Ööülikool. Kui vaikimise filosoofiast lähtuda, siis just nimelt nimetatakse Vaik vältimiseks et alles Vaik vaikimises inimene hakkab nagu tajuma ja selles üksinda olemises hakkab inimene tajuma kogu olevat tervikuna. Ja selle olemasoleva tegelikkust. Koole. Ööülikoolis on külas kasvatusteadlane Airi Liimets, kes kõneleb teemal marginaale ehk ääremärkusi tavapärasele kõnelemisele. Õppimisest. Lugupeetud kuulajad raadio stuudios ja väljaspool selle piire. Oma juttu, ma alustaksin prantsuse filosoofi terri daam juhilduga ta tehasest kraamatoloogia. Et inimene saab Iseennast inimesena vaid nimetada. Kusjuures ta tõmbab piirid, mis tema enda niinimetatud teise ehk näiteks looduse eheduse, loomalikkuse, jumalikkuse, lapsenikkuse, hullumeelsuse ja palju kogu sellest sellises täienduste ja lisanduste mängust välja jätab, välistab. Samas ütleb aga terri ta sealsamas teoses, et iseennast inimeseks nimetav inimese ajalugu on kõigi nende paljude piiride ja piiritlust ristumine omavahel. Ja need terri laused on minu arvates väga asjakohased iseloomustamaks õppimisest kõnelemise olukorda nii meid ümbritsevas argielus kui ka siis õppimist uurivates, teadustes ja teadusringkondades. Et naljaga ühenduses siis tavapäraselt kuuleme räägitavat õppimisest ehk siis millega on õppimisest kõnelev inimene õppimise piiritlenud? No sellised kõige esmaselt pähe tulevad märksõnad on, et need on haridusinstitutsioonid ja haridussüsteem. Umbes selles plaanis, et tõeline õppimine saab toimuda ainult institutsioon juunis ja et kui õppimist haldust parandada, siis muudame institutsiooni räägitakse õppekavast, õppekavade täitmisest, teadmistest ja oskustest. Ja olgu öeldud, et see on võib-olla see kõige levinum ja kõige tavalisem õppimise määratlusi üldse. Et õppimine, see on teadmiste, oskuste ja vilumuse omandamine. Kui küsida inimestelt, mida te mõistate õppimise all siis no 90 protsendi ulatuses saab vastuseks üliõpilastelt õpilastelt selle vastuse. See on justkui nagu mingi stereotüüp, mis on pähe jäänud. Siis seostub digitehnika hoogiatega, tundubki olevat justkui arusaam, et e-õppimine ongi, ütlesin ainult õppimine. Et ilma vahenditeta, kui digitehnika Loogia vahendeid ei kasuta, siis nagu õppimist ka ei ole, räägitakse õpikeskkondadest õppemeetoditest, et võtame paremat kasutusele, siis kohe õppimine ja haridus uuenevad, räägitakse, õpib oskustest, õpi, käsitustest ja õpikäsitlustega siis ehk siis sellega, kuidas õppimine, kellegi arusaamades esindatud on. Ka see, kuidas see õppimine nüüd seal arusaamades esindatud on sellest annavadki tunnistust need keelelised väljendused, milles õppimisest kõneldakse või mõeldakse ja räägitakse ka õppija teatud kvaliteetidest esile tõstetakse siis eraldi ekstra, kõige rohkem reflektsiivsust ja enesejuhtimist ning vajadusi. Seda loetelu võiks loomulikult siin veel jätkata, aga nüüd on siis märksõnad, mis kõige esmaselt nagu pähe tulid ja mis minu arvates kõige stereotüüpse maalt ja õppimist piiritlevatena siin ringlevad. Teaduses on tavapäraselt piiritletud õppimist valdavalt kolme teoreetilise kontekstiga. Sis piserioristliku, kognitiivistliku ja konstruktivistlikuga ja pisel juristlikust mõtlemiskontekstist. Kõige tabada varasem määratlus, et õppimine, see on