Tere päevast hea raadiokuulaja, Kessa juhuse tahtel või teadlikult oled häälestanud raadiovastuvõtja ooperigurmaanide kanalile pärast, et tänane saade tõotab tulla põnev, kuna me räägime Mozartist, kelle juubelit kogu maailmas suurejooneliselt sel aastal tähistatakse. Ja loomulikult ei saa ooperigurmaanide saade ilma selle autorita läbi, nii et tänases saates kõlab ainult Mozarti muusika. Ja mul on hea meel, et on saatekülaliseks õnnestunud peibutada Eesti praegu ehk üks parimaid asjatundjaid komite paremaid Mozarti alal ja mitte ainult Mozarti. Ja selleks on muusik, dirigent, pedagoog, muusikateadlane Toomas Siitan. Tere tulemast. Nii et ma usun, et tänase napi saatetunni jooksul kuuleme veel ja veel imekaunist Mozarti muusikat, aga, aga saame üksiti ka aimu sellest sellest fenomenist siis selle kandi pealt, nagu meie teda mõtestame ja, ja mõistame. Saate alguses kõlas siis Mozarti avamäng ooperile Figaro pulm, mis on tema varasema perioodi oopereid ja selline lõbus lugu omashee kuulsa komöödia ainetel ja tahaks siis kohe küsida, et kas Mozart oli selline lõbus inimene ja tema võib-olla loomingu algperioodil ongi nagu koomilisi oopereid rohkem, aga, aga mida küpsemaks ta sai ja mis küpsusest? Me saame rääkida, eks ole, nii noore inimese puhul seda fataalsemakse selliseks filosoofilisemaks tema teemad läksid. Ma vabandan laialivalguva küsimuse pärast, kuid usun, et lugupeetud muusikateadlane sai aru, mida ma mõtlen. No ma arvan, et lõbus lugu on, on Mozarti puhul hästi mitme otsaga asi alati et ta ta kirjutab oma oopereid põhiliselt selles koomilise ooperivõtmes. Aga temaga on vööndites on alati neid plaane hästi mitu ja, ja see lõbus lugu on, on alati ainult see esimene plaan, see, mida, mida tegelikult vaataja näeb, see, mis on otseselt. Aga kui minna vähegi nüüd muusika siis ja, ja muuseas ka teksti sisse. Sest et eriti just need Viinis kirjutatud ooperit, kus libletistiksoli Lorents Monte need on ka tekstiili, sealt väga-väga mitmeplaanilised ja väga põnevad. Et kui, kui need kihte hakata lahti lappama, siis siis on seal palju traagikat, seal on palju niisugusi, elufilosoofia põhiküsimusi. Et need ooperid on, võib öelda šeik sperilikult rikad see sekk, koomika ja traagika, erinevad poolused, vaata üksteisega hästi-hästi seotud ja Mozartit ja muidugi hästi palju valesti mõistetud, just nimelt selle selle koomilise esiplaani pärast. Ja 19. Islandil oli palju ooperis teetikuid, kes, kes pidasidki neid pealiskaudselt, eks, ja, ja tühisteks just nimelt süžee ja, ja selle lavaloo pärast. Aga ma arvan jah. Niiviisi hinnates jäidki, jäidki rohkem selle selle Nonii peale toppama ja ei suutnud vaadata nii teksti kui ka siis selle muusikasügavusse. See, kuidas kuidas Mozart ja oma tegelaste psühholoogiaid lahti laotab oma muusikasse on, on midagi, arvan täiesti kordumatut ooperiajaloos. No hetkeks veel jäädes Figaro pulma juurde, siis küsiksin niimoodi, et Verdi oli teatavasti väga poliitiline helilooja tal oli alati käsi nii-öelda elu pulsil ning oma ooperite kaudu ta kujundlikult osutas mingitele protsessidele ühiskonnas, aga Mozarti puhul nagu näiliselt sellest nagu rääkida ei saaks või ei tohiks, aga ütleme, sellesama Figaro pulma puhul ei olnud ju kaua aega möödas, kui Marshall ilmusid nii vilja, habeme kui ka Figaro pulm, mis Prantsusmaal tekitasid parajat skandaal. See oli sellepärast, et seal üks teener või madalamasse seisusesse kuuluv inimene keeras ümber sõrme, eks ole, krahvi ja Mozart oli üsna varmas