Tervist, mina olen Urmas Vadi ja sel nädalal saatsin ma varjuna Tõnis Lukast head kuulamist. Hallo hallo parkisin just ratta ära, ma olen Tartus Veski tänaval Eesti Rahva muuseumimaja ees. Kell saab kohe üheksa, ma saan kokku Tõnis Lukasega Eesti Rahva muuseumi direktoriga. Ja ilmselt me lähme sinna uude majja ka, mis kohe avatakse. Nii sain siia muuseumi majja sisse tegelikult sellele näitustemaja mätsinud ohvis. Jube suured uksed. Tervist. Ma olen Urmas Vadi, ma tulin Tõnis Lukase töövarjuks. Jääte vasakule, ahah. Tervist, kas Tõnis Lukas on kuskilt läheb Urmas mikrofon ja. Selle töövari ja siis ma jälgin sind kogu aeg. Ja, aga sa pead ise osa võtma. Ma käisin esimeses saates käisin Oreskini juures Voronina galeriis, pesin seal nõusid ja küpsetasin vahvleid, väga hea, aga siis sa ei saa mikrofoni käes hoida, no vahepeal siis ei hoia. Aga võta istet teha siis sissejuhatuse, räägime praegu üldse, mis olekus oleme. Kuule aga räägi, Jalakas räägib sellest, kas öösel magada saad? Jah, ka saan, ei näe mingisuguseid õudusena, ei, seda mitte, aga täna sain vähemalt tagada, sellepärast et õhtul läks pikemale haridus teadusministeeriumi Tartusse kolimise 15. aastapäeva tähistamise pidu. Aga muidu magan väga mõnusasti. Ei, vahel ärkan üles, mõtlen paljude asjade peale, aga noh, ega üks, üks tõsine mees ainult töö peale ei mõtle, eriti öösiti. Ja kui ma siia sinu juurde sõitsin jalgrattaga või üldiselt lähme sinna suurde majja kovi uude majja, võiksime minna autoga sellepärast et see võtab vähem aega ja teiseks, me saame juttu ajada, seitsmes millegipärast arvasin, et sa sõdid jalgrattaga hoopis tartlased, aga võin seda tegema hakata küll, aga praegu on see logistika. Noh, iseenesest ei tähenda ju ainult kandumist ühest kohast teise vaid tähendab, sa oled ülesanne, on liikuda ühest kohast teise suhteliselt kiiresti, alati ei saa siis jalgratta veel loota. Lõpuks on ju nii hommikupoole, kui siis pärast kooli õhtupoole kas vahetult enne tööd või, või peale tööd, laste vedamist trenni või koolist ära või muusikakooli ja niisiis on parem. No ikka jah, ikka ikka Juttav tunne tuttav, aga ühesõnaga, mis ma öelda tahtsin, oli see, et veel, et ma olen su töö vory, et ma ise direktor, et et ilmselgelt selline stress ja pinge, eks ju, et kõik ootavad, et nii suur maja, kas ikka inimesed leiavad üles, kas ta on ikkagi liiga suur, kas ta majandab ennast ära ja nii edasi ja nii edasi, millest praegu räägitakse? Et noh, see oleks natukene hulluks mind, aga noh, samas on jube tore. Mingid inimesed jällegi tahavad olla direktorid. Nojah, aga magus elu ka siin on terve kast toormartsipani mis on esimene toiduaine, mis Eesti Rahva Muuseumis uues majas toitlustuses olema saab, nii et ma ei tea, mis roogasid sellest tegema, aga ma ütlen küll väga ilusa punase letiga kinni ja 12 kiloga, nii et seda piisavalt. Sa sööd seda Ehisse. Annan selle siis, kui köögid tööle hakkavad kokkadele ja Pagaritele ja küll nad seal midagi sellest teevad, aga ütle, mis tänu ees ootab, mis me tegema hakkame, mis sina teed ja mida mina saan teha? No küllap on nii, et, et meil on ka selliseid tegevusi, et vaheldunud mikrofon selles mõttes välja lülitada või mitte, mitte et saladuskate oleks, aga noh, ma ei tea, kas kogu aeg kõndides, et see on nii nagu Agu sihcased, astun, astun, astun, astun 3000 korda ehaani, kirjand valmis. Aga eks ma pean siin praegu kõigepealt töövarju välja koolitama. Natuke saab raske olema natukene eeltööd tegema. Et kogel muuseum praegu on, milles see meie töö seisneb, et sa siis juba nii-öelda objektilt objektile kõndides saaksid aru, kes on need inimesed ja millised praegu põhilised ülesanded on? Siis on vaja mul siiski paar kõnet võtta, telefonikõnet ja meilidele vastata hetkel siin. Sina võid nii kaua vaadata raamaturiiulit, näiteks meilidele on ebamugav, kahekesi vastake. Vastan ise, mõnele meilile seda ka püüda, aga allkirju anda ei saa, siin on terve trobikond digiallkirja vajavaid finants- pabereid ka. Ja siis me liiguksime 10 paiku paiku, ma ütlen sellepärast, et uues majas, kuhu me läheme seal ka kõik tehnilised ringkäigud, noh, võib-olla ei lõpe päris minuti pealt, aga aga ütleme siis nii, et 