Tere hommikust, siit rahvateenrite stuudiost, kolmik on laua taga kohad sisse võtnud ja asume asja juurde. Mart Linnart on laua taga rahvusringhäälingu teleuudiste poole pealt. Urmet Kook, kes nüüd üsna värskelt esindab rahvusringhäälingu kogu uudiste tegemist nii teles kui raadios. Aga kes on veel nii uus töötaja, et mina pidin täna hommikul vikerraadiokorrusele sisse laskma? Sulev Valner täna erandina saatejuhi rollis Maalehest. Nüüd väljas on ilm nii-öelda tormisest üle läinud, ilmann ilusamaks saanud klaarimaks. Et huvitav, kas seda võiks öelda ka ülekantud tähenduses selle väga tormilise Eesti sisepoliitika nädalaga, seda, kas me tänase seisuga, kas pilt on klaar, mis, mis nädal aega pulbitsenud, et kas laupäeva hommikul rahulikult tagasi vaadates klaarub, et et kindlasti noh, mis ma siin ikka must must saamegi alustada, kui, kui, et selle nädala vast selliseks peakangelaseks on, on tõusnud. Ühelt poolt siis erakonnana rahvaliit ja teiselt poolt siiski võib-olla mõnevõrra üllatavalt rahvaliidu nagu kõige-kõige-kõige, seal ta siis antud kontekstis mitte küll positiivses mõttes kangelaseks sel nädalal on tõusnud ester tuiksoo, mitte Villu Reiljan. Et et kas, kas seda pidada üllatuseks ja, ja mida sellest arvata tähenduses, et kostab päris palju ka juttu, et need, et kus need, kus need kotitakse ja kus need tehakse, ülekohut? Et ma ei peaks seda üllatuseks, ester tuiksoo nimi on nüüd tähelepanu keskmesse kerkinud seoses kapo süüdistuse esitamisega, sest üsna hiljuti ja kui rahvaliit saatis laiali oma pressiteate selle kohta, et väidetavalt uurimisi, aga neid neid taga kiusavad, siis küllaltki märkimisväärne osa sellest oli pühendatud just sellele, et KAPO on hakanud viimasel ajal väga aktiivselt nuuskima põllumajandusministeeriumis ja, ja tundnud huvi just asjade vastu, mis toimusid seal ester tuiksooministriks oleku ajal, nii et selles mõttes, et nüüd esitati tuiksoole süüdistus ja ta käis kapas ülekuulamisel, et noh, see on nagu selle asja loogiline jätk, ma arvan, pigem. Ja kui sa küsid, et kas asi on nüüdseks klaariks saanud, siis kindlasti mitte, et järgmisel nädalal kuuldavasti läheb siis ju KAPOsse Villu Reiljani ja see show saab olema vähemalt sama suur kui, kui sel nädalal julgen küll ennustada. Aga kas ei ole hoopis nii, et seda show'd ongi juba sel nädalal liiga palju olnud, et lõpuks ju juhtunud ei ole ju justkui veel veel midagi või õigemini öeldes, et asi ei ole veel väga kaugel, eks ole, tõesti, nii ei saa öelda, et juhtunud pole midagi, sest eksminister ja tipp-poliitiku ülekuulamine KAPO-s on kahtlemata sündmus, mis ületab lihtsalt ka ühe nädala nivoo. Aga, aga teiselt poolt ikkagi tegu on alles kuulamisega. Me ei tea tegelikult, kas see ülekuulamine isegi mise rollis täpselt inimeste üle kuulati, kas selle ülekuulamisele järgneb mingis süüdistus ja see süüdistus peab ka, eks ole kuhugi jõudma kohtusse? Kohtus võidakse veel esimese astme otsuse järel edasi kaevata ja nii edasi, mõtlesin, me oleme ikkagi alles üsna ühe pika tee alguses. No aga eks rahvaliit ise ole ka natukene süüdi selles, et nemad seda hoogu ja sellel andsid, et ühelt poolt nad püüdsid panna uurimisorganid nii-öelda kahvli otsa, et et tulles ennem kui asjaks läks välja sellega, et justkui kaplaneid väga kõvasti pigistaks ja ja teades väga hästi, et ega KAPO ega ükski teine uurimisorgan ei saa seda avalikkuses kuidagi kommenti teenima hakata. Et noh, nad ei saa ju tulla ütlema, et ei, see ei ole poliitiline protsess, sest noh vastasel juhul kui see kui see oleks poliitiline protsessis, oleks Eesti riigis ikka asjad väga mädad, et nad ei saa sellist asja kommenteerida, seda Rahvaliit süüdistust esitades väga hästi teadis, et nad ei saa vastata neile. Teine asi on muidugi see, et mida mina sellest kõigest nagu arvata, et, et sa küsisid, et ütlesid, et ei tea, kellena ester tuikseal kapas käis, et mina olen aru saanud, et ta käis kahtlustatavana. Aga kahtlustataval ei tähenda seda, et, et, et inimesel võidakse esitada süüdistus ja etavamataks süüdistatavaks ja ja selles mõttes võib-olla natukenene ajakirjandus läks küll küll peale, kui, kui hakkas üles lugema neid karistusi vangla-aastaid viitevistmis, mis sellise süüdimõistva kohtuotsuse korral nagu järgnes, et et, et siin läks küll natukene kolleege tagasi kutsuma, et ärme mõista inimest ennem süüdi, kui, kui kohtuotsuse on langenud ja pole sugugi selge, kas asi üldse kohtusse jõuab. Jah, sest ka nagu ka kapo ise ütles see, et tuiksoo kulati üles kahtlustele üle kahtlustatavana. See noh, seal on ka selline protsessuaalne nüanss, et kahtlustatava tunnistaja osa protsessis on teistsugune, näiteks kahtlustatav saab kaasa võtta oma advokaadi, mis, mis ka antud juhul oli tuiksoo, kes seal oma advokaadiga. Aga jah, eks ikka poliitikute puhul on nagu need see tähelepanu ja ka need võib-olla nõudmised kõrgemal, et kui juba üks poliitik tunnistatakse kahtlustavaks, eks siis ikka see pälvib tähelepanu. Nojah, meil on võib-olla üks selline kuidagi natuke nõukaajast kaasa tulnud ettekujutus ka sellest organite tööst, et kui keegi juba välja kutsutakse, siis küllap see jõuab ka selle nii-öelda lõpuni välja, eks ole, et kui kui protsess algatati, siis kindlasti see jõuab ka ka selle lõpuni ja väga harva kui see sisse, et kui, kui on tehtud otsus keegi süüdi ja sellele muidugi ka rahvaliit ise nii-öelda nagu kallab õli tulla sellele analoogiale, et kui kedagi juba hakatakse koos üle kuulama, siis see peabki jõudma selleni, et niikuinii ta mõistetakse ka süüdi, sest nii on ju otsustatud. Et tegelikult, et protsess ju õigusriigis, milles, nagu mina küll usume, ikka ikka elame, peab ju käib ju sellena, et uurimine ongi selleks, et otsustada, küsimus, kas esitatakse üldse süüdistustoimik. Et kui uurimine annab tulemused, süüdistust ei ole põhjust esitada, siis seda ei esitata. Ja, ja siis tõesti, kui süüdistus esitatakse, siis, siis läheb see nii-öelda kohtu kätte, kus süüdistuse esitaja on ainult üks pool kellele esitatakse vastuargumendid ja kohus võib öelda, et see süüdistus ei pea vett. Teisalt võin ütelda Et kui me ütlesime, et võib-olla mõned meie kolleegid on natuke liiga avaraks läinud, on, siis on ka teistsuguseid, meil kolleege siin Eesti ajakirjanduses juba leidunud, kes, kes, kes hakkavad nagu ester tuiksust juba sellist