Kui Jonas teisipäeva hommikul tööle tuli, oli Vesnavel reisil. Kuna Jonas tundis, et soovib temaga siiski paar sõna vahetada siis ta helistas naisele pärast mõnda lühikest viisakusfraasi ja paari meenutust. Eilse esimese tööpäeva kohta järgis Jonas oma kõhutunnet ja võttis üles teema, mis teda tegelikult huvitas. Kiri Jonas jõudis vaevalt selle sisust rääkida, kui Vesna andis talle juba esimese selgelt sõnastatud korralduse. Sõida kohale ja vaata järele. Läheb niikaua, kui läheb. Joonas, kuula nüüd mind, sa võtad kohe takso ja sõidad proma lennuväljale. Ma olen üsna kindel, et Apyszekil on ojamaa lennufirmaga leping. Isabella tellib piletid. Hästi. Aitäh. Ma võtan erakoolid ette, niipea, kui olen tagasi ja, ja küll saab korda. Ja sind tundes oletan ma, et sa oskad mõtelda mitme asja peale samaaegselt. Ära ainult neid liiga keeruliseks mõtle. Korral on leiutanud kõnekäänu, mida me firmas ikka kasutame. Kes astub tuule suunas, seda torme ei häiri. Kahe tunni pärast istusime vanas veskis rendiautosse, et sõita ojamaa kaguossa. Kui ta siis mõne aja pärast lähenes püürsi kihelkonnale võttis ta kiirust maha ja keris külje ruudu alla. Aknast lõi sisse kevad. Värskelt väetatud põllud võimsate traktorite põrin, hindu täis lindude laul. Jonas vaatas telefonis GPS-i, võrdles seda maa-ameti kirjas sisaldunud kaardiga. Ei ole enam kaugel. Kui te suurelt maanteelt maha keeras, jätkus sõit väikestel valgetel lubjakiviteedel. Ta nägi tagasivaatepeeglist, et keerutas üles palju tolmu ja alandas kiirust veelgi. Viimased 100 meetrit venis ta edasi väga aeglaselt mööda sõita väikesest teest. Järjes maja paistis asetsevat. Siin peab see olema, mõtles jalas ja keeras sisse rajale, mis oli pigem nagu kahe jäljega jalgrattatee. See viis otseteed metsa. Keegi ei olnud teeäärset võsa juba palju aastaid maha võtnud, sest puud rippusid lausa tee kohal. Oksad pühkisid iga natukese aja tagant rendiauto katust. Joonas tundis, kuidas meeled teravnesid. Ta oli tasakaalukas, tugev ja valmistema, kellele oli auasjaks mitte tuhnida oma minevikus tema, kes ta armastas oma ema ja isa rohkem kui midagi muud siin maamunal. Nüüd tegelaste millegagi, mille kohta ta ei teadnud, kus see võib lõppeda. Miks ta peaks hoolima kellestki, kes temast ei olnud kunagi hoolinud. Aga kas tal on mingi valik? Ei ole. Veidi eemal nägi ta maja Väike-punase sammaldunud kivikatusega lubjakivist maja täiesti ümbritsetud põõsastest ja väikestest sõlmilistest puudest. Jonas väljus autost ja astus ettevaatlikult maja poole. Ta nägi, et mitu akent oli katki. Kunagise väikese aia pooleli uks, mis varem oli olnud list roheline. Joonas vajutas linki ja tõmbas tasakesi äkki prahvates midagi. Ta pea kohal. Aknast ukse kõrval lendas välja suur linn. Uks ei olnud lukus. Ta lükkas selle pärani lahti ja vaatas lävest üle astumata sisse. Muld ja kivipõrand, räpane laud, linnupesapundar peal paar viltust, pulk tooli, peaaegu põrandani ulatuv, väga suur kamin. Ta seisis hetke uksel. Püüdis luua olukorrast mingit pilti. Mis hurtsikse tegelikult on. Kas ta bioloogilised vanemad olid tõepoolest siin elanud? Kas võib see olla hoopis keegi teine, kes maja temale pärandas. Või oli see lihtsalt keegi, kes eksikombel kinnisvararegistris pidas teda kellekski teiseks? Tal ei olnud head mõtet, mida ta peab tegema. Kõik oli käinud nii ruttu. Ta ei olnud jõudnud järele mõelda. Taastusonni sisse ja vaatas ümberringi. Õhk oli niiske nagu mingis vanas toidu keldris. Ei ole sugugi