Tervist, mina olen Urmas Vadi ja ma hakkan alates sellest hooajast olema iga nädal ühel päeval inimese töövari, käin temaga kaasas, vaatame, mis ta teeb, räägib salvestan, seda kõike. Sel nädalal olen ma Raul Oreskini töövari head kuulamist. Tartus on selline, et kusagil on ilmselt päike, meie seda ei näe, vihma ei 100, ilmselt hakkab sadama. Rõske on, aga ma hakkan kohe sõitma Peipsi äärde Varnja külla, kus on selline galerii nagu ronja galerii ja mida saab Raul Orežkin ja ma olen seal päris mitu korda käinud. Ja ma lähen siis Raul Orežkin nii töövarjuks. Ja minu peamine lootus esialgu on see, et, et neil on seal selline suur ahi, et äkki nad on seda kütet või siis mina töövarjuna saan seda ahjuküte ja mul hakkab soe. Ma nüüd stardin. Või nii, jõudsin kohale Peipsi ääres ja vurr ronja galerii ukse ees. Seest kuuldub kobistamistega, keegi veel siis ei ole Lasnamägi koputasin ukse kinni. Silt, et galerii on avatud kolmapäevast pühapäevani. Neljapäev. Tere Eri. Kauem magada mitte kuskil ei ole olnud, peaks. Ei kanna hea ilm ka edasi-tagasi tuga. Ei jõua päevadel. Parkisin siia naabri maja ette, kas on okei, et ma sinna põlkisime? Tanja, Tanja ei pahanda ega? Kuule, jooks kohvi ja nagu Facebookis kirjutasin, et ma hea meelega või kuidagi abiks olla. Et kui näiteks saab vahvlid vahvlid küpsetada Wochi kütusele. Ja tuleb kaunen õunapüha tohutu. Aga mis seal neuropüha on meie teada nagu lihavõtete, mida meie tunneme eksa lihavõtteid, nemad, vanausulised lähevad õunaga kirikusse, õnnistavad seal õuna. Ja sellega algabki sügishooajatrahv nagu lõikest kiriklik pidusi, kirik roosa õuna pähe, huvidest veel on üles tõusnud, sambad käivad ümbert kinni ja seda väga suurelt ei peeta seda aura püha siiski tal kirikupüha ja see ei ole see püha, kus kõik sugulased kokku tulevad parasjagu jõulude sarnane, aga ta ikkagi kirikupüha sauna tunnistatakse ära. Siis käpime nagu vahetused, eesti pered viivad vene peredele õunu ja siis vere pärast annavad sibulat vastane ja sinna läks ülemjuhataja õun sulle sibulad, mulla. Isegi selline ütlus Lausana. Tegelikult panin juba sinna paar, tähistas seda kaupla sest noh, vaata ikkagi neid saadusi, mida eestlastel ei olnud, eesti külad olid siis siia neid ostma, vala sibulat, jõhvikad, eksamist, siin ka gaasi, mis, mis. Kohvipaksuga liidavad. Ma arvan, et see muidugi on see hea pisem sellest Laevu veest, aga noh, siis. Eestikannuga. Sakslanna ööbivad sinna tulenevad hommikuse koksuks London, siin. Ja kas nad teadsid tulla, kes te olete kuskil netis olemas? Ja mõõtis, oleme selles RPM-i keskkonnas on üleval tuba ja siis vahel ikka satun. Aga selle kohade ostsid mingi mitu aastat tagasi, eks ju, sest see galerii on, see hooaeg on teine, kolmas. Ja tegelikult me nii ostsimegi, et ma ei tea, siis äkki neli suve tagasi ostsime augustis ja siis noh, talve seisis maja tühjana ja siis juba kevadel või suvelavastust Kiva näituseni. Selleks üpris kiiresti meil käima kohal. See oli täiesti võõras majava võõras kant, nii palju seda kanti teadsime, et mulle endale väga meeldis siin aeg-ajalt käia, sõita, lihtsalt vaadata Peipsit ja siin vahepeal nende külade vahel ringi vaadata ja need paadikuurid on mul nii võluvad siin alati. Et siis see lihtsalt juhtus nii, meil mitte mingisugust tavaline pole kunagi, mina pole suvila tüüpi inimene üldse. Ja meil pole mingit plaani Kayla suvila Pärnus olemas ja oma kodukohas. Ja lihtsalt juhtus täiesti juht. Aga see galerii, et, et sa hakkad siin või noh, te hakkate siin galeriid ka tegema, et see mingisuguse näitusi korraldama üritusi või üldse midagi kellegile vahvlit või öömaja pakkuma, et see mõte oli koheva No see mõte tuli siis, kui me olime selle maja omanikud vist äkki esimesel või teisel päeval olime siin sees ja vaatasin terve koloss, nii suhkur et videol sellega pihta hakkame. Ja siis me teadsime, et siinkandis avatakse nimodi oksi ja müüakse sibulat ja kala ja siis pistetakse võrre jah, ja kuidagi, et see paadikuur on ikkagi niimoodi noh nagu külaelu, nagu mingisse kõik sotsiaalne osas ja siis saime kuidagi paadivurri avaram, sulandama külaellu. Ja noh, selles mõttes, et mida me teha oskad, sibulakasvatajad, meest ilmselt ei saa, kalalkäijad ilmselt ka mitte võrra, meil ka ei olnud. Siis otsa teeme galerii ja see tundus algul nii hull ideed, kaks ja sõpradele räägime siis kõik, muidugi ütlesin muidugi tehke see nii lahe võtta, noh, vot ega keegi ei kiida lolli, loll rabab, läksidki kohe ja tegimegi ja mõtlesime, et okei, vaatame parandus, esimene suvi tuleb siis selle Kivaga. Aga see läks nii hästi. Ajutine valitsus 40 aastat punkte ja see oligi, see oligi tõesti, et see, et see pungi kultuuri üleval vaade tegelikult sulatas ka nagu meie ja küla vahel ära kõik need igasugused vaod, mis seal olid, et me küll jah, et suure hurraaga