Eesti maja ongi peamine, meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal, aga Isamaa jätab ta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere. Kas olla eestlane Siberis, Argentiinas või Eestimaal on ühtemoodi, kas see saab olla ühtemoodi, kas see peab olema ühtemoodi eestlased see enesetunnetusest, identiteedist, kodu Eestist ida ja lääne pool räägib Tallinna Ülikooli vanemteadur Aivar Jürgenson. Saate toimetaja Piret Kriivan kõigepealt sellest, mis on identiteet ja mis on rahvuslik identiteet. Identiteedi mõisteta nakatud 20. sajandi teisel poolel üha rohkem kasutama tõesti sotsiaal- ja humanitaarteadustesse mõiste ise ladinakeelne termin identites loogika termin, nii-öelda mingi asja kooskõla iseendaga või iseendasse kätketud ja siis kuskil 50.-te teisel poolel oli Rootsi psühholoog Eriksson, kes lasteaiana Lotte enesepildi puhul seda siis kasutas ja kuidas, missuguseid dilemmasid kasvamine kaasa toob ühelt poolt täiskasvanute järel laimamine ja ja siis nendega samastumine oma vanematega ja teiselt poolt siis tõesti soov identifitseerida ennast pigem oma eakaaslastega ja sealt jällegi tulevat selline teadlik distantseerumine oma vanematest, eks ole, ühelt poolt nagu tahad olla nendega koos ja samastuda, teiselt poolt nagu ei taha. Ja siis ta näitas seda, kuidas noh, ütleme siis mingisuguses lapse eas selline selline pidev dilemmade võitlus toimub ja siis, kui sa jõuad järgmisse vanusegruppi, siis toimub seal samamoodi ja et ühelt poolt siis integratsioon ja teiselt poolt siis soov distantseeruda. Ja aga nüüd jah, rohkem rääkisin individuaalsetest identiteetide staga. Me siin sotsiaal ja kultuuriteadustes peamiselt räägime ikkagi üksusteks, kollektiivsetest, identiteedist ega Eriksson ei saanud ka päris ilma selle kollektiivse mõistetest. Identiteet tähendab ikkagi kuuluvust ja sa ikkagi mingisuguse grupiga samastada ennast või siis ei taha sellega ennast samastada ja niimoodi need identiteedid Meeruvad ET varasemates etnilisuse käsitlustes. Üldiselt rõhutati etnose objektiivseid tunnuseid, eks, et keel, erinevad kultuuriaspektid, psüühiline laad ja nii edasi nii-öelda need on need tunnused, millega üks inimene või mille kaudu siis üks inimene siis nii-öelda objektiivselt kellelegi mingisuguse grupi hulka kuulub, eks ole, noh mingisuguse rahva või etnose hulka päevased käsitlused rõhutavad rohkem just nimelt identiteedi faktoreid, seda, et inimene on see, kelleks ta ennast peab ja noh, niimoodi me üldiselt ka siis töötame, et kui identiteedi uurimuse läbiviimine, sest mind huvitab ikkagi eelkõige see, kelleks inimesed iseennast peavad ja mismoodi nad ennast positsioneerivad. Noh, meil siin Eestis võib-olla, kui me kasvame oma kultuuri sisse, siis meil eriti palju mingeid valikuid ei ole, eks ole, me oleme eestlased tänu sellele, et me oleme siin sündinud ja sellesse kultuuri kasvanud, aga aga nüüd diasporaa-s on see ju hoopis teistmoodi, et sul tekib kogu aeg mingisuguseid valikuid, et ühelt poolt kodus üritatakse sind kasvatada eestlaseks, teiselt poolt sa kasvad ikkagi. Ja et olla edukas, sa pead ikkagi selle asukohamaa kultuurisoodsime kuidagi identifitseerumine, see tekitab pidevaid valitud, need tulevad siis igasugused kaksik või mitmikidentiteedid mängu. Loeksin siin ette ühe väikese tsitaadi. Kui meil oli siin Argentiina eestlastest saade, siis Need saated on Argentiinas kuulatud. Ja siis üks naine Buenos Aireses, kes on nüüd 70 aastane see tähendab, ta sündis ikkagi juba pärast seda, kui need vanemad olid Eestist 44. aastal lahkunud. Ma olen siis üles kasvanud Argentiinas ja kodune kasvatus oli väga rahvuslik, tähendab kodus ikkagi eesti keel ja eesti kombed ja tema noh, tänase Taiwani, tal on ikkagi need Eesti selliseid teatud sest eesti etnilised märgist on tema jaoks olulised toidud näiteks siis, kui kutsub kand orgentiinlastest tuttavad kokku, ikka teeb Eesti toitu neile. Aga samas abiellus hiljem ikkagi argentiinlasega lapsed. Ta on hispaaniakeelsed, lapselapsed on hispaaniakeelsed. Samas tõesti on nüüd noh siis ka kursis sellega, mis Eestis toimub, mitmeid kordi Eestis käinud ja, ja siis on tal siin sugulasi juba nõukogude ajal käis ja