Tere, täna oleme eetris lausa kaks minutit varem kui tavaliselt. Rahvatreeneritena on täna stuudios avalik-õiguslik meeskond, kui nii võiks öelda. Eesti televisioonist Ainar Ruussaar ja Peeter Kaldre ja saatejuhina siis raadio poolt Mart Ummelas. Ja täna on selline päev, kui on kindlasti olemas üks suur ja huvitav teema, põnev, isegi mõnevõrra, see on Eesti uus välisminister ja mis saab nüüd edasi Eesti valitsuskoalitsiooniga, nii nagu reklaamis sai öeldud, et kas sõjakirves on maha maetud või on nad ainult selja taha peidetud. Nagu neljapäeval ütles Rein Lang ühes intervjuus, iseloomustades senist valitsuskoalitsiooni. Aga kindlasti on muidki teemasid. Kuna Peeter täna stuudios suur välispoliitika asjatundja, siis siin neil päevil on jälle huvitavaid tähelepanekuid naaberriikidest. Ja kindlasti paari sõnaga, ehk räägime ka ajakirjandusest. Lihtsalt sellepärast, et Postimees on nüüd väga tõsiselt ette võtnud oma maine puhastamise. Ma küll millegipärast ma arvan, et Eesti rahva või suurema osa eesti rahva pilgud on küll pööratud praegu suusatamise maailmameistrivõistluste poole ja oodatakse, kuidas eestlastel seal läheb. Et loodetavasti need Kristiina šmiguni kostüüm ei ole paar sentimeetrit suurem, kui oli Tambet Pikkoril, kes discla klapiti sellepärast, nii et ma arvan, et vaevalt, et see valitsuskriis nüüd eriti enam üldrahvalikku tähelepanu väärib. Aga noh, meie peame sellest muidugi Me ei saa kuidagi kaasa aidata Kristina emale. No aga vähemasti on uus välisminister küll taoline särav isiksus, kelleks ta lausa mõnusana Seda kindlasti pealegi ooberst dorfio kantakse üle nii Eesti Televisioonis kui Eesti raadios üsna põhjalikult ja täna on need ülekandega ka tulemas ja värvikas isik on tõesti. Rein Lang. Olgu kohe öeldud, et meile ei maksa teha etteheiteid, kui me tema suhtes tunneme teatavat. Ma ei tahaks öelda nagu vimma, aga ka Rein Lang, kes on olnud eraringhäälingute lipukandja aastaid on nii mõnelgi korral sattunud konfrontatsiooni avalik-õigusliku ringhäälinguga. Aga jätame need asjad täna vist kõrvale, räägime pigem temast kui poliitikust. Muide, minu jaoks kõige huvitavam fakt üldse on temaga seoses see, et nüüd on ilmne olnud, et ta oli Reformierakonna asutajaliige, mina näiteks seda ei teadnud. Et ta juba 95. aastal oli parteiliselt seotud, sellepärast et tema keskpäevatundides nagu see kusagil välja ei tulnud, vähemasti ei ole seda. Tollal möönnud. Mina mäletan seda, jah. Mina mäletan seda aega väga hästi, sest ma olin siis taolise ajalehe nagu Sõnumileht peatoimetaja. Ja selle lehe ostu asus algusest peale sõtta ka Rein Lang. Ja, ja tema initsiatiivil oli suurepärane ehk siis tõestada, et Sõnumileht on poliitiliselt tasakaalustamata ja, ja tema initsiatiivil keeldusid reformierakondlased selles lehes sõna võtmast. Nii et tegelikult kolme kuu järel ma sain aru, et Reformierakonna boikoti tõttu võibki öelda, et lehtede tasakaalustamata ainult Rein Kaarepere sekkumine muutis seda olukorda räppe rahastus siis ka Reformierakonna liikmeks ja veenis reformierakondlasi oma oma kurje langi plaani nii-öelda nurjem. Ehk siis tegelikult see oli lugu sellest, et 95 jah, ta Tauli reformile No reformierakonnal on üldse Erisuhe ajakirjandusega paari sõnaga käsitleme ka seda Postimehe juhtumit hiljem aga tuleks nüüd ikkagi tagasi viimaste päevade sündmuste juurde me teame, et Rein Langi saamine välisministriks muidugi, praegu on siin veel 99 protsenti see asi teine või tähendab vabandust 100 protsenti ei ole täis, vaid 99 protsenti kindel, et ta saab välisminister sellepärast et alles pühapäeval esitatakse tema kandidatuur. Vabariigi presidendil ja presidendil on muidugi teatavasti ka õigus tagasi lükata. Siis kandidatuuri, nagu on ka meie eelmine president Lennart Meri paaril korral toiminud. Aga noh, ma ei usu, et nüüd antud juhtumil see nüüd väga tõenäoline oleks. Aga, aga mis siis ikkagi juhtus, me teame, et esmaspäeval ilmus küllalt, kuigi noh, ütleme mis võiks kasutada küllaltki selline kriitiline artikkel just sellesama Rein Langi suust valitsuspartnerite aadressil ja mingis saates, kas äkki ei olnud isegi Eesti televisiooni saates kusagil ta teatas, et ta mingil juhul ei, ei, ei, ei kandideeri välisministriks ja siis korraga päev hiljem olukord kardinaalselt muutus, mis oli, selle tausta saab veeta rasked, eks seletada. Ega ausalt öeldes päris täpselt ei oska seda sellepärast et ainukene loogiline seletus sellele asjale noh, mis nagu väljapoole paistab, ega ma ju ei tea, ma ei istu Reformierakonna salatoas ja ei kuula kõneluse pärast on see, et et kõik need pakkumised, mis tehti Reformierakonna poolt tõeliste välispoliitika asjatundjatele ehk siis diplomaatidele need said ju tagasi lükatud väga tugevasti esil Margus Laidre nimi veel viis minutit ja no mina sain küll aru, et Laidre on peaaegu oma nõusoleku andnud, siis viimasel hetkel ta siiski teadvuseta ta ei tule selle mänguga kaasa. Ilmselt sai ka Laidrele selgeks see, et, et nii nagu ta ilmselt tema ise ei ole öelnud, aga tema äraütlemist on põhjendatud. Nii, minu meelest Ansip isegi vist põhjendas nii, et kuna karjääridiplomaadid ei tahtnud oma karjääri löögi alla seada sellega, et nad lähevad valitsusse, mis võib-olla kahe nädala pärast juba kukub mis on täiesti arusaadav, nii et selles mõttes tuligi parteisõduril täita ülesannet ja Rein Lang ise ütles ka ühes intervjuus, kas oli Eesti Raadio, kui ma ei eksi, ütles nii, et kui küsiti, et alles eile ütlesite, selge? Ei täna ütlesite, et mis selle põhjus oli, ta ütles, et ma olen parteiinimene ja ma pean alluma partei korraldustele. Isegi langi sugused alluvad. Nojah, no ja nõustuge ka selles, et ega, ega see Reformierakonna pink välisministrikandidaatide koha pealt nüüd ikka väga pikk ei olnud no ega lausa olematu lausa olematu pärast Kristiina Ojulandi, kes, keda ikkagi vähemalt 10 aastat tunnevad Euroopa tipp-poliitikud? Noh, ei saanud vist tõsimeeli