Usun, et mitte ainult meie, kes me tegelikult tuvasse sõitsime vaid ka need inimesed, kes seal ei ole käinud, võib-olla ei käigi. Ei tea tuvast kuigi palju. Toa meist liiga kaugel asuv ja liiga palju eraldab meid tuvast tuva mehist. Tuva on üsna väike vabariik. Piirneb Mongooli, aga. Teda läbivad Sajaanid Jenissei. Need nimed on iga geograafiat õppinud inimesel aitäh ja sellega on ka siis paika pandud koht kustuva asub. Iseseisva vabariigina eksisteerib tuva alles 1961.-st aastast. Elanikke on 250000 ümber. Pealinn on Kõsel ja kas õlis on elanikke siis 60000 ümber? Need mõlema arvu puhul kasutan sõna ümber sellepärast et rahvaloenduse andmetel oli siis seal 61000 elanikku, aga seda juba 72. aastal. See tähendab 10 aastat tagasi. 40 protsenti tuva elanikest elab linnas. Nendes põhiliselt tegeldakse vilja- ja loomakasvatusega, kasvatatakse otra, nisu, hirsi ja praktiliselt kõike seda, mis ka meil Eestimaal kasvab. Sest ega me klimaatilistes tingimustes nii väga erinevad maad ei olegi. Samuti, kuna on väga palju metsaalasid. Suur taiga. Taigametsades on küttimistingimused väga head. Karjakasvatajat kasvatavad lehmi, põtru, kaameleid, hobuseid, kitsi, lambaid. Loomulikult nägime me ka täiesti tavalise sigu. Järjekordselt, võib-olla natukene rohkem kui meil, kuid need samad loomad on kõik esindatud. Kes meilgi? Aga nüüd võib-olla sellest, kes on tuvalane ise, millist keelt kõneleb ja milline on tema kultuur? Tuva hõlma mõju raha on olla lamp, türgi-tatari hõimud. Nende keel on üsna lähedases suguluses just türgi keelega. Aga veel lähedasime keeleliselt suguluselt, on näiteks Jakuudid mägi, Al tailased ja kirgiisid. Ja kui me ütleme, et see maa on väga kaugel meist siis ja hakkame selle kõrval lugema, mis on tuvalaste ja meie vahel ühist siis võib-olla neid ühiseid jooni leiab ka päris palju, kasvõi näiteks see et tuva keeles, nii nagu Ka meie lõunaeesti murretes on. See on selline keeleline nähtus, kui täishäälikud sõnas, muutuvad vastavalt sellele, milline on sõna esimene täishäälik. Kes vähegi lõunaeesti murdeiga on tegelenud, see teab, mis tähendab käime ja vat umbes niiviisi. Muutuvad ka türgi keeltes vokaalid. Ka see on suur sarnasus, et me Maadone ühed väiksemad territoriaalsed ühikud nõukogude liidus ka see, et me mõlemad oleme piiri ääres aga muidugi väga palju. Niukest tunnetuslikku sarnasust on lauludes ja nende järele. Kui vaadata? Tuva kõige kaugemasse ajalukku siis sellest kõigest rääkides kokkuvõttena jääb mulje, et Duval on olnud väga raske ja väga keeruline ja väga sündmusterohke minevik. Tuva iseseisvana eksisteerib alles õige lühikest aega, kuid teateid tuvalastest on teada juba pale oliitikumi aegadest. Tuvalased on kuulunud küll Hiina, küll mongoli-tatari-mongoli, küll kirgiiside, küll uiguuride riigi koosseisu ja ikkagi säilitanud selle, mille järele me sõitsime, ikkagi säilitanud oma rahvakunsti oma rahvamuusikat. Kõlab heemi. See on üldnimi väga vähestel Aasia rahvastele omase laulmismaneeri kohta. Tuva on aga selle mitmehäälse soololaulu koduma. Öömei stiili eri variantidest kõneleme pikemalt järgmises saates. Praegu läheme külla keele, kirjanduse ja ajaloo uurimise teadusliku instituudi nooremteadurile. Folklorist sooja küüsile. Ja seal veel kaasas olnud põrmu kinni proovis poeet Tšerlikul kuular. Temalt kuuleme ka muistsetest. Ja missugune on tuva pealinn? See, et seal on 60000 elaniku ümber näitab seda. Ta on küllalt väike linn. Kuid ta on praegu ehitav linn. Kui uurisime enne sõitu gaselli kohta andmeid, siis enamuses raamatutes olid pildid väikesest madalast linnast. Ja kui me kohale jõudsime, siis olime üllatatud selle linnaavarusest. Eriti linna keskosa, mis on ehitatud paari viimase aastakümne jooksul. Kust on vanad puumajad? Maha lammutatud ja uue planeeringu järgi juba väga laiad ja avarad prospektid puiesteed tehtud. See oli hoopis midagi muud kui see, mis me nägime varasemates piltides näiteks entsüklopeedias või mingisugustes teatmeteostes. Tuva kesklinn. On väga roheline, meie küll teda rohelisena väga rohelisena ei näinud, sest põud oli, oli väga suur põud, aga siiski tuvalased hoolitsevad oma linna roheluse eest. Tänavatel, haljasaladel purskavad kogu aeg väiksed veeni reed. Jenissei on siinsamas kõrval ja säält on vett võtta küllalt ja Nad kardavad kogu aeg oma haljasalasid oma puid, et need einertsiks põuaga. Põud ei ole just väga sagedane nähtus, nad ei olnud hulk aega sellist põuda näinud. Kui sel aastal oli. Ja linna keskel. Rohelise saare keskel on ehitatud uus teater. Väga ilus teater, väga ilusti kujundatud, väga efektsete klaas vitraažidega ja väga efektse väliskujundusega. Ka selles väliskujunduses on betooni ja klaasi kõrval kasutatud ka puitu ja puukonstruktsioonid, mis on kaunistusena välisseinte külge kinnitatud meenutavad millegiga mongoli või tiibeti arhitektuuri. Väga palju ehitatakse praegu kesklinna uusi administratiivhooneid koolimaju. Aga võib-olla tuleks tagasi Jenissei juurde, sest Jenissei on läbi tuva voolav elusoon. Tõepoolest, nii nagu Jaan ütles, kastavad nad hoolega rohelust. Kuid nad kastavad ka sama hoolega. Iga väiksematki lilletaime ja selle aja jooksul, mis meie seal olime, nägime, kui suure vaevaga läheb üks väike lill südalinnas õitsema. Maansavine ja peale kastmist tõmbab koorikuks, see tähendab seda, et lillel ei ole palju õhku. Kahju on vaadata, kui palju inimeste vaeva ei armastust läheb selleks, et saada üks väike ja Kidur õieke, kuid ometi, kui palju rõõmuse võiks tuua ja Jenissei issi, mis puutub siis Jenissei On ka sõlli joogivesi ja ta on nii puhas ja nii selge ja nii maitsev. Ilma eriliste puhastusseadmeteta. Tuvan õnnelik kant selle poolest, et Jenissei ülemjooks ei ole kaugel. Ja vähemasti selle maa peal ei ole jõe ääres mitte ühtegi suuremat ettevõtet, mitte ühtegi suurt tehast, mis kuidagimoodi võiks reostada. Jõevett. Selle jõe nimi tuva keeli on Henn. Ja kui sõl seisab just kahe Jõeharu ühinemiskohas. Ühelt poolt tuleb Peeemm ja teiselt poolt tuleb KM. Veel ülevalpool mägedes. On mitmeid lisajõgesid, mis ka kõik Hemm nime kannavad ja Hemm tähendab tuva keeles vesi. Ja nii nagu Sümboolne jõgede ristumiskoht on sümboliks ka aasia keskkohale. Täpselt seal, kus KM ja PM kokku saavad seal kõrge kalda peal on monument mis tähistab aasia keskpunkti. Ja võib-olla selle kõrval, mida me kuuleme, mida tuvalane ise endast arvab võib-olla selle kõrval mõtisklema selle üle, mida tulnukas näed ja mismoodi hingab tuvale. Esimene mulje meil ka selle jõudes oli see et tubalane on vaikne, tasakaalukas, rahulik, üleliigseid sõnu ilmselt ei tarvita. Ja. Sisemise intelligentsiga inimene. Sellele saime kinnitust omamoodi sest kui me küsisime, miks nad nii vähe räägivad siis öeldi meile, et aga see, mis linnas on, polegi vähe. Ehkki tuva perekonnad on suured seitse kaheksa last on ka üheksakümnelapselisi perekondi, siis külasse jõudes võib teid ümbritseda täielik vaikus. See on üks asi ja Guidega külla sõidate näiteks võõra autojuhiga, siis kui teie tema poole ei pöördu, siis te võite terve päev otsa sõita, ilma et teiega sõnakestki vahetatakse. Ja see ei ole mitte sellepärast, et inimene ei tahaks kontakt kontakti võtta vaid lihtsalt see on traditsioon vaikida, kui ei ole midagi erilist ja eriliselt olulist ja vajalikku öelda. Tagasihoidlikkus see peegeldub ka nende rahvamuusikas. Tema rahvamuusika, nii palju, kui me seda tundma õppida saime, selle lühikese aja jooksul on väga intiimne kunst väga enda jaoks. Oma lähedaste jaoks. Seal ei ole. Nagu mõnede teiste rahvaste muusikas enamasti lauldakse üksi. Ka pillid, mida kasutatakse, on väga vaiksed tagasihoidliku kõlaga näiteks Barnaby, näiteks mitmesugused. Meiega laulmismaneer ise on niisugune, mis kuidagimoodi kaugele kõlada ühe mäekuru pealt teise peale, nii nagu me oleme harjunud mõtlema, mägirahvaste puhul ta kuidagi kaugele kõlada ei saa või ka sissepilli heliameti küll räägibki rahva laulikust, kelle laul olevat kostnud mitme mehe gurumata. Nii et võimalik ta on ja see on niukene, erilist märkimist vääriv, kui on täiesti olnud kunagi rahvalaulik, kes on suutnud nii kaugele kõlavalt laulda