Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Pasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios veel Maarja Vaino, tere Maarja. Ning meie külalisena täna Eesti sõjamuuseumi kindral Laidoneri muuseumi direktori asetäitja Toomas Hiiob, tere. Sel nädalal räägime muuseumidest, esemetest, mida muuseumitest leida võib ja viisidest, kuidas neid esemeid äkki ma panna, kuidas neid näidata, kuidas nende lugu on seni jutustatud, kuidas jutustatakse praegu ja kuidas võiks jutustada tuleviku muuseumides. Aga enne, kui me jõuame põhiteema juurde, nagu ikka, heidame väikese pilguga tänasele sirbile ja tegelikult ka muudele kultuuriväljaannetele. Maarja, mis sulle silma? Tänasest sirbist kõige rohkem jäid silma kaks artiklit, nendest üks puudutab siis järgmisel nädalal Eesti kirjandusmuuseumis toimuvat, kui ma õigesti mäletan, kuskil seal nädala alguses vist isegi toimuvat konverentsi mis puudutab digitaalhuman humanitaaria ja see pealkiri ongi eesti humanitaarteaduses ja sellest digitaalkultuurist ja sellega seonduvatest probleemidest oli minu meelest vist ka eelmises sirbis üle-eelmises jutu. Igal juhul on see väga põnev ja lai teema, mis tõesti peabki sellist arutamist ja mõtlemist, et kuidas temaga edasi toimida ja mis taga on. Ning samamoodi jäi silma siis Kaie Kuldkepi artikkel, meie parkides napib loomulikkust ja loomingulisust. Sellega ma olen täiesti nõus. Minu meelest võiks meie parke igatepidi igasuguste huvitavate, põnevate ja ka kultuuriväärtuslike vidinatega. Selliseks. Odavamaks teha, mulle endale jäi silma Tristan Priimäe artikkel lemmikkangelastega ühist keelt otsides, mis räägib sellest, et lasteaia animafilmide tõlge on üks järjest olulisem, aga samal ajal üsna unarusse antud teema, sest tõlgetega ja subtiitritega ja peale lugemistega käiakse üsna vastutustundetult ümber. Ja nagu Kristjan ütleb, ühest hetkest on olukord selline, et ei olegi võimalik kenam sisu jälgida, sest tekst on nagu mingi päevapraevabrikust välja pigistatud pasta, kus on raske eristada, peeti vahukoorest ja kui täiskasvanud inimene võib veel teinekord aru saada, kust üks või teine jaburust tulnud on oma keeleoskuse toel, siis väikene laps on mingis mõttes nende tõlgete pantvangis tõesti väga oluline teema. Ma juhin veel kord tähelepanu tänasele Õpetajate lehele, mille tagakaanel kirjutab Karl Kello. Maarjamaa mõistest. Loomulikult ei saada mööda ka Eesti Rahva Muuseumi värskelt valminud hoonest, aga ta teeb väga põneva ja nagu talle ikka omane sellise hästi spekulatiivse ekskursiooni ajalukku. Väga huvitav filosoofiline essee. Ma juba ERMi mainisin siis ka homses Postimehe arvamuses ja kultuurist tuleb Eesti Rahva muuseumist juttu. Nii et keda see teema huvitab, ei kaose teema veel kuskile ja Pole mingit saladust sellest, et eks meiegi tänane jutt hakkamas selle ümber keerlema hetke pärast lähemegi põhiteemaga edasi. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme stuudios koos minuga veel Maarja Vaino ning ajaloolane Toomas Hiio. Mingis mõttes tänane jutt keerleb hoopis eelmise nädala sirbi ümber, sest et eelmise nädala vasaranaps asju meie eest ära mitte peaminister, nagu ma olin välja hõiganud, vaid tol hetkel veel vabariigi president inspee Kersti Kaljulaid. Ja seetõttu peame siis täna vanu lehti vaatama. Kui nii võib öelda, täpsemalt siis möödunud nädala sirp keskendus ka põhjalikult mitte ainult Eesti Rahva muuseumile, vaid üldisemalt muuseumidele, muuseumi, arhitektuurile, sisekujundusele. Seal oli juttu tekstidest, mida kasutada seintel, milliseid kirjatüüpe valida, oli juttu üldse sellest, mis asi on ese. Kurmo Konsa kirjutas väga huvitavalt. Sellest, kuidas muuseumides välja pandud esemed oma lugu jutustavad või täpsemalt teda tsiteerides. Tõepoolest esemed ei räägi mineviku ja oleviku kohta midagi. Tegelikult räägi nad üldse. Ja jõuab oma jutuga siis edasi selleni, kuidas esemed rääkima panna. Samuti on möödunud nädala sirbis ikke vestlusring linaloo, säilitaja, teemapark või arutelu eestvedaja kus kolm Eesti Rahva muuseumiga seotud inimeste kunstiteadlane Andres Kurg ERMi uue püsinäituse kuraator Kristel rattus ning ERMi teadusdirektor Agnes oli aas, arutlevad selle üle, milline peaks üks tänapäeva muuseum olema ja mida sealt kõike leidma peaks ja kuidas neid asju, mida sealt leidma, peaks inimestele arusaadavalt ümber jutustada ja panna need asjad, pan, panevad asjad rääkima mingisugust mõistetavat lugu. Ja ausalt öeldes, kui mõelda ja tõesti kogu mitte ainult ERMi, vaid üldse tänapäeva muuseumimaastiku peale selle peale, kui palju erinevaid nähtusime siin kohata võime ja milliseid erinevaid suundumusi võib leida, mida kõike üks keskmine inimene muuseumist ootab ja mida ilmselt muuseumi töötajaid ise oma muuseumilt ootavat siis ongi raske vist leida seda kohta, kust need nagu alustada. Ilmselt alustama peaks sellest, et meil on olemas mingid ruumid ja mingid esemed Nojah, ma kommentaariks ütlen seda, et ruumid olid võib-olla ruumi spetsiifiliselt on muuseum kindlas paigas, võib-olla aina vähem ja aina rohkem esitatakse tegelikult ekstra uusi hooneid, et