rääkida Igor Gräzini kandidatuurist ega, ega proua Gräzini kandidatuurist ja nii edasi ja nii edasi, siis ega ega tegelikult see valik oli raske valik. Kui kaadri diplomaadid ütlesid ei, mis on loogiline. Siis leitigi mees, kes siiski vähemalt viimastel aastatel on, on nii-öelda Euroopa asjaga tegeleda. No ma hakkan jälle spekuleerima, mul ei ole mingisuguseid kindlaid tõendeid ja väga paljud heidaksid mulle siinkohal ette, et et ei tohi niisuguste mõtetega välja tulla, aga kõigest hoolimata me teame ju nädalal esines siinsamas Tallinnas meil võib-olla sellest tuleb juttu, Reformierakonna eelmine esimees Siim Kallas. Väga huvitava mõtteavaldusega ja on ajakirjandusest läbi libisenud ka vihjeid selle kohta, et Siim Kallase käsi on ka mingil määral olnud mängus selles valitsuskriisis ja selle lahenemises, kas ei tundu, et võib-olla Siim Kallas, kes on ka nagu olnud Rein Langi? Noh, ma ei taha öelda hea sõber, aga kindlasti erakonnakaaslane võis olla üks neid mõjutajaid, kes antud juhul siis Rein Langile nagu mõistuse pähe pani. Ma millegipärast arvan, et see nii ongi, sest kui me meenutame seda kuulsat, et mitte öelda kurikuulsat Kallase ja Ansipi memorandumit või vabandust Kallase Partsi memorandumit, kus nagu lubati koostööd jätkata ja mille vastu osa Reformierakonda ju siin vahepeal kõvasti Aslovast üles lõi, siis siis ma arvan, et selle koalitsiooni püsimise kaks ideoloogia on siiski peaminister Parts ja kes on praegu Euroopa Komisjoni volinik ja see, et Kallas juhtumisi ka just sellel valitsuskriisi tipphetkel siin Tallinnas oli, ma arvan, et see ei olnud päris juhuslik. Kuigi noh, ma kujutan ette, et see arvamusliidrite lõuna oli kaugelt ette planeeritud, aga, aga see sattus väga sobivale peale ja ma arvan, tundes teades ütleme kallast kui terve mõistusega inimest, siis ma arvan, et ta suutis ka kõige põik peas väiksematele inimestele panna ost ajutiselt vähemalt mõistuse pähe. Omaette juttu muidugi, millisesse valgusesse jääb nüüd erakonna praegune esimees Andrus Ansip. Tundub, et nagu ta oleks kaotanud selle initsiatiivi, mis tal oli. Tallinnasse tulles ta nagu on jäänud siis sel juhul nagu selles protsessis üsna varju juba protsessi juhivad tegelikult nii nagu sa ütlesid, Juhan Parts ja Siim Kallas Ütelda on isegi natukene leebem, ma ütleksin, et Andrus Ansip on saanud paar päris tugevat tagasilööki sest need avaldused, mis, mis tehti selle valitsuskriisi hakul ja mis hiljem tagasi võetud, need ei jäta just muljet küpsust poliitikust ja kui me paneme veel sellesse konteksti, et kui me paneme Ansipi võrdluses peaminister Juhan Parts, kes kuni selle nädalani oli ju põhiliselt saida kriitikat igalt poolt, kus poiss seal absoluutselt kust aga torud lahti olid. See on nüüd ajalooline saade ristis stuudio seina peale absoluutselt jah, et Juhan öeldakse, et Juhan Parts ilusat. Juhan Parts Koreas sel nädalal, no vähemalt kaks kui mitte kolm tugevat plusspunkti ja need paraku juhtusid ka paljuski konkurendi ehk partneri Reformierakonna ehk siis andsite arvelt. Oli alles sellel nädalal stuudio täis erakondade esimehi ja Eesti televisiooni saates foorum. Ka minule jäi selline mulje, et Reformierakonna esimees esines kuidagi. Tagasihoidlikult, ja tegemist oli üllatava saatega. Esiteks sellepärast, et noh, tõepoolest laua ümber oli ju koos opositsiooniparteidega tõeline koosmeele koalitsioon. Edgar Savisaar näitas, vaatamata sellele, kuidas keegi temasse suhtub, näitas, et ta siiski siiamaani Eestis tipp tipptegija, poliitik vähemalt väitlustes, partsi enesekindlus oli kuhugi kadunud. Ta rääkis peamiselt sellest, et kohe tuleb Eesti sünnipäev. Ja alles oli sõbrapäev. Ja Ansip oli tõepoolest tagasihoidlik. Kusjuures kõik see toimus ajal, mil Publica ja Reformierakonna peasekretärid vahetasid, et mitte teravmeelsusi, vaid sõna otseses mõttes teravusi. Ehk siis ma isegi hetkel mõtlesin, et, et et kui oleks tahtnud näha sellist sellist poliitshow'd, siis oleks äkki pidanud peasekretärid kud, kes oleks hoopis otsese ütlemisega Jah, kuna foorumite minu enda otsene ülemus Andres Kuusk, siis me oleme arutanud ka temaga need foorumi nii sisu kui ka vormi, ehk siis külalisi, keda kutsuda, ja mulle meenub see eelmine foorum, mida ta tegi, kus olid erakondade teised numbreid ja, ja ma avaldasin arvamust, et kui teised numbrid või kolmandad numbrid, siis on asi tunduvalt ägedam. Huvitavat oli ka muide. Et kui tulevad esimesed mehed, noh need on sellised deflonid, eks ole, et ega sealt naljalt loomingut oodata ei ole, kui ei ole teada, et midagi päriselt õhke. Ja muide üks esimees jäigi saabumata. Ja te rakendasite mingit väga karmi reeglit. Ja me ei rakendanud karmi reeglid, Merakesin täiesti õiget reeglid. Meil oli kõigiga kokkulepe, tulevad erakonna esimehed ja oli ka kokkulepe tunnegi elamiga, kes jõudnud Euroopast tagasi. Ja me ei saanud luua pretsedendi, kui me oleme lubanud ja kokku leppinud, et on erakonna esimeeste tase et siis üks erakond on esindatud aseesimehe tasandil tasemega, sest järgmisel korral, kui me üritame erakonna esimene stuudiosse saada, on meil seal noh, keskerakonda esindab Heimar Lenk ja reformierakondlase Meelis Atonen ja rahvaliitu esindab Tiit Tammsaar ja Res Publicat esitab, esindab Tiit Matsulevitš ja tähendab, et me ei saanud seda pretsedenti luua. Ma arvan Sellest oli ka see, et enamik erakondi püüdiski alustuseks, kui võeti ühendust lükatajate, teisi numbreid, aga taheti esimesi Kaks pool aastat ei olnud Eesti Televisioonis kukkus olnud erakonna esimehe ehk siis selles mõttes oli see Aga nagu on ka ajakirjandus kommenteeritud tõepoolest rohkem tegemist viie monoloogiga, kui vestlusega hästi viisakad poliit siis hakkavad poliitikud on meil ja see tekitab ka küsimusi, et, et mida siis need meie erakonnad tegelikult kujutavad endast, kui on nii suur erinevus selle vahel, kui esineb esimees või kui esineb mõni väiksem vend. Aga mul on veel üks