Madalate laidudena kaugenevad mereholmid Lähed kitsast teed mööda kahe vetevälja vahel ees õhtutaeva õhetus. Siin-seal teisi teid üle mere, veest, tõusvaid elamuid ja puudesalku laguunide maastik. Oled lõpuks suure holmi kõrgemas kohas ümber ääretu rahu. Veevälget tõusvas videvikus, kaugel silmapiiril mandri ja saarte rannad. Ja pöörad siis tagasi ees aedadesse uppuv idülliline linn ning selle kohal mineviku helki heitev lossitorn. Linn asub lahtede rüpes nagu Veneetsia oma laguunidel. Legendi kohaselt oli varem siin 10 saarekest mis aegamisi on ühinenud poolsaareks. Sellele poolsaarele ongi ehitatud linn. See on Haapsalu. Õpetaja Nelik on näidendites mänginud poisikesepõlvest alates. Nüüd on ta ka ooperilavastaja. Viktor Nelik on Haapsalu esimese keskkooli õpetaja. Mina olen Haapsalus sündinud põlises koolmeistrite perekonnas ja õieti nagu ei olegi muud maailma armsaks pidanud mis ka kindlasti kõige rohkem meri meelitab. Aga praegu tahaks öelda seda, et minu meelest kõige suuremaks elamuseks minule on praegu see, et minu lapsepõlve mängumaad on linna alla läinud. Ma ikka mõtlen seda, et see maja, milles ma praegu elan, on ehitatud vanale linna põllule. Kool, kus ma töötan õpetajana, on ehitatud täpselt sinna, kus pärast sõda oli õpetajate kartulimaalinn on kasvanud niivõrd palju, et kuidagi tõesti need lapsepõlve mängumaad on muutunud peaaegu suurlinnaks. No niipalju kui Haapsalu kohta saab öelda, et suurlinn on, kas teil mõni detail lapsepõlvest on ka meelde jäänud uni puust roninud või mõni aken, mis sisse visanud? Noh, eks siis see oli vist kõige rohkem kannatada saanud lossikiriku aknad ja lossikiriku puud. Üks koht on veel meelde jäänud. See on endise mudaravila park. Võib olla põhjus, oli väga lihtne, seal seisid paadid ja sügiseti paadid välja tõmmati, seal sai kastankamune korjatud ja ka puude otsas ronitud. Ega väga suur puude otsas ronija ei olnud, aga omajagu ikka seal puude otsas on käidud. Ja muidugi üldse meri. Ma ei tea, niisugune tunne on vist, et nii palju, kui ennast meenutan, ikka olen paadi peal, praegu on imelik, et nüüd vanas eas enam ei sõidagi merd kuigi sageli. Lihula keskkoolis tegeleb koduloo ringiga on koolipartei algorganisatsiooni sekretär ja õpetaja. Julius Ilves. Don endine Läänemaa komsomolisekretär organisaator, kes lõi siinmail uut tüüpi noorsooorganisatsiooni. Organiseeris kommunistliku noorsooühingu. Mina olen üles kasvanud ja ja sündinud paatsalus, seega ka põline Läänemaa inimene. Paatsalu loodus ja mererand on mulle palju kaasa andnud ja kasvatanud minus suurt armastust looduse vastu. Sest seal loodus on tõesti väga kaunis. Mererand on väga poolsaarte ja lahtederikas. Meie kodu asus ka väga metsarikkas kohas mis eriti kaunis oli kevadel. Palju esimesi muljeid on mul seotud merega, sest noore poisikesena sai tihti liikuda rannas püüda võimalikult palju sõita paatidel merel, püüda kala. No paatsaluga on veel seotud esimesed koolipäevad Vatla algkool asus seal lähedal väga kaunis park. Peale selle oli veel Illuste ja Paatsalu pargid, väga ilusad ja kaunid pargid. No Haapsaluga on seotud mul ka ja palju mälestusi. Ma mäletan ühte niisugust esimest sündmust. See oli 1940. aastal, jah, toimus üleliiduline noorsoo päev. See toimus Haapsalu esimeses keskkoolis või Haapsalu keskkoolis, ma mäletan sinna meie oma noortega Vatla noortega ka tulime. Seal ma esmakordselt kohtusin ka meie tänase vestluskaaslase Joffega. Ma mäletan, meie veel jalutasime seal kunagi vist ennem ei olnud näinud ja vestlesime mõnede küsimuste kohta. Õpetaja Kariis on tuntud muusikainimese ja koorijuhina. Haapsalu laulupidude üks alalisi peategelasi. Helga Kariis on Eesti NSV teeneline õpetaja. Kaua nii võiks öelda, et kolm neljandikku oma elust elanud juba Haapsalus ja ühe ainsa veerandi olen elanud Hiiumaal kuid soojad tunded on mul jäänud ikkagi Hiiumaaga. Mulle meenuvad, kui ma mõtlen oma kodule, need kohisevad kased, suured kõrged kased, mis olid meie maja ees. Mulle meenub õues kaheharuline kask, mille vahele ma tihti istusin, ronisin sinna üles ja mulle meeldis kuulda seda kase kohinat. Muidugi mulle meeldib ka see soe tunne, mis meie kodus valitses. Samuti meenuvad mulle tihti need õhtud, kui me koos laulsime. Meid oli neli õde ja meil oli seal omad kvartett, laulsime kodus ja käisime mujal koosviibimistel ja pidudelgi laulmas. Nüüd ma ei ole, kui ma ise olen juba vana inimene, ei ole suutnud oma kodus niisugust olukorda luua. Ja minu lastele vist meie kodu ei jäägi nii meelde kui minu lapsepõlvekodu, kus oli väga palju laulu, laulsime omavahel ja laulsime vanematega, eks ma olen niisugune nagu üks vana puu, kes tõesti ümber istutada ei kannata ja nüüd on juba oma perekond Haapsalusse sellega nagu harjunud. Kuid siiski ma ütlen, nagu nüüd sõitsime talvemuinasmuinasjutugagi Hiiumaale, see on ikka minuga. Mis laulu te laulsite Koigi igasuguseid Neljahäälset ikka neljahäälset neljali niit, kvartetis, palju laule me laulsime, laulsime uut, mis me kätte saime ja laulsime vana, mis meil oli. Kas mõni niisugune kodukoha laul oli üks kask, meil kasvas õues muidugi nende hulgas ka nüüd on jälle meie õues kask ja mulle meeldib see kask, see tuletab mulle meelde mu lapsepõlvekodu. Ajakirjaniku töö on rahutu ja seotud tuhandete kohtumistega. Inimesed on ju nagu meri mõõtmatud, sügavad, võimsad, õrnad, sädelevad ja ilusad. Haapsalu ajakirjanik Karl Õismaa õppis inimeste tundmist merelt. Ja minu lapsepõlve mälestused on ka kõige rohkem seotud merega, kuigi meie kodune majapidamine oli siiski põllumajapidamine ja merel käisime nii