10 paiku on meil kohtumine Peeter Maueriga, kes on projektijuht, riigi kinnisvara, aktsiaseltsi poolt, riigi kinnisvara aktsiaselts. Niisugune riiklik firma ehitab või ütleme, kõrvaldab õigemini Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamist ja kindlasti mingi jama. Eks seal ole omasid ka, aga olen öelnud, et, et meil on tuhandeid detaile, ainult sadu probleeme, nii et tegelikult ongi niimoodi, et mõni asi läheb, läheb aeglasemalt ja kehvemini ees, samas mõni asi läheb jälle paremini ja kiiremini. Ootamatult hästi. Aga üldiselt meie sõitu keegi seisma jätta ei suuda, sellepärast et noh, isegi küsinud. Natukene diskuteeritakse, mõni parastab ka, et mingi suur segadus on köögiosas köögi sisustamise osas, noh tegelikult kööki tee, seal on kaks suurt kööki ja baarid ja veel siis serveerimisvahendid, nii et kokkuvõttes on päris suur toitlustusasutusi seal nüüd selle sisustamisega kõige selle sisustamise hange. Kuulge, jõudnud riigi kinnisvara aktsiaseltsi juhtimisel, sest tema viib seda läbi sellisesse gaasi, et rahandusministeeriumi siis on näpu viivutanud ja, ja hange on tühiseks kuulutatud, nii et nüüd riigi kinnisvara aktsiaselts peab välja mõtlema. Õigemini meie soovime oma kööki muidugi saada ja nemad peavad siis välja pakkuma, saavad neil ei ole mingit vabatahtlikkust siin, sest tegelikult on see nende lepingujärgne projekti järgmine ülesanne meil sisustada, köök peavad pakkuma välja, mis kiirustega, mis variantidega meil praegu üldse tegemist saab olla. Meie nõuame, et me saaksime külastajatele kohe avamise järgselt esimesest oktoobrist peale toitlustust pakkuda. Ja RKS praegu nuputab, et kuidas siis seda asja teha, nii et nendest teemadest ja mitmetest veel räägime siis, kui riigi kinnisvara aktsiaseltsi esindajaga juttu ajame ja siis vaatame maja peal ringi, seal on vaja kogu aeg kursis olla, kuidas läheb näituste vitriinide ettevalmistamine ja kujunduselementide paigaldamine, et praegu ongi. Kuigi köögist on väga palju juttu olnud, siis tegelikult muuseumile ennud, aga ta ei ole ju ainult juurimised, ta pigem ongi kõike muud toitlustus on lihtsalt sellepärast oluline, et meil on suur maja ja külastaja tahab süüa kas vahepeal või enne pärast, sellepärast et ka seal linnaosas ei ole sellist võimalust nagu kuskil Euroopa metropolis, et astud lihtsalt tänavale ja seal üle tee, on mitmed söögikohad, nii kiirsöögikohad, restoranid ja muudkui valiks burgeriputka, oli seal lähedal, aga seda enam ammu ei ole. Nojah, aga me ei saa kõiki oma võimalike sadu külastajaid päevas peredega burgeriputkasse suunata. Ei ole ka enam ja kõige vähem niisugune tõsisem tollal söögikoht. Ma nüüd vabandan kõigi niisuguste natuke. Ma ei tea, kas asutuste või piiratumad söögikohtade ees. Aga niisugune tõsisem ja kuulsam söögikoht seal Atlantis, mis on kõige lähemisest seal pool jõge, tõesti, seal piirkonnas neid väga ei ole. Ja, ja see tähendab, et mood lauavoor on ja, ja seda aga ma ei tea, kas kõik raadiokuulajad seda teavad, mina olen sealt mööda ainult sõitnud, ma ei teagi, mis seal sees on. Aga jah, tundub, et meie kohustusel toitlustust pakkuda lihtsalt, et see on üks osa fantastilisest külastusest, mis, mis külastajale seal avanemisvõimalusi pakkuda tahame. Aga mitte kõige olulisem loomulikult, sest kõige olulisem on näituste sisu ja see, mida kultuuriliselt vaimselt saab pakkuda. Vot sellega tegeleb muuseumirahvas praegu suure hooga, mida sa siis näed? Ja üleüldse olen püüdnud ka koosolekute, tähendab, kui neid on vaja pidada, siis me nüüd teeme koosolekute arvu mõnevõrra, aga no eriti koosolekud pikkust kõvasti kontrollida selles mõttes, et vähemalt nendes osas, mida mina korraldan, et nad oleks hästi ettevalmistatud, jäi veniks väga pikaks, sest ma vaatan õudusega, et mõnedes asutustes on koosoleku formaat algatusel Kahest tunnist vallasele justkui midagi ei tehta, aga mina poole lühemat koosolekud poole pikem elu. Sa oled ise ajaloolane, et kas nüüd siin direktorina sul endal sees ei kripelda, et sa ei, sa ei saa nagu teadust teha? No eks ma selle teaduse tegemise katkestasin ka juba varem, mul on oluline see, et see töökoht ei anna mulle voli kõiki näitusi ise teha ja, ja