Ines Aru on vanalinnastuudio näitleja selle teatri rajamisest peale ja mitmesuguste huvitavate karakterosadega tuttav publikule. Täna tahame avada tema tööst ühe sootuks teise küljeluulearmastus ja niisugune suhe luulega on Ines harul olnud minu mäletamist mööda küll konservatooriumi üliõpilasaegadest peale niisugune huvi, kalduvus soov luulet lugeda, esitada. Nojah, see on nüüd niimoodi küll lihtkonservatooriumis. Ma avastasin enda jaoks Esimese niisuguse põhjapaneva luuletajana nagu Juhan Liivi Sest äkki oli lihtsalt niisugune emotsionaalne tasand, kus ma äkki tabasin ta enda jaoks ära või tunnetasin teda enda jaoks? Ja pärast seda ongi niimoodi, et, et ma olen lugenud niisugust luulet, mis mulle endale midagi ütleb. Mängima olen ma pidanud kogu aeg niisuguseid rolle, mis enamjagu võib-olla ütleb pähe. Või ütleb teise kandi pealt. Kuidagimoodi ma olen pidanud kõik need trollid ju ära põhjendama mida ma elus mänginud olen. Aga luule on lihtsalt see, mis on minu juurde jõudnud ja mis mul on aidanud elada kõige pealt kuul, väga raske oli. Ma mõtlesin isegi niimoodi, et võib-olla, et peaks minema teatrist lahkuma. See oli 24 aastaselt. Või siis, või kui jääda, siis minna mingisugusele kompromissile teatriga. Meil oli suur tüli Vanemuises tolleaegses Vanemuises. Kaarel Irdi, Kaja tuli ja hakkas peale just teatrimõistmise koha pealt. Meil olid erinevad arusaamised. Siis ma avastasin enda jaoks Enno ja ma võin tõesti öelda, et, et Eno see tasand millel, millelt ta kirjutas See oli mulle arusaadav sel momendil. Ja ma, ma tundsin ennast mitte nii väga üksi olevat. Omata lugesin. Enno ja pisarad sul kipuvad nii silma. Seal laane taga keegi ikka laulab. Sest laane taha kaob tee ja viis. Kes oleks iial mõistnud oma südant seal igas nurgas laas ja paradiis? Kes oleks iial mõistnud oma südant ning kuskilt kukub kõlin kõlama. Ja nagu nõiutud on kõik su ümber. Ei tea kuhu minna endaga? Sul seljas nagu pulmakuu Bon teine. Kui iga kivi känd, sul määratud. Ja kuskilt nõrgub imelikku kulda. Kas vara, kus CTA korjatud? Ja pisarad sul kipuvad nii silma südant mingi püha puudutas. Ja nagu nõiutud on kõik Sõmmer sind laane tagant, õnn, küsi, tervitas. All Hiiumaa liivasel rannal. Ma seisin üksinda ja kaugele mõtete veerul. Pilk viibis vaatama. Mul nali, kui oleksid liivapind ära. Mereteed Mul oli, kui oleksin, joonud ma ära kõik silmaveed. Mul oli, kui kasvaks mul kaugel üksik, unusta mind. Üks üksik kui pisar, laugel. Lill valge, kes tunneks küll sind ja tasaenese ette. Ma seisin üksinda. Nii tasa, enesete, kui meri. Merega. Kolmeite. Kui nad istusid koos kui nad istusid koos siis tuli nii pubises kui ujuks ta mure varjudevoos. Vaha maetud südames. Üks neist õhtuni käinud oli vaevalist teed last seitse kasvatanud last, seitse kes kogub kõik silmaveed mis elutee tasandanud. Teine sedagi ideed oli üksinda käinud tööd teinud õhtuni. Kirunud ta kuskil midagi näinud. Mida soovi võis tagasi. Ja kolmas, see käinud oli sedagi teed kõik matnud magama. Ei unustanud elu. Silmaveed nii segi uinuda. Kõik on muld, ütles, ükskõik, on vaen ja muld. Nii ka nii edasi. Ei tule ju, öö ei kustuta tuld, vaev valvanud õhtuni. Kõik on, ütles teine. Kõik muld ja aev. Ma jääksin magama. Randa ei jõua ju ükskord laev. Aev isegi Ui. Veel tahaks viibida, murelik meel. Nii iseenesele viibida istudes koos veelgi kedrata kuus