Tere ja kaunist päeva sul näha raadiokuulaja kes sa siis teadlikult või juhuse tahtel oled sattunud sellele lainele kus kuulame kaunist ooperimuusikat ja, ja kus minu vestluskaaslaseks on, on inimene, kes sellest valdkonnast lugu peab. Vestluskaaslase juurde tuleme pisut hiljem ja hakkame temaga mediteerima ooperi ja miks mitte kõikidel muudel teemadel, mis mis võivad pisutki huvi pakkuda meile. Kuid alustame muusikalise näitega ja nimelt siis sülmazine ooperist Daiis hakkab kohe kõlama imekaunis meditatsioon. Ja Neeme Järvi on dirigendipuldis oma Jötebori sümfoonikutega. See kaunis muusikalini meditatsioon siis häälestas meid mediteerima ooperi teemadel ja pean ütlema, et kogu see hooaeg, mil need saated on olnud eetris, on minule isiklikult olnud väga rikastav. Jaa, jaa, väga palju juurde õppinud just nende külaliste kaudu, kes siin stuudios on käinud, kes on kirjeldanud oma nägemust sellest sellest valdkonnast ja see on olnud väga õpetlik ja samas muidugi ka see millist muusikat siis inimesed kuulavad ja mida nad eelistavad ja meeletult tore on olnud see, kuidas nad seda põhjendanud on. Sest külaliste hulgas oli valdavalt need inimesed, kes oma igapäev elusooperiga just kokku ei puutu, nendel on teised erialad. Kuid kes meelsasti tulevad etendustele ja üht-teist teavad sellest ning kellel ka kodus kodudes on riiulitel ooperite plaate. Ja Eesti Raadio oli nii lahke ja, ja arvas, et et need saated on suhteliselt õnnestunud ning arvasid siis, et võiks ka järgmisel hooajal nad veel edasi minna. Ma usun, et gurmaanid ei ole Eestist, ka ooperigurmaanid ei ole kuskil kadunud ja neid on kindlasti ka väga arvukalt veel, kes vääriksid ja võib-olla ka tahaksid tulla siia saatesse. Kahjuks minu võimed on olnud piiratud selles, et, et viia väga tõsiste inimeste ajalised võimalused kokku keda ma oleksin siin kindlasti tahtnud näha, nende hulgas ka mitmeid tuntud poliitikuid. Aga järgmisel hooajal me kavatseme seda saadet siis jätkata natukene teistsuguste külalistega, ehk siis just nimelt Nende gurmaanidega, kes kes just tegelevad igapäevaselt ooperi kas siis laulmisega või dirigeerimisega või Manageerimisega. Ja, ja olgu siis ka see tänane saade. Teiseks, väikeseks pilootsaateks järgmisele hooajale ja, ja ma olen saatekülaliseks palunud oma oma hea sõbra, kolleegi, kauaaegse tuttava, Rahvusooper Estonia peadirektori Paulgima, tere tulemast. Ja meie vestlus saab olema pisut võib-olla veider, sellepärast et oma igav päevases töös kindlasti me käsitleme seda valdkonda palju vahedama skalpelliga, kui, kui seda hetkel siin avalikkuse ees ja stuudios võib-olla peaks tegema. Aga, aga kindlasti usun, on sinul väga palju huvitavat rääkida ja mina tahaks ka kasutada võimalust ja küsida. Pigem pannes ennast justkui raadiokuulaja rolli sinu tegemistest ja kogemustest selles valdkonnas, et alustaks ehk kõigepealt sellest, et kuidas sa siis ikkagi lasteraadiomajast sinna ooperimajja sattusid, et oli see mingisugune salakirg juba sul endal ka olemas või või lihtsalt sinu masti ülemustel need need asjad nii käivadki, et ühe kõrge koha pealt teise peale Jah, me ei oskagi öelda, ei, salakirg ei olnud, aga aga kui nüüd tõesti natukene minema, kui vaadata, siis tegelikult üldse muusika, kui palju on minu esimene töökoht, oli Estonia teatri orkester. Ja oli suisa konkurss ja ma mäletan, Andrus Järviga saime siis mõlemad olime muusikakooli õpilased sellel ajal ja saime nii-öelda kahe peale siis selle koha kumbki pool kohta ja, ja nii see algas, aga aga noh, minu muusikukarjäär jäi lühikeseks, kui sõjaväes oldud kaks aastat maha võtta, siis pastat ja siis siis ma siirdusin nagu jah, ütleme, muusikaelu korraldama, kui