pigem ma püüan ka mitte sekkuda, aga olen saanud kaasa aidata suuremate projektide osas. Kui on vaja hankida väljastpoolt muuseumeid, mingeid suuremaid masinaid või või innovatsiooniobjekte, võtta teadlastega teadusasutustega kontakti, rääkida nendega läbi, kuidas nemad saaks panustada, kas neil on ideid? Siin on meil suhted nii tehnikaülikooliga kui pankadega eksponaatide andmiseks kui igasuguste riigiasutustega, kes mõne eksponaadi peavad varustama informatsiooniga, no näiteks meil tuleb X-tee kaudu, mis on riigi selline erinevate andmebaaside ristumiskohas justkui digimaailmas toome kokku erinevatest andmebaasidest Eestit, iseloomustavaid fakte, statistikat ja näitame neid ühe eksponaadi ka avalikus ruumis meie majas. Niimoodi, et noh, inimesed, kes tulevad külalised, kõlab küll väga huvitatud, seda veel ei ole, seda veel ei ole, see saab valmis ka mitte päris avamiseks, vaid hiljem. Aga seal võib siis noh, ütleme siis näha mingil hetkel näiteks kuidas saab Veriorast Berliini sõidugraafikuid või et kui palju mingis vallas on inimesi sündinud surnud või kui palju on liikunud keskmine palk või milline on nüüdse sotsiaalne kihistumus või ütleme siis selle ühiskonna, millega me tegeleme üldiseloomustuseks jookseb gaasidest sinna fakte kokku ja nad ei ole selles mõttes süsteemsed, et kui üks inimene veedab selle tabloo ees veerand tundi või viis minutit, siis ta ei saa kõik Eestis teada, aga ühte-teist huvitavat ikka, mis seda ühiskonda iseloomustab. Mis keelisin, kõneletakse ja kas inimesed on õnnelikud tänapäeval statistika uurib igasuguseid asju, et siis siis saab neid sealt meie eksponaatidest otse otse lugeda. See on praegu selle vana kabineti seina peal, on Toomas Hendrik Ilvese pilt veel seina peale ongi õige eelmisest versioonist ja natukene noorem, mistõttu aga ütle sina, Tõnis Lukas, keda sina tahaksid presidendiks valida, ütleme isegi, kui sa mõtleksid üleüldse kõikide inimeste peale. Tõenäoliselt ei oleks esimesena pakkunud välja ühtegi nendest praegustest kandidaatidest. Kui ma oleks pidanud kunagi pool aastat tagasi või aasta tagasi ütlema lihtsalt ropsuga välja ühe nime. Aga ma ei ole sellega ka rohkem niimoodi mõelnud, ma olen nüüd sellele mõelnud, et kas ma oleks ise tulnud nende kandidaatide peale, tõenäoliselt poleks osanud mõne peale lihtsalt tulla mõne peale võib-olla ei, lihtsalt ise ei, ei tulekski selles mõttes, et ei kujuta presidendina ette, aga väga raske on sellele vastata. Võiks vastata nii, et väga hea president, et Eestil oleks mats Estonias, kes on, see on Rootsis elanud Eestis mees, teist põlve siis pagulane ta on arstiharidusega või ütleme, rohkem meditsiiniteadlane, ta on olnud ka ka teadusprorektor Tallinna Ülikoolis nüüd ja on Eesti ellu tagasi lülitunud või ütleme siis lülitunud Eestisse, ta on selline selline väliseestlane üksnes nendest, kes kohe hooga otsustas, kuigi talle enne raudse eesriide vahel olles siin ei olnud ju väga palju võimalusi Eestiga üldse suhelda, aga nii kui avanesid piirid, otsustaski tulla Eestisse, kui nad oma isa temast on, nii palju kuulide siia panustada. Abikaasaga koos ja, ja minu meelest fantastiline. Selliseid fantastilisi inimesi on muidugi rohkem, aga mats toon ja seal on juba need väärtushinnangud, mida see perekond siis edasi kannab, ega muidu ei oleks? Ei oleks ühe inimese nii mats Estonias. Okei, vajutasin tõkkeks Rohulat, mis ma ikka ootan, kuidas folgil mina olen siin ikka sind ära kasutada. Harjuna, et sa aitad mul kokku pakkida raamaturiiulit süstematiseerida ära ei ole, aga ma võin seda teha, aga ma kardan, et sa ei pruugi, mille järgi ma peaks seda tegema, kui ma ütleksin, et teaduskirjanduses ühte etnograafia ja sellise rahvakultuuriga seotud materjali teise, sest nad on väga siin eri kihistustesseri aegadel ja suhteliselt mites süsteemitult, aga aga juba suhteliselt segamini. Ühesõnaga niikaua kui sa allkirja andnud, ma võin hakata pihta. Ka. Sul on banaanikastides kohe ka, no väga hea. Kas peaaegu koos läheb, allkirjastan hoiustamislepingu Eesti üliõpilaste seltsiga peab Eesti üliõpilaste selts annab oma kogust häälseid pannoo või ütleme, suure lõuendi rahvusromantilise kunstinäitusele, nii