särki valget linadest. Öö hauas on päev. Ööelu ei vii. Ja nad istusid koos. Nad nii istusid koos ja tuli seb hub'i sees. Kui ujuks ta mure varjudevoos maha maetud. Südames. Oma rõõm ja oma mure oma imeline tee siit ja säält saad ainult lisaks mis ehk sugulane sul? Sügav põhihelipõues määrab pahet sull ja mul oma tee on oma tegu, tegu nii ehk teisti sihtmeil ja mõte alas haamerhimu ääsi tulekiht, mis nii elupajas tuleb ikka puhastatud, kuld, oh sa süda, väike süda. Nii saab ilmas kullaks muld. Nõnda ilmas nii ja teisti kujunema saab inime hing ja iga sisse oma imeline tee. On valmis ju minu talu? Kas laulan neist ühtegi enam? Ei tea. Sest hääl on ju vaikida, onseni veidralt kenam. Näe, kuidas nad jäävad kõik kuulama ja käivad nii, tolm, on rada. Kõik üheskoos oma koormaga nii kõrvuti 1000 ja 100, nii kõrvutika, mure ja rõõm üksteisele kaaslaseks antud. Et soojuneks külmus, et jahtuneks lõõm üksteise Laal edasi kantud üksteise ta all. Imelik muld on valmis ju minu talu. Kuid koore all on imeilus, meie ilm, helin sind nii köitis, et ei enam lase. Et enda ette lapsena nüüd sõnu lood. Ja küsides ei tea, kus on kõige ase, mis vahel kõige sees nii endamisi tood. On palju tekkinud ütlemata asju ilma Neist, Elises ehk mõnda muinasjuttu suus mis tõi ehk mõnda mõnel unenägu silma siin-seal, sest mõni linde ehk laulis elupuus siin-seal. Sest Elumäele tõusma peab maja. Sest tasanema peavad elu vahuveed siin-sääl, sest kodutute otsimise kaja ja sügavuse sihis sillutatud teed. Ja kui sa seisid kuskil kurb ja jäetud maha ja oli viletsus su ainukene luul, kui laskis, igatsesid jõuda enda taha kui talve tagant pehme kevadine tuul. See on see elukukkuv kurvameelne kägu. Kuid koore all on imeilus meie ilm, lind, laul ja muinasjutt ja lilleunenägu ja inimese sügav imestajas silm. Siis tuli Alliksaar, Alliksaarega oli, mul oli õnn kohtuda. Tartu perioodil jah, Tartu perioodil tema eluajal. Nõnda niisugune särav isiksus ja allik sellel ei ole, ainult see, tähendab see emotsionaalsus võtab endaga kaasa, tõmbaks sind endaga kaasa. Siis sa unustad kõik muu ära, aga peale selle ta on väga tark ja väga terav ja ja kõik on tal väga läbimõeldud selle suure emotsionaalsus juures. Ainult lapsed suudavad suudelda valgust. Ainult lapsed suudavad naeratada, nii et selles pole nukrust. Ainult lapsed võivad sülelda kevadet. Ainult lapsed võivad nautida maailma, nii et CD kellelegi valu. Kujutelmad käivad nii kaugel et ei leia enam teed tagasi. Tunded käivad nii kõrgel kõrgus, kisub nad kiududeks. Mõtted käivad nii sügaval. Sügavus neelab nende üdi. Kes endast välja tungib, joob tühjusse. Kes tühjusest tagasi pääseb, leiab midagi endast ikka veel ootavana. Kui lapsikud päikesed. Mõelda ainult viisi löömata ja lõhnata. Kui lapsikud on laulud mõeldud ainult niiviisi lennata, lennata. Kui lapsikud on lootused mõelda ainult niiviisi lummata ja lummat. Kui lapsik on veel armastus? Mõeldamatu, mil määral ta võib juua januneda? Oma ustavate ulmade nimel? Oma põgusate pettumuste nimel. Rahutute rõõmude nimel. Oma valitud valude nimel. Lammutavatel lahkumiste eelõhtute nimel üllatavat DNA-s, mis te järelhommikute nimel? Unede nimel, mis ennustasid ilma nyyd osutukski ärkamist nimel päikesel, võluv pall lagendikel keset õeluse tumedaid tehnikuid. Karge lõhniliste kuu kombitsete nimel, mis panevad hinge kihelema rändavate, kodutute