Tere taas kuulama rahvateenrite saadet, kätte on jõudnud laupäev ja tund aega tagasi kuulasid meie raadiokuulajad aga tuhanded abituriendid lasta eesti keele, riigieksamikirjandi teemasid ja alustamegi vastama tänast jutusaadet, sellest, et kallid kolleegid tõesti televisioonist Kaldre ja Ainar Ruussaar millise oleksite teie valinud, kui oleks pidanud täna istuma riigieksamilaua taga? No mina vist ei võta siin enne saadet, mina, paadunud öeldakse mereinimene, eksid, meri mulle hirmsasti meeldib, siis mina oleks valinud loomulikult teema number kuus, eestlane ja meri, kuid ma ei oleks muidugi kirjutanud ainult sellest, kuidas mulle meri meeldib, vaid merega seoses. On ju eestlastel ju väga palju huvitavaid kogemusi, huvitavaid ka jutumärkides kogemusi. Noh näiteks ma oleks võinud kirjutada sellest, kuidas eestlastele oli meri kogu aeg või no pikki aastaid 50 aastat kättesaamatusest merega seostub ka see piir oli suletud pääs merele, oli, oli, oli võimatuna kasvõi oma paadiga või siis mere ääres elamine nõudis, erilubasid. Siis ma oleks kirjutanud võib-olla sellest, kuidas meri on eestlastelt kui palju ohvreid nõudnud, meenutanud Estoniat või siis miks mitte ka Pärnu üleujutusi. Nii et nüanss oleks seal olnud olnud palju, nüüd on merivaba ja avarus suuruses veel neljas teema, nii et ma arvan, et võib-olla oleks saanud õpetaja käest indeks kolm, sellepärast oleks võinud väga harali Jah, et nagu meid lahutavad, merest on saanud need meid ühendav Merina. Mina mina oleksin kirjutanud väga päevakajalise kirjandi mõeldes uuele valitsusliidule ja eelkõige siis taas lõkkele löönud Keskerakonna ja Reformierakonna armastusele. Ja oleksin kirjutanud teemat seal, kus on suur armastus imesid. No ja arvatavasti oleksime läbi kukub. See oleks võinud juhtuda armark, mina just vaatasin ka neile teemadele praegu peale ja mulle hakkas meeldima teemad. Meile on palju antud, ikka oleme nõutud. Mis on siis Juhan Viidingu tsitaatsõna nõutud? Muidugi võib alati tõlgendada, et kellelgi jälle nõudmine, aga siin on vist mõeldud seda, et oled nagu ebaled ja see nagu kajastab minu meelest üsna palju eesti tänast olukorda, et meil on palju antud. Me oleme saanud igasugustesse rahvusvahelistesse ühendustesse ja poed on kaupa täis ja kollaseid kotte tänavat ka. Aga samal ajal oleme me ikka nagu nõutud, et me ei tea, mis edasi saab või meil ei ole nagu. Rahvusliku sihti või eesmärke ehk siis oleksid piltlikult öeldes kirjutanud sellest, et vaatamata sellele, et meie külmkapis on kivisüsi ja diivani sees nafta oleme peataolekus. Nonii, või õieti, Me oleme peataolek, sellepärast et seda kõike meil ei ole, vaid me tahame kõike seda laenata. Ja kõike seda skandinaavia pankadelt laenanud. Võib-olla oleks meil kõigil kolmel olnud poliitiliselt nagu öeldakse, elutervem, valida hoopis teema number kaheksa, mis kõlab, et meedia juhib ja mõjutab meie elu, kuna meie aineriga oleme Eesti televisioonist, sina esindad Eesti raadiot ja meie uus, nagu öeldakse, isa minister ehk kuuskult. Kultuuriminister Raivo Palmaru on ju väga palju kirjutanud sel teemal, kuidas tegelikult meedia teeb valimistulemusi nii et. Meedia juhib ja mõjutab meid uutele võitudele. Värskendage mu mälu. Kas meediatemaatika toomine küpsuskirjanditeemade hulka on vist esmakordne või? Vist päris ei ole olemas, minge laua taga, vist mingil korral arutanud seda. Aga tegelikult on see väga õigustatud, sellepärast et no olgem ausad, millesti abiturient ikka muust kirjutab kui sellest, mida ta ajalehest on lugenud või raadiost või telerist kuulnud. Ma ei tea, ma võin olla ebatäpne, aga noh, ma arvan, et arvestades seda, mismoodi Eesti ühiskond on arenenud ja kui mõjuvõimas oli ajakirjandus näiteks 90.-te esimesel poolel, siis vast see teema on ikkagi läbi läbi jooksnud, aga loomulikult ei saa kindel olla. Või tahtsid Saynar vihjata, et see teema tuli nagu sisse just seoses sellega, et kultuuriministri armastatud teemasse Jumal jumal hoidku, huvitav. Kuigi see üsna hästi läheb kokku Raivo Palmaru doktoritööga, nagu mina mäletan, seal tõestatakse, et meedia ju teeb meie valimiste tulemused suurel määral just viimase nädala või kahe jooksul. Eks ta nii olegi. Aga küll me jõuame veel kultuuriministriga eraldi rääkida, meil on 25.-ks aprilliks planeeritud kutsuda teda argipäeva stuudiosse aga enne seda vastis räägiksime muudest asjadest. Tegelikult ma tulin siia läbi kesklinna nagu võib-olla teiegi ja kesklinn täitunud kollastest kottidest, millest rääkisin. Ja kuna täna on viimane päev, siis me ei tee enam nagu reklaami sellele konkreetsele kaubamajale, kes neid jagab inimeste mastaku ja, aga ilmselt naftat koju ja see tekitas minus küsimuse, et siin on jälle mingid niisugused väga huvitavad paralleelid, et samal ajal kui ajakirjandus on nagu selle nädala jooksul juba teinud valitsuse pihuks ja põrmuks sellepärast, et võetakse endale ülemäärased, otsustasin siis samal ajal meie suurim kommertspank ju lausa kutsub üles ennast lõhki laenama. Et siin on nagu mingi miskine eufooria mõlemalt poolt, kumb see nüüd suuremana? Ma ei tea, kas need need soodsad laenud ja see ostuhullus, mis, mis nüüd seal kollastel päevadel hulludel päevadel käib, et kas nad kuidagi omavahel seotud on, et et ma, ma ei usu millegipärast, et minnakse panka, võetakse 25000 tarbimislähemale ja siis selle raha eest ostetakse tualettpaberit. No siin mõni on astuda sadu rulle nagu lehest lugeda. Inimesed on erinevaid, mina olen oma silmaga näinud, kuidas kuidas inimene ostab ego kaardiga boschi. Ehk siis tegelikult. Aga mis selles siis halba no laenata, inimene peaks ikkagi aduma, et laen laenu võetakse selleks, et et investeerida tulevikku või vähemalt. Vähemalt see, see, see investeering oleks, oleks, kataks selle laenusumma tulevikus saab või toodaks lisa, et et laenata. Plasmateleka reisi jaoks ei ole väga tark mõte. Käsesselisel konservatiiv ma olen äärmiselt konservatiivsel seisukoha puudutab laenamist olles loomulikult ka ise laenanud. Ja olles loomulik. Seal sa oled siis nagu selline suitsetamise vastu võitleja, kes ise lähedal vähem nurga taha ja tõmbab. Ma ei ütle, et laenamine