niisugune spekulatiivne väide kogu selle valitsuskriisi rahunemise kohta. On väidetud siin, et Reformierakond nagu tõmbas tagasi, kui sai aru, et siin võib ohtu sattuda kogu tema suur tulumaksuplaan ja ja nii edasi ja nii edasi. Ja ka mina. Ma arvan, et püüdes hetkeks kehastuda ümber poliitikuks, et tegelikult said ju aru valitsusparteid sellest, et vabariigi iseseisvuspäeva künnisel, mis on ju neil järgmisel nädalal ootamas oleks olnud eriti näotu, kui Eesti oleks jäänud valitsuseta, sest kahtlemata poleks jõudnud uut valitsust kokku panna enne seda ka lihtsalt normitehniliste põhjustel, nii et see oleks ju olnud väga piinlik, kui oleks niimoodi Vabaduse väljakul tribüünil. Või on see nüüd tribüün või kuidas seda nimetada seisnud seal vabariigi presidendiga vallavalitsuse, valitsusjuhi kohusetäitja ja see oleks muidugi heitnud üsna kummaliste varjuga, noh, ütleme Eesti riigile tervikuna. Välismeedia on ju oma tähelepanu pöörama just sel päeval meile. Aga kui see sinu väide paika peab, siis on see riigimehelik, absoluutselt, tuleb avaldada tunnustust meie koalitsioonierakondade juhtidele, kes olid noh, mina olen ka oma kommentaarides alati heitnud ette seda, et meil on õudsalt vähe riigimehi, mina tean, vähemalt kindlalt alati ühte, see on Lennart Meri, et ülejäänud on nagu tükk tühja maad ja siis tulevad poliitikute kari, aga tuleb välja, et meil riigi mehhiko siis on, kui see väide on tõene, kui oli see üks peamisi põhjuseid. Ja kinnitan veel kord siin, et peaminister on siis üks neid suurimaid riigimehi, antud juhul Aga mind huvitab, millal need riigimees lang oma välisministeeriumi peale hakkab, et see on väga huvi, et mõned aastad tagasi esines lang avaldusega, mis tekitas tõelise tormi. Kui ta väitis, et selleks, et kultuuriministeeriumis üldse kord majja saaks, saab seal korda majja saaks luua, tuleks sinna kõigepealt viisata. Granaat. Et ta satub Islandi väljak ühte majja, Islandi väljak number üks välisministeeriumisse, kus on, kus on ees vana kaardivägi, tõeliselt diplomaatia suurkujud eesti diplomaatias 10 aastat ilma teinud inimesed. Granaaditaktikat seal majas kasutada ei saa, sinna oleks terve rakett lasta. Jah, ega seal majas kasutada ei saa, teistpidi on, tal on tal kindlasti probleem sellega, et millest ajakirjandus rääkinud ja millele ka Juhan Parts on tähelepanu juhtinud. Et poliitik, poliitiku keelekasutus on üks ja välisministri sõnavõtud peavad olema nagu teised, et huvitav millise taktika lang valib, et võib-olla ta on õppinud Venemaa diplomaatia lähiajaloost ja paneb nii-öelda koos Verevi. Sest mäletatavasti Andrei koos üks taktikaid oli ju taoline. Peeter, paranda mind, kui ma eksin, et ta tegi kodumaal ühtesid avaldusi ja välismaal olles teistsuguseid avaldusi, kusjuures lükkas välismaal olles ümber neid avaldusi, mida ta kodumaal tegi see puudutas ka suhteid balti riikidega, balti venelaste olukord ja NATOga liitumist ja nii edasi. Nojah, koos olev oli, tegelikult oleks päris hea raamat ilmunud mis räägib Venemaa välisministritest läbi ajaloo ja seal on ka koos olev iseloomustus päris hästi sees. Et koosolek oli tõepoolest oma oma hingelt tõeline läänlane. Ta armastas läänt taas hästi inglise keelt, ta sai lääne poliitikutega väga hästi läbi, aga kuna ta oli ka väga kuule kuulekas Jeltsini poliitika ellu viia täiesti, et kui Jeltsin talle midagi ütles, ta ainult kummardas, kogutas ja ütles, et jah, seltsimees seltsi. Et siis nagu läksid vastuollu need sisepoliitilised võitlused, mida pidas siis haige Jeltsin ja välispoliitilised ees. Rein Lang, kes armastab. Head veini, kes armastab head juustu, kes armastab sinna kõrvale punast kala ja viinamarju kellele meeldib Euroopa, kellele meeldib suhelda eurooplasteks. Ja samas nagu ta ise tunnistas, sisepoliitiliselt tõeline parteisõdur, ustav. Reformierakonnaga nojah, pigem on siiski niimoodi, et no meil ei ole haiget Jeltsinit, keda peaks langema kuidagi välismaal kaitsma, sest noh, ma ei näe nagu sellist silmapiiril ja mis puutub sellel põhjusel, mis puutub Reformierakonda, siis tegelikult Reformierakonna sise ja välispoliitika vahel ei ole erilisi kääre tegelikult olnud, ei saa öelda, kodus räägitakse ühte ja väljad poolt teist juttu, aga tegelikult kogu selle selle välisministrid temaatika juures on ju nagu kaks, kaks poolust. Üks asi on see, et kuidas, nagu sa ütlesid, kuidas ta suudab selle suure segaduse, mis on tekitatud välisministeeriumis, selle täieliku halvatud oleku, need suhted, mis on seal täiesti sassis, kus inimesed ei taha enam töölegi tulla, eks ole, vähemalt kuni viimase ajani kuidas ta selle suudab klattida ja ma nagu usun nagu tema väidet noh, teades ka mingil määral tema suhtluskonda, et nagu ta ise on öelnud, et tal on väga palju sõpru seal välisministeeriumis küll diplomaatide hulgas. Tuletagem meelde kasvõi Harri Tiido, kes on suursaadik auto juures ja ootamatult on jälle langenud alluv, eks ole. Niimoodi. Aga teine asi on nagu see, et muidugi ei tea, kas arrisele rõõmustab, ei tea ja teine asi on see, et kuidas, kuidas teda hinnata nüüd tõesti välisministrina veskis väljapoole Eestit ja noh, muidugi Toomas Hendrik Ilvesel on oma kibestunud suhtumine eelmisesse välisministrist, aga eile ka Eesti televisioonile antud intervjuus ütles talongi kohta, küsiti langi kohta, arvamust tõstad noh, nüüd on siis lõpuks ometi Eestil välisminister, kes jagab midagi ka välispoliitikast, mis oli ühtilisi jah, Kristiina Ojulandi suunas muidugi selline päris päris terav lüke, aga, aga tunnustus kõlangile muidugi, Ilves tunnustas just langi Euroopa Liidu poliitikat, et noh, see on nagu see nurk, kus, kus lang on kodus. Iseasi on nüüd see teine asi, ehk siis Vene poliitika. Nii palju kui mina olen, ma olen langiga teinud mitmeid saateid välispoliitikast, küll televisioonis, küll raadios, siis nagu sümpatiseerib tema selline hästi eluterve suhtumine Venemaasse. Tema on vaba sellest