Ma ei, ma ei too, hangi ja rahu. Nii mitt meil Jon n. Kas kallast Raudna jõel nagu igal teiselgi kaid, jah, kallast raudne jõel. Jusku, Egel tõiselgi. Tamra huul, tai Nura oma kate kalda vahel õitsema ja töine kura. Jõgi käib, kub käte vahel Pütsikin ja pajuden, vesi kaarte, vajuden. Kupulehed, käärudiir, sild ja purre, lootsik, mõlad keset jõge, keele piir. Ein Tallinn on mulgi murre. Päri sõnalt, kirjakõlad. Mälete mitut kõrda, mehed, tulliv, vaatsiv mõrda. Istekoht märg, aga mitte üks särg, kuulsin ütlevat üle jõe kallast. Vastati Varstiga mede vallast. Com kiige, paremen, kõrran, perse liige ja purik, mõrran. Kelle asi kulle esis? Keel on keel ja stiil on stiil. Mina olen Mari kärand ja murdesarja viimatise saate alustuses Mia lugesi Märt Trava, Mart Raua luuletuse keele piiril. See on nüüd selgeks saanud, et ega me mulgi keelt ära õppis, jõmba aga püüsi. Käisin oma ema mälestuseks tema lapsepõlve keele jälil. Ja sain sellest palju helget rõõmu ja innustust. Selles kokkuvõtvas saates tahan vaadata natuke avaramalt Lõuna-Eesti murrete peale sest seal ootab süvenemist mu isa. Kauge lapsepõlvekeel. Tartu murde Sangaste murrak lõunaeesti murde alalt on võrsunud üks meie sügavamaid keeleteadlasi. Mati Hint. Minu jaoks ei ole tartu keel sugugi mitte mingisugune väga kitsas paikkondlik nähtus, see on auväärse ajalooga kirjakeel, millel nüüd noh, ma ei tea, see on ikkagi nii õnneks kui ka õnnetuseks on nõrk saatus selles mõttes, et noh, Taiust ei õilmitseb, aga tema ajalugu on suur ja väärikas. Ja nüüd jõulueelsel ajal tahaksin alustada ühest hirmus tähtsast ühest kogu kristliku maailma kõige tähtsamast ausest Johannese evangeeliumis minu kodukiriku Rõngu altaripildi all on tartukeelne tekst, täidetu komm Kristus ristil Johannese evangeeliumi, 19. maatüki, 30. salm, käävidetu omm ja Tartukeelses vastses testamendis 1800 seitsmekümnendatel aastatel tuli neid veel trükist, on seesama koht, see omm töödetu nüüd kõigis põhjaeestikeelsetes piibliväljaannetes, alates 1739.-st aastast on see salv hoopis teisel kujul, see on lõpetatud. Ma ei ole kreeka keele oskaja ja ega isegi kreeka keele mingisugune keskmine oskus siin ei aitaks lahendada. Neid tähenduse ja eluolu ettekuulutuse vahekordi, mis nendes lausetes on, peab ikka asja tundma väga sügavalt. Minu jaoks on see vahe selles, et kui lõunaeestikeelses Johannese evangeeliumis minu kodu tartukeelsest Johannese evangeeliumis on see on täidetud siis on see ettekuulutuse täideminek. Ja kui kirjakeelses põhjaeestikeelses piiblis on see, see on lõpetatud, siis on see lihtsalt, selle protsessi võib ka võtta ettekuulutuse täideminek, ka see ei ole nii selgelt üteldud, kui see on täidetud. Ja kui ma loen vanu tartukeelseid tekste olen püüdnud uurida näiteks kogu kristliku maa maailma kõige tähtsamat teksti meie isa palvet tartu keeles. Seal on mitu kohta mitu väga tähenduselt erinevad kohta, kui võrrelda seda kirjakeelse meie isa palvega. Ja ma pean sügava kurvastusega nentima, et väga väärikas tartukeelne kirjutatud sõnadega randa ja kogu tartu keele ajalugu ja tartu keel ja lõunaeesti keel üleüldse on ikka suhteliselt nõrgalt uuritud on praegu küll loota, et Karl Pajusalu juhitud Lõuna-Eesti kultuurikeskus Tartu Ülikoolis tegeleb asjaga süvemalt, kuid sel ajal, kui meie sinuga mari noored olime, me ju mäletame, missugune suhtumine oli lõunaeesti keeles. Ja kui visalt üritati seda parandada, alamaks pidada