Tere päevast ja raadiokuulaja ooperigurmaan saade ooperigurmaan alustab ja soovib kena pühademeeleolu aastavahetuse meeleolu. Meie saate otsa tegi muusikalises mõttes lahti üks selline tore võte üsna kaugest ajast. 1958. aastal oli see salvestatud Londoni Covend kaardeni teatris, kus siis kuulsat joogilaulu Travjaatas laulsid. Tenor chi saare Vallet ja ioletana esines marja kallas. Ja kui me tänase saatekülalisega leppisime kokku, et milline muusika võiks kõlada siis ühe valikuna soovi seda kindlasti, et oleks midagi ooperis, Travjaata ja teise valikuna, et võiks laulda kindlasti ka marja kallas ja, ja nüüd on need need soovid täitunud. Aga, ja mul on hea meel tervitada siin meie ooperigurmaanide stuudios 11 kallast, nimelt härra Siim Kallast. Ja seekord olla kuulajale võib-olla ka Siim Kallasele endale vaieldamatult minule sellisest avatus rollis, ehk siis me täna täidame selle tunni rääkides ooperist ja kuulates ooperimuusikat. Nii et tere tulemast sealt kaugelt Euroopa pealinnast, on see ka ooperipealinn? Tervist, tervist ja Marja Kallas ei ole minu sugulane, kuigi seda on paar korda välismaal küsitud. Siis ma pean alati ütlema, et teate, tema õige nimi oli Maria kalovjorobulos. Aga kahjuks ei ole ta mu sugulane, jah. Brüssel. Nii ooperi pealinnana vist väga silma ei paista. Me oleme seal korra käinud. Ooper, teater. Plasma on see teater, on, need on, siis kutsutakse seda ooperiteatrit vaatamas ühte ooperit. Ta nii suveunenägu. Ja ausalt öeldes ei olnud väga muljetavaldav, kippus väga igavaks kätte, lavastus oli niisugune natukene niisugune, niisugune keskmisepoolne, ütleme nii, pehmelt öeldes ja aga no Brüsseli lähedal on Pariis, mis on kindlasti üks neljast kõige suuremast ooperikeskusest ja ja Pariisis. Me oleme käinud ja käime nüüd usinasti, nii et et see on kahtlemata selle Brüsselis olemise üks suuremaid võlusid, see on omaette lugu, muidugi Pariisi ega Pariisis on operade Parii, seal on kaks maja, eks ole, nagu kõik teavad, eks palee Carmee, teine operbasti piletite saamine sinna, terve eelmine hooaeg üritasin ma hankida pileteid niiviisi, et noh, internetist, eks ole, et seal on öeldud, et ütleme, sellest kuupäevast hakatakse müüma pileteid sellele etendusele, teed sellel kuupäeval selle lehe lahti välja müüdud kõik ja ei saa ligi, need on nii välja müüdud piletid kõik, siis ma palusin seal mitmesuguste kanalite kaudu siis sai ikkagi korra käidud seal eelmine hooaeg ära vaadatud Vello Pähn juhatatud Prokofjevi Tuhkatriinu balleti, mis oli veel noreevee lavastus ja siis Tristoneesoldetooperbastiis, nii et mida juhatas Esapekka salonen, aga siis ma tegin niisuguse asja, et siis Malle Talvet soovituseta juunikuus ütles, et vaata nüüd, et on, on Bonemendid, on saadaval Pariis ja siis ma kiiresti organiseerisin ja nüüd ma olen siis nagu klient, nii et mul on, olen esiteks on mul lammunement kuu etenduse peale kuus etendust välja ostetud piletid käes ja üldiselt on väga lugupidav, saadetakse pakkumisi nüüd nüüd on nagu oled seal ringi sees, siis saab ligi, aga muidu seal nagu uskumatu, kuidas, kuidas nendele nendele tippteatrietendustele on võimatu piletit saada ka Londonis. Aga nii, et see, see võlu on jah, et sõidad hommikul Pariisi. Õhtul on üks etendus, oled ühe hotellis ja päeval on siis teine etendus, siis rongiga tagasi. Tund 20. Aga kas Brüsselis monee teatrisse oleks nagu põhimõtteliselt võimalik piletit veel ka lisa ka väga raske ka väga raske saada. Aga jääme hetkeks Brüsselisse veel ja Traviata juurde ja, ja ma ei tea, kas me hakkame siin täna rahast rääkima, aga aga ooperimaailmas on? See ei ole vist legend, vaid see on tõestisündinud värk, et kui Mortjee oli munne produtsent, siis oli seal Travjota etendus, kus just nimelt sellesama joogilaulu lõpus kästi puruks lüüa mõni paarsada kristall p gripp. Mille peale või kristallpokaali, mille peale siis öeldi, et aga teate, meil on suurepärased limitatsioonid, mis on, eks ole, 10 korda odavamad ja siis ütles lavastaja selle peale jah, kuid nendel nende purunemisel ei ole sellist kõla nagu kristallid. Nii et teeb pisut kadedaks ka ooperimaailmas. See, et kui nii on, on raha, siis sa võid jah, isegi kristalli purustada, et et ka see üks kogemus, mis teil