illusioonist, et nüüd lähen ja löön kannaga kremli väravad lahti, eks ole, ja kohe suhted paranevad, et ta on ikka selles mõttes väga pragmaatiline. Mul on väga raske muidugi hinnata tema võimekust välispoliitika vallas, aga inimesed, kes väga hästi tunnevad Euroopa liitu. On küll olnud üsna kriitilised mõningate tema väljaütlemiste suhtes Euroopa komisjoni esimehena, aga ma ei hakka neid siin kordama, rub asjadega, mis Euroopa asjade komisjoni esimehena riigikogus. Kuigi siin lehtedes on väidetud, et see on just tema kõige tugevam külg. Aga ma ikkagi tahaksin küsida seda, okei, on suur asjatundja välispoliitikas, ütleme nii, et asjatundja, ütleme asjatund aga nii nagu ka tänane Eesti Päevaleht kirjutab, Rein Lang toodab sõnadega maohaavu. Me teame, et välisministeeriumi juhtimine on peale nii-öelda organisatsiooni juhtimise, millega lang ehk saab hakkama. On ta ju juhtinud ka aktsiaseltsi Trio küll koosseis veidi väiksem. Aga ikkagi, kuidas sobib sellise väljendusviisiga inimene diplomaatiasse, nagu me teame? Diplomaatia on erakordselt delikaatsete väljendite ala. Et kas on teie meelest Rein Lang võimeline nagu ka diplomaadiks saama? Meenutagem meenutagem välisministeeriumi endist kantslerit praegust Eesti televisiooni saatejuht. Sa mõtled Indrek Tarand täpselt niimoodi, ta sai korduvalt meedia pühendust korduvalt päris palju ruumid just nimelt tema terava keele pärast, tema väljaütlemiste pärast mis ei olnud väga diplomaatilised aeg-ajalt. Meenutagem, et kunagi võttis ta vastu Vene ajakirjanikud, istudes vist demonstratiivselt kantslerina laua peal. Tegelikult oli see küll ilves või see oli, see oli ilves, täpsustasid, aga see selleks. Tarandi keel oli äärmiselt Erave, kohati mitte diplomaatiline. No Tarandile tehtud etteheited olid suurel määral seotud tema konfliktidega Kristiina Ojulandiga, kui me mäletame, millest osa toimusid kusagil Kas aga aga ei saa eitada, et randa oli osa sellest Islandi väljak üks suurest sõpruskonnast ehk siis nii-öelda sellest EVSi sugemetega sugemetega pundist, kes on nüüdseks üle 10 aasta olnud Eesti välispoliitika tipus. Ja, ja noh eks Ojulandi tulek ma tean seda lihtsalt Ojulandi tulek tekitas ka mõnes sellises vanas kaardiväelasest paksu paksu värdja paksu pahandust, ehk ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ja mismoodi lööb selle nii-öelda eramajja välisministeeriumis siis nüüd Rein Lang, sest et noh, minu jaoks on peaministri nõudmine, et seal tuleb kord majja lüüa, selles mõttes abstraktne. Et mida lisaks lisaks paberite, salajaste paberite täpsemale kontrollile seal siis veel teha tuleb, kas teie seda teate? Noh, olen kuulnud seda, et seal tuleks nagu inimeste omavahelised suhted viia erinevate Hüümit ja sina arvad, et parim suhtekorraldaja? See ma räägin praegu ülesandega ongi äärmiselt keeruline, sest kui on öeldud seda, et kui sa rääkisid ÕS-ist, et Vesson ainult mais ja et on tugevasti esindatud ja noh, seal teada inimeste karjäärid ja elulood on ju paberil kirjas, siis mina mäletan seda aega, kus, nagu püüti vastandada Eestis, kui räägiti kahest mõjuvõimsast seltskonnast, siis vastandati EV-s ja nõndanimetatud ehitusmalevlased ja minu meelest just seal anud kuulub ikkagi sinna ehitusmalevlaste punti, sest ta oli seal väga suur tegev mees. Nii et selles mõttes on jah, olukord on väga hõrk ja, ja delikaatne, aga nüüd sellest, et kas kas terav keel, et kas seda peab taltsutama või osatakse seda taltsutada ja kas on kahjuks või kasuks, siis ma juba siin olen toonud väiteks Harri Tiido siin kunagise hea kolleegi, siis Harri Tiido, me teadsime ka vastu oma terava keelega, kui, kui oli Rein Lang kasvõi keskpäevatunnist ja ka muidu suhtlemisel siis teda terav keel ei ole takistatud saada diplomaadiks kohe hoobilt ajakirjandusest läbi välisministeeriumi diplomaadiks ja NATOs. Puurinud seal mõne mõne inimese käest, et noh, et, et kas terav keel ei ole Harryle kuidagi pahandusi toonud, et noh, inimene ütleb ikkagi välja seda, mida ta mõtleb, siis teadjamad inimesed on öelnud, lohutanud mind sellega ära muretsev. Tiido on selles seltskonnas NATO-s suursaadikute seltskonnas üks vaiksemaid. No võib-olla olekski olnud ka õige, Rein Lang pigem NATOsse saata. Aga ma tulen siiski tagasi selle mõtte juurde, et Rein Lang läheb ju sinna siiski Kristiina Ojulandi otsese järglasena ja me mäletame, me oleme lugenud ajakirjandusest seda, milliste sõnadega on ta iseloomustanud näiteks Marko Mihkelson Riigikogu väliskomisjoni esimeest, kui too julges Kristiina Ojulandi tegevust kritiseerida, see rida, et ma nagu selles mõttes ei oota ju mingit kannapööret välisministeeriumi üldises juhtimises või poliitikas või arvate, et reformierakonnas on välispoliitiliselt kaks erinevat seisukohta, et üks on nagu see Ojulandi seisukoht langi oma? Ma ei usu, seda tähendab, selles mõttes ma küll ei, ei ei näe, et midagi seal sisuliselt võiks muutuda. Ja nüüd ongi küsimus selles, et kuidas lang juhina suudab ennast teostada. Ei noh, seal vist nagu mina olen aru saanud, on välisministeeriumi Ojulandi puhul nagu põhiprobleem see, et ta juhtinud ministeeriumi et lang, kes on eeldatavasti selliste organisatsioonide juhtimisega tegelenud, et siin oleks vaja nagu sellist administratiivset juhtimist, eelkõige oleks vaja paika panna, mis vist puudub seal või on viimased paar aastat puudu. Võiks küsida, et kas kantsler läheb siiski väljavahetamisele? No eks see ole, eks ole, suuresti ministri otsustada, kas kantsler vahetatakse välja või mitte, aga ei noh, muidugi ega kes me ei saa rääkida sellest, et Eesti Eesti välispoliitika teeb mingisuguseid kannapöördeid kevade ida suunas mingid võimsad läbimurded või, või et meie meie Euroopa-suunaline poliitika noh, muutub veelgi edukamaks või. Olgem ausad, muide, ma olen nimelt ka vestelnud Euroopa Liidu asju tundvate inimestega, nad ütlevad selle peale, et välisministeeriumi tähtsus on ju muutunud Eestis suhteliselt