154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 33. Ma olen näinud küll, kuis tõusev päike nii lahkelt paitab tipu kõrgel mäel ja laotab aasale siis kuldse läike ning vetevoogu kulda taevaväel, kuid peagi lubab süngeid pilvekarju ta sõuda oma kirka valge ees. Ning selle häbiga ta jääbki varju ja hiilib läände morni sombuse ees. Nii minu päikegi mu peale heitis kuldhiilgust heldelt ühel hommikul kuid pilvelaam ta varsti ära peitis vaid tunnikeseks oli teda mul. Ent laita teda selle eest ei täi, sest eks ka maa peal omad pilved käi. William Shakespeare'i soneti number 33 luges Margus Tabor.