks rohkem spetsialiste, keda keda Eesti tööturule suunata või kes lähevad siis välismaale tagasi ja on siis seal nii-öelda Eesti saadikud välismaal, sest neil on positiivne õpikogemus Eestis. Nii et Tartu Ülikoolis on magistriõppes nüüd oma õpingute eest maksvate üliõpilaste osakaal mõne protsendi tasemel. Aga räägime siis sellest kvaliteedist, mida te selle all mõtlete, et kui hea on siis Eestis või Tartu Ülikoolis antava näiteks magistriõppekvaliteeti, et sest et me oleme siin ka tuttavatelt üliõpilastelt kuulnud näiteid loengutest, kus pea kõik kuulajad on eestlased, aga auditooriumis istub ka üksikvälistudeng ja siis õppejõud pursib väga kehvas inglise keeles tahvli ees loengut anda, et ja võib-olla sellest loengust ju ei saa ei midagi eestlased ega, ega kase välistada. Hea meelega kuulaks, millisest konkreetsest õppejõust jutt, sest ma julgen küll kinnitada, et see on siiski vähene erand. Aga noh, selge on see, et et välisüliõpilaste osalusega loengutes meie Meie kogemused, meie, meie võimekus õpetada kindlasti peab olema natukene teistsugune tegelikult Tartu Ülikoolis kindlasti enamus õppejõud ongi valmis vajaduse lõpetama nii eesti kui inglise keeles. Juhul kui tema auditooriumis on ka välisüliõpilasi, aga loomulikult me õppekavade arenduses ja õppeprotsesside planeerimises püüame vältida olukorda, kus ütleme, et noh, seda nagu te kirjeldasite, et, et on suur auditoorium, eestikeelseid üliõpilasi ja seal on siis üks välismaalane. Üldiselt noh, ma ise õpetan ka tavaliselt need on enam-vähem võrdne osalus eestlaste ja välismaalaste vahel ja siis moodustub sellisel juhul moodustub sealt sünergia näiteks rühmatöödes, kus alati on segunemine ja jällegi selle eesmärgiga kultuuriliste kultuurierinevuste tingimustes hakkamasaamise harjutamine meie üliõpilastele. Nii et nii et jah, selle konkreetse näite puhul võib-olla see on, see on natukene vanemast ajaloost, aga, aga kui mitte, siis aga kuidas see õppetöö kvaliteeti te mõõdate, et oleks hea ja üliõpilased rahul, õppejõud rahul väga selgelt meil on selleks protsessid. Küsime üliõpilaste tagasisidet kõigi kursuste kohta, seda tagasisidet analüüsitakse, analüüsitakse, õppejõud ise analüüsib, seda vaadatakse teaduskonna nõukogu tasemel. Kui on kvaliteediprobleeme, planeeritakse arendusmeetmeid iga aastaga järjest tõsisemalt, meie üliõpilasesindus on suur õppekvaliteedi eest võitleja jälgib õppe tudengite tagasisidet kasutamist siis siis õppejõudude poolt. Ja kui ma räägin siin kvaliteedist selle rahvusvahelistumise kontekstis, siis, siis ma ei pidanud praegu silmas. Jah, alguses pidasin silmas ka õppejõudude poolt, aga viimases otsas rääkima tudengite osast ja on üsna selge, et et kvaliteetseks õppeks on hea, kui üliõpilased on ühtlaselt kõrgel tasemel kui üliõpilaste hulgas, näiteks kujutame hüpoteetiliselt olukorda, et Eesti tublid üliõpilased lähevad õppima, aga välismaalt me võtaksime õppekavale raha pärast, ükskõik kes suudab maksta. Siis tekib olukord, kus, kus see keskkond ei ole motiveeriv ja toetav, nüüd selle ülemise otsa üliõpilaste arenguks. Sellepärast meie rõhuasetus ongi selles, et latt oleks kõrgel, et õppima tuleks üliõpilased, kes suudavad kõrgel tasemel õppida. See surub tegelikult nagu reaalselt päris tihti ka paljusid Eesti üliõpilasi sealt välja, sest välismaalt tuleb lihtsalt kõrge akadeemilise võimekusega seltskond. Birute Klaas-Lang. Jah ikka sellest samast