tähtede, varjatud ärevuse nimel. Ununenud mängude nimel utumatunud vägedes kustumatut uskumuste nimel. Ilu nimel, mis kunagi pole ilmaaegne õnne nimel, mis alati võinuks varem alata. Kirgede kibeda õndsuse nimel. Lember voodiate kuuldamatute kulminatsiooni nimel, tugeva tuule Well, sinu naeru purjedes. Sinu pisarate nimel, mille eest pole kuhugile peitu minna. Kohustuse nimel kannatada, vajaduse nimel vabaneda elu kõikvõimsuse nimel. Armastuse nimel, mis ei talu tardumust, anun sind. Ära tee lapsele oma hinges haiget. Miks sa istud seal ja kleristad oma käevõrusid aine jõudeajaviiteks? Täida oma kann? Sul on aeg tulla koju. Miks sa lödistad vett, oma kätega ajutisi initsed maanteed otsides kedagi aina jõude? Tume vesi voolab edasi. Lained naeravad ja sosistavad üksteisele aina jõudeajaviiteks. Rändavad pilved kogunevad taevaservale. Tollel maa seljakul. Nad viivitavad ja vaatavad sulle näkku aina jõudeajaviiteks. Täida oma kann. Ja tule koju. Sa jätsid mu ja läksid edasi oma teed. Mõtlesin, et lein on su järele. Ja sean su üksildase kuju oma südamesse. Tehtuna kuldseks lauluks. Kuid oh õnnetust, aeg on üürike. Noorus raugeb aasta-aastalt. Kevadepäevad on põgusad. Õrnad lilled surevad vähimalgi põhjusel. Ja tark mees manitseb mind, et elu olevat vaid kastetilk lootoselehel. Kas peaksin selle kõik jätma una rule et vahtida kellegi järele, kes pööras mulle selja? See oleks jõhker ja rumal. Sest aeg on üürike. Siis tulge mu vihmased ööd, ladistavi jalu. Naeratav kuldne sügis, tule hooletu, aprill puistates laiali oma suudlusi. Sina, tule ja sina ning sinagi Vaarmsad, teate, oleme surelikud. Kas see on mõistlik südant piinata selle pärast, kes viib ära oma südame? Sest aeg on üürike. On kena istuda nurgas arutellu kirjutada riimides, et sina oled mu kogu maailm. Onsangerlik hellitada oma muret ja otsustada, et ei leita lohutust. Uus nägu piilub ukse vahelt. Ja tõstab oma silmad filmile. Ma ei saa muudkui pühkida ära oma pisarad ja muuta oma lauluviisi. Sest aeg on üürike. Tänases kavas on veel Larka. Ja nurgaga ma tegin, me tegime ühe luuleõhtu omal ajal, kui ma olin Rakveres Lorca luulest sai nagu see luuleõhtu alguse niukse emotsionaalse tõuke andisse Lorca luule sellele Aafrika Aafrika luulet oli võetud kaasaja vaja. Aafrika ja Lõuna-Ameerika neeger, poed. Et need olid kuuekümnendad aastad, kus niisugune elava luule esitamine ja laval luule tutvustamine, propageerimine oli kuidagi väga moes või tõusujärgus? No kõik need Kirjanike Maja luuleõhtut Tallinnas ja ju siis seda tehti igal pool mujal. Kas võiks öelda või, või aimata et niisugune mingisugune uus tõusuaeg võiks jälle tulla, sellepärast et ma vaatan praegu ka noored, teevad oma luulekavasid ja üliõpilased ja isetegevuslased ja nagu jälle on hakanud rohkem lavalt luule kõlama. Mul on niisugune tunne, et mida, mida kärarikkamaks läheb muusika ja muusikakärarikkus on juba jõudnud, nii et, et ta enam ei olegi peaaegu et muusika, vaid ta on lihtsalt lärm. Tähendab halvas mõttes, ta saavutab kuskil nihukese oma kulminatsiooni momendi. Et seal inimestel tekib vajadus, noh, niisuguse, Vaikuse ja, ja, ja sealjuures ka tundeluule poole just nimelt inimestel tekib tarvidus lihtsalt mingisuguse lihtsama loomuliku van mingisuguse niukse suuna pool. Lorca. Ka veel tumedas surmast. Ma taan magada õunte und olla kaugel kalmistute