et me avame lisaks püsinäitustele rahvusromantilise kunstinäituse galeriisaalis ja, ja siis näiteks ühe teose saame Eesti üliõpilaste seltsi sinna ja praegu ma allkirjastan, et me oleme selle nendelt saanud. Aga ma tean taustal, et eile vähemalt oli sellega suur tegemine, sellepärast et ma sõitsin eesti õpilaste seltsi uksest mööda, vaatasin, et meie kolimisauto on seal ees Eesti Rahva Muuseumi auto, läksin, vaatasin, millega tegeletakse. Ja poisid mehed, seltsi liikmed parasjagu püüdsid siis seda lõuendit, mis Amis kenasti pingule tõmmatud, püüdsid uksest välja tuua, aga see ei mahtunud. Ja ma ei teagi, ausalt öeldes, see oli eile õhtul. Kuidas see probleem lahendada on, et et kuidagi see võib-olla sealt saadakse, aga tõesti tundus, et ühest, ühest tükist tuleb ju tuua, aga võib-olla räägi seda sealt majast kätte, et see on lihtsalt nii suur kui nüüd aknast. Aga, aga vaatame võib-olla mõistlik sul allkirjastada ka siis praegu seda. Noh see on sul õigus, vat rahva hääl, õige sain järgi mõelda, võib-olla praegu ei allkirjasta, küsin enne saime kätte, vot nad tõepoolest on kasukohas. Ühesõnaga, kast on olemas, nüüd hakkame sõitma siit Liivi tänavalt. Roodiles uude muuseumisse. Jõuame Tõnis Lukasega raadile uue ERMi hoonet. Ahah, sa võtad selle kastiga mikrofoni ukse kinnipanevaks Vaata vanasti oli siin, eks see oli autoturg selle koha peal või seal võtame selle lennuvälja militaarlennuvälja, kui see siis punane kotkastest vabastati. Selle ühe raja ruleerimisraja õige lennurada ta ei olnudki õhkutõusmiseks ka omal ajal, aga lennukitele mõeldud betoonraja peal. Tegelikult jah, selle koha peal, kus osaliselt praegu on meie maja ja näeb ka välja nagu lennurada rada, eks ju. Jaheks ta ongi arhitektide kontseptsioonis olnud niisugune ühendus vana või ütleme siis vabanemine vanast, et ta on seotud sellest okupatsiooni sõjaväelennuväe objektist või ütleme, rabeleme välja või ütleme siis sealt sellest kunagisest okupatsiooni ajast tõuseme sellelt samalt rajalt vabadusse ja ja, ja õitsvasse kultuuri tulevikku, nii et täitsa kontrasti okupatsioon Nonii ja vaba Eesti enese üle otsestamise vahel on siin ka selles arhitektuurilahenduses. Bens ukse lahti. Uks käib lahti, millega? Sa? A kas käib näpuga, ühesõnaga sa näppu ja palju selliseid kohti, umbes näpuga saab ust lahti teha? No ei, näidete väiksemaid asutusi on küll suuri avalikke hooneid rohkem ma ei tea. Nüüd on ju kõik kiibistatud ja kaardistatud ja sa ei saa mõnikord lihtigi, kui sul ei ole kaarti või siis mõnel pool näppuriks mitte. Näpustada silmatera. Tere, siin Ülle raie kuulub koguhoidja Viljar tervest ja projekti olen täna Tõnise töövaria- veega vanimale kastis raamatutega kokku väävlit, siis ma alustasin, kohe pannakse sind, pannakse mingi asja sisse praegu ja siis sa sealt enam välja kunagi ei saa, sa tead seda või laulu sisse. Kes siis palun? Aga praegu on vaja Peeter Maueriga, kus sa liigud? Moverali otsib konverentsisaali kohalvooludega. Kuidas müügitarnega lähete? Tarre käib, aga, aga nagu nagu rääkisin, aga siis Herman ennast näeb üle leinanud. Nagu venima siin juba juunis, juulis ja augustis, siis ühel hetkel oli talled, käisin esmaspäeval tehasesse vaatamas, et mis nad seal siis teevad ja sa tead selle otsast, eks, onju, aga aga noh, ma saan aru ka seda, et seal kõrval olid koolilauad, mis pidid valmis saama 31 August olema koolis paigas, eks on ju, et kuidas mina ütlen, et ma ei saa sellest aru ka sellest aru, aga ma siiski ei saa sellest aru, aga miks meie mööbel viidi arvude Mazdaga? Nüüd mina olen öelnud, et 18 on see viimane tärmin, kus me tahaksime vastu võtta, aga ma võin mürki võtta, et tuleb ka veel 25 midagi. Ma ei tea, see, kui näiteks minu riiul tulevad 25, selleni elame ilusti, aga kui poemööbel tuleb 20 500, sõdavaliselt esimene klattis nendega. See järjekord on natuke. Et mis avad nagu tahaksid nagu need kiiremini tulema ja et selles mõttes nad püüavad, jah, aga noh ma saan aru, aga ma ei mõista neid. Tead, kahes vahetuses ja kunagi oskasin hinnata. Hankes küsis, et kas, kas te olete kindlad, te saate sellega hakkama, jah, muidugi, oleme kindlad. Ja, ja noh, kõik kõik, et kui sa küsida, et kas sa saad