seal monees oli, et, et kas kas, nagu see ooperikunst lõhnab raha järele või oli see niisugune vaene teater, rohkem? Ei oska seda väljastpoolt öelda, seesama mainitud härra Mortee peaks olema praegusel hetkel Pariisi ooperiteatri direktor. Ja mul on isegi olnud temaga võimalus niimoodi seal etenduse vaheajal kätelda. Vahepeal ta oli Salzburgis ja nii et aga ei, no mis on küll selge, et muusikateatri etendus on uskumatult kallis ettevõtmine, selles ei ole mingit kahtlust või huvitav oli, oli, nemad mängivad muidugi niiviisi, et nad mängivad ühte lavastust ühe teatud aja ja siis tuleb järgmine lavastus on mitte nii nagu Eestis, et mitu asja korraga paaris seda ei ole ka seal Pariisis on niiviisi, et teatud aeg mängitakse ühte etendust, lõpetaks eas, hakatakse mängima, teiste etendust mängitakse no ütleme, kaks nädalat on niisugune niisugune tsüklon umbes mitte väga pikk. Aga siis huvitav on see, et see on küll natuke kergemast valdkonnast, aga käisime Londonis vaatamas niisugust muusikali, mis pidi olema nüüd kõige viimane ja niisugune hästi-hästi niimoodi üles nagu nagu kuulsaks teha, ta tahetud ja öeldi, et päris hea ja on, oli pealkiri oli tal produtsendid ehk prioidioossers. Päris lahe tükk, aga seal oli üks huvitav niisugune buklet oli kaasabuketi peal, oli, oli, oli minu jaoks väga huvitav lugemine, oli see, et et ühte edukat muusikali nimetatakse teatavasti hitt, aga siis ühte ebaõnnestunud muusikali nimetatakse flop ja seal oli öeldud, et tegelikult, et noh, niisugusel muusikalil nagu noh, tähendab see aparaat ja muud sellised, et, et need on hitid. Ühe tee kohta tuleb 30 kuni 40 ebaõnnestunud lavastust. Et see tähendab juba seda, et, et see, see üks peab siis tootma nii palju kasumit ta ära ka lavastused, mis siis nagu aia taha lähevad ja et see on ikka väga-väga rahamahukas ettevõtmine ja ja muidugi need need suured teatrid muidugi, noh, aga nad on, ütleme, need teatasid, saavad endale muidugi lubada parimaid soliste ja ja see tase on muidugi ikkagi ka väga-väga kõva No aga teeme ühe väikese kõrvalepõike kurvi, tegemist on vaieldamatult ooperiga, lipsasid siin läbi palee, Garnier, Phantom of the Opera ja, ja selle tegevus teatavasti OP kummitusi tegevusest ilmub just teie poolt armastatud ghernjees. Et pühademeeleolu tõttu kuulame siis sellest, oli ta siis nüüd flopi hitt. See oli kindlasti, ma arvan, et see on üks kõige-kõigemaid üldse, mis kunagi olnud on, see on tõenäoliselt hittide hitt ja kuulame siis kindlasti seda hittide hitti. See oli siis lõik, astak kõige kuulsam muusikat, naljanumber Andrew Lloyd Weberi ooperifantoomi-st ja, ja laulsid siin, seda siis Maicel, Oxfordi Sarbraikman, just need kaks nime, kes tegid ka kõige esimeses esietenduses Londonis kaasa. Ja, ja te olete mitmeid kordi seda lugu näinud ja ka minule on ta jätnud selles mõttes väga-väga hea mulje, et seal nagu täiuslikkuseni viidud igasugune lavatehnilised võtted, kostüümid meeletult uhke. Küsiksin niimoodi selle selle näite varal, et, et kas selline ooperilavastus teie jaoks on selline loominguline või on see sihuke tõlgenduslik? On ta interpretatsioon, et seda saab teha viletsast ja odavalt või suurelt ja uhkelt või on seal ikkagi nagu looming ka, et olete palju neid ka muid asju? Jah, no ma ei tea, ma arvan, et esiteks ta on nagu ooperietendus on minu jaoks kindlasti nagu üks tervik selles mõttes, et seal on muusika, eks ole, seal on lavastus, mis peab olema nagu adekvaatne minu arvates selles mõttes adekvaatne, et Ta võib olla ajastutruu ja ta võib olla väga minimalistlik, ehk siis väga abstraktne. Need mõlemad variandid on täiesti aktsepteeritavad minu jaoks, aga mis mulle nagu põrmugi ei meeldi, on kui hakatakse, peetakse vaata et lolliks ja hakatakse nagu näpuga vedama mingisuguseid jooni just tahetakse viidata mingitele kaasaja sündmustele, näiteks üks lavastus, mis me soomes nägime, oli, oli seda on ka palju mitu korda sattunud nägema see kaks ope võite, eks ole, pajatasid ja siis talupoja au ja siis seal oli mingisugused midagi narkootikumidega ja midagi nagu üritatud väga nihukest labast paralleeli tõmmata. Justkui et mingit sõnumit, et anda, mis oli no niivõrd niivõrd Priidiivne, et, et see silmnähtavalt häiris, et sul on