Ei noh, mis pakkus meile mitmel päeval lahket silmailu ja kunstielamusi saadab meid ära pahuralt. Isegi kõige lähemate tornide tipud on udu peidus ja raekoja teed näitavad teravikku, nagu polekski olemas külm peenike vihm, on pigem sügisene. Kuid Eesti televisiooni ja raadio segakoor sõidab vastu järjekordsele kevadele, seekord Ivano-Frankivski oblasti festivalile eeskorpaatia. Kevad. Kaks tundi rongisõitu lõuna poole ide ilma paremaks. Seega reisil saagi sellest tuju lasta langeda. Pealegi või meie oma ilmad meid vähe vihmaga kostitab. Moodne kõigi mugavustega hotell kulub aga selle rännuelu juures tõepoolest marjaks ära ning teeb hea tuju veel palju paremaks. Soe tuba ja lahke pererahvas sadagusis, pealegi. Ja järgmisel hommikul ütles päike tere ning tänaval võis lausa lahtiste hõlmadega ringi kõndida. Esscorpaatia pealinna Ivano Frankovskisse oli tõepoolest tulnud kevad. Kunstipidustused ees kärpaatia kevad, mida me viime läbi juba seitsmendat aastat, on meie suure kodumaa vennasvabariikide sõpruspidu vennalike kultuuride vastastikune rikastumine. Kutsume selleks puhuks külalisesinejaid paljudest vennasvabariikidest reeglina meie festivalil esindatud erinevad žanrid ja meeldid, et sellel festivalil esindab Eesti Kuurt kõrgeklassilist koorimuusikat. Need tutvustus, sõnad ütles Ivano-Frankivski filharmoonia kunstiline juht Mihhail Mokretski. Selle oblasti muusikakollektiivides on Eestis esinemas käinud kud suuli, laulu ja tantsuansambel ning vokaal-instrumentaalansambel Bergut. Tõlkes tähendab see mägikotkas. Juba need nimed viitavad Karpaatide lähedusele nimetatakse juhud suulideks ukraina Mägilasi, kelle etnograafiline omapära ja traditsioonidest kinnipidamine on Ukrainas umbes niisama tähelepanu väärne, nagu meil Kihnu või Setumaa vanatavad. Eesti televisiooni ja Raadio segakoori esimene esinemine eeskorpaatia kevade raames oli rajooni linnas Coloma Õias. See on väike linn, mille keskuse valdavalt ühe kahe korruseliste majade seas püüab pilku kolmekorruseline ümmarguse torniga hoone kutsuli maarahvakunstimuuseum. Selle uksed jäid meie jaoks tol õhtul suletuks. Aga hiljem oli siiski veel mitmel pool võimalust Mägilaste kauneid käsitöid imetleda. Vudinal kultuuri seevastu mõjus hoopis pisikesena ühekorruseline ärkliga fassaad nagu mõnel elumajal. Ometi peitis see pealtnäha väike majake ootamatult avarat kõrget ja heakõlalist saali. Ja sellesse saali kogunes linnakese mõõtmeid arvestades ootamatult palju koorilauluhuvilisi. Rahvariides neiud lilledega soojad tervitussõnad ja kontsert võis alata. Mida edasi, seda elavamaks muutus saali vastuvõtt. Kontserdi lõpupoole oleks aplausi mängulisust arvestades võinud juba iga laulu korrata. Säästlikud dirigendid lõid teist korda lahti siiski vaid neli laulu mille järel publiku lihtsalt järgmist pala teadvustada ei lasknud. Need olid Mart Saare lindude laul. Moldaavia haaraja, Sõrba, ukraina rahvalaul, hoidam Tammeke ning Pravinskaze kõrts. Pärast kontserti ajasime juttu Colomoja Pedagoogilise kooli kooli klassijuhataja Ivan Hiimeriga. Meie ümber kogunes veel hulk noori. Tulin kontserdile koos oma grupiga, kes õpid kooriklassis. Kolme kuu pärast on meil riigieksam, ees seisab kooli lõpetamine. Loomulikult on niisuguse tugeva kollektiivi kuulamine meie jaoks lihtsalt suur õnn. Meil käib niisuguseid kollektiive harva. Täna kuulsime niisugust meisterlikku vokaaltehnikat huvitavat ja mitmekülgset repertuaari. Kuulsime vene ja ukraina laule neegrispirituaali meie jaoks väga huvitav