kärast. Ma tahan magada selle poisi onud, kes tahtis murda oma südameulgumerel. Ma ei taha, et korrataks nagu ei kaotaks surnud verd, nagu paluks väändunud suuiha edasi vett. Ma ei taha tundma saada rohu kannatusi ega ussi suulist kuud, kellel on kitsas käes enne koidutundi. Tahan magada ühe hetke hetke minutis sajandi. Aga tead, kus siis kõik, et ma polegi surnud. Et mu huulte vahel on üks kuldne lauk. Et ma olen läänetuulepäikene sõber. Et ma olen oma pisarate määratu vari. Kata mind koidu ajal palakaga, sest mind ründavad Rodust, sipelgad ja pesen kõva veega mu Ginget libiseks neil sellest skorpionist sõrg. Sest ma tahan magada õute und, et õppida nuttu, mis mind puhastaks mullast. Sest ma tahan elada koos selle tumedapoisiga, kes tahtis murdama südameulguverel. Viimasel ajal ma olen enda jaoks leidnud ühe noore poeedi Mari Vallisoo. Kes, kes tuli, kui tema luulesse tuli, ta oli kohe valmis, ta oli valmis luuletada, valmis kuju, isiksus, kes esitas, mitte ei kobanud siia-sinna, vaid vaid see kõik, millega ta välja tuli. See oli kindlalt arvestatav. See oli tema seisukohta. Ja minu jaoks on on temas kõike, nii emotsionaalsust kui mõistust, kui, kui selgust ja lihtsust, mis kõige peamine just selgust ja lihtsust. Elasid meil iidsest ajast uhket hiiepuud, mängisid, kes aias mänguaias polnud muud kui me vana maja madal katus sammalt täis. Kes see oli? Kes see oli, kes? Me õues käis. Mõni vana kerjuseid ja mõni võõras mees. Mina seisin pereema trepilukk sees. Pühapäeva põlle paistel, valged lehvib peas. Mängisid meie lapsed murul mesilaste seas. Oh neid pillerkaare igal seljas selge kleit. Leivapala kerjakoti sai see kerjuseid. Oh neid hunni Runny rattaid igal vigur sees. Õige suuna pihu peale sai see võõras mees. Kohisedes kaasa tulid uhked hiiepuud. Tulid pärnad, silmat riiki sumisevad met, tulid tammed 1000 tuhatunud kevadet. Vaher vilksas kõige ette. Püüa, kuidas saad. Kased. Tuul tuhises tubadest läbi Pere istus nii nagu jäi. Kolm last jooksid majast läbi. Kõige pisem, veel paljapäi. Perememm, justkui aimas ohtu. Panin lusika kõksti käänest. Tõusis püsti ja küsis rohtu. Suure valge jumala käest. Valge kapp tegi sahtli lahti. Tablettide lõhna täis. Sellest lõhnast ei saa me lahti. Laste tuju kais, tuulepäis. Kodus. Vend tuli sõjast. Nüüd on natuke isemoodi. Kõneleb omaette. Vanu laule, loeb peast. Vahel ta pakib kohvrit. Kavatseb ära minna meie halbade seast uuesti alata. Elu. Alati on tal seljas üks sama kulunud pluus. Vahel käib mööda õue, võililli nopib tasku, nuusutab neid, tal sellest, kollane tolm on suus. Mina arukas õde, kõik see aeg pesen aknaid. Kuis nad nii mustaks said. Vahel ta vaatab, kuidas hommikust õhtuni voolab vett. Õeke mis sa neid Kuhu teel oled paadimees kuhu kiirustad pütre. Lähen naiseks, toon endale hiiu ilusa tütre. Ei ma usu, ei ole sul kosja. Savi elema kalale. Ennemuiste kui minetti võeti õnged kah ligi. Lähen niisama uitama, toone, jõgesid pidi. Lähen sõtta. Toon sullegi hõbeehteid ja kulda. Ema, usu sind, paati. Nii ta läkski. Ja koju maakodumull laudse laega. Valge kuu tuli taevasse. Põhjas, kuhu lendavad haned. Ööd otsa on vaja, talb pesta ja uhta. Palged palakat tuulde igal hommikul paneb. Ta pihud, on heledad. Kas keegi siin toitis seal võõral maal? Kas keegi ka kammis päev. Kas keegi ootas sind õhtu eelpale, kuum vastu akna jääd. Kas ta tolmu