154 William Shakespeare'i soneti. Sonett. Number 56. Armu uuenda end nii, et öeldasust ei võiks, et oled Tõntsim söögiisust mis täna toidust küll saab vaigistust, kuid homme taas on kihkvel nälja kisust. Kui arm, su aplad, silmad täna sõid nii ohtralt, et nad sulges une uimus siis homme jälle vaadata, sa võid suvaimu, ärgu tapku kestev tuimus. See nukker vaheaeg on nagu väilaks, kus teineteise mandri rannal käib kaks kihlatut, kel arm ei lähe Lailaks vaid nõnda iga päev taas värske, näib. Või arva seda talveks, mille vilu teeb kolmekordselt kalliks. Suve ilu. William Shakespeare'i soneti number 56 luges Margus Prangel. Tõlkinud Harald Rajamets.