nii võib öelda erinevatel erinevatel ametipostidel, kuni siis tõesti jah, nüüd juba pisut natuke rohkem kui 11 aastat tagasi raadiost siis Estoniasse tagasi jõudsin ringiga, nii et selles mõttes olnud Igava elulooga inimene või olen, et olen ainult elu jooksul kahes kohas töötanud Eesti raadios ja Estonia teatris. No see on vaieldamatult sinu suureks plussiks, et, et sul on muusiku taustaga, aga tuleb sul äkki meelde inimesed ei pruugi seda teada, eriti ka su kolleegid. Välismaalt kellega sul tuleb palju suhelda, et on sul seoses ega olnud ka mingeid selliseid juhuseid või üllatusi, kus kus on kulmud kõrgele tõstetud, et üks selline mänedžer teab, mis asi on partituur ja mis asi on taktikepp ja oskab Vahlia veel vahet teha. Noh, ma arvan, et see tuleb kindlasti kasuks, aga, aga kolleegide hulgas on tõesti väga erineva taustaga inimesi ja ja kusjuures on noh, olen ka kohanud finantsiste, ehk ütleme siis majanduse finantsharidusega inimesi, kes, kes teavad ka, mis asi on partituuri, mis vahe on siiber mullile Ladieesil. Nii et selles mõttes on, on see, aga seal peab olema. Nojah, üks selline ühine ühine tegur, et et Sa pead seda asja ikkagi armastama, sest muidu niimoodi kohusetundest ainult seda tööd teha, seda on pähe. Kas selline juhi amet olla olla suure institutsiooni juht, kus töötab 500 inimest, kellest pooled on pooled, on ise loojat ja loojanatuurid, et kas siin on mingisuguseid omadusi või noh, ma ei nõua näpunäiteid. Julgeksin küll väita, et see on võib-olla pisut teistsugune kui, kui mõne vabriku juhtimine et milles eripära seisneb, on ja inimesed seal on ju väga kirglikud meie meie, et kõik, et kas, kas see nii-öelda siis direktorile muudab direktoriga kirglikumaks või on just vastupidi, sa pead külma, külma pead säilitama, kogu aeg on see sind häirinud, on see sulle kasuks tulnud, abiks olnud? Noh, eksjuht ei ole ka mitmesuguseid ja ja, ja teatrites on ka tihti selliseid, selliseid juhte on väga tugevad isiksused ja, ja väga noh, ütleme siis niimoodi suhteliselt jõuliselt teostavad just oma visiooni, noh, teate, et on üldse võimalik mitut moodi juhtida. Mina ise pean ennast nagu teist tüüpi küll juhiks. Tegelikult ise võid ju pidada mida tahes, mis teised arvavad, oli oluline, kuidas kõrvalt paistab aga rohkem oma arvates selline meeskonnamängija ja, ja ja ma olen oma motoks nagu Nad on püüdnud hoida, et minu asi on tehase kunst võimalikuks luua, luua teistele need võimalused. Ja muidugi selles rollis on väga erinevaid ülesandeid ja tihti tihti sa pead olema nii-öelda pidurit pidurda ja tihti pigem isegi rohkem kui gaasiandja, sest kuni nii labaselt võib väljendada, sest ega kunagi ei ole ideede puudust tähtis on need õiged ideed ära tunda, leida selliseid ideid, mida, millega inimesed kaasa tuleksid maja seest. Et mis motiveeriks neid efektiivsemalt teha ja, ja, ja tasakaalustada neid erinevaid huvisid, mis tõesti nagu sa ütlesid. Teatri On on kirglike ja pühendunud inimesi täis kellel, kellel on väga palju Igalühel omad omad visioonid asjast. Ja siin mina eelkõige olen näinud just enda rolli niisugust, sellise ütleme, moderaatorina vahendajana tasa kaalustajana ja ka innustaja, kui vaja ja, ja et hoida, hoida kuskilt noh, olla nagu öeldakse see jäämäe veealune osa, mis, mis hoiab, hoiab selle asja stabiilselt, et et alates sellest, et nii-öelda tuba on soe ja, ja palgad makstud kuni selle pooleni välja, mis, mis nagu silma paistab lavalt ja kõrvu kostab. Nojah, kirjast rääkides saan siis mina vist niimoodi aru, et et sa eelistaks, et laval oleks võimalikult palju kirgi ja võimalikult vähe oleks neid lava taga koridorides. Jah, seda küll, sest kõikvõimalikud noh, ütleme