alustasime seda, seda pungi näituse korraldamist kuni selle päevani koolis avamise päev käes jakside punkareid üle Eesti kohale tulema, mõtlesin, no nii. Nüüd me siis sulandumine siis kui ma räägin otsusega viimane päev siin külas, et ana õhtumise külast välja lüüakse koos selle pungi näitusega ja On ja kuni siis ühest bussist välja vilju oma suure kukeharjaga niigovilio välja tuli, külamemmed kohe sulasid. Senise perestroika mees ja noh, siis kuidagi oligi kõik nagu niimoodi sellised noh, ühesõnaga et siis need vastu võetud. Koos selle perestroika mehega näitas ka seda, et teistesse Kiva mõttepunknäitusest oli ikka väga õige, et punkkultuur ei olnud Eestis ainult selline, noh, nagu ta mujal oli kuskil suurlinnade mingi subkultuur ta ikkagi oligi üle Eesti täiesti hoomatav üle eesti mõjudega. Et isegi kõige ääremaale jäänud kõigi unustamatu Varnja külamemmed teadsid punkareid nimepidi, et selles mõttes on nagu mina olen omaette nagu, et see oli õige nats õiges kohas tagantjärgi nüüd teritest mõistus. Ja noh, nii ta läks, teine aastani vari karto nende kadunud kunstnikega, et kunstnikud, kes siis kunagi oma tuntuse tipul või vähemalt teel sinna ja miskipärast kadusid ära, kuigi neist nagu arvata, et nad tulevad suured vägevad kunstnikud. Mari-Liis tõi väga pikk oli 30 potentsiaalset kunstnikuna, kuus neist tegid kambaki. Ja kuna ikkagi nii paljud otsustasid öelda kombakilazis ajendas Marit läbi viima väliste küsitlust, millest Zaitsestega värvika teadraamidsi aedadesse. Aga me ootame üks saksa neiu, kes ometi trükitud sõna ja ja, ja see näitas käega tegelikult väga puudutas ikka väga paljusid meid ennist ka nagu tõesti ainult seal. Ei noh, see oli nagu liigutavad lood olid seal hakkama. Ja sel aastal on siis Sandra Jõgevalt religiooni teema Sandrale omaselt anda selle jälle ära lahendanud just nii nagu Sandra seda lahendab, et otsinud 10 jälle värvikat vähem värvikamalt tegelast. Esitada teile kolm lihtsat küsimust üpris pealispindselt ja sellise kollase meedia kohaselt on need blanketid või protsentid vormistatud. Seal on taotluslik et anda nagu ühelt poolt nagu mõista, kuidas tänapäevane meedia töötab ja tegelikult täitsa formaat ei olegi ilmaasjata välja töötatud, seal tegelikult töötabki, et inimesed tulevadki ja saavadki kiiresti ülevaataja, kes loeb pealkirju, kes loetasitaatia, kes süveneb juba edasi. Et see ongi nagu mitmeastmeline lugemisele meelitada süsteem. See ei ole üldse ka meedia poolt midagi nagu noh, et see reaalselt töötabki, nii-öelda töötab ka siin kunstisaalis ja, ja võib-olla ta on pisut pealispinna, aga samast ikka kannab ülevaated, miks inimesed nagu pöörduvad jumala poole, et, et selles mõttes on ta nagu ikkagi kes, kes viitsib süveneda, see saab sellest näitusest ikkagi. Noh, ma arvan üht-teist eriti veel paari installatsiooni vaadates nüüd tõesti nagu mõjusad, nii et ma arvan, et see näitas, on samuti omal kohal ja selles külas just nagu Kus, kus kohas on see usuteema ju väga-väga üleval kogu aeg või vanausuliste religioon, et isegi kui sa ütlesid täna, et on see õuna ja sibulapäev Aga noh, see on muidugi tore, et Villu Tamme aitas sulandada ühiskonda, sest et kõikide nende vanade küla ühiskondadega, et noh, ma arvan, et kindlasti neid kohti on veel, kus on selliseid väga vanu ühiskondi, kus on väga kindlad traditsioonid ja kui sa seal 200 aastat Pole elanud, siis sa pole nii-öelda oma, et, et noh, ma ei tea, kuidas teisse suhtutakse, aga aga noh, see, et, et keegi tuleb kuhugi siia vanasse majja ja teeb siia mingisuguseid, kutsub mingeid punkarid ja jumal teab, et, et noh, see tegelikult näitab selle ühiskonna kohta nende vanausuliste kohta ka midagi. Ja soovivad muidugi ja, ja see on täitsa huvitav, kuidas ma just selle selle pungi näituse taustal hakkasime nagu tundma sellist avatust ja tolerantsust ja eelmine aasta kogu see pagulasteema seal lahvatas Eestis ühesõnaga, siin külas nagu oleme kogu aeg tundnud seda nagu hoitust, et kuigi me oleme võõrad. Me oleme tulnud täiesti mingisuguse noh, ikkagi nagu pagulased, nagu pagulased ja me oleme toonud siia mingi nähtuse, mis ei ole külaelus nagu noh, igapäevane või normaalne, et galerii nähtus ja, ja sellega seonduvalt ka mõned teemad, mis võib-olla noh, neil nad igapäevaselt ei mõtleks, ei satuks nende teemade peale. Ja ometi meid hoitakse tolereeritakse ja isegi naaber, vanuseline Tanja, 86 aastane, kellel kasvõi isegi mitu korda küsisin, et kas meie tegevus ikkagi tõepoolest nagu neid ei häiril Spystenüüd, et mulle väga meeldib, mis te teete, et ma ei saa sellest näitusest aru ja ma noh ja võib-olla ei peakski võib-olla saama. Aga mulle väga meeldib toote siia majja õlu, tootja, inimesed panete ühe talu elama ja et, et meie külas on nüüd galerii, need on väga uhked nende külas Hannes galerii ja kui näiteks