poisikesest peast pisut leivalisa toomas või huvi pärast küll rohkem. Käisime angerjaid püüdmas ja landiga haugi püüdmas ja sellest jäävad ikka niisugune kerge ei ole enam jäänud, ei ole lapsepõlve mälestused, on seotud muidugi rohkem kõik tööga ja koolis käimisega. Töö oli meil lapsepõlves niisugune, ma ei mäleta, et meil oleks mängusid olnud, sest minu kodukülas oli minuealisi poisse ei olnudki, paar tüdrukut oli aga nii varasemas nooruses just nagu häbenetakse üksteisega rohkem kokku puutuda ja siis mina ei ole mängusid, ma tõesti ei mäleta, kas mul oleks olnud mingeid lapsepõlvemängusid olnud. Muidugi kooli ajal siis juba tekkisid oma sõbrad ja eks siis sai mängitud ja ulakust ka tehtud, nii palju, kui seda ikka võimalik oli. Kevadel meie käisime koolis, meil minu kodust oli kooli umbes üks kolm kilomeetrit ja see läks läbi metsa männimetsa ja selleks, et kooli minna, siis kevadel oli meil võistlus selles, kes kõige enne paljajalu kooli jõuab joosta. Ja siis, kui öösel oli maani ära külmunud, siis oli kaugelt kuulda seal metsa vahel, kui läksid suure jooksuga tuli minna, sest jalad olid ikka punased ja tulised all, aga vaatamata sellele, et maa, kellelt ikkagi sai kõige enne sai siis kooli mitmel korral ikka läksime niimoodi, et see esimene asi kooli minnes oli klassituppa ja ruttu jalad pihku, et saaks laiendada kuidagi ära, aga no ikka võistlus oli võidetud. Haapsalus hakatakse suurima meelelahutusena varsti piljardit mängima ja esimeseks piljardisektsiooni esimeheks pidi olema Grigori Joffe. Eestimaa Kommunistliku partei Haapsalu rajoonikomitee propaganda ja agitatsiooniosakonna juhataja. Ma arvan, et igaüks on oma kodukoha patrioot ja armastab oma kodukohta aga selleks, et teda veel rohkem hinnata, on vaja mingisugust niisugust assotsiatsiooni või mingisugust paralleeli võimalik tõmmata millegi muuga, et veelgi alla kriipsutada oma kodukoha lähedust endale, mina sageli liikudes oma töö iseloomu poolest küll vabariigis ringi ja mujal olles omanud ka võimalusi ära kolida elamiseks Tallina näiteks olen eriti just Tallinnas käies sageli mõelnud, et et küll see Haapsalu oleks kena ja tore koht, et ma tõusen hommikul ülesse kusagil 40 minutit enne töö algust. Kui ma veel tahan 10 minutit rohkemgi magada, jõuan ma kah veel õigeks ajaks tööle, isegi kohvi ära juua ei ole mul vaja hommikul Mustamäe trollibussides nööpe eest lasta, omal ära trügida ega ajalehte käigu peal lugeda ja, ja, ja joosta kiiresti mingisuguses eriti ultra-kiires tempos tulla tagasi ilusti oma vaiksesse Haapsallu, astud uksest välja, oled juba kuurordis. Õhk on puhas, rohelist merd, vett, kõik ümberringi, no mida see inimene ikka siis tahab selles urbaniseeritud maailmas. Ja ma usun, et üldse see kodukoha tunne sellega veel rohkem nagu on kinnistunud ja mul on lihtsalt vahest kahju suure linna inimestest Haapsalus suvitab väga palju leningradlasi moskvalasi suvel tallinlasi ja ja sa jälgides neid ütleme mõne nädala jooksul kuidagi nagu silmaga märkad, kad juba nende välimuses, nende liigutustes kogu nende niiguses olemuses, kuidas ütelda toonuses õieti seda muutust, mida seal rahus see, see võimalus alati nii küllaltki suure kiire tööpinge juures siiski seda õieti maha jahutada, lõõgastuda ja koguda jõudu ja ja no muidugi muud kõik, mis sellega kaasas käib, omaaegsed kooliajad ja ja kui ma sõjast tagasi tulin ja esimest korda jaamast koju sattusin, siis oli minul eriti suur elamus, võib olla, mis nii mind kui haapsalulast veelgi tugevamini sidus oma kodu külge. Ma tulin koju kusagil augustis 45. aastal. Ja Mu ema oli juba vastas, Nad olid juba tagalast tagasi tulnud. Muidugi väga üllatunud ja rõõmus ja ja küsib minu käest järsku, aga kus isa on? Ma ütlesin, ma ei tea, et ma peaksin seda nagu sinu käest küsima. Aga ta sõitis ju ometi rongis Tallinnast koju, ta käis Tallinnas komandeeringus. Et kas sa teda ei näinud? Ei, me läksime lihtsalt teisi teid pidi Läks mööda, viis minutit. Isa astub uksest sisse. Perekond oli peaaegu koos ja läks mööda umbes veel poolteist tundi seal nagu muinasjutus, mingisugune kokkusattumus, üks villis sõidab ukse ette ja vend oli veel demobiliseerimata selleks ajaks. Ja astub see uksest sisse, kolm päeva puhkust. Ta teenis siis veel Saaremaal. Kus, nii et kujutage nüüd ette, kui tugev tunne võib tekkida, kui omas kodus pärast niisuguseid tugevaid läbielamusi nagu sõda, kui perekond oli kõik laiali paiskunud ta äkki sajaprotsendiliselt oma kodus oma vanas korteris oma vanas toas koos on ja muidugi pojad olid juba suureks kasvanud ja ega siis papa ei keelanud ka ühte pudelit kangemat laua peale panemast. Sel õhtul. Ja pojad võtsid ka esimest korda suitsupakid taskust välja. Haapsalu sai endale linnaõigused juba 1279. aastal. Seega on linnal pikk ja väärikas ajalugu üsna pikaks veniks ka siin elanud ja töötanud tuntud inimeste nimistu. Ent ka ühe inimpõlve jooksul on kodukant kaasaegsete lugudest rikas, nii nagu nende elugi. Haapsalus töötas Oskar Cher. Ka minul on temaga olnud varem palju kokkupuutumisi. Ma mäletan, 40. aasta kevadel. Meie talu asus Haapsalu Tõstamaa Pärnu maantee ääres ja ühel päeval tuli meie väravast sisse keegi väga väsinud prille kandev mees, Tal oli kaasas kulunud jalgratas. Teda saatis keegi meie perekonnale tuttav inimene ja palus võimaldada sellele mehele natukene nii kehakinnitust ja jalga puhata. Hiljem selgus ka, et jalgratas oli tal üles ütlenud tee peal, aga meie majapidamises parajasti oli saadaval nii keskpärane korras ratas ja ta palus seda mõneks päevaks endale, mees puhkas ja sõi ja sõitis siis edasi, sai ka jalgratta ja hiljem toimetas muidugi selle tagasi ja siis kutsus mind ka Haapsalu külla. Vist kuu aega hiljem käisingi seal. Ja hiljem siis selgus, et oli tegemist hilisema Eestimaa Kommunistliku partei Läänemaa komitee esimese sekretäri ja Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu keskkomitee esimese sekretäriga. Ja ta sõitis siis Tõstamaa kaudu läbi Tõstamaal, ta oli väikene peatus nõupidamisele, Nõukogude võim ei olnud veel siis kehtestatud ja sõitis Pärnu kommunistide grupiga nõu pidama. Hiljem ta rääkis, ta kohtus seal Georg Aabelsi ja teistega. Cher, tegelikult ilmus Haapsallu 30.