nagu kaks varianti, et ma väga mul väga meeldib akne lavastus, mis võib olla väga minimalistlik, aga, aga peab olema abstraktne Nathan tervikuna ju ikkagi muusikaetendus. See ei ole mingi ajalehe reportaaž, eks ole, ta on Damas, on mingisugune nagu niisugune terviklik sõnum, esteetiline sõnum ja siis siis tahaks nagu näha, teater mängib, kaasa, kustuda mängitakse, eks ole, ja, ja, ja kõik, see on nagu üks tervik, et aga ma arvan, et on ju ammendamatult erinevaid lavastusi tehtud ja oleme sattunud vaatama seda Prokofjevi, Romeot ja Juliat näiteks kolm korda. Ja ikka on ta huvitav, et ma arvan, et, et Pariisis on olnud, mida aeg-ajalt jälle tuuakse lavale noreemi lavastatud Romeo ja Julia ja Aarne Mikk ütles, et noh, et kui mingi võimalus tuleb võtta, kui see tuleb, nüüd jälle etendus millalgi et siis tasuks vaadata ja me kindlasti lähme siis. Aga ja kui vähegi võimalik on, aga no näiteks võtame näiteks Eesti niisugust muusikat, teatri ajaloost oleks on niisugune huvitav episood, et kui lavastati Barbara von Tiesenhausen, siis siis lavastati seda nii Estonias kui Vanemuises ja me nägime muidugi mõlemat lavastust, kusjuures legend rääkis, et et Kaarel Ird, Vanemuise juht oli keelanud oma inimestel sõita Tallinnasse vaatama, kuidas lavastati Tallinnas ja olidki täiesti erinevad kontseptid ja väga põnev, et, et selles mõttes on seal ammendamatu ruum ka siis, kui sa teed ajastutruu lavastusega, siis kui sa teed abstraktse lavastus, on see ikkagi ikkagi niisugune elav looming ja muidugi tegelikult on muidugi kõige suurem looming muidugi lauljad, eks ole, kes need hääled on erinevad, et et noh, me kuulasime seda marja kallastki, eks ole, tema tämber, on, on, on, on niivõrd kummaline nagu teistmoodi, et seda pole kunagi enam ja enam nagu teistel koloratuuridel on täiesti teistmoodi, tal on niivõrd erinevad tasane tämber, et juba seda on alati huvitav, huvitav kuulata ja muidugi, kui nad on nagu ikka väga head, siis siis ütleme, teater. Ja need tippteatrites on ikka need Se lauljate tase ja kooritase ikka nii nii kõva, et see on alati nagu alati, nagu etendus. Selles mõttes, et ta on iga kordan. On on põnev etendus, kui on hästi tehtud. No te ütlesite just jah, et ooperis see tähendas, et ta nagu tervik et ma olen ka selles väga veendunud, et ta on, ta on silmale, ta peab olema silmale kõrvale ja ka südamele hingele kui inimestel need olemas on ka ajule vahest ja ütleme, see koosmõju, see, see toimimine ilmselt ongi see, mis mis selle teatud naudingu annab, aga kas teil on ka olnud juhuseid, kus Te olete pidanud panema silmad kinni või, või kõrvu kinni hoidma, et, et üks asi on nagu väga hea, aga, aga väga teiste asja nagu ei kannata välja? On muidugi on olnud. No ma ütlen, et mulle kohe meelde tuli, oli seesama siis ma arvan, et see oli just talupoja au, kus oli tehtud mingit kaasaega paralleeli ja näiteks ma pean ütlema ka seda, et et omal ajal kui Estonias lavastati poeemi, siis me käisime ka vaatamas ja küll ausalt öeldes see ei olnud mitte parim Estonia selle hetke parim etendus, võimalik et see oli lihtsalt asjaolude kokkusattumus. Mina mõtlesin, et miks seda poeemi nii palju maailmas mängivad, et jumala igav lugu lihtsalt nüüd meil oli võimalus käia vaatamas poeemi sealsamas Pariisis, ma sain aru küll, mis on niimoodi mängitakse, et see oli, oli hoopis kõik rütm ja ja, ja kogu see dramaatika romantiline ooper, eks ole, ja siis see oli kõik väga efektne ja väga-väga mõjuv, emotsionaalselt väga mõjuvad. Ma sain küll aru, et miks see nii väga populaarne on, nii et küll on. Eks neid etendusi on ka täpselt nii, et eks ilmselt on igal etendusel oma karakter, et nad ka ka ju isegi lavastus väsib ja, ja võidakse osatäitjad võivad halvas tujus olla, neil midagi viltu minna. Estonia kaitseks ma võin öelda, et Estonias on poeemi väga mitmed korrad lavastatud, aga praegu ütlemata, millist lavastust teie silmas peate? Ma isegi ei mäleta, muide, see oli tükk aega tagasi. Avastas aga Eesti ja kaudselt Estonia ja juurde tagasi tulles juhtun teadma, et võib-olla päris, mitte juhuslikult ei ole teil see muusika ja teatrihuvi nagu tekkinud, et isa oli muusikustin samas majaski töötanud, kus me praegu istume? Ja tema töötas siinsamas majas, 