seda, seda kiiresti nii-öelda viisistama, et, et kas, kas sulle tundub, et kas selles oli ka mingisugune oli see sotsiaalne tellimus, oli see tema, tema mingi taju või soov või, või oli see juhus? No see on väga keeruline küsimus ja selle ümber on tegelikult väga palju, teinekord tundub, et liiga palju spekuleeritud, palju on püütud Mozartile minu meelest külge kleepida ja seda poliitilist teemat. Ja põhjust leiab muidugi palju. Üks on see Figaro pulm mis ju tekitas ka kaviinis paraja skandaali. Näiteks vannis on on seeesse kuulus hüüatus viiv ala liberta. Lödi tõlgendamises ei ole kokku hoitud kõigepealt muidugi oma müürluse teemaga aga sedakaudu tuleb tegelikult ka tolle aja poliitika teema sinna sinna sisse ja, ja võluflööditegelasteks on ju ka otseselt nähtud ksi poliitilisi eeskujusid tolle aja maailmast, suurtest valitsejatest ja nii edasi. Aga mulle tundub, et Mozarti puhul see, see plaan ei, ei ole küll väga oluline. No näiteks kas või seesama Figaro pulm. Et, et see, mida ta Ponte ja Mozart sellest süžee eest või sellest sellest vigaria Grafi vastuolust välja joonistavad, see on see on vast põnevam kui, kui see, mida pomašee teeb. Mozarti ooperis tegelikult need kaks peategelast, et kaks meest, nad on täiesti võrdsed, tähendab, me ei saa kuidagi öelda, et et Figaro keerab krahvi ümber sõrme nii nagu tegelikult ütleme, selle niisuguse vana tööd ja mudeli järgi see käiseks vaid on, on tegelikult ooperi lõpuni ka ise parajas segaduses, saamata aru, mis selles loos siis tegelikult toimub ja väärtuste järgi seal need niidid jooksevad. Ja mulle tundub, et võib-olla Mozart ühtepidi valis selle selle intrigeeriva süžee noh, mingisugust niisugust ajastu pulssi tajudes. Aga Ma juba palju varem, kui ta selle ooperi juurde tuli, on üks, üks hästi põnev kiri moodsardilt, kus ta kus ta kirjeldab oma isale niisugust kujuteldavat ooperi süžeed, kus sigarat ei ole tegelikult veel üldse olemas süžeega. Ja ta kirjeldab tegelikult nimelt tegelaste vastuolusid just täpselt nii, nagu nad hiljem vigaras on kaks võrdväärset tugevat meestegelast lähemat siis nihukesed, jõulised baritonid või bass baritonid tähendab keeleliselt ja lavaliselt, nad ei tohiks nagu oluliselt erineda teineteisest ja nad on täiesti võrdsed vastased, vaatamata sellele, et nad on, on erinevatest ühiskonnaklassidest, eks ju. Ja mulle tundubki, et just nimelt nende inimlike nähtuste või inimlike karakterite vastandamine, see on see, mis on, mis Mozartit peamiselt huvitab seal, seal ooperis ja ja kas poliitiline süžee seal üldse mingit rolli mängib. Mulle tundub, et ei. Ja selle pika Figaro jutu peale oleks patt mitte kuulata muusikalist näidet ning lossis kõlabki. Populaarne devaesed totrad, narrid, Figaro aaria viimasest vaatusest, mille esitab Lorenzo ratsa ja dirigendiks son Renee Jacobs ning ma usun, et meie tänase külalise muusika soovituste ei maksa kindlasti mitte alahinnata. Kui jokk? Me. Loome OSB. Oo oo oo mingeid afgaani käsing, aga meid on avanenud. Eetris on ooperigurmaanid ja me räägime täna Mozartist ja stuudiokülaliseks on Toomas Siitan. Mozarti ja muusikaasjatundja igas mõttes. Tahaks kohe viia jutu järgmise Mozarti suurteose peale ja selleks on võluflööt palju nähtud tuntud muusika ja vot samas ka võib-olla üks ooperitest, mida ümbritsevad kõige kõige vähem aga raamat ja, ja kahtlasemad ja intrigeeriv omad, võib-olla sellised vandenõuteooriad ja muud sellised. Ja püüaksin oma segase küsimuse esitada niimoodi, et mõeldes ka sellele