märtriikooni looma ja seen nagu teisipidi tülgastav, et, et ajakirjanik esitab küsimused küll. On raske praegusel hetkel ja ja nõnda edasi, et, et selline asi on nagu teisipidi minu jaoks ka väga tülgastav. No aga see tama selle nagu hästi loomulik, selles olukorras ikkagi ühte ühtlasem laadset naisterahvast rünnatakse, kui inimesed ei saa nagu ütleme hästi aru, et mis, mis selles siis halba on, lõpuks, milles teda isegi kahtlustatakse. Et nagu tänane Postimehe küsitluski lugesin, et näitab, et umbes pooled inimesed ei saa aru, et mis sellest siis on, et et Oliver Kruuda andis autoester tuiksoole kasutada nad, mis siis omavahel. Eks see ongi niisugune. Ja väärtushinnangute probleem, et inimestele tundub, et siin ei ole mingit probleemi, sest kui me rääkisime siin sellest süüdistuse esitada Tamisest ja püüaks nüüd ära seletada siis mis, millest see probleem on, et äkki äkki me siin jõuame ka laua taga kokkuleppele, et polegi probleemi, et mis, mis seal ikka? No kui sina, Sulev annaksid minule kasutada oma autot, siis tõesti oleks probleemi ilmselt. Aga kui, kui Oliver Kruuda annaks, kui annaks mulle, jah, kui mina käsitleks tema teemat, siis juba hakkaks väike probleemi. Urmet ilmselt ülemusena ütleks, et et see on täiesti sobimatu. Jah, ilmselt siin ei anna, siin on tõmmatud paralleele. Nende Oliver Kruuda aga huvidega, mis, mis, mis just nagu põllumajandusministeeriumi alla nagu viinud kas suhkrutrahvist pääsemine ja, ja nõnda edasi, et sealt on neid paralleele otsitud. Minu meelest ka, et siin on nagu need küll üks koht, kus ma ootaks ka nagu Eesti poliitikutelt ka teistelt Eesti poliitikutelt, et mitte niiviisi nagu kuldid rukkis istumist, vaid tõesti, tõesti, siis nagu selget hoiakurist seisukohavõttu näiteks kas või sellelesamale poliitikule ühe ärimehe poolt auto kasutada andmise loole, mis ei ole ju esmakordne, eks ole, samasugust teemat, kui ei ole sama erakonna piires, eks ole, on olnud Villu Reiljan neile kasutada antud autoga. Aga millegipärast ka kõigi teiste kondade suudan selle koha pealt nagu suhteliselt lukus. Mina ei ole nagu kuulnud, et sel nädalal oleks näiteks keegi sotsidest reformile erakonnast Isamaaliidust öelnud, et et küll on jube asi, meie erakonnas sellist asja ei sallita erakonnas ei tule kõne allagi, et üks poliitik sellist asja võtab. Millegipärast sellist nagu hoiakut ma ei tunneta. Et kas, kas siin ongi nagu miski nagu lõpuni rääkimata, et praegu et ka teiste poliitikute arvates tegelikult praegu hea küll, et las nad kotivad seda tuiksood ja ega me ei saa öelda, et asi ilus on, aga ega me tegelikult ise palju paremad pole. Vähemalt mentaalses mõttes. Minule ei meeldi üldse selline selline üldine nagu, nagu süüdistab neil elus peaks alati olema nagu mingi konkreetne asi samasse tuiksoo poolt, et siis peaks nagu välja tooma selle. No mis paganama kasu sisse Kruuda sai sellest, et ta sellele ester tuiksoole seda autot tasuta kasutada andis või, või mis mis kasu konkreetset sai siis liblikes oma korteri turuhinnast kaks või kolm korda odavamalt? Tuiksime, üürisid 80 see, et need arutelud jõuaksid selles osas teetseni konkreetsuseni, et toodaks välja siis ka see, et mis oli siis selle teise poole nagu väidetav kasu ja võib-olla siis tuleb välja, et ei olnudki kasu, seda üldse mitte midagi ja, ja paratamatult on, Eesti on Eestis sedavõrd väike ühiskond, et inimesed tunnevad ennast eriti need, kes ühiskonnas midagi ka härra suudavad teha ikkagi ikkagi päris hästi juba väga pikkadest sidemetest tulenevalt ja ja kindlasti on ma täiesti usun siiralt, et ester tuiksoole ja Oliver Kruuda võivad olla väga lähedased suhted ja võib-olla lähedasemad, kui, kui me siin laua taga arvata oskamegi. Aga, ja kindlasti on ka teiste Eesti poliitikute puhul kindlasti neid suhteid ärimeestega väga lähedasi. Moden paiga palju näiteid, aga noh, see on samamoodi. Välja meelevaldne, aga samas jälle Urmet tunnet ka ilmselt paljusid Eesti ärimehi. Eks võib-olla näiteks keegi neist pakuks ka sulle, et võtta nagu rahvusringhäälingu uudiste juhina see auto ja sõida. Ilmselt vastust ma aimaks ette, eks ole, et see vastus ei, ei nõuaks pikka mõtlemist sinu poolt. Et siin nagu ja see isegi ei loe, et, et sa nagu noh, väga hästi, tunneta võib-olla lapsepõlvesõbrad koos lasteaias käinud. Et vist ikkagi siin nagu on natuke üks, üks tee muidugi poliitikute teatud. Tõstox sellised kõrgemad eetilised ootused ja, ja selles mõttes on eriti rumal, et sellised asjad on ju teada, et tulevad varem või hiljem välja. Et selles mõttes kindlasti ester tuiksool on põhjust mõelda ka väga kriitiliselt enda tegevusele, et sellised asjad ei jää nii väikses ühiskonnas kui Eesti välja tulemata. Kruuda puhul on ju ka sellele võimalikule kasvule viidatud, kui uuriti Kalevi üleliigsed laovaru suhkru, suhkru laovaru nimelt siis põllumajandusministeerium ei kontroll, ei, ei leidnud sealt mingit üleliigset suhkrut, samas kui maksuamet leidis. Et noh, ega, ega me ei saagi ainult siin mingisuguse paragrahviga teatada, et vaat süüdi. Aga noh, nagu ma juba enne ütlesin see alati Läti poliitikute puhul ei ole see ainus ainus süüdimõistev otsus. Kohtulik otsus. Juriidiliselt ta jah, tõepoolest võib-olla ei ole milleski süüdi ja me väga võimalik, et ka sellest rahvaliidu case'ist ei koorugi välja mingisugust nii-öelda juriidilist süüdimõistvat kohtuotsust. Aga, aga samas kehtivad ka nii-öelda lihtsalt eetikareeglid. Vot see üks huvitav situatsioon, mida mina nagu ootangi sellest kogu protsessi, sest et mitte, et ma seda ootan, et see nii läheb, aga, aga ütleme, peaksime valmis olema. Aga võimaluseks, et millalgi noh, näiteks järgmisel kevadel, kui see kohtuasi tõesti jõuab kuhugi ja, ja siis tulemus on see, et, et tegelikult nii Villu Reiljani kui ester tuiksoo puhul kohtuotsus saab olema näiteks sarnane, kui on omal ajal olnud Siim Kallase või Tõnis Paltsu kohtuasjades. Ehk siis et tegelikult öeldakse, et süü. Et kas sellisel juhul siis rahvaliidu juhid võivad nii-öelda tõusta tuhast öelda, et et tegelikult hakata siis vastupidi öelda, et meil on vahepeal hirmsasti kohut tehtud, esitama kahjunõudeid ja ja nii-öelda kogu Eesti ajakirjandusele selle juures ka öelda, et et kogu see, kogu see asi, mis te meie peale olete vahepeal kallanud seal olnud ainult üks laim. No Siim Kallas sai ka õigeksmõistva