20 mina väikse poisina käisin, nägin seda maja selliselt sellisena nagu ta oli niisuguste sammaste ja väga uhke oli all seal kõik need, kus need suurstuudio, see praegune esimene stuudio oli raadioteater ja see oli kõik niisugune niisuguses pompöössus stiilis samet punases pluusis, kaptega diivanid olid koridorides väga uhkel. Aga, ja tema mängis muidugi Eesti raadio estraadiorkestris nädalal nagu kergemuusika poole pealt, et ega sealt ma ikkagi ma arvan, et et jah, tema nagu ka kodus väga muuseas ei tahtnud, et raadio mängiks, muusika mängiks nagu omapärane, et, et, et näiteks minu keskkooli ajal olid, olid ju biitlid ja siis me käisime nägu nagu klassivenna, mingi naabrin Tõnis Mägi ja tema juures kodustada kuulamas, nii et mina minu kodus seda väga ei kuulatud, aga. Ma arvan, et tegelikult ei teagi, miks see just nii on läinud, aga teater oli ju Eestis kunagi ikkagi ütleme, kuuendana vastutel ja ja ma mäletan juba kooliajast väga kõrge niisuguse renomee ka valdkond, kus kus toimus väga palju huvitavaid asju ja siis see sellest kujunes nagu mingisugune noh, elustiili osa, et sa käid ja vaatad ja muidugi muusikateater on selles mõttes reaalselt veel nagu mitmekesisem ja ja teinekord Sa jõuad nagu jälgida rohkem seda, mis toimub, muusikateatrilavastus ei ole nii palju. Vanasti sai muidugi käidud ka kõiki Eesti traalaastase vaatamas, aga need ajad on ammu möödas, aga muusikalavastuse ikkagi nagu kujunes selline harjumus, et ikka üldiselt käia ja vaadata ja see on kogu aeg. Nii et tegelikult meie saate nimi on gurmaan ja, ja külaliseks Siim Kallas teid gurmaniks nimetada siin praegu kuulates ei teeme sugugi ülekohut teile sellepärast, et harva on, on vestluspartnereid, kes otseselt ei ole muusika ja, ja teatriga seotud olnud, kuid kellel on võime ja võimalus olnud näha tõepoolest, et just seda, et, et on erinevad lavastused, on erinevad inimesed, erinevad lauljad ja et, et see etendus sünnib igal õhtul jälle uuesti. Et kas ma olen ligidal sellele, et ka teie niimoodi arvate. Nojah, ma ei saa kindlasti, mida ta ennast mingiks väga suureks spetsiks siin vahepeal Tiit Made tegi, tegi suuri televiisoris ooperisaateid ja tal oli kindlasti väga palju plaate ja kõiksugu niisugust informatsiooni, minul niisugust asja ei ole, ütleme on üht-teist muidugi on, aga Ma ei, ei, ma ei ole nisuspets, ma ei, ei tea, praegu mulle mulle ei ütlen, et et nimed, need solistide nimed, kes kui lavale tuleb ja laulab, siis on nii, et, et noh, just klaaside kleris, aga ikkagi on aga niivõrd võimsad hääled. Aga mulle ei ütle need nimed midagi. Ma ei ole nii suur asjatundja, et ma teaksin, et et, et see või teine on nüüd just see suur täht ja, ja, ja laulab seda osa. Jah, aga, aga ma lihtsalt kuidagi jah, ikka nagu tahaks olla kogu aeg nagu nagu kuidas seda öelda, et et osaleda selles selles protsessis ja see on kuidagi nagu väga ja nüüd, kui see võimalus on olla lähedal nii suurtele keskustele, siis, siis see oli, oli üks võib-olla kõige olulisemaid argumente, mis kallutas ka selle otsuse kasuks, sest alguses mind tuli ikka päris tõsiselt veenda, et ma sinna Brüsselisse läheks. Ja seda käisid tegemas märkused, säärased inimesed, aga, aga, aga siis ma mõtlesin, tagan, et seal on ikkagi, see on hea, et Pariis lähedal London on lähedal, seal saab ikka neid neid kuulsaid teatreid vaatamas käia ja seda oleme väga tõsiselt võtnud. Aga kas see on ka mingisugune selline nagu kompensatsioonimehhanismid, et ma olen märganud oma sõprade hulgas ja ka iseenda hulgas, et midagi, millest sa oled nooruses vaimustatud, on kas või needsamad biitlid või, või mis iganes on see mõnes teises kunstiliigist ja, ja, ja siis, kui sa oled juba küpsemaks saanud ja sul on võimalused, et siis sa nagu kompenseerida, sa tahad seda, seda romantikat tagasi ning tahad seda juba täisväärtuslikuna. Jah, ja ta võib minna nagu keerulisemaks, lihtsalt, et vaadata, mis on nagu selle taga, eks ole, et alguses tulevad, tulevad biitlid ja siis vaatad, et mis selle maailmas siis veel nagu on, et selles võib mingisugune tõetera olla tõepoolest. Aga ma ikkagi veel nagu ütleks, et, et see on nagu mingil moel üks ooperietendus on nagu mingil moel. Niisugune asi, mida ja mida nagu millest tunned