käitumise muutumine kognitiiv, istliku konteksti määratlus läheb tagasi just nimelt sellele teadmiste omandamisele ja seondub infotöötlusprotsessidega mälus kognitiivses struktuurides. Konstruktivistlik mõtlemine õppimisest tõstab esile, et õppimine, seon, konteksti haldamine, teadmise konstrueerimine, mis toob siis esile teatud muutused ühiskondlikes praktikates. Ja õppimine seostatakse siis eelkõige koostöötegevusega. Nii et võiks öelda, et õppimisest kõnelev inimene on inimeste õppimise piiritlenud, nii et seal olemas küll kõik õppimiseks kui tegevuseks vajalikud vahendid, eesmärgid, tulemused, mõned inimeste osa, kvaliteedid, inimene oleks nagu ära tükeldatud, teatud osadeks on keskkond. Tähendab, et seal on kõik see niinimetatud teine, kuid inimest iseennast kui terviklikku fenomeni inimest iset seal paraku pole. Ja juba alates 70.-test aastatest 1970.-test aastatest kuni tänini on õhus ja see väga palju pruugitud loosung, et õppimine peab olema elukestev. Ja väidaksin, et kõigis nendes tavapärastes kontekstides mõtlemine õppimisest meile paraku aga seda elu kestvust ei kindlusta. Ja miks just nimelt sellepärast, et nendes juttudes on peale tervikliku inimese välja piiritletud õppimisest ka elu kui selline mis peaks kestma. Ja mida ma selle all silmas pean, c peaks mu jutust hilisemast jutust selguma. Seega inimliku õppimise paremaks mõistmiseks oleks loogiline lähtuda mitte nendest tükeldatud inimestest osa inimesest ja mitte ka ainult nendest välistest teguritest, vaid loogiline olekski ju küsida, et kes on õppiv inimene, kui selline? Ülo sellele küsimusele vastata võib aidata filosoofiliselt ning antropoloogiliselt mõtlemine, mõtlemine siis filosoof filise pedagoogilisest antropoloogiaast välja minnes. Ääremärkusena olgu kohe ka öeldud, et kuivõrd õppimist peetakse üldse inimese arengu ja tema maailmas olemasolemist tagavaks mehhanismiks, siis võiks ka väita, et õppiva inimese kujunemine on samastata inimese individuatsiooniga ehk inimese individuaalsus eks saamisega nii-öelda iseks saamisega. Ma olen päris palju aastaid mõelnud seal õppiva inimese problemaatika üle, et kes, õppiv inimene kui selline, siis ikkagi on. Kuid sellele vaatamata saan ma öelda, et mul oleks nüüd olemas mingisugune kindlalt piiritletud või valmist koor ja õpin ja inimese kohta. Sest kõik on muutumises ja liikumises, nii nagu sa õppiv inimene ise. Ja seepärast olengi kõiki neid oma töid, mida juba öeldud ja mida veel ütlen, nimetanudki ääremärkust, eks ehk marginaalideks õppimisest tavapäraselt kõnelemise juurde. No need mõtted on tõesti küllaltki kontsentreeritud vormis ja kuna see ongi väga segane küsimus ja segane valdkond üldse, siis need mõtted võivad jääda ka mingis mõttes hämaraks. Aga kuidas ma siis vääratliksin õppivat inimest? Ütleks, et õppiv inimene võiks olla mõistetav, kui liminaliteedis iseend juhtav, piiritu ise maailm. Nii, mida see kõik tähendab kõigepealt seletakski, mida tähendab see ise maailm, see oleks siis mitte üks sõna kokkukirjutatuna, vaid seal vahel on selline side kriipsukene ise maailm, selline nagu koondmõiste kahest mõistest ise jama. Tavapäraselt räägitakse inimesega seoses ju nagu kolmest maailmast räägitakse teda ümbritsevast maailmast, keskkonnast siis sellest