see nagu muuseumi arhitektuur on saanud täitsa iseseisvaks mõisteks juba mida me noh, mis meile jõudis siis ütleme siis kumuga seoses nüüd läheb edasi Eesti Rahva muuseumiga seoses. Aga muidugi on ka väga selgelt kohaspetsiifilisi muuseumi, mis on ju tegelikult ka sõjamuuseumi Laidoneri muuseumi ja sellesama muuseumi, kus mina töötan Tammsaare muuseumis, eripäraks, et meie ei saa näiteks Tammsaare muuseumis kuhugi mujale kolida, sest et see oli noh, reaalselt see koht, kus ta elas või või kuidas teiega on. Sõjamuuseum, või siis vabadussõjamuuseum ehitati, mis ehitati, see oli alguses Vene tänaval hoopis Laidoneri muuseum. Laidoneri muuseumiks sai ta tegelikult 93. aastal, kui Vene sõjavägi oleks välja sellest Viimsi mõisast ja oli vallaga küsimus, mida sellega teha ja seal hakati siis tasapisi jäädvustama Laidoneri mälestust ning 2001. aastal võttis kaitseministeerium selle muuseumi riigimuuseumina üle. Aga Eesti muuseumide, kas probleem, aga, või üldse kõigi muuseumide asi on see, et tegelikult nad tihti asuvad majandus, mis ei ole muuseumiks ehitatud. Sageli on tegemist sõnadega, mis on ühte või teistpidi ka muinsuskaitse karmi järelevalve all millest tulenevalt peab ekspositsiooni ülespanija mitte lähtuma sellest, mida ta öelda tahab ainult vaid ka selles, kuidas see värk õhtale nendesse ruumidesse tingimustesse ära mahub. Ja seetõttu väga ei ole sõjamuuseum sugugi lihtsas olukorras sest esiteks on see Viimsi mõis siiski mitte just kõige suurem maja. Ja teiseks on ta üsnagi liigendatud. Ja kolmandaks, kui ma nüüd ausalt öeldes räägime siis keskmise tallinlase jaoks või ka keskmise Tallinna külalise jaoks on Viimsi ikkagi teisel pool maailma lõpuni, et sinna tulemine selleks tuleks mõne meelest varuda terve päev. Nii, miks seal töötab, seda teavet võib ka kolm korda päevas käia saaval teedki tehtud. Nojah, aga mingis mõttes on need asjad alati ka omamoodi võimalused, kui mõelda näiteks ütleme, et Tallinna linnamuuseumi peale, siis paremat kohta, kui üks keskaegne maja annab sellele ette kujutada. Jah, see asukoht muidugi on tõesti üks asi, mis on muuseumi puhul tohutult oluline mis puudutab eriti turiste, et kindlasti nüüd ERMi üheks väljakutseks saab ka see, et kuidas võta see vahemaa ERM i ja ütleme siis Tartu kesklinna vahel maksimaalselt psühholoogiliselt lühikeseks, sest et noh, ma arvan, et nii nagu Viimsi, nii ka mõne teise ütleme ka Eestis või Tallinnas asuva vabaõhumuuseumi puhul ja ka meremuuseumi puhul on noh väljakutse just nimelt see arusaamine või inimestele selgeks tegemine, et nad tegelikult ei asugini kaugel, vaid tegelikult sa jõuad sinna suhteliselt ruttu. Aga meil on lihtsalt see hoiak, et oi, see asub kuskil hästi kaugele, siin on keeruline minna. Jah, ja siia lisandub tegelikult üks asi, millest alati tuleb rääkida, hea meelega ei räägita nimelt raha. Ühelt poolt tore teha, uhke ja kaunis ekspositsioon, olen algusest lõpuni valmis, aga teiselt poolt on küsimus sellest, et keerlema muuseum süsteeme, eks ole, Eestis on meil umbes miljon inimest, mitte kõik neist ei käi muuseumis. Aga vaadates mitmesugustes projektitaotlustes ja mujal ettenähtud selliseid külastaja arve või oodatavad külaslaste arve? On üsna loomulik, et saabub hetk, kus kõikvõimalikud külalised on juba seal muuseumis käinud. Raha on ära kuulatud, kõik eestlased on näinud, tuleks uus teha. Aga nii lihtne see nüüd päris ei ole. Muidugi, aga tähtis tuua maale turiste, neile näidata meie asja, millest omakorda sünnib see probleem, et meie muuseumid ei saa olla enam ainult eestikeelseid, vaid me peame kasutama rahvastevahelise suhtlemise keelt, mis tänapäeval on inglise keel plussis veelgi keeli, mida meie külastajad juskui, eeldaksid seoses oma rahvaste tihedama sidemega Eestiga, noh, vene, saksa, soome ja kõik see kokku tuleb kuidagi paiguta, nii et säiliks võimalus saada ka mingisugune üldmulje, eksponeerida oma esemeid. Ja samal ajal praegu on väga moes rääkida lugusid, ma ütlen ka, et rääkida lugu algusest lõpuni ära. Aga kas need viimastel aastatel valminud ja väga populaarseks saanud suurmuuseumit pean eelkõige silmas kumu ja muidugi lennusadamat kas nad ei toimi meie muuseumimaastikul, natuke nagu äärelinnade kaubanduskeskused toimivad kesklinna väiksemate poodide suhtes, nad imevad kogu publiku sinna ja teevad tohutu etenduse ja ajavad sellega ootused kõrgele ja tekitavad inimestes mingisuguse käitumisharjumuse nagu solgivad turgu nii-öelda. No otseselt, ma arvan, see nii ei ole, sest et nad on ikkagi mõlemad väga professionaalsed ja head asutused, aga selge on see, et nad kahtlemata alustuseks konkureerivad just nimelt nendesamade kaubanduskeskustega. Et ütleme siis, laiem missioon on ikkagi, et noored ja lapsed ei ei hängiks Viru keskuses, vaid hangiksid ikkagi muuseumis. Aga teistpidi on nad kahtlemata konkurendid, on kõik muuseumid, konkurendid omavahel mis tegelikult ongi ju viinud. Muuseum ei ole ju kindlasti ammu enam see ühe staatilise ekspositsiooni, et teeme valmis ja ühe korra ära, vaid nad ongi ikkagi muutunud ju väga sündmuse põhiseks, et et see