kindel, kas seda osmikut üldse kunagi saab inimesele elamiskõlblikuks muuta. Ta vaatas üles lakke, see oli hööveldamata plankudest. Võib-olla on mujal ka pööning, siis peaks ju kusagil olema trepp. Lauad laes olid üleni niiskuse laike täis. Järelikult laseb katus läbi. Mõtete peas, käisid ringi. Ta püüdis süveneda. Kas ta peaks maja vastu võtma. Kas krundil võiks olla, aga vähemalt mingi väärt. Või peaks ta lihtsalt ukse selja taga kinni panema ja unustama igaveseks, et ta üldse siin käis? Siis märkas ta seinal pilti. Motiiv tema. Ta taganes komistades majast minema ja kukkus väljas maa süda kloppis ägedalt. Ta tundis, kuidas sooled tahtsid end tühjendada, samal ajal kui magubani teisel pool tööle okserefleksi. Kuidagimoodi läks tal korda lihasreflekse kontrollida. Ta kägaras vandus murul looteasendisse. Püüdis hingata rahulikumalt. Lõõtsutamine andis järele. Mõne minuti pärast hakkas mõtlemisvõime tagasi tulema. Kui imelik nali? Keegi tahtis talle halba teha väga. Miks? Ta veeretas ennast selili ja vaatas pilvi, mis kihutasid mööda, kuigi maa peal oli peaaegu tuulevaikus. Aga see vaatepilt kutsus esile veelgi tormakamad mõtted. Ta sulges silmad, katsus aeglasemalt hingata läks paremaks. Aeglaselt läks natuke paremaks. Ta kohe peab kellegagi rääkima. Ta peab kuulma inimhäält, kuulma kedagi päris elust, kellel ei ole tegemist mingi kuradi hullumeelse dokumendiga. Ta võttis telefoni, püüdis helistada, Yornel. Aga levi polnud. Ta vaatas enda ümber, tõusis põlvili ja suundus maja kõrval olema kivimüüri poole, sättis selja vastu seda ja püüdis jätkata aeglaselt hingamist. Ta pani silmad kinni ja hingas nina kaudu. Kui ta oli ennast kogunud tuli pähe mõte, et peaks uuesti majja minema. Ta tahtis vaadata, kas ta oli näinud. Kersti. Kõik oli otsekui lavastatud õudusfilmistseen aegluubis esitatav vägivallategu, mis ootab ohvrit. Kui kaua oli seda siin ette valmistatud, kuid aastaid. Ja kes seda tegi? Ta tõusis värisematele jalgadele ja läks veel kord uksest sisse. Ja nii oligi seina peal tolmuse klaasi taga oli raamitud mustvalge foto temast endast. Nagu vaataks otse peeglisse. Jalas, võttis pusa varruka nühkis tolmu maha ja uuris nüüd pilti põhjalikult. Foto oli rinna kõrguselt ära lõigatud ja tal oli seljas valge laborikittel. Taustaks oligi mingi laborikeskkond. Aga kui ta pilti päris korralikult vaatas, avastas ta lavastuses küsitavusi. Kaitsemütsikese Alturnitasid välja juuksed ja need olid oluliselt pikemad, kui Jonasel kunagi olnud oli. Ennekõike aga oli tal ees võimas naeratus, mida Jonas sugugi ära ei tundnud. Milleks, kes kurivaim jamaks sellega, et mängiks niisugust vempu siin oyama vana Sosmikus? Ja tahvel oli nii räpane. Jah, see nali oli nõme. Siis ta mõistis loomulikult jumala haige, arutu, see oli ju ta isa. Ta bioloogiline isa. Fotol oli ta isa umbes nii vana nagu tema praegu. Hoopis tema ise on koopia. Ta võttis raami naela otsast maha, vaatas seda meest, kes oli temaga nii sarnane. Siis see on ta bioloogiline isa kes ta oli olnud. Millal ta nunnist tegi? Jalas hakkas raami uurima võib-olla mingeid jälgi, mingi niidiots. Ta tõmbas tagakülje lahti ja nägi, et foto taha oli midagi käsitsi kirjutatud. Nagu naisterahva käega. Armas poeg. Kui sa seda loed, siis oli meie valik õige. Sa tulidki täna siia? Sa tuled homme kauemaks? Sinu jaoks ei ole mingeid piire, muudkui jätka. Õnn kaasa. Igavese armastusega. P ja N. Ta luges teksti üha uuesti ja uuesti. Ta püüdis mõista, mis siin kirjas