kohtuotsuse, aga maani aeg-ajalt ilmuvad lugejakirjad või mõneski arvamuses vihjatakse sellele, et justkui ta oleks need miljonid oma tasku pannud, et selline selles mõttes, et KKK õigeks vaidluste kohtuotsus Eestis ei tähenda seda, et sa oled nii-öelda ühiskonna silmis lõpuni õigeks mõistetud, et noh, mina ei oska öelda, mis rahvaliit see on ka ju selge, et nad on ju ka sisemiselt päris päris nagu lõhenenud ja tülis ja mis sellest erakonnast üldse saab? Kindlasti sellel. Kelle sellel Villu Reiljani maadevahetustehingu asjal on muidugi muidugi üpriski üpris ehkki oluline roll rahvaliidu tulevikule. Et kui, kui Reiljan väljub sealt võitjana või siis tal on siis ta kindlasti saab ammutada toetust sellisest märtrioreooli seda ja ja, ja korrata võib-olla kaude sarnast asja, mida Savisaar pärast pärast lindiskandaali, et väljuda sellisest suurest suurest Dimitamisest veelgi tugevamana kui enne seda nagu savisaarega läks ju lindiskandaali järel oli väga jõuliselt tagasi tugevamana kui ennem. Ja, ja kindlasti see tähendaks seda, et mina arvan, et rahvaliit kui Villu Reiljan kui nii peaks minema, siis rahvaliidu saatus on see, et rahvaliit jätkab iseseisvalt erakonnaga, et kui juhtub see, et Reiljan jääb, hüvitame Praegult ikka kõiki hüpoteetiliselt, et noh, mis võib juhtuda, onju, et et ma ei hakka kedagi süüdi mõistma, on ju et kõrval on pigem selle erakonna trend, see erakond võib laguneda ja, ja siis need erinevad osad võivad liituda kas siis sotside või keskiga või kuidas iganes. Tahaks nagu öelda, et Savisaarele tuli lindiskandaal lõppkokkuvõttes kasuks. Ma sellega ei tahaks nõus olla, et ta nüüd sellest ka vana välja, eks tal jäi sellest ikkagi märk külge. Sest see, et ta lindistas, see ju leidis tõestust tõestust lihtsalt ei leidnud, et see on kuriseadusevastane ja ja noh, ka Siim Kallase puhul ei saa öelda, et ta nüüd rublade, kui selles selle nii-öelda 10 miljoni afääris tuli, tugevamana välja, lihtsalt lihtsalt ta suutis oma oma positsiooni säilitada ja, ja tõusta. Kui, kuigi siiamaani jah, osa osa inimesi, kes kuulevad nime, Siim Kallas ütlevad kohe 10 miljonit. Keegi ei mäleta tegelikult täpselt, mis selle 10 miljoniga oli. Kas ta võttis või või andis kellelegi või annad, see 10 miljonit on nagu märksõna, mis selle taga tegelikult on, seda ei mäleta tammuna. Et ei saagi murda, nüüd jäävadki nagu. Võib-olla Kallase Savisaare puhul võib lihtsalt öelda, et nad olid nii tugevad, et nad tulid sellest välja. Aga, aga jah, et antud juhul, et muidugi siin lisaks sellele mustale ja valgele lahendusele ilmselt ilmselt tegelik tulemus saabki olema natuke hallim kuskil seal vahepeal. Et vaevalt nüüd, eks ole, asi nii-öelda läheb ühte äärmusesse. Noh, ma ei tea, nii-öelda totaalse hukkamisest kuni kuni täieliku õiges mõistmiseni. Et emba, emba-kumba kuskile jääb sinna vahele, midagi jääbki lõpuni lõpuni natukese ebamääraseks ja ja mingis mõttes muidugi selle asjaga on kaasas ka see nähtus, mida siis üks meie hea kolleeg on, ristinud meedia peksuks. Et see on ka see selline preventiivne tegevus, et isegi kui, kui lõpuks juriidiliselt on kõik jokk, et siis siis vähemalt karistuseks teatud määral on ka selline meedia hukkamõist. Jah, ega ega me ei saa välistada, muidugi selles on süüdimõistev kohtuotsus, samas, kui tuleb õigeksmõistev kohtuotsus, siis küllap plekk jääb ikka külge nendele nendele poliitikutele aga erakonnale, sest selles suhtes võib ainult kaasa tunda vaesele Jaanus Marrandi, kes, kes tulid nagu täiesti süütult erakonna etteotsa ja peab tahes-tahtmata seda seda suppinud helpima. Jah, aga üks huvitav nähtus selle juures siiski on see, et kui me veel tuleme oma kolleegide ajakirjanike juurde, siis selle ma ütleks, et just selline äärmine erinevate väljaannete üksmeel on tegelikult selle teema käsitlemisel mis muidugi ei ole kõrvalt vaadates ja sellise rahvaliidu pilguga vaadates on kindlasti vandenõu aga samas jälle seestpoolt vaadates võib arvata, et nüüd vaevalt küll, et Äripäeva Ekspressi Postimehe toimetused omavahel vähimalgi määral oma tegevust koordineerivad, selleks on nende omani omandused, huvid ja isegi omavahelised suhtumised täiesti nii palju erinevad, et et see üksmeel on pigem mingisugune mingisugune, selle täiesti üksteisest lahus olevate osade millegipärast sarnane suhtumine asjasse. See oli ühel hommikul olid Päevaleht Postimees, Äripäev, Dirk kirjutasid sellest, kuidas kuidas tuiksoo osa üürib soodsalt korterit maadevahetuse tehingust, kadestada Alt liblikult ja, ja siis ma küsisin kahe ühe ajalehe kolleegilt, et et mul tekkis ka see küsimus, et kas see saab olla juhused Tomi külla kirjutama ja ühel ühest ja samast asjast, et kas seda pole juhus. Ja siis vähemalt tema ütles, et tema nagu kahe teise lehe kohta ei oska praegu öelda, aga tema oskas enda kohta öelda, et ta kirjutas mulle selle skeemi lahti ära, kus need küsimused tekkisid, mis, mida nad tegid. Ja, ja kindlasti ei olnud seal mingit tilgutada informatsiooni kuskilt. Seal olid elementaarsed ajakirjanduslikud küsimused, mis tekkisid ja mis viivitsa viisid samm-sammult täiesti reaalselt järelpärimisega. Selleni välja, et nad said selle informatsiooni kätte. Aga see on huvitav nüüd, et kas võib-olla see on selle online'i ka seotud nähtused, miks, nagu erinevad toimetused millegipärast ühel samal hommikul jõuavad lõpuks või siis sama päeva sees jõuavad samade, samade lugude ma ei ole ma võtta kuigi noh, nii täpselt selle selle näiteks konkreetse loo sünd, tekkimiskäiku vähemalt pealiskaudsel vaatlusel võiks nagu eeldada sellist vandenõud, et kõigele tilgutati ühel ja samal õhtul sama informatsiooni. Aga et kuidas tegelikult sündis täitsa huvitav, võib-olla uurimisaines ajakirjandusajaloouurijale hiljem kui see, aga iseenesest muidugi on see episood, eks juhataja ja mina ütleks, et tundub mulle vähemalt mis puutub nüüd seda korteri üürimist, siis võib-olla selles küsimuses isegi võib tegu olla pigem sellise tööõnnetusega. Et siin nagu noh, ütleme nii, et mina ei näe siin nagu väga suurt isegi motiivi. Et mida nüüd ester tuiksoo võidab või siis Tullio Liblik võidab sellest üürimisest, kui kui ester tuiksoole riigikogu liikmena on nagunii ette nähtud, et riigikogu kantselei talle korterit üürib väljastpoolt Tallinnat tuleva riigikogu liikmena, siis, siis tegelikult ei