ka meie laulame köschwini ja eesti laulud. Lindude laul oli väga uudne ja originaalne. Mihkel Lüdigi mets, mis siin ette kanti, on ka meie kooli ühendkoori kavas. Ukraina laul esitati väga heas tempos ja meid üllatas väga selge diktsioon. Kõik oli arusaadav, aga teil on ju raske ukraina keeles laulda. Ballaad. Kõrts on väga originaalne. Siin on palju niisugust uudset, mida meil seni veel minu teada ei tehta. Pakkus väga palju huvitavat. Tahaksin veel tänada kõigi kuulajate nimel. See oli suurepärane kontsert. Ivano-Frankivsk ehitab palju sõjapurustuste tekkinud tühikud on täidetud uute majadega, millest mitmedki köidavad pilku. Nad erinevad meeldivalt igas linnas nähtud tüüp hoonetest on huvitavalt liigendatud, fassaade omapäraseid udusid. Hotelli kõrval jõuab varsti lõpule Impasansse teatrimaja ehitus. Siia kujuneb ilmselt linna uus keskus. Vanakeskuse raekoja platsi ääres asuvad elumajad olid puha tühjaks tehtud. Nähtavasti hakatakse neid kõiki korraga restaureerima. Selle platsi keskel seisev omaaegne raekoda on 300 aasta jooksul seitse korda ümberehitatud ja pärast viimast 1931. aastal lõpetatud noorenduskuuri omandanud kaunikesti Kletilise väljanägemise. Selle hoone sees aga asub väga suur ka läbimõeldud ekspositsiooniga. Muuseum. Iluloojad ja seda nad on, need Hudsoolid. Kõiki kaunistavad, olgu see maja, rõdu, tara kepp, mägi, kirves, tool, laud, puutaldrik, Kooja, millised piibud vaatad niisugust piipu ja sinus ärkab kirg, mida naised meeste juures tavaliselt naeruvääristavad. Koguda kõike. Niisuguseid Piipe hakkaks tõesti korjama. Ja kas on siis pat koguda mitte pigi piirakaid, vaid ilusa kunstimaitsega nikerdatud piim või kas või jalutuskeppe, millega sa küll kunagi jalutamas ei käi kui puutaldrikuid või midagi muud mida võid näha siinsetes muuseumides, isegi vanu relvi, mitte nende ebahumaanset tarbimisväärtuse, vaid humaansuse kunstiväärtuse pärast. Aga HUD suuli keraamika vahvad ahjud, iga pottkivi on isesuguse joonisega armsalt nailistliku stiilis, kuid just selle tõttu humoorikad. Ja kui hakata neid potte lähemalt uurima, leiad piltidelt palju olustikustseene. Siis on jahimees jänesele pihta või ka mööda kõmmutamas. Habemik viiuldaja eite-taati tantsitamas mõõgaga sõjamees kataval hobusel on veinijoojad. Aga osa pilte pärinevad ist mingitest muistenditest. Müstilised olevused kahel jalal hüppavad loomad, kes kõigist tuntud elukast kõige enam lammast meenutavad, peavad pidu. On ka lill ja taimornament ning palju muud. Ei tea, kas mõni siin maailmas kogub, ahjusid, hakkaks võise. Aga need rätikud, need vaibad, need kasupestid, värvijärgsus, töö, puhtus, täpsus. Aga kas suudabki võõras silm eristada, mis nimetan kud, suuri, mis üldse Lääne-Ukraina eripära? Vahest küll ainult niipalju, et Udžuuli keraamika vaasid kannud dekoreeritud taldrikud, ahjupotid on kirjatud rohelistes pruunides kollastes toonides. Me oleme neis paigus ikka muuseumides näinud ka sinivalget keraamikat, millega oleme harjunud seostama Madalmaid või igatahes Lääne-Euroopat. Kas see sinine keraamika on siin samasuguse huumoritundega kujundatud kuid pruun, rohelist, kollast keraamikat? Olen siit üsna kaugelt Kiievist Geostnud. Võib-olla oli see kihud suuri oma, aga see ei pruugi muidugi olla ainult nende kunstis levinud. Oleme käinud ringi ümber kud suulina temast vahel läbi sõitnud, korra siiski ära käinud. Ja nüüd vaatame taas eemalt nende Mägilaste poole, kelle pärisala hõlmab Ivano-Frankivski oblasti lõunaosa ning kahelt poolt