marginaalseks. Ega välisministeerium ju ei tegele Euroopa Liit. Euroopa Liidu asjadega tegelevad meil, millised ministeeriumid majandusministri, jumaliku tõe, milliste põllumajandusministeeriumi, rahandusminister, rahandusministeerium, kes seal Euroopa liit, eks me oleme tegelikult osa Euroopa Liidust, meil ei ole Euroopa Liidu riikide suhtes enam mingit välispoliitikat. Sisepoliitik. Tegelikult välisministeerium tegeleb just nimelt ainult kolmandate maadega ja, ja see on see tema põhifunktsioon. Sellega päris päris päris nii see ei ole, kui me arvestame seda näiteks kas või lähiminevikust, mis, mis toimus Euroopa Liidu ja Ameerika ühendriikide vahel seoses Iraagiga ja mis võib hakata juhtuma kas või Iraani suunal või Põhja-Korea suunal, siis seal on ikkagi välisministeerium, on number üks kes, kes peab otsuseid langetama keskelt seega välja töötama ja seal on ajud ja, ja ma arvan, et me ei saa seda. Välisministeerium tegeleb ainult Madagaskaril ja sa tahad öelda, et välisministeeriumile On mingisugused võimalused erinevalt Euroopa liidu üldisest välispoliitikast oma välispoliitikat ajada. Aga Euroopa Liidu riikidel kõigil kes seda tahavad, kes seda suudavad, on see võimalus olemas ja seda on ju näidanud, kas või võtame Hispaania ja ja brittide käitumine, itaallaste käitumine. Sakslastel käitumine ei saa nüüd, suurusjärgud on natuke erinevad, erinevad me oleme täpselt samamoodi Britannia või meie riiki. Ja Soome näide, palun. No igatahes mina ei tahaks erilist panust sellele teha ja et Eesti hakkab ajama Euroopa liidus mingit iseseisvat välispoliitikat. Kas Rein Langiga või ilma temata. Aga ma arvan, et võiks versele personaalküsimuse tänaseks lõpetada, sellepärast et noh, ta ei ole veel ametit vandunud ja, ja ametisse ametivannet andnud ja aga kui ta annab ametivande, seisab ka riigi kogulistlema väljavalimine küll üsna lühikeseks ajaks, sellepärast et riigikogu juhatus läheb ümbervalimisele niikuinii kuu aja pärast. Et, et selles mõttes saab siis näha, mis toimuma hakkab. Aga, aga tähendab selle selle tüli taustal nüüd ma lühidalt räägiks, kes tahab, võib sekkuda, aga ei pea sekkuma on puhkenud meedia niisugune skandaalikene. Me teame, et viis erakondade peasekretärid saatsid kirja Norra kontsernile Schibsted kus nad heitsid ette Postimehele, noh, ütleme niimoodi Reformierakonna meelsust. Samal ajal kui Postimees on väitnud, et ta on sõltumatu ajaleht, mulle kahtlemata muidugi niisugused kaebused kaugele ei meeldinud. See oli, see oli nii nõme, see on, kuna väga nagu poliitbürooaegadel kui ääres, kusjuures mina, kes ma olen töötanud firmas, mida omavad 100 protsenti välismaalased, ma võin kinnitada. Neil ei ole mitte mingit sisulist huvi. Eestis ei olegi Schibsted, nende huvi on kasum või vähemasti tulevikus kasumi kindlustada. Nii suur, nii suure kasumi kindlustamise väiksel Eesti turul võimalikult peasekretärid pöördume nüüd tõeliselt totter. Ja nagu me saime vastuse Sebstredelt Schibsted eest, siis Eesti meedianõukogu esimees norralane nimi ei tule hetkel meelde ning ta oli igatahes tõdes ju tõepoolest nii, nagu on, värises omanikud alati. Nad ei sekku toimetus poliitikasse, kuid mulle siiski tundub kõigest hoolimata. See võib olla minu paranoia, kuid kui täna Mart Kadastik võtab ette taas nähtamatute rindejoonte joonistamist ja Hans Luige sidumist Indrek raudse saamisega poliitikuks ja nii edasi ja nii edasi, vot kui keegi hakkab väga palju ennast õigustama, siis mulle tundub, et on nagu ikka mingisugune patukene hinge peal ja kui ikkagi vaadata kas või tänast sedasama Postimees, siis siit leiame kolmandalt leheküljelt pika loo sellest, kuidas Tõnis Palts Tallinna linnapeana mingit salaplaani Reformierakonna vastu haug. Me leiame siit. Küllaltki Reformierakonna positiivse või Reformierakonna keelse kirjutise Hannes Rumm meelt, sedakorda siis Rein Langi kohta Siim Kallas muidugi endise erakonna esimehena ja tagatipuks siis veel ka tänases arteris on Kristiina Ojulandi kõne natukene selline noh, sihukene naisteajakirjanik, portree ja kõigele lisaks siis on valitud ka Eesti sümpaatsemad naispoliitikud, valiku on teostanud siis, nagu ma aru saan ainuisikuliselt, Priit Pullerits ja Mul on esimesel kohal Signe Kivi. Väga kena inimene, kahtlemata Keit Pentus ka kena inimene. Ja neljandal kohal on siis Kristiina Ojuland sinna vahele ainult veel vilja Savisaar mahub. Mina nagu noh, tähendab, ma ei tahaks olla varanoik, aga ma leian palju positiivset ja niivõrd nutame poliitiliselt delikaatset materjal lehe puhul on ikka. No selles mõttes, et lugeja nagu annab annab hinnangu, et me võime hinnanguid anda, aga üldhinnangu annab lugeja, et ükskõik, kas kas lugejate enamus soovib siis sõltumatut päevalehte või soovib ta ta parempoolset ajalehte või vasakpoolsed ajalehte, see on nagu aja küsimus ja lugejate arvust. Et praegu ma võin öelda, et kui vaadata, lugeda olete arvu ja ja Postimees siis noh, lugeja lugejale meeldib seal. No ütleme ausalt, kõik meie suured ajalehed on parempoolsed ajalehed ega meil ikka ühtegi vasakust Selleni selleni jõuda, et me tegelikult peame ikka juba taas ka ise seda tunnistama, et Eesti ajakirjandus on, on pigem parempoolse meelestatusega, mis ei tähenda konkreetse ühe või teise parteieelistusi. Maailmavaateliselt töötavad aja ajalehtede toimetustes inimesed, kes kelle enamus on pigem Liberaalsema maailmavaatega ja pigem pigem parempoolsem on tegelikult ju Eesti Päevalehes igatahes neid materjale täna ei ole. Aga me võime ikkagi vist arvata, et ka SL õhtuleht on suur leht, sest kolm üleriigilist lehte Õhtuleht ei ole ajaleht, vaid SL õhtuleht on toode, meedia toode. Okei, aga kui me räägime vasakpoolsuse, ütleme siis niimoodi Me just vaatasime seda ajale. Neid artikleid väga palju, kus tegelikult saavad sõna sellised, keda näiteks ilmselt Postimehe Päevaleheveergudele ei lastagi. Seda küll jah, ega SL õhtuleht on ka selle valitsuskriisiga