sotsiaalsest maailmast, mis on koosolemise maailm ja ise maailm otseselt tõlgituna näiteks saksa keeles Selpstvelt ise maailm oleks siis inimese subjektiivne reaalsus ja see sisemine maalin, aga minul siis ise maailm, side, kriipsukesega, koondmõiste. Ja miks nüüd selline tavapärane kultuuriajaloolise koolkonna tegevusfilosoofia vaatleb nii inimest kui maailma enamasti nende eraldatuses, inimene, see on justkui üks omaette komponent, iseseisev maailm või sisseobjekt, millele on inimese tegevus ja mõjud suunatud on nagu teine omaette komponent. Ja kolmas komponent on siis sealse tegevus ehk tegevusprotsess ja need kõik kolm eksisteeriks justkui omaette veidi siru, see tegevusprotsess või see liikumine selle abile seota neid kokku. Ja võib-olla on ka tegelikult Ta on need põhjused, miks meil ei küsita õppiva inimese järele vaid ainult seal õppimise kui tegevuse järele. Just nimelt selles väga levinud stereotüüp lapsena levinud käsitluses, et need kolm komponenti on lahus. Et see raskuskese justkui paikneb seal keskel, seal tule tegevusprotsessi juures ja millega siis kirjeldatakse õppimist. Aga mina olen nad siis need kaks komponenti püüdnud ühendada ja ühendada just nimelt käsimisega transtendentsi järele. Tegelikult iga õpivad inimese määratlemine ja inimese individuatsiooni määratlemine on põhimõtteliselt ju küsimine transsententsi järele, see oleks siis otseses tõlkes jo transsõndere tähendab teisele poole üle minema, millestki läbi minema. See oleks siis liikumine millestki, millelt ja minnes ja millelegi süsituna ja suunatuna kusagile tõus üle millestki läbi millestki. Ja see kõik sellises olemise avatuses. Ja see ülemise avatus on sealjuures siis mõistetav sellise fenomenaalse kohtumishorisondina ehk maailma kõige laiemas mõttes see, mis tavakäsitustes, mis läheb sisse koolitatud tegelikkuse ja kartesseanistliku maailmapildi juurde, et on inimene, talle on vastu asetatud maailm või kõik see, mille poole tema tegevust pöördub, aga nad ei kuulu kokku. Aga vat trantsem, tantsi protsess, kui mõelda selles võtmes, et millelegi milleltki millelegi ja nad on, saavad kokku seotud, nad ei ole enam eristatud. Ja see on selline tänapäeval tüüpiline struktuur, antropoloog loogiline maantee viis kus just nimelt inimest määratletaksegi, et see on inimene ja ta keskkond sümbiootilises seoses. Et nad kuuluvad kokku lõpmatult keerleva liikumise ehk siis protsessiivsuse kaudu. Protsess seob kokku selle ise ja maailma, mille tulemusena võikski öelda, et meile Pole enam kaks osapoolt, nad on küll kaks, aga nad tegelikult on ka üks. Ja selle ise maailma olemasolemise viisi võikski iseloomustada kui singulaarset ehk siis ainsuslikku olemisviisi. Kuid selle tingimatu teadmisega, et, et lähtudes näiteks filosoofia, keeleteaduse, pooldi, puu seisukohtadeski, kes väidab, et inimene on sünnipäraselt spontaanne, reaalselt suutlik olema samaaegselt nii tema ise see, kes ta on ja ühtaegu ka iseenda niinimetatud virtuaalne, teine et inimene seal on kaasas sündinud ajumudel minast isest jama Kirtuaalsest teisest, nii et ta on ühtaegu see, mis ta on ja ühtaegu tegelikult ka see, mis ta veel ei ole. Aga mis ta potentsiaal, sõna ka võiks olla, aga see ei ole territud, kahju on temast mitteolevana