154 William Shakespeare'i sonett. Sonett number 23. Just nagu näitleja, kel kinni keel, jäi laval ning kes rollist välja kus või metslane, kellel on nii äge meel, et südant nõrgestab tal raevu rohkus. Nii unustan end mina. Hirmu käes, jääb lausumata armukõne andav. Ma hääbuvad, näin armastuse väes. Liiger rängalt rõhub mind mu armu kanda. Lase rääkida mu pilkudel kõik tummalt, et mis mul rinnas valmis. Neist vaatab armu pihtimus nii hell kui keel vist vaevalt iial sõnuks Palmis. Loe armukirja näost kui suueldum. Ka silmad kuuljaks, muudab armulum. William Shakespeare'i soneti number 23 luges Raivo E. Tamm.