puudust, kui ei ole tükk aega käinud ja ta on nagu tervik, et see on just niiviisi, et see ei ole plaadilt kuulaminet plaanilt pigem kuulad biitleid ja muud sellist, selliseid sellist sorti muusikat aga, aga muidugi klassikat tegelikult on ikka väga palju, mida kodus lased, hullud küll, aga aga ikkagi, et sa lähed sinna ja siis see kõik see teater ja see õhkkond ja no ütleme, nendes seal sealpool on, ma ei tea, kas Estonias on ka niisugune, nüüd ei ole tükk aega käinud, aga et vist siis veel niisugust kommet nagu ei olnud, et seal nendes nendes nii Brüsselis, Pariisis, Londonis on, on nagu eraldi niisugused šampuseletid, kus on siis müüakse nagu šampust, on suhteliselt kallis, aga see on nagu väga stiilne, et siis seda seda ka hästi palju siis seal publik jooksis šampust ja ja, ja siis kõik see on aga üks tervik ja publik on enamasti soliidne, seal peaks. Huvitav küsimus on, et et mismoodi teatris käiakse, teeb nagu natuke nukraks see, et osa inimesi nagu ei hinda seda, aga kuidagi selle ma ei tea, peaks, see on suur asi, see etendus on suur asi, nagu me enne rääkisime, juba selle ettevalmistamine on väga suur töö ja, ja need inimesed, kes seda teevad, on, on nagu oma ala väga suured meistrid ja selles on üks suur suur sündmus. Ja siis kui kõrval istuvad seal kuskil teatris saalis istub inimene, kes on, kes on selles matkariietes ja veepudelit käes, siis sa mõtled, et see on nüüd siis, ega see pole muidugi kultuur, miks ei, ta võib ju seda ooperit kuulata nii, aga kuidagi see läheb nagu sellest dissonantsi selle, kogu selle teatud niisuguse väärikusega või, või sellisega, mis on kogu selle etenduse üks, üks. Üks osa väga Pariisis siis palee Garnier ja varsti võrdluses, et kas üks on selline majesteetlik auraga ja ajalooga vana maja ja teine on selline 60.-te või seitsmekümnendatel aastatel ehitatud selline koloss. Kui mina Bastiis käisin Rigolettot vaatamas, siis tõtt-öelda, kui rahvas tuli ka mantlitega saali, toppisid nad istmete alla mulje jättis nagu sellise kinoteatri mulje, nagu rohkem, et, et kas need kaks on, on ka siis nagu erinevad või siis nagu Londonis on koondkaardin ja See oli sõnum ja jah, ei no ma olen jah, tähendab munadesse puutub, siis muidugi need, ütleme Welle pakki ajal või natuke varem 19-l sajandil ehitatud teatrimajad on muidugi oma oma võistluse pompöössus tõepoolest omaette vaatamisväärsuse, samamoodi Maria teater ka Peterburis ja siis Garnier on muidugi eriti luksuslike, Kaaemmgaardan on ka väga luksuslik. Aga ka need on eriti luksuslik. Selle kõrval on muidugi õigus see, et ooper, bastion, no ütleme otse välja. Kole. No tegelikult on, see, on see ikkagi hästi, ilmselt hästi. Kokkuhoidlikult ehitatud. Tal on hästi väike jalutusruum, tal on, tal ei ole nagu mingitel ainult see saal. Saal on väga hea, väga suur. Etendus on väga, kindlasti, aga alati väga kõrgeklassiline. Aga mantlid, Londonis on see komme, et mantlid topitakse, topitakse istmete alla, igal pool on küll ka riietehoiud olemas. Et kui sa maksavad ei, mõnes kohas maksavad, mõnes kohas mitte. Ma arvan, et näiteks Bastiisima, miks sa minu meelest mulle mulle meenutad, et ma oleksin seal nagu pidanud maksma Londonis nendes muusikale teatrites küll seal, aga see kuidagi jah? Seal ikka ikka nagu parem, kui ta seal ripub, kui ta sul kuskil. Siis on seal põldude vahel väga, te ütlesite siin ennist, et, et nimed teil kul suuremast teost nagu meelde ei jää, aga ma kasutan võimalust ja teen väikse Nemo turniiri, et nimetan kaks nimeks on baritoni, eks on tenor ühe nendest ära arvata, on üks punkt ja siispärane peale ühe plaadi jagu teisele loru ära arvata ja siis nagu teine punkt ja siis on nagu maksimumpunktid on siis bariton, kelle nimi on Sesto Brush tiini ja tenor, kelle nimi on Luciano Pavarotti. Ja muidugi on niisugused nimed, tööd on mul ikka selgelt, aga, aga seda seda baritoni ma muidugi mulle ei ütle midagi. Nojaa, aga ta on ka selle loo laulud sisse 69. aastal Roomas siis kui me vaevalt teadsime ja, ja rohkem ei ole temast ka palju kuulda olnud. Üks punkt on käes. Nüüd paneme muusikapala ja siis võib-olla terendab ka teine punkt. Nii ja nüüd siis võimalus ka teine punkt saada öeldes siis ooperi pealkirja ja, ja kui hästi