ole seal nagu enam noh, see on põhimõtteliselt tehniline küsimus, et kellelt tüürib ja pealegi kui riigikogu kantselei kaudu see käib, siis, siis peaks vähemasti tugev vastutus olema riigikogu kantseleile, et miks nad, miks nad lasevad läbi üüritehingu inimesega, kes parasjagu on mingis protsessis kahtlustatav, et et siin siin nagu ütleme siin siin võib-olla noh. Kuigi kuigi teiselt poolt ma saan aru, et see, vaadates ajaliselt selle asja käiku, siis peab see olema ka toimunud, eks ole, nüüd juba pärast seda, kui Tullio Liblik kuule, need kahtlustused esitati mistõttu, mistõttu ka eks ole, see ei saa olla nagu mingi varasema asja sulekorteris eelmised üürilised poliitilisi ja ei, selles mõttes jah, et sedasama korteri üür on nagu kestnud varem. Ütleme, et me võime eelmiste üüriliste kohta öelda, et nende nende suhe sellesse maadevahetus, noh, eks ole noh, nemad võisid olla nii-öelda kuidas öelda süütud süütud üürnikud selles osas, et selline seos ei saanud ju pähe tulla, sest seda seost lihtsalt varem avalikult ei olnud olemas. Riigikantselei Meil ei ole mingit alust keelduda üürilepingu sõlmimisest põhjendusel, et et siin võivad tekkida seosed, aga põhiliselt, kui sa ütlesid, et see ei ole, aga mõtleme jälle niiviisi, et kas, kas siin näiteks seda, et oletame, et riigikantselei, riigikogu kontserdil või riigikogu kantselei, jah, oleme täpsud. Oletame, et, et kuidagi noh rahvasaadikule sokutatakse näiteks rahvasaadik kõik elama, noh ma ei tea, mingisugusesse kriminaalsesse pesasse või, või ma ei tea, noh, pannakse elama kuhugi noh, hotellimis osutub lõbumajaks. Eks ju, siis tegelikult ju noh, rahvasaadik äkki lihtsalt pühast lihtsameelsusest nii-öelda läheb sellega kaasa ja pärast on igavene jama. Kõik ajakirjandus kirjutab, et näete, kus rahvasaadik, eks ole. Missugune ta on ja tegelikult lihtsalt riigikogu kantselei korraldas talle selle seal, riigikogu kantselei, otsi meile korter, ETK korteri otsib saadik endale ise, siis viib üürilepingu riigikogu kantseleile. Aga muidugi, kui sa rääkisid, et tegu võib olla tööõnnetusega, siis ma ei välista seda, et see, et see võib tõesti nii olla, ainult et poliitik peaks nagu mõtlema ka selle peale, et selliseid õnnetusi vältida. Muidu noh, eriti eriti kahte sellist õnnetust korteriga autoga korraga oled seenel, kui toome siin kas või teise näite, kuidas justiitsminister Rein Lang pidas püssirohukeldris Tartus oma sünnipäeva natsiteemalise näidendiga. Mis no ja ta võib nüüd ükskõik kui palju korrata, see oli natsikriitiline näidend ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi. Fakt, et ta pidas seda saalis, kus seina peal rippus suur haakristilipp ja, ja Venemaa saab seda kasutada ja kasutabki. Ja ükskõik kui mitu korda lang ütleb, et see oli mõeldud vastupidi, natsismi kriitikana ei, ei jõua kinnitust. Muidugi oleks Euroopa Inimõiguste Kohtu nagu nendes põhiprintsiipides kirjutatud selline põhimõte, et kohtuotsuse peale veel olema mitte ainult õige, vaid ka näima õige. Ja minu meelest. Eesti poliitikud peaksid natukene rohkem mõtlema sellele, et nende teod ei pea olema mitte õiged, mitte jokk jokk, vaid ka näima, õiged ja õiglased ühiskonnale. Et see nagu võib-olla see suund, kuhu võiks Eesti poliitika rohkem liikuda. Jah, ilmselt küll, et, et siin tõesti ester tuiksool poliitikuna on ilmselt ka mõelda selle üle, et kas tõesti see nüüd nii selle korteri autoga juhtumeid, mis ilmselt mõlemat eraldi võetuna ei ole küll kuidagiviisi nii-öelda juriidilises mõttes tõesti. Nüüd ei selgu, eks ole, et ühel või teisel viisil sellega tasuti millegi eest ja omakorda aga selle selle teema jätaks nüüd uurimisorganitele rahulikult taks, ärme selles spekuleeri, aga eraldi täna on need lihtsalt nagu peegeldavad, kas siis minu meelest noh, tõesti, kas püha lihtsameelsust, et mitte aru saada, et tasuda elama korterisse, millega on seotud maadevahetuses kahtlustatav või võtta auto inimeselt, et ärimehelt, kellega on nagu noh, ikkagi ka probleem, kas või suhkrutrahviga ja et, et mis siis, et see on kas püha lihtsameelsus või äärmine nahaalsus on kuidagi niiviisi. Aga no ei tea, miks see siis nii on ja loodame, et see loodame, et see selles mõttes on nagu hea õppetund ka teistele eesti poliitikutele. Sest lõpuks kogu sellest arutelust ju minu meelest kasu. Meil on ju ainult siis, kui me nüüd sellest ka midagi õpime. Kui me ometi kord pärast seda kuutteist aastat jõuaks selleni, et äkki nüüd õpiks sellest midagi ja kehtestaks mingi reegli, et niiviisi ei tehta. Aga siis peab tõesti see ka olema nii kokku lepitud, et nii ei tehta ja et selle eest ütleme siis täpselt samamoodi nagu karistatakse, ütleme siis auto rentimist või auto kingituseks saamist ühelt ärimehelt täpselt sama ka mõne teise erakonna poliitiku puhul ja mõne teise ärimehe puhul, et siis seda esitletakse täpselt samuti. Et see peaks nagu olema olema niisugune püha eeldus, et me et me siis ütleks, et kuhu me tõesti jõudnud olema. Ma räägiks siia kohta ühe loo, me olime grupi ajakirjanikega Bulgaarias umbes poolteist aastat tagasi. Käisime Sophia linnavalitsuses ja linnavalitsuse ees oli üks väga uhke auto minust oluliselt suurema autoasjatundja, üks meil grupis väitis, et see on üks väga-väga uhke auto. Mina Sanderit aru, aga, ja siis tuli jutuks Bulgaaria kolleegidega, et see on siis, et see kuulub linnapeale. Ja, ja see on linnapeale kasutada antud. Ja see on linnapeale kasutada antud ühe ühe prügifirma poolt firma poolt, kes osutab linnale teenuseid. Me mõtlesime, et juuksed tõusevad peas püsti, mis kohutav korruptsioon. Ja üks kindel järeldus, mis me seal tegime, oli, et, et küll siin bulgaaria suhtub hulle asju, aga jumal tänatud, et Eestis sellist asja juhtuda ei saa. Ja see tuli mulle millegipärast praegu meelde ja samas me ei saa välistada võimalust, et see prügifirma tõesti võitis ausa konkursi ja pakkuski kõige-kõige paremat. Mul oli näiteks prügifirma juht lapsepõlvesõber Tulve, Sofia linnapeaga. Täiesti võimalik, täiesti võimalik, aga me võiksimegi siit minna edasi natuke rahvusvahelisemaks, sest mis seal salata, ka see teema, mis, mis seoses Renee vande Clintoniga sel nädalal vähemalt Marko Mihkelsoni poolt üles kergitatud on, mis see õieti on küll pikem teema nüüd kui ühe nädala teema. Aga sel nädalal ta teatud mõttes kulmineerus, et, et siin on