Ema tõstis viimast korda poja oma vasaku rinna juurde. Ta süda lapse tillukeste huulte ligidal lõi kõvasti nagu teadnuks see, et ei saa enam mitte kunagi nii poisi lähedal olla nagu tahaks seda poissi igaveseks kujundada ema elujõu ja armastuse, kindla rütmiga. Täna õhtul tuksus selle naise süda valjemini kui kõik teised südamed terves maailmas. Silmad täitusid pisaratega. Naine tõmbas sügavalt, kuid katkendlikult hinge, et hoida tagasi pealetükkivad nuuksumist. Ta mõtles, kas kõik teised naised ka teavad, kui nad annavad oma lapsele viimast korda rinda. Või avastavad nad lihtsalt ühel päeval, et nüüd ongi kõik ja et laps on täielikult teisele toidule üle läinud. Kas nad mütsid last taga või leidsid, et tore ongi, et nüüd on see möödas? Tema arvates oli see teadmine jälk. Aga nii ongi, teadmisega. Kui oled kord sellest osa saanud, siis ei ole mugavasse teadmatusse enam võimalik tagasi pöörduda. Tõe otsimine on nagu käiksid pidevalt ringi, endal kivikene kinga sees. Niipea kui teed vale sammu, on valus. Poisike panin silmad kinni ja hakkas harjunud imema. Ta pani oma rasva voltides kahvatu, kergelt rusikasse tõmbunud väikese käe ema rinna peale. Käsi nägi välja tahtekindel, kuigi küüned olid õhukesed, peaaegu läbipaistvad. Ema pistis oma väikese sõrmepoisi rusika sisse ja laps haaras sellest otsekohe kinni. Kõvasti. Vastsündinul on palju, lausa uskumatuid võimeid. Enne sünnitamist läbitud kursusel oli ämmaemand rääkinud, et teoreetiliselt võiks imikul lasta käte abil pesunööril rippuda. Nii tugev on lapse haardevõime. Ema oli muidugi teooriat praktikas järele proovinud. Innukas teaduse harrastaja, nagu ta oli. Ja nii oligi asi täiesti töötas. Ise 12 nädalat vana, oli laps piiksugi tegemata, 15 sekundit nööril rippunud. Siis aga hakkas naisel kahju ja ta ei jätkanud seda eksperimenti. Vaba käega mässis ta oma suure flanellsärgisiilu ümber poisikesejalgadel. Ta nihutas end õlgade ja ülakeha abil ettevaatlikult voodis mugavalt vastu suurt patja. Kallutas pea taha poole. Kas sa arvad, et teised ka teevad seda täna õhtul? Mees, kes istus veidi eemal laua taga, ei vastanud. Ta tõstis pilgu ja vaatas aknast välja metsaserva pool. Mis sa arvad, jätkas naine natuke teravamalt toonil. Mees köhatas. Vaata siis paluval pilgul naisele otsa. Ole pai, võta veel üks tablet. Mina olen võtnud kolm korda 20 milligrammi. Mulle tundub, et nüüd on mul kõik täitsa korras. Palun vasta mu küsimusele, selle asemel, et siin seletada, kuidas ennast maha rahustada. Ma küsisin, mis sa arvad, mida teised teevad? Ma ei tea. Ma arvan, et nii nagu lubatud. Täna on ju esimene õhtu, kui kõik sobib väga hästi. Ma arvan, et teevad, nad peaksid tegema. Ma tean, aga ikkagi. Naine silitas hellalt poisi pehmeid juukseid. Pöörispealael oli vastupäeva, mis naist alati hämmastas, kuna see oli retsessiivne tunnus. Naise enda pööris oli päripäeva ja see oli dominantne. Tunnuspoisi pööris peaks samuti olema päripäeva. Imelik. Loodus ongi tõenäoliselt sellele väikesele olemusele juba vingerpussi mänginud. Ei tea ju kunagi, kuidas lood on, jätkas naine. Päris kindel ei saa olla. Keegi võib-olla kahetseb toimunut või mis? Mees ei lausunud sõnagi. Ees laual olid mõned tööriistad, purgid ja igasugused värgid. Ta võttis riideräbala ja hõõrus sellega vanale metallpurgile rasva. Siis hakkas ta rasva hõõruma väikesele kalderihmale. Selle oli ta meisterdanud suvila pööningult leitud vana seljakotirihmast. Suvila oli vana lubjakivihoone ojamaa kagunurga börsi kihelkonnas. Maja endine omanik oli inimpelglik üksiksepp kes oli sündinud millalgi 19. sajandi lõpuaastatel. Ta oli elanud väga vanaks, elas majas veel umbes veerand sajandit pärast seda, kui tema seppa oskuste järele nõudmist oli. Kui Sepp suri, oli maja palju aastaid tühjana seisnud, sest ta sugulased pidasid kohta halvaks ja majaseisundit viletsaks. Kuna selle lubjakiviseinad olid külmad ja vooderdamata oma suurte ruumide liiga suure, peaaegu põrandani ulatuva koldega, oligi see pigem vana sepikoda kui suvila. Küll olid sees nii elekter kui isegi vesi aga vanamees oli keeldunud kaevamas settekaevu, kuigi lähim naaber, kellel oli kopp, oli pakkunud, et ajab asja korda ilma mingit vastuteenet nõudmata. Vana mees eelistas ikka oma vajadusi väli käimas rahuldada. Igal teisel laupäeval ilmuste püürsi küla sauna, oma keha harima. Ta oli väga sõnaaher, alati sõbralik. 80.-te aastate lõpus jõudsid pärijad siis kokkuleppele, et võtavad maakleri püüavad maja lukust lahti saada. Ja nagu nad olidki arvanud, ei olnud seal palju väärt kokkuhoitud raha ja väikese uurimisstipiga noorpaar osta unistuste suvila võileivahinna eest. Ühtki teist huvitatud polnud. Et maja oli armetu, kui noored maja endale said, need ei häirinud. Vastupidi, oli ju suurepärane kujundada suvila oma maitse järgi. Kuigi see tähendab lihtsalt seda, et nad koristasid maja korralikult ära, lõppesid seinad valgeks ja ostsid uued voodid. Maja asus aeglase vooluga jõe lähedal paarkümmend meetrit tiheda metsaservast. Mets algas rannaniitude tagant kilomeetreid pika kivise ja madala mere kaldal. Kui nüüd tahtnuksin kõndida mööda teravaid kive, võinuksid nad minna oma 100 meetrit kaldast, ilma, et vesi isegi keskkohani ulatuks. Siis tulid aga augud ja hoovused. Must külm vesi. Nad olid natuke halvendanud maja mere vahelist liivast metsaala. Nüüd oli suvilast kaunis merevaade. See oli nende ojamaa kaugel läänepoolsetest, minigolfi väljakutest ja vesiliumägedest eraldatud vaikne ja lähedal loodusele. Ainus halb asi oli see, et neil oli siin olemiseks vähe aega. Nad elasid intensiivset igapäevaelu Stockholmis nagu teisedki noored teadlased. Töö, vaba aeg ja perekonnaelu sulandusid täiesti imeliselt kokku. Nad olid leidnud elu mõtte. Too palun, kott, ütles naine. Ma tahan vaadata, mis meil on. Mees tõusis laua tagant ja läks voodi juurde teistes naise kõrvale voodi servale ja pani käe poisi paljale seljale. Tõmbas pöidlaga õlgade vahelt. Poiss oli soe, hakkab varsti higistama nagu ikka, kui oli natuke aega imenud. Mees avas väikese värvirõõmsa paberikoti ja näitas naisele selle sisu. Kas sa soolaseid konnakes ei ostnudki? Sa tead ju, et need mulle meeldivad? Ei olnud, olid ainult need mustad ja kõvad, millel on suhkur peal. Sulle need ei meeldi? Mina tahan just neid pruune ja kõvasid, millel on pulber peal. Mul on vaja Monium kloriidi, lausus naine pettunult ja lükkas koti eemale. Pinges olles tõmbas ta sügavasti hinge ega suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Nutt vallutas kogu keha ja rinnakorv hakkas vappuma, nii et poiss kaotas nibu suust. Pettunult vahtisid lapse suured pupillid otse enda ette. Siis pigistas ta silmad kinni ja hakkas karjuma. No naa, mees võttis käe poisi seljalt ja pani selle naise põsele. Nano. Kõik saab korda. Naine rahunes pisut. Poiss sai tagasi imemisasendisse. Vaatame siis siin on, ütles mees. Ta võttis taskust ühe soolase ja ühe magusa kala ja siis aeglaselt ja metoodiliselt nende alumist külge. Siis vajutas ta need kokku, nii et need omavahel kleeppasid. Nonii. Kalamaiuse eri, vähemalt natuke salmi jaaksoola. Ta testis kalakommid vastu naise suud. Naine ajas end sirgu ja hammustas need keskelt pooleks. Kui hea, ütles ta. Üle ta näo, levis kerge naeratus. Ta pühkis nimetissõrme välimise küljega silme alt pisarad minema. Ma ei saa aru, miks need on nii võimatu saada soolaseid konn. Hea küll. Anna teine pool ka siis. Mees pistis ülejäänud kommi naise suhu ja saatis sinna natuke oma nimetissõrmest. Kui naine vastast tõrjuva kulmu kortsutusega tõmbas ta sõrme tagasi. Rohkem pahandust ta ei tahtnud. Viimastel päevadel Nad ei olnudki muud teinudki, tülitsenud ja nutnud. Iseenesest tahtsid nad ju sama asja, aga kumbki oli siiski olnud sunnitud oma tundeid teise peale tühjendama. Seada veendumus küsimuse alla oli üks nende teaduslikust kasvatusest. Kahtle kõiges. Kuni jääb järele ainult üks tõene hüpotees järgi seda, kuni uued faktid paiskavad kaardid jälle segamini. Kas ta saab varsti söönuks? Jah, selle rinnaga. Hästi. Ma tätoveerin enne viimast lonksu. Nojah, ma tean. Issand, kuidas ma seda vihkan. Toodanud siia. Mees jättis kommikoti voodi äärele läks tagasi ja istus laua juurde. Ta võttis tätoveerimismasina ja kontrollis, et see töötab nagu vaja, proovides tätoveerida, võitud kanderihma. Töötas küll tinti tuli. Mees kirjutas sellele tahumatu, aitäh, kuid täiesti arusaadavate versaalidega. Lühikese armastus tervituse ja lapse eesnime. Ta pani masina käest ja võttis nüüd kätte väikesed desinfektsioonivedelikuga täidetud pudeli. Ta valas vedeliku rohkelt oma peopessa ja hõõrus seda, kuni see oli täielikult lendunud. Siis vaatas ta valvsalt aknast välja, nagu eeldaks ta mingit muutust ilmas või valguses. Aga kõik nägi välja, nagu viimati oli varasuvine õhtu, mil niiskustantsisklesile rannaniidu nagu looritatud muruneitsid paremad tööd väikeseks ekskursiooniks ei saanudki olla. Nüüd magab, ütles ema. Hästi. Toodasid siia, lausus mees ja laotas lauale väikese helesinised tekikese. Ma ei tea, kas ma ikka saan hakkama. Ma lähen äkki välja korraks, kuni see valmis saad. Mis ajada? Sa pead teda ju kinni hoidma. Mina saan hoida ainult masinat ja lappi. Mul on ainult kaks kätt. Naine tuli laua juurde, laps ühes ja kommikott teises käes. Ta pani magava poisi kõhuli sinise teki peale. Istus mehe kõrvale toolile. Hea küll. Anna veel üks tablett. Kas tahad banaani kommi? Küsis naine. Jah. Naine võttis kommikotist kaks kummi banaani ja Lintsis nende alumist poolt vajutas nad kokku ja andis mehele. See on banaani, kommi eri. Ma tean, kui väga sulle meeldib keemilise banaanimaitse. See on luksus pen tüüratsetaat. Mees laskis kuuldavale naudingu häälitsuse kuid mõnulemiseks ei olnud aega. Nüüd oli tähtis hoiduda paanikast. Tuli hoida mõtted vaos, süveneda kõige tähtsam asse. Ta andis naisele ühe tableti. Too neelas selle harjunud kerge kukla nõksatusega alla, ilma et oleks olnud vaja vett peale juua. Seejärel hakkas mees põhjalikult, aga väga ettevaatlikult hõõruma poisi seljale tuimestavat salvi, mille ta värvitust alumiiniumtuubist välja pigistas. Selle etiketil oli kirjas ainult naise käega kirjutatud poisi nimi. See oli naise enda retsept ja ta oli sellesse seganud õige palju nii adrenaliini kui ka Liidokaiin salmis prilokaiini. Et mõjuaeg oleks pikk ja valu nii nõrk kui võimalik. Kulus vaid mõni sekund ja tuimestus hakkas mõjuma enne möödapääsmatud. Nüüd pead seda õlgu paigal hoidma. Mis ka ei juhtuks, ei tohi teda lahti lasta, enne, kui ma valmis olen. Kas said aru? Ma teen ruttu. Ma tean. Mees pöördus naise poole ja vanima käsi varreta õlgadele. Laskis neid siis selga mööda alla libiseda. See oli kestev ja lähedane embus. Mees pani lauba vastu naise oma ja kinnitas oma pilgu naise silmadesse. Armastan sind, Joonast rohkem kui midagi muud. Nüüd me anname talle selle, eks ole. Nüüd me anname talle selle, kordas naine. Me oleme kindlameelsed. Me anname talle nüüd selle. Me anname talle elu imago. Mees suudles teda, valjumusi, häälitsused otse suule. Et see ilmselgelt lõpetaks lembus hetke. Nad ootasid tubli minuti, et Liidokaiin mõjuma hakkaks. Poiss tekil magas rahulikku und. See oli minut, mis kestis igaviku ja kuid kestnud piiritu armastus lapse vastu haaras meest ja naist. Nad mõtlesid tagasi ajale, kui naise kõht kasvas. Kui laps sees jalgadega prõmm is. Kuidas ta karjus, kui ta sündis. Kuidas ta ennast esimest korda keeras, kuidas hammaste tulek tab, Irylex tegi, kuidas ta lalises, tema naeratus ja ta andunud silmavaade. Siis vajutas mees masina sisse. Selle hääl oli midagi Mikseri ja hambaarsti puuri vahepealset aga vaiksem. Heli muutus veidi vaiksemaks, kui nõel läbis pealmist nahakihti. Poiss hakkas viivitamatult karjuma. Esimene karja oli väga pike, vali ühetooniline seitse sekundit tema tillukeste kopsude kohta lausa igavik. Masin põrises lakkamatult vaatamata häda kiisale. Kui õhk otsa sai, tõmbas poiss kiiruga hinge ja jätkas täiest kõrist karjumist. Siis pumpas ta oma röökimise välja mingi karjuva ülikiire hingamise abil. Poisi kisa segunes ema kisaga, mis segunes mehe karjumisega, mis segunes masina kurja surinaga. Hoia siis kinni, karjus mees, ta rabeleb ju su käest lahti. Hoia ometi kinni, kohe lõpetan. Ma ju hoian. Kas sa ei näe, et tal on õlad täitsa punased? Ma näen kurrat küll, vaene poiss. Mees töötas masinaga kiiresti edasi, pühkis haavalt lapiga ülearuse tindi ja vere ära, et oleks näha, mis toimub. Ta pihustas seljale desinfitseerivat lahust ja kuivatas selle puhaste operatsiooni tampoonide ka ära. Nii ilus, nagu ta oli tahtnud, see välja ei kukkunud. Aga käis ka. Mehe näolt tilkus higi, ajas selja sirgu, et higitilgad poisi peale ei langeks. Haav oli igatahes küllalt suur. See oli päris kindel. Ta jätkas kujundi detailide kallal veel mõne minuti. Pois röökis vahetpidamata. Naine vahtis nutise nuuksus ahastavalt. Aeg-ajalt hammusta kiiresti korraks puupõrandal. Ta ei lasknud korrakski poisi õlgade ümbert lahti. Kui mees lõpetas, tõstis ta poisi tekilt, mis oli verest, higist ja desinfektsioonivahendist lige. Ta kõndis toas ringi, poiss käsivarrel ja püüdis teda monotoonse kiigutamisega rahustada. Sellest polnud abi. Siis läks ta poisiga suure padjaga voodi juurde, millel naine oli jälle istet võtnud. Poiss karjus ikka veel, mitte enam nii paaniliselt, aga siiski väga sihikindlalt. Poiss karis abi järele. Ta tahtis ellu jääda. Nonii, anna talle nüüd teist rinda. Me peame temaga kohe välja minema. Ema võttis poisi ja toetus vastu patja. Ta nööbist pluusinööbi lahti ja näitas poisile paremat rinda. Sellest tilkus piima. Naine pühkis selle sõrmega ära ja tõmbas piimaga üle poisi huulde. Naise silmist voolasid ikka veel pisarad. Viimastel päevadel olite nutnud tohutult palju pisaraid. Paistis, et neile ei tulegi lõppu. Pane madonna Uustisk peale. Talle meeldib madonna, eriti Võug. See on XII panegi kohese. Mees pani diski mängijasse, mis seisis kaminasimsile klikis mõned korrad edasi ja vajutas siis play peale. Helitugevuse panin ta üsna vaikseks. Passi pani maksimaalse peale. Funk ja madonna Nasaalne hääl täitsid ruumi. Straike paus. Pois haaras huultega rinna Nimust ja hakkas ennast tagasi ellu imema. Ta muudkui imes ja keerutas rahutult oma keha. Rind oli ainuke, mis ta elus turvatunnet pakkus. Aeg-ajalt tundus, nagu tahaks ta suunurkadest natuke õhku juurde ahmida. Nii tegid tugevas imemises lühikesi pause. Siis kostis väikesi rõhitsusi. Pikkamööda tundis ema, et poisi keha jäi paigale. Ta oli magama jäänud, ise täiesti läbimärg ja pärani suu oli veel täispiima, mida ta ei olnud jõudnud enne uinumist alla neelata. Suunurgast venis natuke kleepuvat ja peaaegu läbipaistvat piima. Ta käed olid nii kortsulised nagu mõnel väga vanal mehel. Mees seisis juba väikeses esikus. Lagi oli nii madal, et ta pidi ennast natuke ettepoole hoidma. Ta hoidis käes sisse võitjad trakse. Selga oli ta pannud oma vana tundru rebasefirma jaki jalga kõrged rohelised saapad, mille serv oli natuke alla keeratud, nii et valge vooder oli nähtaval. Tule. Lausus ta vaikselt. Nüüd peame minema. Oota natuke, ma vahetan mähkme ära. Ei, ära mähkmeid peale pane, jäävad ainult praksid. Me peame andma talle kõik kõik võimalused. Naine tõusis, läks mehe juurde ja hoidis magavat poissi enda ees nagu hinnalist kingitust, mis tuleb üle anda võimsale kuningale. Ei sina kannatada, hoia jakk, isesised tal soe oleks. Ütles mees ja heitis ühe vana tuulejaki ümber naise õlgade. Ta ei ärka pärast seda viimast söömist veel niipea. Vaene lapsuke. Öö oli tuulevaikne ja soe. Päike oli libisenud üle horisondi loodekaares, et juba paari tunni pärast ilmuda kirdetaevasse. Praegusel aastaajal öösiti päris pimedaks ei läinudki. Ta kümnesid natuke maad tagasi mööda vana teed, mis tõi maanteelt krundi juurde. Ühel pool teed oli soine kraav, milles oli veel kevadist vett. Mets kahel pool teed oli tihe madalate mängidega, mis kasvasid aeglaselt, sest tugevad sügise talvetuuled tegid nende elu raskeks. Seal, kus mets oli kõige tihedam ronisid nad üle kraavi ja hakkasid aeglaselt läbi okste edasi astuma. Oli kohati natuke liiga märg, nii et oli raske kõndida. Aga üsna varsti avanes nende ees lagendik, kus maa sees olid pikad lohud. Tekkis tunne, et maa lainetab. Nad peaaegu nägid enda ees vana merepõhja enne seda, kui maapinna kerkimine oli maastikku ümber kujundanud. Alguses mere rannaks ja seejärel metsaks. Mees