Markiis seisis nagu välgust rabatud. Ta võttis jõu kokku ja tahtis isa juurde joosta. Aga selle mehe kummaline tõsidus arvas ennast solvanud olevat, halvas kõikide liikmed. Suurimas meeleheites viskus ta diivanile ennast, umbusaldades käis ta läbi kõik möödunud aasta hetked ja viimasele hetkele mõeldes pidas ta end hulluks. Lõpuks ilmus ema ja tema jahmunult küsimuse peale, miks ta nii ärevil on. Jutustas tütar emale, mis arst oli talle just sama öelnud. Proua Tigee nimetas arsti häbematuks ja nurjatuks ning toetas tütre otsust sellest solvangust isale rääkida. Markis kinnitas, et arst oli rääkinud täiesti tõsiselt. Ta näib olevat otsustanud oma pöörast valet isale näkku korrata. Proua digiküsis, mitte väikese kohkumusega. Kas ta usub säärase seisundi võimalikkust? Ennemini seda vastas markiis, et haudu viljastatakse olnute üsast lapsi sünnib. Noh, sa kallis imelik naine, ütles koloneliproua teda tugevasti enda vastu surudes. Mis sind siis rahutuks teeb, kui sinu teadvus sind õigeks räägib? Mis muret võib sulle siis valmistada, kasvõi terve arstide konsiilium otsus? Pole sulle siis täiesti ükskõik, kas doktoriotsus tuli eksitusest või kurjusest. Aga on sünnis, kui me sellest isale räägime. Jumal ütles markiis krampliku liigutusega. Kuidas võin ma rahuneda, kas mu enda mulle liigagi tuttav sisetunne ei ole minu vastu? Kui ma teaksin kellelgi teisel oma tunnet olevat, kas ma siis ise ei otsustaks tema kohta, et asjal on põhi all? See on hirmus, lausus koloneliproua kurjus. Eksitus jätkas markiis. Mis põhjust, võib-olla sel mehel, kes paistis meile tänase päevani hindamist väärsena mind nii ülemeelikud allatul moel haavata. Mind, kes ma pole teda kunagi solvanud, kes ma võtsin ta vastu usaldusega ja tulevast tänulikkust ette tundes kelle juurde, nagu ta esimesed sõnad tunnistasid, ta tuli puhta ja võltsimatu tahtega aidata mitte aga alles hullemat valu tekitada, kui ma juba tundsin. Ja kui ma tahaksin valiku paratamatuse ette seatuna, jätkas ta sel ajal, kui ema talle ainiti otsa vaatas, uskuda eksitust. Kas siis on võimalik, et ka keskpärase osavusega arst säärasel puhul eksib? Koloneliproua ütles veidi teravalt ja ometi peab see ju paratamatult olema üks kahest. Jah, ütles markis mu kallis ema ja suudles tal solvatud väärikuse ilmel näost tulipunaselt hõõrudes kätt. Sedasi peab. Ehkki asjaolud on nii erakordsed, et mulle on lubatud selles kahelda. Ma vannun, sest on ju vaja kinnitust, et minu meel on samasugune kui mu lastel. Teie meel, austusväärseim ei või puhtam olla. Ometi palun ma teid mulle ämmaemand kutsuda, et ma veenduksin selles, mis on ja seepeale ükspuha, mis see siis on. Rahuneksin, ämmaemand, hüüdis provodi geen nördinult. Puhas meel ja ämmaemand ja tal jäi hing kinni. Ämmaemand mugalisema, kordas markiis tema ette põlvili langedes. Ja seda silmapilk, kui ma ei pea hulluks minema. Suure heameelega lausus koloneliproua ainult nurgavoodid palun mitte taas üles lüüa. Ja nende sõnadega tõusis ta püsti ning tahtis toast lahkuda. Talle käsi laotades, järgnev markiis langes lausena näoli maha ja haaras tal põlvede ümbert kinni. Kui üldse üks laitmatu elu, hüüdis ta valulise kõneosavusega. Teie eeskujul elatud elu annab mulle õiguse teie lugupidamisele. Kui üksainuski ematunne. Niikaua kui mu süü pole päevselge, tee rinnas minu kasuks kõneleb siis ärge jätke mind sellel hirmsal hetkel üksi. Mis see on, mis sind ärevusse ajab? Küsis ema. Kas see pole muud kui arsti sõnad? Muud midagi, kui sinu sisetunne? Muud mitte mu ema lausus markiis ja surus käe rinnale. Muud mitte jätta, et kas ema, mõtle järele. Nii äraütlematult valus, kui