-te aastate lõpul, mina mäletan niimoodi niisugusi kokkupuuteid, kuigi ma sain muidugi alles hiljem teada, et see oli Cher kalda tänaval ühes majas, kus praegu on elektrimüük, oli üks söökla ja me käisime seal vahest lõunat söömas ja tavaliselt ikka tuli sinna sööma, seal seal ka seesama prillidega mees, kes töötas fotograafi juures sealsamas ligidal Kalda tänaval laborandina ja meie teadsimegi seda, et tema on fotograaf Kalda laborandiks. Ja kui siis 40. aasta juuni päevadel see esimene rahvakoosolek toimus Haapsalus ja me kõik läksime praegusele võidu väljakule sinna lossipargi ette seda koosolekut vaatama siis sellel tribüüniks muudetud veoautole astus ka seesama mees, seesama laborant fotograafi juurest ja pidas väga sütitava kõne, ta oli üpris hea oraator ja siis kutsus nii-öelda rahvast üles, tegi selgeks käesoleva poliitilise situatsiooni ja momendi. Ja hiljem siis asus juba Läänemaa partei organisatsiooni etteotsa, oli tema esimene organisaator ja siis hiljem esimene sekretär kuni üle viimiseni vabariigi komsomoli keskkomiteesse, nii et meile oli see omamoodi põnevaks üllatuseks koolipoistele, et näe, vaata, kuidas mees oskas ennast ära maskeerida ja ja nüüd tuleb välja, et, et on hoopis teine mees, on see tema niisugune sarkastiline huumor, lõi väga hästi välja nendes kõnedes, mis ta pidas siin 40. aastal nendel suurtel massimiitingutel ja ta ilmus nii andekalt ja humoorikalt ja sarkastiliselt, pani pihta just nendele kodanlastele ja ja just koguneda saalile ja olemusele ja tegi nii väga hästi seda ja suutis rahvast alati haarata sellega. Oraator oli ta hea, sest tal olid head teadmised ja ta ise väga sügavalt veendunud inimene. Ja ta tegi siiski seda kõike oma sisemise jõuga loomulik ja orgaaniline tema juures ja, ja sellepärast ta saavutas niisuguse suure mõjuefekti ka sellega. Ja ega tema ei kõnelenud nii et nüüd kõnetooli ja ja peab seal maha ühe väga hästi ette valmistatud kõne suure pandusega. Vat nii, tema rääkis just nii vabalt ikka sinna vahele tõi niisuguseid näiteid ja, ja see üldine niisugune naeratus ja sõbralikkus, see oli tal alati näol, sellepärast tema haaraski suuri masse. Ja, ja tema kõned olid tõesti väga haaravad. Oraatorina ta oli huvitav mees veel sellepärast et tema ei kartnud kunagi vahelehüüdeid. Et siin oli juttu, et ta oli improvisaator. Kui tore oli nende samade kõnede ajal. Aeg oli muidugi väga segane ja õige, palju oli inimesi, kes vaenulikult vahele hüüdsid. Ja needsamad kõned tal sellel praegusel võidu väljakul käisid tihtipeale, nii et ta vastas nendele vahele Le hüüetele täiesti vabalt veendunult ja ausalt öelda, ajas publiku naerma ka veel, tähendab, tõmbas nagu poolehoiu endale sellega minu meelest seda võiksid. Praegused oraatorid ka õppida, ma peaksin seda veel võib-olla ütlema, et me oleme siiski Cheri mälestusest ka lugu pidanud. Haapsalu on teda jäädvustanud kõigepealt, et Eesti NSV 25. aastapäeva puhul. 1965. aastal me avasime sellel majal kus ta oma onu juures ennast varjas ja elas. Ja ta elas muide kogu selle Haapsalu perioodi seal mälestustahvli ja meie esimese keskkooli kommunistlikud noored. Mõni aeg tagasi alustasid võitlust esimesena vabariigis saada ka komsomoli algorganisatsioonile nimi. Ja see nimi on Oskar Cher, mille nad ka said komsomoli keskkomitee. Nendele selle nime andis nii et meil on nimeline Oskar Cheri nimeline komsomoli algorganisatsioon ja tänav, kuhu on ehitatud uus keskkool. Nimetati ka möödunud aastal ümber Oskar Cheri tänavaks. Ja me peame temast väga lugu kui oma kodukandi suurest ja, ja silmapaistvast mehest, kelle elu möödus selles võitluses, mille nimel ta ka nii kangelaslikult lõpuks hukkus. Siia võiks lisada veel, et seal maja juures peetakse õige tihti kooli kommunistlike noorte kooslust kuid mäe juurest läheb alati mööda suvepäevaliste kolonn tõrvikrongkäigus õige sageli tõrvikrongkäik algab selle maja kohalt. Nii et maja on ka päris suure au sees. Ka komsomoli astumine minul on veel nii sama mehega ikka lähedalt seotud. Ma mäletan, ta tuli esinema, esines Vatla kultuurimajas ja hiljem seda kutsus siis enda juurde ka minu ja laua taga ajasime juttu ja see oli augustikuu ja 1009 40. aastal. Ja sellest peale ma alustasingi siis tööd valla, komsomoli organisaatorina tol ajal pileti kätte andmine toimus muidugi hiljem. Siis kui mina astusin, siis oli veel Eestimaa kommunistlik noorsooühing, siis ei olnud veel üleliiduline leninlik kommunistlik noorsooühing. Meie saime kätte roosad piletid, niisugused väga lihtsad. Kus sai kleepida liikmemaksu marke siseküljele ja teisel küljel oli siis nimi ja teised vajalikud andmed annab peale, oli vist isegi märgitud ajutine kaart, ajutine kaart ja roosa pilet. Ja alles mõni kuu hiljem, kui võeti vastu Eestimaa kommunistlik noorsooühing üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu liikmeks, siis ma sain selle pileti juba Paul Soesoolt, kes andis selle mulle Lihula keskkooli saalis kätte. Jälle