olemas ja mis on ka tegutsemisvõimeline. Niimoodi, mõeldes sellest maailmast tema singulaarsus olemisviisis, mis sisutan Diaadiline jõuame tegelikult komplementaarsed mõtlemise juurde. See tähendab, et mis tahes objekt, fenomen kui me vaatleme teda ühest vaatenurgast, tundub ta meile ühesugusena. Vaatleme teisest tundub teistsugusena ja et kokku kuuluvad justkui ühes tervikus täiesti vasturääkivad komponendid. No võiks ju küsidagi, et näiteks kas inimene valib eriala või eriala, valib inimest inimene, see, millega ta tegeleb, teatud valdkond, millele on siis tema tegevus suunatud. Aga tänu transtendentsile ja sellele sümbiootilisusele ja pidevale liikumisele, mis teeb inimese ja maailma üheks tervikuks ei saagi nii-öelda kas inimene valis eriala või eriala, valis inimest. Sest vaadates ühest nurgast võiks öelda ühtepidi vaadates teisest nurgast teistpidi või näiteks ka, kas keegi looja, helilooja, kas ta on samane või kirjanik, kui ta kirjutab. Nonii, kas ta on täpselt samane selle oma teosega või ei ole? Et kas me otsime seal täpselt identsus suhet või võib öelda, et ei, nad kuuluvadkop. Aga samas on nende vahel diferents ehk erisus, mille loobki see helkumise ja protsess nende vahel. Aga need kuuluvad kokku nii et sa ise maailm on ühtaegu, sisaldab osa identsusi, aga samas diferentsena moodustab ta uue terviku ja diferents, ehk see protsessis neid eristab. Ja sellist objekti, mida võib siis kogeda niimoodi ja vaadelda komplementaarsena nimetataksegi individuaalsus, eks. Nii et võiks siis kokku võtta ja selle ise maailma kohta öelda, et ise maailm ehk individuaalsus, see on selline sümbiootiline Diaadiline terviklikkus, Grans tendentsi tulemus, singular, Aarne ja komplementaarne. Ja ta positsioneerub sa ise maa impositsioneerubki liminaliteedis ehk piirile. See protsess protsessiivsus olekski mõistetav, kuid piir, mis inimese ja maailma vahel, mis ühtaegu neid eristab, on diferentsiks nende vahel. Aga teistpidi mõlemaid seob, neid läbib loobunud üheks tervikuks ja see piir sisaldab ühtaegu Sis identiteeti kui ka diferents. Jätkab kasvatusteadlane Airi Liimets. Kui nüüd panna kokku need kaks sõna õppimine ja piir Mis sellest seosest ilmneks? Tihtipeale mingeid uusi ja teistlaadseid tähendusi võib leida lähene sõnade etümoloogia juurde mingites teistes keeltes ja tihtipeale ka vanades keeltes nagu vanakreeka keel ja ladina keel. Ja Mulle on meeldinud õppimise sõna tähendus vana gooti keeles mis tähendab seal teadvaks ehk teadvele saama või ka juurde päästunnetusele ja teadmisele ja iseendale. See tähendab, et õppimine seostub kaap protsessiga just nimelt juurdepääsuga selle teega tunnetuse ja teadmise juurde, kuid siis otseselt selle teadmise endaga. Aga võiks siis nüüd küsida edasi, et mis oleks selleks teadmiseks, kuhu end protsesseerida tuleks ehk kuhu ja millele see ligipääs luua tuleks. Ja siin tooksin ma nüüd Rõngu sõna- piir. Tähendused vanakreeka filosoofias ja ka siis vanakreeka keeles jaga ladina keeles. Vanakreeka keeles sõnapiir tähendab, tähistab loetu eesmärki, suhestatust. Jaga piiritletust ja vanakreeka filosoofias siis piir tähistas nagu oleme asja. Kõigepealt piir, see on püüdlemine omaenda olemuse, piiridele, omaenda mõõdupiiridele. Mööl tähistab see sellist