hiljem. Aga nüüd ta siis kuulates seda Eesti loo saadetakse üle, siis ta kirjutas, kirjutas pika kirja, aga ma tooksin siin ühe väikese lõigukese sellest. Vahel ma mõtlen, kuidas oleks olnud sündida ja üles kasvada ühes samas ja ühtlases ühiskonnas kus minna ja tulla siit sinna astuda tuppa ja leida seal sama kultuuri tunnusjooned kui igal pool mujal. Ehk oleks olnud kõik palju lihtsam, kindlam ja harmoonilisem rääkida oma emakeelt omaenda lastega ja mehega poes, koolis, seltskonnas. Et me näeme siin jah, seda, et et sealt tulevad need suured dilemmad, et kui sa oled ikkagi mingisuguses võõras, kultuuris kasvanud, siis lõpuks võid sattuda ka ju segadusse, kes sa siis oled ja kas see, kuidas sa oled üles kasvanud, et kas see on sinu jaoks parim variant? Sealsamas Argentiinas on olnud neid inimesi, kes andnud edasi vanemate Eestit läbi lapsepõlve, tähendab tean seda inimest, kes ei ole Eestis kordagi käinud, aga ta tunneb, et Argentiina ei ole tema kodu. Et see ei ole minu koht siin, aga ta teab, et kuskil on üks tema koht ja see tuleb läbi lapsepõlve ja vanemate juttude. Nii et. Ja muidugi on hästi palju neid, kes ikkagi väga hästi kohanevad kuskil võõrsil ja siis nüüd peab alati toonitama, et mingisuguseid väga suuri üldistusi siin ikkagi teha ei saa. Jah, me siin kui identiteedist räägime, ega me siin puudutame ikkagi just nii-öelda etnilist identiteeti, et ega me siin soolisest või ealisest või erialasest identiteedist juttu ei tee, aga just etniline, eks, et noh etnos juba iseenesest viitab, et etniline ütlemine või teadvuse taju oli noh, pärineb ikkagi juba antiigist, et meil on küll räägitud, rahvusteadvus tuleb kuskil 19. 18. sajandil, aga aga no ütleme selline jah, oma grupi tunnetusesse, oma grupi tunnused, eks ole, mida sa nagu teadvustad just niimoodi enda omana ja identifitseerida ennast nende kaudu, et selle kaudu siis ka eristada ennast võõrastest. Nimetaksin ära ühe. Etnoloogi Fredrik parti kes on etnost või etnilist gruppi defineerinud kui inimhulka, mis ennast bioloogiliselt taastoodab jagatud tuurilisi põhiväärtusi, on kommunikatsiooniväli ja selle liikmed, identifitseerivad end grupina, eristavad end teistest. Ja ta toonitab sind ühtsest etnilist piiri. Et see ühtekuuluvustunne, et see, see tekib ikkagi mingitel piiridel, tähendab, et kui sa tajud, et, et sa puutud kokku kellegagi, kes on sulle võõras, siis sa oskad nagu defineerida seda, kes sa ise oled. Ja. Loo kontekstis ikkagi niimoodi jätkata, et siin see tähendab ju eelkõige ikkagi kohanemist mingisuguse võõraga ja ja muidugi kui jooksul selline noh, tuleb ka harjumine uue keskkonnaga võetakse üle elemente materiaalsest ja vaimsest kultuurist koha pealt. Esialgu kindlasti reageeritakse võõrale keskkonnale valuliselt ja igatsetakse taga oma kodumaad, et need on sellised üldised jooned, mis ikka on ja aja pikkuse muutubki, seisabki aluseks sellele, et tekib mingisugune siirdlas identiteet. Ja nüüd see kohana mine noh, algselt ja bioloogid on seda mõistet põhiliselt kasutanud, eks ole, et noh, kohanemine kui mingite elusorganismide nii-öelda kohandumine keskkonnaga ja siis uute mingisuguste vormide väljakujunemine, sotsiaalteadustes on see siis selleks objektiks on siis inimene ja kohanemisprotsess kui. Tootmine ja teiselt poolt ka iseenda muutmine sageli käivad ikkagi käsikäes, eks, et ühelt poolt, et muudad keskkonna ja selle käigus, siis on need ka sellega selle uue keskkonnaga näiteks portugallased, kui jõudsid Brasiiliasse või, või prantsuse kütiide Puuraidurid Kanadas inglise-iiri asunikud kuskil põhjaameeriklased, noh algselt ikka küll tegemist Euroopa algupäraga ühiskondadega. Millalgi hakati käituma ema mast erinevalt ja ikkagi see skeem on üldiselt ikka sarnane, et kõigepealt vastandumine, täiesti võõrad, võõrad sellist põliselanike kultuurile vajadus kohaneda teistsuguse kliimaga, Tooraga õunaga lahutades emamaast ja need, noh, need tingimused siis loovadki noh, annavad nagu suuna selle uue identiteedi kujunemisele ja mingil hetkel hakatakse siis ka ema kultuuril ennast vastandama. Kuigi noh, võib-olla ei olegi esialgu mingisuguseid eristuvaid, kultuuri tunnuseid või rassitunnuseid, aga