ja taandada hääbuva murraku ja, või murdetasandile. Mitte ühelgi juhul ei ole ma sellega nõus, kuigi ma selles väga karmis maailmas järjest karmimaks nähtavasti muutuvas maailmas. Usun, et on eestlaste õnn, et Eestis on üks kirjakeel. Kõik teised, mis on olnud ja mis veel on, peaksid olema ka auväärses staatuses, neid peaks uuritama. Neid iseärasusi, mis inimestele on oma kodukeelest peaks peaaegu jätkuma maldatama. Et inimesel on midagi, mis teeb indiviidiks annab talle selle identsuse, mida meilt iga püütakse maha nühkida kõikvõimalike kavalate või jõhkrate vahenditega. Vaat niisugune on minu vaade sellele asjale samas ikkagi, ma kordan, et Eesti on ühtne aga ta tagasi olime Saaremaal ja ravime seal selle kandi külade kokkutulekul ja seal lauldi üle-eestilisi laule ja nende hulka kuulub kahtlemata ka lõunaeestiline kodukotus, mida muidugi ükski põhjaeestlane ega põhjaeesti laulja elukutseline lauljagi ei õpi veatult laulma. See selleks, peaasi on see, et ka niisugune nähtus ütleb, et Eesti on ühtne, meil on ühtne lauluvara. Me oskame kodu kaotust, Parema laule laulda nii Võrumaal kui ka vastupidi, võru laule ja septokeses õitseva oskame laulda. Saaremaal. On suur õnn, et Eesti on eestlane, aga ikkagi tulema selle juurde tagasi, et kõike seda, mis on selle ühtsuse aluspõhjaks, millesse ühtsus õieti koosneb. Kõike seda tuleb hoida ja hinnata ja austada. Ja nüüd kõneleb Mati Hint meile klaasikese oma Rõngu mammast. Ma võin kõnelda külma hammast, mul oli paar päeva tagasi olli külal televisiooni võttegrupp ja. Ma tahtsin juba küsida ka nende pilte kohta, mis aina pääl omm esivanem, pidest ja seal on ka mamma ja papa pilt. Ja ma pidi ütlema, et mu papa makas Hirtuši jõekalda pääl lambid ja karjamaal ja mul on eluajas jäänud sõjaväe peale, et mul jäi käimata, tema haual mõtliksed külla on, aga aeg sai nii äkki ümbre, et nüüd ei pääse sinna enam quicki, aga mamma tulli, nii kui ta esi ütel 3000 rubla taskus rolli seal kolhoosi muldonnin, eladenoldiinno 3000 rubla tasku ja kolme venekeelset sõna mõistel tulli rongega, Omski oblastist 56. aastal. No päris kodude Massa, ehkki tema sai ja päriskodu ainult nii palju, et kui 72. aastal tema matuserong pead kinni tema kodutalu teeotsa pääl, nii palju sai tema oma kodust veel pärast surmamaiku, aga vähemalt Ta sai kodumaa mulda ja oma isa eme ja üte tütrega üte avaplatsi pääl. Nii et minu jaos andu mamma, elujõud ja tuur, kus kõik on lännu, on küll vääga suur asi. Mina olli ka. 25. märtsil 49. aastal trole küüditamis rii pääl. Aga vene soldat, lase mul minema joosta esiharva, et küüdimees et talle, et mina ei ole nii, vannu inemiste lits ja soldat tolli siis südamega ja lase mul minema ja osta aiamullast Asta kuuli, selge, nii kui mõnel pool on kuulda ollu. Need tolle lännu, kus mamma küüditamis ree peale pahandas ja papa, kes on juba sängi haige, kaitsvene soldatid, käensava ta teki sisse õitsvaid pääsjadena ei algust ja lohistati vee pääle, aga duelgadena viimane talv säält Siberinda kabeli vastas pea. Mamma tuli tagasi ja elasid veel üle 15 aasta siis seal meelenda kolka, tema ütlemisi ja matid. Olli tol korral küll palju targem, kui ma initsemban, Elon olev ollu ülikooli haigu olema temalt üles kirjutanud, palju-palju asju, aga ikke vähe nüüd kui kõik muu oma olen, nüüd ma saan aru, kui vähe olema üles kirjutanud ja kui too sugupõlv on lännu, mitte Koskle. Ta ei ole maale õppe niisama abitu tundega Jaan