osaliselt Sernardseia taga Karpaatia oblastid. Kõikjal aga oleme kokku puutunud Hodsuulide osavate käte loominguga, mida igal pool meelsasti eksponeeritakse. Ivano-Frankivski koduloomuuseum oligi selle väikese improvisatsiooni aluseks. Vastupidiselt Colomojale on Ivano-Frankivski filharmoonia ja maja õige suur saal aga kitsas ja mitte just heade akustiliste omadustega. Muide, kui uus teatrimaja valmib, saab siis harmoonia enda käsutusse praeguse teatrisaali, mis olevat palju parem. Siin on lava nii kitsuke, et saalist vaadates mõtlesime, kuidas lauljad küll üldse sisse hingata saavad. Aga kokkuvõtmine ja tahe võivad imet teha. Eks ole ju üks kollektiivi professionaalsuse tunnuseid, kiire kohanemisvõime, tundmatute esinemistingimustega oskus paika panna kõik parima kõlavuse nimel. Igatahes publik jäi väga rahule. Ivano-Frankivski filharmoonia kunstiline juht Mihhail Mokretski on lõpetanud Lvovi konservatooriumi koorijuhina. Tema saatis kooriga väljasõidukontserdil ja kuulis kahte erinevat kava. Mõlemad programmid olid väga sisukad. Koori peadirigent Ants Üleoja on andekas muusik hiilgava tehnikaga sõna laias mõttes. Eri stiilide ja eri ajastute muusika suurepärane interverteerija. Ants Üleoja on väga musikaalne ning kõik tema tundevarjundid leiavad koolilt täiuslikku mõistmist. Ta sulab ühtses muusika puus nagu kooriga kokku ja ainult dünaamiliste kontrassidega. Muusikaliste fraaside sädelus tuletab meelde, et kogu seda kõla juhib suurmeister. Väga meeldisid ka dirigendid Tõnu Kangron, Jüri Rent. Kuur moodustab suurepärase puhta külalise, ansambli dünaamiliste ja intonatsiooniliste varjundite lai ballett lubab kollektiivile esitada igasuguse keerukusastmega teoseid. Meeldiva mulje jätavad koori solistid. Kollektiivi ehteks on madalad bassid. Eriti vapustavad nad oreliku sügava kõlaga asjadriini laulus teile langenud Moldaavia Horas ja servas näitas koor hiilgavat vokaaltehnikat. Löörismi südamlikkust ja armastust õhkub eesti heliloojate töödest. Eeskätt paatia kevade raames oli kooril veel üks kontsert Cololenka rajoonikeskuses. Joon annab 60 protsenti kogu oblasti teraviljast. Sõit kulges tervenisti rammusa mustmullaga põldude vahel, mis korralikult küntuina ootasid. Viimaste lumelaikude kadumist ja lumelaikude vahel jalutasid põldudel toonekurgede parved. Ikka 15 kuni 20 lindu korraga näha. Majade juures tabas silm kõikjal vesi ja tee ääres oli isegi üks tohutu lõbus toonekurekuju ikka tublisti inimesest kõrgem. Garadinka linn ei ole suur. Hiljuti on see arvatavasti olnud rohkem küla sarnane. Praegugi on ehtsate külamajade rajoonid läbisegi moodsate suurte hoonetega. Paljude ehitusplatsid ja kerkivad müürid näitavad, et linn alles loob oma palet. Kultuurimaja on väga suur, vist üldse suurim saal sellel reisil maja ehitanud ajani kolhoosid oma kulu ja kirjadega. Töö on väga hästi tehtud. Kontserte korraldatakse selles suures majas õige sageli. Laupäeviti olevat saal tihti täis, siis saavad kohale tulla ka maja tõelised peremehed, kolhoosnikud. Meie koori kontsert oli kolmapäeva õhtul selle tõttu publikuks enamasti linnarahvas. Kuulajaid oli kindlasti üle 250, aga selles tohutus saalis jäi asustus siiski hõredaks ja küünarnuki tunnet kuulajaskonna sei tekkinud. Küllap oli ka juhuslikku publikut, kes lihtsalt astus sisse, vaatama, mis seal täna tehakse. Mõni läks varsti ära, mõni jäi lõpuni. Ent sellest pisut rahutust miljööst hoolimata suutis koor end laval hästi tunda ja pakkuda palju head nendele kes kuulata tahtsid. Kui