korduvkülastus on ju ikkagi seeläbi märksõna, mis, mis muuseumil on nagu sellised külastajate numbri ootused suured seadnud. Nojah, mina olen sõjamuuseumis, kuidas nüüd öeldagi teadusliku sõjal uurimise juhti ja sellepärast ma saan sellest aru, et see külastuspõhisus ja sündmuse põhjus on oluline. Tihtipeale muidugi selleks jaamadelt sündmust korraldada, kuna keegi ei tule, sellepärast on need sündmused tihtilugu siukseid harju keskmisele maitsele suunatud, sellepärast et tähtsana inimesed muuseumis käiksid ja võib-olla hakkab neile ka midagi muud külge. Aga mis puutub muidugi suurtesse muuseumidesse hängimisse siis kui me ikkagi vaatame seda, mis tihtilugu see kulutus on, mis suures muuseumis käimiseks palk on, noh, sa võrdselt pead, seal võib olla midagi sööma perega käima, siis päris väga lihtne see paljudele perekondadele ei pruugigi olla nendes suurtes muuseumides käia, see ei ole üldse sageli enam mitte nii odav. Mul siin sõjamuuseumis on hea rääkida, meil on tasuta muuseuma. Aga vot, põhi mainisite ka just praegu seda, et teie tegelete teadusliku uurimistööga, sest kui ma vaatan sedasama Agnes Aljas, Andres Kure ja Christian rattuse vestlusringi ja siin käivad sellised märksõnad, et ühiskonna peab olema muuseumi vaja, räägitakse subjektiivsetest lugudest, osalus näitustest. Mainitakse, et ERMi kumu ekspositsioonis on võetud vanad klotsid ja pandud need kokku niimoodi, et edastada uus sõnum, muuseumi Democrats, tootlikkus ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma ei näe mitte kuskil seda. Minu meelest väga olulist tähelepanekut, et muuseum on teadusasutus. Jah, tegelikult ma olen ise seda täitsa avalikult kritiseerinud ja selles mõttes võin täitsa südamerahuga seda veelgi siin eetris teha. Et kogu see surve sellele külastajate numbrite tõstmisele, mis teistpidi on ka surve selleks, et muuseumid teeniksid võimalikult palju oma tulu. Paratamatult viib selleni, et et muuseumidel ei ole aega ega ressurssi inimressurssi ja sinna juurde siis ka rahalist ressurssi. Selleks, et saaksid keskenduda teadustööle, mis on väga nähtamatu tasand ja mis on väga aeganõudev tasand ja see tihtipeale viibki, noh see võib viia selleni, et ühel hetkel sellel muuseumile ei ole tegelikult tõsiseltvõetavat teaduslikku sisu vaidlema. Ta mängibki kogu aeg nagu sellistele vägagi populaarteaduslikele märksõnana, Adele, mis lähevad hästi peale, mis toovad võib-olla tõesti seda inimest sinna rohkem. Väga tõesti inimesed ei armasta süveneda ja kui asi on juba natuke keerulisem selles samas ERMi eelmises numbris oli seesama artikkel, kus kritiseeriti ERMi fonti, minu meelest natukene oligi juttu sellest, et ei viitsi seista, lugeda seda teksti ja tekstid, sest on ju niikuinii läinud muuseumides kogu aeg aina lühemaks ja lühemaks. Ja, ja seal on tõesti see küsimus, et mis me siis teeme, tähendab, et me võime olla kangekaelsed ja teha pikka teksti, aga kujutleda, faktiliselt keegi ei loe. Siis võtatud täpselt samahästi olemata olla. Ma arvan, et siin on ikkagi ja alati võimalik mingisugune kompromiss, sellepärast et. Ei ole ka mõtet väga süvateaduslikul käsitlusel muuseumis, kui seda see süvateaduslik käsitlus mitte kunagi mitte kellelegi ei jõua. Samal ajal jällegi, kui me noh, ütleme sõjamuuseumi puhul või ka teiste muuseumide puhul mille puhul selline tavaline mõtlemine võib olla, eeldaks, et nendel on ka kanda mingisugune eesti ideoloog, põhiline sõnum on alati see oht, et laskutakse siukse mõnevõrra lihtsamalt propagandas mida kahtlemata selline teaduslik uurimistöö aitab mõnevõrra kõrvale hoida. Ma ei tahaks seda öelda, et et peaks kangemata paljastama kõiki negatiivseid momente, ma mäletan kuskil pärast nõukogude aega, kui hakati Karl Marxi paljastama, selgus Ta oli üsna kasimata vana mees, kes too tüdrukule lapse tegi. Et ma ei taha muidugi väita seda, et ka sõjamuuseumis Eesti Rahva Muuseumis peab olema esitletud ka see meie mineviku külg, mis ei tähenda sugugi, et seda üldse vältima peaks. Aga uurimistöö on tähtis ja just nimelt uurimistöö, mis on seotud muuseumiga. Sest ajalugu uuritakse meil või ka kirjandust. Tammsaare muuseumi näitel uuritakse meil ju ka ülikoolidesse ja võib-olla veel mõnes alas olevas instituudiski. Just nimelt see spetsiifika, mis konkreetses muuseumis on, mis põhineb tema kogudele või tema valdkonnale seda tuleb iga hinna eest siiski püüda, säilitada ja lõpuks. Uurimisse puutub, siis võrreldes paljude muude teadustega nii kallis ka ei ole. Et ei ole kallis uurida, aga ilmselt on ajalooteadvus jällegi üsna kui hästi tahta teha võib-olla üsna kallis, et eksponeerida. Aga see kehtib muidugi iga teaduse kohta, et kallis on ilmselt ka eksootiliste loomade topiseid näidata. No uurimine loomulikult ei olegi kallis, selles mõttes, et laua taga istumine maksaks, kallis, on see inimese aeg, kallis on selle inimese palk, mis jookseb sel ajal, kui ta laua taga istub ja justkui midagi ei tee, et seal, seal on see surve koht pigem. Aga no ütleme, mõnes mõttes tegelevad ju kõik muuseumid ajalooga. Selles mõttes, et ükskõik missugust aspekti me hakkame vaatama, siis