ikkagi tekib nagu selline kohapealne juba siirdlas, identiteet. Ja see on sageli ikkagi territoriaalne väljendubki. Et noh, et või, või Ladina-Ameerikas ka küsid ennast mingil hetkel Ameerikaanasteks kutsuma, eks, et see ikkagi viitab ka ema pärit, see tähendab ühelt poolt siis nagu sellele, et sa oled kannad mingisugust emakeelt, eks ole, aga et see koht, kus sa nende elada, siis see annab sulle ka nime. Ja siis vahel ka nimedes kajastub nüüdse mõlemapoolsus või oled ühest ühelt maalt pärit ja teisele jõudnud, et noh, Venemaa sakslane või Siberi eestlane või need on nagu need nimetused juba viitavad? Jah, sellele suund on ka enamasti ikka selles suunas, et esialgu näiteks sa lähed noh, ütleme, et eesti asunik jõuab Siberisse, kõigepealt on ta eestlane Siberis ja siis mingil hetkel saab temast Siberi eestlane, et see on juba selline asi, mis nagu viitab sellele, et sinust on saanud siirdlane, sa kannad mingisugust, tiirles identiteeti. Aga kui me nüüd räägime konkreetselt, siis ikkagi rahvuslikust identiteedist, et siis tuleb kõigepealt selgeks saada, et mis on rahvuskas rahvust. Me hakkame lugema sellest ajast, kui me teame sõna eestlane näiteks eesti rahvust. No ja nüüd tahaksin vahetajast etnostele rahvustele ja neid definitsioone on erinevate, no siin on need erinevad tasandid lihtsalt, tavaliselt peetakse etnos nii-öelda rahvuse eelastmeks. No mis mulle iseenesest väga ei meeldi, sest on ju kõikvõimalikud niuksed muud variandid olemas ka, et et pigem on siis kus nii-öelda selline etnose erivorm, eks ole, kus on siis ka mingisugune poliitiline teadvus, tuleb mängu ja võib-olla iseolemise soov, aga noh, neid piire on raske tõmmata ja kõik teoreetikud rõhutavadki petnost rahvuste vahel on väga raske seda piiri tõmmata. Et ei saa ka nüüd öelda, et kust kohast siis Eesti nii-öelda rahvusalguse sai, eks, aga noh, et meie rahvusliku liikumise tegelased selle poole ju meid ikkagi liigutasid selle nii-öelda siis, et me saaksime rääkida eesti rahvusest. Ja on üpris selge, et need eestlased, kes Eestist lahkusid 19. sajandil 19. sajandi viiekümnendatel kuuekümnendatel, kui algas väljarändamine, siis tegelikult oli rahvusliku liikumise aeg Eestis. Ja siin me võime mõelda, et kui paljusid need võtsid, need siirdlased, kaasanid, rahvuslikke ideid ja noh, mida nagu mõista üldse nende rahvuslikke ideid teede all, et siin meie rahvusluse uurijad rahvuslik ärkamisaja uurijad, nad on toonud välja mitmeid erinevaid asju, mis siis viitavad sellele, et tõesti ütleme, need äratajaid äratajaid, siis viisid oma ideed siis massidesse, eks ole, et kindlasti Jakob Hurda siin rääkima ja tema rahvaluule kogumise kampaaniat, mis 1888. aastal, siis mille ta aastast siis selle üleskutse silmus olevikus ja Postimehes ja kutsus üles koguma rahvaluulet nii-öelda siis, et rahvale anda nii-öelda tagasi tema, tema kultuur ja noh, ajalugu, juured, eks tehti Euroopas mitmel pool ja siis Eestis toimus. Ma teen. Ja meie rahvusuurijad on ikkagi rõhutanud, et just see, see rahvaluule kogumine oli esimene ja, ja võib-olla üldse ainus selline üldrahvalik kampaania ja sellest noh, siit me saamegi võib-olla ühe sellise pidepunkti. Kas ja millal jõudsid need rahvuslikud ideed ka niimoodi massidesse ja millal need jõudsid, seda siin meie uurijad ikkagi väidavad, et see võis toimuda siis päris 19. sajandi viimasel kümnendil ja siis 20. sajandi alguses noh näiteks need Hurda kaastöölisi oli ju noh, lõpuks oli tal neid umbes 1400, et see on ikkagi ulatuslik arveks, aga suur arv ja mõtlema ka sellele, et need inimesed ei saatnud ainult oma pärimust, nad käisid Tiiu oma kihelkonna piires näiteks ringi ja siis need levitasid ju kannid, rahvuslikke ideid, nii et nii et see kandis ka nüüd neid ideid edasi veel teistele ja noh, neid oli teisigi, kes rahvaluulet kogusid, Mihkel Veske või Carl Robert Jakobson, Juhan Kunder, Matthias Johann Eisen kindlasti, eks ole, kes, kes neid raamatuid pärast rahvalikke tooge käsitlusi välja hakkas andma ja ja mille kaudu tegelikult ka meie see, mida folkloristid nimetavad pseudomütoloogiat, pseudomütoloogia, siis ka rahvahulka jõudis nii-öelda ehtsana. Mida siis hakati uskuma, et see