lisapalad, lauldud ja koor lavalt ning suur osa publikust saalist lahkunud Kustil siit-sealt ikka veel plaksutamist. See oli nagu soov hetke peatada. Ühe niisuguse grupiga saime jutule. Korrodenka esimese keskkooli algklasside õpetaja akulina Makarov. Sama kooli ajaloo õpetaja Bronis Slava juritšuk. Ja kõige lühem kriitika tema abikaasalt keemiaõpetajalt Dmitri juriitšukilt. Oleme taas teel, bussid ronivad mäkke, ida Karpaatide peaahelik on siis ületatud, kui jõed, mis mägedes enamasti määravad ka teede kulgemise hakkavad meie liikumisega ühes suunas voolama. See juhtub kohe pärast 930 meetri kõrguse Puškovi guru seljataha jätmist. Siis juhib, meie teeb rikka jõgi algul pigem oja, millele siit ja sealt liituvad ojad. Rammu juurde annavad. Vihma sajab madalad pilved varjavad kõrgemaid tippe. Aeg-ajalt mõni neist siiski tuleb pilvemütsi alt nähtavale. Kas selle taga on veel kõrgemaid? On raske ütelda. Külad. Millest möödume pole nii suured kui tasandikel enamasti ainus majorit teeveeres sageli vaid ühel pool teel järsult üles või alla suunduv nõlv ei anna rohkemaks ruumi. Ka siinsed majad on kaunistatud. Tihti piirab neid kolmest küljest nikerdatud sammastele toetuv rõdu mida varjuv katuseräästas loob panipaiga. Paljudele tarberiistadele. Varjab tubega suvise kuuma päikese eest. Taamal valitsevat vööke tamm kõrgemal asendava teht puud järk-järgult kuusemetsaga. Kõik on tõepoolest nii, nagu sellest räägivad geograafiaõpikut ainult metsapiirist kõrgemal asuvate Alpi aasadeni. Siinses keelepruugis Poloniinadeni meie pilk ei küüni. Ja vaevalt, et need praegusel aastaajal puhasta lume välja tal midagi iseloomulikku pakuksidki. Okasmetsade vahele jõudmist saadab aga veel üks muudatus. Vihma asendavad laiad sulalumeräitsakaid. Oleme kaua saanud eemalt lumepiiri silmitseda talle kord-korralt kõrguse suurenemisel lähenedes. Nüüd sõidame umbes niisuguses kõrgusevööndis, mis kaugematel mägedel tähistab selget kevade ja talve kui puute joot. Värske lumi on katnud üksnes kuuskede oksad. Maapind puude vahel on paljas. Veidi kõrgemal leidub puude all veel laiguti lund. Mida kõrgemale, seda rohkem tipp peab, aga kevade tulekut ootame veel hea tüki aega. Kaugelt paistab iga lume all olev kuusk nagu valge täpike tihedalt üksteise kõrval, kuid siiski mõnevõrra tumedamalt foonil selgesti eraldatavad. Sellelt teekonnalt võtsime kaasa ühe kenamaid suveniire kahe õiega märtsikellukese korjatud oja kaldalt, kui buss meid ühel tee-ehituslõigul, vala meesteks jäätis ning suurivaevu kõiki mootoris peituvaid hobuseid appi kutsudes läbi püdelam pori edasi urgas. Rajatava teetammi kõrval oli päris hea kõndida, kulurohul leidus kuiva jalaalust ja kui mõni veelompi nire ette juhtus, siis polnud see kunagi ületamatu. Nõnda siis sõitis buss koormata. Varem liikus kepsetes bussi kõrval. Äkki sattusime nende märtsikellukese keskel suured õied pikkade varte küljes eemal lillekolooniad lausa valgete laikudega uskumata, et need polülased jooksime siia-sinna ja veendusime üha, tõesti ei ole, Ülasid. Väike osa suurest lilleilust, tuligi impudena musti kaasa ning üks õiskimbust ka Tallinna. Mis sellest, et kuivatatuna. Ka kõige pikem tee saab kord otsa. Ivano Frankovskist tulnuile oli tee teiseks otsaks Hust väike linn taga karpa ja oblastis meie baaslaagriks sest oblastikeskuse hotellid olid vallutanud Kiievi jalgpallurid ja nende vastasmeeskonnale. Saabumise päeval ei juhtunud midagi. Järgmisel päeval küll kontsert 50 kilomeetri kaugusel siit Mucatševos. Vana