tulevad Hetkel ma kolkas on mingid muud asjad, kas kolkas on galerii, ei ole? Kolkja külastuskeskus ja seal on, tehakse näitlejad kallale, on galerii, aga nojah, et, et meil on nagu selline moodsa kunsti galerii kõva sõnaga nende jaoks, et kui tulevad sõbrad, sugulased külla, siis nad toovad ja uhkusega näitavad, vaadake, mis meie külas on, et noh, selles mõttes nad tunnevad uhkust selle üle ka, et nagu sa ütlesid. Ja esimesel aastal oli küll nii, et kuigi Villu sulatas kõik südamed ja sulatas meid siia ellu, siis siiski külaelanikud käsid üpris ettevaatlikult näitust vaatamas, algul saadeti lapsed, siis läks miskipärast küll habe jutt lahti, et meil on avatud kirst kuskil galeriis, siis kuulsime naabrit käest, et kas teil on seal avatud kirstus? Ma ütlesin, ei mei teadlane vaatluse kaudu näituse põhjalikult üle leidsime tröösti ühele jaapani vana fotoseeria, kus ta performance'i käigus oli avatud kirstus nii avatud kirstu juhtum on iga lahendatud. Ja siis lapsed on käinud siis lapsed ikkagi tõid siia mu vanaemad mõnikord ja, ja oma emad ja siis mindi vaikselt ikkagi see küla kasid ikkagi läbi tiksus. Ja noh, üldiselt ikkagi nagu käivad, jah, meie oleme suvel avatud, nendele kibekiired tööpäevad ju, et pigem ongi nad ju ka aedades jaa, jaa kala püüdmas ja siis, kui õhtul saadakse kokku, siis on muidugi naabrinaine Aino kõige strateegilis oma koha peal alati, et tema trepipeol kisklevad pingid, koogid ja mõlemad aja riiete pinki tõstnud ja meie juures kohtute ilus õhtu on, käivad pingi peal istumas külamemmed ja siis muidugi räägib siis kõike ära siis keda ta siin täna näinud on ja siin on mõningad seriaali kangelased käinud ja kollase meedia või, või noh, see ka suure meedia peavoolu meedia ajalehestaarid ongi aineid ja siis nad tunnevad araanides Aino, saab rääkida, keda ta nägi siin, et see on seal aina strateegilise koha peal, meie naabrinaine. Et tema saab kogu selle selle selle virvarri kätte, mis siin galeriis päeva jooksul juhtub ja siis ta saab seal õhtu õhtul külarahvale edasi rääkida. Muusikumist ordu run murrase muusiku ruudlust panin selle käima, sest see kuulub siin näitusel installatsiooni juurde. Üle tee seisab, Kaili räägib naabrinaisega juttu. Ilmselt tema ongi see ainuütlemast rooli. Üldiselt see aine on andnud kallile hiiglasliku kaubatšoki. Võla vaata. Kailise said kabatšokiter vits. Nurvas. Aina ligi inimesi, kes kohe välja ukse peale, kui me tegime maja vaatama, on ja, Mis arvasid? Inimesed, noored elu kees, nelja last töötava liha tonni aknast ja Miami tuli põleb, kas, kas ta Villu Tammet kuidagi kesi vilgutab, mäletad suure harjaga? Vaata, kui esimene näitus oli, siis tuli see niisket, väärin nagu minema. Jajah. Troika televiisoris näitab mööblitüki olisi teisipäeval vist nägindida? Ei ollusele eluga rahul ei tea kus tauni, mina ei tea. Kas ta Tallinnas Pärnus olisi, loll pidu. Nüüd on vale rahe, raha seal hulgub Pärnusse. No ja kuidas luua kõik kokku igasugused inimesed, nad on kõigi iga suurused. Mõmmis kõneleksime mikrofoni. Kosmosis ennast, kuulen. Vikerraadiost vikerselline saade nagu töövari, et nagu Raul areskini töö varidena käin päev otsas kaasas, tal on ka natukene aidanud nõusid pesta ja sibulat koorida. Ja ja olulist sobib nii seal labida kätte ja lemmikud. Mitte niimoodi rida on. Ma tean jah, käed rüpes niimoodi. Asi käest ära. Juba küllaltki kõbus. Ei kasvata minu arvates vaja ainult kohe kaevu tankis mugava puhul, nüüd poiss jääb, siis pole kaevame. Poistelt. Kuulame veel Ardo Ran Varrese muusikat. Annan Rauliga kaasadele beto saadandada. Kuule, aga ütle ütle, on see sinu jaoks töö, mis sa siin teed praegu selles enda enda suvekodus ja selles Voronia galeriis. Sel aastal me oleme tõesti selle peale mõelnud, et kas see on nüüd töö või mis nüüd on. Et võib-olla see on tõesti klassikalises mõttes on ju töö, me teeme seda päevast päeva, aga me ju ei, ei viska jalgu taeva poole, kui ma sel päeval just täna ei tahaks galeriid avaldavad ikega, avame galerii, paneme vahveravad soo, nüüd praegu on siis olid tegelikult neid väga ei ole, sest iseenesest on see kuidagi nagu väga Dora ikkagi seda kõike teha. Aga noh, ikkagi inimesed väsivad ja nii ka meie mõnikord on küll selline tunne, et noh vihma ka sajab ja et äkki oleks nagu toredam hoopis täna ahju kütta ahju ja lugeda raamatut seal ahjuserval mitte külalisi vastu võtta. Mis, mis see on nagu tegelikult see nagu üks oluline küsimus, et mis siin paneb seda tegema, vennad seda ust lahti tegema? No tegelikult ikkagi see inimeste reaktsioone tagasiside, mida, mida nad siin kohapeal tunnevad ja mida siis ka nagu mingis mõttes nagu meil edasi kannavad, et et see, see ilmselt ikkagi ongi see, mis nagu toidab meid ka, et esiteks tulevad kuskile ikkagi noh, ma ei taha öelda pärapõrgusse sa võib-olla solvab