vabamüürluse-le ja, ja mitmetele märkidele, mida väidetavalt on võimalik selles žüseest leida. Küsiksin siis niimoodi, et kas nagu Dan Browni Da Vinci kood annab võimaluse da Vincist siis nii-öelda leida apokalüptilise märke ning kogu kristliku maailma nii-öelda käsitluse ümber lükata, kas on ka Mozarti võluflöödi partituur midagi niisugust, mida üks muusikateadlane, vandenõuteooriate romantiline asjatundja, et kas sealt oleks ka võimalik mingisuguseid koodi välja lugeda, mis võiks meie maailmanägemist teistsuguseks teha? No see on tõesti üks mõistatuslik ooper, Võluflööt on, on leidnud nii palju tõlgendusi just nende nendes võtmetes, mida sa siin siin nimetad. Ja üks on päris selge, et võluflööt on täis vaba müürliku sümboolikat. Seda on palju nii tekstis kui ka kui ka muusikas. Aga ma tuleks võib-olla selle küsimuse juurde vähe, teise nurga alt. Panete ühes kriminaalses kunstiteoses on mõnes mõttes kogu maailma sees. Et see oleneb nüüd ajastust, oleneb meistrist tema taustast. Millise keele ta leiab sellele maailma pildile ja mul on tunne, et, Oleksin kõige-kõige paremini rahule sellise vastusega, et et kogu see vabamüürlik sümboolika on Mozarti keel, õieti oli ju ka selle ooperi libletis Chicaneder Mozarti loosi vend. Nii et, et see oli ka võib-olla see märgikeel, mille pinnal need kaks meest omavahel suhtlesid. Ehk siis oleks tööpõldu jällegi meie vaprattalisemiootikutele. No kindlasti jah. Aga see, mida nüüd nende märkidega väljendatakse see tähendusväli? Ma arvan, see oleks väljendatav ka ka teistsuguste märkide kaudu. Nii et ütleme, kui me paneks Läksime sinna kõrvale mõne Shakespeari suure Draama juba kasutasin seda Shakespeari võrdlust, aga see tundub mulle tõesti kohane Mozarti puhul. Et siis ja siis see sümboolika, see märgikeel, see verbaalne keel, millega tema oma mõtteid väljendab, see on lihtsalt tema ümbruses tema ajastust pärit, et ma arvan, et nii on ka Mozart ikka. Et kõik, et kõik need müstika, müstitsistlikud tõlgendused, mis, mis paratamatult tulevad vabamüürlik märkidega kaasa. Ma arvan, et need Mozarti puhul mõneti ülepaisutatud, aga muidugi see mõtteviis tema selle konkreetse teose aluseks on. Mina olen mõelnud seda, et, et kui sellest võlu Freudist, et jäta järele kõik, kogu see tekst, kogu narratiiv ja kõik need märgid ja lahutada sellest Mozarti muusika kas selle narratiivi, kas selle süzee setus muutuks teiseneks, mida see muusika annab sellele juurde? Ja see on väga hea küsimus ja seda võiks küsida, mitme teisegi Mozarti ooperi puhul. Ja näiteks Mozarti tekste on, on hinnatud väga ebaõiglaselt, ma arvan, eriti just 19. sajandil öeldi, et tõesti need tekstid on väga viletsad. Need lood on pealiskaudsed, eriti võluv vööd, see lugu on iseenesest väga segane, pane seal paljudel puhkudel ei saa vaataja võib-olla õieti arugi, mis, mis täpselt toimub. Süzee liigub võib-olla mõneti ebaloogiliselt. Göte, kes minu teada näitekunstist ühteteist teadis, pidas seda teistpidi jälle täiesti geniaalseks Libretuks. Nii et, et siin on jällegi niisugune hindaja süvitsi nägemise või meie tahtmise küsimus nende Libretode hindamisega. Ja teistpidi pean ütlema, et Mozart väga valis kahtlemata oma oma libreto sind, et see ei ole ka kindlasti mitte õige süüdistus, mida on talle heidetud, et et, et ta väga noh, võttis enam-vähem esimese ettejuhtuva teksti ja kirjutas sellele geniaalse muusika ja, ja tõesti, see muusika on ainus, mis selles selles teoses nii-öelda mängib ilmasele muusikat. See tekst ei oleks