kindlus kõrgel mäenukil joonistub taeva taustal väga selge piirilisena. Niisugusse muinasjutupildina ta seekord mällu jäigi. Ligi minna polnud aega, sest juba pöörasid bussid mugatseva majade vahele ja peatusid Pedagoogilise kooli uute hoonete ees. Kena kujundusega saal, kus lauljate hääled hästi kõlama, pääsesid kuulajaikse suurem jagu noored, nagu kooli saalis antava kontserdi puhul oodata võiski. Tähelepanelikud ja innukad kuulajad palju aplausi. Pea iga laulu järel lippas mõni neiu dirigendile kui solistile lilli andma. Kuid saalis võis märgata rühmitega õppuri aasta Mu välja kasvanud mehi, kelle hingestatud tegemist oli tore kõrvalt vaadata, kuidas nad õrna piano ajal hinge kinni pidasid, kuidas huvitavaid kõlakombinatsioone püüdsid, kuidas dirigendi käe liikumist jälgisid, niimoodi kuulata oskab vaid asjatundja. Seda need mehed olidki. Rahvakollektiivi nime kandev mugatšiva rajooni õpetajate meeskoor oli peaaegu täies koosseisus meie koori kuulama tulnud. 24 tegevusaasta jooksul on see kollektiiv jõudnud kõrgele tasemele, esinenud palju väljaspool oma oblastid saanud preemiaid mitmesugustel konkurssidel. Repertuaar ulatub rahvalauluseadetest klassikani. Praegu on õppimisel rubiini reekviem. Koori dirigent Mihhail almuschi jagab muljeid veekontserdist. Tänane kontsert jättis väga hea mulje. Kuigi me ei oska eesti keelt, lubas muusika süveneda iga laulu sisusse sest mulle näib, et laul on rahva hinge peegeldus. Ja täna ristilauljad avasid Eesti rahva hinge. Soovin palju edu teie lauljatele ja teridentidele. Eriti meeldisid dirigendid, kes nii hästi laulavad kooris, kui ta juhatavad. Kuulasime teie laule oma meestega. Meid hämmastab laulja kaasaelamine. Näiliselt on ta rahulik, aga sisenenud teine dünaamika väljendub näos. See ongi, mida lauljal on vaja olla vaatajaga kontaktis, väljendada diktsiooni, muusika ja miimikaga oma isiklikku suhtumist sellesse, mida ta laulab. See on väga huvitav. Meeldib repertuaari mitmekülgsus, milles nii lauljatel kui dirigentidelt õnnestub tabada sellele rahvale iseloomulikku, kelle laulu lauldakse. Meeldis klassika. Mihhail ammushil on ka üks konkreetne ettepanek, mida meie meeskooridel tasuks kaaluda. Nokatseva kooril on sidemed mitme kooriga Tšehhoslovakkias, Ungaris, kuid puuduvad otsesed suhted eesti koolidega. Tahaks luua loomingulise kontakti mõne eesti meeskooriga, et vahetada repertuaari ja käia vastamisi üksteisel külas kontserte andmas. Loodame, et ettepanek leiab vastukaja, siis võiksime ehk Mukatseva õpetajate meeskoorilaulu varsti ka oma vabariigis kuulda. Ja nende sõpruskoor saaks sõita küll Lamugatševosse, millega tutvumiseks meie koorile jäi pärast kontserti napp tunnike. Ega sellest rohkemaks ei piisanud, kui pisut peatänaval promineerimiseks mõnda ilusasse kirikusse sisse vaatamiseks mõne mälestussamba takseerimiseks ning kindlasti ka tassi väga kange kuuma kohvi joomiseks. Aga see põgus mulje linnast Latoritsa jõe ääres on hästi meeldiv. Baasinarkis, mis on oma nime saanud läheduses asuva loodusharuldusi paarisaja hektari suuruse nartsissivälja järgi. Kui kevad poleks olnud nii erakordselt hiline, võinuksime siia jõuda nende lillede õitsemise ajal. Nüüd tuli vaid uskuda, et porise maakamaral ootavad miljonid nartsissisibulad kevade soojust. Ehk täna juba hõljub seal õitemeri. Ent me saime imetleda sinilillede ja priimulate rohkust kindluse mäenõlval tõlkide all. Inimesele igiomane tung kõrgustesse ajas ronima sinna üles, kus varesed müürijäänuste vahel oma