Kaplinski oma suguvõsa asju suurem, veidikene Amiildas jäädu paar aastat, olles paar aastat varem mõistust ja haiga võtnud, et küsida seda ja tõist asja oles vilt pildile saanu nime ja eluloo manu ja nüüd on see juba nii rasse, aga tuleb deta niipalju kui joppab. Tallinna maa keel on mütsi, imelik keel. Neil on varruk, toom käis mitu varrukal avat, käis käsi käis sinna sisse. Vai jälle meil on püür püür, teda pööretes. Aga käinud Costa käis, tal on küll neli jalga. Väit Homneyl vahe on seal tuv vahe. Aga meil on Terlev talum, tere iid. Selle teksti on kunagi üles kirjutanud oma tädimehe Gazprebiitressuust Sangaste mäekülast, minu isa. Siin on selge võrdlus Põhja- ja Lõuna-Eesti keelte vahel Lõuna-Eesti poolt vaadatuna. Praegusel ajal on rõõmustavalt tõusnud huvi murrete vastu kõikides Eesti paikades. Nii Saaremaal kui väikeses Kihnus, Mulgimaal, Tartumaal ja muidugi eeskätt Võrumaal jätkab Mati Hint. Minu meelest on asi just täpselt nii, et ei tohi ennast nii hirmus palju paremaks pidada. Võrumaal on seda patu nüüd ikkagi üks kildkond teinud kõvasti, et on tõmmanud selge piiri võlukeele ja muu eesti vahele. Tartu ja Mulgimaast kõnelemata, aga ka Tartu keel on tõmmatud teisele poole piiri, ainult justkui Võrumaa oleks midagi ainsat. Võrumaa on muidugi hirmus tähtis, mul ei ole selle kohta midagi muud ütelda. Iseendast tuleb tingimata lugu pidada, iseennast tuleb austada. Sest muidu sa oled ikkagi nagu üks kalts. Aga alati põhjust ennast koos sellega teistest hirmus palju vähemaks pidada ja selle pärast kõige selle imetlusväärse kõrval, mis Võrumaal on õnnestunud korda saata tuleks anda ka teistele samasuguseid võimalusi ja innustada teisi. Sama kordan, samas on mul üks väga hoiatav näide on, millega ma olen ka viimastel päevadel püüdnud tegeleda. Ma olen 59. aasta suvest, olen ma käinud liivlaste juures, no umbes 25 30 korra vahel ja esimesed suved ikkagi olid pikad. Ma usun, et ma olen selle keele vabalt kõneleja praegugi, kui mul oleks seda kellegagi kõnelda. Ja vot seal oli niisugune nähtused liivlaste viimases sugu palgas olid peaaegu kõik olid luuletajad, peaaegu kõik kirjutasid hirmsasti. Aga kui nüüd öeldakse, et Islandil on peaaegu iga inimene, luuletaja, iga teine inimene, kirjanik ju selles on mingi väikese rahva enesesäilitamise väljendus. Aga samas see, et praegu on nii pärisemakeelena liivi keelt lapsepõlves õppinud inimestest kõrges vanuses elus veel paar tükki, Alse minule ka niisugune ohu, ehk et see võib olla niisugune instinktiivne enesesäilitamise tung, et inimesed muudkui kirjutavad oma elu ja lugu üles, et midagi säiliks, kui enam midagi ei säili. Õige oleksin ikkagi tööda seda täiesti tervikliku välja arenenud, kõigi vajalike tahkudega kultuurielamus, aga, ja sellest rõõmu tunda selles keeles mitte nii hirmsasti teosutada neid täiesti mõttetuid sõnu selles suures maailma keeles kuivanud leian üle maailma sakslasi ja prantslasi ja isegi mõne ameeriklase, isegi see pedagoogikaülikoolis õppinud noori ameeriklasi, kes on ühe aastaga täielikult õppinud ära eesti keele ja tunnevad ennast väga kodus Eesti ajalugu lugedes ja eesti kirjandust lugedes Ülemaailmale ja niisuguseid inimesi suurte rahvaste esindajate hulgas, noh siis on küll midagi väga hullu lahti rahva hulgas teeme ajupesu, mis sisendab meile, et me ei ole justkui täisväärtuslikud. Me tunneme eesti luulest mõnegi pala, mida kõik eestlased armastavad ja mis seal