pühkis su kingadelt, kas villased sokid tõi? Kas keetis ka pärnaõieteed? Kas sa sooja said, kui jõid? Kas ta kandis võõrama seelikut ja võõrama kirjavööd? Kas ta kõneles võõrama lugusid sulle kõik need 1001 ööd? Mis aga see aeg nägid ja kuulsid, kui ma olin ilmas laias Samu kaikuja uste paukumist, suurte koerte küla peal haukumist. Õunte küpsemist aias. Kes see seal käis, jauksib rõmmis. Keda need koerad haissid? Ise ma käisin niikaua kui su katkised kingad passid. Värava taga. Mis aga koertel selle kõige asja ei ole aimu. Nii palju tean, et õunad. Pall kadunud. Kadunud toast ja õuest sinipunane pall. Kuidagi kurb on olla. Siin ta ju seisis mänguasjade kapi all. Nüüd pole toas, ei, õues läks mõnda teise ruumi. Teda taheti küll. Tal oli rõõmus meel, kui ta korra hakkas, ega lõppu ei tulnud, siis tema mänguhool teab, kus ta nüüd juba onunud. Minul ikka on meeles. Eriti punane pool. Rasked ajad on saabumas, all korra kambritesse. Mida sa lõikad, nüüd on veel kadunud leivanuga suure ruuduses seelikus, elab ta seal oma lapsega valge peatüdrukuga hommikut kiirelt kuluvat tühjalt ja nõndasama. Rohi kasvab ja kahiseb. Õhtupoolikul lähvad nad maailma jalutama. Eit vahib ülevalt akna pealt, jälle läks, palja päida, külmetab tema mure on, kuidas neid elus hoida, tema mõtelda, teised ju alles lapseohtu, kus nemad saavad sooja ja kuskohast kurgurohtu. Õhtuti peab veel süütama lambi ja lambi varjus tasa olema, kuulama, kuidas ülakorruse eit aega edasi sunnib. Unetu leevad unedes kõiksugu asju sünnib. 500 aastat kestis põud siis laps, tulitu Patihkudes. Ema ma enam ei jõudnud küll hoida seda Peipsid pihkudes. Ma lasin ta maha, las ollagi nüüd, sest meie õue ees saaksime suviti supelda. Hilja sügisel, luiged saaks puhata, tema külvas ees. Võiks ära joosta. Joota valvur, täis, võiks seinapraost või akna trilli vahelt. Mina paremat sealpoolgi on need samad majad, vihm ja lauserahet võib tulla vastu nägu mõnikord. Ja mõelda mõnikord nii kaua põud. Et ainult mererandades saab rahu. Vist viie aasta pärast tuleb tuul mis puhub juuste sisse. Laialahu. Välk siinsamas kartsin väiksest peast. Nüüd kartus täiesti, on ununenud Seebeljaku, kes praegu marjul on ja eksi läinud teiste laste seast. Üks hirm küll iialgi ei lähe peast. Kus isad-emad praegu varjul on. Ööd ja päevad tahaks aknaid pesta. Kahjuks elan nõnda, puhtal maal pole tolmu, pole tahma, mis neid määriks? Pärast pesu taha üks jutte vesta milles puudub viimne, kui moraal. Oleks, kes neid kuulaks? Kes teid vääriks? Selleks alumise korra saal on mul säetud, kõrvale jääb paar. Aga ülakorral peatub vahel mõni läbisõidul olev kuningas. Riided selga. Nüüd on vaikne. Kõik kuulda. Samm ja kuidas kukub, münt? On öö? On eluaeg, on kuulda, kuidas kaob kellalöök ja lõhnab piparmünt. Õnn on tulnud. Mixaika, nii käid paljajalu tead, et meie linnajaos teed on kilde täis. Torkad talla veriseks. Ma olen valu õnn, mu õde oli see, kes teel eile käis. Kas valutab, kus vallutab? Mis hirm soodsa ees. Seal tagumises tühjas toas võid puhata üks ase, tead, vaip valge voodi ees. Toon kerjuskannus värsket vett. Kui kardad, Lähme kuus. Ja tõbe vastu, näe, tablett teeb terveks küll. Võid tapagi, kui võtta topelt doos. No siin on ikka kõrvuti niivõrd erinevad autorid selles tänases kavas ennast siis alates ja Mari Vallisooga lõpetades. Aga kas seda valikut on põhjustanud