ka tegelikult niimoodi oli. Et need rahvuslikud ideed leidsid tee rahvani kindlasti läbi kirjasõna ja noh, ütleme seal võib-olla siis koolihariduse, eks ole, ja aga, aga kas ja millal ta täpselt jõudis, seda ma täpselt ei teadnud, Gustav ränk, kes on meie eesti etnoloogiaks nimekamaid tegelasi, kes pärast sõda ju Rootsis tegutses, aga tema on oma mälestustes oma lapsepõlve Saaremaalt siis umbes 20 sajandi alguses meenutanud et oli päris raske nagu küsimus. Et kuhu, kuhu inimene siis kuulub? Jah, isa õdede-vendadega kokku kindlasti, aga edasi. Ja kui ta küsis oma isalt, no see oli veel enne kooli, et mis riiki me kuulume, tuli isa vastus kohe. Aga no ei olnud, aga väga sõnaselge ta ütles, isa oli meepidavat ikka vene riigi olemad olema. Ja see see pidavat, see jättis mulje, et et oleme ja ei ole ka. Isa oleks täis mulje, et see on suhteliselt kõrvaline asi, mis riiki me kuulume. Noh, edasi ei olnud ka asjad lihtsalt kui lihtsale külamehele nagu ei öelnud ju ka sellised nimed nagu Eesti või eestlane, eesti rahvas, suurt midagi, nii nagu Gustav ränk kirjutab, et noh, see oli 20 sajandi alguseks, et suhteliselt suhteliselt hiline aeg. Pigem ja isegi sellise mõiste saarlane näiteks väidetavalt seda kuulis ka pigem pigem teiste suust kes siis saarlasi niimoodi nimetasid, aga nende endi jaoks ei olnud see üldse nagu oluline, et naabrid annavad pigem nime ja print kirjutab, et meie olime lihtsalt meie, meil ei olnudki rohkem vaja. Et me näeme, et võib-olla mõnel pool Eestis tegelikult see see rahvusteadvusel 20. sajandi algul ei olnud veel väga nii juurdunud. Aga 20. sajandi alguses, siis oli terve suur hulk eestlasi juba eestimaalt välja rännanud. Just, ja see ongi üks väga huvitav teema, eks, et kuidas nagu kindlaks teha, et need inimesed, kes nüüd Eestist läksid, ütlevad juba tajusid ennast eestlastena aga ilmselt tajusid ja nüüd on see küsimus, et kas nad nagu juba siis, kui nad välja rändasid või see juhtus äkki juba võõrsilt, sellepärast et nad kõik tellisid Eestist ajakirjandust. Nendel käisid kooli õpetajad tulid, eks ole ka ju kutsuti ikkagi Eestist ja nad tegid ise ajakirjandusele kaastööd, nii et võib-olla see rahvuslik teadvus äkki tuli hoopis juba võõrsil nendesse. Nimelt seda on uuritud näiteks itaallaste puhul Ameerikas niimoodi, et 19. sajandi jooksul, kui Itaaliast inimesed rändasid välja, see oli pigem selline aferist paikkondlikud identne dieedid ja alles siis alles siis võõrsil Ameerikas, siis hakkas, hakkasid nad ennast Itaallastena tajuma ühelt poolt kindlasti ka tänu sellele, et et kohapealsed neid hakkasid niimoodi kuidagi koondmõistega nimetama, noh nagu ikka võõrad või naabrid nimetavad meid. Et see on üks huvitav teema, hiinlased ka, et et hiinlased ka, kes on nüüd välja rännanud ka nüüd Ameerikas, sest Ameerikas on rohkem uuritud, seda kõike siis kaetud Nad on rännanud Hiina teatud piirkondadest, kus nad tegelikult ennast hiinlastena ei tajunud. Nüüd Ameerikas on saanud siis hiinlased. Siis Siberi eestlastest said eestlased Siberis. Nii ja naa, eks ole, et me võime niimoodi mõelda sellele kindlasti inimesi, kes juba olid vägagi veendunud eestlased juba siis, aga no et võib sellise mõtte üles visata, et võib olla Ta oli neid ka, kes hakkasid ennast eestlastena tajuma olles võõrsil. Aga see, et need rahvuslikud ideed ikkagi olid juba ka levinud juba väljarändamise ajal, eks, et noh, küllap ikkagi olid, et kasvõi Kalevipoeg näiteks, eks ole, see oli ilmunud juba 1862 Hanseni Isamaa isamaale loodud hümnid, noh ka kuuekümnendatel, eks ole siis koidule Emajõe ööbik 1867 ja Faehlmanni ja Kreutzwaldi toodud see mütoloogia pseudomütoloogia rokiks nimetatud siin, mis jõudis ka ju läbi kooliõpikute läbi läbi Jakobsoni kolme isamaa kõne, eks ole, rahvani ja eelkõige võib-olla istuma kooli lugemise raamat, seal esitati seda juba just Eesti Eesti tegelastena eesti mütoloogia tegelastena või Mihkel Kampmanni õpik näiteks ka mida veel 20.