on. Aga sai varsti aru, et siin polegi midagi aru saada. Mitte praegu, mitte siin. Tal oli vaja distantsi minna, eemale mõtelda. Kui närvid hakkasid maha rahunema tundis ta lihtsalt viha. Ta oli keskendunud kõigeks valmis. Miski ei saa teda uuesti endast välja viia. Ta murdis foto kokku ja pistis taskusse. Ta hüppas autosse. Siia ei saanud enam jääda. See koht on jube. Kui ta majast paarisaja meetri kaugusel natuke suuremale kruusateele jõudis, oli ka levi olemas. Ta helistas bjornele, kes oli lõpetamas hilist lõunasööki ja kõndis parajasti söögisaalist oma töötuppa. Pirne sa ei oska arvatagi, mis juhtus. Vuristas Joonas ägedalt, ma räägin, kui tagasi olen, aga praegu on mul sinu abi vaja. Ma käisin selles majas siin ojamaal või tegelikult olen ma siin praegugi. No ütles Björn äraootavalt. Seegi on suur uudis. Mis ma teha saan, see Kylin, mida ma eile näitasin, mäletad jätka Sigalas, nagu kuulipilduja. Sealt ei selgu ja kes mulle selle maja on pärandanud. Sest formaalselt on selle omanik juba mitu aastat avalik pärandifond, enne kui võimud lingvist pidi küsima, kas ma soovin pärandit vastu võtta, sest neil on ju see testament. Omanikud on surnuks kuulutatud juba mitu aastat tagasi. Niisiis ametlikult registreeritakse Kinnisvara pärandifondilt, mitte endistelt omanikelt minu nimele. Tähendab, juhul kui ma aktsepteerin, saan seaduslikuks omanikuks. Ükskõik, unustage segane jutt ära. Ma pean silmas, et ma ei tea, kes eelmised omanikud olid. Kirjast ei selgu. No ja edasi ütles pirne? Sellepärast ma palun, et sa vaataksid registrist järele, kes olid 20 aastat tagasi seaduslikud omanikud. Ma ütlen sulle registrikoodi, see on siin kirjas. Ma pean teadma, kes olid omanikud. Hästi läheb ja natuke aega, kui ma nende süsteemidesse sisse saan. Tunni aja pärast helistan sulle niipea kui tean nende nimesid. Ja kui see on veel midagi teada. Aitäh igavesti vahva pirne. Vaata järele ka see, kes on siin naaberkinnisvara omanik paistab olevat päris suur ja vana talu sellest saatana osmikust edelas. Üle põllu läheb kõrgepingeliin elumajast umbes 200 meetrit lõuna pool. See peaks ju kaardilt näha olema. Helista, kui siin on teisi talusid, mis raskendavad võib-olla õige koha leidmist. Ei paista, nagu neid oleks. Aga ega ma kindel ei ole. Muidugi ma püüan. Ma siis helistan, kuuleme. Jonas sõitis kiiresti, vaatamata korduvatele iiveldushoogudele. Kui erutus sellest, mis ta majas oli kogenud mõnevõrra järele andis, ei suutnud ta enam oma keha valitseda. Kaks korda enne Ensesse jõudmist oli ta sunnitud pöörama väikesele kõrvalteele ja otsima põõsastikku, kus oma vajadusi rahuldada. Ilma teda tee. Pealtnäha oleks. Vedas ka, sest kindla lahtris oli rull majapidamispaberit. Kuid järgne tagasi helistas, istus jalas homse baari ja söökla teisel korrusel ja vaatas tühja parkimisplatsi. Ta oli tellinud söögi, mille nimi oli pikk poiss. Ja mis võis olla mingi oyama hakkliha vorm, lambast sinna juurde keedukartul pohlamoos ja lahja õunajook. Mitte just piduroog, aga täiesti korralik söök. Energiat oli tõepoolest vaja. Järgne ütles, et paar, kes oli kirjas kinnisvara omanikuna olid Marcus Krožinski ja pia Larsson. Rahvastikuregistri andmetel elasid nad viimati Stockholmist põhjapool Pärs haamras. Nad olid sündinud 1960.