Tänase saate teema on arheoloogia muusikaline arheoloogia ja saate peategelane on Vladimir Powetkin kelle töökohustus on arheoloogilistel kaevamistel leitud puitesemete restaureerimine. Tema käe alt käivad läbi kõik Novgorodis leitud kasetohuürikud. Aga leidude hulgas on olnud ka mitmeid muusikariistade katkeid. Nende fragmentide alusel on tehtud ka pillid, mida Vladimir Powetkin meile täna mängib. Paljud vene ajaloo ürikutes on räägitud meestest, kes kannelt helistasid. Kandlemängu abil kujutasid vana aja muusikud kõike seda, mida nad oma elus näinud olen. Sellist jutustavat kandlemängutraditsiooni võiks nimetada sõnadega. Kandlehelides on mu mõtted. Ja seda traditsiooni püüab elustada ka meie tänane mängumees. See kompositsioon, mida praegu kuulete, jutustab kõigest sellest, mida Vladimir balletti näeb, tunneb ja mõtleb oma külaskäigul meie juurde. Siin heliseb talle võõras loodus, meri, tuuled, aga muidugi ka inimesed, linnad, kiriku, torni, lauluid, kõik see, mis külalist meie juures erutab ja üllata. Pill, mida kuulete, sai 19. sajandil endale teraskeeled. Venelased on seda pilli nimetanud Kuusliks. Lätlastele on ta kookle leedulastele Kangles soomlastele kandele eestlastele kannul. Asi pole pilli nimes, sest kõik need on omavahel suguluses. Arheoloogia ja ka rahvaluuleandmed räägivad sellest, et varem on kandlel olnud teistsugused keeled. Nagu arheoloogid on tõestanud, osati Novgorodis juba ammu valmistada traati, pronksist või ka kulla ja hõbeda sulamist. Ega ilmaasjata rahvalaulud räägi kuldkeelelisest kandjast. Neljateistkümnenda sajandi kihtidest leitud viiekeelse kandle eeskujul rekonstrueeritud pillil peaks olema kõik need kõlaomadused, mis originaal ilgi. Kohe kuulete, kuidas kõlab see pill? Loomulikult on ka pillil mänguvõtteid rekonstrueeritud või õigemini tuletatud pillikonstruktsioonist sest täpselt ei oska keegi ära arvata, kuidas just seda kannelt mängiti. Kandle viis keelt ei tähenda sugugi ainult viit erinevat heli. Selle tõestuseks olgu järgmine harjutus, millega pillimees näitab võimalike Flas. Olete. Nüüd aga kuulete, kuidas kõlab 12. sajandi keelpill poogenpill või õigemini vibupill sest tema poogen on alles vibukujuline. Sellist pilli on venelased nimetanud Kudokiks. Praegugi kasutavad lõunaslaavlased samasugust pilli. Bulgaarias nimetatakse seda kadulgaks ja meie rekonstruktsioon kõlab samuti kui Bulgaaria kada hulka. Seda pilli tunnevad ka näiteks komid sigu tüki nime all. Pillil on kolm keelt, madalamaid neist tõmmatakse Mordoonina kaasa. Novgorodis on leitud mitu sellise pilli fragmenti aga ka terve pillitöökoda, kus oli säilinud mitu pillitoorikut. Loomulikult ei ole Kudoc viiuli otsene eelkäija. Nii tema konstruktsioon, mängutehnika kui ka kõla on hoopis teistsugused. Rohkem meenutab ta kõlalt idamaade Kemandschat või siis meie Hiiu kannelt. Restaureeritud on ka mõned vilepillid, mis leiti 15. ja 11. sajandi arheoloogilistest kihtidest. Muusikateadlaste jaoks on leitud vilepillide kõige suurem väärtus just see, et nende põhjal saab rekonstrueerida kunagi tarvitusel olnud heliread. Kui me võtaks aastasadu maa sees lebanud pillitükid ja neid lihtsalt uue puiduga täiendaksime ei hakkaks nad helisema. Selleks on puitliiga palju muutunud, nii keemiliselt, koostiselt kui ka füüsikaliselt omadustelt. Puusoontest on kadunud helisemiseks vajalikud pinged. Sellepärast peame restaureerimiseks kasutama täiesti uut materjali. Arvestades originaali puuliiki kihtide tihedust ja muid tunnuseid. Et pill tänapäeval heliseks, peame ta ikkagi tänasest materjalist tegema. Selliselt tehtud pillide informatiivne ja kunstiline väärtus on võrratult suurem kui muuseumis lebava originaalil. Viimase ajaloolises väärtuses ei tohi sellegipärast kahelda. 70.-te aastate algul oli Vladimir Powetkinnile silma puutunud üks rekonstrueeritud kannel ebaloomulikult suure kõlaauguga. Hakanud kahtlema rekonstruktsiooni selle detaili õigsuses, hakkas ta ise huvi tundma arheoloogiliste muusikariistade Nende rekonstrueerimise vastu ja on nüüd selle ala tunnustatud spetsialist. Kõrvuti rekonstrueerimisega on tekkinud vajadus ka teaduslikuks uurimistööks. Möödunud aastal ilmus Novgorodi kogumikus tema esimene pikem artikkel. Vladimir Powetkini töö kõige tänuväärsem tulemus on aga see, et ta ise kõik oma pillid ka helisema paneb. Kuulame veel kord. Tema rekonstrueeritud üheksa geenset keras keeltega kannelt 19.-st sajandist millel ta mängis meie saate algul. Selle pilli võimalused lubavad mängida enamikku traditsioonilisi lõõtspillilugusid. Ja võib arvata, et vene kaherealise lõõtspillikonstruktsiooni on osalt dikteerinud just sellised tantsulood mida varem ainult kandlel mängiti.