see mulle olekski, võiksin ma lõpuks eksisammu andeks anda ja peaksin seda tegema. Aga kui sa vahest suudad ema noomitusest pääsemiseks välja mõtelda muinasjutumaailmakorra ümberlükkamisest ja kuhjata jumalad teotavaid vandeid, et panna seda muinasjuttu koormaks mu südamele, mis siin liigagi meelsasti usub. See oleks häbiväärt. Ma ei saaks enam kunagi sinu vastu hea olla. Olgu lunastuse riik ükskord minu ees nõnda valla nagu minu hing teie ees hüüdis markis. Mais alanud teile midagi, ema. Need Käia paatusega lausutud sõnad vapustasid, ema oodaevas hüüdis ta. Mu kallis laps, kuidas sa mind liigutad. Ja ta tõstis ta üles ja suudles teda ja surus ta oma rinnale. Mida sa siis taeva pärast kardad? Tule, sa oled väga haige. Ta tahtis markisi voodisse viia, kuid markis kinnitas pisarate voolates, et ta on väga terve. Peale selle kummalise ja arusaamatu seisukorra ei ole tal midagi viga. Seisukorra hüüdisema jälle, mis seisukorra? Kui su mälu on mineviku osas nii kindel, mis hirmus hullus sind siis haaranud on? Kas sisetunne, mis ju ainult ähmaselt liigatab, ei või siis petta. Eiei ütles markis, see ei peta mind. Ja kui te lasete ämmaemanda kutsuda, siis kuulete, et see kohutav, mis mind hävitab, on tõsi. Tule, mu kallis tütar ütles provodigi, kes hakkas tema mõistuse pärast kartma. Tulejärgne mulle ja heida voodisse. Mida sa arvasingi, et arst sulle ütles? Kuidas su nägu hõõgub, kuidas kõik su liikmed värisevad, mis nüüd oligi, mida arst ütles? Nende sõnadega tõmbas ta markisi endaga kaasa uskumata enam midagi sellest, mida markis talle oli rääkinud. Markiis ütles. Kallis ülihea naeratades nutvate silmadega. Olen oma meelte peremeesarst, ütles mulle, et ma olen õnnistatud olukorras, laske ämmaemand kutsuda ja kui ta ütleb, et see pole tõsi, olen ma jälle rahulik. Hästi, hästi, vastas koloneliproua hirmu maha surudes. Tulgu ta kohe. Kui sa tahad, et ta sind naeraks, siis ilmuguda kohe ja ütel, kui sulle, et sa oled unistaja ja sul pole täit aru peas. Nende sõnadega andis ta kella ning saatis silmapilk ühe oma teenija ämmaemanda järele. Rind veel ärevalt pekslemas, lebas markiis ema käte vahel, kui ilmusse naine ja koloneliproua talle teatas, millise kummalise kujutluse käes ta tütar vaevleb. Duo markiis vanduvat, et ta on vooruslik olnud ja ometi pidevate arusaamatu tundmuse petel vajalikuks, et asjatundlik naine ta seisundi järele vaataks. Seda seisundit uurides rääkis ämmaemand noorest verest ja sellest, kui halb on maailm ütles olles oma asjaga valmis saanud, et sääraseid juhtusid, on talle varemgi ette tulnud. Noored lesed, kes margiisi olukorda satuvad, arvavad kõik, et nad on üksikul saarel elanud. Ta rahustas siiski proua margiisi ja kinnitas, et küllap seal lõbus Corsa paar, kes öisel ajal ankrusse heidab, veel välja ilmub. Nende sõnade juures langes markis minestusse. Koloneliproua, kes ei suutnud oma ematundest jagu saada äratas ta ämmaemanda abiga küll jälle meelemärkusele. Ent kui tütar oli ärganud, võitis nördimus. Sulietta, hüüdis emas suurima valuga, kas sa ei taha mulle seda avaldada, kas sa ei taha öelda, kes on isa ja ta näis veel lepituse poole kalduvad? Aga kui markiis ütles, et ta läheb hulluks lausus ema diivanilt tõustes jätta, jätta, sa oled nurjatu. Olgu neetud see tund, mil ma sind sünnitasin ja lahkus toast. Markiis, kellel päevavalgus tahtis taas silme eest kaduda, tõmbas sünnitusabiandja alla enda rüppe ja pani tegelikult värisedes oma pea ta rinnale. Ta küsis murtud häälel, millised võivad olla looduse teed ja kas on olemas teadmatu viljastumise võimalust. Ämmaemand naeratas, päästis tal rinnaräti lahti ja