kirjutatud oma kodupaiga murdes. Üks selliseid on Gustav Suitsu kerko Kell Võnnu murdeline luuletus mulgi keele on suureks laulnud Hendrik Adamson, Sänna trummar, tuurina anduntud Arturatson. Paljud kirjanikud on murdejooni kasutanud Ma dialoogis iseloomustades kunagisi eestlasi, kelle keel ju oli murdekeel ka päeval korraldatakse eraldi murdeluulevõistlusi just nimelt Mulgimaal Tarvastus ja on koostatud ka murdeluule antoloogia ehk missugune on murde ja ilukirjandusliku loomingu suhe. Mati Hint. Murdekasutamine kindlast ja annab teise nüansi asjale, aga murre üksi ei tee midagi heaks kirjanduseks ega tee midagi ka halvaks kirjanduseks. Kui ikkagi tegemist on väga hea kirjanikuga, no ütleme, mats tra radi või Madis Kõivu gabariidiga, kui nii võib ütelda, siis nad võivad kirjutada oma teksti voorudes, nad võivad oma dialoogi kirjutada murdes ja kõik muu kirjakeeles. Nad võivad kirjutada kirjakeeles või võivad kirjutada segakeeles, nagu elu ju tegelikult käibki nendel murda maadel. See, mis ikkagi sisaldab sõnumit, see jõuab pärale ka siis, kui see on segakeeles, murdes kirjakeeles või nende segus. See on selle kirjaniku teha, kas sõnum on seal sees või pole ja kui sõnumit ei ole, siis murdekasutamine lihtsalt Veideldamiseks on murde alandamine ja mõnitamine ja oma saamatuse, oma küündimatuse ja oma mõttevaesuse varjamiseks niisuguse lihtsa ja õieti öelda mitte eriti väärika võtte kasutamine. Pealegi need, kes seda siis teevad, enamasti ei valda seda murrad nad teevad täiesti lubamatuid vigu, arvates nähtavasti, et see on üks nalja asi, millega võib mis tahes vigureid teha suguse vastutuseta. Tõelised kirjanikud ikkagi suhtuvad igasse oma sõnas ülima vastutustundega. Kirjanik on see, kes teeb keelest keele. Ja noh, see on ju päevselge, et kui kõik kirjanikud Eestis ja kõik ajakirjanikud hakkaksid äkki kirjutama mingid Tartu ja kirjakeele segakeelt, siis see tulekski uueks normiks, sest sellel oleks niisugune autoriteet taga, aga autoriteeti ei saa odavate trikkidega autoriteeti. Minu arvates ei saa ka kirjakeele liialdatud ümbertegemisega seda. Meie keelekorraldajad ei võta alati selle peale, sest ka neid paranenud hasart et neile on antud võimalus justkui keelt kogu aeg parandada, parandada, parandada, aga kui üks asi on juba hea Marima, ütlen sulle, kui üks asi on juba hea, siis ei ole teda vaja hakata 10 korda parandama, ta ei lähe sellest paremaks. Tuul puhkaknaklaasilt pragunes kit, jääd vakka nagu haid enne sadu. Enam, kas sinu perre küsisid? Ehk oledki ja ära unetadu. Esiveel kõneleb esiKitat oma kallist kaduvat emakeelt kost otsima, issit aru, sait musta täppi, Mess pudinenu, iit. Verbi ähvardase sulada suust hukka saia vanem pidi ehe tuleviku tuul tartu keele puust pea maha kisk. Peremiselehe. Nukker luuletus mats traadilt. Kuid ometi on meiegi päevil luuletajaid, kes oma looduse ja tundeelamused panevad kirja kodukeeles. Üks nendest on Eha Lättemäe, kes on luuletanud soome keeles ja Tarvastu murrakus Cervid Eha Lättemäe esituses. Mõnekema palad. Ütle tuisku, haig, veenla, Maiga kate, tuiskusson, viimane, mis me sellega teeme kutamisele viidame viimatise sõnade äraanni ammule, mõttel muud, ammugi ole maal ollu. Viimati vahtinud valget kuud. Mõtsa marjata magave kuuse ei kuule, ei kõnela lepp ei laula laupäeva õhtu ja suigu kivi kõrval. Otseti juurika otse kõtuli kännu külje all. Märtsil mineki mõtte rättis, ühen reisil ova, mis on talude