noh, laiemalt võttes tegelevad kõik muuseumid kultuuriga, eks ole, ja, ja, ja ajalugu on sinna sisse juba kodeeritud. Ja nüüd ongi see küsimus, et et see oli nagu väga õige märkus, et tegelikult Eestis on päris palju muuseume ja, ja nad olemas laevad peaksid just nimelt kuidagi suutma selle oma kogu põhisusega spetsiifiliselt tuua esile just seda, mida, mis lugu siis nemad tahavad jutustada, sest muidu võivad hakata seal neid kattuvusi nii palju tekkima. Et võib öelda, et nii nagu vist nõukogude ajal kunagi oli plaanis teha selline muuseum, kombinaat et paneme lihtsalt kõik ühte majja ja ongi meil olemas üks muuseum ja igal korrusel ise teema ja tehtud. No sellega tuleb muidugi meelde võikam näide, mida ma ütlen ära, kui sa juba pähe tuli, et Himleril oli idee teha juudi muuseum, kuhu panna siis eri juudi perekonnad elama erinevatesse Euroopa sellistesse piirkondlikes noh siis etnograafilistes ümbrustesse ja siis saaksid aarialased vaadata. Mis on nende seas ka teadlasena astmestik, eks ole, meil on maakonnamuuseumid, meil on siuksed, suured riiklikult keskmuuseumid nagu riiklik keskmuuseum ka kõlavega nõukogulikult olete noored inimesed enam et tegelikult on ajamuuseum ja Eesti Rahva muuseum siis spetsiifilisemad, muuseumid nagu maanteemuuseum, sõjamuuseum, aga siis on ka väga palju muuseume, mida me võiksime liigitada sellisesse koduna muuseumi kategooriasse. Ja kõigil on oma roll täita, sellepärast et kui ma näiteks sõidan Piibe maanteed mööda Tartusse seal kuskil teeäärses Tabiveres on just nimelt selline uhke koduloomuuseum. Ja loomulikult ei saagi eeldada kodule kodulu muuseumilt sellist maailmalaiust üldistust, nagu võib-olla võiksime tahta keskmuuseumid, aga teistpidi jälle kodunenud muuseumis moodi olla päris lihtsameelne asi. Nii et mis kattumusse puutub, siis inimesed ei käi kunagi kõigis muuseumides korraga või isegi järgemööda selles mõttes regi kattumused üldse paha küsimus on lihtsalt võib-olla natukene arvulises mõtlemises, mis meil on praegu oluline. Nimelt et alati võib öelda, et seal muuseumis seebon, miks teil peab ka olema? See oli vist kultuuriminister lang, kes ütles, et ilvesele karu topise seda ei pea igas muuseumis vaatamas käima. Jah, see on muidugi õige tähelepanek, et mingi kattuvus peab olema, sest muidu tekib tunne, nagu me oleksimegi mingisugustes erinevates mullidega eri maailmades, mille vahel omavahel kattuvust ei ole, aga on selge see, et me leiame ka maanteemuuseumist asju, mida me hirmsat leiame ka Eesti Rahva muuseumist, Eesti Rahva Muuseumis on asju, mida, mida me leiame vabaõhumuuseumist ja nii edasi ja nii edasi, et mingi selline väike kattuvus majandamist lasebki ju selle kõik siis mingiks üheks suuremaks narratiiviks vähemalt minu enda kui külastaja peas vormida. Ja ja lõbuks. Me oleme siin inimesi juba muuseumi toonud, need on sinna tulnud siis peale selle saab nalja ja on lõbus ja on põnev, mis on üks muuseumitöötajate parasiitsõna põnev. Et siis peaks ta sealt väljuma ka mingisuguse teadmisega. Eks inimesed on erinevad ja nende eelteadmised on erinevad. Seetõttu ka see teadmine, millega muuseumi külastaja sealt väljub, saab olla erinev ja see tegelikult on ka muuseum töötaja üks kõige suuremaid probleeme sellepäras selles mõttes, et kuidas, mis on see, kuidas see esitus peab niimoodi olema, et võimalikult paljudele külastajatele saabuks sellest mingisugune teadmine, millest meil oleks ka hilisemas elus kasu? Ma mõtlesin, kui Peeter siia saatesse kutsus, mõtlesin oma esimeste muuseumi elamuste peale oma mõtlesin, no varsti juba ikkagi üle 50 aasta vanaema. Mulle miskipärast teenus, kui ma külastasin balti laevastiku muuseumi. Vaata, kus see oli ja mida ma olen seal käinud, just, mis mulle, mis, ma ei tea, miks see mulle meeldis, ma olin sihuke teismeline, käisin vanaemaga ja mulle meenus seal dioraam, kus on nagu nukud ja siis pilte ja niisugune Tallinna kaitsmine 1009 41 ja miskipärast käia väidetavalt inimese nahast piits, mille fašistlikud okupandid olid kuskil teinud. Ongi just see asi võib olla Diorama. Aga miks sellest niisugune inimesena piits, et me tegelikult läbi sellise eseme juhime inimese või külastaja mõtlemise või noore külastaja lapse mõtlemise vägaseks spetsiifilise suunda, kus ta võib-olla enam tagasiteed ei leiagi? See Ühelt poolt, eks ole, muuseum koosneb hulgast esemetest, ma jään huvitavam, mõni vähem huvitavam, aga teiselt poolt ei tohi nende esemete eksponeerimise taha ära unustada üldistust. Aga muuseumikülastaja peaks sealt välja. Aga meil oli siin eelmine aasta tegime või sel aastal sai valmis, tegime seda külma sõjanäitust, sama uskumus on osa tuba ja ja tehnilistel põhjustel asub meil seal näitusel metsavenna punkri. Noh, ma tea, mulaarsu imitatsioon, koopia. Ja siis ma mõtlesin lähemalt, kuidas kemase näitust sellisel viisil teha, et muuseumikülastaja ei väljuks külma sõjanäituselt teadmisega metsanädalase pungas. Mis olekski olnud kogu, mis oli, see on selle näituse võib-olla kasus keskpunkt, aga üks olulisemaid elemente. Ma ise seda juttu kuulates mõtlema. Johan Burchiarty