ju sarnasusi. Tegelikult süüdistatakse ühte poliitikut ütleme, lubamatus või vähemalt sobimatute särilistes sidemetes, mis väidetavalt mõjutab selle poliitiku tegevust. Et et kuidas me siis nüüd sellesse peaksime suhtuma, et kui me, kui me näiteks koduste poliitikute puhul ütleme ka nii, et äkki on sellega ikkagi nii ja naa, et siis võiks ju öelda, et no mis siis vanderlyndonile on Venemaal mingid huvid, kui need on kui see, kui see ongi. Meie jaoks tõusetub alati kohe väga võimas paralleel Schröderi ja Putiniga, et, et kõik see, et kui sul on nagu Venemaal ärilised huvid, siis, siis sa laulad Kremli keelt, et ilmselt see on see paralleel, mis, mis Eesti inimesi ja poliitikuid praegu nagu aga tagajalgadele ajab ja seda enam, et vanderlinderi mitmed avaldused, mida ta on siin eesti sugulast teinud, on, on pehmelt öeldes jaburad, valed vabatahtlikud ja võib küsida, et miks ta, miks ta neid teeb. Ja kahtlemata tekib, et kui mees on olnud veel paar aastat tagasi suhteliselt ütleme nii, et normaalne mees, kes, kes kes on, kes on olnud nagu ikkagi ikkagi pigem sellist Venemaale suunas kriitilist hoiakut viljelev poliitik ja kui ta üpriski ruttu sellise kannapöörde oma oma hoiakutes teeb ja hakkab iseendale vastu rääkima siis tekib paratamatult küsimus, et, et kas selle taga midagi. On väga lugu, Marko Mihkelson, neist on väga hea välispoliitika ja Venemaa asjatundja ja ma ei pea lugu vanderlyndonist tema rumalate ja pahatahtlike väljaütlemiste pärast. Aga mind natuke ikkagi jäi, jäi selle esmaspäevase pressikonverentsi puhul nagu häirima see, et mina oleks oodanud mingit suuremat võistlust või, või asja väljatoomist, et minu jaoks oli see, see, need asjad, mis, mis Marko Mihkelson seal välja tõid, natukene, liiga, liiga sellised teisejärgulised või, või, või, või noh, konstrueeris häiritud, et, et millega ma kardan, et me mängisime nagu palli väga hästi nagu Gateni, nii Venemaale kui van der Linden ei lähe, et, et meil ei olnud tegelikult midagi väga põhjapanevat. Ei olnud Marko Mihkelson seal nagu tegelikult Anderlindrile, nagu ette heita. No eks siin on see mõneti sama, sama paralleel, millest me siinpool saadet oleme rääkinud, et ega van der Linden ei ole siis ka nii rumal poliitikat, ta oleks ametlikult mingisuguse äriühingu juhtkonnas. Schröder siis on ametlik, ta ei ole enam, me ei, me ei saa välistada. Paneb oma Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee, mis siis esimesest jaanuarist on. Et see on nagu sama case sellegi, et ta tal ei ole nagu ametliku seotud. Kuigi nagu Marko Mihkelson väidab mingil hetkel selle firma ja koduleheküljel oli ta kirjas selle järelevalvenõukogu liikmena, kuigi nad nüüd ütlevad seda ametlikult ei ole ja noh, võib-olla ei olegi. Aga no kas te kujutate, et üks üks poliitik läheb mingisuguse riigi provintsilinna panema nurgakivi tehnokeskusele? Selle sellepärast seal oli lapsepõlvesõber, oli lapsepõlvesõber. Kas lapsepõlve sõprus on jah niisugune ohtlik asi etalon? Et paneb inimesi tegema huvitavaid asju? Nurgakivisid? Panema ja autosid laenama ja aga see on nüüd iseküsimus jah, et kas me suudame seda ka rahvusvahelisel tasandil selgeks teha, et, et Linden nüüd tõesti on eksinud millegi vastu ja, ja sellepärast ta Venemaa toetab. Kuigi Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee põhikiri näeb ette, et mitte põhikiri, vaid üks vastu võetud määrus näeb ette, et igasugused mitte ainult konkreetse majandushuvid, vaid üldse igasugused huvid kusagil riigis tuleb, tuleb avalikult deklareerida ja noh, ja seda ei ole bande linde teinud. Jah, siin võib-olla võib jälle Marko Mihkelsoni käitumise puhul ju ütelda, et et võib-olla võib olla juriidiliselt ei jõua, kas see otseselt ju kuhugi. Ilmselt ilmselt on jälle kõik korrektne jah, aga teiselt poolt, et võib-olla sellest pressikonverentsis oligi ka teatud annus sellist siis propagandistliku mõtet taga, et, et ütleme, et kui räägime, et Eesti on nagu Venemaa poolt ja siis ka tegelikult natukese sellega seostatult kavanderlindeni käitumismotiive nagu tugeva propagandarünnaku all, siis teatud mõttes võib seda käsitleda ka väikse vastupropagandana. Et, et mis, mille puhul võib-olla see selle pressikonverentsi toimumine ja selle sõnumi saatmine ongi see efekt, mida taheti saavutada, mitte see edasi kuhugi jõuaks. Et, et mine sa ja et selles mõttes, eks aeg näitab, et et võib-olla see ongi nii, et tõesti mingi uurija aasta või kahe pärast küsib, et noh, et mida te siis ära tõestasite, aga efekti saavutamise mõte oligi nii-öelda nädalaks või kaheks seda teemat üles tõsta. Jah, loomulikult oli sellel propuga propaganda ka see oli väike väike meedia peaks võib-olla niiviisi. Ja teine asi on see, et, et võib-olla oli võib-olla hoopis see kriitika suunatud nagu mõjutava Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee järgmise juhi valimist, et kus praegu räägitakse kõige rohkem sellest, et seal vist juhi valimine vist käib nii-öelda rotatsiooni korras erinevate jõudude vahel ja siis läheb nagu Euroopas demokraatide kätte, kus peaks olema nagu oma poliitikut nii-öelda põhi kosutava moodustama ja vist nendesamade Euroopa demokraatia juhtunuga praegult Margeel on, kes on ühelmar keerulises on avaldanud siis ise nagu tunnistanud, et jah, tema võiks olla järgmine seal Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee juht, et võib-olla on see, on see asi suunatud mõjutama ka seda, et anda nagu Margeeloweljagi mingi väikene niisugune eelhoiatus, et selge on see, et tõenäoliselt see ehkki Margeelam on suhteliselt mõistlik Venemaa poliitik, niivõrd-kuivõrd mõistlik, saab tänasel Venemaal poliitik üldse olla nagu või noh, ütleme. Vaba oma arvamus, kuivõrd oluline on mõistlik ta isegi ja, ja noh, me võime ju aga, aga, aga. See võib olla väikene nägugi. Segune eelsete mõjutas nii-öelda nii Euroopa demokraatiale kui marga Eelovil. Noh, see on vene ajakirjandus, on seda ju, nüüd oli see nüüd täna või eile see artikkel, kus nad täpselt niimoodi just et nad täpselt niimoodi seda kujutasidki, et eesti rünna Clintoni vastu püüan nagu õõnestada margilovi jalgealust, sest noh, ja kui sa ütlesid, et Margeelema suhteliselt mõistlik mees, siis jah, muidugi, aga. Veel mõistlikum oleks, kui see oleks, mitte venelane, kes seda juhtida. Jah, ütleme, helistame kasvatajatele. Kui me