on halb, aga selles mõttes kogu maailm laenab absoluutselt nõus, aga, aga odavad, tarbimislaenud noh ei pruugi paljude inimeste jaoks tähendada helget tulevikku. Ei, no see asi muidugi noh, oluline ja kui mina lugesin ka sealt tänastes lehtedes seda, mismoodi ostetakse tualettpaberit sadade rullide kaupa kokku ja viiakse isegi Soome laevaga Hiina asemel, eks ole, et see on odavalt saadud, et noh, et mis siis nagu juhtunud on, et noh, et kas siis nagu inimesed on lolliks läinud või aga kui hakata aega tagasi kerima, siis selliseid ostubuumi selliseid märatsemisi kaubanduskettides on ju olnud niimoodi permanentselt kas või enne Euroopa liitu astumist, kuidas suhkrut kokku osteti või kui toimuvad näiteks kuskil kaubamajades odavad teleri väljamüügid, kuidas inimesed tunglevad ja löövad 11 telleritega vastu pead, eks ole, selliseid buume, käid poeg Eestist üle, aga aga noh, teades, et välismaal on ju täpselt sama moodi, et kui ikka kuskil midagi odavaks lastakse, siis. Välismaal on mindud veel kaugemale, olen, mäletad ju neid alasti ja väljamüüke. Kui oled alasti, siis Sasha. Ma ei välistaks täna siiski. SL õhtulehes oli seest pilt mööda Tartut lipanud palas alasti meest. Aga vaevalt ta läks hulludele päevadele. Aga tegelikult jah, muidugi laenamisele laenamisel on, et kui me vaatame siin maailma suurimat riiki ja Ameerika Ühendriike, siis see on küllap ennast, kuna nad juba paarisajaks aastaks ette lõhki kui tema riigieelarve defitsiiti niimoodi üle vaadata, aga siin on küsimus selles, et et siiamaani on ju küllalt suured krediidilimiidid olnud inimestel, kellel on kas pangas suured hoiused või suured laenud. Nüüd on küsimus ongi nüüd selles, et laenata võib, kui on näha, et inimesel on ressurssi seda laenu mõistliku intressiga tagasi maksta. Aga muidugi tarbimislaenu puhul, mille tagatiseks on hüpoteek ehk kinnisvara tekib alati küsimus sellest, et kui sa jääd ka natukene võlgu selle tarbimislaenu eest, siis see võib tähendada seda, et sinu kinnisvara läheb haamri alla. Ma juhtusin vaatama Hansapanga juhi kohalt lahkuva Indrek Neivelti intervjuud Urmas otile ja ja tema ennustas seda, et noh, küsimus oli selles, et mida võiks nagu tarbija jaoks või selle inimese jaoks, kes seal ütleme, Hansapanga klient, tähendada see, et pank on nüüd 100 protsenti rootslaste käes, siis siis üks tähelepanuväärne asi, mis mulle meelde, mis ta ütles, on see, et kuna tegemist on äärmiselt konservatiivse korporatsiooniga Rootsi korporatsiooniga, et siis tema ennustas, et tulevikus selline lõdva tarbimislaenupakkumine kindlasti väheneb. No ilmselt jah, pankade suhtumine, mitte ainult siis Swedbanki võiv seoreeniks paar Balkani, nagu selle õige nimi on, aga ma mõtlen, et ka sellesama SEB, mis just selle nädala alguses oma silte vahetasin Eesti Ühispanga emapanga suhtumine kindlasti ajapikku konservatiivsemaks või õieti ta muutub selliseks, nagu ta on emamaal. Et selles mõttes ajad ei ole just kerged, aga mulle just tuli üks väga huvitav telefonikõne üldsegi mitte raadiosse, vaid sellesse teise asutusse, kus ma töötan, ehk tehnikaülikooliks. Murelik raadiokuulaja helistas mulle sinna ja küsis, et mis saab, kas ta peaks oma raha Hansapangast ära võtma. Et see on tõesti hea küsimus, et noh, isegi Indrek Neivelt oma intervjuudes ei ole ju nagu erilist nisukest kindlust selles osas väljendanud. Miks peaks inimene oma raha raamidest värava, kuhu ta siis paneb seina ääres? Seal on muidugi minu jaoks, aga ma ütlen, et noh, selline küsimus nagu tekib, et noh, et võib-olla keegi tõesti hoidis hansapangas raha sellepärast, et ta pidas seda Eesti panganduse lipulaevaks ja nagu rahvuslikuks suuruseks, et tegelikult nad ei ole ju seda ammu ega ei ole kunagi olnud pangas olev raha ei ole kunagi reaalne, ta on alati virtuaalne ja selles mõttes endaga globaalne. Sõltub summast, et loomulikult võib minna siseneda suure summa puhul kinnisvara nii-öelda turule ja kinnisvaraärisse, ehkki nii mõnigi inimene, kes on jälginud kinnisvara turgu viimastel aastatel, on ju ka ennustanud, et kui ise mull peaks lõhki minema siis ootab Eesti majandust ikka päris tugev löök. Mulle jäi meelde see meil otsas, kaameraski oli see lugu sees siis kui avati ehitus, ehitusmess siin siis oli, üks analüütik ütles päris sellise huvitava aru välja, ütles niimoodi, et kui kui Eesti majandus kasvab keskmiselt viis protsenti aastas, siis kinnisvaraturg kasvab 10 kuni 15 protsenti aastas, et see on nagu selline hästi piiripealne asi, et sealt üles minna enam ei saa, siis toimub nagu murenemine ja lõhkemine just nimelt laenuraha, eks ole, mis tõstab seda protsenti. Kas see, mis on Tallinna kinnisvara hindadega toimunud viimastel aastatel, Kesklinna kinnisvarahinnad on kahe kuni kolmekordistunud? Ja kas samal ajal, kui sa loed äripäevas seda, et lähiaastatel on Eestisse tulemas Euroopa Liidu abirahade 80 miljardit krooni, siis nagu kaob igasugune mure ja Ka üks päev sealt kohe minema, muidugi see liitumistasu nagu kuskil. Jaa, aga magusa eest. Ka nagu eelmine aasta näitas, et Eesti ei olnud võimeline kõiki Euroopa liidus saadud abirahasid nagu ära investeerima, ehk siis kurb lugu oleks see, kui me saame 80 miljardit, millega ma ei oska midagi peale hakata, et kaks miljardit paneme nagu huugama, aga ülejäänud 78 ei oska midagi peale, hakkame tagasi. Pealegi jah, Euroopa Liit üsna täpselt kirjutab ette, milleks seda raha saab kasutada, ega siin nagu suurt isetegevust ei saa harrastada, aga aga just seesama kinnisvaraprobleem on iseenesest väga huvitav, me oleme näiteks hoolimata kinnisvara ja firmade maaklerit. Niisugusest pessimismi ste Tallinna kesklinnas enam ei ole kinnisvarahinnad tõusule ruumi oleme näinud, et see on tõusnud jätkuvalt üha kiiremas tempos ja nüüd on probleemiks kesklinnas kujunenud maapuudus. Ja kui me võrdleme nüüd Tallinna kesklinna ja näiteks Helsingi kesklinna kinnisvara hindasid, siis vahe on vähemalt sama suur, kui on ka meie rahva keskmistest sissetulekutes vahe. Nii et noh, siin on seda kasvuruumi küll, ainult et noh, ei tahaks, et tõesti me kinnisvara hind jõuaks Helsingi elanike kinnisvarahinnale enne järele, kui