kurioositeetide kollektsiooni peale, mida muide möödunud nädalast sirbis mainib Mariann Raisma oma artiklis unistus suurest muuseumist, kus ta teeb väikese ekskursi Eesti muuseumide just hoonete ajalukku. Burgherdi kollektsioon võib sellisel kujul, nagu ta praegu alles on, oli vähemalt mõni aasta tagasi ajaloo muuseumis väljas ka korra Moonfeebri nime all. Ma mäletan, et kui ma seda vaatamas käisin, selleri muumiate käsi ja siis veel mingisuguseid ahvide nahku ja, ja siis mingite Ale uutide tööriistu ja igasugust kraami. See avaldas mulle sügavat muljet iga eraldi võtta, see oli lihtsalt niivõrd jabur, kuna nad ei moodustanud mitte mingisugust tervikut. Ja see ilmselt on just see, mille poole millest tänapäeval muuseumit meeleheitlikult hoiduda tahavad esemed peaksid üks ja see peaks kuidagi teiseni edasi viima. No teistpidi on ka nii, et vastupidi kui räägitakse muuseumi turundamisest, siis ikkagi üritus on, et tooge välja näiteks top 10 eset teie muuseumis, mida tuleb näha, eks ole, nas on, see, lähed Luubry, sa pead nägema Moona Liisat, et et too heida nii-öelda mingisugunegi valgusvihk väga spetsiifilistele esemetele. Ja eks On muidugi ka turundusnipp selleks, et sa põhimõtteliselt kohale tuleksid, et siis sa saaksid selle terviku. Aga paratamatult on niimoodi, et, et tõesti, nii nagu gurma kontsaga kirjutasetega esemest üksi ei piisa ja tuleb sinna juurde just nimelt rääkida mingi lugu ja mitte ainult lugu, see on väga spetsiifiliselt loodud, siis, siis näeb välja samasugune vaid see üks ese peaks suutma midagi üldistada, et tegelikult minu meelest muuseumid peaksid suutma esitada kokkuvõttes mingisugust, ehkki noh, narratiivi, sellepärast et hoolimata sellest, et selline fragmentaarsus on väga moes ja, ja hierarhiaid üritatakse vältida ja nii edasi siis kokkuvõttes kui inimene saab ainult terve hulga fragmente ja tal talle tegelikult ei anta nagu seda võtit, kuidas, kuidas tervikuks kuidas ta terviku moodustab, siis noh, inimese peas ei teki ju tegelikult seda teadmist, millega me loodame, et ta sealt muuseumist ära läheb. Nojah, siin on veel üks asi, mis puudutab neid asju igas muus, iga muuseumi kollektsioonis on midagi tõeliselt väärtuslikku, kas ta on siis väärtuslik rahalises mõttes või väärtuslik sellepärast et on ainukene või väärtuslik, sellepärast et ta on meie riigile rahvale oluline või siis kogu maailma Roolne. Ja kui see asi on juba muuseumis, siis on ikkagi oluline näidata näiteks sõjamuuseumisse kindral Laidoneri teenetemärgid mis keerulise saatusega sattusid Rootsi kaudu Ameerikasse, neid on Eestis tagasi. Ja sellest tehti sõnumeid ja lugusid, nii et tulebki lasta muuseumi küsib, et kus need teenetemärgid mahedama seal seifis, kui ikkagi asjale pööratud tähelepanu asja peetakse oluliseks nii riigi, rahva või üldises plaanis jaoks, siis tuleb sellega ka inimestele näidata ja siis on juba muuseumide enda asi, kuidas seal loosne juurde mõtleb, et et ainult see jääks asjaks, mille pärast muuseumis käidi. Kui juba asjad jutuks tulid, siis kuulame vahepeal muusikat. Valisin Helgi Sallo esituses muusikapala, minu lemmikasjad, muusikalist helisev muusikasalvestus pärineb aastast 1971. Nurru vask paga planeedil Jon väikesed vurrud pruunikad. Punakad poni, idioot, habemes, kitsed, uksekell, koljusid nuudlišnitsel renull, kui ka need on lendavas reas. Minule, Emmygottena. Tüdrukud kaal, kes nad näivad, good guy lumehelbeid Murrips meile kukku möödas, kui ta jälle kevadtuvastaja minule Emmiga. Vihma Kraasin ning kiisule vaskpliidile aitasid vurrud pruuniks. Kui nuppu, kui lumehelbeid, vurrid neile kokku taskuid kevadsaabaste ja minule Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Maarja Vaino ning ajaloolane Toomas Hiio. Räägime muuseumidest neis leiduvatest esemetest, lugusid, mida nad jutustada võiksid. Ja sellega seoses kõlas äsja Helgi Sallo esituses pala minu lemmikasjad muusikalist helisev muusika. Ja kuna enne just jutt jäigi pooleli esemete peal ja selle peale mõned esemed muuseumis ongi tähtsad. Neid mängitaksegi tähtsatena välja selleks et inimesi meelitada muuseumidesse. Aga see omakorda haakub loomulikult ka muuseumiarhitektuuriga, millest me ka natukene rääkisime. Kui ese on tähtis, peab see hoone tähtis olema ja vastupidi ka tähtis hoone. Peab rõhutama, et selles olevad esemed on tähtsad. Jah, see oli muide, teemaks just eelmisel nädalal ennem ERMi avamist paar päeva ennem oli selline asi nagu Narva festival, mis on ka selline muuseumide alane konverents ja mis sel ajal küll sel aastal keskendus tehnoloogiatele ja sellele, kuidas seda tehnikat kasutada, jätkudesse tehnika peaks tegelikult omakorda toetamas Ta noh, esemete ja muuseumi üldise nagu sõnumi esitamist mitte muutuma ise selliseks asjaks, mida tullakse vaatama. Ja, ja sealjuures just rõhutatigi, et nendel muuseumidel, mille jaoks esitatakse siis täiesti uus hoone, mõeldes ainult muuseumile funktsiooniks peaks siis olema arhitektuuriliselt rõhutada seda, et et uhke maja väärtustab omakorda seda, mis sinna majja mis seal majas sees on ja et, et need asjad, mis siis on nagu sinna