õpetamisest, et Soome näitel Turu Ülikool, kuidas on, kuidas on lahendanud veel olukordi selleks, et pakkuda ja just ka külalisi, üliõpilastele, inglisekeelseid programme, sest sest me meil ka Tartu Ülikoolis on, on tegelikult just see külalise üliõpilaste hulk on ka väga meeldivalt suur, et tullakse semestriks või või, ja, ja sealt jäädakse ja sageli ka kauemaks ette, et noh, näiteks humanitaarvaldkonnas ongi sellised ütleme siis kursuste komplektid, mida, mida, mida pakkuda välisüliõpilasele. Et ka praegu meie humanitaarvaldkonnas arutame hetkel just alusmoodulit ja, ja siin ongi selline suur dilemma, et, et ühelt poolt vajatakse tõepoolest näiteks sellist populaarset teiste ajaloo kursust välisüliõpilasele aga samas, kui seesama eesti üliõpilane, kes on Eesti ajalugu koolis ja gümnaasiumis piisavalt palju õppinud, saab nüüd võimaluse valida seesama kursuse, siis see on ju sisuliselt lati alt läbi jooksmine. Et kas me räägime siin sellest õppekvaliteedist siis et tõepoolest selle sisulises tähenduses? No mul endal on ka kogemusi ja ütleme siis võõrkeeles õpetamisega, et ma olen tegelikult suuteline õpetama kuues keeles. Ja ma olen õpetanud kõigis nendes kuues keeles, mitte ainult eestikeelseid, mitte ainult konverentsi ettekandeid pidanud, vaid ma olen tõepoolest, ma võin julgelt kinnitada, ma olen kõiki oma kuut keelt kasutanud õppetöös, aga on ainult üks keel ja see on eesti keel, kus ma oma mõtted san sõnadesse panna. Nii et need mõtete poolest jõuaksid sõnadesse. Ja ainult sel juhul on ka minu auditooriumis võimalik needsamad minu mõtted, mis on kinni püütud läbi sõnadega muundada ja ümber transformeerida mõteteks, kui seal on siis eesti tudenkond või hästi Eestis eesti keelt oskavad aga siiski informatsiooni edasi anda on võimalik tõepoolest erinevates keeltes, aga ma siiski arvan, et et oma mõtete sügavust, mina vähemalt suudan edasi anda küll ainult eesti keeles. Tooksin nüüd teemasse sisse, mida te siin puudutasite, meie lähiriigid või teised maad puudutasid, te rääkisite siin Soomest, aga, aga ka veel näiteks Lätis see Leedus või ka Rootsis, kuidas on siis seal olukord selle inglise keele pealetungiga kas seal antakse ikkagi kodukeeltes veel doktoritöid välja ja, ja milline on seal olukord? No minu andmetel on küll praegu meil selline peegelpilt, et Eesti ja Soome on liiguvad suhteliselt käsikäes, et meil vähemalt aruande tegemise ajal oli umbes 20 protsenti doktoritöödest eestikeelsed ja nii nagu Soomes praegu hetkel ma arvan isegi vähem küll, aga ma ei teeks sellest väga suurt probleemi, kui eesti keele kui võõrkeelsel doktoritööl on juures ammendav eestikeelne kokkuvõte, nii nagu nagu Tartu Ülikooli regulatsioonid seda aga nõuavad. Et kõik Eesti ülikoolid ei ole sellega kahjuks kaasa läinud. Lätis-Leedus on, on see protsent, nii et vastupidine, et umbes 20 protsenti töödest on, on võõrkeelsed leedu Läti puhul on ka see just eriti Lätis, on nii Läti riigi põhiseadusesse, aga Leedus täpselt samamoodi on muide ka Eesti põhiseaduses on kirjas ka see, et eestlasel on õigus saada haridust eesti keeles. Lätlased ja leedukad kirjutavad selle palju täpsemalt lahti, et, et küsimus on ka kõikides astmetes, kus on õigus saada emakeelset õpetust. See on põhjustanud ka olukorra, kus näiteks Läti Ülikool Riias on loonud oma filiaalid, kus antaksegi inglisekeelset õpetajat mitte siis nii-öelda seadusega vastuollu minna. Leedulaste