püüritletust, aga mis peab moodustama ühtlasi tervikut, suuremat tõrvikut kui see, mis piiritleb, ta ise on. Ja veinil tähistab see piir kaasneda horisonti vaatevälja, ka seda vaatajat, seda kellelegi jooksis miski Horisont justkui avaneda võib. Ehk võiks öelda, et ta tähendab ka suhet sellesse oma mõõdu loomisse. Ladinakeelne sõna piir, see on siis Liimess on ka ühtaegu piir, mis siis nii seob, kui eristab mingeid osapooli. Ja samas ta on piirväärtus, et kui mõtleme matemaatikas piirväärtuse rehkendamisele, siis ühes funktsioonis seota kokku kaks asja lähenemise lõpmatusele lähenemise nullile. Et järelikult nüüd õppivat inimest käsitada niimoodi liminaliteedis piiril olevana ehk protsessis olevana ja ta peaks püüdlema teadvaks saamiseni oma möödust, ta peaks piiritlema mõõtu, aga ühtlasi sealjuures seda oma mõõtu, luues loomaga mingisugust muud avaramat tervikut, siis võiks küsida, mis eelse avaram tervik või taustsüsteem, kuhu kuulub see koondmõiste ise maailm. Ja selleks võiks olla elu kui selline, mis on piiritu, jaga, lõputu no ja siin jällegi ääremärkusena, meenub näiteks Nietzsche teosest ju nõnda kõneles saratustra, kus üliinimene ületatud inimene, trantsenteeruv inimene, asetubki tegelikult ju lõpmatuse ja põhjatuse ristumiskohta. Nii et piiril oleva inimese omaenda mõõdu piiritlemine tähendaks seega ühtlasi tema asetumist kogu elava ja elu kui sellise horisondile. See tähendaks aga ka, et ta, see on lõpmatu, piiritu ja iseend igas hetkes taasloovelu. See tähendab, et ei ole tegemist enam selle ninaga objekt, mina mõistes vallid nimelt on tegemist mina olensusega, vaat saksa keeles on väga hea sõna mis seda väljendab. Kui kirjutatu, mina olen nagu üks tervik, inspin Hait. Mina olen sus, mis ei allu enam replektsioonile ega enesejuhtimisele, mis lihtsalt juhtub, protsesseerib on. Ja siit järeldades võiks küsidagi, et Leninaliteedis asetatuna elu kui sellise horisondile inspin Haitina olulisemaks ülesandeks inimese jaoks on oskus jääda ellu. Ehk olla elav. Võiks küsida, et kuidas jääda ellu, kuidas siis õppida, et ellu jääda. Ja vastata võiks, et ellujäämiseks olekski teha mitte pool rehkendust, vaid teha terve. See tähendab, et see individualism, Nonii protsessi üks faas, see tähendab milleltki, kuhu peab olema terviklik lähtudes nüüd elu kui sellise karakteristikutest, kuivõrd see ise, maailm kuulub sinna ellu. Ühesõnaga, ta peab selle nagu individualism Nonii tsükli viima lõpule olema terviklik. Sest näiteks kuidas iseloomustab praegugi Berliini vabas ülikoolis töötav filosoof Volker Gerhardt elu kui sellist elu, see on kordus ja sümmeetria sümmeetriase, tähendab, ta läheb iseenda juurest, protsesseerib maailma, et sa oled maailma juurest, ta peaks tagasi tulema. Inimese juurde peaks aset leidma auto refleksioon mis sisaldaks nagu kolm komponenti. Flektsioon peaks olema pühendumine seal maailma juurest tagasi inimese juurde. Sa vee tagasitulek ja auto on see, kogu see identiteedi ja diferentsi toimuv terviklik protsess, protsesseerib iseennast. Nii et see peaks olema muutuma meetriliseks see inimese ja maailmasuhe, et oleks sümmeetriline, ta tuleks tagasi inimese juurde ja ongi edasi, see seostub rütmilisusega, et see toimuks siis niimodi rütmiliselt pidevalt