ei käigus avaldanud vägagi huvitavaid, huvitavaid mõtteavaldusi, öelnud, et SL õhtulehtede huvitavaid Õhtulehele ajakirjanik, ajakirjandustoode, meedia, ajaleht ja ühesõnaga on aja ajakirjandusliku tootena või meediatootena, on ta kahtlemata päris osavalt tehtud. Ega poode ei ole hea jah, väga halb, ei kaugel sellest. Aga, aga noh, me ei tahtnud mitte SL õhtulehest rääkida. Postimehes just nimelt seoses Eesti päevalehega. Küsimus ei ole antud juhul nii, nagu sa ütlesid tõesti, kõik meie lehed on suhteliselt parempoolsed või noh, orienteeritud tegelikult neile inimestele, kellel on raha seda tellida, eks ju, ja ausad, ega meil ikkagi sellisel tavalisel kooliõpetajal maakooli õpetajale erilist raha ei ole, selliseid lehti endale tellida ei ole mõtet nende neid kosida oma veergudel. Ja rääkimata reklaamidest, mida siin avaldatakse. Eesti Päevaleht on selgelt nagu distantseerunud, sellest ma, ma ei oska näiteks Eesti päevalehte küll ühegi erakonnaga otseselt siduda, kuigi väidetud on ühte kui teist või kolmandat ja ma ütleksin ka teatud määral ajakirjanduse puhul ongi just see et tõeline ajakirjanik peab kogu aeg endast tõrjuma erapoolikust. Ta peab kasvõi vägisi võitlema oma maailmavaateliste eelistuste vastuolukorras, kus tal tuleks neid langetada. Et ka siinsamas laua taga ma pidevalt ka võitlen kogu oma teatavate sümpaatiatega, et ma püüan, on neid maha suruda ja pigem leida nendes, kes on minule antipaatsemad, positiivselt, sest see on ajakirjanduse roll ikkagi püüda olla objektiivne, kas ta suudab, see on isegi. Ja aga, aga siin on neid katseid kogu Eesti ajakirjandust või ühte või teist väljaannet kellelegiga siduda poliitikute poolt on ju, on ju lakkamatult olnud ja minu jaoks kõige-kõige meeldejäävam, markantsem on ikkagi Keskerakonna ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare nii-öelda paari aasta tagune väide või süüdistus, et et kogu Eesti ajakirjandus on õukonnameedia ehk siis Isamaaliidu ja tollaste Mõõdukate ja reformierakondlaste hääletoru, kusjuures Savisaar tagus seda rauda siis kogu Eesti ajakirjandus materdas minister pärnojalt ja minister Jürgensoni ja materdas IGA PÄEV. Savisaar pole kunagi Eesti ajakirjandus niimoodi materdanud, nagu ta materjalis Pärnoiad ja Jürgensoni vaheldumisi ja korraga. Ja sel ajal kõlas nagu Savisaare väide õukonna meedias nagu eriliselt küüniliselt, ehk siis noh, neid katseid süüdistada väljaannet või Eesti ajakirjandust ühes või teises kallutatuses on ennegi olnud. Võiksime rääkida ajakirjandus siin ajakirjanduseks sisulisest kvaliteedist, mis teeb minule probleem eetikast, mis minule probleemi palju rohkem kui see, kas, kas, kas Siim Kallase nimi on Postimehes olnud neli korda ja Päevalehes kolm korda nädala jooksul või vastu? Ma tahaksin sind toetada sellest Savisaare süüdistuste aspektist, sest me teame ju tegelikult oli kirjandus, see ju, kes ka Mart Laari maha võtnud Savisaare pildi pihtalaskmise eest ei oleks ju võib-olla olnud vajadust seda asja nii suureks ajada, aga noh, ajakirjandus antud juhul näitas tõesti oma oma poliitilist erapooletust, kuigi noh, muidugi siin oli küsimus ka veidi selles, et tollases kolme kolme valitsuses olid tõsised sisepinged ning osa sellest Mart Laari vastu suunatud kriitikast tuli pigem koalitsiooni seest kui, kui selle väljastpoolt. Jääks ajakirjanduse süüdistamine kallutatuses mingisuguse kliki või partei lõa otsas olemises on äärmiselt libe tee, eriti kui kui sa ise tead täpselt, kuidas, kuidas, kuidas asjad on, kui, kui sina ainult tead täpselt, mismoodi Eesti televisioonis asjad teevad või mina. Kaldre teab, mismoodi aktuaalses kaameras asjad käivad, mismoodi seal lugusid valitakse, kellele sõna antakse, kes on need reporterid, kes lugusid teevad. Ja kui ma loen veel eile, kui ma ei eksi, loen taas kord villast Savisaar arvamust, et tema Aktuaalset kaamerat ehk Eesti televisiooni uudistesaadet ei vaata, kuna see on ühele poole kallutatud, siis no ma ei tea. Aga see on tema õigus, tema, kus on vaadata Aktuaalse kaamera asemel mõnda tõsielusarja, aga ma ennustan, et viljad see poliitikas edasi. Ei mõista lihtsalt näiteks sarja naistevahetus. Loomulikult, mis on ju ka vilja puhul ja Edgari puhul aeg-ajalt ajakirjanduse vahendusel olnud aktuaalne. Ma luban endale veel ühe repliigi siia vahele seoses sellega, et Maire Aunaste saadet meie on nii teravalt rünnatud meie ajakirjanduses tahaksin ma siiski küsida meie ajalehtede meedia kriitikutelt, et kas siiski ei oleks otstarbekam tegeleda saatega naistevahetus kui kui Maire Aunastet hüvitamiseks ma loodan, et Maire Aunaste teema Eesti ajakirjandusest kaob. Armastan väga hea ajakirjanik omal omal alal. Et las ta nüüd töödata. Ja saatel ei olnud midagi viga. On minu arvamus, nii, aga rääkisime ka paari sõnaga Siim Kallase esinemisest arvamusliidrite lõunal, mille korraldas Postimees kus keegi vist meist ei osalenud, sest me ei ole mingid liidrid. Arvamused Meil on aga me liiderdamine. Ma pean, ma pean vabandama, selles mõttes ma, ma, ma sain kutse, aga, aga ma olen tõepoolest ei saanud, selle tervis ei lubanud ja tervis käiski, lubas lihtsalt ajapuudus ei lubanud, millest mul on siiralt kahju, sest tundus, et Kallase kõne seal oli huvitav. Kui tänaseni olete lugenud seda mõlemat mina sirvisin ja mida te arvate sellest siis? Minule meeldib Kallase lugu sellest, kus ta räägib küll islamist, toob näiteks selle, miks, analüüsib seda, et miks islam on niivõrd tugevalt elujõus, miks ta pealetungil ja miks kristlus nagu on sunnitud pidevalt taanduma ja mullane Kallase seisukohad üpris lähedased, kui ta räägib sellest, et mis on nagu peamine puudus, mis, mis kollitab läänemaailma sealhulgas siis ka Eestit, on see, et meil lapsi varsti, ehk meil pole rahvast varsti erinevalt islamist, kus, kus, nagu teatavasti on laste probleemi ei ole. Aga see põhineb kõik sellel, et islam on kinni oma vanades väärtustes, ehk siis