puhul on see suur eelised teed Leedu siin üldse rohkem kui eestlasi ja leedu keele leedu keelt emakeelena rääkijaid on neli miljonit, maailmas, nendest natuke napp kolm miljonit või isegi vähem on praegu Leedus aga miljon leedu keelt emakeelena rääkijate elab välismaal. Leedu on tegelenud juba mitu aastat väga intensiivselt selle programmiga, et et kutsuda tagasi kõrgharidusse välismaal elavad leedulased, mis tähendab rahvusvahelistumist, aga rahvusvahelistumist läbi Leedu keele? Loomulikult nii Lätis kui Leedus võin ka kinnitada, olime just Tartu Ülikooli delegatsiooniga Vilniuse Ülikoolis nädal tagasi. On on väga palju, räägitakse inglisekeelsest õppest ja sellest, et saada välisüliõpilasi läbi selle. Aga ma naasen siis ikka selle juurde, et meie häda on see, et meil on inimesi, noori on vähe ja mõnedel või paljudel erialadel on see eestikeelset, et tulevik seepärast tume. Selle koha peal ütleks, et see ei ole meie häda, see ei ole meie häda, sest meil ei ole mõtet hädaldada selle üle, et meid on vähe. Loomulikult see fakt jääb faktiks, aga kõiki asju tuleb vaadata nagu võimalusi ja see tegelikult, et me nüüd lihtsalt vaatame ennast, kus ta väikest rahvast, kes peab globaalses maailmas ellu jääma hakkama saama, siis praegusel hetkel me saame olla ju tegelikult väga uhked selle üle, kuidas meil on läinud. Me oleme iseseisvad, meil on oma keel, meil on meie Vikipeedia, maailma kõigist tuhandetest keeltest on suuruselt lausa 42. kohal, mis ei ole seal, see on päris uhke koht nii väikse rajate hulgaga keele kohta või, või number näiteks, mida Birute Klaas-Lang siin väsi välja tõi, kui palju tegelikult eesti keelt õpitakse ka välisülikoolides? Ma arvan, et nii väikeste keelte USA osas on, oleme ikka väga tublid ja see on kogemus, mis väärib kindlasti ka jagamist. Ma arvan, et siin Eesti võib ja kindlasti on juba võtnud ja võtab ka edasi pidi sellist jällegi nagu selliste edukogemuse jagamisse jagaja rolli keel ja see on jälle üks põhjus, näiteks, miks ka teised väikese keele kõnelejad ka Tartusse kokku tulevad. Muidugi soome-ugri on üks valdkond, kus Tartu kindlasti kuulub juhtivate tegijate hulka, aga, aga ma arvan, et siin on potentsiaali tulevikus ka veel rohkem kogemust jagada teiste väikeste keele keeltega, kes pea, kes püüavad maailmas hakkama saada. Ja ma arvan, et, et Eesti on väga tubli olnud, kui küsida ja kui praegu Eesti vabariigis 100. sünnipäeva lävel mõelda selle üle, et mis on Eesti riigi suurimaid saavutusi, siis mina paneksin küll eestikeelse ülikooli üheks Eesti riigi suurimaks saavutuseks. See, et eesti keel kuulub maailmas ja keelehulka, milles saab ülikooliharidust anda ja kus õpitakse eestikeelses ülikoolis, et et meil on, meil on põhjust uhke ole ja tõepoolest, meil on põhjust uhke olla ka selle üle, mida Eesti riik on teinud ja ka mida Tartu ülikool on teinud selleks, et eesti keele oleks Eesti riigis hea ja et ja Tartu Ülikoolis hea, aga siiski samas kõrval on meil sellised sellised kurvad näited. No võtame kasvõi Malta, hea küll, Maltale rääkijaid ja on on täpselt poole võrra vähem kui, kui eesti keele rääkijaid. Aga Malta riik on juba päris pikka aega andnud ainult inglisekeelset kõrgharidust, mis on toonud kaasa selle olukorra, et gümnaasiumis enam ei ole ka ju mõtet neil inimestel õppida malta keeles, kes tahavad minna asi kõrgkooli ja see on selline lumevalmis, mis hakkab veerema ülikoolist, et