tagala, mis on põllupeenra pääl tulek, Yom teeded, et minek on muidu mõtelda. Roosa, tatari sinine lina. Aga taevasse võib-olla Tennast tämpage ööse võib tina valada. Äits meie terad sööva ja saata kummases väljale valgen varava Allane maa jääb jalg jala. Lätsi laubal linagakma linnagakma Joeda linalike seisma kuiva silmakuju Joeda ammuale Äraiken oma ikku Joeda ammuale linagakun beste linna Joeda. Leedi pääl on Lämmitee kannun lee, diala agu ja muud valge seeditse suitsu-keedusee on imelik lõhnav puu. See võib kaugel ära viia, aga kummi sinna jää doloomuku jälle siia kännigimi Vundeid. Vili sai valmis teri tärs päiva pärast paneme kesva kokku. Katsetame karaskit, võid vahele met Moale ahju ehe nomäe. Tare ahjul turbapätsi, ööja õhtu ammukoni turba tuli kummalatsi sügisesse soli kähe. Kas on väljaandvate valgelt tähevalge? Hiljuti ilmus ajakirjas Looming Jaan Kaplinski novell kuhu ta on sisse võtnud murdekeelt. Mis murreze on, selle kohta ütleb kirjanik ise järgmist. Keel, mida minu tegelased ühes võimalikus maailmas kõnelevad, on minu katse vana Tartumaa keele pinnal mingit lõunaeesti keelt konstrueerida. Tartu murret tunnen kehvasti. Nii lugesin hoolega vastset testamenti ja nuputasin. Ning muidugi on selles keeles võru keele mõju aga kindlasti ka seda, mida tartu keele oskaja vigadeks peaks. Aga ega seal kauges maailmas pea ju päris meie moodi tartu keelt kõneldama. Tunnen end nagu sakslasest pastor, kes pidi maarahva keelt kõnelema mida ta lapsena olimaal kõnelnud. Mida aga kirjakeelena ja intelligentse inimese kõnekeelena tal oli raske kasutada. Aga mõne luuletuse aeg-ajalt harva küll kirjutan ikka võru keeles ka. Niisiis kommenteeris Jaan Kaplinski seda keelt, mida kohe kuulete Merle Jäägeri ja Riho Kütsari esituses. See on katkend Kaplinski novellist. Loojak Hiiumaa rannal. Tegevus toimub kauges tulevikus. Eestis, kus on kõrged mäed ja kasvavad rododendronid ja pealinn on Viljandis ja ukse all laiub ookean ja tegelased on musta nahavärviga. Aga keel, mida kõnelevad, on see, mida nüüd kohe kuulete. Lugevad pimetsionaal leedekas muudkui Asseklaniitaja arutledes kas kuskil neidudel võis olla heledad oleva ise mis advustarvad tillukene mõistamistele vist olevusist külm midagi arvata. Tiidus on üldiselt niimoodi arutleda. Elost õisi planeedi peal või kõnelda komme, andusidki, fakte, fakte ei ole juht. Võime enne rehkendada küll lähevikesin pääst planeet peas olema, et seal saatsime häälegi Elo looduda ja edasi areneda. Kublani päevlikule liide lahukesin homsel hirmus palavus, kuda on liiga kaugel, siis on jällegi palju külm. Tuua ka enam-vähem kõik, mis tiidus mõist ütelda. Aegastada seikleja Ethan Taiwan oleksitegi säänest planeeti kõnnis annaksid olemisele inimene ei saa. Tähti on ju nii palju, et näide ümbrilbiat olemas hulk meie maa sarlasid ja homsensid planeete ei ole palju süüd kahelda, et algama jäämegi elu kallis kuma, juba latsen Taijo rääki Kaia mõtlema, et tiineke kuskilt on. Caven võis olla kaitsja Heiko Titlik geni samate kahes nii poole ja mõtles samamuudu hetki, äkki poissi kaheda, tine poole. Nonii mõtlevas andsid asju. Sirgukene, too ei ole päris õige, meie mõtle mingis Kasensid asja palju muudki ütles tunnetu astrofüüsik Margeevitš kilod täis artikli konda pruumdades nõudeta. Et kui ilmaruum, no ilmlõpmata, siis pead igat asja, olgu siis roosa kivikene, puu, imemine, võib-olla niit olema mitmeid kõrdi. Igal asjal peab olema