meie rahva sissetulek järele jõuaks, sest see tekitaks igasuguseid disproportsioone majandusele. See on päris huvitav asi, et kuidas nagu reaalne elu ja inimeste reaalne käitumine väga sageli mitmes valdkonnas erineb analüütikute ennustustest, et kui ennustatakse, et vot nüüd on see piir ja rohkem enam kui sealt üles läheb, et siis nagu enam ei osteta, siis siis praktika näitab teistmoodi, on öeldud ka kas või bensiini kohta, et noh, kui üle 10 krooni 11-ga läheb, no siis siis noh, inimesed panevad autod seisma, jäetud jalgrattaga sõitma, eks ole, nüüd on ta 12 krooni. Ei ole nagu täheldanud, et osturalli bensiinijaamades oleks vähenenud ja keegi ütles, et noh, 14 see on piir. Ma olen täiesti kindel, et kui see pintsiinuga 14 ostetakse seda ikkagi. Jah, see kinnisvarahindadesse on tõesti kummalisi, oli see tõususid olnud, ma selle avastasin, et minu oma kõrvalmajas on müügis korter hinnaga seitse ja pool miljonit korter mitte maja ega mitte korrus, vaid üks ja ainus korter, see näitab, et ja seal on kehv ja hea. Ja ega siin ei ole muud öelda, kui, kui läheb hästi selles, et ka kesklinnas on väga erinevas seisukorras olevaid maju. Aga, aga kui sa rääkisid Et need hinnad Helsingi ja Tallinna kinnisvarahinnad on ikkagi nagu öö ja päev, siis et millal meie hinnad Soome kinnisvara hindadele järele jõuavad, siis seda ei saa nii üheselt võtta, et see on seotud inimeste sissetulekut. Üks kui me vaatame mõnesid teisi kaupu ja võrdleb neid näiteks Süda-Euroopa riikidega Euroopa liidu riikidega, siis siis riided on Eestis kallimad kui Euroopa Liidu Kesk-Euroopa riikides. Mõned toiduained on kallimad Ehitusmaterjalid kallimad. Ja tegelikult me oleme paljudes hindades ikkagi nagu Süda-Euroopast ette jõudnud. Võime ju võrdluseks tuua selgi nädalal palju meedia tähelepanus olnud Monaco seoses Renie surmaga, millised on seal kinnisvarahinnad võrreldes kasvõi naaberriigi Prantsusmaaga, nii et noh, küsimus on selles, et tõesti, ka Tallinna hinnatase võib mingitel põhjustel tõusta Helsingi tasemel, aga noh, ma ei ole väga kindel, et kogu Eesti rahvas selle üle suurt rõõmu tundma Nojah, aga ma ei ole noh, päris hästi kursis näiteks majade elumajade hindadega Soomes, aga ma küll ei kujuta ette, et näiteks kahe või kolme miljoni Eesti krooni eest, kui seda ümber arvestada, siis eurodesse minna Soome, et seal üldse mingisugust hurtsikud saama. Kiika saad mürki? 200 miljoni eest saad korraliku maja prestiižse sõionis, nõus, Turaya kübragmad, aga annan natuke juurde neli. Helsingi kesklinnas nüüd alla 200000 euro, nüüd küll ühtegi korterit ka ei saa, mitte et ka kahetoalist mitte. Nii et selles mõttes eriala, kus on Soome investeerinud ja tsiteerid oma raadiohonorari kohe Helsingisse, oleks ma seda teinud, siis istuks aga räägime nüüd millestki millestki noh, kuidas nüüd öelda aisemast laisemaste naljakamaid ehk valitsuse moodustamisest tegelikult lõppes triangel, mis kestis see no ma ei tea eelmisest sügisest ja kui nii võtta erinevates vormides lõppesid sellel nädalal ju Andrus Ansipi juhitud valitsuse moodustamisega mille, nagu ma juba ütlesin, enne on suur osa trükiajakirjandusest vähemasti kapitaalselt põhja lasknud, enne kui ta on töölegi hakanud. Et millest see siis nüüd on tingitud, kas see frustratsioon on olnud nii sügav ja nii põhimõtteline ebausk sellesse, et üldse midagi Eesti poliitikas võib muutuda, et noh, ei ole siin 100-st päevast, siin pole ühtegi päeva antud valitsusel. No eks põhimõtteliselt oled selline pohmelli sündroom. Meenutagem eelmisi valimisi ja uue tulija Res Publica tublit tähelendu ja, ja väga palju inimesi ju. Enamik inimesi võiks öelda niimoodi, kuigi siin on vaidlus Keskerakonna, et kes, kes nagu rohkem hääli sai ja nii edasi. Tulek Eesti poliitikamaastikul oli selline küllaltki eufooriline tuli uus tegija, no vot siin on midagi kõrvalt ei ole vanad peerud enam, et siin on niisugused uued noored tegijad. Noored tegijad näitasid, et et nende poliitika on läbi kukkunud. Suur osa nende valijatest ütleme enamik nende valijatest sai kohutava pettumuse osaliseks. Ja kui nüüd on tulnud, aga see kõik, need vanad tegijad lihtsalt vaikselt nurgas olnud itsitanud, oodanud, millal see Res Publica kõrbeb kõrbeski nii nagu nad arvasid, nad on kõik tagasi oma kohtadel potsatades, kõik tuulikud tulevad tagasi, kas omal ajal lahti lastud, nii et ma kujutan ette, et noh, rahva hinnang võibki olla selline, noh tahtsime, olime lõbusas meeleolus, tegime grilli, üks õhtu, jõime õlut, jõime viina, hommikul ärkad üles, ikka on kõik vana. Nojah, mis on mõneti selles mõttes naljakas, et ma olen täiesti nõus, aga noh, kuidas, kuidas see ajakirjandus käis, käis Res Publicast kui uuest poliitikast ju ka pidevalt üle ja ja toodi ju poliitikas käibele taoliselt terminid nagu klassiõhtu, et Kubica valitsebki nagu oleks klassiõhtu ja poistebänd ja, ja, ja taolist hullematest väljendit räägime tulevatest väljenditest, et, et nüüd tõepoolest, kui on enamus, on vanad kalad tagasi. Ma mõtlen siis partei parteide poole pealt saavad nad nad kohe nuhelda ja kõvasti. Ehkki tegelikult kui koalitsioonilepingut lugeda, siis siis noh, täit selgust selle kohta, millised kulud ja millised tulud peaksid lubadused katma, mina küll ei saanud, ajalehed on teinud küll üht või teistpidi arvutusi. Aga koalitsioonilepe ei anna minu jaoks täielikku selgust, milliste tulude arvelt, millised kulud kaetakse, aga selles mõttes see, see on minu jaoks veel spekulatiivne, et rääkida siin majanduse kiirest kokkuvarisemise eest ja nii edasi, millest juttudega? Aga kui me arutasime eelmise koalitsioonilepet, kas siis sa said sealt veendumuse Kõik need teatud teada lubatud teatud aja järel oli nagu hakkas, nagu nagu selgus tulema millistest allikatest, mida loetakse, ehk siis ehk siis riik. Keel on aga võib-olla uus valitsus ka hakkab teatud aja jooksul. Ei, seda ma tahangi öelda, et nad peavad ju järgmise aasta riigieelarve ikkagi nüüd lähikuudel mingites piirides. Kus on, aga igal hakkabki seal, mitte jaanipäevaks, nagu Veskimägi, oaas karta, arvan, aga vot just see minul köidab tähelepanu ajakirjanduses üks niisugune kummaline vastuolu. Kui näiteks täna Andrus Kivirähk nimetab valitsust vanade peeruda valitsuseks siis samal ajal selles samas lehes Eesti Päevalehes väikene nupukene, kus põhiline etteheide valitsusele on sellepärast et seal on palju väga kogenematu tuid ministreid nagu mingi linnapeaajakirjanik, politseinik. Et see kogenematuse küsimus minu meelest just selle valitsuse puhul on nüüd kõige teisejärgulisem, sellepärast et neid nii-öelda päris kogenematuid on seal tõepoolest ainult võib-olla need kaks või kolm tükki. Kogenematud siis, kui poliitik Kui poliitikud ja, aga kui me meenutame kasvõi omaaegset reformi ja keskerakonna valitsust, kuhu tuli kaitseministriks mikser, kes oli ju täiesti poisikene kõigi silmis siis ma ütleksin, et ta sugugi ei ei osutunud nii poisikeseks ja on nagu tagantjärele isegi vägagi õigustanud. Nii valijate usaldust kui ka praegu veel nii-öelda opositsiooni usaldustest püsib riigikaitsekomisjoni esimehena, nii et ma ütlen, rääkimata sellest, et kui omal ajal sai Mart Laar peaministriks, siis oli ta ju ka täielik poisike ja kogu tema poliitiline kogemus ka põhines muinsuskaitse seltsil ja kodulinna liikumise. Nii et tihtilugu ajakirjandus on selles mõttes ebajärjekindel, et kui öeldakse, et keegi vana peer, siis öelgu seda lõpuni, aga ärgu siis samal ajal üritab öelda, et ta on ka samal ajal verisulis. Me oleme nüüd sujuvalt asunud siin verbaalselt esitama kirjandit teemal meedia juhib ja mõjutab meie elu. Nojah, aga millest muust me siis ikka räägime või tahad sa rääkida valitsuskoalitsioonileppesse süvenenult? Ei noh, siin on üks väikene vahe sellel, sellel võrdlusel, mis sa tõid, et no mikser ja, ja laar, nemad tulid nagu kuidas öelda, Nad tulid tühjalt kohalt nende Kohtla-Järve suurt midagi teada. Et langes tõestama, kas nad on halvad või head ja mõlemad tõestasid, et nad saavad oma asjaga hakkama. Hinnang on, nagu öeldakse, suvaline mikser Sa eriti hästi hakkama teda tagantjärgi peetakse üheks paremaks kaitseministriks ja peetakse, oli üheks üheks olulisemaks riigikaitse riigikaitsekujundajaks, aga, aga väga paljud need ministrid, kes nüüd tulin, on ju mingis osas juba, nagu öeldakse, oma palet näidanud. Nad on olnud ja, ja mis kokkuvõtte me saame? Mailis Reps juba oli selle koha peal. Mitte kõige hiilgavamalt, sai kriitikat, nii et vähe ei olnud. Sai aga, aga nagu nagu midagi ebameeldivalt eredat tema ministriks oleku ajast ka minul nagu ei meenu, et no ja lihtsalt nagu nagu aeg-ajalt taoti nuiaga maa sisse naha nagu ikka ministrid peab aeg-ajalt taguma, eks ole, aga midagi taolist asja, mis on meeles mihkel Pärnu ajas näiteks eesti rahval taolist asja. Vähemasti mina julgen küll öelda, et Tallinna haridusringkondades nähakse Mailis Repsi märksa parema meelega teaduse-haridusministrina kui tema eelkäija. Nojah, see on see, millega võrrelda, eks ole, aga okei, aga siis Aivar pöördskandaal maksuametis, mis on ka teatud märk küljes, see oli tema skandaal või oli see mida iganes, aga sa räägid ajakirjanduse üldsuse suhtumisest. Sõerdil ei ole ka ette heidetud tegelikult kogenematust ja see oleks ka väga raske. No hea küll, võtame siis või siis, või no Urmas Paet, välisminister, tule, kultuuriminister oli, avas, lõikas jah nii palju, aga. Nii palju, kui Paet jõudis käia, linte läbi lõikamas, ei ole füüsiliselt jõudnud ükski ministrina edasi. Otsustan rekordimees jah, aga no välispoliitikas, no aga ta sai ka palju hääli, aga no ühtegi nagu nagu Ilves. Toomas Hendrik Ilves armastab ütelda, et ei ole kursis tema välispoliitiline välispoliitiliste seisukohtadega, kuna ühtegi artiklit avaldanud. Seda ütles ta muidugi ka siin eelkäijaga. Ma pean välispoliitikast, me räägime veel eraldi, aga noh, tooge näiteid toome kasvõi näiteks noh, Raivo Palmaru ka tegelikult skandaalne isik. Kes, mis ajast sinu esimesed kokkupuuted temaga, ega seal ei ole, mingeid isiklikke mul ei ole. Ma olen tagasi koos ajakirjas luup töötanud, nii et kolleeg olnud, kuidas siis oli täitsa normaalne ja minu inimesena täiesti normaalne. Istusin jälle tänu Raivo Palm arule televisiooni. 1990 sellele oled nagu tänuvõlglane. Mina annan oma jutuga öelda seda, et mina jään oma isiklik hinnanguid, ma räägin lihtsalt seda, et kui me alustasime meediast, et millised märgid on kellelgi küljes, et miks, nagu see meedia võtab siis selle uue valitsuse, et miks ta teda tambib, et need on need märgid. No kui me nüüd räägime paar sõna Raivo palmarust kui märgist, siis ka täna on ju avaldatud selles samas Eesti Päevalehes intervjuu temaga ja kus on ka tema elulugu välja toodud tema eluloos on see niinimetatud kõige mustem koht, on see, kui ta läks Vaino Väljase EKP keskkomiteesse 88. aastal tööle. Ma ei julgeks arvata, et see on mustem kui nii mõnegi teise meil praegu juhtival kohal oleva inimese märke ja ütleme, hilisemad tema märgid on seotud võib-olla tõepoolest väga tiheda Teeme ka nii Edgar savisaarega ütleme teatud perioodil siis vähi kui ka Tiit Vähiga ja lõpuks ka siis Mart Siimanni nõunikuna olemisega. Aga noh, minu jaoks on ta pigem olnud alati niisugune koonderakondlik inimene kui keskerakondlik, et siin on, noh, see on nagu sinesside erinevus. Mina olen aru saanud, et Raivo Palmaru lemmikpoliitiline formatsioon, mida ta on püüdnud järgida, on sotsiaalne turumutt. Jah, seda ta on öelnud välja ja kui ta ei ole ka Siimanni valitsuses ta ei saanud ka midagi muud. Ja ja selles mõttes uue valitsuse koalitsioonileping sobib tema maailmavaatega väga hästi kokku. Ta ei ole niisugune ennukas keskerakonnana, kas ta üldse on Keskerakonnal, sest näiteks kesknädala viimases numbris teda ei ole esitletud kui Keskerakonna Keskerakonna liiget. Aga mis puutub kellelegi nii öelda mineviku esiletoomise, siis mina olen õnneks või õnnetuseks ei tea sellest põlvkonnast, kus ma minut tegevusajakirjanikuna nagu nõukogude ajal ei, ei olnud võimalik, sest ma, sest ma ei olnud siis veel ajakirjanik, et ma olin siis veel koolipoiss või tudeng aga, aga mina patust puhas, aga, aga ma pean ütlema, et mind näiteks see, kas keegi oli kellelegi nõunik Eesti NSV-s, mind see ei häiri. Ma, ma pean tunnistama, et mul ei ole selle soojaga. Ei no loomulikult seda nüanssi palmaru, et oli kellelegi nõunik, kui meie peaminister oli ju omal ajal, eks ole, Tartu üks kõvemaid parteitegelased millega. Või et ta on poolteist aastat piirivalvekoolis Ja loomulikult ei saa niimoodi asjale läheneda, noh, selles mõttes ma lugesin päris päris ajas ajas naerma, mõtlesin, et tegemist on naljanurgaga, tegelikult vist ei olnud, oli vist SL, õhtulehes oli see keskmine lehekülg, kus oli antud hinnangud 101-le riigikogu liikmed. No mõelge, selles siin võib minna nagu absurdini, ehk siis kõik need inimesed, kes, kes, kes teenisid nõukogude ajal piirivalvevägedes ja piirivalvenõukogude liidus alguses KGB-le, 40 panna märgi külge, et sa olid seotud KGB. Ei, ma selle selles loetelus on iseloomulik see, et noh, oli öeldud, keegi oli seal purjus peaga vahele ei ole ja keegi oli seal teinud riigi raha eest kellelegi seal lõunaid välja ja kui midagi muud ei leitud, siis pandi vot see nimi, kommunist ja see nimi, endine kommunist ja minu meelest oli Toomas Alatalu kohta vist vana kommunist. Nojah, eks ta vist neist kõige eaka vangi, aga tõepoolest tulles tagasi selle ajakirjanduse hinnangu juurde okei, eksju, onju ka öelnud Isamaaliit ja opositsioon, et jah, need ministrid, kes enne valitsus, et neile ei anna sadat päeva, aga noh, võiks ju siiski nendele uutele, keda veel nimetatakse täiesti kogenematuteks natukene anda aega atra seada, et näha, mis sealt tulema hakkab. Et kui mina nüüd räägiks oma isiklikust suhtumisest minu jaoks võib-olla kõige kriitilisem ministri ametisse määramine oli antud juhul siseministri puhul, sellepärast et noh, mina olen niisugune patsifist ja demokraatia, mulle üldiselt ei meeldi mundrites mundrites inimesed ametnikena, et siseministeeriumi tegevusala on siiski märksa laiem kui ainult politseitöö juhtimine tundmata. Absoluutselt, härra Laanet, et sest mul on üldse elus õnne õnnega pooleks väga vähe kokkupuuteid politseiga olnud. Mina ei pea nagu seda kõige paremaks lahenduseks, kui otsese süsteemi seest kesktasandilt tõuseb ureaga. Valitsusest parlanksi olemas, et Kaitseministeeriumit juhib kirjanik. Nii et selles mõttes küll, kuigi nüüd ma tahaksingi küsida sinu käest, Peeter, et miks ei oleks sobinud Jaak Jõerüüt välisministriks, kuigi ta on samas erakonnas ja ja kui siin nagu vangerdamiseks oleks läinud, siis pigem oleks ju siis võib-olla. Paet oma tubli spordiharrastusega sobinud. See kaitseministriks aga Mart lihtsalt seda minu käest küsib, mina ei istu parteide tagatubades ja ei, ei pane puslet kokku, eks ole, ma võin ka öelda, eks ole, oma eelistused välispoliitika ideaalvalitsusest, eks ole, aga mis minu ütlemine loeb, parteid teevad oma vangerdusi, kes kuhu sobib, eks ole noh, kasvõi see, et, et Rein Lang, kes sai nii vähe olla välisminister ja minu arvates ta sobis selle koha peal, et miks ta justiitsministriks läks. Ma ei tea, miks ta läks, võib-olla sellepärast, et reformierakonnal polnud nagu justiitssellist kõva kätt kuskilt võtta, et sinna panna. No näiteks ma ei tea. Aga tulles tagasi selle juurde, et miks valitsuse valitsus ei saa sadat päeva? Mina väidan küll, et see on seotud Eesti poliitilise kultuuri muutumisega inimestele. Eesti poliitiline kultuur on viimase nelja-viie aasta jooksul ikkagi radikaalselt muutunud ja, ja täpselt sama samamoodi on muutunud meedia meedia suhtumine sellesse sisepoliitikas, ehk siis ei antagi sadat päeva sellepärast et et elu käib teistmoodi ja tormilisem. Poliitik. Mis sadat päeva sa ikka annad, kui on käinud selline poliitiline jaskar enne seda, eks ole. Inimesed päeval ei saadud aru, eks ole, Tallinna valitsus järsku antakse mingisugune rahu, eks ole, kui kriitikud on rahvale kogu aeg pakkunud negatiivselt ela, kui kogu aeg on käinud lakkamatu pidu ja pohmell siis ei saa enam ära lõpetada. Kui 100 päeva jooksul jõuab Tallinnas juba Ta linnavalitsuses vahetada siis muidugi ei saaks anda seda sadat päeva, aga no mingil määral siiski ma nagu tahaksin veidikene anda kirjandusel nagu jäädpanna koti pea peale, et mitte nüüd nii nii hirmsasti kohe tümitada, enne kui oleks tulemused näha. Ja ausalt öeldes puudutage seda koalitsioonilepingut, et millega ma tutvusin veel siis, kui ta ei olnud ju alla kirjutatud. Siis ta ju imbus välja juba ju ajakirjandusse. Ja mina nagu vaatasin selle üle ja mina küll ei leidnud sealt praktiliselt, et midagi väga vasak poolsed, nii nagu on, on väidetud juba väideti veel siin paar nädalat tagasi, et see vasakpoolses seal võib-olla noh, tõepoolest on seotud ainult Selle pensionipensionide tõstmise nii-öelda toomisega ettepoole, aga, aga midagi muud sellist klassikaliselt vasakpoolset sealt ma ei leidnud ja üleüldse minu meelest on täiesti väär väita, et see valitsus oleks vasakpoolne. Et noh, ei kuulu ju ükski nendest erakondadest Euroopa mõistes vasakpoolsesse vasakpoolsesse jaapa, parteisse. Aga Mart, ma ei tähtsustaks neid dokument. Ma ei tähtsustaks, ei, koalitsioonilepe, et ma ei tähtsustaks ka parteide programme. Minu meelest Eesti poliitika on jõudnud sellisesse ütleksime noh, tore oleks öelda pragmatismi, aga võib-olla õigesõnaliselt künismi ajajärku, kus nagu paber ei maksa suurt midagi maksab ikkagi see, mis on parasjagu kasulik ja seda tehakse näiteks mind huvitab see küsimus, et kui on öeldud, et see valitsus istub kaks aastat nüüd lõpuni välja, mis oleks nagu hästi loogiline, tegemist on vanade kaladega pragmaatikud, kes on unustanud ära oma isiklikud konfliktid ja nõnda edasi. Esimene hinnang võiks olla see ja veavadki välja ja ilmselt peavadki välja. Aga samal ajal, kui ma vaatan, mis kõrval toimub kõrval toimub väga huvitav tendents. Et kui Toompeal on võimul Rahvaliit, Keskerakond ja Reformierakond, siis suurtes linnades käib asi nagu hoopis teist rada pidi. Et noh, Tallinnas on, koostasin meil Res Publica ja Keskerakond, sama juhtus täpselt siis, kui Ansipile anti, see peaministri koht toimus Pärnus. Ootamatu Ma mäletan seda väga hästi. Ansip tuli meil Aktuaalse kaamera otsestuudiosse ja ta ei teadnud, et Pärnus on võime ära pööranud. Ehk siis Reformierakond on üle parda visatud jälle. Et mis nagu hakkab siis toimuma, et Toompeal on nagu üks seltskond vaimus ja, ja suurtes linnades hoopis mingisugune teine. See on nagu klassikaline küsimus ja ma ausalt öeldes ei teagi, mis on kohaliku omavalitsuse tasemelt parem see, kui omavalitsuses on sama koalitsioon, mis riigis või mitte. Et tegelikult on plusse ja miinuseid. Mõlemal on plusse ja miinuseid, aga ma ma selles mõttes ei, ei alahindaks. Ma ei ole nii küüniline nende paberite suhtes, et et kui me räägime koalitsioonileppest ja seal antud põhimõttelistest suurtest lubadustest siis nendest on nagu siiski siiski erakondadel väga raske taganeda, taganeda või põhimõtetest nagu presidendi otsevalimine või või astmeline tulumaks, noh tõepoolest koalitsioonilepetes saab alati alati põhjendada. Poliitika ongi kompromisside kunst. Otsetee punktist A punkti B vaid laveerimine. Aga kui koalitsioonileppes on antud konkreetsed lubadused, millel on arvud taga ja tähtajad ja tähtajad taga, siis siis sellest on küll nagu, nagu raske taganeda. Et selles mõttes need paberid päris mõttetud ei ole. Nojaa, aga, ja nagu te ennist rääkisite, ei ole ju päris selge, ei ole päris arve taga, et kus nagu miski asi tuleb vabaduste lubaduste katet, siis? No ma ei ole ka majandusajakirjanike vist ka teie ei ole majandusajakirjanikud siin nagu öelda viimase instantsi tõde veel, aga mina olen ausalt öeldes segaduses ja ma arvan, et valijad ja, ja ajakirjanduse jälgijad täpselt sama moodi, et kui Veskimägi ütleb endine rahandusminister ütleb, et sellega mitte kuidagi välja ei tule, et ei ole raha, siis koalitsiooni poolt ütleb, et mis jama, see on meil raha täiesti olemas ja kus see tõde siis on? No ja lisaks see ja lisaks veel need, need tõelised nii-öelda rahvalikud emotsioonid, mis mis on kõlanud ajakirjandust, et muidugi on raad, kui kui riigiettevõtete juhid palkasid vaadata ja noh, et kuidas siis raha ei ole pensioniteks, ehk siis noh, segadust segadust on selles mõttes väga palju ja, ja noh, eksitavaid väiteid selles mõttes, et mis riigiettevõtte juhi palk ja ja pensionite tõstmine ei ole omavahel seotud. Jah, aga minu meelest tuleks kõigile inimestele siinkohal meenutada, et ükski valitsus ei tule võimule tühjale kohale, tema ees on olnud eelmine eelmised valitsused, nüüd on juba varsti 14 aastat Eesti iseseisvat riiki ja siin on tehtud nii või teistsuguseid põhimõttelisi otsuseid, mida enam ei saa ega ei tohigi ümber ratta, nii et ütleme, kui valitsus nüüd midagi ka lubab, nagu antud juhul siis pensionide tõstmise toomine varasemale ajale, siis ei ole muidugi see ainuüksi tema lubadus, vaid see on kellegi teise tegemata töö. Ütleme niimoodi, et me võime seda asja vaadata kahest aspektist, minu meelest ajakirjandus tihtilugu nagu liialt keskendub sellele, et nüüd tuli uus valitsus lähenemas, on valimistega, valimised on alati lähenevad ja nüüd ta tahab väga odavalt nagu osta oma valijaskonna hääli, kuid teisest küljest mida see uus valitsus siis ikka võimule tulles saaks muud öelda, kui midagi positiivset, no milleks on vaja uut valitsust, et ta ütleks, et kallid inimesed, elu läheb aina halvemaks. Surge maha, lõpetage laste tegemine ja nii edasi. No ei saa ju sellist valitsust ette kujutada, kõik valitsused on tulnud ikkagi positiivsem. Raamiga jah, ja selles mõttes oleks ka raske ette kujutada, et Res Publica endine rahandusminister Taavi Veskimägi suhestub sellesse koalitsiooni ja koalitsioonileppesse kuidagi nagu positiivse märgina, et, et see on täiesti loomulik, et Taavi Veskimägi hoiatabki väga ilusad lubadused, aga nende lubaduste raskuspunkt langeb järgmisele järgmiste valitsuste kaela. Ehk siis ta ei saakski teistmoodi. Üks asi, mida ma tahaksin kindlasti jälgida, on selle nädala Foorumi saates ja peaminister Andrus Ansip ütles väga selgelt välja, et et tõepoolest stabilisatsioonireserv on ette nähtud selleks, et tulevikus kompenseerida pensioni esimesest sambast tekkivat puudujääki. Äkki, aga et see ei ole tänase ja homse päeva küsimus, et noh, see oli tema puhul väga selge ja kategooriline seisukoht, jälgime siis, kas nii toimub või ei toimu. Jah, sest siis algab taas väitlus selle üle, kui palju seda stabilisatsioonireservi või fondi raha kasutada, sest sest mina olen aru saanud kogu aeg, et see stabilisatsioonifond on loodud selleks, et meil ei korduks Argentiina mõne aasta tagused sündmused, ehk siis, kui majandust tabab kaos, siis mingil hetkel on võimalik seda. Nojah, ainult raha tabab kogu maailma majandust kaos ja ei suuda oma stabilisatsioonireserviga seda kuidagi vältida. Küll öeldud, et tegelikult selle stabilisatsioonireservi loomise algne mõte ikkagi oligi just nimelt see arvutus, et varsti meil pensione niivõrd palju tuttavaid inimesi niivõrd vähe, et see oligi mõeldud tegelikult ikkagi pensionäride pensionide jaoks, mitte nagu loodus. Ja ja Andrus Ansip ütles ka foorumi saates. Aga demograafiline olukord on selline, nagu ta on ja, ja, ja fondist saab ükskord raha otsa, ehk siis tegelikult noh, demograafiline olukord muutub. Pikemas plaanis on mõttes ju ikkagi arvatavasti valitsus praegusel valitsusliidul olemas mingisugune plaan B, et pensionid peavad indeksi järgi niikuinii tõuseb ja ja mis on täiesti normaalne pensionid, pensionid ka ikka ikkagi tõuseb, elukallidus tõuseb siis, mis saab siis, kui reservraha on otsas? See on nagu küsimus, mille on õhku visanud ka Eesti pank. Muide, ma nagu saate eelreklaamis ütlesin ka seda, et võiks nagu mõtteid vahetada selle üle, mis on siis rohkem populistlik, kas pensionite tõstmine kiirendatud korras või tulumaksu vähendamine, et, et tegelikult noh, populism on, kui tahan eilseni tõsta. Ma ma just tahaksingi teada, et miks on see populism, arvestades nüüd hoopis teise kandi pealt, ma vaataksin pensioni tõstmisest ja me ei tea täpselt, kus see raha tuleb, aga kui me mõtleme pensionärile, kui raha kulutajad, siis kahtlemata on tema märksa mõistlikum ja, ja kaugelenägelikum, raha kuluta ja kui see noor inimene, kellel nüüd ühe protsendi võrra tulumaks väheneb ja ta saab noh, 100 200 või noh, head sissetulekuga inimene võib-olla 10000 krooni täiendavat tulu, eks ju siis tema see, milleks tema seda kasutab, on minu meelest paraku tihtilugu märksa vähem mõistlik kui, kui pensionäride hinges, kes pigem seda säästab ja annab selle üle oma järeltulijat. Et minu jaoks on küsimus selles, et kui kui inimestel tekib rohkem raha siis kasvate tarbimine ehk siis kas tarbimine, mida tähendab tarbimise kasv, on meie meie hindadele, et teoreetiline võimalus ma ei ole majandus. Aga on teoreetiline võimalus, et kui tarbimine kasvab ja hinnad kasvavad, siis tegelikult hinnatõus sööb selle pensionitõusu taas ära. Ehk siis tegelikult me, meie pensionärid, seal pensionitõusud on, midagi ei võida. Aga, aga võib minuga teisiti. Üks üks probleem nagu on, loomulikult on pensionäril kehvas seisukohas seisu seisukorral ja neil on, neil on vaja tõsta pensioni ja nii edasi, aga aga kui me räägime ikka sellest, et majandusteadlased ja demograafid on välja arvestanud, kui palju see Eesti elanikkond paarikümne aasta pärast vähenenud on ja kui suur on vanemate inimeste osakaal ja kui väike nooremate inimeste osakaal siis minu küsimus nagu sellele valitsusele ja õigetele järgmistele valitsustele oleks see, et kas on olemas selline. Ma tea, visioon, kas sellega keegi tegeleb, et kuidas seda Eesti riiki ja rahvast ikkagi 10 20 aasta pärast päästa ja mis oleksid need esimesed sammud, mis sinna teha. Kas see on see, et antakse pensioni juurde ja, või oleks siiski see, et antakse just nimelt noorematele inimestele, et nad ikkagi rohkem lapsi teeksid ja nõnda edasi ma ei tea, kumb see õige. No visioon on ju sambad? Kaugeleulatuv visioon on ju teine ja kolmas pensionisammas. Selles realiseerub nagu oma ideaalsel kujul siiski aastakümnete, aga samal ajal on öeldud, et tegelikult on kõige olulisem sammas, on see neljas pension, samas ehk siis see, et kunagi õige lähedases tulevikus hakkavad noored oma vanemaid üleval pidama. Mitte vastupidi. Nojah, eks neid variante on palju ja ma ütlen veel kord, et meie siin surevad roopa ühes servas ei saa muidugi paksemat suppi kunagi keeta, me peame mingil määral ikkagi vaatama üha rohkem ja rohkem suure Euroopa poole, kuidas täpselt need samuti kus seal täpsemalt demograafiaprobleemide, kus ka nendega võideldakse seal ja ja loomulikult meil on võib-olla isegi lihtsam olukord, sest me oleme väiksem riik ja me oleme väiksem ühiskond, kus meil on võib-olla mõningaid reforme, vorme ja muutusi lihtsam läbi viia, kui kuskil Prantsusmaal. Muutusi on lihtsam läbi viia, aga teisest küljest jälle, kui Saksamaa elanikkond vananeb ja väheneb 10 miljoni võrra, siis ei juhtu sakslastega mitte midagi ja Saksamaaga, aga kui eestlaste arv hakkab olema 700000, siis tekib küsimus Eesti riigi mõttes. Nojah, et Eesti riigi probleem on geograafiline asend suurel määral tegelikult kui me ei oleks sellise laienemishuvilise naabri külje all, siis oleks ju võimalik märksa aktiivsemalt ka öelda koopereeruda mõningates asjades, siis see ei tähenda, et me peaksime siia sisse tooma püsivalt migrante, aga kasutada nende tööjõudu, aga noh, praegusel juhul ju langeb see ilmselt aastakümneteks ära, et me siin kujutaksime ette, et meil, Venemaalt käivad siin inimesed tööl. Ehkki me oleme paganama visa rahvas, sest pärast Põhjasõda oli ju oli olukord, kus meid tõesti ei oleks nagu peaaegu enam, alles olnud, aga välja 100000 välja rabelesin alla 100000-le. Väidetavalt ja noh, tegelikult demograafiliste protsesside, kui sa ütled, et ma ei ole majandusajakirjanik, et ma ei tahaks majandusasjadest rääkida, majandus on võrreldes demograafiliste protsessidega kukepoks, sest demograafiasse võivad toimuda väga kummalised asjad just nimelt nagu sa ütlesid, et teatud kriitiline piir ületatakse, siis võib korraga mingil põhjusel tekkida nii nagu pärast Põhjasõda, tohutu juurdekasv, laste arv suureneb plahvatuslikult ja nii edasi. Neid protsesse ju tegelikult ei, ei suudagi, nagu päriselt analüüsida. Arvutu lükati, ka on võimalik majandusprotsessi arvutiga modelleerida, aga demograafilisi protsesse ei ole vist suudetud seni kusagil väga efektiivselt modelleerida. Noh, mõtleme või arenguriikidele, Aafrikale või, või Aasiale ja elektroonilisi abinõusid, mis on Hiinas kasutatud selleks, et vähendada rahvastiku juurdekasvu. Ei tea, mida see pikemas perspektiivis endaga kaasa toob nagu jõgede pööramine. Et, et selles mõttes aga, aga veel tulles tagasi selle valitsuse juurde, siis loomulikult on selle valitsuskoalitsiooni nagu loogika mõnevõrra tingitud lähenevatest kohalikest valimistest, sest tõesti valitsuses on need jõud, kes eriti ei konkureeri praegu oma elektoraadi osadega. Pärast ei konkureeri Keskerakond ja Rahvaliit konkureerivad vägagi kuskohal kohalikel valimistel, kus kohal nende valijad Enam ei, ei vaata, kui sa vaatad näiteks sedasama Faktumi küsitlus, siis maa küsitletutest pidasid senistest Eesti peaministritest kõige paremaks Siim Kallast mitte sugugi, Edgar Savisaar. Ei noh, see on maarahvas, ei aita, solaaralas ei ole sugugi nii keskerakonnameelne nagu samas annab hinnangu, et peaministril ei tähenda absoluutselt seda, mismoodi nad valimistel millise erakonna poolt Mina olen küll üsna selgelt veendunud, et praegu selle valitsuse loogika taga on just see, et elektroraadid on nagu omavahel ära jagatud ega tükita eriti. Teine no ma tahaks näha palatsile, kummal meist õigus on, kui Võrumaa nagu öeldakse, taadid valivad tulevastel kohalikel valimistel kõige inu erakonda, minu jaoks on seda me saame näha, minu jaoks on probleem Üldisem ehk siis selles ma tulen nüüd päris alguse juurde tagasi, et kui me rääkisime sellest lakkamatut pidu ja pohmell on Eesti poliitikas kogu aeg olnud viimasel ajal. Ehk siis see, millise valijarühma pärast parteid võitlevad, on ka oluline, aga varsti on väga oluline see, et võidelda üldse valija pärast. Ehk siis valimisaktiivsus on, on see näitaja ja mina julgen küll väita, et kui valimisaktiivsus Eestis on alla 30 protsendi, ma olen seda korduvalt öelnud siis on ühiskond sügavas kriisis ja siis on poliitikute ees hoopis tõsisem ülesanne kui pensionitõus või tulumaksu alandada. Jah, aga ma ei oleks selles mõttes nii pessimistlik selle valitsusliidu moodustamise järel, et, et see usaldus langeb, sest tegelikult Res Publica näide ju veenis meid selles, et mingi uue, puhta ja parema ja õiglasema jõu toomine võib anda hetkelise efekti. Aga ta tegelikult pikemas perspektiivis sugugi valimisaktiivsust ei, ei tõstnud. Selles mõttes näen pigem konservatiivsus selles, selles asjas võib rohkem aidata kaasa. Seal selles mõttes paradoksaalne asi, et kui rääkisime, et peaks olema selline visioon, et kus seda riiki viia, seda rahvast, nii peaks olema sellised radikaalsed otsused, rakuunilised meetmed, nagu öeldakse siis siis kui me räägime, räägime teisest asjast, et kuidas taastada valijate usaldust poliitikute vastu, siis paradoks on selles, et kui see valitsus kaks aastat mitte midagi ei tee siis on see kõige kindlam viis tagada valimistest küllaltki korralik osavõtt, nii et mitte midagi tegemine paraku taastab ilmselt mingilgi määral rahva usalduse poliitika vastu. See on, see on absoluutselt nii poliitikas ja see on nii ka organisatsiooni juhtimise tasandil, ehk siis kui organisatsioonis on juht, kes mitte ühtegi otsust ei tee siis organisatsioon lähebki omadega põhja, alluvad jube rahul. No mina ei oleks võib-olla nii skeptiline, aga ma ütleksin, et see valitsuskoalitsioon võib püsida küll järgmiste valimisteni, kui nad omavahel tülli ei pööra. Aga sellise elektoraadi puhul, kus igaühel on nagu oma nišš, ma näen, et selleks on palju vähem võimalust, kui oli eelmises valitsuses, kus Reformierakond ja Res Publica sisuliselt võitlesid kogu aeg samade valijate pärast. Aga, aga noh elu näitab, ma ütlen veel kord, et ega meie ei taha nagu eriti sadat päeva anda ja nagu ütleb kirjanditeema rahvas teab hüüumärk küsimärk. Nojaa, aga üks asi, mis on nüüd nagu selles mõttes on ka väga oluline muudatus, mida tuleks tähelepanelikult jälgida, et kuni siiamaani ei olnud ju Riigikogus opositsiooni olemaski see oli nii nõrguke, et sellest ei tasunud rääkida, aga siis nüüd on tekkimas ju päris tugev. Kas me arvulises mõttes tugev opositsioon, kus on Res Publica oma kõige suurema esindatusega pluss veel Isamaaliit, kes täna mis te õieti mäletan, valib endale uut esimest suurkogul ja sotsiaaldemokraadid ja siis need ahjualused need akna. Selles mõttes on ju ja ka Ansipi hääletamine ju näitas seda, et noh, mis ta oli, 53 40 see on ju selline päris kõva kõva opositsioon, kui sinna veel mõni Nojah, muidugi, kui sa räägid sellest opositsiooni ühisrindest, siis ma tahaksin kangesti loota, et Res Publica ei ürita seal endiselt esimest viiulit mängida, nagu ta üritas ebaõnnestunult valitsuses mängida. Jah, aga oposaks opositsioon, võtkem. Opositsioonis võiks olla Res Publica esimene viiul isegi teatava kasutegurit. Ja mõistagi opositsioon peab olema tugev ja. Siiamaani oli olukord nagu suhteliselt nõrk, et nõrk opositsioon ei, ei tähenda riigi jaoks pikas perspektiivis midagi head. Jah, ainult et noh, ma ei näe seda platvormi, millele see võiks selline opositsioon oma oma poliitika üles ehitada, kui seal ainult kriitika, siis ei ole muidugi konstruktiivne, noh, on Juhan Parts ja selles samas foorumi saates välja käinud ikkagi selle Eesti arenguidee ja ettepaneku kokku leppida. Teadmistemahuka või teadusmahuka tootmise arendamiseks ja hariduse ümberkorraldamiseks, mis kangesti meenutab nagu ühiskondliku leppe põhimõtet, et huvitaval kombel on siis nagu Res Publica selleni selleni välja jõudnud, et need kõik erakonnad ja ja ühiskond peaks kokku leppima mingis mingis sellises konsensuslikus arengustsenaariumis. Aga, aga noh, ma ei usu, et see nüüd vaevalt opositsiooni välja kannab see idee siis peaks ikka midagi kirkamad seal leidma ja peaksime olema ka seal opositsioonilt kirkaid juhid. Kui me mõtleme näiteks sellesama Suurbritannia või teiste riikide kogemuse peale, siis opositsiooni edu on tihtilugu olnud seotud ikkagi karismaatilise juhiga, keda nähakse näiteks olemasoleva peaministri asendajana, aga seda praeguses opositsioonis mina küll ei näe. Noh, opositsiooni osapooled aga isamaaliidus vabandada. Oled on ju väga erinevad, et noh, Res Publicas me need karismaatilisi, kas siis jutumärkides või ilma liidrid leiaksime hunnikute viisi, aga aga Isamaaliidu ja häda minu hinnangul on see, et meil selline selline tõeline liider praegu nagu silmapiiril ei, ei terenduvad. Mart Laar. Kuuldavasti vist ei taha üldse enam? Tema kaitses doktoriväitekirja temale teadusesse. See oli eriti tegutseda, rääkimata sellest, et akadeemikuks saada akadeemikuks, et Isamaaliidu, jah, probleem on see, et meil ei ole sellist rihmaga juhtimist veel silmapiiril. Jah, ja ütleme, Res Publica juhi Juhan Partsi karisma on natukene nagu auklikuks lastud. Nii et selles mõttes, nagu ma ei näe ja noh, sotsiaaldemokraadid vaevalt saavad olla sellise opositsiooniliidrit, eks nad võivad olla küll seal kaasas rääkijateks ja räägime aknaalustest ehk sotsiaalliberaalidest. Keele saatus on nüüd kõige kurvem kogu selles protsessis. Lõppkokkuvõttes. Nii et no see on tore ju, kui opositsioon kokku lepib ja see annab alati demokraatiale nagu nihukest kindlust juurde, et ei hakka keegi oma kolme häälelist ülekaalu kuritarvitama, sest tõesti koalitsiooni ülekaal on ikkagi väga tänase päeva seisuga, kui me mõtleme ikkagi tõsiste hääletuste peale, mis ees seisavad siis neid hääli seal kokku koguda, kui üks jällegi Keskerakonna liige näiteks otsustab taas akna alla kolida, siis muidugi võib, võib siin juhtuda igasuguseid kummalisi asju. Ei, sealt koliivist enam keegi, pigem vastupidi, mõni tuleb jälle uuesti parteidest, väga harva on ka, pigem pigem seda, jah. No me ei hakka siinkohal ennustama, kes on esimene üksi kooli Vanad ja tuntud parteid on ikka olnud, kes 11, kes 15 aastat õigel teel. Nojah, ühesõnaga, et mitte lõpetada nüüd kurval noodil, siis soovime kõikidele kirjandikirjutajatele, kellel veel on vist paar tundi aega teemade kallal teemade kallal mõtiskleda. Eduja vahedat sulge ja lõpetaksime siis saate, kus täna olid Peeter Kaldre ja Ainar Ruussaar, Eesti televisioonist, saatejuht Mart Ummelas ühe kirjandi teemaga, mõttest sünnib tegu, tegudest saatus, kuulmiseni.