läheb, siis ka helilooja. See ei ole liiga keeruline poeem. See oli poeem Putšiini, eks ole. Poeeme, tegelase nimi oli vat üks üks tegelane oli Rudolf, aga mis seda teise nimi olime Martšel Marcello, täpselt. Ja see on jah, tõesti üks üks liigutav stseen, kus kaks kaks noort inimest praeguses esituses küll mitte kindlasti nii noored, aga ja meesterahvad oskavad, oskavad nii, nii tundeliselt oma sellist sellisest armastatu kaotusest rääkida ning teevad seda muidugi kumbki omaette, aga, aga lavatingimustes nad nagu hingavad koos kas, kui ooperijuttu nagu jätkata ja probleem on selline nagu väga tundeline ja traagiline, et kas ooperid assotsieeruvad teile, et, et nad on aga kas siis veidralt traagiliselt või siis koomilised või või, või millist liiki nagu te ise nagu rohkem eelistate, et kas sellist virtuaalset meelelahutust või selliseid sügavaid tundeid. Raske öelda, ma arvan, et mul ei olegi niisuguse, selles ma ei ole kunagi mõelnud sellest vaatevinklist või, või kuulamisvinklist. Ma arvan, et et peaasi, et oleks hea, et see muusika oleks hea ja, ja, ja põnev. See on ka omaette küsimus, näiteks ju. Võtame näiteks vaagnale, eks ole, kes, kellel ju teatavasti väga palju meloodiaid ei ole, eks ole, kui mõni tan, hais oli, mis oli munkade koor, eks ole, tuleb meelde, aga, aga no üldiselt. Ta on minu teada vaagnale väga palju meloodiad ei armastanud ja siis ta tal on, aga ta on samas nii dramaatiline, see muusika. Nii dramaatiline, et sa kuulad ja, ja ta on ka niisugune pingeline, pingeline muidugi, ta on kole pikk, tavaliselt Tristan ja Isolde etendusele viis tundi, 20 minutit, seda on natuke palju, ütleme ausalt. Aga, aga siis, et, et ma ei oskagi nagu seda. Nojah, sellest vaatevinklist nagu öelda, et, et on, on dramaatilisi ja traagilisi ja on igasuguseid, neid ooperit oma definitsiooni järgi on, on üldiselt tragöödia. Et seal peakangelane, kui nüüd mõtlema hakkan, et kas ongi mõnda niisugust ooperist, kus peakangelane ellu jääb, et seal ikkagi, et see on nagu klassikaline, nüüd on mõned ilmselt on jah, aga nüüd hakkan kasvõi neid mõtle, millest me parasjagu rääkisime, siis on ikkagi see see lõpp traagiline, et ju see ooper peab siis selline olema, aga ma, ma ei oska, nagu selles mõttes eelistada, siis võib, ju on näit. Lõbusamaid lugusid alati ka võimalik vaatama minna, neidki ei ole ju mitte vähem. No minu seisukoht on, et ooper just toob lavale selliseid erakordseid, saatusi, erakordseid sündmusi, võib-olla ka võib-olla ka protsess ajaloost või ühiskonnast ja, ja siis on nad paratamatult on nad nagu võimendatud ja see ooperimuusika ise ja see emotsionaalsus nii-öelda annab nagu võimaluse neid võimendada ja võib olla ka see on see põhjus, miks, miks seal sageli kas siis ära surrakse või kedagi ära tapetakse. Jah, nad on klassikaline tragöödia on selline, kus, kus lõpeb, lõpeb peakangelase surmaga juba antiikajast, et selles mõttes, kui nad on tõesti tõsi jah, et ta on ju siis emotsionaalne laeng, mida on võimalik muusikasse valada, on just traagilises plaanis kõige jõulisem. Ta mõjub ka ka nii esitaja esitaja poolt kui ka kui ka siis vastuvõtja poolt ehk vaataja poolt mõjub just see, see jõud on, mis selles traagilises sõnumis on nähtavasti hästi suur. Mind on huvitanud üks küsimus, et kui me, kui ma sain teie käest nõusoleku sellesse saatesse tulla, siis tahtsin seda kindlasti küsida. Ja nimelt, et, et me oleme ka rääkinud ooperist kui elulaadist ja mõnes mõttes ka orgaanilisest osast nii-öelda teie elulaadist, nagu on arusaadav olnud. Aga on väidetud, et ta käib koos rikkuse ja võimuga on elitaarne selle kaudu, kui me mõtleme aegade peale tagasi, kus kus elektrit ei olnud ja kus ei olnud raadioid ja, ja kus ooperikunst ja tantsukunst muusika, teater üldse oli üks noh, võimalik nagu meelelahutuse vorme, siis seda said harrastada ainult inimesed, kellel oli aega. Äsja mainisite, eks ole, et needsamad Wagneri ooperid kestavad viis ja kuus tundi, noh järelikult pidid olema need inimesed, kellel on aega, järelikult need inimesed, kellel on aega, järjekord, nendel peab olema raha. Sest et aeg on teatavasti raha. Nii et, et kas, kas, kas ütleme, kas need asjad ei ole kuidagi seotud helitaarsusega ja tänapäeval, kui me juba