edasi. On oluline, et tuleks suunatus elu juures suunatus eesmärgile. Eesmärgina võiks ju käsitleda siis seda möödu loomise protsessi ehk ligipääsu loomise protsessi, sellele mõõdu avaldamisele, edasi veel perfektsionism, ühesõnaga elu on tegelikult suunatud üha määramatusest naeratuse suunas ja sealt uuesti määratusest määramatus suunas. See kõik nagu peaks sellise tervikliku omavahel keelava tsüklina kulgema, moodustama sellise süstemaatilise ühtsuse. Ja mina nimetaks seda ala, mis on diferents sellest identiteedist, Diaadiferentsist, Nonii territooriumiks. Ehk see olekski selline territu toorium, kus need tegelikult leiab aset see oma mõõdu, kus jõutakse oma mõõdupiiridele ja kus leiab aset oma mõõdu avaldamine. Nüüdse null tellitu orium tõukub elust kui sellisest. Ja kuna trankiferents sellest kogu elusast protsessist, mis identiteedi ja diferentsi protsessina aset leidis siis võiks ka öelda, et ongi nagu selle elu kui sellise niinimetatud teine ehk liikumise niinimetatud teene teatud hetkeline peatus peale selle individatsiooni protsessi lõppu ja enne uue algust Ja mis nüüd siis iseloomustaks veel seda õppivat inimest, kui ta on jõudnud sinna null territu muuseumile kui on saanud täis üks protsess ja pole veel teine alanud. See on liikumise niinimetatud teine ehk peatus ehk võiks ju teda aga siis seostada teatud seisaku ehk justkui nagu hetkelise suremisena seal kriimu, seal toimub. Selle ise avatumine tänu sellele, et ise pind struktuurist, mis seostub inimese maskilisusega, need on kõik need erinevad maskid mis inimene, isiksus sõna maailmas loob sealt tollest bens struktuurist ladestub inimese süvastruktuuri, mis on selline inimeseks olemise potentsiaal, reaalsus ladestub kogusalt maailmast kokku kantud semantika inimesse. Ja nüüd mida tasakaalulisem või omavahel seostatu, mida enam kooskõlas omavahel on see peenstruktuur suur ja süvastruktuur. Ehk on küsimus, kas õppimine on ehe protsess sest õppimine kui selline hääletus selle lähtepunkt peaks olema tegelikult ju alati soov saada teada, midagi uut, luua midagi uut. Ja küsimus ongi nüüd selles, kas ehe potentsiaalsus, süvastruktuur ja see struktuur, mis inimene sealt maailmast endasse kokku kannab, kuivõrd kooskõlas need On. See sõltub inimese vaimu hoiakutest, sellest, missuguse vaimu hoiakuga või missuguste tähendustega asus inimene juba protsessi ehk teele, mis oli tema eesmärgiks või sihiks, mida näiteks mingisuguse valdkonnaga tegelema hakkas, kui ta sinna maailma juurde trantsenteeruma hakkas. Kui see algne lähtepunkt oli selline määratletud ja ehe protsess, soov lähtus huvist midagi teada saada, midagi uut luua siis võiks tõesti öelda, et see süvastruktuur jääb instruktoriks. Mul on omavahel teatud mõttes kooskõlaliselt seotud, kuigi mingi diferents jääb sinna ikkagi alati, sest mitte iialgi see lõpp-punkt ei ole päris. Samaselt ei saa kokku alguspunktiga. Inimene, kes on mingisuguse protsessi läbi teinud, ei jõua enam tagasi täpselt sellisena, nagu ta ju oli. Aga oluline on nüüd siis see, missugused semantikat, mis ladestub süvastruktuuri instruktuurist, mille elementideks võibki pidada eesmärke, vahendeid ja tulemusi. Jäneda nüüd ehedam, on see õppimisprotsess olnud või mida isetum võiks ka öelda, seda enam