nii kaua kui on eestikeelne ülikool, niikaua kui ka teaduskirjutatakse eesti keeles on, on kõik korras, eesti keel on kõikides kasutusvaldkondades säilinud. Aga kui nüüd üks nii-öelda see juureniidistik lõigatakse ära, siis see taim võib hakata kiduma ja kuivama ja see lumepall hakkab veerema ülikoolist. Ta veereb edasi gümnaasiumisse. Sest jah, tõepoolest, ma usun ka, et viimane, viimane on see õpetajate koolitus, kus hakatakse veel tingima, et tõenäoliselt õpetajakoolituse programmid on ikkagi need, mida kõik mõtlevad, et peaks olema eestikeelsed. Aga ikkagi ma kordan endistviisi, et, et me peame mõtlema laiemalt, me peame mõtlema ja Eesti riigi seisukohalt ja ka kultuuri seisukohalt ja eesti keel on eesti kultuuri alustala. Noorma, kuidas vastu aidata sellele ja ma väidan väga kriitiliselt, väidan vastu, et see lumepalle jaga veerima mitte doktoriõppest, vaid hakkab veerema lasteaiast ehk täpsemalt, mitte lasteaias, mis lasteaias toimub, aga sellest, mis toimub kodus, kuidas meie noored istuvad arvutis surf avad internetis, vaatavad ainult ingliskeelseid YouTube'i videosid ja tegelikult meie koolisüsteem. Ja veel kord oleme õnnelikud siiani tegelikult suhteliselt hästi, et eesti keelt hoida, aga see surve, see surve, mis tuleb meie globaalsest maailmast meie internetiseerumisest see surve väga tugevalt, siis siis veeretab seda palli selles suunas, et, et veel kord, kui me süsteemselt ei tööta eesti keele ja kultuuri hoidmise nimel siis ma usun, et kõik, kes ütlevad, et siis me siis see on ohukoht, see on suur risk, ma olen 100 protsenti nõus, see ongi suur ohu koht ja risk. Aga Birute Klaas-Lang ei, oletegi keelenõukogu esimene mees, mida peaks nõukogu hinnangul siis just kõrghariduse vallas eesti keele kaitsmiseks säilitamiseks tegema, sest veel üks aspekt oluline pole ju mitte õppe- ja teadustöö lihtsalt läbiviimine eesti keeles, oluline on seda teha heas ja korrektses eesti keeles, et milline on näiteks õppe- ja teadustöös kasutatava eesti keele tase? Kui paar aastat tagasi oli Tartu ülikoolis keelenõukogu poolt korraldatud suurseminar kõrghariduse keelest, kus, millest võtsid osa siis kõrgkoolidirektorid, siis selle seminari tulemusel kõik tõdesid, kõik olid ühe arvamusel, täpselt nii nagu ka minu hea kolleeg Mart siin kõrval ütleb, et et siin on ohumärke, see on riskialdis valdkond. Me peaksime kõik ühiselt midagi tegema, siis siin on, et me võiks tõepoolest istuda maha ja arutada, mida me siis nüüd tegema hakkame. Sest lõppude lõpuks ainult sellistest imekaunitest, visioonidest ja sellest, et, et, et me tunnistame, et see on oluline, aga kui sellele järgne tegevusi jah, tõepoolest Vikipeedia on tegevus, CDd, terminoloogiaga tegeldakse, see on tegevus. Aga me peame nagu analüüsima kõiki neid riskifaktoreid. Sest et tegelikult meil ei ole aega ja meil ei ole ressurssi ja meil ei ole ka nii palju inimesi, eks, et eksperimenteerida sellega. Et mis siis saab 50 aasta pärast, kui meil siis nüüd nii-öelda ohjad käest laseme. Et arvates peaks siiski nii nagu Tartu ülikool kuus aastat tagasi võttis vastu keelepõhimõtted, mis tegelikult on nüüd aegunud juba, sest et me ei pea ise ka nendest põhimõtetest enam kinni. Iga kord, kui senatis tuleb jutuks inglisekeelne õppekava ja me selle avame siis olen ma ikka jälle meelde tuletanud, et aga kas meil on ülikoolil mingisuguseidki mingisugust keelepoliitikat seedida, ma siin nimetasin