niimoodi, et luua stressiolukorras ei ole võimalik ja, ja kui, kui tekivad mingid pinged ja mingid intriigid või mingid siuksed, noh, ükskõik mis, mis võib juhtuda, siis igal juhul mõjub TÖÖ kliimale halvasti, see halvab ja kuna teater on selles mõttes väga keeruline, et kui on ikkagi viis, kuus etendust nädalas erinevaid, siis ütleme siis niimoodi on ju erinevad erinevad protsessid on väga erinevates faasides, mida tuleb, mida tuleb mida tuleb juhtida ja sinna masinavärki nagu nii-öelda liiv liiv, liiv vahele läheb siis. See on väga-väga paha asi. Kirega jätkame aga seekord siis edasi siis muusikalises vormis ja talupoja au anneks Pietro mas kanni, selline väga tuntud ooper kus kirge kirgedest puudu ei tule. Jaagnesbaltsa siin koos kolleegidega. Josep esin opoli on dirigent verest, sellisest toredast etendusest laulab meil koos kooriga näite tõelisest kirest. Tere tulemast tagasi ooperilainele läks ju väga hästi, häälestas seen talupojaaust, mida on siis ilmselt õnn näha ka tuleval aastal juubelihooajal Estonia Fishil ja Estonia direktoriga siia saatesse tulles leppisime kokku, et me Estoniast väga palju ei räägi. Aga kuna saade valmib siis koostöös Eesti Raadio, Rahvusooperiga ja tulekul on ka meie suur juubelihooaeg, siis, siis ei ole midagi teha, siis me peame ka seda teemat natukene puudutama. Aga eks ta ole ka üks selline etapiline moment juubelit ta aegu ikka vaadatakse ju tahapoole ja meenutatakse. Küsiksin sinult päästet, et nüüd see 11 aastat, kui võib mingisuguseid kokkuvõtteid juba teha või hinnanguid anda, siis milline aeg on olnud Estonia jaoks ja ja milline saab olema Estonia tulevik. Nüüd, kus me oleme Euroopa liidus ja kus ka siin Eesti arengut ehk muutuvad ja kas siis soodsamaks ooperile kui niisugusele, sinu hinnangul? No iseseisvusaeg on meil olnud 14 aastat, nüüd ütleme, eks ole, ja ja see aeg on üldse Eestil olnud äärmiselt dünaamiline ja see muutus aeg väga paljude asjadega on tulnud, uute asjadega on tulnud meil kõigil kohaneda ja omaks võtta ja uutes olukordades uusi uusi lahendusi otsida, leida ja, ja ellu viia. Ja see kõik käib ka Estonia kohta tegelikult. Ja noh, tegelikult ma arvan küll, et Estonia teatril läheb suhteliselt hästi praegu. Ja kui ka ümberkaudsete kolleegidega vesteldes ja peab seda pilti nagu üldpilti sobitades, siis just nagu seda silmas pidades mõtlen, et läheb hästi. Ja muidugi, mis on, mis on, sellest on ka mida, mida ütleme teatrikülastaja, vaataja kuulaja ei tea peagi teadma ja ka tähele panema on ka tegelikult see, et ega noh, bürokraatiat on tulnud aastatega juurde nii-öelda see paberimajandus läheb järjest keerulisemaks. Ja tegelikult see, millega tegelevad kõik ooperimajad üle maailma, on ikkagi see, et kui nädalas on ainult seitse päeva inimestel võimalusi mida selle seitsmeõhtuga nädalas teha, see võimaluste hulk järjest suureneb. See, et kuidas teha ennast nähtavaks ja kuuldavaks. Kuidas? Noh, hea, hea, sa pead nagunii olema veel ei ole, see ei ole, see ei ole veel mingiks garantiiks, et et, et inimene just ostab sellesse teatrisse pileti ja sellele etendusele. Meil peab olema midagi sealjuures ka see on ka imidži küsimus ja selles mõttes on selles mõttes on ka Estonia, noh kui nii võib kunstist või kunsti kohta öelda, et Estonia on tegelikult väga tugev kaubamärk Eestis ja, ja siin ka lähinaabruses. Noh, selge see. Me noh, ütleme maailma maailma mastaabis noh tihti tihti me loeme ka ju meediast igalt poolt, kõik on ju maailmakuulsad ja ja tegelikult noh, palju neid maailmakuulsaid inimesi üldse on võib-olla, kas ma, kas ma ikka Schumacheri retki üle maailma teatakse, aga kui me räägime nüüd üks asjaolu, millega me kindlasti võime ületada ületada uudiskünnise nagu ka maailma mastaabis ja me oleme ka seda teinud, see on meie oma, oma eesti algupärandid. Ja ja, ja selles osas ka, kui vaadata tagasi sellele sellele perioodile, siis noh, aeg-ajalt ju sellist auku või vahet, kus ei olnud ühtegi eesti algupärandit 95.