traditsioonides paljulapseline perenaise koht perekonnas, mida meie siin kritiseerima ja kuidas me räägime, islami naised on alla surutud, aga neile see meeldib, kui nad ka Euroopasse tulevad, siis nad jätkavad sama elustiili. Nad ei lähe diskudesse tantsima ja striptiisi tegema. Ja selles mõttes, et Reformierakond ja tema kauaaegne liider toob kilbile sellised asjad, mis tegelikult peaksid kuuluma konservatiivse partei leksikasse. Eks ma kujutan ette, et kui Isamaaliit räägib sellest, et perekond ja lapsed ja Moraal ja, ja, ja kultuuriväärtused ja nende hoidmine. Aga selles mõttes on õige, et noh, me kaotame oma positsioone ainult tänu sellele, et et ainult tänu sellele, vaid paljuski tänu sellele, et me oleme muutunud võib-olla liiga liberaalseks. Selles mõttes ongi naljakas, et ja see erakonna esimees sellise mõtte välja toob, aga ju siis on, teema on painav ja probleem on suur. Sellepärast et noh, jah, vaata, ma olen isegi ühe ajalehe veergudel vaielnud ühe meie lugupeetud rahvakirjanikuga kus ma läksin nagu samamoodi nendest vanadest väärtustest ja siis siis ka nüüd tembeldati sellisest tagurlaseks ja, ja nõnda edasi, aga aga see, mis praegu kasvõi Lääne-Euroopas, toimub see see kisendama Olav pealetung, kõik vähemuste pealetung vähemuste peale enamustele, see mind on juba pikemat aega häirinud ja selles mõttes mulle meeldis Kallas. Jah, noh, me teame ju seda kaasaegse arenenud ühiskonna probleemi, kus kus iseolemist ja individuaalsust õpetatakse ja, ja õpetatakse sellega arvestama, et olengi indi minu kõrval ei pea olema täis ainult minust enesest, sõltub minu, minu heaolu, mis, mis ka tegelikult on neid väärtusi ehk siis ehk siis me oleme jõudnud nagu, nagu mulle tundub, oma oma oma läänemaailma praegust selleni, kus, kui, kui 10 aastat tagasi esimesed julgemad ütlesid, et et ei ole, ei ole normaalne, et Lääne-Euroopa perekonnamudel on taoline, et on mees, on naine, neil on puudli kutsikas ja nad reisivad hästi palju, aga ei reisi koos, vaid reisivad eraldi. Ehk siis nüüd. Me oleme jõudnud selleni, et puudrit ka enam ei ole. Ei ole veel naiste meestearst, ei ole, mees on mees ja mees, naine ja lapsendatud laps, kes on värvin jah. Nojah, kuulates neid töid, siis tuli niisugune nukker, nukker hõllanduslik tunne. Tegelikult muidugi jah, see aspekt millele viitab Kallas seoses islamiga, ma kujutan ette, et noh, ütleme Euroopas võib see saada mitte ühese vastuvõtu. Tähendab ikkagi islam On tõesti süsteem ja ta toimib hästi, aga kuivõrd ta ikkagi nagu lääneliku maailmavaatega indiviidi vabadustest kokku läheb, on, on ikkagi küsitav. Ma siiski nagu ei tahaks kutsuda kedagi kuulajaid üles, nüüd sellepärast islami usku omaks võtma. Iseküsimus on, kas kristlased, kes tunnevad ennast kristlastena, ei peaks olema ausamad kristlased, aga, aga noh, eesti rahvale seda siis eesti rahvale seda sajab. Natukene vestlusi. Keda noh, pole me kunagi olnud, olen kogu aeg paganad olnud ja see Jah, aga, aga nüüd robleemannagi väärtustes, mis eurooplasi häirib? Vabandust, ma katkestan, eurooplasi häirib, on ju, on ju see, et, et islamitraditsioonid on nii tugevad, et nad paistavad silma, nad, nad, nad eristuvad selgelt. Ehk siis noh eurooplane ei harju ära, et ta näeb Viini kesklinnas kooli minevaid lapsi parantšadega, eks ole, et see, see, see häirib keskmist eurooplast või või, või noh ka mina olen korduvalt kogenud seda, kui ma lähen noh, mõne mõne islamiriigi restorani mõnes naaberriigis koos oma abikaasaga, siis kui seal istub mingi meeste seltskond, siis nad ikkagi korra pöörduvad ja vaatavad, et mis see naine siin teeb. No see on teistmoodi, häirib Euroopas, see ei häiri, vaid siin ikkagi tuleb minu meelest ka ette kuskil piir, kui ka Kallas räägib sellest, et mitmenaisepidamine ei ole ju iseenesest midagi erilist, kui ka siinsamas roopas mitme naise pidamine toimub ajas ehk siis inimesed või mehed, ma mõtlen siin ju antud juhul ta muidugi vaatab seda väga mehelikkust aspektist, ainult vahetavad vahetavad naisi, siis ma ütleksin siiski. Meie maailmas on koraani järgi oma meest petnud naise naise kividega surnuks loopimine täiesti seaduspärane. Nii et noh, ma arvan, et siin siiski nagu mingi piiri peaks tõmbama ja ma kardan, et konservatiivsuse jutt, mis Kallase suust tuleb, on on natukene liiga. Noh, ütleme niisugune helik või maskuliinne lähenemine asjale. Muidugi Euroopas ankuraanistu tekkinud teatud teatud selged stereotüübid, et tegelikult, kui öeldakse, piibli mõtestamine on äärmiselt keerulik keeruline, siis, siis väidetavalt Taani mõtestamine on veel keerulisem, et meil on, meil on koraanist tekkinud võib-olla taolise stereotüübid, et pillutakse abielu rikkuv naine kividega surnuks, neid riike on üksikuid ja režiime, kus, kus seda karistust kasutati. Viimati vist massiliselt taliibid Afganistanis. Kuigi ega ma rajal olgem ausad Ka tõlgendamise küsimus ja nagu nagu nagu kõik pühakirjad, et ma ei tahaks, et need islami stereotüübid hakkaksid juurduma. On selles osas ei saa Hollandi režissööri Van Hoghi tapmine, kas see on siis nüüd õigustatud, selle ei õigusta kättegi maalis islamiusulise naise peale seal mingisuguseid koraani lauseid alasti naise peale. No see võib-olla ei olnud kõige viisakam, aga kas sellepärast võib inimesteta? Jah, ei, mõnes mõttes selles mõttes nagu, nagu rappa asjaga, et ega keegi ei soovita ju meil islamist õppida ja Island, et üle võtta. Kirjutise mõte ja mõtte mõtte, ütleme niimoodi on ju see, et meil on, meil on olemas tegelikult need väärtused, millest kinni võtta, need tuleb lihtsalt taastada, need on kunagi olnud ja hea näitena toob ta ju George Bushi edu Ameerika valimistel kus George Bush ju rõhus just nendele vanadele väärtustele perekond, lapsed, ühesoolised, abielud, jumalakartlikud ja nõnda edasi ja ta oli populaarne. Ta valiti tagasi. Just ja need väärtused ei noh, eestlaste puhul nad ei pea olema seotud, me ei pea neid siduma niivõrd