-te alguses kasutati näiteks Kaukaasia eesti asunduste õpikuna seal seda ka eesti pseudomütoloogia tegelasi esitati ikkagi ehtsatena ja kõnenud, vaatame neid nimesid, mis anti küladele võõrsil. Et siis kajastub see tegelikult seda meie, meie rahvuslik kui rahvusromantismi ikkagi päris hästi. Et Kaukaasias Salme ja Sulevi eks ole, külad Ta külad, aga Linda külasid Siberis ja kaug-Idas Siberis näiteks anti ka ühele külale nimeks Linda, lootuses, et et Kalevipoja ema nimi peletab eemale hunte ja karusid. Nii et see muinaseesti idealiseeritud, mis oli Eestis, aga noh, see veidi ikkagi võõrsile ju kaasa võtta ja ja, ja see peegeldub siis tõesti ka nendest mõnedes ja, ja võimalik, et nüüd see, see meie kalevipojaga identifitseerumine, Gustav ränk on sellest kirjutanud, kuidas oli pikka aega ikkagi me nagu eestirahvastest konsolideerimis suuresti just see Kalevipoja nagu kuju ja meie nii-öelda nagu sisendatud usket. Et tõesti, et me pärineme sellest vägevust kalevite soost. Ja noh, mõtleme nüüd selle peale, inimesed läksid, rändasid välja, nad võitlesid seal selle loodusega ja ja rajasid metsast põldu, pioneerivaimustusse, kand taastub kirjades väga selgelt, kuidas nendega tohutult pingutasid. Ja noh, siit võib siis arvata ka, et võib-olla siit isegi nagu see Kalevipoja kuju võis ka jõudu Nendest Kalevipoja isa ju tuli, võõrsilt oli ju ka immigrant Kalevipoeg ise, teise põlvkond immigrant, et see võib-olla andis vehki jõudu. Tähendab, ma loeksin ette ühe luuletuse, mille kirjutas Ants Auner Estonia külast Kaukaasias. Dalton säilinud mitme aasta jooksul kirjutatud luulet ja seal on seal on igasuguseid luuletusi, aga palju on isamaa luulet ja palju on ka selliseid loogilist ja, ja kirjutasid luuletusi kuskil seal alates 1890.-te algusest ja vähemalt need, mis on nüüd siin säilinud ja siis kuskil seal veel pea 20.-te aastateni välja kuskil noh, mingeid paarikümne aasta jooksul. Ja siis üks luuletus on tal selline eesti kangelased Kaukaasias kord Vanemuine muistsel Maal ja mustal merel sõudis siis oma pika reisi peal kasuhhuumisse jõudis siis olevid ja Kalevid kõik kangelaste sugu siis puude vilus istusid ja tõstsid laululugu siis hiiud, ehitasid, mäed, ei väsimust, neil tundnud käed ja alarõõmsa lauluga tõidki kokku hulgana. Siis hiiud maha, istusid ja tõmbasid piipu, sest suitsusambad tekkisid ja võtsid pilveks liitu. Veel nüüdki näeme selgesti, kui hiiud tuld seal lubad, kust pilve servalt sädemed, kui jääsilt välja keevad. Hiiud on ikka au sees. No, ja kui mõelda, et need siis aitasid ka seda kodumaad luua võõrsil, eks ole, selles võis olla väga-väga palju jõuduandvat. Nii et no võib nagu niimoodi mõelda küll, et, et nendesse piirkondadesse kui eestlased eestlased jõudsid, et see rahvuslik vaimustus võib-olla ei olnud nii suurest tegelikult ajakirjandus ju kirus neid väljarändajaid, eks ole, just sellelt rahvuslikult positsioonilt lähtuvaid ütles, et, et kuidas te nüüd lähete, jätate oma vaese koduma maha, te kaotate oma kultuuri võõrsil, aga veel hullem on see, et teete oma kodumaad vaesemaks, et noh, ettevõtlikud lähete ära ja meil jäävad siia ainult viletsad. No see oli selliseid mõtteid kohtades ajakirjanduses, palju. Süüdistati väljarändajad nagu väljarändamise haigus, väljarändamise tõbi, millest tuleks ravida. Ravitigi üritati ravida, aga päris terveks ravitud, sest kui 1897. aastal esimene ülevenemaaline rahvaloendus, siis selle järgi ju umbes 100000 eestlast elas juba väljaspool, eks ole, see oli vene riigi aladel ja aga tundub, et nad oma kultuuri midagi, kui me nüüd edasi ajas, vaatame. Kas see, et nii suur hulk inimesi välja rändas, kas see võis tekitada ka mingi hirmutunde koha peal jääjatel sundis nagu rohkem koonduma ja seda rahvuslikku mõtet seda tõhusamalt edasi arendav. See oli väga suur ja liikumine, eks ole, olid külad, mis läksid peaaegu kõik tühjaks, eks, et ega seal nagu see võis olla kihelkonnaga väga erinev, eks, et noh, näiteks sealt, kus ikkagi majanduslikud olud paremad olid, sealt nati vähem välja need, kust, kust mitte, siis rännati rohkem, et et pingutama muidugi jah, et välja rännati suuresti ikkagi sellepärast, et taheti maad saada, aga need, kes noh, teine võimalus oli siis Eestis ju maaomanikuks saada ja ja see noh, ütleme talude kultus, mis hakkas ka tulema sel ajal juba ja kestis, kuni seal noh, peaaegu teise maailmasõja alguseni välja, eks see rahvuskehandiga