kogutud nendesse kogudesse, et need on erilised ja tähelepanuväärsed. Muidugi siin ma kujutan ette, et paljud paljud inimesed nagu kuidagi ei haaku otseselt sellega, et noh, et see ese, kogu see kogumine ja väga spetsiifiline teema, et et vahel tundubki, et pigem pigem hakatakse muuseumidest otsima aina enam seda, et kas muuseumil on mingi otsimise äpp või, või mingi muu tehnoloogiline vidin, millega kohale meelitada, mitte tingimata see ese Jah, mis ma ikka oskan öelda, eks inimtegevuse tulemusena eelkõige tekivad uued inimesed, aga peale sellega hulka asju, tekste, mõtteid, ideid ja nii edasi. Ja muuseumide rolliks kõige on ikkagi alal hoida ka neid asju ja esemeid, mis siis vastava koosluse tegevuse tulemusena on tekkinud ja mis võib olla siis, kui tekkisid, ei olnudki nii olulised, kui me mõtleme näiteks nende nõukogude aegsete asjade kogumise peale mitmes muuseumis, aga mis praegu tagasivaates hobused tunduvad. Ja noh, mina muidugi väga suur kalja arhitektuuri austaja selles muuseumi kontekstis võib-olla ei olegi, sest eks riigid on erineva rikkusega ja esimesed või palju suurem muuseumi ju tegelikult on eramuuseumid, mis on tekkinud kas ausalt või vähem ausalt teenitud suurest rahasse, selle kapitalist. Aga, ja oluline on siiski, et need asjad oleksid kuskil alles hoolega hoitud ja et neid asju veel niisama mõtet säilitada. Noh muidugi on mõtet ka niisama säilitada, sest äkki tuleb 100 aastasse 200 aasta pärast põlvkond, kes nad uuesti vabastab. Aga nende asjade rolli meie ühiskonna jaoks, meie inimeste jaoks ja võib-olla ka meie tuleviku jaoks tuleb ka esitleda ja sellepärast peabki leidma siin sellise kooskõla ühelt poolt ruumi ja teiselt poolt nende asjade vahel. Ja kolmandaks ei maksa muidugi kunagi unustada seda, mis see kõik maksma läheb. Nojah, eks iga ese, mis muuseumisse kogutakse, mõnes mõttes selles noh, selle eseme näol kogutaksegi säilitatakse seda teadmist, et et see ese üksi ei olekski võib-olla nii tähtis, kui temaga koos ei käikski, nagu just nimelt seda teadmist, mida me siis põlvkond põlvkonna järel ikkagi tahame alles hoida, edasi viia kõigile teadvustada, et, et see, see on see mälu roll, miks muuseum, luguasutused, et ta peab seda nende nende esemete näol meie elu siis nii-öelda muutub füüsiliseks mingiks objektiks, et et see on kindlasti muuseumide eripära, mis eristab teda paljuski ka näiteks arhiividest või lihtsalt nagu teadusest, mis on kirjasõna puhtalt, et muuseumis on siis seesama asi esemepõhine suures osas? Jah, nagu öeldud, tegelikult ükski tänapäeva muuseum ei saa enam hakkama ilma erinevate digitaalsete lahendustega selles mõttes lahendusteta. Et selles mõttes seesama digikultuuri teema, mis ka tänases sirbis on esile toodud, on päris huvitav, sellepärast et et kuna me elame aina rohkem virtuaalses maailmas, siis selle virtuaalse maailmakogumine on kas omaette omaette teema Aga kas küsimus ei olegi selles, et millist teadmist me tahame säilitada, see võib-olla ongi kõige raskem küsimus, mina, sageli lähen muuseumidesse otsima just seda tavalist, seda, mis mingil perioodil tavaline On olnud. Kui ma näen saksa muuseumis Friedrich Suure kuube, siis see on väga stiilne, aga ma tean, et see oli ka tolles ajas midagi erilist. Mind huvitaks palju rohkem teada saada, kuidas keskmine inimene tol hetkel riides käis ja kas sageli pole ja mitte probleem selles, et me peame seda tavalist nii tavaliseks, et alles siis, kui ta kadunud on mustata rariteediks, siis pole seda kuskilt võtta ja siis on väga raske konstrueerida mineviku, nii nagu nii, nagu see tegelikult oli. See probleem on sõjamuuseumis. Mida see siis suurem osa inimestest ikkagi nii hästi riides käinud kui sõjaväelased ja seetõttu, kui sõda lõppes, võsas ära mindi, siis kanti need riided muudkui edasi, seni kuni nad ära kulusid. Ja nii ongi need tõepoolest väga raske leida. Ja noh, tahame muidugi, et me säilitame mingisugust teadmist ja me arvame, et me teame, milline on see oluline teadmine, mida me säilitame. Vaatame kurvastusega oma noorte peale, kes mõtlesin, neid asju ei armasta, mida meie armastasime tegelikult kuidagi minu meelest loksub ikkagi ise paika, sest ka noored saavad natuke vanemaks, avastavad seda, et mõnes osas oli ka nende vanematele õiguse väga hea, et see vidin ikkagi alles on, tema ära ei visanud. Ja mis puudutab nüüd seda ilmselt asja, siis minu meelest on siin ikkagi veel asjad natukene paikas, Etimata. Iseasi, kas on üldse enam kunagi paika settivadki, sellepärast et eks on kõik muuseumid üritanud katsetada nende igasuguste ekraanide ja muude vilkuvate värkidega ja. Meie tootjad on öelnud, et need on ikkagi väga kindlad tuubi, tublid asjad, aga nendega on see asi, et esiteks lähevad hästi kiiresti ja teiseks, mis seal pattu salata kipuvad ikkagi vaatamata töökindlusele katki minema. Nad ei tööta ilma elektrita, pealegi elekter, noh, eks me võiksime, aga muidugi olnud hinda nad ka kunagi ära ja siis, kui elekter kasutusele võeti, arvati ka, et see kaob kunagi ära. Opray elekter kuhugi kadunud ja küllap selle internetiga kunagi saab. Nii et sellepärast