-st aastast või kui uuesti tuli lavale veebruaris 95 tuli, kui ma õieti mäletan, oli Eino Tambergi. Ja sealt edasi on tulnud väga palju noh, praktiliselt igal igal aastal midagi ja, ja kas nende nende hulgas ka Raimo Kangro süda, ütleme siin Tubina Barbara on diisel Huusel ja ütleme nüüd Kaufman viimastena, need on ka sellised asjad, mis mis on ületanud, ületanud ka maailma nii-öelda professionaalse pressi uudiskünnise ja seda ma pean tegelikult nagu kõige suuremaks tunnustuseks Estonia teatrile. Nüüd hästi lühidalt raevukalt ja, ja otsekoheselt küsin, et kas Eesti vabariigis on rahvusooperit mugav juhtida. Ma ei oska öelda, sest ma ei ole kuskil mujal juhtinud rahvusooperit kas peabki olema mugav? Ei, ma, ma usun, et ei ole sellepärast et noh, ütleme siis niimoodi, et Eesti oma 1,4 miljoniga see on, ütleme, üks niisugune noh ütleme, keskmine Euroopa linn. Ja, ja kui me vaatame noh ja püüame nagu selles skaalas siis püüaks võrrelda, siis siis selles linnas on linnas on ütleme teatrit, millest kahes küljest kahte võib pidada siis muusikateatriks, nagu peale selle veel ütleme, on meil ju siis eks ole, Tallinna filharmoonia ja, ja ERSO ja, ja veel linna orkestrid. Et siis selles linnas täna on tegelikult muusikakultuurielu uskumatult rikas ja mitmekesine. Sellel on väga palju häid külgi, on ka sellel on ka tülikamaid külge või ütleme siis tugevamaid külgi, me kõik oleme ka konkurendid ja, ja eriti ütleme räägime muusikateatrist, siis muusika teater on noh, paratamatult väga-väga kallis kunsti kunstiliik ja ta on maksumaksjale ikkagi üks väga suur koorem. Sest traditsiooniliselt Euroopa rahastamismudel on ikkagi ikkagi riigieelarve toetus. Noh, tihti on ka see kombini Piritalt kohaliku kohaliku selle linnaga, kus nii-öelda kohaliku omavalitsuse või, aga kus teater tegutseb ja, ja piletitulust ja sponsoritest ikkagi noh, ütleme Euroopa klassikaline mudel on 80 20 ja selles mõttes on ikkagi see sihtotstarbeline eraldis, mis, mis näiteks 2005. aastal rahvusooperile on riigikogu eraldanud, see on 92,8 miljonit, see on väga suur raha. Aga teiselt poolt, kui me võtame, noh, selleks et muusikateatrit ja noh, peab olema, peab olema, ütleme noh, ütleme ütleme, kaks suurt vaala, seal orkester ja koor kindlasti. Ja peab olema kuskil need dekoratsioonid ja kostüümid valmis teha ja meie oleme traditsiooniliselt kolmesammuline teater, eks ole, ballett omavahel. Ja see kõik võitleme, olen ka nagu selle Estonia funktsioon ja on ka see, et me tegelikult oleme ka siin väikses Eestis ühe teatud hulga erialade. Ja, ja ütleme noh, spetsialiteetide nagu järjepidevuse hoidjad. Me hoiame ja arendame teatud oskusi, sest teatris on väga palju selliseid erialasid, mida õieti kuskil õppida, nagu ei olegi. Sa Meil on veel sellist, ütleme noh ütleme siis selli ja meistrivahekorras õppimist, et, et alustad, selline, kas saad meistriks või ei saa ja selles mõttes on, ta on, on ta kindlasti noh, ütleme laiemas Matti ütlemise Estonia teatri- ja kontserdimaja on tegelikult minutis eesti kultuurile väga oluline, mitte ainult muusikaakadeemia ja muusikakoolide süsteemi ja balletikooli ja ja selle kaota ikkagi ta ikkagi on. Noh, ütleme niimoodi, et meie vaatajatest on üks kolmandik välismaalased ja see, see on, see on müüt, et on ainult vintis soomlased, meil, see, see, see nii ei, kes on käinud, eks ole, ta on ka visiitkaart ja järgi ka noh, tuntakse