sidumine, talude talude sidumine, jah, ei, kindlasti nüüd noh, siin võib ka mõelda selle peale, et kui palju nüüd see et selline selline rahvuslik vaimustus, et kui palju selles oli poliitilist, eks, et et kui näiteks vaadata, et mida näiteks Hurt, Jakob Hurt ise anne noh, kes tegelikult meil ju seda rahvuslikku mõtet rahva sekka küllus edukalt on, need väga poliitilist mõõdet sellele rahvusele ei, ei andnud, et ütleme näiteks, mis ta kirjutab. Tsiteerin sind, sõnanatsioon, Pole mingi poliitiline, vaid etnograafiline mõiste või poliitika kõik riikliku iseseisvuse ihad, mida eestlastele siin ning seal on külge luuletatud selle jätaks tema üldse kõrvale. Ja tema, tema huvi oli ikkagi rahvatraditsioon, et ahjust rahvale andestama ajalukku tagasi ja siis niimoodi need inimesed, kes kogusid, nad võtsid seda ikkagi Isamaatööna, et see, see oli jah, aga, aga jah, et see ei olnud niivõrd poliitiline tollal veel Se rahvuslased, Mil vähed, rahvuslased, kriitikud räägivad sellest, kuidas valimisriikidest tekkis nii eelkõige just selline poliitiline rahvuslus, aga eelkõige nendes riik riikides, kus olid siis ilma riikluseta rahvad Ida-Euroopas eelkõige siis ka seal, Saksamaal, et noh, see oli just selline kultuur, rahvuslus või etnograafiline rahvuslus, mida esialgu riiklusega üldse ei seatud. Hurt näiteks veel 1899. aastal ühes kõnes ütleb, et poliitilises mõttes oleme me kõik eestlased, lätlased ja sakslased põhjasõjast alates siin Baltimaadel, venelased, venelased küll jutumärkidesse. Ja noh, et me ikkagi, kuigi me kuulume lääneliku kultuuriareaali. Aga noh, et ta annab mõista, et riiklik kuuluvus ja etnilisus on täitsa erinevad kategooriad ikkagi ja jana ta leiab ka muidugi seda jah, et me siin noh, et Eestimaa on Vene riigi maakondade sekssaatega jääma, eksid nagu ta räägi, et meil oleks võimalik kuskile omariiklust luua, noh see on muidugi see ka venestusaeg ja vaevalt, et seal oli ka võimalik kuidagi teistmoodi väljenduda, aga teistpidi jällegi kajastab see noh, tema jutt, aga noh, seal Ado Grenzsteini ja paljud teisedki kes taolisi mõtteid arendavad, siin kajastuvad tegelikult need Venemaa Venemaal tollal toimunut või intellektuaalsete debatid nii-öelda impeeriumi, kodaniku, rahvuse, mis rassiski ja etnilise, vene rahvuse ehk siis Ruskaia natsia vahekorra üle. Sellest kirjutati jah, ja noh, ajaloo kirjutas siiski 19. sajandil nimetati Baltikumis põlistaks vene aladeks, eks, et noh, kuigi on ju teada, et nad põlisteks läksid Vene riigi all olles pärast Põhjasõda, et nagu aga igal juhul jah, et me võime nagu mõelda ka niimoodi, et need, kes välja rändasid, et nad võtsid küll selle rahvusliku romantismi kaasa. Aga sellel ei tarvitsenud esialgu olla üldse sellist poliitilist mõõdet, aga ma ütlen ainult, et esialgu et hiljem see siiski võis tulla. Kui nendest külanimedest rääkida, siis paljudel küladel on ju idapool idadiasporaa on ka küla nime sees sõna Eesti, mis on hilisem nähtus, siis see ei ole 19. sajandil. Ikkagi on niimoodi ka, et seal on nüüd neid nojah, selles mõttes küll, et jah, et päris esimesed külad, et seal ei olnud inimest, jah, aga nüüd see oli nüüd jah, need valdavalt siis jah, kui 20. sajandi alguses oli siis 19. päris lõpped, sealt tuli küll jah, seal on teada, et kogu Vene riigis. Ta oli vist kuus Eesti või Estonia Ronja vest, tonka nimelist asundust või siis uus Estoniat veel ka mitmel pool. No Estonian, nüüd neid jah, neid kanti edasi ja aga samas on ka näiteks Livooniaid. Et see pigem kajastab seda kubermangu tähendust, eks ole, et noh, et kui palju see, palju see Estonia nüüd seda eesti rahvast aiast võib-olla siis pigem seda kubermangu seda, seda on jah, hirmus raske nüüd tagantjärele kindlaks teha, et mida siin mõeldi. Aga nüüd tuli ju neid rahvusromantilisi nimesid ka Poola või Koidula ka eksele Koidula pandi luuletaja järgi hoopiski, eks, et need olite ikkagi. Vambola raamatu järgi siis. Aga 19. sajandi lõpus juba vist ja 20. sajandi alguses kindlasti edendati Eesti asja Venemaal päris hoolega ju tekkisid eesti seltsid ja miks, miks näiteks Peterburis just nimelt see rahvuslik idee. Nii palju ja nii tõhusalt edasi arenes. No, ja ega see jah, see