kõndis kogu aeg ees ja hoidis eemale oksi, et naine saaks poisikest kaitsta. Nad vaikisid. Õhk seisis. Nad olid astunud vaid paarsada meetrit, kui mees seisatas ja vaatas padrikus ringi. Ta sundis naise poole naeratuse. See oli küll pigem grimass. Siinse ongi tõugud talveunes lebanud rohkem kui aasta. Nüüd on nende kord. Ta osutas põõsa suunas, mis oli tihe, okkaline ja ebasõbralik. Ta tõstis paar oksa üles ja vaatas alla. Väga hea, vaata ise. Naine vaataski, väga hea ajastus. Nemad tegutsemisvalmis välja, eks ole. Tõepoolest kui see ei toimi, siis põõsas oli tulvil hallikasvalget massi mis nägi välja nagu ämblikuvõrgu ja käo sülje segu. See peenekoeline siid oli põõsa elanike kaitse head või ehk tuhanded tihavade kleepuvad tõugude nukud kes asustasid selle madala põõsastikku iga väiksemagi oksa. Kõrvenõgesed olid kasvanud ümberringi peaaegu sama kõrgeks kui põõsas ise. Mees ja naine vaatasid teineteisele otsa, noogutasid üksmeelel. Läbinukkude õhukeste kleepuvat seinte kumas erinevaid mustreid. Nõgestele nukkude all. Okstel oli vanade tõugu jäänuste kiht, mis kaitses neid kuni nukkudeks arenemiseni. Mõned nukud olid veel vabanemas oma tõugu katest. Tsipleside kubises ide vehklesid oma väikeste kehadega. Aga suurem osa Nuka olid oma esimese metamorfoosi lõpetanud ja õõtsusid aeglaselt, peaaegu märkamatult edasi-tagasi. Nad ootasid oma õiget aega ja rippusid kinnitudes alakehaga peenelt kootud siidipadjale. Varsti jätkavad nad oma teekonda järgmisesse eluvormi. Mees võttis köie ja tõmbas selle ümber põõsa jämedate okste tüve lähedal. Tõmbas tagasi köie otsa, kus oli karabiinhaak. Siis võttis ta ette valmistatud rakmed ja palus naisel endale magav poiss ulatada. Laps rippusele, naise käsivarte nägu allapoole. Uni oli raske. Mees kinnitas rakmed ümber, Jasakatereite kinnitas peened rihmad risti keskkohast üle õlgade. Rihmade ristumiskohal kukla peal, kinnitas ta karabiinhaagi silmuse. Ta pingutas köit nüüd küll, kus lapse keha elutuna nagu nülitud põrsas, kes on tapamaja ristalale pinnatud. Ütle nüüd hüvasti. Kiiresti. Lausus mees tasaema, surus poisi vastu oma märga põske. Ta sosistas lapsele kõrva sisse, vastu ta nägu. Ta kinnitas oma armastust ja paitas lapse kõhtu edasi-tagasi. Ta suudles lapsesuud silmi ja laupa. Poiss magas ja paistis rahulik. Siis võttis mees lapse naise käest ära. Ka tema sosistas lapsele kõrva. Ta eemaldas väikese sideme, mis kaitses värsket tätoveeringut ja pistis rippuva poisi põõsa alla, kuhu ta oli kinnitanud köie. Ta pingutas köit, mida sügavamale põõsa alla. Poiss jõudis. Samal ajal Läskist aeglaselt lahti oksad, mida ta oli eemal hoidnud. Et poisi kataksid kobarates kleepuvate nukkudega oksad. Siis sidus ta köie teise otsa lähedal asuva männi külge, keris ülejäänud köie kenadesse rõngastesse, riputas selle meremehesõlmega ümber puutüve. Neesi naine võitsid teineteisel kätest kinni. Läbi okste nägid nad poisikese selga. Haav veritses, aga verd kontrollimatult ei voolanud. Täiesti plaanikohane põõsas kihas elust lausa auras. Lõpuks said pisarad otsa. Kõhklus samuti. Nüüd olid nad tühjad, täiesti läbi. Kui nad vaikides rõhutuna läbi metsa tagasi läksid magas poiss ikka veel rippudes oma rakmetes. Ainsaks seltsiliseks arvutatud kubisevad tõugud ja kleepuvad nukud.