siis hakkab selle inimese ise avarduma, nagu tema mõõt hakkab laienema. Ja kui seda benstruktuuri inimest võiks nimetada maskiga inimeseks. Ühesõnaga inimene loob tegelikult kogu aeg mingisuguseid mingisuguste rollide läbi või oma suhtumist läbi loob mingisuguseid erinevaid maske, inimene põhimõtteliselt võikski öelda, ongi ka mask kui selline. Aga see pall territooriumil seal tegelikult ta jätab, ta kohtub sinna piirile jõudes kohtub taas mehe omale toodud maskiga, aga möni territooriumile jõudes NULL territooriumil, ta jätab selle maha selle monstrumi, kus ta ei tunne ennast tegelikult ära. Ainult mingil määral võib tunda uut protsessi, pole veel alanud, nii nii-öelda see on koht, mis seob lõpu algusega selle, mis on olnud, jätab maha, aga uut veel ei ole. Ja sealset inimest võiks mõista kui maskide diferentsi. Sest see tähendab siis, et inimene on nagu kõik maskid, mis ta on elu jooksul loonud. Aga, ja ta on rohkem kui mistahes konkreetne mask. Ta ise jääb kõikide nende maskide vahele. Nii et null territoorium on siis tegelikult see liikumise niinimetatud teine ei ole vooluse, kus ei ole, saab identseks iseendaga, ehk siis ka kehastub, kohastub ja võiks öelda ka, et see on koht, mida ei ole olemas. Et see ongi see utoopia. Et Ottopos. Ma eludes vot sinna null territooriumi piirile. Inimene siis tegelikult asub sinna kus ta hakkabki loomautoopiaid ja mingis mõttes see inimese avarus sõltubki sellest, kuivõrd avar on see maskide vaheline diferents. Ehk me võiksime ju ka öelda, et inimese mõõtu näitabki tema ideaalide toodud utoopiat, avarus aga see eeldab seda, et see protsess, mis on olnud, on olnud küll teadlik seal refleksioon, refliksiivsus, aga ta peab olema ka olnud autor refleksiivne, see tähendab, et protsess on pidanud justkui toimuma ka iseenesest protsesseerima protsessi ennast ja see toimub justkui eeldab unustust, et me unustame ära kõik eesmärgid, tulemused ka iseennast ja laseme ennast kaasa kanda sellel protsessil. Nii et sinna Mölderi normile jõudmise eelduseks peale selle pinge, süvastruktuuri koos kõlalisuse on ka unustamine ehk kuivõrd keegi ennast unustanud ja valmis uueks alguseks. Et võiks öelda, et seista uuel algusel nagu laps. Ora vaarandil on väga hea luuletus, kus ta ütlebki, et lähen, olen laps ja elu, mina veel ei tunne otsast peale, tume tunnel, otsast tume tunnel. See tähendab, et olla valmis jällegi selleks uueks protsessiks aga samas siis kaasa kandes seda süvastruktuuri ladestunud. Nii et nõnda öeldes võikski öelda, et inimene, see õppiv inimene, kes on siis jõudnud oma mõõdupiiridele, kes loob seda, seetõttu on truu inimene, et ta on truu sellisele kestvale alustamisele võimele olla kogu aeg nagu alguses. Ja unustada see, mis on olnud varem, mitte jääda sinna nii, nii et on truu ise endale selles mõttes ja truu elule kui sellisele. Ja tänu sellele võiks öelda, et muutub ka see inimene nagu näha elus olevamaks ja õppimist. Sellises kontekstis võiks ju mõista kui iseenda loomist kultuuris jaagul, turi loomist iseendast. Kuivõrd see null territoorium seostus selle peatusega paigal olekuga teatud mõttes nagu siis liikumise ehk elu niinimetatud teisega ehk surmaga siis võikski küsida, et on need kõige olulisemad kvaliteedid, mis peaks selle