kraaks vaid laule laulsid. Uduvihm tegi järsu mäe külje väga libedaks ent puutüvedest hoides vinnasime end visalt ülespoole, kuni võiduka lõpuni. Kindluse vallutamiseni. Nii hästi pole aga selle kantsi vallutajate käsi alati käinud. Katsu minna, kui ülalt nooli tuld ja tõrva kaela sajab. Ja kui lõpuks jõuadki kõrge püstloodis müürini, kuidas sellest üle saada? Kindlasti olevat ehitatud terve sajand, kes teab, missuguste ohvrite hinnaga sest küllap suured kivimürakad müüride tarvis tuli kuskilt kaugelt tuua ja kõrgele üles toimetada. Kuid 1191. aastal sai ta lõpuks valmis ning valitses ja kaitses oru elanikke. Pikkade piiramiste ajal ammutati joogivett 160 meetri sügavusest kaevust. Ja siiski kord pärast pikka piiramist õnnestus tatari-mongoli vägedel kindlus vallutada ning varemeteks muuta. Kindlus taastati ning läbi aegade nägi ta jälle mitmeid valitsejaid. Peeti sõdu küll tatarlaste, türklaste ja poolakatega kuid saatuslikuks sai hoopis välgulöök, mis tabas 1766. aastal püssirohutorni. Häving oli siis nii põhjalik, et Pääste endine uhke kants vaid varemetena vareste valitseda. Need peremehed kraaksuvad siin kõikide peale, kes tarkade lindude valdustesse tulevad. Suvel kattuvad aga vägevad müüri jäänused ronitaimedega. Aga see kõik on Vustist sadu meetreid kõrgemal. Ja ehkki sajab, haarab pilk pikki orgusid väga kaugel. Näeme eemal hostiitsat ning rikat ühinemast isaga. Need jõed piiravad kolmest küljest hosti, mille punased kivikatused moodustavad suure rõõmsa värvilaigu. Pühapäeva, kuuenda aprilli hommikul panime kohvrilukud kinni, et neid enne kolmapäeva hommikut enam mitte avada. Algas sõit kodu poole, mis kulges neljas etapis. Esimene etapp oli taga Karpaatia oblasti keskus Uskolod kust tuli veel ka kontsert anda. Seekord oli sõit viinamarjaväljade vahel rõõmsalt päikeseline. Nagu tahtnuks lõunamaa kinnitada, ärge mõelge midagi halba, meil on tõesti kevad. Teame, et seal on vägev kreml, mille müüridelt võib imetleda igas suunas laiuvad linna lossis, mida ümbritsevad vestaulaatorite, tellingud, kodulooliste väljapanekute ja kohalike kunstnike tööde seltsis veeta huvitavaid tunde. Kohe Kremli kõrval on meie Rocca al Mare taoline vabaõhumuuseum talutared mitmesuguses vanuses ja stiilis but souli Ukraina, Ungari elamud sest oblasti rahvuslik koosseis on ise kirju nagu piiriäärsetel ajaloo tuultes killutada olnud aladel ikka ja selle erimaa nurkadest kokku toodud. Küla peamine pilgupüüdja on imekaunis väike puukirik. Tõeline ime oma kerguse, ideaalsete proportsioonide jõelegantsiga. Ideaalse akustikaga hämmastas meid ka Uskolaadi filharmoonia suur saal. Kahju, et neid, kes sellest kontserdist suure elamuse said, oli palju vähem, kui seal oleks võinud vastu võtta. Ja see kontsert väärida. Sest nagu kinnitati, on koorilaulu Uskoroodis väga populaarne. Aga afisse linnas näha ei olnud. Ajalehest ja need samuti mitte. Ainult kontserdisaali hoone eest läbi kõndides võiski toimuvast aimu saada. Kes tulid kontserdile, ei kahetsenud. Viiuldaja ja muusikakriitik tiibur ponis Lawski. Tahan kirjutada kontserdi kohta retsensiooni. Muljed on väga head, nii klassika kui eesti rahvalaulud meeldisid väga. Ja kui teie koor teist korda siia tuled, siis on kuulajaid kindlasti väga palju. Nüüd või siis tõesti öelda, et kontserdireis oli selleks korraks läbi, jäi veel vaid pikk kojureis. Ja juba tee peal nägime selgesti ära, et kevad, mida olime ligi kolm nädalat otsinud tükk maad lõuna poolt, oli hoopis salaja tulnud koju meid ootama.