Soome ja Helsingi Ülikooli rööp keelsuseks, et on kokku lepitud, kuidas edasi minnakse keelega, et kuidas saavutatakse olukord, et, et Soomes, et Helsingi ülikoolis on kõik kolm keelt olemas siis me peaksime, aga lepime kokku ka Tartu Ülikoolis. Eesti kõrghariduses tervikuna, et kuidas saavutada see olukord, et meil oleks ikkagi kõikidel erialadel võimalik eestikeelset õpet saada Eesti ülikoolides. Meie saateaeg läheb väga ruttu, hakkab varsti lõppema, ma loodan, et kuidagi ikkagi jõuame mingisugusele üksmeelele. Mart Noorma, sõnastage palun mingi visioon, milline peaks olema siis eesti keele positsiooni ja kõrghariduses näiteks 10 aasta pärast? Väga tugev. Väga tugev ja kuidas selleni jõuda, väga hea hoida, nagu siin ühte tehti, väike vihje, et nüüd konkreetselt oleks vaja, siis ma olen 100 protsenti seda meelt, et seda küsimust, see peab kogu aeg olema päevakorrale, nagu ikka strateegilisel planeerimisel. Me peame. Meil peab olema pikaajaline eesmärk, me peame kogu aeg vastavalt oma tegevusi juhtima ja vajadusel korrigeerima. Ma ei usu sellesse, et Me suudaksime praegu näiteks 50 aasta perspektiivi pähegi realistlikult prognooside, ma arvan, ühiskond meie ümber lihtsalt nii kiiresti muutub. Aga see veel kord rõhutab, et see diskussioon täpselt nagu nagu Birute Klaas-Lang ütles, see, see, see diskussioon peab olema kogu aeg viimased, me peame kogu aeg jälgima reaalselt väga praktilised asjad, kui me avame inglisekeelse õppekava inglise keeles, õppekaval minimaalne on välisüliõpilaste jaoks peaks olema vähemalt valikainetena võimalik korralikult eesti keelt õppida veel parem muidugi, kui, kui seda vedanud veel rohkem välisüliõpilastele peale suruda, aga loodame ikka selle peale, et neil on lihtsalt, ega muud motivatsioonimehhanismi toetavad neil eesti keele õpet. Täpselt samamoodi. Me peame siis süsteemselt nende õppekavade avamise juures läbi kaaluma, kui palju neid ja kus kohta neid on vaja. Sellega tegeleb Tartu Ülikooli senat. Ükski õppekava avamise otsus ei ole, ei ole lihtne, kõik on põhjalikku diskussiooni tagajärg ja mida aasta edasi ütleme nii, et alguses oli küsimus lihtne. Kui meil oli vähe õppekavasid selgelt, neid peaks olema rohkem praegu, kui me jõuame siis siia kusagile näiteks teises õppeastmes magistriastmes kusagil 26 protsendi rahvusvaheliste õppekavade osakaalu juurde. Nüüd tekib juba tõsisem küsimus, et kus on siis see optimaalne ja noh, rahvusvahelise kogemuse järgi ütleks, et sobima olen kusagil siin 26 protsendi ja kusagil 50 protsendi vahel ilmsa tasub ehk siis iga järgmise rahvusvahelise õppekava avamise puhul, see diskussioon läheb järjest järjest tugevamaks ja loomulikult jõuame ka selliste konkreetsete põhimõtete, ühiskondlike kokkulepeteni ka Eesti tasemel. Kui mis on siis optimaalne rahvusvahelise õppe osakaal, siis seda parem? Birute Klaas Lange jäid rahule äkki mõne valikaine puhul ikkagi teha eestikeelne õppekava kohustuslikuks magistriõppes. No mis puudutab eesti keele õpet välisüliõpilastesse, siis ma arvan küll, et, et seda peaks rohkem propageerima rohkem rohkem ehk reklaamima, et mul üks tudeng praegu just kirjutab bakalaureusetööd sellest, et vaatab, kuidas välisüliõpilased, et, et mis on nende motiivid, õppida eesti keelt siin ja mis, mis on need motiivid, mis siis mille pärast nad ei õpi, et, et paljuski on ka sellest, et, et tõesti, et vaadatakse ennast siin kui külalist. Ja, ja siis