meid ka mujal ära. Et kui meil seda ei oleks, siis noh, ega meid, meid nagu päris täisväärtuslikuks partneriks oleks raske nagu pidada. Aga selge see, et iga aastaga, mida aasta edasi, seda, seda tõsisemaks läheb konkurents, konkurents just ka selle vaataja ümber. Ja sellest tulenevalt väga oluline, milline Šafišon, afiš muidugi sõltub jälle väga palju rahast ära ja nendest aga mitte ainult rahast, vaid ka nendest inimestest, kes Maiason. Sest noh, see on küll suur hulk raha, mis ma mainisin, aga umbes tegelikult koos maksudega meie palgafond, noh, praktiliselt see raha läheb nendele nendele inimestele palga maksmiseks töötavad üle 500 inimese. See tähendab seda, et kõik uuslavastused veel võib-olla väga lennukaid, ideid, aga, aga, aga kõik uuslavastused ja külalised, keda me kutsume nende kulud, tuleb katta sellest piletitulust sensoritest. Ehk tegelikult see teevõimaluste tee on üsna kitsas, et hoida üleval noh, huvitavat repertuaari ja seda arendada ja muidugi, mis üks asi on, hea, et noh, eks spetsialiseerumine on ka märksõna üldse tänapäeva Euroopas, kui ka teisid teisi teatreid vaadata, siis ma usun, et Estonia jääb, Estonia tulevik on kolme sandiline, aga ma olen kindel, et et noh, pilt on pilt, no nii palju muutunud, kui, kui üle 40 aasta tagasi Panso tegi veetleva leedi Estonias, mis on muuseas minu esimene Estonia elamus ka Tartus poisina sõitsime sõitsime seda vaatamas ja Tallina siis Estonia on olnud läbi aastate nagu kõigesööja, eks ole. Aga viimastel aastatel või viimasel kümmekonnal aastal on väga jõuliselt ka mitmesuguseid muid teatreid ja projekte tulnud nagu tegema muusikaliturule. Ja, ja nüüd on nagu selle Vanemuine võtnud käsile ja ma arvan, et see, see nii-öelda projektikaupa tegemine, see, see nüüd väheneb, see tähendab seda, et Estonia ei pea enam ise tegema muusikale ei mingeid muid asju, et me saame keskenduda sellele, mida, mida teised, kas ei tee, ei suuda, ei taha ka seda missiooni või noh, ma ei häbene, ega siin öelda seda kasutada sõna missioon, mis on ka tegelikult rahvusooperiseaduses kirjas. Moodi, ütleme noh, kuulge, me räägime siin praegu nagu laulu lauluteatrist siis samamoodi ma siin puudutaksin ka balletiga tegelikult viimase Aastaga ka meie nii-öelda tantsuteater on muutunud uskumatult rikkaks ja mitmekesiseks meil on, meil on kõikvõimalikke suundi Eestis ja, ja jällegi on on see selles mõttes hea, et Estonia saab keskenduda ainult sellele klassikalisele muusikast lähtuvale koreograafia, klassikalisele varvas, varvas tantsule, mida, mida siis teised teised trupid ei suuda teha, sest ta on, ta on, ta on väga mahukas ja ja väga keeruline, nii et ja, ja muidugi kui ja kui kui toimub ka mingi spetsialiseerumine, siis on selge, et on võimalik saavutada ka paremaid, paremaid tulemusi mis on nagu Estonia või noh, üks väljakutse või selline, mida võib öelda, et noh, kui me võrdleme siin lähinaabritega ütleme siin põhjas ja, ja lääne poole, siis ütleme, eelarvete vahe on kuskil 10 12 korda. Palkade vahe on kuskil kolm kuni kuus korda. Ehk siis järelikult noh, kui kui palgad on makstud, kuhu siis see ülejäänud raha läheb siis siis oluline, Nahkuduva viimane näitasin põhjanaabrite juures padaemanda. Lümanda lavastuskulud olid 400 ületasid 400000 eurot. Noh, ütleme ütleme laias laastus kuus miljonit, Estonia teater toob kõik hooaja uuslavastused ja kõik jooksvate etenduse kulud on kuskil 4,2 miljonit fanti, ühesõnaga see, mida, mida võiks efektsevaks teha, on see, mida, mida, mida silmaga näha. Ja kui tõesti, kui see publik täna on ta Stockholmis, homme Helsingis ja ülehomme Tallinnas, et kuidas nüüd võrdleb, et me, me, me ei tohi, me ei tohi siin nagu