mängime jalgpalli, siis vastasmeeskonna kesktormaja võib olla väga tore inimene, aga, aga tahes-tahtmata ta püüab palli meie väravasse lüüa. Maria Louisa vist on olnud selline Venemaa julgeolekujõude, siis see on struktuuri, kas selline väga kõva tegija, mis talle nagu tagab nagu pisutki sellist sõltumatust kremlist, aga, aga meenutame aprillisündmusi, siis oli ka Maran keelose mees, kes ikkagi suhteliselt kremlile sobivaid avaldusi tegi, et üks asi, mida ma tahaks veel öelda võib-olla selle Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee puhul, et me siin Eestis nagu räägime, et see oleks näiteks ilmatuma tahtis nagu organisatsioon, et sellest sõltub nii Eesti-Venemaa kui maailma tulevikke. Et tegelikult Euroopa Nõukogu Parlamentaarne assamblee ei ole tegelikult ka väga suure mõjuvõimuga nagu organisatsioon. Et me natukene võib-olla näitame siin oma arvutustes suuremana ja selle juhi nagu arvamusi, suuremana nalja kui ja mõjukamale välja, kui nad tegelikult on. Aga kahtlemata see ei tähenda, et me ei peaks nende igasuguste valedega, mis seal suunas tulema ei peaks tegelema. Nojah, et võib-olla nagu, et oleme nüüd vanderlyndonist juba tähtsa inimese teinud küll ataki, Aid? Nojah, ega see seos on see, et poest Nõukogu Parlamentaarne assamblee ei saa võtta vastu mitte mingisuguseid otsuseid, mis oleks kellelegi kohustuslikud, aga noh, samas nii-öelda rahvusvahelist furoori või, või seal noh ideoloogiarindel ta ikkagi saab, saab mängida, sest. Eks see sõnum ikkagi kusagile jõuab. No läheme siis veel rahvusvahelisemaks kui vaadata, et kõik see, mis meil siin Eestis võib-olla maadevahetuse ümber toimub ja võib-olla isegi Euroopa Nõukogu Parlamentaarne assamblee ütleme globaalses mõttes on, on asi mida, mis, milles suurusjärk on olematu siis värskelt nüüd Nobeli rahupreemia anti siis USA eksasepresidendile Al koorilases, kellele see on küll uskumatult edukas aasta olnud saada saada Oscar filmi eest ja siis need Nobeli rahupreemia järgi, et see, ma ei tea, kas selliseid inimesi üldse seal midagi suhteliselt ainulaadset, ma arvan isegi, et seda, et vähemasti niisuguses vallas, et neid kahte asja nagu ühe aasta jooksul saada Šveitsile on saanud nii rahupreemia kui kirjandus, Brina küll mitte ühel aastal. Muidugi jah. Nagu huvitavat, muide, kas seda film Eesti Televisioon on näidanud, ma arvan, et mitte et võiks nagu selle selle, selle, selle filmi ebamugavast tõest eesti vaatajani laiemalt ka tuua, ma ise olen seda filmi näinud ühes sõpruse kinos toimunud väiksel linastusel mida rohelised korraldasid veel enne riigikogu valimisi. Aga ja noh, ilmselt tasub vaadata täitsa, aga igal juhul, et ütleme nii, et kas me nüüd seda filmi peame teadusliku tõena võtma selles mõttes, et ma saan aru, et Briti kohus on ka juba andnud hoiatuse, et et kui Briti koolides seda näidates tuleb seletused juurde anda, et kõik ei ole päris vaieldamatult nii, nagu film räägib. Aga igal juhul oleks ilmselt ütleme näiteks, et kui Eesti ühiskonnas toimub debatt teemal, et, et kas filmis räägitav on tõsi või mitte, siis oleks muidugi hea, kui inimesed seda filmi ikka ennast ka näinud oleksid. Paari sõnaga ära, millest see film räägib, et ma, et ma arvan, et enamik raadiokuulajaid pole seda filmi näinud. No ta on üldiselt üks suur-suur, sein teda nimetatud slaidishow näitab, kuidas hääl, koor käib maailmas ringi ja esitab loenguid kliima soojenemise mõjust neid veenvate noh siis näidetega, kuidas tõesti jäämäed sulavad. Kuidas lumi taandub mägedes liustikelt ja erinevatest maailma osadest on tõesti need filmikatkeid nii-öelda dokumentaalselt võetud, et et enne oli nii ja nüüd on nii ja enne oli selles kohas jää ja nüüd on selles kohas must maa. Et noh, need kaadrid on iseenesest väga mõjuvad päris, päris paljud neist ja ja ilmselt ka samas jälle ma ei tea, et olla nüüd see selles mõttes kindlasti on ka Eestis teadlasi, sketilisi, kes ütlevad, et kõik need graafikud, mis ta seal esitab kliima soojenemise ja ja CO2 seostest, et nad ei ole just just lõpuni vettpidavad õied, et noh, et sa oled või umbes nii kliima soojeneks niikuinii, olenemata sellest, kas siin üldse inimesi elaks ja ja ja vastupidi, kas seal Eestist ka mõni pilt oli ütlusega, et siin oli kunagi ja nüüd enam ei pannud tähele sõdastrite sõna vist mitte. Aga ei, ma soovitaks igal juhul seda filmidest Eestis Eestis linastada, et selles mõttes mul on, mul on väga hea veel, et teine, selline minu meelest oluline filme on Eesti kinodes nüüd vähemasti korralikult jooksmas, et mis sai võõrkeelse Oscari, see teiste elu saksa omaaegse luureskandaali taustaga film, et see oli minu meelest hästi hästi hästi hea, et see jõudis ka meie vaatajani, mis oli jälle omamoodi väga head paralleelid meie, meie omaaegsest minevikust võib-olla, aga, aga noh, see selleks selles mõttes ei lähe nagu ei praegu võib-olla teemast kõrvale minna, mis sel ajal koorib minu meelest vähe kummaline oli ja mida on ka juba siin välja öeldud, et et mis, mis, mis sellel nagu rahu enne ka pistmist. Mina tunnistan mina isaga täpselt aru, et, et mille poolest need kliimamuutuste vastu võitlemine nüüd tingimata rahupreemiat väärib? Ma saan küll aru, et võib-olla ei olnud lihtsalt teist preemiat selles suurusjärgus anda vä? Ma ei tea kedagi, rahupreemia on nagu selline preemia, mida antakse üldse ühiskondlikult kasuliku töö eest nii-öelda noh, on, on ju keskkonna minu teada keskkonnakaitseväe on ennegi saanud. Ja, ja see on tõesti väga palju, räägiti ju just nagu kahest kandidaadist, räägiti sellest, et kas ta ütleb, et kandidaadist vaid ka vaid ka kas teemast, et kas, kas kas see aasta läheb nagu rahupreemia, mis nagu keskkonna poole peale lähed või siis läheb, ütleme sellise rahu vahendamisel, et ehk siis ütleme, kas koor versus Ahtisaari oli seal viimasel hetkel nagu pida tema elu nagu mida kõige rohkem, kui räägiti, et ju siis see aasta oli trendikas kliima asjast rääkida ja ilmselt kui sa küsida, et mis seal seal rahuga pistmist, võib-olla siis väike niuke oli siis ka ametisoleva Ameerika Ühendriikide presidendi suunas, kes on just nende kliimaküsimustes, on näidanud väga jäika, väike seisukohta ja esindanud selliste suurte tööstuskorporatsioonide huve. Mu meelest isegi võiks ju Ameerika vabariiklased väita, et tegu on ilmse räige sekkumisega Ameerika sisepoliitikasse