ma arvan, et vanem inimene ja ma mõtlesin, et peaks hoogu ja vaataks natuke, kuidas läheb. Sest ühelt poolt selle tegid kogu selle digitaalse probleemiks on väga kiire piltide vaheldumine mis tähendab tegelikult seda, et. Ühelt poolt, kas mõte antakse edasi selle pildiga või siis teiselt poolt need tekstid, mis vahelduvad Advam hästi lühikesed, aga võib-olla see on minu arvamus, et mõnda asja lihtsalt ei saa väga lühikese tekstiga ära öelda, nii et ta kehtima jääks. No selle virtuaalsusega seoses mul lihtsalt tuli kohe meelde. Paar nädalat tagasi käisin ka ühel muuseumifestivalil, kus tegi esitluseks šoti muuseum, kelle, et nad olid lahingupaiga muuseum ja lahingupaik tavaliselt nad on väga vana, seal ei ole eriti midagi, võib-olla mingi monument peal ja nemad olid lahendanud asja niimoodi, et muuseumikülastaja paneb endale sisuliselt prillid pähe ja teeb lahingu virtuaalses reaalsuses ise läbi. Selle lahingu käik võib või tulemus võib olla hoopis teine, kui ta reaalses elus oli, aga nad kinnitasid, et keegi ei lähe sealt ära. Male teadmisega, et kõik saavad teada, kuidas lahing päriselt lõpes. Ja mulle jäi lihtsalt kõrva see, mis sa, Peeter, rääkisid sellest, et sa lähed otsima selle tavalise inimese elu muuseumisse, et kas, kas siin ei ole ka nii, et et mõnes mõttes muuseumid ju peavadki ka reageerima sellele, kuidas inimeste selline noh, ütleme, et ajalooteadus kui selline ei ole ju ka paika loksunud ega fikseeritud nähtus. Ka seal lähenemisnurgad muutuvad, muutub see, mille vastu me huvi tunneme. Ja just see väikese inimese ajalugu on ju viimastel paaril aastakümnel olnudki vist ajalooteadvuses ka fookuses. On küll, aga siinsamas möödunud nädala sirbis jälle Peeter Olesk oma essees olemisest mitte klaasi all toob välja muuseumide igavese lahendamatu dilemma. Ta alustab oma artiklit mõttekäiguga. Kõige põnevamad on asjad siis, kui nad on igapäevases kasutuses ega mitte klaasi taga ja kõige kurvemad siis, kui nad on teel muuseumi. Nii et ühest küljest oleks tore, kui asjad oleksid käigus, aga teisest küljest valitseb soov, et kõik oleks muuseumis ja selle kohta. Ta toob polesk teise absurdse näite. Mitte ainsagi Eesti muuseumi püsiekspositsiooni ei mahu originaal 1960.-te aastate algupoolel ehitatud eramutest, mida siis nimetati mõnikkond mõnikord individuaalelumajaks või lihtsalt individuaalyks. Nii et see on teiste kahetine probleem. Ühest küljest tahaks, et kõik oleks päris ja mitte nagu päris, vaid päris päris, aga teisest küljest tahaks, et kõik oleks kuidagi kaitstud ja muuseumis kumbagi ideaali ju ei ole mõttekas ega võimalik oma kõige puhtamal kujul, saavutades selleks lihtsalt idiotismi tippe. Eramud, mida tahetakse säilitada muutumatul kujul on lõpuks miljöö, miljööväärtuslik piirkond, kus need, kes selle eramu ostavad, peavad siis arvestama, et nad peavad selle just sellisena üldiselt üritama vähemalt arhitektuuriliselt säilitada. No esiteks seda ja teiseks mine tea, äkki 100 aasta pärast tehakse Rocca al Mare muuseumile laiendus, kus on 50.-te 60.-te Kas neid maju sinna juurde, aga mis puudutab just seda, et tahaks, et oleks nagu päris, aga samal ajal, et minu meelest üks asi, mis ongi praeguste muuseumide niisugune väljakutse, osalt ongi see, et kuidas hoida tasakaalus seda noh, seda nii-öelda elamuspõhist muuseumis käiku ja seda, et üritataksegi ka digitaalsete abivahendite käigus inimest rohkem sinna esemete juurde või selle teadmise või sündmuse juurde tõmmata või, või siis nad sinna kuidagi ninapidi suurte torgata. Ja teistpidi see, et Meil Tamsar muuseumisse tihtipeale tulevad inimesed, kes ütlevad, et nad kõige rohkem naudivad seda autentset, korterit, kus ei ole neid tehnilisi vidinaid, sest tehnilised vidinad on niikuinii igal pool ja nad on nendest väsinud ja nad tulevad muuseumisse selleks, et näha seda ehedust, seda ehedat asja, ehedat interjööri. Nojah, eks see muuseas, huvitav küsimus, ma ei olegi selle peale varem mõelnud, et mis ajast õieti, kas aeg on väga pikk, on muuseumidele antud teatav selline õpetav ja inimesi paremaks tegev roll riiklikult või ühiskonna poolt, sellepärast et kui me mõtleme näiteks provintsi ajal muuseumi ajaloo peale, mida õigusjärglane Eesti Ajaloomuuseum, et see hakati tegema, siis tulid literaat härrasmehed lihtsalt kokku hakkasid vana kolu korjama ja muid asju ka. Nad nägid selles mingit väärtust, mingit väärtust, aga nad hoopiski mitte alguses ei arvanud, et sinna peaks koolilapsi tooma, neile seletama, kuidas inimesed muiste elasid või mida kruusnastel seal mõtles, kui ta teisel pool maakera seilas. Et see on teatav selline muutus viimaste aastakümnete võib-olla 100 aasta jooksul kogu selles muuseuma asjandused, muuseumid ei ole enam selline harrastus või lõbu või noh, ütleme Briti muuseum muidugi on võib-olla vanem. Aga siiski osa meie sellisest teadmise levitamise protsessist ja siin ma näen ka muidugi muuseumitöötajate suurt vastutust, sellepärast eks kõik laulavad nagu nokk on seatud ja ja mõnikord minnakse võib-olla natuke liiga lihtsa vastupanu teed. Jah, minu meelest ka, kui muuseum võtab