väga-väga jalgu jääda, see homme peab hästi ja tantsima. Hästi, orkester peab hästi mängima, see on, see on iseenesest mõistetav. Vaata sellest sellises olukorras noh on, on ikkagi ja, ja selles mõttes tulevik läheb selles mõttes järjest keerulisemaks noh ikkagi noh, ütleme selline. Ah, minimaalselt selline 12 12 15 protsendiline eelarve, kas aastas võiks, võiks meid hoida siis mitte rohkem maha jäämast aga mitte mitte enamat, nii et noh, nagu mina alati olnud ka, kui ma kirjeldan neid olukordi ka või kui küsivad kam noh, kolleegid mujalt maailmast, siis me noh, ma olen vastandikaat, elu Eestimaal on võimalik ja see tähendab ka seda, et ka muusikateatritegemine on võimalik, ta on keeruline, sest täpselt tuleb oma ressursse lugeda ja seda enam, kui ressursse napib, siis siis ei saa neid ressursse nagu jagada või kasutada ajutistele isadele ja siinjuures ma tahan öelda, et me ei saa ka kaasa minna trendidega, sest lend on ka ajutine asi. Me peame hoidma seda Nihukest tugevat keskmist liini. No kokkuvõttes võib öelda, kuulates sinu sellist erutatud, kuid kuid üsna veendunud vastust, et fortuuna on su põske siis ikkagi kokkuvõttes paitanud. Mitte sul sinu poole seljaga olnud. Ma usun küll jah, et ma võin olla tõesti tänulik, et mul on, mul on nii palju nii häid sümpaatseid, kolleege teatriga ja, ja neid kolleege, kust kust on olnud või kellelt on palju õppida, need on tulnud ka nüüd rahvuslased viimastel aastatel rahvusvahelises mastaabis juurde. Sest sest ega noh ega siin kui Eesti mastaabis vaadata ka kogemusi, noh, ütleme pealegi, kui sa kellegagi nagu vahetada ei olegi selles mõttes, et noh, just selle organisatsiooni suuruse ja, ja, ja tema tegutsemiskeerukuse noh, selles selles osas noh, kuskil kuskil ennast ainult nagu elu elu koolitab, ütleme niimoodi. Fortuuna juurde ei viinud ma juttu mitte juhuslikult, vaid Karl Orphil on üks selline teos nagu karmiin jaburana ja sealt on üks, üks vooru fortuuna, nii et las see muusikapala olla siis eelmise jutu kinnituseks. Tänase ooperigurmaanide saatekülaliseks on Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma ja oleme siin tõsist juttu juba rääkinud ja tõsist meestega. Need jutud, sellised tõsised kukkuvadki välja mis on ju normaalne, aga püüaksin nüüd vähegi võimalik natukene pehmematel teemadel seda juttu edasi veeretada. Ma ei tea, kui palju meil on ühiseid omadusi sinuga aga, aga üks asi on küll saatuse poolest meil ka ühine, et ka meie abikaasat, mõlemad muusikud ja nendest nendest asjadest, olles rääkinud kolleegidega, siis tavaliselt kõik ütlevad niimoodi, et me kodus tööjuttu ei räägi. Ja, ja et, et kuidas, kuidas sinul ja Hellel sellega koos käite etendustel, kontsertidel, kas tõesti võib uskuda seda müüti, mida muusikud räägivad, et teate me üldse nagu muusikast omavahel ei räägi? No nii-öelda ei saa üldse räägi aga see, et me iga päev noh, nii-öelda tööd koju kaasa võtaksime, see on küll ei võta kindlasti kohe ja siin on isegi mõned niuksed naljakad momendid on tulnud tuttavate sõprade kaudu välja, umbes et küsides minu käest midagi Elle asjade kohta ja Elle, kes näevad seda, et kuidas sa ei tea, siis seda tõesti ei tea, kuigi see võib olla selline noh, asi, et noh, kindlasti on omavahel infot vahetatud ja, ja aga, aga kuidagi niimoodi aegade jooksul välja kujunenud on oluliselt lihtsam ja kergem, sest tõesti, me töötame nii lähedastes valdkondades ja aladel ja, ja see ei tule siis töö koju kaasa võtmine ei tule asjale kasuks. Kindlasti. Ainuke oma kogemusest võin öelda, et see tegelikult võttis aega, et sellest aru saada ja seda, seda, seda tuli õppida, sellepärast et abikaasa sageli, kui need valdkonnad on lähedased on ka ju