ja presidendivalimistesse, et öelda, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. No kahtlemata. Et, et see on täitsa võimalik, aga noh, see ei ole ilmselt otseselt meie mure, aga natukese sedamoodi see asi ju tõesti tundub olevat, et nii Oscari andmisel kui selles, et et siukseid isegi mitte vihjeid, vaid ilmseid mõjutusi ameerika praegusele administratsioonile, Ta oma poliitikat muudaks või siis Ameerika valijatele, et nad valiksid järgmine kord teistmoodi ju seal sees ikkagi on. Aga eks see Nobeli preemia nii rahupreemia kui ka kirjanduspreemia on, on ikka väga pikk pikki aastaid olnud juba juba teatud poliitilise kõrvalmaiguga ja noh, kui me meenutame, iga kord, kui mõni Nõukogude Liidu kirjanik sai, sai kirjanduspreemia, siis Nõukogude Liitu juhtkond võttis umbes umbes sama samal samas toonis sõna, et see on Imperali ei, ma usun ka, et, et kui, kui tegu ei oleks Ameerikaga, mis võib-olla ainsa riigina maailmas nii enesekindel, et ta seda nii-öelda rahulikult välja kannatada, kui näiteks ütleme selle preemia saaks mingi Venemaa opositsiooniline jõud milline kisa tõuseks, eks ole, sealtpoolt Peipsi järve. Et kuidas sekkutakse siseasjadesse Ameerika võib-olla on tõesti ainukene, kes noh, on kellele ei sobi rääkima, et, et keegi nüüd väljastpoolt sekkub ja siseasjadesse, sest noh, õnneks nende, nende enesekindlus vast kannatab selle ära. Et see, see on tõesti tõesti nii Noh, ja jah, noh, jääks mäel koorivõime ka niimoodi opositsionäär äriks nimetada ju tinglikult Ameerika mõttes, selles mõttes, et demokraatia praegu on vabariiklased, aga ameeriklasest teema teine lihtsalt ei anna võrrelda. Aga üks, üks tähelepanu väärne külaline Ameerika poolt käis nädal ka Eestis ja seal oli ka kindlasti märkimisväärne rohkem kui ainult ühe nädala kontekstis, et Naplebam rääkis Venemaast tunnistama, et mul ei õnnestunud endal küll otseselt debattides oma kõrvaga kuulda, aga ma lugesin telekavast, et seda järgmisel nädalal on Eesti televisioonist võimalik ühte tema ja Toomas Hendrik Ilvese debatti vaadata, et see on kindlasti väärt reklaami. Et, et see oli. Mina käisin kuulamas, mul oli ka see huvi, et kuna ma olen näppel Baumele nisa umbes kuu aega tagasi intervjueerinud, siis ma tahtsin temaga vahetult kohtuda, et et see, mis ta ettekandes Lätis oli, noh, selline noh, võib-olla meie publiku jaoks, kes seal oli ikkagi suhteliselt nagu välispoliitikaga kursis olev ja, ja Venemaa sündmustega kursis laevadega ega selle publiku jaoks võib-olla midagi väga nagu niisugust uut ja põrutavat ei olnud. Pigem oli see nagu selline märgiline tähendus sellel tema käigul ja rääkimisel ja, ja, ja, ja see, võib-olla see küsimuste-vastuste voor, mis seal hiljem oli, oli, oli isegi huvitavam ja need intervjuud, mis ta nagu andnud on, kus ta on rääkinud ka sellistest sellistest muudest asjadest kui Putinism ja selle olemus, et kus ta rääkinud sellistest ajalookonfliktidest, sest näiteks on kasvõi sellest, et et kuidas Poola ja, ja Ukraina on oma oma kunagisest, teise maailmasõjaaegsest väga suurest nagu ahela konfliktist viimase kümne-viieteist aastaga saanud ja kuidas sellele eelnenud väga süstemaatiline tegutsemine, kohtumine erinevate pooltelt ja et kas Eestis oleks midagi sellest õppida. Eesti vene ajaloolaste kokku saama, aga noh, ütleme. Ka sellega välja, et sisuliselt, et kui, kui, kui Poola ja ja Ukraina, mina rahvaarvud on enam-vähem võrdsed seal vist viis miljonit on vist vahet, siis siis Eesti ja Venemaa puhul paraku see, see niivõrd niuksem võrds, lausalised, läbirääkimised kunagi ei saaks toimuda, et ikka üks väiksem tunneb ennast kiusatu kiusatuna ja suurem tunneb sellele, et võib-olla ta tahab liiga palju järeleandmised. Ta ütles ka seda paralleele nagu päris alati ei saa tõmmata, et nüüd teeme teises riigis samamoodi. Aga kahtlemata oli see väga huvitav, aga minu jaoks oli ka väga huvitav seal. Soome, eks mõjukas mõtleja, kes, kes ennem ennem happelcohomi rääkis ja tema nagu ülevaade Venemaa majandusest ja sellest, et kas läänel tasub Venemaal nii-öelda äri teha või ja mis valdkondades, mis perspektiivid seal on ja mis on Venemaa energeetika perspektiivid, see oli minu jaoks võib-olla isegi veel huvitavam, kuna seal sellist informatsiooni, mida, mida mina nagu eelnevalt ei olnud kuulnud või, või, või mille puhul nagu selline konkreetsus aastal oli hästi nagu väike, siis ta rääkiski päris lõbusa anekdoodi võib olla sinust midagi ära selle, et Soomes pidavat olema praegu väga populaarne küsida, et mis toimub Venemaal aastal 2052 vast mardile rääkisin, selle nalja ära, ei rääkinud, mis te pakute, mis toimub Venemaal aastal 2052? No ei tea jah, et see ilmselt see ei ole see, et, et Eesti ja Hiina piirid vastastik on aga. Ei ole president Putin tähistab oma sajandat sünnipäeva. Et on selles ametis ka veel sel hetkel. Noh, see võib ju nii olla. See võis ju nii olla, seda, seda on huvitav jah teada, mis seal. Sel nädalal tuleb Eestisse üks New York Timesi ajakirjanik, kes, kes, kes plaanib siit sellist suuremat lugude sarja Eesti-Vene suhetest ja Eesti ja eestivenelaste suhetest eestlaste eestivenelaste suhetest ja ja ta siin eile võttis minuga ühendust, et küsis, et kas AKs saaks mingit pildimaterjali, mida New York Timesi koduleheküljele selle loo illustreerimiseks üles panna. Võitsid muidugi just aprillisündmused, aga minu jaoks vaata see, et ta oli nagu üpriski põhjalikult kursis Eesti-Vene suhete ajalooga ja, ja ta ei tulnud ta kuuliski seda ära, mida mina rääkisin, ta esitas mõned küsimused taustale väga tihti, kui tulevad välismaa ajakirjanikud Eestisse, siis nad tulevad endale, on selline loo struktuur või selline valmis mõeldud ja tulevad siia otsima lihtsalt kinnitusi sellele, mis nende jaoks on nagu sellise formaadi jaoks juba olemas. Aga minu jaoks oli täiesti sümboolne, et sellel inimesel olid noh, nagu nagu asja, Laadoga väga siiras huvi nagu, nagu rohkem teada saada ja, ja selle põhjal tavalugusid kirjutama hakata, nii et nojah, aga ikkagi. Käivad nad siin igasugused välismaalased võiks ühe tõsise rahvuslase pilgu läbi küsida, et mis asja nad tulevad veel meid õpetama mingis asjas või mis, et asi on üldse ja mis nad tahavad, laske meil olla. Natuke nagu sedaviisi ikkagi meil veel see, see sel aastal nagu eriti teravdatud tunded olnud, et ikkagi, et