sellega hakkama, kui ütleb, et jah, ma saan sellega, hakkame siis sellele nagu mingisugust mingisugust alust teda riigihankes. Olgu öeldud, et sa ei saa hakkama, eks on ju siis vaidleme ja läheb jälle. Suve pärast ei saanudki teha ja pärast selgub, et ei saanud hakkama, et noh ise, mis asi on. Mis koosolekud on, saame, läheb see andma siis meie kodulehekülje tegijad ega e-poe lahendusi peavad neile pakkuma nendega. Noh, see poleks kriisi koosolek, aga, aga nüüd tempod praegu rahulda. Me tahamegi kokku leppida tähtaegades reaalsetes tähtaegades, mis mis ka ellu läheksid, niimoodi. Et juba enne avamist saaksid inimesed e-poe kaudu kas pileteid osta või, või mingeid endale huvitavaid suveniire või rahvakultuuritooteid. Tere. Aga ütle jõudu. Tarvis on, kas see on hea või halb, tervis on hea. Varsti juhe kokku jookseb, et kõigi nende asjade peale? Ei, ma üldiselt ei vaja. Ei aja sellist regulaarset toidet ja sädemeid kallale, nii et täiesti normaalne on selline objekt tooki igapäevaselt ootamatuid olukordi ja siin on tuhandeid detaile. Juba ette oli teada, et küll riigihangetel noh, teades, kuidas firmad tahavad omavahel võidelda turu pärast ja või siis ka ehitusel või, või siis näituse tegemisel tuleb selliseid pingelisemaid perioode. See on lihtsalt nii kompleksne ja suur asi. Ja arvestada, et siin on ka välialade ümberringi ja arvestada rahastamine siiski selleks põhitegevuseks hoone rahastamine on olemas, aitäh Eesti rahvale ja valitsusele ja riigikogule. Aga selle põhitegevuse mädane tagama tihti ka juurde otsitud kombineeritud finantsvahenditega, nii et et siin on sellist juriidilist ja ja rahaallikas kate loometegevust oluliselt. Tere. Munad. Nii kuna kõik on Lõpuks orienteeritud tulemusele siis siiski hädasõda. Kogunemine algas juba toppama jäänud. Midagi fataalset. Kas me selle, ma tean, aga sisuliselt selge lahenduse osas taeva poole kuuga. Koosolekud on läbi saanud maja peal ringi. Tõnis Lukas räägib ja näitab oma aardeid. Kui seni neil oli püsinäitus näitusemajas võib öelda, et 500-l ruutmeetril oli seal talurahvakultuur, natukene muud oli peale seal mõisaaega Ambatsiooni ajad, praegu siin on ka 500 ruutmeetrit talurahvakultuuri, aga ta on sisuliselt kümnendik näitusest. Ja kõik muud teemad ekspeditsiooni mõttelisemale juurde. Me oleme temaatiliselt tegelenud hoopis laiema spektriga teemadega ka enne aga niimoodi, et me oleme selle teaduse tegemise või oma huvid viinud näituse tasemele pole me seni palju teha saanud. Ja, ja nüüd on see võimalus olemas ja kaasa arvatud soome-ugri näitust sellist nüüd 1000-l ruutmeetril polnud üldse tegelikult püsinud seal ei ole nii, et on avanenud täiesti selgelt täiesti uued teemad jälle ja seal on väga hea, aga noh, lisaks ka Eesti kultuuri mõttes me tegeleme linnaga kui teemaga tegeleme keskkonnaga kui teemaga me tegeleme riikluse kui teemaga. Meil on ka kunsti. Meil on ajaloolisi relvi, aga mis on kohe vaja selgeks teha, on see, et me ei ole ei ajaloomuuseum, kunstimuuseum, spordimuuseum, vabamuuseum, meremuuseum on põllumajandusmuuseumi, et me ei hakka dubleerima teis teised muuseumid, ärge olge ärevil. Eesmärk ei ole sugugi nüüd hakata etendama kõiki teisi muuseum. Meie ei spetsialiseerunud vähemalt ajaloole ja ajaloolistele sündmustele konkreetselt kuningate ja keisrite tasemel poliitilise ajaloolistele sündmustele, kui, kui Aelumus kindlasti mitte meiega ütleme läbi argielu argiinimese silmade läbi eestlase silmade, meie meie näituse nii-öelda põhimoto on, ela eestlase elusid, ela eestlaste elusid. Paralleelilmad niisugune osa näitusest, mis näitab, kui paralleelselt eestlased elasid, kui mitmeid elusid meil tegelikult oli, keegi oli Siberisse küüditatud, keegi oli põgenenud Rootsi Saksamaale edasi pagulasstaatuses, keegi oli siin nomenklatuuri siis keegi oli tavaline inimene, Eestis elasid omaette nagu paralleelilmades peaaegu et kokku puutumata. Ja üks nii-öelda fenomenaalne asi on meil nii sihukeste, päris muusioloogiliste uudiste reas, mis puudutab hoida, et ka meil on tegelikult praegusel hetkel maailma kõige moodsam muuseum. Et vähemalt selle hetkeni, kui avatakse mõni järgmine vähemalt avamise päeval, meil peab olema