üks tuntud nimi. Peale sõja, kui sõda mööda sai, tuli mul siis töötada Haapsalus komsomoli maakonna komitees, teise sekretärina, esimese sekretärina, kommunistliku noorsooühingu ees seisid sõjajärgsel perioodil väga vastutusrikkad. Ülesanded. Ma mäletan veel. Kohalike nõukogude valimiste eel anti kommunistlikele noortele noorteorganisatsioonidele ülesanded organiseerida suusamatku. Kommunistlikud noored panid suusad alla, sõitsid läbi mitu külanõukogu, esinesid aagitbrigaadidena ja kohalikud inimesed tulid ja kuulasid meelsasti noorte ettekandeid. Samuti kommunistlikud noored taastasid kultuurilist isetegevust. Organiseerisid talvel metsatööbrigaade, sest puitu oli tol ajal väga vähe. Aitasid sügisel varuda teravilja, isegi tuli kokku puutuda metsas varjavate bandiitidega ja ei ole vähe ohvreid, mis kommunistlikud noored oleksid neil päevil kandnud. Ma mäletan ühte väga niisugust tulihingelist kommunistiku noort. Ta töötas Piirsalu valla täitevkomitee aseesimehena ja ta oli läbi teinud fašistliku okupatsiooni ajal vangilaagri karmid päevad. See oli jah, Herbert Salutee. Ja ta läks riigilaenu volinikuna ühte metsakülla organiseerima riigilaenu ja Piirsalumetsavennad või bandiidid tapsid tema seal. Samasuguseid ohvreid oli ka mujal. Ma mäletan, üks kord Martnas taoline asi juhtus, tapeti kohalik rahvakaitse komandör, eesrindlik kommunistlik noor Vigala vallas. Viibisin kord. Meil komsomolikoosolek, õhtul lõppes pool 12, kõik läksime laiali ja üks kommunistlik noor talle anti siis ülesanne jääda täitevkomitee valvesse. Ja samal öösel tungisid majja. Bandiidid tapsid selle valves olnud aktiivse kommunistliku noore täitevkomitee rüüstati, et aeg oli tuline aeg, oli väga tuline. Tänased kommunistlikud noored tavatsevad öelda jah küll siis oli aeg, et et ütlevad, et ei ole ja ülesanded ei ole midagi, mis saaks ka nii head korda saata, et oleks me ikka siis vast elanud, vaat siis me oleks teinud ja nii edasi. Mina usun, et ka tänapäeval leiduks palju-palju noortel mida. Kui praegu noored just ütlevad, et oleks aeg nagu siis, et küll siis teeks. Mina olen nüüd tagasi vaadates mõtlen, et oleks ma praegu selles eas nagu ma siis olin, komsomolis, küll siis teeks vist, ja küll leiaks, mida teha ja kuidas teha, kuidas kaasa tõmmata, kuidas mõningaid väga mugavaks läinud noori lihtsalt sellest inertsusest ja vot selles laseks sest ükskõiksusest vabastada kangelastegu ei seisne ju lõpuks ainult bandiitide vastu võitlemises ja elu huvitavaks tegemine. No eks omamoodi linnale Haapsalule pilti on andnud ka Cyrillus Kreek. Haapsalu nimi on ikka Kreegiga seotud ja meie ainus suur helilooja. Aga vähe sellest, et kreek on nii-nii suur muusikamees olnud, ta oli nii terane mees Haapsalus ja Haapsalus räägitakse ju kreegist väga paljusid jutte võiks mõnda meenutada siin pärast sõda oli nii, et elektrit oli vähe ja nii piirkondade viisi oli mõned õhtud pimedad, mõned kohad. Esmaspäeval oli üks piirkond, üks rajoon pime ja teisel päeval teine rajoon pime ja nii edasi ja tema elas selles piirkonnas, mis teisipäeva õhtul oli pime. Ja siis ta läinud polikliinikusse ja öelnud, et ma ei saa aru, mis mul viga on, et mul igal õhtul teisipäeval kella kuue ajal silmade eest läheb mustaks. Mina näen sama lugu päris originaalis veel Pedagoogilise kooli õppenõukogu koosolekul, üks kord võtab Cyrillus Kreek sõna- ja ütleb, et õhtuti juhtub niisugune lugu, et mina ei näe enam nooti. Läheb natuke aega mööda, ma näen jälle, läheb jälle natukene aega mööda, jälle ei näe nooti. No kõik mõtlevad juba vanem mees, ta oli juba tegelikult siis konservatooriumist ära tulnud, töötas siin veel klaveriõpetajana. Et mine tea, mis viga vanal inimesel on. Ja siis lõpetuseks oli siis ettepanek õppenõukogu koosolekule rääkida läbi elektrivõrguga, et õppimise kellaaegadel internaadist voolu ära ei võetaks. Missugused ilusad ütlemised olid temal alati? Ta vaatas, eks see oli veel gümnaasiumi päevil enne sõda, kui ta lauluõpetaja oli, astus klassi, klass oli jahe, ütles korrapidaja, vaadake kraadiklaasilt, kui palju väljas. Sooja on kolm kraadi. Korrapidaja ütleb. Cyrillus Kreek ütleb. No tehke aken lahti, laske need kolm kraadi ka siia juurde veel. Ja umbes niisugune mõnus jutt oli tal, ta ei öelnud kunagi, et meta elab seal, mingisugusel tuleb minna kaks korrust kõrgemale, minge ikka kaks oktaavi ülespoole ja. Kuidas see uuemõisa korteri lugu, see oli väga tore. Uuemõisas ehitati õpetajate maja hobusetallidest. Ja Riho Päts töötas ka veel sel ajal Läänemaa Õpetajate seminaris. Ja õpilased tulid Riho Pätsi juurde, kuid sattusid Cyrillus kreegi juurde. Ja siis tema juhatas neid, et et ei Riho Päts ei ela mitte siin, et minge natukene edasi. Latter kuus, see tähendas korter kuus. Cyrillusel. Kuna komme, et ta andis noodi kätte ja siis tuli tagurpidi see meloodia välja laulda, sest õigetpidi võisid sa juhuslikult seda meloodiat teada. Jaa, kreek oli muide just pahas tujus, sel päeval said kõik õpilased tema käest kahtesid ja siis hirmud värinal. Kuulen mina, tema kutsub mind välja, noh, laulan mina siis tagurpidi seda lugu ja mingisugune meloodia hakkas ka välja tulema ja kohale mind ei saadetud, pragama ei hakanud. Minul ka hea meel, jõuan mina siis esimese noodini välja, siis ütleb Cyrillus muheledes, anna sinna nelikule noodid, õigetpidi või tagurpidi kätte. Ma tulen taevast ülevalt tuleb ikka välja. Teine huvitav mees oli siin Haapsalus veel Haapsalu kunstnik Haavamägi. Selle mehe elutöö on tegelikult Haapsalu linna kujundamine. Kõigepealt, ega vist üheski teises vabariigi linnas