tõisikene. Maailm, oma kombinatsioon lõplikust arvust, aatomist lõpmatuseni peata kõrduma. Siis on nii, et kui me istume siin Hiiumaal, mere veeren kuskil lõpmatuseni Tõnu, Hiiumaa Meri ja tollete mereveerele kivi Kivibelist niisamuti katsinemist, geomovitsite selle armsa ja nemagaaesse, kuis päev luu ja lett taotluse. Et kas ta on kuskil kaabel, võis olla üldistele Hiiumaa ja Tõna meri ja merekalda pääl katsinemist, niimodi edes. Või olla neid hiiumaid geombil lõpmata palju. Kas tohib tingimata olla? Et kuskil on teine esine edenemine ja teise minu ja sinu ista nii samateni Levin ravimite nime ei olekisteisel armsa tülitsesime Riilise anne. Kas ei ole siis nii, et kõik võimalik on kuskil olema kõikvõimaliku saatuse õnne ja õnnetuse sirgukine soolasse pidanuks modemaatika tapma hooned. Sul on õigus? Kuskil Untuna samasugune maailm siis kuskil peab olema ka veidi teistsugune maailmu lõpmatuseni. Multi versumin, peate olema olema kõik võimalik, kõikvõimalikku maailma. Kuskil on siis viimati it's, maailm on Soome on põhjapool Eestit, Läti on lõuna pool ja humogu puhul ei olegi Hiinat enne nätises enema. Ja ei ole ka ookeani veerel. Ja Hiiumaal ei olnudki lummitsid mäki, eestine kõneldagi lõuna kiiltendi, põhjaeesti keelt. Ja Viljandi ei olegi Tähelinn? Ei oledki merelahe, leerin, keda nii oledki, observatooriumi emotsani, kasva rododendroni ja Taiwan oma hoobistused. Ja eestlased ei olegi budisti ning oma valge ihuga valgides Jussidega ja kuskil maailmas ei ole minna sinna. Kumbagi neist oleme sündinud, aga ma ei taha küll seal maailma veel nagu ei ole sinna sisarkolku minnagi. Kas sa leiad, et minna ei ole? Alles, vast teati, teine, teine naine ei taha ühtegi teist naist sinna loik tahtma ja otsima viimatele ülblega. Et see ei ole siis minegi sinoits, nöödne, kulla kõikkimisson, võimalik on kuskil olema. Siis too tähendas mõlemal ka Leniks põrgu, con ei ole muud kui lõpmata Vaili valu ja ja paradiis, loomudki Õpmuda rõõm ja lust, mõtleme kingade ning üts asjum tuisata, kui ma ei eksi, siis kristlasi, põrgu, paradiisi, noole, rõõmne voi Vigemine. Ütlengi neist maailmast ei saa midagi igavest olla. Tähe planeedi maailma ja universumi sünnišeia kuulva nagu meiegi. Nii nagu buda homopanna. Kõik, mis on kokku pandud, lagunes kuust meelest ei olegi igavene rõõm, mängi rõõm. Mina käin elektri käes. Ei ole mul paradiisi vaia. Mure on siin ja prolla. Mure on, oled sina. Et sinuga tähend, õdavusin, mereerin istuja kaija, kuis päiv luu ja Läti ja mitte kõraga värje, välgetistes tiidinetsi oodak. Neid ajast ütleme, küllüdija universum või multiVersonoom ilmlõpmata siis peab kuskil olema Burgugi. Meie ei saa neid kaugel põrgunulid, kuigi muud hoovitada. Rüüs Tom, minnes Joe'd põrgukisa ütskord otsa. Niimoodi ma mõtlen, mis mul, mis meil muud on, teete? Mis muutku õnnelik olla? Iga anna maantee. Ma ei, ma ei mandu handi ja rahvi. Nii et mett meil Jon n. Kuulasime viimast saadet lõunaeesti murdesarjast. Täna kõneles Mati Hint, kõlasid Eha Lättemäe, Mats Traadi ja Mart Raua murdeluuletused. Katkendi Kaplinski novellist loojak Hiiumaa rannal esitasid näitlejad Merle Jääger ja Riho Kütsari. Muusika Jaak Johanson ja ansambel eesti keeled. Saate valmistasid Külli tüli ja Mari Tarand. Me täname usalduse eest riikliku programmi Lõuna-Eesti keel ja kultuur. Teile aga head inimesed, soovime teravat kõrva nii oma kauni kodumurde Eesti Raadio keelesaadete kuulamiseks.