et ei tahaks nagu, väga noh, ütleme, et noh, van der Linden on muidugi teatud mõttes siuke groteskne väide. Et kas tema kaudu kah nagu tuleb see sõnum, et püüame kohe öelda, et ta räägib seda sellepärast, et tal on mingid Vene huvid. Ja noh, nii-öelda püüame nagu kõike seda tõrjuda nii-öelda tagasi, et et nad niikuinii ei mõista seda, mis meil siin tegelikult on ja see on nii ainulaadne ja ja nad ei saa lihtsalt aru Nojah, aga kui tuleb õpetama isik, kes ütleb, et teie valimissüsteem on selline ja kui talle öeldakse, et noh, et ei ole päris selline, siis ta ütleb, et ärge vaielge, ma tean, et on küll selline, siis noh kõrgema sõja nagu ei tekita usaldust. Aga, aga teisalt eks loomulikult väljastpoolt paistavad kõik asjad natuke teistmoodi kui seestpoolt ja, ja noh, meie vaatame kõike oma Ma nii-öelda traagilise ajaloo vaatevinklist, aga tegelikult, eks igal rahval on oma traagiline ajalugu ja nüüd loota, et me seletame ja noh, ma ei tea portugallaste Senegaallastele kellel iganes, et noh, vot meil on niisugune traagiline ajalugu. Noh, võib-olla tekitab natuke kaastunnet, aga, aga ega väga sellele loota ei maksa, sest noh, eks neil on endal ka traagiline Samas kui mõelda sellele, et miks Hollywoodist on tulnud tegelikult ütleme, teise maailmasõja juudi tragöödia kohta väga palju filme ja, ja, ja ütleme, kas või Schindleri nimekiri on kõige markantsem näide viimasest viimasest kümnendist ja et ühtegi filmi ei ole ju tehtud tegelikult kas või samal teemal, mis oli just äpelbaumi, sealse nihitsioni Raulageda kui laagi Nõukogude Liidu vangilaagrid, et et võib-olla siis ongi niimoodi, et, et maailm lihtsalt ongi endale nii-öelda valinud välja ühe suure kannatuse ja selle, et sinna kõrvale teist nagu enam ei mahu. Kuna see justkui lahjendaks, siis seda esimest, et võib-olla see on ka see põhjus, miks. Aga võib-olla veel veel ei ole jõudnud, et äkki äkki see silm kulaagist tõesti ongi üks eesmärk, milleni ka Eesti oma väikeste veetilkadega peaks seda kivi. Kui tekib, tekib selline, kui tekiks film, siis A la Sildre nimekiri, mis on tehtud kulaagiste Nõukogude vangilaagrite kuritegudest, ma arvan, see oleks kõige võimsam mai tea lobitöö või, või noh, see võrduks 100 aasta meie lobitööga kogu maailmas, oma ajaloo seletamisel, et kui selline üks silm selline. Nojah, aga ilmselt on ka mõjukad jõud, kes teevad lobi, et sellist filmi ei tuleks ja palju mõjukaid jõudu, kes teevad lobi selleks, et holokaustist tuleks järjest rohkem filme. Aga noh, muidugi ei saa öelda, et selliseid Gulagi teemalisi filme üldse olnud jah, neist ükski ei ole saavutanud sellist sellist mõjuvad nagu Schindleri nimekiri, aga ma natuke loodan sama, mis sinagi, Sulev, et võib-olla see aeg on alles ees, sest ega midagi ei ole teha, eks. Eks. Nõukogude mineviku ja nende kuritegude kajastamist ja mõistmist läänes ikka natuke segab ka see, et nad olid teises maailmasõjas liitlased. Väga lihtne on neil tampida natsirežiimi ja tema kuritegusid, sest noh, nad olid nad, nemad alistasid natsirežiimi. Aga tunnistada võitlesime mitte õlg õla kõrval, vaid ütleme kahel kahel rindel partneritena sama kurjuserežiimiga, eks, eks see, see ei ole niisama lihtne. Ei ole lihtne, aga ootame, et see aeg vastu oleks meil jäänud veel paar minutit, saate lõpuni üks teema, mida lihtsalt on hea ära mainida, me jõua sel teemal pikemalt arendada, aga võib-olla see võib-olla see, see, see ütleme, see tegu räägib niikuinii iseenda eest, oli Liina Tõnissoni lahkumine riigikogust sel nädalal, mis minu meelest sarnanes natukese, see kõne Ülle aaskivi eelmise aasta kuulsa kõnega. Sest noh, motiiv oli tegelikult sama koputada riigikogu liikmetele südametunnistusele, et et nad ei oleks lihtsalt kummitemplid. Et tegelikult oli see ju Ülle aaskivi sõnum juba eelmisel aastal, aga ega see väga-väga nüüd vilja ei kandnud. Kahjuks. Ülle aaskivi kahjuks meie seas enam ei ole, aga aga jah, kahtlemata see, mida Liina Tõnisson välja ütles, see oli ju kõiki täiesti õige. Et riigikogu roll on nagu muutunud marginaalseks ja asjad otsustatakse valitsuses ja koalitsioonilepingu tegemisel. Tegelikult riigikogu on oma oma ametiperioodil pidanud tõesti, nagu kinnitab nende otsuseid ja mingit parlamentaarset väga sisukat debatti ei toimu ja ja tihtipeale ka Riigikogule endale initsiatiivi näidata aprillisündmuste järel riigikogu ise ei tahtnud tulla kokku arutama seda olukorda, ütles, et meie, mis me siin ikka, oletame, et ootame ära ja septimine nõnda edasi, mis aga võib-olla mõnes mõttes õige. No mina natukene mina nagu ikkagi need Ülle aaskivi esinemistel Liina Tõnissoni esinemist ikkagi päris ühe kaalukausiga ei võrdleks, sest enne riigikogu valimisi mina olin kuulnud poliitikute poolt sellist juttu, et Liina Tõnisson on pool aastat riigikogus ja siis lahkub ära lahkuv riigikogust. Et see oli nagu ette teada, Läheb poliitika tagatubades. Et see ei olnud nüüd selline asi, et talipoolased härra nägi, et nüüd on olukord väga hulluks läinud, tal oli ette plaanitud samm. No igal juhul väga efektselt kukkus välja, kukkus välja, aga, aga selles mõttes Sest mina neid üle aski pidi väljaastumisega ühele kaalukausile ei asetaks. Jah, ei, seda küll aga, aga jah, saab huviga näha, et kui, kui tegelikult kui seda võetakse lihtsalt ühe veidruse, Liina Tõnisson tegi ja midagi ei järgne, et kes on siis järgmine, kes millegi sellisega peab ka välja astuma ja kas see, et mina tahaks siiski loota, et äkki viib ses mõttes vähemasti jälle mõne inimese mõtlemise natuke sellele, et äkki see olukord ei ole päris päris õige? Praegu on, et et lõpuks kõigist neist asjadest, mida me siin nende rahvateenrite tegemistes ju siin siin ühel positiivselt ja negatiivselt räägime, kogu see kogu selle mõte peaks olema ju selles, et õpiks sellest midagi. Et äkki äkki edaspidi läheb paremini. Et selle tõdemusega ja me, me võime siin täna siis ka kat saadet lõpetada, vaatame, mis meil täna on üks huvitav jalgpallimatš toimumas eesti ja inglise vahel, küsite ennustust. Aga tegelikult sellega, erinevalt poliitikast on see tead, tulemus selgub kiiresti ja selgelt, et ei ole pärast väga vaielda. Tulemus oli, oli see, mis ta oli, et seda, seda me saame kohe teada. Ma tänan, Mart linnastite urmat kooki, mina olin Sulev Valner ja koht, kohtume rahwatendrites järgmistel nädalatel jälle.