Peterburgi oligi nagu mingis mõttes selline kuidagi kuidagi erandlik koht, eks ole, Eesti diasporaa-s, et et seal tõepoolest ju tekkis seal jaht 1800 viiekümnendatel, eks ole, ja see siin eesti haritlaste rühmituseks Peterburi patrioodid ja Nende mõju on nüüd ka hiljem hinnatud, et noh, Jakobsonile näiteks palju mõju avaldanud Hurt ise tegutses sel ajal, kuivõrd selle üleskutse esitasid tegelikult sel ajal oli ta ju Peterburi Jaani kiriku õpetaja, nii et nii et sinna koondas jah, ja seal oli võistlusi hästi palju, nii et nii et võib-olla see Peterburi mitte ei võtnud jah, siit Eestist ideid, vaid võib-olla Peterburi Uscenereeris sealtkaudu tulid need rahvuslikud ideed siis ka jõudsid hiljem asundustesse, aga ka Eestisse tegelikult Peterburis hakati välja andma Peterburi teataja, et mida, mida loeti palju Eestis, aga ka kõikides asundustes, eks ole, ja siis Aga miks see siis just nii oli, no ütleme, et seal oli haritlasi palju, aga seal pidi see kandepind ka olema, ju siis tugev. Seltsi loodi seal tõesti ja seal oli hästi palju Eesti selts tõesti, et no ma ei oska seda jah niimoodi öelda, et miks just seal ja miks nad on lihtsalt suur tõmbekeskus oli, eks ole, et just sinna sinna inimesi palju jõudis ja nendel nendel Eesti haritlastelt ka oli seal ju võimalust, nad olid seal ülikoolis õppinud, aga paljud töötasid seal ju ka siis mingite ülikoolide juures tegelikult viiekümnendad kuuekümnendad Peterburis oligi selline aeg ja koht, kus just nimelt sellised rahvuslikud ja regionaalsed liikumised tekkisid ja arenesid poolakad näiteks või siis ütleme seal Peterburis tegutsenud pinud Siberlased näiteks siberi selleks oblastnike liikumine Siberist, mis peaaegu võrreldav meie rahvusliku liikumisega ka inimesed, kes leidsid, et Siberlane ei ole venelane ja siis see kõik algas Peterburis, et just need erinevad noh, ütleme, et ikkagi seesama mõttelise rahvuslik ärkamine, eks ole, see ju oli liikvel väga paljude erinevate etnoste ja selliste gruppidega naalsete gruppide juures, et eestlased said seda mõjutust kindlasti sealt ka võõra rahva keskel. Just võõra rahva keskel eriti eks ole, sest võõra rahva keskel elamine annab sulle selline. Sa oled kogu aeg mingisuguse asi migratsioonisurve all, et sinu keel saad seda kasutada ikkagi väga piiratult ja, ja oma omakultuuri edendada ja siis mõtled selle peale kindlasti rohkem kui sa, kui sa elad niimoodi enesestmõistetavas keskkonnas. Ehk sa pead siis oma identiteedist rohkem kinni hoidma? Ja see on nüüd läbi aegade ja niimoodi olnud identity 15 me mõtlemegi siis, kui meil on selle identiteediga mingeid probleeme. Kõik puud on kui teda voodi või nagu öeldakse ka, et kodumast hakkab inimene mõtlema siis, kui ta kodumaad ja ühel hetkel enam ei ole. Kui palju inimene vajab kodumaad? Publitsist Saksamaal kirjutas kunagi huvitava artikli sel teemal, kui palju siis inimene kodumaad vajab ja tõi seal palju huvitavaid näiteid. Kas ta vastata oskas? Oli seal ja ta oli see juudi rahvusest ja temal oli väga keeruline, sest natsi-Saksamaalt põgenenud ja siis ta näiteks kirjeldab seda, kuidas ta oli Belgias osales siis noh, ütleme siis vastupanuliikumises samas majas elastalliks eks, natsi ohvitser, keda ta ühelt poolt hirmsasti kartis, aga teiselt poolt tõmbas teda väga tema poole, sest ta rääkis tema oma kodumurdes. Et need, selliseid huvitavaid näiteid tõi ta siis jah, ja siis ta nagu arutleda selle üle, et et mis asi see kodumaa on. Aga jah, need poliitilised tähendab noh, ütleme seltsid, eks ole, mis nüüd eesti seltsid ka Peterburis neid oli tõesti palju, aga neid tekkis ka mitmel pool ju mujal, et noh, siis esimene maailmasõda juba hakkas noh, tegelikult oli enne neid eesti seltsi ka juba, aga et sel ajal, kui siis hakkas nüüd esimene maailmasõda, siis tekkis nüüd organisatsioone Eesti organisatsiooni, mida me võime juba tegelikult rahvuslikeks nimetada ka poliitilises mõttes rahvuslikeks. Juba näiteks 1009 viis oli tsitaat eesti ühises tekkinud seadis kohe endale poliitilisi ülesandeid või, või Bakuus 1009 10 Eesti seltside aga jällegi väga vägagi rahvuslikud aktiviteedid või Kiievi eesti selts, mis 1917 tiblissis Tbilisis, eks siis 1918 moodustati