26. novembril toimus Tallinna haridus ja teadusala töötajate majas rahvamuusika kontsert. Vendade laulud, mis oli pühendatud NSV Liidu moodustamise 60.-le aastapäevale. Kohtusid kolm rahvamuusikaansamblit. Kontserdiorganid. Seeria oli ansambel leegayus Igor Tõnuristi juhatusel. Tallinna rahvamuusikahuvilistele peaks tuttav olema kaleegaiuse ammune sõpruspartner, Vilniuse elektrograafia Instituudi rahvamuusikaansambel 100 hoia. Ansamblit juhatab helilooja Anatoli labinskas. Leningradi konservatooriumis rahvaloomingu kabineti ansambliga on Leedus mitu korda kohtunud põhiliselt Leningradi oblasti rahvamuusikaüritustel. Nüüd siis olid leningradlased Anatoli Mehmed soovi juhatusel esimest korda Tallinnas. Esinejad tulid igaüks oma lauluga, publiku etteviidaga tantsitakse ühiselt Eesti Geo tantsu. Delanemiladwakese ütte Uibommi osakese selline oli ühiskontserdi moto ja see iseloomustab hästi nii meie paljurahvuselist kodumaad kui kohal olnud rahvamuusikaansamblite tegevust. Need ansamblid on leidnud üleliidulise tunnustuse just tänu oma propagnatistlikule tegevusele oma ja teiste rahvaste rahvamuusika tutvustamisele nii kodus kui ka mitmel pool vennasvabariikides. Nagu ütles õhtujuht Igor Tõnurist, on nii nende kolme rahvamuusika kui ka ansamblite spetsiifika väga erinevad. Ometi on ansamblite ühised eesmärgid ja need ühendavad just oma rahvakultuuri süvendatud tundmaõppimine on neid õpetanud austama ja mõistma nii mõnigi kord üsna eksootilist teiste rahvaste muusikat. Cat on otsitud ja leitudki huvitavaid ja mõjuvaid uusi kontserdivorme rahvamuusika elustamiseks ja propageerimiseks. Pealiskaudne teiste rahvaste muusika matkimine ei suuda esile tuua seal esinevaid rikkusi. Palju tõhusamad ongi ühiskontserdid ja neist on meie kolm ansamblit osa võtnud Moskvas ja Leningradis Vilniuses ja Bakuus ning veel paljudes teisteski paikades. Oleksime võinud Tallinna kutsuda veel mitmeid ansambleid üle kogu maa kuid siis oleksime sunnitud jällegi pealiskaudseks minema. Meie publik ootab aga meilt nimelt süvendatud ja hästi kommenteeritud esitust. Oleme endale kasvatanud teadliku publiku. Aga suudame Ettevalmistamata publiku kaasa elama panna. Nüüd esinevad leningradlased Anatoli Mehmed sooviga kohtusin ma esimest korda 10 aastat tagasi. Siis oli ta alles üliõpilane ja konservatooriumis ei olnud veel rahvamuusikaansamblit. Kui Anatoli mehed sov sai rahva Loomingu kabineti õppejõuks alustas taga kollektiivi loomist. Innustuseks olevat tal seejuures olnud just leegahjuse esinemine ühel talvel Leningradi Õpetajate majas. Ansamblisse kuuluvad peamiselt koorijuhid ja teoreetikud, kellega Anatoli Mehnzov käib ekspeditsioonidel. Ekspeditsioonide geograafia on lai, hõlmates endasse Põhja-Vene laulutraditsiooni mitmeid rajoone. Palju on töötatud Vologda ja Arhangelski oblastites muidugi koduses Leningradi ümbruses ja viimastena aastatel ka Pihkva oblastis on käidud mitmetes Setumaa vene küladeski. Sealt on pärit ka praegu kõlav laul. Vologda oblastist on pärit laul, mis räägib tütarlapse raskest saatusest. Põhjavene laulutraditsioonile on kuulsust toonud niinimetatud Prodiaarneye laulud, millel vastandina näiteks Chastuskadele on pikk arendatud meloodia. Omapärase sõnakorduste süsteemiga. Te kuulete lauluorg, oruke Arhangelski mailt. Need laulud võivad olla väga pikad. Täna kuulete ainult mõnda rida laulu, algusosast. Teasney laule lauldi heinamaal paadisõidul teed käies. Et neid lauldi, väljas tuli laulda täiel häälel. On juba traditsiooniks saanud, et leegahjuse ja sadauja kohtumised algavad üksteise laulude ühislaulmisega. Järgmises laulus on eeslaulja sadu ja ansambli üks initsiaatoreid Hedyyda Mesquatjene. Veel teinegi ühislaul oli kavas muidugi leedukeelne seal rituaalne meekogumislaul ja seda esitatakse kahes ringis mõlemas tüdrukud keskel ja poisid ümber nende kõndimas. Üks omapärasemaid vorme leedu rahvamuusikas on Sutartiined. 20. sajandi alguseks olid Sutartiined säilinud veel ainult kirde-leedus auks tädijas. Selle etnograafilise piirkonna rahvamuusika on ka sadu ja ansambli nii-öelda kodurepertuaar. Sealt on pärit ansambli lauluema Emilie, kus Oviene, kellelt on saadud põhiline repertuaar. Sutartiinedankaanonid, milles liituvad range rütmipilt ja mittu Polifooniliselt põimuvad meloodialiini. Sutardiinede kooskõla, kõige iseloomulikum intervall on sekkunud. Meie Tertsi struktuuriga mitmehäälsus ja peal üles kasvanud koorilauljatele tunduvad sultartiinede esimesel kuulamisel üsna veidrad. Kui aga hakkad tajuma neis peituvat loogikat, on neid tore kuulata. Siin on erineva sisuga laule, ringmänge ja naljalaule, pulma- ja töölaule kuulemegi kõigepealt instrumentaalsete Sutartiinet, lilledel nimega Scudu tšai. Siis aga heinaveolaulu. Järgmisest Sutartiines vaidlevad tüdrukud, kes paremini lina kitkuda oskab. Sama hästi kui laulu võib seda võtta ka kui helipilti vaidlevatest tüdrukutest. See laul on sädauja lina temaatilisest kavast. Ootasime oma kontserdile külalisi ka Lätimaalt, aga nad ei saanud tulla. Leega ju seal on siiski repertuaaris ka mõned läti lood ja neid neid kuuletegi. Sikusarvelugu ja Ida-Lätist Latgale pärit laul, lehtede hääl. Saarepuu ei lähe roheliseks, küsitakse, mida ta ootab. Puu vastab, et ta ootab lindude saabumist. Ingerisoome naljalaul mahtus meie kontserdikavva mitmel põhjusel. Hingerlaste ansambel rändiskad on üks meie sõprusansambleid. Rentoskad on esinenud kahel korral ka Eestis viimati oktoobrikuu alguses rahvamuusikakonverentsil. Selle ansambli juht on aga Natalia kalkina. Leningradi konservatooriumi ansambli liige. Sõpruskontserdil Õpetajate Majas kõlas veel palju laule ja pillilugusid. Novgorodi kandlemees Vladimir Pavetkil, kellest meil on kavas erisaade pulmalauludele, järgnesid ühistantsud ja ringmängud. Kadusid keelebarjäärid ja kolm ansamblid sulasid publikuga kokku ühiseks sõprusringiks. Veel kaua pärast publiku lahkumisedki kostsid laulud ja tantsulood Õpetajate majas Raekoja platsile. Osalised sõitsid ära jäädes lootma uusi ühisesinemise ja huvitavaid kohtumisi teistegi rahvaste muusikaga.