ei õpita, et, et me, me peaksime nagu mõtlema, et kelle jaoks me oleme, kelle jaoks rahvusülikool ma räägin ikkagi Tartu ülikoolist, Tartu ülikoolil on ikkagi eriline missioon täita ja see, et et Tartu Ülikoolis rahvusprofessuurid ei tähenda ainult seda, et Tartu Ülikooli rahvusülikooli staatus ongi ainult läbi nende rahvusprofessuurid, et meil on eesti keele, kultuuri ajaloo nii-öelda süvendatud õppimine ja, ja õpetamine ja vastutus selle eest, et rahvusülikooli missioon on ikkagi Eestile intellektuaalse järelkasvu koolitamine. Et mardi ettepanekud olid väga head ja sellist konkreetsust tahaksin mina ka näha, aga, aga siin on vaja siiski ka poliitilisi kokkuleppeid ühiskonnas tervikuna. Et kui iga ülikool nii-öelda tõmbab seda vankrit enda suunas ja, ja siin on ka ikkagi need rahalised motivaatorid väga-väga olulised päris paljude ülikoolide jaoks, miks avatakse oma uksed ja, ja miks luuakse massiliselt inglisekeelseid tõpet, lootuses saada neid maksvaid üliõpilasi. Et kas see on kõik see, mida me tõepoolest tahame, et me peame siiski iseenda jaoks väga selgelt püstitama küsimuse, et kas me tahame näha eesti keelt ülikoolis mõne aasta pärast, 20 aasta pärast ka 50 aasta pärast ja, ja mida me selleks peame tegema ja mis mahus ja mis mahus? Ja lõpusõnad siis teile mõlemale. Millise ühisosani tänase diskussiooni põhjal jõudsite, Mart Noorma? No ma arvan, et kui me eestikeelse kõrghariduse tulevik ei sõltu niivõrd sellest, mida meie, et rahvusüli kooli senatis arutame vaid kõige rohkem, sõltub see sellest, kui palju eesti rahvas usub oma keelde oma kultuuri säilimisele, vajadus, see on valmis selle nimel pingutama, et eesti keel oleks elujõuline, eesti kultuur säiliks ja meie riigil läheks hästi. Kui meie rahvas on valmis selle nimel pingutama ja mitte praegu me rääkisime ainult keeles, aga näiteks riigikaitsemajandus siis Edasi küsimus, et need kõik on tegelikult seesama kategooria küsimus, et kõik see sõltub sellest, kui palju me eestlastena oleme, oleme valmis oma asja eest pingutama. Aga kui me oleme selleks valmis, siis kahtlemata kajastub see ka igal juhul Tartu Ülikooli ja teiste Eesti ülikoolide tegevuses. Väga palju on, kindlasti sõltub hoiakutest me keele puhul on ka sees ja küsimus, et, et kas ma tahan eesti keelt kasutada, et kas mul on see võimalus olemas, kas keel on nii tundlik ja hästi arendatud tööriist, et seda on võimalik ka kõikides valdkondades kasutada ja kas ma tahan seda teha? See ühisosa, mis, mis meil siin oli, oli, oli küll selline, et ma saan aru, et me mõlemad tahame ja me mõlemad usume sellesse, et neid tahtjaid on ka peale meie siin rohkem, aga aga see, mis siis nüüd edasi juhtuma hakkab? Ma arvan, Tartu Ülikooli kui rahvusülikool võiks siin kindlasti olla initsiatiivikus ja käivitada seda keskusteluga laiemalt ja, ja püüda üritada siis jõuda ka poliitiliste kokkulepeteni, et mida tähendab rahvusülikooli jaoks eesti keel? Suurepärane aitäh teile stuudiosse tulemast, niisiis eestikeelne kõrghariduse ja ülikooliharidus ei sõltuvaid ülikoolidest endast, vaid ikkagi laiemalt ühiskonnast, meist kõigist, kuidas me seda kasutame ja hoiame. Teeme siis tööd selle nimel, et see ikkagi ka tulevikus nii jääks. Meil olid tänases saates Eesti keelenõukogu esimees, Tartu Ülikooli eesti keele professor Birute Klaas ja Tartu Ülikooli õppeprorektor Mart Noorma. Aitäh kuulamast. Saadet juhtis Lauri Varik. Vastasseis.