ei ole nii palju igasuguseid mälestussambaid ja lihtsalt näiteks mereäärsed, kaunistused, trepid ja nii edasi on tema tehtud nii et linnale andis ilme, saab neid kahte meest korraga siduda, ühe niisuguse looga tulen mina ükskord jalutades paralepast. Olid mõlemad, nii kreek kui ka Haavamägi, olid kirglikud seenelkäijad ja tulen mina sügisel paralepa metsast. Kõigepealt tuleb mulle haavamägi vastu kunstnik ja küsib, noh, mis te metsas nägite? Saninaks 100 või 150 meetrit edasi astuda, tuleb mulle siis korviga vastus Cyrillus Kreek, helilooja ja ütleb selle peale. Ah, metsas käisite? No mis te kuulsite ka metsas? Üks huvitavamaid episoode on võib-olla see, kuidas tema rajas selle Bernhard Laipmani mälestussamba. See on ehitatud just mere äärde sinna kohale, kus kõrval või õieti vastas asus selle omaaegse tuntud karistussalklase Siiversi maja ja Haavamägi jutustas kunagi mulle, et seesama Siivers on olnud kangesti selle samba vastu ja et tema omaksed on nõudnud selle samba mahalõhkumist. Tema oli muidugi ise natukene selle linna plaani valides valinud ka selle koha meelega sinna Siiversi kõrvale. Siiversi maja trepp värviti tihtipeale Punase värviga üle veriseks ja nii edasi. Muideks pisikene huvitav episood on pärit okupatsiooni ajast sellesama haavamäega. Millegipärast nõudis tolleaegne haapsalu komandant, see oli üks balti parun just nimelt selle samba mahalõhkumist. Et Saksa armee pidi vajama värvilist metalli ja seal on kõvasti pronksi. Võtame selle samba maha ja oli niisuguse jutuga pöördunud siis ka kunstnik haavamäe poole ja Haavamägi oli selle peale öelnud. No jah, et kui nii hädasti on seda sammast vaja teil võidu jaoks. Võtame siis maha. Mul on vorm säilunud, paneme sinna kipsist või tsemendist selle kuju otsa ja võtke siis see värviline metall, et pärast sõda taastame selle samba. See jutt oli sellega lõppenud. Sammas seisab siiamaale. Nähtavasti siis tähendab, taheti sammas sellega hävitada. Jah, mitte metalli, vaid sammast taheti lõhkuda. Ja nemad on ikka meie linna nii-öelda kreek ja haavamägi siiski omamoodi suurused, aga lisaksime siia ka hiljuti kadunud Leo Randre näiteks Meie kauaaegne muuseumi teaduslik töötaja. Ma mõtlen, et üks populaarsemaid ja tuntumaid inimesi väga suurte teadmistega, väga erudeeritud inimene ja mees, kes tohutult palju tegi ära Haapsalu ja tema ümbruskonna üldse Läänemaa ajaloo uurimise alal ja tema ekskursioonijuhina ja lektorina ja üldse nihukese arhivaar harjusena, kui nii võiks ütelda, oli ikka tohutult omapärane, asendamatu ja humoorikas ja episoodikesi temast on väga palju, aga, aga nad kõik on alati seotud ikkagi tema erialaga, ükskõik millest sa ka ei rääkinud. Randrega sa võisid alustada kõige kaugematest teemadest. Ta jõudis lõpuks ikkagi siduda seda mingisuguse faktiga, kas Läänemaa ajaloost või Haapsalu lossipargist ja ja laikmaast väga hinnatud tuntud ja austatud inimene, Haapsalu tahaksin Haapsalu inimestest veel ära märkida, ta elab praegu Tartus, on juba väga auväärses eas, on kauaaegne pedagoog Aleksander liita. Ja noh, tema on suur loodusesõber ja armastas loodust, tead tohutult palju tema tegeles ornitoloogiaga. Mul oli au ja võimalus tõlkida ühte tema poolt koostatud uurimust eesti keelest vene keelde. See oli kuldnokkade ööpäevasest elurütmist ja režiimist Haapsalus ja selle ümbruses. Ja töötades loogilises koolis temaga koos, mul oli väga palju kokkupuuteid temaga omal ajal. Ta oli väga huvitav inimene. Tema näiteks omas täpse üle, vaata sellest, mitu kuldnoka parve on tulnud Haapsallu kokku, Nad ööbivad ju seal Tamma järve ümbruses seal Kiltsis, eks ole. Ta teadis, ta jälgis neid täpselt, ta võis ütelda, vaat see grupikene lendab nüüd sinna toituma, see lendab nüüd päeval sinna sinna, kusagile Aafrika ranna poole, see läheb holmile, see läheb lossiparki, nad vahetuvad ja nii edasi ja mul on meeles üks huvitav juhus. Sügisel, kui olid juba kuldnokad ära lennanud, siis Aleksander Lint tuli õpetajate tuppa ja keegi õpetajatest ütles, et näed, ma nägin täna veel kuldnokka. Ja siis ütles tema selle peale, jah, Haapsalus on veel, ma võin muidugi arvus eksida. Ütleme nii, näiteks tinglikult 36 kulgema ka. Ja keegi ütles, aga äkki on 37. Selle peale läks tema väga tõsiseks ja ütles, et kuulge, kui mina juba ütlesin, et on 36, siis ei ole mitte 37, vaid on 36. Ja tema oli niivõrd kindel endas ta tõesti väga palju uuris. Igal hommikul paralepa metsas, mida näiteks suvehommikutest ta olevat isegi kella neljast läinud juba paralepa, metsa ja kalast, lindude. Ja olgu torm missugune tahes ja tuisk missugune tahes, ta käis ikka ja alati. Mina olen muuseas tema õpilane, aga teega, eks ole. Ja siis ta võttis meid ikka sappa ja viis meid metsa sügava lumega, isegi me käisime näitastikut ja kõik pidime tundma, missuguse linnu jäljed need on ja missuguse linnu jäljed. Need kord kuulsime häälitsust, vaat missugused linnu häälitsus kõiki. Aga ta oli ikka tõesti äärmiselt niisugune suur entusiast ja ta oli üldse väga erudeeritud inimene. Läänemaa seminaris ta lavastas, eks ole. Seal ikka operette ainult mängisime, ega seal lihtsalt. Asju ta lavastas, eks ole, siis, siis ta oli suur kirjanduse tundja. Ta võis ju deklameerida igasuguseid autoreid, näiteks seltskonnas, eriti kui lint deklameeris, siis kõik jälgisid seda alati hinge kinni pidades. Ta väga auväärses eas, kusagil nii 85-ni ringis juba peaaegu vist varsti. Elab Tartus ja ikka töötab ikka, uurib linde veel alles, mitte väga ammu, lugesin edasist Tartus, ta vist uuris? Midagi ta kergelt. Ma kohtasin teda Tartus. Selle tänavusuvisel laulupeol tuli tänaval vastu, muidugi pidas mu kinni. Kõigepealt tahaks rõhutada seda, et nähtavasti looduses ringirändamise tõttu ta säilitanud haruldaselt toreda, noorusliku rühi, üle 80 aasta tikksirge pikk meesterahvas. Ja muidugi kõik on näha. Ta on üle 80, aga hing on ikka veel seesama, mis siin vanasti Haapsalus oli. Ja muidugi läks jutt otsekohe nende samade Tartu hakkide peale ka. Haapsalu suvituselus on väga suurt osa etendanud näiteks Juhan Simm, helilooja ja dirigent. Sest suvemuusika, mis toimus regulaarselt iga päev välja arvatud esmaspäevad kaks korda päevas, on palju aastaid, juhatas seda suveorkestrit siin Juhan Simm ja korraldas siin mitmesuguseid muusikalisi üritusi ja ja temaga on ka nii palju mälestusi. Hästi temperamentne ta oli ja siis kõlakojas oli tal muidugi vastav väike poodium, mille peal ta seisis. Näiteks minu esimene lapsepõlve mälestus muusikast on just sellest deka, sai seistud trepi peal ja vehitud ikka traadid, traadid, traadid ja muidugi sinna juurde siis poisikesed nüüd siin kukub, nüüd siin kukub, ju ta siis oli kukkunud. Ka mina mäletan seda, kui Simm oli laval sealsamas, kõlakojas laval, Simm juhatas seal orkestrit ja väike Joffe oli seal all, madrusepluus oli seljas ja käsi käis kärgede südametega. Aga peale selle on Haapsaluga tihedalt seotud ja niisugune populaarne mees nagu Ruts, Bauman kes juba vanasti enne seda käis siin Haapsalus tihtipeale ja Sass Teetsoviga siin mõnegi väikse seikluse osaliseks olid. Ja pärast seda, kui Ruts Bauman elas Haapsalu rajoonis Hellamaal oli seal kolhoosis loomavelskriks ja ühtlasi ka rahvamaja juhatajaks, siis ta ühtepuhku käis Haapsalus siin ja ike, kui tal haapsalu tuli, siis tal oli mõnigi niisugune hea jutt jälle tagavaraks ja lõbus tuju alati kaasas. Ta oli üks niisugune huvitav mees, kes omaste Heatu. Ta ei kaotanud ju, kuni surmatunnini mitte. Ma nägin teda paar kuud enne tema surma. Ta tuli Haapsallu ja naine toetas teda käe alt veel ja läksid polikliinikusse. Ja tänava peal tuleb vastu ja. Tere ütleb, et kas sinu naine sind ka kahtlustab ikka veel. Ma ütlen, et ei, mis ta minust kahtlustab, et ma juba päris vanemas eas, ega mul, mis ta ikka minuga näe, minu naine ikka kahtlustab, näe, kogu aeg hoiab käe alt kinni, ei lase nüüd üksi linna ka tulla, mitte mis sa teed nendega ära, mingisugune vigur, oli ta alati varuks, mingisugune muhe Rutsi jutt või või midagi muud niisugust. Haapsalus elas veel mõni aeg tagasi üks nii kange mees, kes oli vene tsaari läbi peksnud. See oli üks vana kalur, Erikson oli ta nimi, tema rääkis alati suure mõnuga jahtklubis ikka seda, tema on see mees, kes on Vene tsaarile peksa andnud. Nimelt Haapsalus käisid vanasti suvitamas tsaari perekonna liikmed. No vot see Erikson oli siis väikese poisina kuskil seal Holmi peal kala püüdnud ja tulnud siis üks madrusepluusiga pisike poiss juurde ja hakanud tema kallal norima tahtnud ka seal kala püüda, siis oli nagu poisikestel ikka päris paras kaklus lahti läinud ja no kõigepealt olid siis jooksnud kohale igasuguseid bonned ja talitajad selle poisikese juurde ja päästnud selle sealt ära. Siis see Erikson, sel ajal ka see Eriksoni poiss alles see oli siis kodus nahatäie saanud, keda sa peksma läksid, tuli välja, et Vene troonipärijat, noh, siis oli pärast järgmistest päevadest alates oli tal kui hea teenistus olnud, sest troonipärija oli käinud kala püüdmas seal Holmi peal silla pealt ma ei tea, siis inglisilla pealt või kuradisilla pealt teise pealt nad püüdsid. Ja siis Eriksonil oli vend, istunud seal silla all ämbriga ahvenad kaasas ja pannud, aga selle tsaari poja konksu otsast oli hea ära tunda. Eriksoni poistel olid hariliku pudelikorgiga õngeridvad, aga sellel oli siis ikka ilus ja lakitud ja nii nagu üks korralik õngekork peab nagu olema peab jah. No vot. Ja kui siis see troonipärija lõpuks siis tsaariks sai, siis oli vanal Eriksonil hea rääkida, et tema on ikkagi see mees, kes tsaari on elu sees läbi peksnud. Ja nii kanged mehed on Haapsalus elamise. Me ütleme, et noored tänapäeval tihtipeale ütlevad neljale õhtuti midagi teha ja neil on nagu aega jääks üle, millega ei oska midagi peale hakata. Aga tuleb välja meil vist siin, kes me siin istume, meil ei ole kunagi niisugust tunnet, et meil aega jääks üle, vaid vastupidi, aegadel puudu ikka midagi jääb selle tõttu tegemata. Ei aeglaselt Eneedisele mõeldagi. Kui nüüd on kolm ja neli päeva vahest pühi siis hakkad kiruma juba, täitsa seda on liiga palju, nagu tahaks juba midagi tegema hakata, ei täida niisugust puht jõudeoleku aega, nagu ei tahakski enam midagi, peab ikka inimesel teha. Mõne ongi, seal on alati. Minule kangesti meeldib üks ütlemine, ühe meie rajooni õpetaja kirjas minule et kui neid tunde ette valmistada ja anda ei oleks, siis jõuaks oma tööga kuidagimoodi toime tulla. Sest tähendab, tegemist on niivõrd palju, et see põhitöö see hakkab juba segama seda muud. Maal öeldakse, et õpetaja on maa sool, niisugust terminit ja mõistet me ei tunne. Linna sool. Eks maaõpetaja on tõesti rohkem maa sool kui linnaõpetaja, sest maaõpetaja peab ikka kõik ära tegema, aga linnas on ikka teisi ka, kes nii ühiskondlikku tööd teevad. Maal peab ikka õpetaja juhatama koori ja seesama õpetaja peab õpetama näidendit ja rahvatantsu ja loendama loomi ka veel, kuid seda on tarvis. Aga linnas on siiski see natukene rohkem jaotatud. Ja aga vaadake, kui nüüd hakata võtma siiski Haapsalu linna õpetajate osa meie avalikus elus, vähemalt ta olla Lääne-ta ja me sellest räägime kogu aeg ja tahaksime, et nad rohkem seda teeksid. Aga vaadake siiski, kui paljudes elulõikudes, mis ei ole otseselt seotud tunni andmisega ja laste õpetamisega ja nende vanemate hulgas pedagoogilise töö tegemisega, kui paljuski õpetajad osa etendavad kultuurielus, võtke siin meiega raamatukogu liinis võtke siin ühing teadusliinis näiteks või keelteringis või partei haridusvõrgus näiteks ja, ja, ja kas te kujutate ette näiteks mingisuguseid suuremaid üritusi, olgu need siis laulupeod või valimised või või mis tahes teised massüritused, kus õpetajad siiski suhteliselt suurt osa ei etendaks. Aga muidugi selle suure õpetajate armee peale, mis meil linnas on, me tahaksime, et seda rohkem oleks. Ja et seda veel rohkem tehakse, see on selge, paremini võib alati teha. Ja rohkem, võib-olla kui uus kultuurimaja meil edaspidi tuleb ja siin perspektiivplaani järgi kõik need asjad siin hakkavad ritta saama, mis meil plaanis on, tekib ka tahtmine rohkem kaasa lüüa. Samal ajal me näiteks teame seda, et mõned õpetajad ka puhtteaduslikku tööd vaikselt omaette nokitsevad teha ja lõpuks töö ja ja küllalt pingeline ja me oleme harjunud millegipärast rääkima inimese omadustest ainult siis, kui ta teeb midagi väljaspool oma otsest perekondlikku kohust hästi oma laps üles kasvatada ja ja ma kodu korras hoida ja luua normaalsed töötingimused teistele perekonnaliikmetele, ise töötades sealjuures ja suure koormusega. See on ka omamoodi kangelastegu, mida me ei tohi alahinnata. Üsna suur kangelastegu töötada, nii nagu te siin ütlesite praegu, et nüüd meie kodu jätaks meie lastele ka sellise mulje, nagu meie algul meenutasime oma lapsepõlvekodu. See oleks ikka suur ülesanne, et see kodutunne lastesse ka kasvaks. Ja kui Haapsalu patrioot, ma ütleksin meie linna praeguse noorsoo aadressil, et ega meil õnneks siiski suurt kuritegevust noorte hulgas ei ole midagi, paraku kipub olema nii väga hirmuäratavaid noori, kust silmi tuleb karvade seest otsida ka eriti palju ei ole enam jäänud ja missuguseid lausa huligaanseid väljaastumisi viimasel ajal nagu fikseeritud, võrdlemisi vähe on joomistamist võib-olla huviski raamatu vastu ja ja üldse eneseharimise oma vaimu ja ja hinge vastu on nagu suurenenud ja kasvanud siiski viimasel ajal siin on meie bataat siiski oma töö ära teinud. See on ka sool või kuidas ütelda, et see ongi ikka selle soola mõju juba linnasoola linna supi sees on ka vähe aita võib olla. Mul on üks see puudus, et nagu juba varem rääkisime tööstusi vähe ja paljud noored, kes juba saavad kõrgema hariduse, ei tule enam haapsalu tagasi. Aga mäletate, niisugust aega üks aastad kümmekond tagasi, kui palju saadeti igal aastal meile noori arste, näiteks just eriti arstide najal see näide, võib-olla on kõige kujukam? Väga palju saadeti sisse noori arste, kes tulid siia kandma oma kolmeaastast ülikooli lõpetamise järgset karistusaega nagu kusagile asumisel. Ja läksid ära ja küll nad ristisid seda linna igasuguste nimedega ei olnud, seda ei olnud teist ja ometigi poolteist kohta ikka oli tööd teha vähe, ei ole vanni ja duši, aga nüüd viimaste aegade noored spetsialistid on kõik paikseks jäänud. Ma julgeksin neid lugeda kah oma kodukandi meesteks juba ja küll nad on omal siin paadid muretsenud, käivad kalal ja ilusad elamised siin saanud kõik korteritega võrdlemisi korralikult varustatud ja ja oma töösse süvenenud ja ma peaksin neid kõiki Haapsalu kandi meesteks juba Haapsalu linna patrioodina, ma ütleksin veel seda ka, et meie kodu rahvas siiski oma linna paremini hoidma ka natukene hakanud viimasel ajal. Ta on küllaltki puhas praegu suhteliselt ja ja. Selles osas on üsna palju Haapsalus ära tehtud. Jah, palju. Meil on näiteks põhiliselt kõik tänavad ära asfalteeritud, välja arvatud see komsomoli tänava lõik veel ja, ja siis võiks öelda, et Haapsalu on musta katte all täiesti. Ja nüüd on meil veel ilusad perspektiivid, kui me saame selle suure skulptuuriga hakkama, mis on juba kunstnike liidus seal kultuuriministeeriumi poolt ära kinnitatud ja mida varsti meile siia püstitama hakatakse, annab niisuguse linna arveldus imposantsema ilme, see jaamaväljak ja kõik. Uurijale ta läheb veel suuremaks. Mis meil on ka kõige suurem, suurema kaetud perrooniga jaam Eestis, kas te ühte Tallinn filmi toodet, kus on vaja raudteejaama ilma Haapsalu aga te olete näinud alates nendest supernoovadest ja gladiaatoritest ja kõik on ju tehtud Haapsalu jaamas, nii et me oleme Tallinn filmi suur jaam. Te ütlesite ennist, et meil ei ole tööstust, aga kas te seda teatega, et meie, see nii need mantlid on käinud terves maailmas ja alates Rooma olümpiamängudest saadik Nõukogude Liidu olümpiakoondisele tellitakse rannamantlid ainult Haapsalu vabrikust. Sulev, Rooma, Tokio, Mehhiko sõitsid meie mantlid juba. Oleme kuulsad, aidake nende sees on olnud palju olümpiavõitjaid ja palju neid, kes oleks hea meelega tahtnud saada, aga ei, saavutanud. Haapsalus on üks tubli mees veel, kellest täna ei ole juttu olnud ja kes terve oma elu on pühendanud Haapsalule. See on Pärt, Ellerhein, Haapsalu orkestrid on seotud lahutamatult Pärt, Ellerheina nimega, seal, kus tema kui Pärt, Ellerhein kuskil ilmus, oli ka orkester järel. Ta oskas neid poisse koguda, neid koondada ja tõesti tema, ma ei oskagi öelda, kui suur järelkasv on temal puhkpilliorkestris. Ta hakkas neid pisikesi poisse juba õpetama ja need jooksid ta järel, nagu ma ei tea nagu kärbsed mee järel. Pärt oskas nendesse kasvatada armastust. Pillimuusika vastu kutsutaksegi Pärdi orkester. Kuigi juhatab juba teine mees ja. Aga nüüd on tütarlapsi ka juba küll mängima hakanud, aga Põltsamaale me veel järgi. Mis on päris tütarlaste orkester. Aga algus on muidugi jah, Ellerheina Pärt, Ellerheina ja see orkester on ikka tavaliselt ülevaatustel olnud vabariigi parimate hulgas. Ilma aukirjata pole ikka ülevaatustelt ära tulnud. Ja kui mina lõpetasin pedagoogilise kooli, kus oli üks puhkpilli instrument, kohustuslik mina veel üks kord, hiljuti vaatasin oma tunnistust, mis anti koos diplomiga. Sinna on kirjutatud suur trumm. Hinne viis. Ja ma olen ka mänginud Pärt orkestris. Kuulsast Haapsalu lossi valgest daamist ei ole me veel sõnagi rääkinud. Tegelikult see on vist küll Haapsalu kõige rohkem kuulsust toonud, siin tulevad vahel suvitajat isegi Kaug-Idast sanatooriumi. Esimene küsimus muuseumi töötajatele on, kuulge, teil pidi siin midagi kummitama, on see ikka tõsi või? Nojah, ja siis tegelikult tõsi on. Tahaks seda ka mainida, et sama kunstnik Haavamägi taastas pärast sõda selle lossi akna, kuhu valge daam ilmus. Sõja ajal oli need aknad muidugi olid purustatud ja pärast sõda kasutati seda mõnda aega toona siis aknad olid laudadega kinni löödud. See haavamägi oli siis see mees, kes tõesti selle akna aastas otsis igalt poolt värvilisi klaase, et anda tähendab aknale sama kuju, nagu ta kunagi oli. Praegu käib päris nendel augustiöödel päris tuhandeid inimesi vaatamas seda valget daami. Kui teistes linnades seisab terve bussipark teatrite lähedal, siis Haapsalus seisab lossi väravas. 1000 inimest õhtul, see on naljaasi ilusal kuupaistelisel õhtul augustikuus seal lossipargis. Kas teie kõik olete näinud valget daami ja, ja tehasest? Rohkem kui korra algul, kui noh, seda hakkab nägema juba nii kella poole, 12 12 paiku. Kõige selgem kõige pikem on nii kella kahe paiku või? Natuke enne juba ka jah, nii poole kahe kahe paiku. Ta algul, kui kuu hakkab paistma, siis on valge daam nagu lühem ja jämedam. Aga mida enam kuu tõuseb pikemaks valge daam, nii venib seal aknal ja jätab niisuguse mulje, nagu oleks keskel nii kaks kätt teineteise peale pandud, sinna triip jääb nagu sealt keskelt läbi paistma ja muidu täiesti kohe selge, sihvakas naisterahva kuju on seal akna peal. Aga muidugi ükski kirjeldus ega ega seletus ei asenda seda romantikat ja seda müstikat just siis, kui sa ise seal oled. Teinekord teinekord sa isegi võib-olla nii palju ei näegi seal, kui ilm ei ole nii selge, kui tunnetad ja ja kogu seda, seda õhkkonda, mis seal valitseb ja seda rahva niisugust rahulikku ja ja pinevat ootust ja vot see on, tuleb see missa elada, mis sellele valgele daamile veel selle kõik juurde annab, mida pead anti sees läbi elama. Mul on meeles üks kord augustikuul. Estonia teater mängis trenbiidat lossipargi laval. Ja siis, kui see trend pita, etendus lõpes, kuueri, ülesenulassineerija sisend, tohutu kiire rahvamurru, ümberpaiknemine toimus siis sinna mäeküljele, kus see valge daam paistis ja kõik näitlejad oma kostüümides kiiresti jooksid lõpu peale, ära sinna pärast lõppu muidugi ära sinna. Ja siis oli ühine valge daami vaatamine veel. Selle valge daami kohta on rahvasuus säilunud kolm legendi. Rootslastel on oma legend, tähendab, siin elas ju väga palju rootslasi. Vanasti siis sakslastel on oma legend ja üks legend räägib sellest, et see oli olnud Eesti talutüdruk. Piiskopilossis ei tohtinud käia ükski naine. Kuid üks noor munk oli hakanud armastama ilusat külatüdrukut ja selleks, et sagedamini kohtuda sokutas selle külatüdruku kiriku poistekoori lauljaks. See poistekoori laulja elas munga kambris. Ja kord, kui mungad viibisid kirikus, oli toomhärrad korraldanud läbiotsimise selles munga kongis. Seal nad olid leidnud tütarlapse valgetes riietes. Karistuseks kloostri seadustest üleastumise pärast oli mõlemad mõistetud surma. Tütarlaps olevat müüritud ehitatava ristimiskambri müürisse ja sellest ajast elusalt sinna kambrisse müüritud, et tütarlaps ilmub igal augusti ööl ja õhkab taga oma kunagist armastust. Muidugi see on legend. Igatahes ajaloolastel andmeid ei ole, et sinna oleks üldse elusalt inimesi müüritud, kuid legend on hästi ilus ja veel ilusam on muidugi õhtuti vaadata seda valget daami ka meie Haapsalu. Moodi embleemiks ja aastal märkida Haapsalu märg ajal, jah, nendes rinnamärkidel meie laulupeo rongkäigus ta etendas teatud dekoratiivset osa. Me paigutasime ta kui, kui kauni daami just mees- ja poistekooride ette sinna. Ja paljud niisugused embleemid, märgid, dekoratsioonid on seotud meie valge daamiga vaipu juba sellel teemal kott ja valgest daamist vist palju, isegi kirjutatud ka meie kohalikud autorid, siin õpetaja nelik on ette kandnud. Kunagi töötas õpetajana keskkoolis õpetaja Reinup, nüüd ta on haridusministeeriumis kirjutas ühe ballaadi valgest. Pärast viimase salmi maha. Nüüd ammu lõpp on tehtud isandate soole. On varemeteks muutunud muistne sünge kants. Nüüd kõlab lossipargis noorte laul ja tants. Kuid kadunud ei ole üllas neitsi. Ta keha rüütlid müüridesse peitsid, kuid nende metsikus ja karmus ei saanud võitu tema armust. Kui saabuvad augusti varjurohked ööd ja keset lõunataeva õrna tähevööd. Kuu tuhmi hõbevalgust puistab maha. Taas ilmub valge neitsi akna taha. Näib, nagu tasa liiguksid ta huuled. Kuid tema sõnu igaüks ei kuule. Ta sosin, mõistetav on ainult neil, kes lossipargi varjurohkeil. Teil on oma esimese armastuse leidnud. Käed sõbra kätte, silmad silmadesse, peitnud sa puude latvu pehmes õhtutuules, sind armastan siis sosistamas, kuuled. Jaa, valekuud. On kergemeelne. Kodukandi lood Haapsalust on lõppenud. Saatest võtsid osa Helga Kariis, Viktor Nelik, Julius Ilves, Grigori Joffe ja Karl Õismaa. Kuulmiseni nädala pärast.