kohalikele osa, et noh, tulevad kuskile eesti serva serva äärde piiri äärde, mingisse külla, mis ei ole nagu väga suuri ootusi selle kõige puhul, mis siin, mis nagu toimib, kui nad avastavad ühe maailma teise maailma kolmanda majandust kohtasin ikkagi on mis, mis on ennast avanud siis see kõik tegelikult nagu rõõmustab, üllatab külalisi ja ja kuidagi see nagu annab meile ka kindlasti midagi tagasi. Ja ikkagi see, võib-olla see suurem missioon, et miks sa seda soolaga tegema hakkasime, et tehnonaljaga pooleks tõesti jah, et kiida lolli, loll paneb galerii püsti, aga tegelikult see ikkagi taga oli mingi kontseptsioon. Ja mingi missioon ka, et et kuidagi noh, olles ise nagu kunstimaailmaga tihedalt kokku puutunud ja mingi kunsti kunsti taustsüsteemides nagu kodus, siis olnud siis lihtsalt kurb vaata kui, kui, kui skulptuuri spektrised tiks kultuuriliik on jäänud nagunii tähelepanuta, nagu koosnevad müüdud kunst. Et nii kultuuripoliitiliselt tähelepanuta kui ka tegelikult ka kogu see galeriide süsteem on natuke nagu noh, ajale jalgu jäänud, et ta ei ole nagu kaasa taastunud ja, ja ei ole tegelikult uut publikut nagu leidnud ja Polarise meelitanud. Kuidagi nagu tundus, et noh, võiks siis proovida, kas sa seda fenomeni, mis on Eestis teatrimaastikul juhtunud, et suveteatritega hästi toimivad ja, ja võib-olla need inimesed, kes kordagi sügishooajal teatris ei lähe, suvel ikkagi teatris ära käivad. Et äkki õnnestub ka kunsti, mis midagi nagu sellist teha, et natuke seda kunsti kunsti vaatamist ja nautimist nagu rohkem rahvale lähemale viia. Ja, ja see oli tegelikult üpris teadlik otsus, et proovida, kas see nagu võib töötada või mitte töötada ja, ja kuna see esimene ta läks ikkagi nii edukalt, et inimesed tulid ja tulid ka need, kes tõesti varem võib-olla galeriis polnud käinud siis see andis nagu sellist jõudu, tahet järgmine aasta uuesti teha ja siis me nägime, tuli kaks korda rohkem inimesi ja tõepoolest tulidki inimesed, kes pärast ütlesid, et ma lähengi oma kodulinnas, kavatsen galerii üles, lähengi galeriisse. Et see tegelikult me näeme seda reaalselt nagu tegelikult töötab, et me oleme suutnud oma suvega veritegevusega viia noh, selle selle kunsti või kaasaegse kunsti tegelikult inimestele lähemale ja võtnud neid hirme maha ja võib-olla riidest tihtilugu on, et sa täpselt ei tea, kuidas seal käituma peab teatris vähemalt teame, et me läheme istume maha ja siis heal juhul rohkem sekkuma ei pea mõnes etenduses diapublik sekkuma, mõnes mitte kuidagi nagu seal teame, kuidas käituda galeriis tihtipeale me ka nagu ei tea. Ja noh, 20 kunsti pole mõnikord käibe šokeeriv, seda tõesti ei tea, mis seal salata, kui täpselt ikkagi saad või ei saa ja pärast jah, meie nagu esimene selline võib-olla tahe, soov oligi püüda kuidagi lihavõtteinimestes nad julgesid galeriisse tulla julgesid ka nagu hiljem linnas seda teha oma kodukohas. Ja seepärast me võtsime ka Tartus selle, selle korternäituste teema, et me nägime, et siin, sellises noh, meie Meie kodupinnal kui nad tulevad ilmselt kellelegi küll galeriisse sattuda kellelegi külla ja see kogemus on natuke nagu teistsugune ja kuidagi intiimsem ja, ja ollakse kunstile vastuvõtlikum. Et sealt nagu tekkis mõte, et võib-olla proovida nagu linnastuda ja seda korrata ja mitte siis nagu ainult meie kodus vaid teiste kodudes ka. Ja kuna see projekt läks ka nii hästi käima ja inimesed heitsid üleste kodukale riidesse ja võtsid hästi vastu töötaski see, et sa lähed kellegi koju, sa oled kellelegi pinna peal. See on nagu intiimsem, sind võetakse vastu ja nii ollakse kannuga vastuvõtlikum sellele kunstile, mis seal seintel on. Või siis minu puhul ma mõtlen seda, et mul on natukene endal nagu selline, võib-olla tõrge, just, ma lähen galeriisse hea meelega, aga vot kodus on, vahest on nagu see, kuidas ma lähen nagu kellelegi koju on ju, et, et noh, et see on ka nagu mingi selline barjäär. Jajah, no võimalik ja inimesi ongi erinevaid, mõnedele sobib see paremini, teine paremini ja võib-olla noh, osadel oligi üldsegi motivatsiooniks tulla ja näha kellegi teise kodu hakata muuhulgas nägiga seda kunsti seal kodus kohtus kunstnikuga. Et eks sellel töötaski nagu mitu mitu lamedalt võib-olla sellele korrusele, korter näitustele, loomulikult ma ei ütlegi, et need nii-öelda teise galeriisid ei pea olema, peabki olema ja peabki olema väga erisuguseid erineva kontseptsioonidega ja eri sihtgruppidele. Ja korter näitas, haaras lihtsalt ühe sihtgrupi, kellega ei olnud täna keegi nagu tegelenud, et tõepoolest, me ei näinud seal korter näitustel nii-öelda tavapärast kunstipublikule, hoopis teistsugust publikut ja erinevatel, kordan näitustel see publik tegelikult vahetused oli võib-olla mingi üks publik, mis läbis kõiki neid. Need näitasid, kes tahtsid näha kõiki, kogeda kõiki üheksat näitust aga väga palju publik vahetuses, see tulenes ka sellest, et kui suur võrgustik oli sellel perel, kus näitus toimus, kui avatud oli see kodu sellele kogukonnale, kus, kus sa, korter asus ilmselgelt nagu, nagu võrgustas inimesi ja isegi nagu mitu juhtumid, mida me nagu pärast tagantjärgi jälle saime aru, mis kõveraga mängisin kaasata. Et tõesti, et ega kogukonda isegi supilinnas ühel näitusel tuli tagasiside naabritelt, et et me kogu aeg oleme tahtnud nagu tänaval teretame selle perega, kes, kes näitas, oli, aga me ju ei lähe, siis me ei lähe sellele perele külla, nad on ikkagi nüüd tekkis võimalus, Me saime külla minema, saime teineteisest rohkem teada. Ja see näitus oli seal nagu veel, nagu boonus. Nii et silm seal ikka nagu töötas sellise kogukonna ühendav aspektina veel ka nagu võtta. Aga kas sa selle selle mõtteni jõudsid, ütleme pärast seda, kui sa olid Kultuuriministeeriumis kujutav kunstinõunikuna töötanud ja Tartus loomelinnaku entry linnaku ütles ja mis on majanduskeskuse juhtunud, et et noh, siis sa nägid seda asja ka nii-öelda seestpoolt, eks ju, kõik seda rahastamist korraldamist on ja kõike seda, et ilmselt see, kui sa ütled, et, et jah, et see on nagu vähe tähelepanu saanud ja võib-olla vähe rahastust. Et noh, siis ma arvan, et sa tead, millest sa räägid. No nii on, et isegi kui ministeeriumi aegadest mäletan ühte aruannet, mis meile lauale saabus, oli siis kultuuriliikide põhiselt siis lahti diagrammi kirjutatud rahastades aruanne ja selleks, et kujutav kunst sinna ühe millimeetriga ära mahuks, A4-le võttis nagu teatrikunst kogu selle üle nelja nagu enda alla, see diagramm näitab neid vahesid ja, ja ma ei taha öelda, et üks saab vähe või teine saab palju, et ja see ei ole kultuuripoliitika, kui ühelt valdkonnalt alavate teisele anda, et see on nii kujunenud mingil põhjusel, see on kujunenud valesti, kujutav kunst on täna ikkagi väga vaeslapse osas ja kuna noh, Eestis ei saa rääkida ikkagi väga arvestavast kunstiturust, siis paratamatult ka kogu see noh, kunstivaldkond ongi nagu väga keerulises olukorras ja väga raske on selles valdkonnas nagu tegelikult kristlikel areneda, sest et see keskkond seda ei toeta teatrimaastikule nagu hoopis lihtsam arendada, areneda ja jõuda võib-olla mingite uute väljakutsete nõude vorm, teatrivormid ja need kujutavas kunstis on see keerulisem. Rahastus on tõesti väga väikesed ja ka loomemajanduses, kui noh, kui siis oli see suurlainet püüda seda loomevaldkonda aidata läbi ettevõtluse raha teenida, siis kujutav kunst on ikka kõige kehvemas olukorras. Sa oled kõik need kommertlikumad alad saavad nagu paremini hakkama selles majandusmudelis, aga kunst nagu ikkagi jääb ta seal ka vastat Sostasest. Kunstnik vajab ikkagi mänedžeri, väga vähesed kunstnikud suudavad iseenesest, millise vajab mänedžere ja seda, seda võrgustikku meil täna Eestis ei ole, et isegi muusika valdkonnas on juba nüüd tegelikult mänedžer koolitatud päris tõhusalt ja seal juba ilmselt. Ta on ka loomulikult igas valdkonnas on kitsaskohti, aga, aga ma näen siiski, et minu silmis täna tegi nagu kujutava kunsti valdkond kõige kehvemas olukorras. Selge, ma saan aru, kaevul läks pikaks, aga väga hea. Nii järgnevad. Kuule väga hea meelega korjama sibulat aga seal on mingi oma piruka retsept ja see kohalik. Ei ole ja täitsa täitsa omale. Kohalike on ainult sibul. Ei olnud väga hirmunud saksa tüdruk. Jätkame vestlust lauloreskiniga. Ahoi nii, kell on praegu kolmveerand üks, jah, just saabusid ühed külastajad ja selline isegi palusin, et ma saaksin vahvleid küpsetada. Saul läks külalistega suhtlema, mina küpsetan vahvleid. Väga maitsev, ta on, võib-olla see on need kõik ise ära, aga külalised käivad õue peal ringi tühjaks, hästi suur buss. Bussiga, külalised, vahvlid niimoodi siis kausis aknalaua peale siis aknast käib, müük on, et ma nüüd seda ka teha. Mitte kõrbema lasta? Tuli terve bussitäis ei saa õnneks mitte väga palju, et kuskil niimoodi 15 äkki või siis on 15 vahvlit. Lasteni jõuavad minu meelest kiire ka nende bussidega on tihti nii, et neil on marsruut paigas ja üks teine koht, kolmas koht ja USA aja peale ja, ja tihtipeale need on väga kiired. Seal bussitäis rahvast ei pruugi olla aega süveneda praegu käskiva vallari asemel läbi lugema need tekstid siis et see võtab nii palju aega. Mõtlesin olnud äge pealkiri, tsitaate, nagu meedias käib. Et saatega esimese mulje kätte. Kuidagi mõtled, et sa oled nagu teinud ja mõelnud ja siis keegi, et kuule, et ma ei viitsi või, eks ma pean lugema või süveneb. Aga minu arust ongi Sandra formaat tänapäeval täitsa nagu tange universaal, et kui sul ei ole rohkem aeglasel roiki, läheb läbi need pealkirjad ja tsitaadid tegelikult saatke või midagi, et noh, et sümbioosi lugudesse, mis inimeste usu lugu, sind huvitav, sa võid süveneda ja kui sa käid pealegi lihtsalt läbi, saad sa ka nagu mingi killukese nioobiumi. Kullakodudes on ka päris hea. Mis sa ütled? Mis nad ütlesid et viinukest ei taha või? Tiiger ja siis on meil rabarberivein rabarberi-maasika-rabarberiviilud. Kaugelt Kanadast Narvasse. Sõidate kummalist täitmisele, nii et me kõik ära aa, jajajaa mõtlesime, tuleme läbi jajaja edasi läheb nagu meil on, lõpp-peatus on Värska Värska piirist piirini kiiresti väga Doratavat. Narva. Me käisime Tartus Saaremaal. Muidugi räägime ka näiteks kollektiiv või sõpruskond. Ja rahvuslik juuretise firma. Toimetab ja meil on nagu Narvas on suur kultuur ja Kreenholmi nagu sisse pole toonud, on meie kontori juhtimiskeskuse turvaettevõtte kõrvetada ja siis me käime iga aasta ma tutvustan, muidu ei ole ju käinud üle selle Purtse jõgi ja väga tore ettevõtmine siis meeldigu. Ja ma võin anda proovida ka muideks annan lisaproovid, anna mulle seda siguri õlut, siguri, siguri, Piiv olis, tullu puhul ja nii edasi. Aga ta võib olla kogunenud elanikule. Atakke. Tahaksid ennast? Ma ei tea, siis? Me mõtlesime, et nüüd galeriis, aga tuli välja, tulime hoopis alkoholipoodi. Ega alkoholiaktsiisist kultuur elab. See, et me oleme siin teie galeriis asi on olemas ja sellised nagu korter näitas, et millest sa enne rääkisid ja tegelikult võib-olla see on ka mingisugune vastureaktsioon sellele, et kogu aeg ollakse mingisuguses virtuaalses keskkonnas ja see suhtlus on ka nagu hästi virtuaalne, et võib-olla just kohad, kus inimesed nagu saavad kokku tulla, otseselt suhelda. No tegelikult see teie kohta on ka ju täpselt nagu see, et jah, siin on näitus Sinulatega, teie toimub ka see suhtlus või mingi selline salongi ilik või klubilik pool on siin olemas. Et võib-olla see on ka märk nagu sellest, et tegelikult nagu on vaja selliseid kohti. Ja täitsa võimalik jah, et me seda kõike nagu tehes ja ilmselt ei suutnud kõiki nüansse läbi mõelda ja see olekski nagu mõeldav ja ikkagi sa peadki olema avatud mingitele uutele aspektidele veel, et et tõesti, see, mida sa praegu mainid, Se, virtuaalne suhtlus versus päriseluline suhtlus. Et seda me nagu oleme tajunud küll, et jah, nende nende korter, näituste ja igasuguste korter kodukohvikute nendega käinud kaasas küll, et inimesed reaalselt tulevadki võõrad inimesed kokku ühi kuskil ühisel alal hakkavad omavahel suhtlema ja see ring nagu toimibki, et tegelikult, kui me Tartus oma oma kodu avasime kodurestorani avasime, kus siis lõunalaua taga saavad, saab 10 inimest kokku siis esimene kord kutasime nagu sõbrad laua taha, meie kõigini tundsime, nemad omavahel ei tundnud omavahel kõiki ja kuidagi pritsimine komaanialt, kuidas sa teenust nagu välja arendada, et kas me peaksime, et kui me avame kodu, restorane, kes peaks olema siis nii, et tulebki 10 10 inimest omavahel, 11 tunnevad, tulevad mingid grupid, kes iseennast panevad kokku või kuidas see peaks nagu olema. Ja siis kuidagi laua taga, kui inimesed olid juba omavahel nagu tuttavaks saanud ja esimese nälja kustutanud, siis ütles, et ei, ei, ei, et nagu siingi praegu, et, et peavadki saama, erinevad inimesed laua taga kokku, et see ongi selle asja võlu, et tulevad 10 võhivõõrast inimest või 10 11 mitte teadvat inimest samas ühise laua taga kokku ja saavad tuttavaks ja, ja, ja söövad ühiselt lõunane, tekivad mingid omad vestlused ja, ja tõesti, see, seda ma küll nagu siis tajusime, et, et kui me selle kodurestorani avasime pärast seda kõike on siis, et just seal tortuseks sedasi Tartus ja see, aga no ütleme, et seda on võimalik nagu ka ülekande pisut nagu siin ka siin saavad erinevad inimesed kokku. Mudelaadi tõpra saab olema kindel, kindel koht, kindel eesmärk, et sa lõuna just seda, et see on see natuke hajusam, saan galerii lahtioleku aeg on pikk, pigem erinevad inimesed kohtuvad siin mõnikord saavad tuttavaks, mõnikord ei saa. Aga jah, et just just just see nüanss kõige paremini tööle selle kodurestorani, mitte ilmselt ikkagi nii väga see toitvaid just, ikkagi see, et tegelikult kokkulauas uute inimestega, seal tekivad sellised vestlused, mida sa muidu igapäevaselt ei, sa ei ole valmis osta, meil on laua taga olnud vestlusi kodusünnitusest, kosmoseteadvuseni, et tegelikult no ei tule mulle iga päev külla. Ma ei tea, viis füüsikut ja ei hakka rääkima füüsikast või, või, või mõni kosmoseteadlane või, või tõesti keegi, kes tegeleb kodusünnitusega või jumal teab kes veel. Et, aga sellises ruumis nagu on see võimalik, et tulevadki erinevad inimesed omade teemadega oma backgroundiga ja tegelikult, kui sa nagu oled avatud nendele teemadele, sa saad nendest osa, nemad, saad osa sinu teemadest ja kuidagi see tekibki selline nagu tore kommunikatsioon, et et see on jah, selle asja võlu küll, mida, mis tuli nagu kuidagi nagu kaasnähtusena, mitte Napoleon, tomat eesmärke. Nojah, võib-olla üks nagu hirm, millest me ennem rääkisime, kui makk ei salvestanud, et oli, oli see, et, et äkki on see hirm, et tulevad keegi, kes kuidagi ei osta sinu nagu reegleid või noh, nagu meil ühiskonnas on see küsimus, eks ju, et et võib-olla see on, see hirm on ju, et sul ei ole või teil ei ole siin kallikonnad selliseid, selliseid kogemusi, et tulevad mingid inimesed, kellega nagu noh, kas üldse joogi või käituvad kuidagi nagu valesti või. Tõesti ei ole ja meil on läbi käinud ikkagi tuhandeid külalisi. Ja inimesed on väga lugupidavad, kui nad kõiki saavad, kui, kui nad nagu tajuvad, arvate, tulevad kellelegi koju ja mõnikord on küll selliseid päevi, kus nagu käib väga palju rahvast ja me ei suuda kõiki niimoodi personaalselt vastu võtta. Ikkagi käib, käib üle 100 inimese päevas, siis see paratamatult muutub selliseks pisut teistsuguseks galerii elamus. Ja siis me siis me võib-olla seda muljet ilmselt ei jäta inimestele Nad tulevad kellegi koju ja muuhulgas ka galeriis vaid nad tulevad kuskile asutusse, siis ilmselt käitunud pisut võib-olla teistmoodi jätta. Aga kui me suudame luua seal kohe selle usalduspiiri või selle emotsionaalse sidemeta, tulevad meile külla tere tulemast, meie kodu, siin on näitus ja, ja siis nad tegelikult on väga aupaklikult väga lugupidavad pagulashirmud, mis meil on, need on ka tegelikult natuke irratsionaalsed hirmud, et kui hakata nendesamade pagulastega, suhtleme, meie oleme mõnega neist isegi suhelnud. Pagulasi siin käinud. Olen jah, aga nüüd, kui ma tea, ametlikud pagulasi, inimesed läinud, pole ka Tartu kodus olnud küll käinud täiesti neid, kes Akwoodiga toodudki Eestisse ja nad on täiesti samasugused inimesed samasuguste tunnetega püüavad Eesti ühiskonda sulanduda. Loomulikult neil on teine kultuuritaust, nad võib-olla väga õnnetud, üksnes kellega me kohtusime, näiteks oli jäänud ilma oma pere ettevõttes ta kolm põlve olnud restoraniäris on see kõik on kadunud täna ta püüab kuidagi seda kogemust siia Eestisse üle tuua ja, ja võib-olla siin ka mingi oma restorani või toidukohana kui avada. Ja loomulikult neis on nagu mingi portsude nagu muret või seda õnnetuks olemist, aga neis on ikkagi optimism, tahe siin ühiskonnas endaga nagu hakkama saada ja ühiskonda tegelikult panustada. Et võib-olla neid rohkem neid selliseid lugusid ja kohtumisi inimestel oleks, siis nad saaks nagu aru, et ei tule siia tegelikult pagulase trumpima. Võivad muidugi ma olen mõned tulla, me näeme muidugi, mis terrorismilainet ju on teinud, eks üle Euroopa. Aga noh, võib-olla see voodiga siia tuleb pagulane, tegelikult ta on ikkagi sellest sellest sõja õudusest põgenenud ja püüab siin selles ühiskonnas niikuinii hästi kui võimalik hakkama saada ja, ja ikkagi ühiskonda panustada, et, et pigem nagu peas kuidagi netiratsionaalseid hirme maha võtma inimesest just jälle kohtudes nende pagulastega, et tegelikult see võtab kohe selle maha, et sa näed, et ta on samasugune inimene nagu sa isegi kuigi mõned võib-olla mingi fassaadi pole nagu erinev sellest kultuuris tuleneb. Pool neli piruka söömisega, näiteks seesama sibulapirukas, mis, mida ma ennem mille jaoks sibulaid koorisin, on valmis, juba maitsev on, aga, aga ütled, kas sul päevas on ka mingi selline aeg, kui nagu tekib uni ja väsimus umbes kella kolme ajal, täpselt see minul on, et kuidas sul on. Vahel on küll nii, et ongi vist nimi, neljane aeg on meil kuidagi vist pool neli, jah. Täna täna ei ole Unekad, aga mõningad Unekas läheksime magama. Ja siis, kui rahvast ei ole, siis me mõnikord isegi teemani rahustasin tugitoolist mingi 15 minutilise unenägu ära isegi täitsa nagu mõnikord toimib, nagu. Aga kui on inimesed galeriis, siis muidugi seda tunnet ei teki, et tahaks magada, hangin mingi pool neljale, uni on täitsa nagu tagasi galerii avama, nii et on järgmine aasta. Unepaus on siis. Sa saadad oma lõunaunele, puitmõte selliste toimiks, aga noh. Sa võid seda oskavad kommenteerida, mis teil, kas eile oli võetud, käis üks härrasmees ja. Jajah, see oli isegi täitsa tore lugu, et et mõned külalised jäävad kohe meelde ja nii karikatuursena nii värvikad ütlevad, jäävad kohe meelde. Ja selle vanahärraga oli ka nii, et nii galeriisse tuli minema, aga kuidagi nagu märkasin, ma olin just paadikuurist tol hetkel vist tuli siis selline on-off firmariietes ja uhkeldavate firmamärkidega ja käes selline tahvel arvuti ja siis kõrvade ümber need Pluuto seadmed, et saaks telefoniga rääkida, ilma et telefoni kõrva ääres hoidma ja veel mingeid tehnikavidinaid siin-seal ja siis käisime hästi, müüdi müüdi üsna energilisel moel ringi ja, ja, ja selliseid puuriva pilguga vaata Kazad ülegi, nurgatagused ja ja vahepeal ta oli kuskile kadunud ja siis juba jäigi mulje, et noh, võib-olla läksid ära eksinud ka kõigile silma peal hoida mingi hetk, inimesed jälle kuskilt välja, ikka niimoodi ergia moel mööda ruume ringi liikudes ja ja siis me olime siin toas midagi vist tegin mingit sissekannet äkki sotsiaalmeediasse. Ma olin arvutis maraton. Päeval köitis abilised, et meil oli taimetoidupäeva, seal taimed, olete kokku, oli, köögis, on, meil oligi nagu endal rohkem aega muude asjadega tegeleda ja mina olin arvutis, kalja oli diivanil ja siis tuleb siis pappi sisse ja hõikab järsku. Nii et kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja kadugu. Need on nagu hakata siin veel, mis asja, et mis päeval need pillid kotti vanema tõsimeeli oligi, see tunnena peamegi nüüd, kui nüüd, kui nüüd me ei suuda üllatada, siis me peamegi galerii sulgema. Ja siis muidugi küsisin ometi, kuidas siis nagu meiega. Voronina galeriis suudab siis muidugi oli kohaline kergendusohe, et jumal tänatud, näeme alles, uksed on kamba avatud pille kotti panema ja siis ütlesin, et äkki ta kirjutab selle külalisteraamatusse ka ta kohe võttiski raamatu ette, kirjutas ära ja siis pärast lugesime, all oli kirjas olev ja siis saime aru, et see on seesama olev, kes on üks intervjueeritavatest, Sandra intervjueeris tuttavatest, keda, keda Sandra ei suutnud panna isegi intervjuu vormivaid, millest sündis omakorda installatsioon, kus tuleb panna kõrvaklapid pähe, ehk ta ongi nagu selline tekkiv rääkiv eksponaat, kursis olev kuulutab evangeeliumit. Nii et tuli üle vaatama ja, ja siis ta veel ka üllatus ja lubas meilgi edasi tegutseda. Ühesõnaga mina pukin vahvlit laulakasse, mustsõstraid, eta mustsõstrapaus, et kes, kes neid töid eile ma saan aru, et tema legendaarne varustaja Ja et Fjodor on tõesti saanud veel sel aastal meie varustajakseta kui eelmine aasta me teadsime teda, kui vaarika onu teeme vaarikaid vaarikahooajal siis sel aastal hakkasite pakkuma ka juba teisi teisi aiasaadusi, et sõst said ja õunu ja seeni ja tomateid ja kurke ja siis ühelka küsisin, et kust ta kõikse kasvavad, seda nisu laiapidav see jäi ei, et mul on juba terve võrgustik, tagab. Et mitu majapidamist juba teevad temaga koostööd ja siis tema varustab neid asju siiani, et see on nagu toimib, et Vanapa tuleme siia, siis ta tuleb ja teeb esimese tiiru, võtab tellimused ära, mida? Tuleb ikka küsib, mis ta üldsus tuleb, tulid külla, tulid jäätneda, viimased sõstrad, rohkem ei tule ja, ja, ja rajada nähtus afi kallis tähtsust, kooki juhtuks. Aga mul on, mõnikord me tellime, aga mõnikord pakub ise nii et ta sõltub ka sellest, mis parasjagu on, eks see, ega see varustada pole turistide vahel ütleb, et mul on ka nii suur pinge peal, kui te tellite, mingid asjad, ma pean selle ära, Toomade, ära täituse tellimuse. Noh, et võib-olla ei saa valmis võib-olla valla metsas nii palju seeni või et tunneb ka nagu täitsa kohustust, koha jahedus. Töö kohe, et see ei ole nagu mingi naljapärast siin võrgustikku, et tema jaoks on see töö. Ja väga tore, et, et nii kõik nagu välja tuleb, et on sama Fjodor. Et tema näiteks ütles, et sellise asja, et nad väga palju miks galerii, miks kunst, kõik need sellised asjad ja milline kunst ja ta vist märkas, esimesel aastal käis, aga noh, et eelmisel aastal sel aastal on ta näitust vaadanud. Läätse rääkige nii painama, et mis see kunst on ikkagi ja miks kunsti tehakse ja siis ta läks koju, võttis kõik oma targad raamatut lahti. Uuris ja tuli, ükspäev ütles, et ma tean, miks meeste tehakse, et nüüd ma tean, miks, mis kunsti definitsioon siin on väga huvitavad, isegi mina ei tea, mis masti definitsioonid huvitavaks tuleb, ütleb, et lisamassi definitsioon jändis huviga kuulama ja tähendas sellise sellise lause siis, et et kunst on üks maailma vaatlemise viise. Et kui me vaatame maailma läbi teaduse läbi matemaatika läheb erinevate teaduse nende, siis me saame nagu ühe pildi, me vaatame lisaks maailma veel ka läbi kunsti, siis me saame ühe täiendava mõõtme juurde ja seetõttu peavad kunstnikud tegutsema, tegutseda peavad saama maailma, vaadelda seda nagu meile seda, et meil oleks nagu üks mu õde maailmapildis juures. Päev, et noh, ma ei tea ühtegi paremat definitsiooni kunstile, et meil on jube hea vorm. On küll. Mitu kuud järjest kogu siburumistab külastajad ei käi sellest ahjust särav, tuvastati kolm tonnidest siguri hulka säravat. Põlema. Aeg on nüüd juba üsna hiline. Üks seltskond veel istub laua taga, söövad vahvleid ja joovad mustsõstra ingverijooki, mida Rauliast keetis. Ja raul räägib meile midagi sigurikuivatusahjudest. Praegu on laevas kogunenud meeletult suured mustad vihmapilved. Toos lausa pime, hakkas sadama. Ja võib-olla saate lõpetuseks olekski hea kuulata, kuidas krõbiseb vastu ronja galerii varikatust. Täna olin ma siis Raul Orežkin ide mari ja selle saate, mida te kuulete, on kokku pannud Vivika, Ludvig ja Urmas Vadi. Olge terved ja kohtumiseni nädala pärast.