piksevardaks, võib-olla mõnikord ja mõnikord inimeseks, kelle peale ma oma mõtteid kontrollida, aga, aga tuleb vist jah, kiusatusest võitu saada ja ise hakkama saada. Jah, ma arvan küll, et nii on õige. Oled siin mitmeid kordi rääkinud oma kolleegidest raja taga, kes on siis ka teatrijuhid või produtsendid või või festivalide suured mänedžeride ja, ja sinu tollane tutvusringkond on, on väga suur. Mis organisatsioon on oopera Euroopa, millega ta tegeleb ja miks näiteks meil peaks teda vaja olema? Jah, oper-Euroopa ühendab siis Euroopa ooperimaju just ooperimaju ja, ja tegelikult on väga palju väga palju selliseid valdkondi teatri sees, mis mis, mis nõuavad omavahel koordineerimist ja üksteiselt õppimist ja kogemuste vahetamist, hoolimata sellest, et kõik on nagu omavahel konkurendid noh kõige kõige tuntum tehakse mingeid ühisprojekti, nii-öelda kooprod, actioneid, kui nii võib öelda, et siis ühiselt kaks, kolm ooprimaja mõtlevad, mõtlevad välja, mida nad tahaksid teha ja siis jagavad nii-öelda kulusid, see on, ütleme nagu kõige tõmbvorm, mida, mida, mida teed, aga tegelikult väga palju väga palju ka Euroopa liidu sees, sellist ütleme seadusandlikku tegevust ja selle jälgimist, mida, mida ütlemise Opra Euroopa peab siis nii-öelda Euroopa liidu juures jälgima, kuhu see seadusandlus. Ja, ja kuna ütleme, muusikateatrid on oma oma noh ütleme siis niimoodi artistidelt väga rahvusvahelised kooslused siis, siis on üks, üks peavalu, millega, millega, millega väga palju tegeldakse, on see, et kuidas vältida topelt maksustamist. Ja kogu see maksu maksubürokraatia, mis, mis lähebki järjest järjest keerulisemaks kogu aeg ja järjest töömahukamaks. Aga noh, see on jälle ja, ja palju selliseid valdkondi on muidugi mitmeid on veel mis, mis tegelikult ütleme, nagu tavalise vaataja kuulan, kuulajani ei jõua ja, ja muidugi mis ka nüüd kavatsetakse järgmine aasta kokku kutsuda ka üks suurem suurem foorum, see on see, et väga palju tegeldakse. Noh, selles mõttes, mis on ooperi tulevik just vaatajate poole pealt, kuhu, kuhu suunas ta liigub ja ja, ja muidugi jõukamad midagi, mida jõukamad teatrid ja need võivad ka eksperimenteerida rohkem. Eks püütakse leida ka uusi vorme, aga, aga see ooper on selline üsna traditsiooniline vorm, sest väga-väga raske on ikkagi leida sellist, ütleme noh, nendest modernsetes lavastustes sellist ikkagi õnnestumist, sest reeglina ikka kipuvad, kipuvad noh ütleme, aia taha minema. Sest nojah, ütleme vanades Euroopa kultuurriikides seal, seal võib endale seda rohkem lobeda lubada, sest kõik on nagu, kõik on nagu ära nähtud, juba tehtud ja siis tehakse siis tehakse nagu nalja ka. Ja, ja mitte nalja, vaid arvan, et isegi päris tõsiselt seda tehakse, aga, aga, aga just see trend, et tuua see argielu nagu lavale maksta, hirmus kallis pilet India ja, ja selle asemel, et sõita agulis seda vaatama, tullakse siis ooperimajja lavale vaatama ja on üks, see on üks selline trend, aga sellel ei ole ka väga palju väga palju vaatajaid, nii et ta tegelikult ikkagi kuskil see tasakaal selles repertuaaris selle vana vana ja uue vahel muidugi on osad osad ooperis mäletan ka, kes noh. No kõik, kõik toovad võrdlusi ka. Milano La Scala, Jahla skaala küll asula skaala näiteks ei kuulu opera Euroopas Opradibastiga ei kuulu, eks ole, palee ka ei kuulu samas ütleme nendest suurtest hiidudest, kui nii võib öelda. Kommentaar. Ma tahan, kuulub jah ja on väga aktiivne ja väga-väga ütleme kollegiaalne ja, ja noh, väga-väga häid mõtteid saab nendega vaatia, nendelt on ka palju õppida, muidugi, nende nende vahendid ja võimalused on, on ka teised. Nii et jah, ta ühendab praegusel hetkel, kui ma õieti mäletan, on