oleme demokraadid ja ja kõikidel on võimalus, eks ole, sellest kunstiliigist nagu osa saada. Et, et kas see ei ole nagu jäänud tegelikult selliseks veidraks anakronismiks. Aga eks ta ole, tegelikult ju, kui vaadata ajalukku siis ja, ega kõik tähendab, kui, kui mõelda siin Draamateatri sünnilugudele šeik spirile ja nii edasi, siis kas see muusikateatri siin tuletada esterhaasite ja kõik kuigi suuri suuri tegijaid meelde siis algselt Ta on ju ta ikkagi olnud nagu meelelahutus? V lahutuse eesmärgiga ja need näitlejad ja muusikud teenisid raha ülalpidamist endale ja see oli, oli nagu see liikumapanev jõud, eks ole, kui me võtame, et, et et, aga seal on kogu aeg kultuur edasi läinud, keerulisemaks läinud. Kõik ütlevad, et ma tuli kino, sureb teater välja, see on nagu kõige tuntum, ei surnud ta kuskile välja, tuli televisioon, öeldi kinoga, nüüd lõpp, kus ta lõpp on, et kino on, on jälle nagu või noh, kino on saanud jälle niisuguse kinol on kindel, kindel Ness ja, ja väga paljud inimesed käivad hoolega kinos, vaatamata sellele, et sa võid osta sellesama video või, või selle salvestatud kujul poest ja vaadata kodus oma televiisorist, sa ikkagi nagu mingisugune muu tervik. Võlub võtted käiakse kinos, samamoodi on teatriga, et kindlasti ei ole ta niisugune väga suure massi haaramiseks, sest füüsiliselt ei ole võimalik, teater on ju lõppude lõpuks ikkagi isegi kui ta on väga suur, anda siiski väga väike võrreldes võrreldes näiteks popmuusika auditooriumiga kui võrreldes kasvõi kasvõi staadionidega, kus etendatakse suuri suuri popmuusika kontserte. Aga tal on oma kindel kindel koht kultuuris, paljudel inimestel on ta väga tähtis, et olemas on ja palju, ses mõttes on ta ka niisugune üks ühiskonna selline mitmekesisuse mitmekesisuse osa. Võime ju kujutad ette, et et ükski kunstiliik kultuuriliik pole välja surnud mitte üks võtt antiikajast peale, kõik on, on tulnud, tulud on uued asjad juurde tulnud, pilt on läinud rikkalikumaks. Igal asjal on jäänud omad pooldajad, omad harrastajad, kes süüsivad rohkem, teavad rohkem sellest, saad aru, toimub noh näiteks ma võin öelda seda. Et omal ajal oli, saatsin oma poja, kes oli, oli noh, mitte just väike poiss, aga oli kuskil seal natukene, mitte just väga keskkooli, isegi saatsin kedagi külalisega koos luikede järve vaatama, naase oli talle ikka katsumus ja ta oli väga viisakas ja ta, aga ta ütles, et ta võitles unega sel ajal ta ei saanud mitte midagi aru, mis seal toimub. Et ah, see on, see on niisugune lihtsustatud käsitlus, et seda võib igaühega ette kujutada, et kui ma ei, ei, ei tea nendest sellest maailmast nagu midagi sellest sfäärist toon sinna mingile etendusele ja kogu selle asja loogikast aru, et mis värk üldse on siis siis minust ilmselt ei saa seda seda teatriskäijatega asja mõte ongi see, et sa käid ja vaatad erinevaid lavastusi ja tuleb sul oma meel meenutada erinevaid aegu ja vaatad, kuidas asjad lähevad edasi, lähevad halvasti, sul on oma arvamus, kas etendus oli hea või halb, seda esimest korda siis ei oska midagi öelda, kas see oli nüüd ja etendused, halb etendus. Et eks ta ole üks osa, kui palju ta nüüd elitaarne on, just, ma arvan, et, et suured teatrid, et kus on piletid tõesti väga ja väga kallid, samal ajal on, on seal lae all ütleme, kavand kaardeniska piletid, mis maksavad seitse naela. Et ta põhimõtteliselt on juurdepääsetav ka tudengitele ja, ja inimestele, kes tahavad igal juhul seda etendust näha. Aga selles mõttes on ta võib-olla elitaarne, et noh, see grupp, kes, kes tõesti seda asja naudib ja, ja seda asjas nagu sees on see liiga suur, ei saa olla teatud, lihtsalt ei mahuta inimesi liiga palju. No öeldakse, et ooperid on sündinud õukondades ja, ja, ja draamakunst tsirkus laadaplatsidel. Kas see nüüd päris õige on, ei, ei julge väita ega ümber lükata aga tõsi on see, et sageli on ooperilavadel õukondi kuningaid näiteks Don Carlos, mida mul on õnnestunud lavastada mitu korda. Seal ju käsitletaksegi kogu Euroopa ajalugu ja see võinuks minna teisiti, kui kui Filipp oleks käitunud teisiti või Rodrigo ja Elizabeth ebaoli, kõik need tegelased, kes seal on, et tegelikult nende omavahelised suhted hakkasid mõjutama tegelikult mõjutasidki Euroopa ja kaudselt ka