peale selle, et nad on armsad autorid ja mõistetavad ja segavad, on põhjustanud ka see, et mõni luuletus mõne luuletaja looming on paremini esitatav või mitte? Tähendab, missugust luuletust on hea lugeda või on see üldse nii, et meie kuuleme, et küll loeb hästi, aga tegelikult seal taga on hirmsad vaevad ja piinad ja mõtlemised, kuidas lugeda? Ei no üks asi on see, mis ma, mis ma endale loen, aga teine asi on see, mida ma lindi pealt kuulen. Tähendab, mida ma sinna sisse tegelikult olen mõtelnud, see ei tule nagu välja ja siis siis tuleb uuesti uus variant teha, et see välja tuleks. Ja ega mul eriti suurt praktikat niimoodi aegade jooksul on ikka ühtteist raadiosse loetud, aga aga niimoodi, et ma mikrofoni täiesti tunnetakse, nii et Moskaksin mikrofoni juures ees lugeda. Vaat seda, seda ei ole tulnud veel niisugust aega. On inimesi, kes ütlevad, et luuletus ja luuleraamat ja las ma loen üksi vaikuses jääd, ei ole mulle tarvis. Seda, et mulle jäigi ette loeks, aga ikkagi hästi tõlgendatud või kõlgitsetud luuletuse hea näitleja esituses võib ikkagi veel mingisuguse uue sära luuletusele anda. No küllap ta vast annab jah? Ta lihtsalt võib-olla lahendab. Lahendab mingisugused luuletused ära, võib-olla keda mina enda jaoks ei ole avastanud, eks ole. Keegi teine loeb mulle. Ja ma kuulen neid ema äkki avastanud enda jaoks, aga muidugi enamikul juhtudel lihtsalt ikka interpretatsiooni viga on siis, kui ei jõua. Aga kui hakata mõtlema, kes on need, kes oma luule esitamisega kuidagi võluvad või ka sambad kolleegidest. No kolleegidest, võib-olla Aarne Ükskülaväliselt väga lihtsalt ja tundub nagu, ei mingisugust erilist tehnikat seal taga ei oleks saanud, see ongi see kõige-kõige suurem ja lihtsam ja mida on kõige raskem saavutada. Et seda tehnikat sa ei loegi sealt tagant välja, sa lihtsalt kuulad, kui ta, mida ta loeb. Aga noortest mind üllatasid ühel õhtul kaks noort, kes lugesid Ilmi Kolla luuletusi. Ilmi Kolla õhtu oli. Ja siis lugesid Anu presserry, Eve, Mare mäe ja kui sa kuuled midagi väga head ja midagi ilusasti esitletud, midagi ilusat, head õiget. Seal tekib niuke, ela, elutahe nagu. Kui sul see kipub ära kaduma, vahetevahel. See annab nagu elutahet juurde. Alver oli kuidagi nagu. Nii mehine ja nii keerukas et ma lihtsalt lasin Endel hinge lähedal ilmselt need teised nagu kergemini kui Betti Alveri, aga nüüd, kus ma. Kus Betti Alver on kaheksakümneaastane ja ja ta viimane kogu ilmus ja nii täiuslikku kogu Eestimaal teist ei olegi olemas. Ma tean, et ta on kindlasti olemas kõigi jaoks võib-olla ainult et tuleb lihtsalt enda jaoks leida ja avastada. Betti Alver. Kui elu on ajaid, uni. Kui elu on vaid uni siis kaob unena kaleen. Las kurbuses meid lohutab maateral viin ja vein. Ma joon, joon. Ei tuska tee tuhmaeg ja tunnikell. Kui Varun lauldes uksele ja kui null künnisel kõik ununeb. Äkki heliseb ees õues õunapuu. Märkan iga Soleti käes ole kevadkuu. Kevad siristab mu kohal, väike lind, ohken, peeker jälle peos. Linde oksal, naerab mind. Joon laulan, kuni sume öö taas tukkudes on tumm. Ja kõrgel tähti vilgutab kottpime taeva kum. Kuu vaatab alla vidusse, kus kõik see vidin käis. Puutub kevad minusse, las olen juua täis. Vajanud et iial jalga julm lobiseb sajand. Et iial ei jalga must Marduse Haasta et surutud südant leinad ei lasta. Et kapainatud elu ilm, paadu kleegi et me suuri