-te aastate keskel paariaastase vahega. Markus Krožinski kanti sündides Stockholmi Engelbrechti koguduse registrisse ja Ashton Janšepingi junga ruumi omasse. Nende sissetulekudeklaratsioonid olid väikesed, kuningad kadusid ja neil oli hinnanguliselt kümne-kaheteistkümne semestri tasumata õppelaen, mis mõni aasta tagasi nende surnuks kuulutamisel lõplikult maha kanti. Markus oli läbinud relvatu sõjaväeteenistuse riikliku loodusajaloomuuseumi juures ja seal oli ta määratud teenistuskoht. Võimaliku sõja korral. See viimane oli imelik. Aga nii oli registris kirjas. Nii palju oli pöörne praeguseks teada saanud. Vastu tahtmist hakkas Joonas täitma lünki samalajal Björni aruannet kuulates. Ta teadis, kuidas isa välja näeb. On ka ema. Peeellažon senini on ju väga neutraalne päritalides Molandist. Kas see tähendab, et ta rääkis kohalikku murrakut? Miks isa oli läbinud relvatu sõjaväeteenistuse? Kas ta oli patsifist? Mõni niisugune rahuteoreetik, kes paberil teadis konfliktide kohta kõike aga kellele päriselus oli empaatia tundmatu? Joonas püüdis mõtteid oma bioloogilistelt vanematelt ära pöörata. Aga ei suutnud. Tundus, nagu oleks ta jalge ette tekkinud auk ja ta libises sellesse kadudes vesiliiva sisse. Jonas ei tahtnud nendega tegemist teha. Ta põlgas oma mõtteid nendest. Siis tuli talle pähe, et teises otsas on bjornewist veel toru otsas. Suur aitäh, pirne. Kas oled veel otsas? Kurat, olen jah, rahunenud. Kuidas tunne on? Pole viga? Kõik on korras, tunne on? Ma ei teagi. Imelik. Aga ma pean sellega elama. Valikut ju ei ole? Mõistan, lausus pirne ametlikus registris, võib-olla muud palju ei olegi. Aga ma arvan, et kui otsime väljaspool arvutit siis leiame päris palju muud. Füüsilisest arhiivist. Seda küll. Ja kuuled. Sa küsisid selle naabertalukohta. Selle omanik on folke Hoas. Tan päris vana, sündinud 1925 naljakal kombel mitte Rootsis, aga Ukrainas. Rootsi kodakondsuse sai ta 1929. Sellest ajast ongi elanud ojamaal. Nad leppisid kokku, et näevad, kui Joonas koju jõuab ja lõpetasid, kõne. Ei ole, läks ja valas endale tassi kohvipump termasest, mis asus kandikute kõrval. Igerikul laual. Võttis suurest pruunist plastpurgist paar küpsist. Põrand linoleumi all nagises. See pani teda ennast veelgi üksildasena tundma. Markus ja Piia. Kes nad olid? Miks nad ta hülgasid? Jonas valis folke Huansi numbri püürsis ja helistas. Pärast seitsmendat signaali, vastas selgel häälel keegi tüdruk. Ta ütles, et folke on ta vanaisa aga ei ela enam selles talus. Ta oli juba mitu aastat tagasi, sest see oli kolinud. Hestsol. Õige jah, hooldekodu. Kas ta mitte teel maja juurde ei olnud sõitnud selle nimega tee viidast mööda? Kui ta õigesti mäletas, siis oli see kohe Säre linnas. Joonas otsustas, et proovid sinna kohale sõita. Tal vedas ja ta sattus kohe juhataja otsa. Viiekümnendates aastates rõõmsate silmade ja sirge halli tukaga naine. Joonas ütles selgituseks, et arvab folkel olevat tähtsat teavet tema surnud vanemate kohta, kes kunagi mehe naabruses elasid. Juhataja, äkilised folke Huazil on kaugele arenenud Alzheimer. Nii et temaga saab ainult harva kontakti. Pealegi oli tal aasta tagasi olnud insult, mille tagajärjel on ta ratastooli aheldatud. Joonas küsis, kas siiski võiks mehega paar sõna vahetada. Võib ikka mees istubki seal valge sirelipõõsa juures aga ei või arvestada sellega, et vestlusest suuremat asja saab. Ja olles küsis, kas nimi folke on ojamaal tavaline mehe nimi. See võiks olla hea teema vestluse alustamiseks. Ja oligi vähemalt juhataja jaoks. Naise nägu lõi särama, nagu oleks pais valla pääsenud. Ta rääkis, et sadu aastaid tagasi elas palju rootslasi eesti saartel, Saaremaal ja Hiiumaal. Läänemeres. Rotalia oli vahel rohkem ühist üksteisega kui vastavate riikide pealinnades, Stockholmi ja Tallinnaga. Kui 1700.