Eesti täidesaatev komitee hiljem eesti rahvana nõukogu ja Nad, kui see Eestis, eks ole, rahvuslik enesemääramise idee esimese maailmasõja ajal laialdast poolehoidu leidis, siis jõuti ka diasporaa seegi ruttu arusaamisele, et kultuurilise nii-öelda rahvusriigiga see ei sobigi ainult impeeriumitele, vaid siis, kui on tõesti nendele väiksematele rahvastele, kes nende impeeriumide koosseisus on ja jah, ja siis, kui juba Eesti vabariik moodustati siis need eesti organisatsioonid, mis nüüd Vene riigis erinevates piirkondades tegutsesid, need saatsid hulgaliselt Eestile õnnitlustelegramme 1919 näiteks Kaug-Ida, eestlaste solidaarsusavaldus, Eesti riigile nagu võitluses siis bolševike ega, või Omskis umbes midagi, midagi sarnast ja, ja siis, no juba jah, et kui nüüd tõesti Eesti vabariik oli, oli siis välja kuulutatud, et siis ilmus ka nende eesti seltside nimedes õige pea sõna rahvuslik noh, Tomski eesti rahvuslik nõukogu 1919 või Doni-äärse, Rostovi sneks, Eesti rahvuskomitee 20. aastal või võtifilisi eesti rahvuslik nõukogu või Bakuu, Eesti rahvuslik nõukogu. Mida see Bakuu Eesti selts oli ju 1009 12. aastal saatnud, saatnud raha Eesti Rahva muuseumile rahvaluulega kogumiseks, eks need on sellised ikkagi vägagi rahvuslikud ettevõtmised ega seal võõrsil. Ja noh, näiteks kui oli siis kodusõda käimas Venemaal, siis eesti lehtedes ilmus teateid asunikelt Venemaalt, kes otsisid võimalust liituda Sis Antandiga ja siis võidelda bolševike vastu. Nii et ikkagi jah, selline selline vägagi rahvuslik tegevus ja näiteks nüüd Eesti komiteed, mis siis tekkisid, et nende komiteedega oli ka selline lugu, et nad ei olnud küll selleks loodud, aga nad võtsid õige pea konsulaarfunktsioonideks. Eesti riik andis neile ka delegeerides neile konsulaarfunktsioone, nii et õige, ja ka need eesti seltsid, mis olid võõrsil tekkinud, nendest said siis ka tõesti Eesti riigi noh, ütleme käepikendused siis ka võõrsil ja dipliisis näiteks kevadel 1009 20 sai Eesti konsuliks sealse juba tegutsenud eesti rahvanõukogu esimees Johannes kirkmanis, samas konsulaadis töötas näiteks Suhhumi eestlaskonna ühe eestvedaja. Noh, see oli seal juba pikka aega olnud tema poeg. Nii et oli jah. Ja eks seal võib olla ka nüüd on nüüd tagantjärele arvatud, et nii mõnedki nendest võib-olla otsisid ka majanduslikku kasu, eks, et noh, et luua sidemed Eestiga ja siis hakata mingit äri ajama, oli, oli ärimehi küll seal ja ja kui palju oli seal seda isamaalisust patriootilisest, aga need üleskutsed ja kirjavahetust, mida ma olen lugenud ikkagi nende eesti organisatsioon, konide, läkitust retoorika on ikkagi valdavalt ikkagi vägagi patriootiline ja ma arvan, see tuleb ikkagi sellest, et oli kogu aeg ikkagi osaletud selles eesti kultuuri väljas. Et ajakirjandust oli ju kogu aeg loetud, sinna kaastööd tehtud ja siis ei ei saanud ja öelda, et need asundused, mis olid juba mitukümmend aastat võõrsil toiminud, et nad oleksid kuidagi sellest eesti kultuuriväljast välja jäänud. Siin veel üks selline huvitav fakt, et septembris 19 näiteks Petrogradi kubermangu seal mõnede mõnede Maakondade Eesti talupojad Saatsid palve Eesti vägede ülemjuhatajale kindral Laidoneril, et Eesti valitsus võtaks enda võimu alla siis nende asunduste territooriumi ida pool Peipsi järve või siis 20.-te aastate algul, kui nüüd oli siis veel need suured, et noh, see kodusõda seal Kaug-Idas näiteks jätkus, et siis kuidas eestlased apelleerisin seal neutraalsed, panid oma headele Habarovskis ja Irkutskis näiteks eesti lipud lehvima, et väidetavalt olevat aidanud ka, et näiteks Habarovskis kui kevadel, siis jaapanlased okupeerisid Habarovski, et siis päästis neid eestlased ka läbiotsimisest. Etnoloogiadoktor Aivar Jürgenson rääkis sellest, kuidas eestlane võõras rahva keskel elades eestlust mõistab ja hoiab. Ja Aivar Jürgenson jätkab samal teemal ka nädala pärast. Kuidas me oleme, eestlased, olgu mesi siin või idas või läänes? Juttu tuleb muuhulgas ka sellest, mida tähendas Eesti iseseisvumine idaeestlastele ja kuidas on mõjutanud eestlase rahvustunnet, taasiseseisvumine ja üleilmastunud maailm. Saate toimetaja on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast.