Niisiis pool tundi Voldemar Panso ka. Stuudios on Panso mikrofon ja küsija siis kuulajate esitamas. Mis mõju mikrofon teile avaldab? Kuskil avalikus koosolekusaalis mikrofon häälestab kontsentratsiooni veel seetõttu, et ei ole nagu partnereid näha. Hea, et praegu olete vähemalt teie vastased möll, jutuajamine, kogu aeg mingi salateadminud, kuskil jookseb klint ja kuskil talletatakse see jutuajamine, see seab niisuguse Ell kartusliku kompleksi. Ei ole mitte päris vaba. No näiteks tahaksin, et mikrofon teil inspireeriks, nii nagu saalitäis publikut, et tunda seda mõttesilda, seda kontakti või vähemalt kujutledagi, kui paljud inimesed praegu ootavad, mida see Panso Ja see ongi kummaline, et teatri või ettekandes traadi, ettekande või isegi kõnekoosoleku puhul, nagu ma praegu just tulin 10.-st keskkoolist, kus mul oli kohtumine seal nähes otse publikut ja nähes neid ootavaid säravaid silmi, need saavad nagu inspiratsiooniallikaks õieti tekib sild saali ja esineja vahel. Ma ei näe mingit konfliktsituatsiooni, miks mikrofon ei võiks Capansot täna selles pooltunnis inspireerida. Ja muidugi seda ei oskagi öelda, kas inspiratsioon külastab esinejat või mitte, sest ta on siiamaani jäänud salapäraseks nähtuseks, hingestatud seisund ja ta võib tulla ka mikrofoni puhul, miks mitte? Või siis seda maagilist, seletamatut mitte rohkem enam sõnaga puudutada jääme parem lootma. Ta tuleks märkamatult meie jutu sisse, aga võib olla ka mingi juba siin roas. Sest ise olete öelnud, heaks etenduseks on vaja inspiratsiooni ja informatsiooni ja interpretatsiooni. Jätame nüüd inspiratsiooni rahule. Informatsiooniks on meil need mõtted, mis teisse ladestunud, mida neid kuulda tahaks saada interpretatsioon, eks see on see, kuidas üks või teine inimene elu näeb, elamut stab, elust aru saab. Ja seepärast olekski võib-olla kõige tõsisem küsimus, millest meie jutt võiks nagu alguse saada. Et missugused on need mõtted, mis praegu Polli pandud kõige rohkem vaevavad millest ikka ja jälle mõtleb, mille juurde ta ikka jälle tagasi tuleb mitte ainult mõtetes, vaid ka oma lavastuste kaudu. Sest kui vaadata kas või teie viimase aasta-pooleteise loomingut, siis siin on väga väga erinevat teosed, mida olete lavalaudadele toonud ja miks see nii on olnud. Tähendab erinevate teoste lavale toomise üks puht niisugune individuaalne seadusepärasus on see, et alati peale draamat olen tahtnud teha komöödiat, komöödiat, lähendatud, teha draamat, nii et seepärast ei ole juhus, et pärast niisugust raske TÖÖD Richard kolmanda kallal tuli, parvepoisid ja see nagu pudel šampust. Ja pärast parvepoiss Elmari protokoll. Ja. Küllap on on kõige üldisemaid Pansole omaseid tunnusjooni, tema käekirja jooni, just see kõik teosed, mida ta lavale toob, toiduained lihtsalt, kui, kui mõtlen, mis pannakse lavale ümbertegevuseks, Vaita interpreteerib neid, ta vaatab neid meie päevade oma ajastu oma pilguga. Miks võttis ta Richardi lavastada või töötlejatele Shakespeare tänapäeval. Tähendab, kõige vähem huvitas mind rooside sõda ja lavastajad lihtsalt ühte lehekülge Inglismaa ajaloost. Selleks ei tasu näha nii suurt vaeva ja ei ole see ka kindlasti ainult eksperdi ülesanne olnud. Sekspiri vaim on selleks liiga ülev ja luulelend ja mõttetunglemine liiga suur, et lihtsalt rooside sõjast ühte värderliku valitseja elulugu edasi anda tema juhtumustega võitlus tooni pärast. Küll aga huvitas mind Richardi puhul see üldinimlik, mis üldse Sekspirile omane on. Tähendab, kas on normaalne eluseisund, tasakaal või ebatasakaal? Sest me oleme harjunud arvama tasakaalu, normaalne seisund ja ometi me näeme, missuguste pingutustega saavutatakse tasakaal ja tarvitseb ainult väitlejad tõuge anda ja elu viiakse tasakaalust välja ja nii aktiderwe Richard peale, et üks mees ütleb, et otsustasin nurjatuks hakata ja lükkab korraga edu tasakaalust välja. Algab üks suur verevalamine. Traagilised sündmused kulmineeruvad üksteise otsa, kannataja rahvas ise kõige rohkem ja me näeme niisuguseid pingutusi, nõuab, et uuesti elu oma tasakaalu tagasi saab. Ega muidu me ei nimeta Rahu kaitsemist võitluseks rahu eest. See on suur pingutus, suur jõud, et me suudaksime hoida selle tasakaalu. Et elu areneb oma normaalses tempos ja rahu ja tarvitseb ilmuda mingisugusele huntal mingis osakondi fašistlikul kõrilõikajate pandel, nii nagu ütleb Richard, ja ma otsustasin nüüd, kus on rahu ja täkkes relvad kinnitatud seintele ja rahvas laulab rõõmulaule. Ma otsustasin hakata nurjuseks. See bande on hävitatud või kuni nad iseennasthävitavad, see on elu on näidanud. Algab kamp mitmekesi, siis jääb pärast järgi neli, neljast jääb kolm, kolmes kaks pärast on ainult Richard ja Buckinghami südamel sõber ja siis kaukapaccinghan. Ja siis on Richard ja siis on lõpp. Ja siis hakkab kuskilt uuesti laul helin. Rahvas hakkab elasse leidma, algab uuesti tasakaal, mis võidetakse hirmus suure valu ja vaeva. Seal seik, Spir, see on äärmine kontsentratsioon, pinged aga siia kõrvale nüüd tõepoolest niisugune, nagu puht ajaviiteline, puht meelelahutuslik parvepost. Ja pare poisil on lavastuslik pealisülesanne tema leitmotiiviks veel on mändide müha, Vaida võib-olla Bakala ise sellele ei mõelnudki, nii nagu me teda tänapäeval tajume ja kõige selle mängulusti juures ja selle vaigulõhnalise parve jõe lustakad. Rahvalikud, kujude ja rahva huumori puhul jääb kõlama üks kummaline põhitoon, mis on nii aktuaalne tänasele päevale. Te mäletate, oadori lõpetab terve selle Barbossa lustaka loo sellega, et meil on mehi siin igati masti, tulevad mehed ja kaovad, mehed on kirved, mehed ja tööd mehed ja barbel kõik ja ta on olemas niikaua kuni on veel Mändel müha, Vaida Soomes ülamaadel. Ja huvitav, kuidas see tänasel päeval kõlama hakkab. Sest kujutage ette, kui jõuab, see aeg ta männi Din ühise ja kukulind ei laula. Aga see on probleem number üks, mille ees praegu maailm seisab. Võitlus selle eest, et Mediitril mühiseksid sest nii kaua nagunii kaua meil loodus nagu mõte ja kõige selle lustakuse juures selle sajandivahetuse rahvaliku elurõõmu ja vaigulõhna ja huumor viia rahvatüüpide juures, mis muidugi on ka ühtlasi toredaks jõuprooviks teatri truppidest. Teatri repertuaar peab olema ju mitmekesine, nii naerma kui mupo maskiga ja näitlejad on kasulik korra ennast lahti mängida, niisuguse improviseerivad tantsulusti sovhoose laulus on temal jah, seesama sügavamalt peidetud mõte. Kukulind laulab gaasikus. Nii kaua, kui on meil ühisvõitmetsi. Ma saan sellest aru, see on elu, mis on sundinud elu jõgevanähtuste mõtestamine, mis on sundinud neid tükke kavasse võtma. Aga samal ajal nagu elu muutub muutuvad ka vahekorrad teatriga, muutub teater. Ja siin tekib tuus, probleemide ring, eriti, mis tuli välja, kui ma vaatasin pirantellot teie viimast lavastust. See on teatrielu vahekorrad. Ja võib-olla pirandello kuus isikud otsivad autorit kõige enam mõtlema. Et mis see teater siis on ja tambib lahkteatrikuu kõige tänulikum materjal selles mõttes. Me oleme harjunud sõnaga, läheme teatrisse, teame, et ta on hästi igivana. Meie teatri juured juhuvad antiiki kuskil 2500 aastat tagasi vanasse Kreekasse. Ja oleme harjunud, teater eksisteerib. Kunagi mõelnud. Mis tema siis oma olemuselt on või see isegi oleks õige, et ei ole mõelnud, vaid tavaline teatriinimene basse mõtled, ütleb, et lihtsalt lähme teatrisse, me teame, kui palju on teatriteoreetilisi vaidlusi, kas peab teater olema nelja seinaga või kolme seinaga. Kas peab olema taastoni Slovski moodi preestri moodi, mille kohta on, muidugi ütlen, et see vaidlus on võrdlemisi jabur, sest ei ole olemas kindlat, Stanislavski teatrit, et ega ei ole kindlat, pressiti Adripaid, mõlemad mehed on olnud arengu seas safran, kasutanud samamoodi nelja seina kui kolme seina. Ja ma ütleks, et tegelikult olemas ainult kaks väga erinevate teatriga küll see on hea teater ja kehv teater. Nii on ta läbi maailma teatriajaloo läinud. Aga et mis teater siis on kuskil oma sügavamas olemuses. Ja pirantello oma mõttekäiguga kuue lavategelase kaudu, kes tulevad ühele hommikusele teatri proovile, harilikus teatris otsima autorit teevadki selgeks, et ta trumppettus. Sel puhul, kui režissöör tahab need kuus rolli autori poolt pooleli jäänud teatritegelast minema kihutada, et mul ei ole aega tegeleda hulludega, siis ütlebki see isa osatäitja. Vabandust, et, aga kas teie ise ei ole ka hullud. Režissöör peanäitejuht direktor küsib, et milline elugi grupp, miks te seda arvate? Ta ütleb, et aga kas teie kutseala ei ole tegeleda väljamõeldis tega ja pakkuda seda täielikkuse pähe? Ja puhtalt mängulustist ilma mingi kasusaamiseta? Kasusaamiseta pettuses, kas ei ole mitte hulluamet? Direktori häid, teevad ka mõtlema, et tõepoolest kummaline, et see, mis on näilik muutub meil teatrilaval tõeliseks. Me hakkame teda tõsiselt võtma. Tõsiselt? Ei võtaks, siis ei oleks tõsine teater. Sest miks peaksin mina kaasa minema valega laval, miks peaksin mina erutuma Hecuuba pärast, kui näitleja laval kuuma pärast ei erutu? Ja kui küsitakse lühidalt vormelite tisse näitekunst on, siis ma oskasin öelda ühe lausega kõige lühemalt. Et teater on see, et laval inimene mängib nii nagu juhtuks temaga tõesti see, mis praegu laval juhtub. Kui seda illusiooni teki, siis me ütleme, tegemist kehva teatriga, ta ise ei usuga, mis ta räägib. Aga pirantello ütleb ka, et see ei ole võimalik. Ja ja teebki seal lihtsalt tähendab et teater ei ole mitte elu. Tähendab, kunst ei saa olla elu, võib olla soe, hästi vana tõde juba kuulub esteetika valda. Tähendab, et kui me vaataksime näiteks sõnaraamatust, mis asi on kunst mulle hiljuti vaja lehitseda ühte raamatut, inglise säravat Aart, mis on siis kunst, on märgitud, et see on inimese poolt ja mitte looduse poolt loodu. Tähendab, see, mis on looduse stiihia poolt loodud kunstlik, mis on see, mida inimene on teinud ja ta üheks põhielemendiks on osavus, oskus, ametioskus. Nii et Byron Dello terve mõttekäik ongi see, et mõelgem, millised võimalused annab see järsku teatri kätte kunstlikust luua tõepärane, nii et me hakkaksime läbi selle kunstiliselt loodud tõepärase tajuma mis toimib siis maailmas meie ümber meie endi vahel ja meie endi sees. Eks ongi see abielu kohta. Tammsaare ütleb, et kirjanduse suurim ülesanne on see et tabada läbi kunstiteose iseenda sündi, olemist ja surma. Seda ei taju mitte läbin natuuri, vaid natuuri, mis on tihendatud juba kunstiks. Aga selles peab olema väljamõeldis. Selge väljamõeldis, kunst, teater ei ole elu korjama üksikuid selliseid mõttefragmente praegu teie jutust. Ja samal ajal see mõjutab elu. Võtame kas või sellesama protokolli, see on ja mitte ainult kunstiline elamus, mitte esteetiline, mitte katarsise, ainult vaid sotsiaalne funktsioon. See ongi kõige kummalisem, et teatriülesanne mõtestada elu ei ilmne mitte ainult mingisuguses müütilises Liiris või saagalises Hamletist, mille kaudu me hakkaksime kuskilt läbi võõranduse jõudma iseenda juurde ja enda olemuse juurde välja paika. Meie oma kõige lähema tänapäeva mõistmiseks on vaja teatripeeglit, kunstilist peeglit ja paistab kummaline olevat, et mõista seda, mis toimub praegu meie endi ümber. Kas me peaksime minema teatrisse vaatama ühte illusioon mängu Protocol ühes istungist selleks et selgemalt eredamalt reljeefsemalt tabada seda, mis toimub praegu Meis meie endi keskkonnas meie endi ümber ja mida ilmega pida kontsentreeritumalt, mida kunstilisemalt ja huvitavamalt teater peegeldab just oma aega, mida lähedasemalt oma ajal on, olgu see tänapäeva näidendiga või klassikaga seda enam ta toidab meie oma tänapäeva inimest. Sellepärast me ütlemegi, et teater on mõjus relv ainult siis, kui ta saab toita kaasaega. Sa ka läbi klassika, sest klassika on produkt Kiievit ainult sel juhul ja kui ta on interpreteeritud tänase päeva inimesele, et ta ütleb meie päeva jaoks midagi, aga kui ta meie tavajaoks midagi ütles, siis ta ei ole sellel põlvkonnal klassika. Ta võib kunagi saada reljees, mõnel järgneval põlvkonnal võida lakkab olemast klassika, sest ei toida enam tulevast inimkonda. See oli elu ja teater, nende vahekorrad. Nüüd võtame Panso ja teater, nende vahekorrad muutub, elu muutub. Teater muutub aastate jooksul Capanza. Kindel kindel sellepärast, et elu muutub järjesti kiiremini muutuma ka vist meie ise palju kiiremini. Ja ma arvan, et see unistust, mis vahest ajakirjanduses on vilksatanud teatril, peaks olema oma lavastuste kullafond. Sedasama põhiliselt kuidagi vastu. Mulle tundub, et teater on niivõrd muutlik kooselumuutusega et kui ma pakuksin praegu välju umbes viis aastat üle viie aasta, ei tohiks lavastus maa olla. Ma mõtlen. Ma töötan praegu Draamateatris kuuendat aastat ja mu esimesed lavastused lähevad veel. Ma mõtlen, inimene, inimene, must komöödia, mees, naine, kontsert, nende iga on kuskil viis aste varsti peax Atacama olemas. Ja aga inimene ja jumal, ütleme Tammsaare sellise tõlgitsuse Ja mulle korra öeldi, et kas taastasamas ja mitte mingil juhul mitte mingil juhul selle juure saab tulla ainult uute silmadega tagasi, sest see, mis oli tõeks ja tsentraalseks probleemiks aastal 1963 ja ka see vormiline lahendus see võib-olla praegu ei maksaks üldse. Ja seepärast teater peabki jääma heaks tallesses hetkeliseks unistuseks aga mitte mingisuguseks nähtuseks, mida hiljem taastatakse. Mul on tehtud ka ettepanekud, et kuna lõpuni mängimata noorsooteatris kevaded, kas mitte taastas, lavastasin mitte mingil juhul. Lasta ma jääda selleks toredaks kevadeks, mis ta kunagi tegime ja tema juurde mina enam ise praegu tagasi tulla ei saa, sest vahemaad liiga väike, et teda uute silmadega näha, aga tema juurde peab tulema tagasi juba uus põlvkond, uued näitlejad, uus lavastaja, kes paneb kevade helisema juba uue põlvkonna jaoks. Seal tekib niisugune kummaline paradoks. Kirjandusteos ei vanane aga interpretatsioon vananenud kuju on igavene. Kuidas piranud, Vello ütleb. Kuues isikus. Looja sureb. Aga loodud kuju ei sure. Aga loodud kuju interpretatsioon sureb kohutavalt ruttu. Aga me ei saagi siis Tammsaare juurde minna kunagi niiviisi, et me saaksime tervikliku pildi või ühe epopöa luua kõigist tõe ja õiguse osades, sest esimese kallal ei ole veel olnud. Aga nüüd on see hoopis teine mees, kes läheb aga võib-olla isegi parem, et saan vanem ateenlased SMS. Kindlasti sellepärast, et rase filosoofiat mõistma ja 10 aastat tagasi ma oleks kindlasti teinud esimese osa teistmoodi, ma mäletan. Üle 10 aasta tagasi Tallinna Vene Teatris lavastasin neljanda osa. Kaarin Indreku abielu, Ljubov siis nime all. Ja kindlasti, kui ma nüüd uuesti tuleksin neljanda Sąjūdis, jutustas ta mulle hoopis midagi muud, võib-olla mitmed tsentraalkujud saaksid hoopis teise tähenduse vahe kuradi aktsendid puutuksid hoopis teiseks, võib-olla kögartal, kes kunagi oli diskujuga oma pidude Brassigutega, mind tänapäeval enam ei huvitakski, järsku tõuseks esihoopis midagi, palju kõrgumbate, midagi hoopis niisugust, mis sel ajal ei mänginud mingit erilist rolli, ma usun, seesama, võiks juhtuda ka inimese ja jumala puhul võib-olla ei olegi enam tsentraal probleemine jumalaga kuskil jalutu Tiina seal Mauruse keldris kaltsuhunnikul, ma ei tea, ma ei ole selle peale mõelnud, aga ma usun, et. Mul oleks niisugune huvitav võrdlus. Vilde 100 aasta juubeli puhul ma lavastasin draamateatris. Tabamata ime ja praegu kateedris kursusel õpivad ka tulevased režissöörid ja noor režissöör Merle karusoo võttis oma diplomitööks tabamata ime. Ma ütlesin, Merle, tehke see tüks on tore tükk seal raske tükk ja mind hirmsasti huvitab, mismoodi te seda teete. Ja ma segan teid maha, avitandeid, aga ma sigade interpretatsioonis, sest ma olen seda üle 10 aasta tagasi teinud ja ma kindlasti ei tahaks seda, teeksite nii nagu mina kunagi tegin. Ja kui ma hakaksin tarvitama, võib-olla istub minu vana interpretatsioon minust nii palju, et ma hakkan enda järgi ennast peale pressima teel. Ja see on huvitav, kui ma tulin siis juba Merle proovidele, kui tal oli juba teatud põhisõlmsituatsioonide interpreteeritud ja ma hakkasin vaatama kõigepealt kärpeid stikunastit Pikk tükkinud, tugevasti kärpida. Ja kummaline, just need osad, mida mina olin tugevasti kärpinud on Merle Karusool kärpimata. Ja ümberpöördult, tähendab kuskil uus põlvkond loeb hoopis uute silmadega ja. Neid on tulipunktis, mitte niisiis asjad, mis minul ei olnud, tuli sellepärast, et aeg ise ei nõudnud neid tulipunkti eriti, mis puutub viimases vaatuses Leosalepi kontserdi ümber toimumas retsensiooni. Mul on nagu kahju meie tänast vestlust kuulata sest kõik need mõtted lähevad ja kaovad eetrist, nii nagu mõtleme. Niiviisi kaovad ka teie lavastused, nagu nimetasite, nendest jäävad vaid mälestused. Aga ometi on teatri ümber läbi aegade olnud nii palju filosoofilised mõtted teatrielu üle ja kunsti olemuse üle. Ma näeksin, et kuskilt tuleks keegi ütleks, et aeg maha, Panso on vaja säilitada need mõttearendused ka tulevikule. Ja nii ta vist. Toimubki vähemalt järgneva aasta. Mind Eesti teatris ei eksisteeri. Järgmine aasta mind ei ole ei teatris ega kateedris, vaid püüan kokku võtta oma töökogemusi ja lõpetada oma doktoritöö. Sest see oli mul elud Lines eetikuma viiegnaspin saama ka siis oli mulje toominga draamateatrisse öeldi, et sellega on meil natukene aega, aga bioloogia seadused on bioloogia seadused ja nüüd ma olen 55 ja mulle tundub, et see on viimane aeg töö juurde minna juba selle pärast lihtsalt, et Meie kutseline teater on 70 aastat vana, sel aastal jah. Ja sellest pool aega, 35 aastat olen ma teatrit teinud. Ja küllalt on kogemusi nii näitlejatöös, pedagoogitöös, režissööri töös, estraadikunstnikuna see juurde küllalt suur lugemus ja elukogemuste pagas, muu kartoteegikastid on täidetud umbes 3000 kaardiga, samu 10 aasta töö mõtistlust ja töö tähelepanekute ja proovitööde ja lugemus tulemus. Ja see tahaks saada fikseeritud, sest tõepoolest teater, ison siiski mäng liivakastis. Ta pakub erilist naudingut kõigi oma õudse raskusega. Ja ma ei tunne ühtegi teist nii rasket kunsti kui teatrikunst. Näitleja kunst, natuke kergem kui režissööri kunst, aga mis Diana ütles ikka niisugust suurt naudingut kui see õhulosside ehitamine. Aga ta ei jäta ka hinge pärast pist ükski teine amet sellist tühjust, sest ükski asi ei ole mitte nii hetkeline kui teater. Isegi. Meie vestlus võib siin lindi peale jääda ja kinofilm võib filmilindi peale jääda. Ja võib-olla kui mingisugust lohutust üldse elutööst, mis olla siis on see mille rahvalaulik on kokku võtnud, köitma panin paberisse alley alleaa ja midagi tahaks muidugi säilitada, et kõik täitsa mänguks liivakastis ei jää. Ja seda ma olen mõelnud. Sellel hetkel, kus 35 aastat täitub teatritegemisest ja pool sellest on olnud Eesti kutselist teatrit. Ma mõtlen, et kõige selle põhjal, mida ütlesite, mida nende aastate jooksul teinud olete olete õige mees teie käest küsida ka seda missuguseks pidada eesti tänast teatrit, mille üle tunda muret või mille üle olla rahul, sest nagu juttu oli, see on meie teatri kui jutuajamine. Ja nendel kordadel alati tehakse ka mõningasi kokkuvõtteid, kas või selleks, et teada, kuidas sihti seada. Ja ma olen ka selle peale mõelnud eriti rännakutel, teistesse maadesse ja need on hirmus vajalikud õieti seetõttu, et leida neid koordinaate, kus sa ise asud. Ja mu õpinguaastat viis aastat Moskvas siia juurde maailmateatrite tutvumine ja tutvumine maailma teatrikoolidega, kus mul on juhus käia on olnud hirmus vajalikud just siis enda leidmiseks. Missugune on Eesti teater oma 70. sünnipäeval, kutseline teater? 70 aastat on päike, aeg teatrile nii vanale institutsioonile nagu teater oma 2500 aastaga. Saksa teater võib tagasi vaadata 200 aasta kultuuride samamoodi. Vene teater, Ingliste atron, veel tunduvalt vanem, teame, millal onu William oma näitemängud juba kirjutas. Aga nooruse võlu on see olnud, et me oleme püüdnud järele sibada ja mitmel puhul Viias taset mitte matkides, vaid toetudes meie oma teatri traditsioonidele, võttes üle parima, mis on pakkunud Vene, Nõukogude ja maailmateater. Ja ma peaks ütlema, et me ei pruugi häbeneda oma teatri üle. Ta on tunduvalt võrdsemad tasakaalus maailma teiste teatritega, kui me ütleksime. Meie Tallinn film võrreldes teise maailmafilmidega tähendab probleem, põhiline oleks see, kus annab tunda meie teatri noorusson, tema kõnekultuur, tema dramaturgidele, noorus võib lahtema traditsioonide vaesus, traditsioonid, mis oleksid nagu selleks hälliks, kust me kogu aeg välja lendame. Mida me võtame, aga mis näiteks kultuuripidevust. Ja muidugi probleemiks number üks ei ole enam näitlejate puudus, sest 19 aasta jooksul konservatooriumi lavakunstikateeder andnud vabariigile üle 100 näitleja juba keskpõll. Uued tehnilised näitlejad on kõik juba lavakunstikateedri õpilased. Probleem number üks on presis suura. Aga see ei ole mitte ainult meie probleem number üks, vaid see on ka terve maailma teatriprobleem number üks, sest mida enam teatav praegu edasi nihkub, seda rohkem nihkub tsentriks režissöör kui dirigent. Mitte Treži teater, oleks tsentraalne teater, vaid ansambliteater tähtede teater, mis moodustab ansambli nii nagu jäähokimeeskond, korvpallimeeskond see on ideaalne, tead, millest unistas juba sajandivahetusest Stanislavski ja milles Stanislavski rakendusi, millega ta jahmatama pani terve Euroopa ja Ameerika khati külaskäikudega. Sest see oli see võimas hokimeeskond. Sport on praegu jõudnud aga režissöör andeline suure kultuuriga suure kujutlusvõimega, ma ütleksin, just suure kultuuriga, režissöör kes on tugevalt oma juurtega kaasajas ja kes ilmutaks ja avaldaks ennast Läbi andelisel tähtedest koosneva näitleja kollektiivi. See on see ideaalne teatrikuju, nagu ta tänapäeval ette kujutanud ja mulle tundub, et just vaimselt rikkaid suurekultuuriga Ei jätku ka meie režissööri laua taha, aga sealt algab peale terve emakeele ilulavakõne liignõudlikkus, mõtestus, kolmiid, inspiratsioon, interpretatsiooni, et need kõik ja informatsioon, et naq kõlama hakkaksin, talt helisema hakkaksid. Kultuur, kultuur, kultuur, oleks õieti see kolm sõna, mille ma lisaksime tänase päeva teatrile nii reisilaua taga, kuid näitlejanna laval.