ütles, et proua markisi puhul see ju ometi pole nii. Eiei vastas markis. Tema olevat teadlikult viljastunud. Ta tahtvat ainult üldiselt teada, kas seda nähtust esineb loodusriigis. Ämmaemand ütles, et peale neitsi polevat seda juhtunud veel ühegi naisega maa peal. Markiis värises üha tugevamini. Ta uskus, et saab silmapilk maha ja palus ämmaemandat ennast kramplikult hirmuga tema vastu surudes teda mitte üksi jätta. Ämmaemand rahustas teda. Ta kinnitas, et nurga voodini on veel tublisti aega. Rääkis talle ka abinõudest, kuidas sellistel puhkudel maailma kurja keele eest hoiduda ja arvas, et kõik läheb veel hästi. Aga kuna need lohutus põhjused pistsid õnnetule daamile lausa noa, annan rindu, siis kogus ta end, ütles, et tunneb ennast paremini ja palus seltsi pakkujal ära minna. Vaevalt oli ämmaemand toast väljas, kui Martiisile toodi kiri emalt, milles too väljendus nõnda. Harradingi soovib antud olukorras, et markiis lahkuks tema majast. Ta saadab margiisile siinjuures tema varanduse kohta käivad paberid ja loodab, et Hiiumaal säästab teda valust Martiisi veel kord näha. Kiri oli aga pisarais niisutatud. Ühes nurgas seisis ähmaseks pühitud sõna dikteeritud margiisilburskus valu silmist, ägedalt nuttes, vanemate eksituse ja selle ülekohtu pärast, milleni eksitus need head inimesed oli viinud, tahtis tema tubadesse minna. Talle öeldi, et tema on isa juures. Tavarus isa tubade poole leidis ukse lukus olevat, langes ta ahastava häälega kõiki pühakuid oma süütuse tunnistajaks, kutsudes ukse ette maha. Ta võis siin küll juba mõne minuti lebanud olla, kui uksest astus välja metsaülem ja ütles talle leekival näol, et kas ta ei kuule, et komandant ei taha teda näha. Markiis ütles kõvasti nuuksudes, kallis vend tungis tuppa ja hüüdis. Kallis isa kujutas käsi tema poole. Teda nähes pööras komandant Talle selja ja kiirustas oma magamistuppa. Kui markiis talle sinna järele läks, hüüdis ta minema siit. Ja tahtis ust kinni lüüa. Aga kuna markiis, kaeveldes ning anudes takistas ta lust sulgeda, andis ta järsku järele ja margiisi tema juurde tuppa astudes tormas tagaseina juurde. Markiis viskus sellele, kes ta oli margiisile selja pööranud, just jalge ette ja haaras tal värisedes põlvede ümbert kinni kui püstol, mille komandant parajasti seinalt haaras, samal hetkel lahti läks ja lask lake lajatas. Taevane isa hüüdis markiis. Tõusis surnukahvatuna jalule ja tõttas toast välja rakendada. Võtke kohe hobused ette, ütles ta oma tuppa astudes. Istus kahvatu kui surm toolile, pani oma lapsed kähku riidesse ja laskis asjad pakkida. Ta hoidis noorimat veel põlvede vahel ja mähkis lapsele rätikute ümber, et siis kuna kõik oli ärasõiduks valmis tõlda, istuda, kui sisse tuli metsa ja nõudis talt komandandi käsul, et ta lapsed maha jätaks ja ära annaks. Need lapsed küsis, markiis, tõusis püsti. Ütle oma ebainimlikule isale, et ta võib tulla ja mind maha lasta, mitte aga minult mu lapsi võtta. Vellastatuna kogu süütusele omase uhkusega tõstis ta oma lapsed sülle. Kandis nad tõlda ilma hind oleks julgenud teda peatada ning sõitis ära. Selle kauni pingutuse läbi iseennast tundma õppinud, kerkis ta järsku otsekui omaenese käetõmbel kõigest sellest sügavikust välja, kuhu saatus oli ta paisanud. Tema rinda rebestanud raju vaibus, kui ta oli vabas õhus. Ta suudles tihti oma lapsi, seda oma kallist saaki. Millise võidud? Ta oli oma süüst priiteadvuse jõul venna üle saavutanud. Ta mõistus piisavalt tugev, et selles kummalises olukorras mitte katkeda, alistus nüüd täiesti suurele pühale ning seletamatul maailmakorraldusele. Ta mõistis võimatust omakseid oma süütuses veenda. Sai