endale noh, ühest küljest väga hea, et võtab ühiskonnas aina nagu olulisema rolli, et muuseum ei ole sugugi enam see vähetähtis ja koht, kuhu lihtsalt tõesti minnakse vahel seda nii-öelda vana kolu vaatama. Vaid Ta osaleb väga aktiivselt noh, kõikvõimalikes erinevates ühiskondlikes protsessides siis sinna juurde tulebki tegelikult vastutuse küsimus aeg-ajalt ka sellest, et kuhumaale peab ühe muuseumitöötaja kompetents ulatuma, et ütleme, me nimetame ennast või noh, me oleme teadusasutus, haridusasutus ja aina rohkem räägitakse ikkagi muuseumist kui sotsiaalsest paigast, mis lõimib inimesi, mis tegeleb igasuguste erinevate sotsiaalsete ülesannetega. Aga lõpuks võibki tekkida küsimus, et kas, kas üks muuseumitöötaja on siis nagu kõige noh, kõikides nendes asjades nagu piisavalt pädev ja, ja peab seda kõike oskama või ühesõnaga, et mis seal lõpuks ühe muuseumitöötaja puhul kõik need eeldused, millega ta peab hakkama saama. No siin on jälle selle tasakaalupunkti küsinud, meil sõjamuuseumis on tegelikult väga palju kokkupuudet mehe või naisega tänavalt, et ikkagi suurte tähtpäevade, olgu see siis teise maailma suured tähtpäevad või, või siis ka nüüd vabadussõja-aastapäev. Inimestel tekib huvi oma suguvõsa mineviku vastu ja nad üsnagi sageli küsivad sõjamuuseumist, et kas oleks võimalik kindlaks teha, millises rügemendis või polgus sel ajal muidugi vabadussõjas võitles, minu vanavanaisa otsitakse ja mitte ainult eestlased, vaid ka välismaa inimesed otsivad sõjamuuseumi kaudu siin surma saanud esinenud haudu näiteks. Ja küsitakse ka väga mitmesuguseid muid küsimusi asjade kohtamis, kodust leitakse ja nii edasi, et see on nagu selline igapäevane töömuuseumis tavaliselt tähele ei panda, aga ka muuseumitöötajad ise tavalise unustavad selle aruandesse kirjutamata, sest meilivahetus käib nii kiiresti. Ja aeg-ajalt. Muidugi tekib küsimus, et kas see vaev, mida ma ühe või teise tegelikult pisikese asja väljaselgitamiseks näen selle inimese jaoks et kas ta ikka närib seda või peaks seda kuskil keegi teine tegema või peaks keegi kuskil hoopis raha eest tegema. Aga teiselt poolt jälle mingisuguse sellise asja uurimise käigus saad sa ka ise targemaks ja omandad teadmisi, mida igapäevases muuseumides edaspidi tarvis läheb. Nii et siin ei ole jah ega ei vastust, siin tuleb seda tööd ka teha. Tundub, et sellega on võib-olla nii, et kui sageli Eesti ühiskonnas oodatakse, et kooliõpetaja teeksid kõik ette ja taha lapsele ära, et siis võib-olla ei olegi nii halb, kui osa sellest koormast langeb ka muuseumitöötaja õlule. No see, mida Toomas kirjeldas, oli muidugi selgelt see kuulubki tegelikult muuseumitöötaja kompetentsi kõige otsesemalt, aga noh, mida mina silmas pidasin, oli see, et kui sa pead nagu hakkama saama ka näiteks mingisuguste käitumishäiretega lastega või puudega inimeste spetsiifiliste probleemidega, et need on asjad, mis tegelikult nõuavad lisakoolitusi, et sa ei saa eeldada, et muuseumitöötaja oleks nagu kõikides kõikvõimalikes sellistes küsimustes nagu väga noh, ühesõnaga et see paneb noh, mida ma tahangi öelda, et, et tegelikult see uus roll, mis muuseumil on, paneb muuseumi töötajad töötajatele tohutu vastutuse. Nojah, aga tegelikult ka käitumishäiretega inimesed, puudega inimesed pimedat inimest, kes ei kuule, see on osa meie elust. Et kui nad muuseumi tulevad, siis kui mingisugune inimlik komponent inimesed on olemas, nagu meis kõigis on, siis me tuleme sellega toime ei tule siis selleks on telefone, turvanupp. Meie saateaeg hakkab otsa saama, aga mulle tundub, et me võime vist klientide seda, et kui sellises, võib-olla aga igapäeva teadvuses, aga kindlasti ajaloos on muuseum tähistanud alati lõpetatust siis ilmselt tänapäeva muuseumi kohta niimoodi ei saa öelda. See, kui miski on muuseumis, ei tähenda lõpetatust, nii et ka seesama vastvalminud Eesti Rahva muuseum ei tähendanud seda, et me võime kõik muuseumisse kolida ja meid ei ole enam tarvis vaid see tähistab siiski seda, et me hoolime minevikust, me katsume mõtestada seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Jah, ja et ilmselgelt on, on muuseumi roll seda elu siis ikkagi ka nagu edasi viia. Noh, ja kunagi ei maksa iseenesest ülemäära tõsiselt See on õige tähelepanek. Ma tänan veel kord selle vestluse eest Eesti sõjamuuseumi kindral Laidoneri muuseumi direktori asetäitja Toomas Hiio samuti aitäh Maarja. Mina olen Peeter Helme, vasar on taas eetris nädala pärast ja siia saate lõppu jääb Tuberkuloitedi lugu viimaste majade taga nende 2000. aasta albumilt kiirteel ja selle looga siis soovin, et kõik ikkagi leiaksid selle Eesti Rahva Muuseumi vastvalminud hoone sealt Tartu viimaste majade tagant üles. Märkas vahe muutumist ilusaks. Et kedema unes, millest järk? Riina märkused vale, veel pole. Ulatud idagi turba ja must. Mis meelde tuleb? Peegeldub pilku tehes. Laelambi tules Madun Jaakson sammu Vehkisid sõjale ei ole, veel pole. See mees, mina ikka. Käin vääritused vahel tootumist ilusaks. Hetkede hoones, millest järk Meeste kohta öelda, aga mul läks. Munes, millest järk? Riina väetisest veel mujal.