niivõrd konkreetse usundi või, või, või kindlasti kristlusega ehk siis ehk siis tegelikult enamus enamus Eesti Eestimaal elanud inimestest ei olnud põhjasõja järel veel mingisugused süvameelsed kristlased, eestlased ei ole kunagi erilised kristlased olnud. Aga kui ei oleks olnud teatud perekondlikke väärtusi siis oleks eesti rahvalt põhjasõjajärgsest näljahädast ja katkust välja tulnud. Mäletad keegi, palju, kui suur oli siis üldse eesti rahvastikust paarsada 1000? Võib-olla 2000? Jah, muidugi, perekondlike väärtuste puhul tuleks ka siis määratleda, mida me selle väärtusena mõistame, kas ainult allkirja andmine mingile paberile ja sellega abielu formaliseerimine on just see väärtus, mis on see kõige mittepaberis, vaid see on peas kinni. See on juhtum. Kondade ühildumises ja nii edasi, ehk siis noh just see, mis nagu islamis selles mõttes ka toimib, et vanaisa ja lapselapse suhe on, on äärmiselt tugev noh mitte ainult lapse ja vanemate suhe, vaid vaid terve perekond, noh, kui me toome näiteks italian family itaalia perekond, eks ole, siis siis noh, klaasikest näeme seda, seda tugevalt. Perekonnamudelit ja aga kõik perekonnaliikmed on aga teie jutlustajad praegu mõnes mõttes nihukest idealistliku lähenemist, et on võimalik neid peresuhteid niimoodi muuta, et nüüd on meil targad arvamusliidrid ütlevad ja siis kõik hakkavadki teisiti elama. Ega need peresuhted on kujunenud objektiivselt selles turuma majanduslikus või globaalmajanduslikus keskkonnas, kus me eksisteerime ja selles mõttes natukene idealistlik ka Siim Kallaselt nüüd arvata, et Lutlustamisega me midagi muudame, ehk hakkame siis muutma oma majandussüsteemi oma ühiskonda tervikuna ja, ja viima selleni, et need suhted taastuks ja ma arvan, et ma ei näe küll seda jama. Ma arvan, et ka see ei aita, ehk siis noh, ikkagi käib elu lainetena, ma ei ennusta, ei eesti rahva hääbumist ega ka ma maailmaelanikuna hukkuvaid. Ma arvan, et kõige nagu lainetena Lõpetaja perekonna lõpetame selle jutu, ma tahaksin ka kiita George Liu vussi ühe asja eest ta joomise maha jättis. Aga nüüd tahaks küsida Peetri käest, et sa rääkisid enne saadet ühest huvitavast loost, mis eile meie meediasse paiskus. See on siis lugu sellest, kuidas Leedu president olevat keeldunud Moskvasse minema. Jah, tegelikult ma alustaks natukene tugevamalt, õigemini tuleks saate alguse juurde tagasi meil üks nurki, rääkimata tahtmata näidab paranoikuna ei välista pina sugu, et kogu selles gamma eas, mis siin Eestis on toimunud selle välisministeeriumi ümber on teatud osa ka meie sõbraliku naaberriigiteenistustel, sest samasugused skandaalide asjad on toimunud ka Leedus ja samal ajal umbes ja samal ajal. Aga mis puutub nüüd jah, Leedusse, siis eile tuli kõva sõna Uudisteagentuuride vahendusel, et Leedu president Valdas Adamkus on otsustanud Moskvasse mitte sõita. Jätad sõidu ära? Viidati nagu mingisugusele telesaatele, mis Leedus oli ja kus nagu ju just nagu oleks Adamkus sedasi löönud. Asja selgitades selgus, et ta tankud seal saates üldse ei olnudki. Et selle väite käis välja üks saatejuht ja see siis nagu musseeriti nagu presidendi otsusega. Aga mis on nagu iseloomulik on see, et kui lüüa lahti Vene agentuurid näide, klient aru, siis on, see oli seal teine uudis, kõva Pealkiri, Leedu president ei sõida Moskvasse, aga uudis läbi lugeda, siis selgub, et pressiesindaja ütleb, et Leedu president pole midagi veel ja mingit otsust pole langetatud. Niiet et see oli selline kummaline kummaline meediamüra ja, ja see, et ta oli vereagentuurides niivõrd kõrgel kohal, siis, siis ma arvan, et see oli, see oli, ütleme niimoodi meelega tekitatud meediamüra, sest see teema on endiselt Venemaa propagandast balti riikide vastu teema number üks, kaigas number üks. TV3 uudistes rääkis ka telefoni teel too Leedu TV3 korrespondent, kes selle asja nagu. Tilgutes või avalikkuse ette tõi, et kas sa vihjad nüüd võib-olla sellele, et Moskva käsi on ka sealsetes uudistes sees. Aga miks mitte ei või olla, aga ma ei tea. Nojah, me oleme muutunud tavalisteks, sest kui me siin enne rääkisime, et Reformierakond mõjutab ajakirjandust, nüüd me räägime juba, et Moskva mõjutab Eesti ajakirjandust, aga see välistatud ei ole esialgu küll Leedu ajakirjas tuli head vabandust, Leedu ajakirjanik. Ja kui protsessid on samaaegselt ja samasuunalised, siis võib selles kahtlustada Eesti ajakirjandust. Ma ei taha mitte midagi öelda eesti teisekeelse ajakirjanduse kohta, mida ma ei jälgi, aga, aga kindlasti seal avaldatud materjalide puhul võib see olla pigem pigem võimalik kui ehk eestikeelse ajakirjanduse puhul. Aga kes teab, eks neid jutt ei ole ju olnud mitmesuguseid. Mida ei hakka meie siin laua taga. Jah, ja kui sa siin saad keskel rääkisid välisministeeriumi rollist, et see on nagu marginaalne, siis no no on üks tuld, mis kunagi ei väsi kündmast ei, rohtu ei luhtus ja Venemaa põld küll propagandaliini pealt küll millegi muu pealt, küll suhetes Euroopa Liiduga, need seal välisministeeriumil. Kui minu teha oleks, ma teeks teise välisministeeriumi veel ehk idasuhete. Kunagi oli aas, kunagi oli, et see teema mitte kunagi. Endel Lippmaa oli väsimatu idasuhete arendaja, nagu me mäletame. Aga ma arvan, et selles lootuses, et need meie peatselt välisministri kohale asuv endine kolleeg Rein Lang oma töödega Islandi väljakul hakkama saab ja selle majas jälle kodurahu ja tööõhkkond valitsema hakkab. Ma ei tea, kas nüüd vaja töötajatel läks üle keha Karin või mitte? Selle sooviga me siin täna lõpetame ja ma arvan, et siis järgmisel nädalal siin kogunev seltskond Aarne Rannamäe juhtimisel vaatab juba siis esimesi vastse välisministri samme üle. Kui ei tule vahele mõnel muul teemal puhkevalitsus. Siis seda ei saa linnavõimu küll või Tallinna võimud oli ka see ei ole võimatu. Igatahes ma tänan, Peeter Kaldre, Ainar Ruussaar, saatejuht oli Mart Ummelas ja hoiame siis pöialt täna meie tublile suusatüdrukule.