aru, et ta peab sellega leppima, kui ei taha otsa leida. Ja vaid mõni päev päev oli möödunud tema saabumisest veesse. Kui valu andis jäägitult koha kangelaslikule otsusele relvastada end uhkusega maailma kallale kippumiste vastu. Ta otsustas täielikult oma sisemusse tõmbuda, pühenduda ainulise hoolega oma mõlema lapse kasvatamisele ning hoolitseda täie ema armastusega selle kingituse eest, mille jumal talle kolmanda näol oli andnud. Ta tegi ettevalmistusi, et mõne nädala pärast, niipea kui ta lapsega maha saanud oma ilusat, kuid pikka aega oleku tõttu veidi laokile jäänud maamaja korda seada istus, lehtlas ning mõtles väikseid mütsi väikestele jalgadele, sukki kududes, kuidas toad mugavalt ära jaotada. Ja millise neist ta täidab raamatutega ja milline oleks sobivaim paik maali pukile. Ja nii polnud see tärmin, mil krahh s pidin Naapolisse tagasi pöörduma, veel möödas, kui markiis oli juba täiesti kodunenud saatusega elada igaveses kloostri üksinduses. Uksehoidja sai käsu mitte ühtegi inimest majja lasta. Ainult see mõte oli markisile talumatu, et noorel olevusel, kelle ta oli suurimas süütuses ja puhtuses oma üska saanud päritolul just sellepärast, et ta oli salapärasem, paistis ka jumalikum kui teistel inimestel pidi kodanlises ühiskonnas häbiplekk küljes olema. Talle aga nüüd pähe kummaline moodus isa avastamiseks. Abinõu, millele esimest korda mõeldes kukkus tal isegi kudumistöö ehmatusega käest terveid öid täis ärevat unetust keerati, määrati seda, et harjuda tema loomuga, mis haavas markisi sisimat tundmust. Ikka veel tõrkus ta inimesega, kes oli teda nõnda petnud mingisse vahekorda astumast järeldades väga õigesti. No peab ju täiesti pääsmatult kuuluma oma soo jätiste hulka ja võib-olla tekkinud ükskõik missuguses maailma paigas teda ka ette kujutaks ainult sellesama maailma kõige Ligasemast ja ropemast mudast. Aga kuna ta iseseisvustunne läks ikka tugevamaks ja ta mõtles, et kivi säilitab oma väärtuse, olgu ta mis raamistuses tahes siis võttis ta ühel hommikul noore elu temas jälle liigatas südame rindu ja laskis panna Emmy ajalehte kummalise kuulutuse, mida loeti selle jutustuse algul. Krahv F, keda edasilükkamatud asjad Napolis kinni hoidsid, oli vahepeal margiisile teist korda kirjutanud ja palunud teda, ükskõik mis võõrastavad asjaolud ka esile tuleksid, jääda truuks talle antud sõnatule vastusele. Niipea kui tal oli õnnestunud oma edasisest Konstantinoopoli reisist ära öelda ja muud võimalused lubasid, lahkus ta silmapilk Napolist ning jõudiski õigesti ainult mõni päev päev pärast enda määratud tähtaega MI pärale. Komandant võttis ta kohmetult näol vastu, ütles, et tungiv asi sunnib teda majast lahkuma ja palus metsaülemat see aeg krahvi aega veeta. Metsaülem viis krahvi oma tuppa ja küsis talt pärast lühikest tervitust. Kas ta juba teab, mis on tema äraolekul komandandi majas juhtunud. Krahh vastas kergelt jahvatades. Ei. Seepeale teatas metsaülem talle häbist, mis markiis oli perekonnale teinud ning jutustas talle kogu loo. Krahvli endalegi käega otsaette. Miks pandi mulle nii palju takistusi teele ette, hüüdis ta ennast unustades. Kui me oleksime abiellunud, oleksime pääsenud kõigest häbist ja igast õnnetusest. Metsaülem küsis talle otsa jõllitades, kas ta on küllalt hull, et soovida selle nurjatu ka abielus olla. Krahv vastas, et markiis on rohkem väärt kui kogu see maailm, mis teda põlgab. Et ta usub täiesti Martiisi kinnitust, et ta on süütu. Ta läheb veel tänav veesse ning kordab margiisile oma pakkumist. Ta haaraski otsekohe kübara, jättis metsaülemaga hüvasti, kes pidas teda täiesti aru kaotanuks ning läks.