kõige paremini kõige huvitavam ja moodsa muuseumi üle maailma. Ja meil on selliseid lahendusi, mida üldiselt, millest on unistatud muuseumites, aga mida on raske luua ja mis meie uues majas on loodud. Üks nendest on, on avatud fondihoidla ja avatud fondi saal. See tähendab siis seda, et siin, aga siin see meenutab vanglakori. Seansi saab fondi saal üleval korrusel, nüüd sa näed. Ülevalpool on siis see tasand, kuhu külastaja saab tulla. Seal on riiulit, kuhu pannakse välja kollektsioonide kaupa ning meie kogudes esemed mis on hoidlates üldiselt varjul, mida täies koosseisus kogu seda kollektsiooni keegi ei näe. Sellepärast, et selleks ei ole näitusel kohta. Näitused on üle maailma nüüd muutunud lõugu lavastuslikeks, näitusteks, üheski pulmas stseenist, sul ei ole vaja kolme tuhandeid õllekannu või ma ei tea, kahtesada piipu või midagi sellist, aga miks nad on muutunud lavastustes, kus sellepärast, et nagu mingit tähelepanu ja kõik söödud midagi kogu aeg liigub peo vilgub, et see on see vaid, et või see, et sa saaksid nagu rohkem sellest osa või nii-öelda käed külge. On see vilkumine? Jaa, jaa. Alus on tulnud ka nüüd loomulikuna muuseumi ellu, aga aga jah, kaudselt võib olla sellega seotud. On, et huvi äratamiseks on targem näidata, mis situatsioonis või olustikus midagi kunagi kasutati, see eseme või loo mõte jõuaks inimesel valmise, hariduslikus aspekt seondub paremat vilja kui see, kui ta lihtsalt näeb saalide kaupa ühetaolisi vitriine ja seal ühetüübilisi esemeid või noh, nii nagu koloniaalmuuseumi seni oli või ikka kuningakojale või keisrikojale on, on kingitud. Sest ta sadade jooksul palju erinevaid serviisi siis need pidid kõik korraga väljas olema ja siis sa käid ja käid saalide kaupa väga ilusad eraldi vaadata, aga aga seda kõike, mis seal ümber oli, et mismoodi need tegelikult seda kuningakoda teenisid või milline oli nende kultuuriline taust või kuidas need kingiti või kuidas nad üldse sinna jõudsid või kuule, kas nad olid vägisi pärismaalastelt ära võetud, päris portselani vägisi või kuidas oli kaubandus tollal või kuidas, et miks just sellised nõuded, seda jutustust, seda lugu ja üldiselt oli raskem saada? Ta andis ju ongi tegelikult kõige huvitanud. Nojah, just, ja nüüd tahetakse, see huvitav lugu jõuaks inimesteni, see jõuab teatud olude ja teatud stseenide matkimisega ja siis lavastataksegi näitusi just selle jaoks ja see laine tuli maailmas peale 90 eriti siis algas juba massiivset 90.-te esimesel poolel ja tekkis juba siis ka selline idee, et kui me näitused teeme lavastuslikuks, siis peaksime kusagil näitama ka eri tüpo Ühe esemed eritüpoloogiat, et tema nii-öelda erisusi regioonide piirkondade mõttes ja kogu kollektsiooni hariduslikus, kui, kui teadusliku töö mõttes oleks ka inimestel. Ja vot nüüd on ta ellu viidud, et nüüd ongi olemas selline konkreetne ruum, mis on justkui näitus, aga kus läheb ka neid täiskollektsioon esimesena paneme seal seal oktoobrist välja siis õllekannude kollektsiooni sellest samast saalist külastaja või läbi põranda vaadata allahoidlasse, kus meie praegu oleme siia paneme siis mööbli, puiduhoidla, nii et ta külaste ülevalt vaadata, kuidas esemed hoidlas on, et kuidas on hoidla tavaelus. Nende esemete tsirkulatsioon on, on siis loomulikult nagu kaevurit tuleks. Bioloog biolombi ujuda, need need need eetikettide aluseid paigutavad ja nentides et. See on tegelikult Bagraafide fotostuudio siin on need vitriini sisuliselt kõik on kõik on spetsiaalselt eriprojekti järgi tehtud, ei ole kattuvaid vitriini sisenesid, et kõik on sotsiaalsete arvestades juba nende Hormaati siin on ahes, muide Hannes pani kokku jõulukinkide osa vitriini mis on täiesti fantastiline, leides, et see iial ei aima ära, mida keskmine Eesti inimene kõige rohkem kingib. Aga seal statistikas on, teadlased on selle välja raalinud. Alles see on iseenesest selle vitriini mõte oli tegelikult see, et näidata, kuidas nõnda kuulub, ka sai osas räägib 90.-test tänapäeva siis selle vitriini idee oli tegelikult see, et näidata, kuidas meil tarbimine on muutunud, noh mis on suur osa meie argisest elust, mida see peaks näitama. Siis sai pikalt mõeldud, et kuidas seda tegelikult näidata. Ja otsustasime võtta ette jõulukingid, con ERM-is on ka kogutud 90 95 mida inimestel on kingitud seda materjali. Ja siis on seal ka 2010 2015, mis siis näitavad, et noh, üsna hästi tegelikult, et et kuidas tänapäeval mõni nutiseade on võib-olla juba kinkides vananenud, vanim ja on üks ese, mis siis kuulub nii-öelda kõikidesse perioodidesse läbivalt, mida nagu kingitud taks olenemata aegadest ja tarbimismuutustest, jõulukõik need villased sokid, mida nagu läbivalt ikkagi alati kingitakse, et et selles suhtes jah, see on nagu tegi ka nendel on oma moe taga, et et selles suhtes on see nagu see, mis kuulub kõikidesse nelja treenigaljon Ja siin on Kristjan, kes on meie montise, selle püsinäituseprojekti põhijuht arvutisse süvenenud. Seisund. Aike Vaike Reemann kes siis on oma vastutav olevas stendi juures päeva vana hobuse riista jõudu. Laar kuna me tegelikult ei tea intervjuud, vaid olema töö, tegemist on töövaris, töö tegemine ei tähenda seda lihtsalt, et ma käin, lobiseb haid seda ka kirja ja kiiresti ära. Võetud vaid ma küsin, kuidas näiteks aitan, läheb väga hästi. Sinul aga sinu esemete esemetel läheb veel paremini, veel parem. Sellepärast vanad kalad. Siis meie alustasime siis, kui teised veel mõtisklesin. Ma mõtlesin seda vastust, minu 90 protsenti asja on nagu kinnitatud ja minu esemed vähemalt kui meie kõik ja nad olid enne mind ja pärast mind tuleb selline astus ja eks mõnedes annetu laike meie ajal ka. Ja mis, mis tõend see on meil? Siin on rakendiriistad mõlemal pool. Et kuna meil on siin Eestis niisugune Ida-Euroopa tüüpi rakend Loogaga siis Me alustame, lookadestab niimoodi, aga seal on paista sadulad ja meeste sadulad. Ja siin on härja ike, ka teisel pool on terve suur hulk rahvakunsti ja need on vanad kausis. Ja need riigid on tegelikult siin väga niisugused noored ja, ja et siin on näiteks see asi, eks ole ju ja need kõik on Eesti olnud ja nad on erinevate piirkondade omada, aga aga noh, ütleme näiteks selline loomapea mida võib nimetada, hobused jooksevad niimoodi, see meenutab kangesti niisugust viikingi. Aga noh, kuna see on nagu see Eestimaa piirkond, mis on ilmselt suhelnud ka suhelnud ka Skandinaavia, kas siis see on nagu täiesti ilmne, aga siin on minu niisugune lemmikrongipuude paar. Ja siin on niisugune motiiv, eks ole, mida viinapuuväät või maasikakiri. No ühesõnaga, see väädi motiiv on siin täiesti nähtav, eks ju. Jah, ja see on nagu selles mõttes nagu äge, et et ühelt poolt on ta ristikoguduse sümbolexona juht, teiselt poolt on ta tulnud rahvakunsti, kolmas on see, et Adamson, Erik käis joonistamas Eesti Rahva Muuseumis esemeid Ongi puud ja tooli ja nõnda edasi. Ja kui teil tuleb ette see Adamson, Eriku niisugune väädi motiiv, mida ta on oma ehete juures kasutanud ja nahkehistöö juures kasutatud ja nõnda edasi, siis tema on saanud inspiratsiooni, rahvakunstist, jääd kõrgkultuurist, rahvakunstirahvakunstist kõrkult. Need ongi muude ju nii väga täpselt ei ole dateeritud sellepärast et kui kogujale öeldi, et ta on 200 aastat vanataat niimoodi, eks ole, siis ega nad väga täpselt ei arvutanud, kas 200 on adekvaatne või mitte, aga noh, niimoodi 100 aastat ja 150 aastat ja 19. sajandi lõpus tegelikult enam niisugust talongipuudega suurt ei sõidetud, et et siis tulid juba need niisugused valedega ja pehmendustega ja ja, ja noh, üldse nagu rahvakunst taandub ju ära linna kultuuri ees. Aga siin on näiteks see, et nendes piirkondades, kus oli niisugune väga aktiivne vennastekoguduste liikumine seal näiteks nõutised, et, et need kirevad rahvariided, käised ja need tuleb üle värvida, et maapealne elu ei ole midagi siin mingisugune värvide pill ja nii edasi siis rongipuudel on, näeb nukid maha saetud ja seda nagu longi mõõt, surve. Ühesõnaga, et see on, oli nagu mingisugune väga paganlik aspekt. Ja, ja siis see tuli nagu eemaldada, eks ju. Ja näiteks niimoodi ühe rongipuude paari puhul on koguja üles märkinud seda nukid maha saetud. Ja on toonudki selle vennastekoguduse aspekti sinna juurde, nii et kirja pannud niimoodi, aga noh, seda kõike on tehtud enne esimest maailmasõda. Nii et järelikult need inimesed niimoodi rääkisid ikka seda juttu, mis kunagi