iseenda loomise juures eksisteerima. Ja mida tuleks kõigepealt õppida üldse õppida looma iseennast, siis võiks öelda, et see on vaimuhoiaku küsimus et õppida oma utoopiaid õpida, ideaale üldse väärtustama ja samas tegelikult õppima suremist. See iga möni territooriumi läbimine tähendab põhimõtteliselt surema õppimist ehk seda, kuidas olla, mitte olevana. Ja juurdepääsutee, sellele võiks ka veel olla vaikus ja vaikimine. Sest kui vaikimise filosoofiast lähtuda, siis just nimelt, mida nimetatakse Vaik Valtimiseks, et alles Vaik vaikimises inimene hakkab nagu tajuma ja selles üksinda olemises hakkab inimene tajuma kuu olevat tervikuna ja selle olemasoleva tegelikkust. Ja sellises protsessis siis võiks öelda, et hakkabki kasvama inimese vaimsus. Järelikult osutub äärmiselt oluliseks vaimse ruumi loomine üldse, nii et õppimise eelduseks ja tingimuseks peaks olema sellise vaimse ruumi olemasolu, kus just nimelt eksisteerivad siis sellised ehedad väärtused, mitte mingisugused kunstlikud sihid, et õppimine, see eesmärgiks oleks tõesti uue teadasaamine huvi, mitte näiteks, et õppimise kaudu teha karjääri või saada rikkaks või midagi muud. Ja õpinägemine kui piiril olev ehk siis iseend protsesseeriv inimene tegelikult ei olegi mõõdetav, ega lõppkokkuvõttes ka mitte nimetatav, sest see hetk see lühikene hetk, mil toimub selle ise maailma süvastruktuur Muuli avaldumine või paisumine pole tegelikult mingisugusele mõõtmisele kättesaadav. Kuivõrd see on koht, mida ei ole olemas, siis võib ju küsida, et kuidas mõõta seda, mis on olemas üksnes mitteolevana. Nii et piiril olemisest ja protsessuaalsusest kõneleda on tegelikult ülimalt raske, sest meil tegelikult puudub veel, et selle kohta midagi väga adekvaatselt ütelda. Võib öelda, et me õpime kõik koolis matemaatikat ja füüsikat, aga tegelikult me õpime kõik erinevat füüsikast, kõik saab alguse sellest nooti, missuguse hoiakuga keegi sellele füüsikale läheneb ehk õigemini ja edasi, mismoodi ta selle füüsika iseenda omaks teeb. Et iga inimene teeb need maailmaobjektid, millega me kohtume iseenda omaks. Tegelikult see, see transtendents ongi iseendast välja maailma juurde ja sealt jälle tagasi ja probleemiks ongi nüüd, et kas, kas ta teeb selle enda omaks või ta ei tee või see kõik jääb talle võõraks teadmiseks ja võõrasteks sõnadeks ja välisteks, sihtideks või nendeks vahenditeks, aga ta ei lähed temasse. Ta ei loo iseennast. Nii et õppida saab tegelikult ainult siis, kui inimene loob samal ajal ka iseennast, siis on ta õppinud, sest vat seal olles vana koodi kiireski too õppimine, mis tähendas juurdepääsuteed teadmisel teadmine kui selline moodustubki, sellest õpitust ja õppijast, see on nende summa. Need õppimise sihiks tegelikult eelkõige ei peaks olema mitte mingisuguste konkreetsete õppeainete õppimine ja nende omandamine nii-öelda väliselt vaid jah, kogu selle info, iseenda omaks tegemine ja samal ajal iseenda mõõdu avardamine. Et siis võiks ja öelda, et see inimene on õppinud avardanud piire. Ülikoolis kõneles kasvatusteadlane Airi Liimets teemal marginaale ehk ääremärkusi tavapärasele olemisele õppimisest. Kõlasid helilooja Jaan Räätsa marginaalid kahele klaverile. Ööülikooli toimetasid Joonas Hellerma ja Külli tüli. Raadioteater 2015.