kuskil 90 ja 100 vahel on neid liikmeid noh, palju regulaarselt toimivaid ooperimaja üldse, ütleme noh, ütleme a'la sedalaadi kui meie palju neid Euroopas on, ma arvan, et ka ei ole kokku lugenud, aga umbes kogemuslikult võib öelda, et neid seal kuskil 200 250 vahel on ja sellest sellest siis jah oper, Euroopa ühendab ühendab siis ütleme noh, laias laastus umbes ühe kolmandiku. Jah jaa, nafta, tal ka Eesti sõnumi viimine kuskile, sest ega olgem ikkagi selles mõttes ausad, et ega kuskilt kesk- või Lõuna-Euroopast vaadatuna aga on, on siiamaani on, on inimesi, kes, kes, kes ei tea, mis asi see Eesti on, on see söök või jook või või, või, või aga ta on veel riik ja et seal on, et ahaa, et seal on nii mitmekesine muusikaelu ja seal on ooperimaja ja tehakse etendusi ja ühesuguseid etendusi ja, ja kui veel väga palju ka ooperi tead noh, valdama statistikat ja siis reeglina näiteks, kui, kui noh, mina olen, vaata neid meie keskmise külastatavuse numbreid julgelt, sest see on avalik info ja, ja kui me nüüd sellel hooajal jõuame esimest korda keskmise ülle üldise keskmisega 80 protsendini, siis see võtab, see võtab üldiselt noh, inimestel nagu suud lahti ja silmad silmad pärani. Sest alles alles siin hiljuti oli, meil oli, oli oper Europa tehniliste direktorite grupp töögrupp Tallinnas ja, ja kui nad ka külastasid meie teatri noh, ütleme, keda tehnilist poolt sai neile tutvustada, et vaadata, siis nad olid üsna üsna üllatunud, et, et. Me oleme suutnud selle teatri kõik ka veel töö ja etenduste kõrvalt ka niimoodi sellisesse sellised korda teha. Nii et ja, ja siin on Põhjamaad on käinud ka meie meie meie juures nagu kogemusi vahetamas seoses just selle lavatehnoloogilise küljega, nii et on ka meilt õppida. Eks ta on üks vastastikune vastastikune infovahetus ja, ja üksteiselt õppimine ja ka vigadest õppimine, sest ega pean ka tunnistama, et olen olnud ka üsna paljudele etendustele, kus, kus sa küll tunne, et raha lõhnasaalis selles mõttes, et on näha, et kui palju raha on, raha on lavale uputatud, aga, aga tulemus tulemus on keskpärane, nii et alati alati ka suur raha ei ole. Nii et on, on hea hea etendus. Nii et ma usun, et jah, kui me ennem olime Päevase Põhjamaade nii-öelda ooperit laevade ühendus, kui me olime, olime selle selle liikmed, siis, siis nüüd on, nüüd on jah, kõik see ühinenud kokku üheks suureks ooper Euroopaks ja ma usun, et see üks põhjus ka, miks, mis seda ühinemist nagu tingis, on see, et tegelikult on olemas otra Ameerika, kes väga jõuliselt tegutseb ja, ja, ja, ja propageerib just oma oma tegevust ja, ja noh võib-olla isegi võib isegi öelda pisut nagu vastukaaluks sellele, see kiirendas ka selle, sest enne oli enne olemine oper Euroopat kaks organisatsiooni, mis mis nagu ühendas ooperimaju Euroopas, aga see tänu sellele, siis ma arvan, et see kirjeldas seda, seda ühinemist. No sa jõudsid, ilmselt sa tunned mind nii hästi, et sa jõudsid juba õige mitmele mu küsimusele selle aja jooksul ära vastata, üks nendest oleks olnud just nimelt see, et, et meile õppida kavand kaardenilt, aga et kas ka nendel meilt midagi õppida? Ja kindlasti kindlasti on igast asjast on midagi õppida ja, ja kui me siia stuudiosse tulime, siis sa ütlesid, et sa kindlasti tahad, et kõlaks kaljukaraski esituses. Kellest tasub õppida? Hetkel küll, ütleme, meie põlvkond saab seda teha ainult heliplaadi vaheline vahendusel, sellepärast et maestro on iga üsna palju, ega ta aktiivselt enam ei laula. Aga kuuleme siis pajatsitest laulmas kaljukaraskit ja jäägu see lugu siis ka lõpetama. Nii tänast saadet, kus külaliseks oli Paul Himma, kui ka kogu seda toredat ooperigurmaanide hooaega ja kohtume siis uuesti sügisel.