-te aastate lõpus Vene impeerium kasvas pidi rootslaste suur Hiiumaa koloonia sunniviisiliselt ümber asuma Ukrainasse kus see peaaegu hävis nälja ja viletsate olude tõttu. Ainult mõnisada inimest jäi ellu ja rääkis ikka veel rootsi keelt. Nad nimetasid oma uue elukoha jämmal Svenska pin vana rootsi külaks. Neil õnnestus säilitada oma kultuur ja sealne koloonia koguni kasvas pisut järgmise 100 aasta jooksul. Kui tuhanded 900 kahekümnendatel aastatel tekkis nõukogude võim, siis etnilist omapära enam ei hinnatud ja Rootsi päritolu inimesi ähvardas kollektiviseerimine ja tagakiusamine. Mõne 100-l inimesel õnnestus tänu kontaktidele Rootsiga sealt lahkuda. Paljud kolisid Kanadasse, kuid suurem osa asus ojamaale. Perekond Hoas, nende hulgas nüütas ja puuskas sammuti. Juhataja ise oli samuti abielus ühe puskasiga. Ja naine rääkis, et vana rootslased on väga tore rahvas. Ja folke Hoas on kena ja hinnatud inimene. Kogu oma täiskasvanu elu olid olnud aus ja kohusetundlik. Talunik. Naine soovitas Joonasele rääkida mesilaste pidamisest. See oli eluaeg olnud üks kolka suuri huvialasid. Tal oli olnud põlluäärsetel väludel palju tarusid. Joonas tänas ja läks välja päikesepaistelisse aeda. Proovida natuke folkega juttu ajada. Väikest kasvu sooniline mees ei vaadanud isegi üles, kui Joonas pani tervituseks käega käsivarrele. Kael oli tugevasti ettepoole painutatud ja pilk suunatud ratastooli ettekivis hiljutisele. Joonas arvas, et peab vist püüdma luua kontakti sellega, et ta kiidab faasi talu. Ta hakkaski rääkima Tüürsist ja sellest, et tema arvates on kihelkond üks oyama pärleid. Kui kaunis on sealne avatud maastik. Et praegusel ajal on maamajanduses lausa palavikuline tegutsemine. Et ta imestab, kui suured on tänapäeva traktorid. Need maksavad vist küll terve varanduse. Ei mingit vastust. Folke pilgutas vaevalt silmigi. Joonas mõtles juba, et on tühja tuule tallamine proovida selle mehe käest midagi ka teada saada. See oli täiesti ära oma väikeses maailmas, kuhu mitte kedagi sisse ei lasta. Siiski oli Joonasele ebamäärane tunne, et nende vahel on mingi side. Folke teadis midagi, mille kohta, kuna seal oli vaja vastust saada. See tunne kasvas ja muutus aina selgemaks. Aga kui esitada otsene küsimus ja loota, et folke töötab selle küsimuse oma peas endale vajaliku kiirusega läbi oodata, vastus ära. Proovida ju ikka võib? Tundus mõistlik. Joonasele meenus juhataja soovitus mesilaste pidamise kohta. Ta pani uuesti käe folke õlale. Folke. Kuidas mesilastega on? Mitte mingit vastust. Pilk maas, kinni. Joonas valmistus vaimselt selleks, et on vait ja ootab ära. Ta vaatas üles taevasse, nägi, et see hakkas järjest rohkem pilve minema. Lääne pool oli taevas tume. Võib-olla hakkab pärastlõunal vihma sadama. Üks pilv lähenes päikesele. Kahju. Nii oligi. Pilv libises kiiresti päikese ette ja jäi sinna paigale. Õhk jahenes otsekohe. Jaanus vaatas uuesti folket. Folke oli kaela sirutanud. Nüüd oli ta pea pööratud Jonase poole. Vanamees vaatas pingelise ja uuriva pilguga Joonasele otse silma. Ta ei paistnud üldse enam dementne välja, silmad koguni uurisid teravalt Joonase näoilmet. Joonas vaatas sama põhjalikult folket. Silm silma vastu. Siis avanes suu pisut. Joonas nägi seal paari hambakildu. Liblika puisu? Lausus folke täiesti selge häälega. Samal ajal kui naeratuse helk ta näost üle käis. Siis kustus vaade taas.