oli nagu olnud ja mida nad olid oma isade-vanaisade või kelle käest kuulnud, eks ole. Ja see on nagu ikka üsna adekvaatne informatsioon. On huvitav, et nad nagu tegid ka seda isegi maha, et, et see oleks samamoodi nagu tänapäeval tuleb, ütleb, et seal on punane autod. Kallame pruuni värviga üle. Nojah, aga mõned lähevad meist ju kaasa uute ideoloogiat, aga, ja mõned on niisugused konservatiivsed ja mõned peidavad ära ta niimoodi, eks ole, kui asi läheb nagu nugade peale, eks ole. Et, et inimesi on kogu aeg olnud ja erinevaid Ühed on kaasa minema ühte kohta võib öelda, et nad on kaasajooksikud, eks ole. Aga no teised on jälle neetud niimoodi, kes on hoidlikud või, või on siis konservatiivsed? Korraga, mina kui töö vory, kaotasin Tõnis Lukase ära. Vaike Reemann aitas mul teda otsida. Ja samal ajal rääkis, et see inimene kes jätab oma varju ära, selle näol võib tegemist olla. Vaatan, aga see paneb muidugi Tõnis Lukase hoopis teise valgusesse. Aga viimaks leiame Tõnis Lukase ülesse eesti lippu saalist ja Lukas räägib, kuidas esimene Eesti lipp on Eesti Rahva muuseumisse jõudnud. See lipp on olnud sel ajal, kui ta ei ole Eesti üliõpilaste seltsi käes olnud üldiselt läbi ajaloo suure osa ajast Eesti Rahva Muuseumis. Ta oli Eesti Rahva Muuseumis juba enne teist maailmasõda. Okupatsioonikeerises sõdade keerises, Eesti üliõpilaste seltsi liikmed viisitasid ära ja praeguse Jõgevamaal ühe talu korstnajala all teda siis üks väike ring inimestest teadis seal teda hoiti metallist kasti sees. Need, kes ta sinna peitsid, hoidsid saladust väga kiivalt. Neid oli väga vähegi. Karl Aun oli siis see, kes oma sugulaste talusse sinna korstnajala alla ta mattis tema põgenes Kanadasse või ütleme lõpuks jõudis Kanadas oli seal kaua, kellelegi ei rääkinud, siis kui Eesti sai vabaks, siis tegi teatavaks, kus see on. Siis tuli maja perekond korkide käes, Nemad, siis läksid selle selle selgituse alusel ja võtsid siis ka telekaamera alguses selle korstna alt välja leidsidki, oligi suhteliselt vähe. Matanud oli see lipp seal väga hästi säilinud. Aga noh, murru jooned ja niisugused asjad seal on. Esmaselt on ta siis konserveeritud siia Eesti lüps, selts, andis ta siis ka kohe Eesti Rahva muuseumile hoida. Ma arvan, et 93. aastal jõudis ta siis Eesti Rahva muuseumisse alaliselt uuesti. Nüüd ta on olnud meie käes, seltsi liikmed on vahel harva pikkade aastate järgi teda vaatamas käinud. Lahti on ta volditud veel harvem. Sest noh, see võib teda kahjustada. Lipp, mis 1884. aastal õnnistati Otepää kirikumõisas vastoraadis sisse, see lipp on siin kõigile koguaegne. Vaevu lõpuks jõuame tagasi Tõnis Lukas uude kabinetti, mis kajab ja kus on vaid üks banaani kast raamatutega, kuigi laud ja riiulid on juba olemas. Tõnis Lukas võtab oma õlakotti ja jääb riiuleid vaatama. Naljaga pooleks võib öelda, et on avatud riiulid ja niisugused paarigapte meenutavad poksikastid. Ja siis meil koostöös kuidagi mõte läks sinna, nii et et mis on muutunud, et minu meelest on paarikümne aastaga ikka väga oluline kultuurimurranguga tööelus ja noh, esiteks seesama töö ja pereelu hoitakse suhteliselt lahus, aga aga see tööl tehakse tööd töökohaga lõbustusasutuse kuvand ühtepidi ja, ja funktsioon nagu ära langenud, et kui kunagi 20 30 aastat tagasi peeti normaalseks normaalseks, aga paljudes kabinettides koguneti sünnipäeva ajal või nii edasi lihtsalt jooma ja peeti seda nagu justkui noh, peetigi loomulikuks siis nüüdsel ajal tegelikult see ütleme, väike nali, et oi kui ilus baarikapp kabinetis või kõnetagi eriti kedagi, sest noh, kellelgi ei tule idee valmis kellelgi kindlasti tuleb, aga üldiselt inimestel ei tule ideed ja mullaga. See on tõenäoliselt ei ole mõttes. Varjatud Kapped toome sinna konjakipudeli või panustame viskipudeli. Võib-olla on ei jah, milles ei ole ka iseenesest kui midagi hoitakse ju midagi niimoodi halba, aga ma arvan, et see kultuuriline foon on muutunud ja sellised selliseid akte pigem, eksju, tehakse kas kodus või restoranis või noh, ütleme teist hoopis teistmoodi. Täna olin ma Tõnis Lukase TÖÖ pori saata, mida te kuulata panid kokku, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Kohtumiseni nädala pärast.