ilmselt maailma ajalugu, et kas ka tänapäeva poliitikutest võiks tegelikult ooperit kirjutada, kas ainest oleks? Kas võiks olla süžeed? Ma arvan, et kindlasti oleks, kuigi muidugi tänapäeva tipus on samamoodi karm ja halastamatu võitlus, nii nagu, nagu ta on olnud läbi aegade, aga aga tänapäeval ütleme isiklikud ütleme, valitsejad ei ole nii, meelevaldsed ei saa olla nii, meelevaldsed on palju, filtreid on. On, parlamendid on, on kohtud, kus, mis on, on seadused, mis reguleerivad ja filtreerivad isiksuste meelevaldseid käikusid. Aga samas on ikkagi isikliku algel alati suur roll ja muidugi mis, mis on endiselt maatiline ja võib-olla ka traagilise alatooniga, on ütleme, isikliku elu, konfliktid, armastused, kired ja teine asi on muidugi see, mis on elus ikka ja jälle ettearvamatu paratamatus on surm. Näiteks mul tuleb kohe meelde üks üks tõeliselt traagiline episood lähiajaloost kus, kus on tegelikult nagu kõik elemendid olemas. See on Iisraeli peaministri itsak rabinny tegevus ja tema ja tema traagiline surm ehk siis langemine nii-öelda omaenda rahva maatilise fanaatiku käe läbi. Ja seal on nagu kõik olemas, seal on olemas väga suur isiksus, seal on olemas isiksus, kes oli suur sõjapealik, kes hakkas tegema rahu, minnes sellega vastu väga paljudele paljudele jõududele, kes, kelle jaoks oli täiesti mõeldamatu ta võttis endale väga suure vastutuse ja väga suure ja väga suure otsustamisjulguse ja läks jõuliselt edasi ja tema elu lõppedes traagiliselt. See on kindlasti üks kõige kõige kangelaslikku maid poliitikuid viimaste aastakümnete jooksul ja kes, kes ka teadis tõenäoliselt, millega ta riskib. Nii et noh, see on ju täiesti täiesti nii-öelda süžeede süžee. Ja või siis teise kandi pealt, et kas Diana surmast ilmub enne muusikal või ooperit, et elu näitab. Aga ta on Carlasest, kuulame muusikalise näite. Mitri Vorozdovski laulab siis selle Rodrigo kuulsa surmastseeni ja kui Philipi poolt veetud salamõrtsukas poleks Rodrigo tapnud, siis elaksime võib-olla teistsuguses Euroopas. Tänase ooperigurmaanide saatekülalise Siim Kallasega oleme väga palju rääkinud põnevatel teemadel ooperist, muuhulgas ka võimuste ajaloost, ka Rahvusooper Estonia on sellise ajaloolise tähise juures ja, ja sellele on tegelikult ka kogu meie saates oli pühendatud teatavasti siis saab rahvusooperis aastaseks. Tahtsin küsida teie käest, et kas te leiate inimesena muusikasõbrana, et Eestis üks selline institutsiooniks, selline teater võib-olla peab olema ja, ja on ka sellel siis nii-öelda läbi selle kultuur riigi tunnuseid kas siis rohkem või, või mõõdukalt või parasjagu. Ma loodan, et keegi ei pane selle ooperiteatri eksisteerimise vajadust kahtluse alla, on on päris selge, et tal on väga selge koht ja ja väga selge oma toetajaskonda piisav toetajaskond selleks, et teha ooperit ja teha muusikateatrit, et ma arvan, et see ei peaks nagu küll olema olema mingi kahtlusobjekt. Ooperiteater, ooperiteater Eestis on vajalik ooperiteater Eestis on on teinud aegade jooksul väga palju häid etendusi ja oopereid, balleti kui kergemas žanris etendusi, nii et see on jätnud oma jälje, nagu Eesti kultuurilukku mäletavad, mida räägitakse, eks ole, nagu meiegi täna olen meenutanud siin ühte ja teist etendust, et see kõik on üks osa sellest mitmekesisusest, millest me ka paar sõna rääkisime. Eks vaikselt muidugi tuleb loota, et ühel hetkel tuleb uus teatrisaal ka, mis on spetsiaalselt lõpuks ikkagi tore heaks millega ju on, on nagu tegeldud, aga kuhu nagu käed pole siiamaani ulatunud, et et senine senise saal, mis on Draamateatri jaoks mõeldud olemuslikult ikkagi väikselt problemaatiline muusikateatri jaoks. No loodame, et Euroopa tuleb sellest meile appi, nii et ütleme nüüd Seda vist ei saa väga loota, sest need valdkonnad on riikide enda käes, aga, aga no eks elujärje paranemisega tekib rohkem võimalusi ja siis võetakse see asi kindlasti ette, sellel ei ole vähematki kahtlust. Härra Siim Kallas. Ma tänan teid väga, et tulite sellesse saatesse ja sooviksin lõpetada seda saadet ühe ühe kauni valsiga, mis ülistab sellist linna nagu Pariis, mille Pulvoritel ilmselt võib teid näha jalutamas. Aga siis kindlasti teel ooperipoole. Tänan teid veel kord ja kuulajatega. Kohtumiseni.