midagi Cosi fan tutte kohta öeldakse ta sagedest. Aga see, see ei pea paika, nii et see, see teos on ikkagi väga tugev tervik. Kahtlemata ei naudiks seda, seda teksti omaette võetuna sedavõrd kui, kui koos Mozarti muusikaga. Minu jaoks on ka Mozarti muusika siiski nagu selle selle kõige olulisem kihistus. Aga seda muusikat või ütleme seda, seda sisemist dramaturgiat ei oleks ilma tekstita, nii et nad moodustavad väga tugeva terviku. Võluflöödi üle ja, ja ka teiste Mozarti ooperite ja kogu tema loomingule on vaieldud sajandeid ja jäädakse ilmselt vaidlema ja seisukohti võtma, nii et vaevalt, et meie selle napi tunni jooksul millegi uue ja põhjapanev, aga välja suudame tulla, aga, aga vähemalt provotseerida mõtlemist ja ka selle muusika kaudu see ongi üks meie ülesannetest. Ja kindlasti peaks tulema meil muusikaline näide siis võluflöödi seda, et äkki sa selgitad ja põhjendad, et mida me nüüd siin kuulama hakkame. See võiks olla võluflöödi lõpuosast, see on juba tegelikult siis teise vaatuse finaal kus ta miinu käib läbi ma oma viimast proovi või õieti siseneb oma oma viimasesse proovi. Ja ta peatatakse kahe relvastatud mehe poolt. Ja selles stseenis siis siis ta Miino Ropka Loa kõnetada Pamiinat tegelikult just Pamiina on see, kes aitab ta läbi tema viimasest proovist. See ooper on ka hirmus ebaõiglasi feministlikke tõlgendusi. Ja on leitud, et Mozart kirjutab üldse ja eriti oma võluflöödi kohutavalt mehe keskselt. Minu meelest see on tegelikkus on risti vastupidine. Pamiina on see, kes Tamiino viib lõpuks templis ja sest see on minu meelest ka muusikaliselt erakordselt rikas, erinevate stiilide kombinatsioon. Ja üks üks ooperiajaloo kaunimaid stseene võib olla. Jens. Ja selle võluva stseeni siis Mozarti ooperist Võluflööt laulsid meile Pamiinana Christiane üldse ja ta Miinana Michaels saade ja Monthy Verdi, koori ja inglise barokk solistidest koosnevat orkestrit juhatas legendaarne maestro John Nelivad koordiner. Ja ma Mozarti ooperijuttudega läheme ooperigurmaanide saates edasi külaliseks Toomas Siitan ja sellest väga suurest hunnikust Mozarti ooperit paatidest, mis meil siin stuudios laual on, hetkel jääb pilk peatuma sellisel võluval ooperil nagu Cosi fan tutte. Kuidas üldse seda ooperit võiks saaks ja peaks maakeeli tõlkima ja, ja kas kas seda peab tegema? See sooline probleem sees itaalia keeles siis tutte viitab naissoole ja tuti, kui on mehed ja nimelt ja, ja siis selle tõttu on teda üritatud tõlkida, nii teevad kõik naised. Aga ma arvan, et siis saab see sooline Meil siin jälle ülemäära rõhutatud, et siiski madelgiks teda lihtsalt, nii teevad kõik, mida nad selles ooperis teevad. Mida võis siis Mozartit niivõrd erutada, et ta võttis kohe ja kirjutas ühe kõigi aegade lavastaja jaoks pean ütlema raskeima ooperi mida nad seal teevad? See on jälle üks üks kummaline märgikeel, mis kogu seda ooperit koos koos hoiab. Ma ütleksin, et võib olla ka, see on selles mõttes isegi üks, üks kõige kõige puhtam näide. Ühest niisugusest draamast, kus kus tegevus mängib, mängib täiesti teisejärgulist rolli, ütleme see, mis on see, mis on laval. See on justkui, kui kostüüm selle selle tegelase jaoks, kes tegelikult draama on. Et, et me peame kuidagi selle draamavälise kesta, selle riietuse alla ja nägema, et mõista, mis seal õieti toimub. Ja muidugi on seda ooperit jällegi põlatud väga pealiskaudseks, õieti seda ooperit just eriti, sest et öeldakse, et see on pigem niisugune seltskonna anekdoot, mis seal, mis seal laval toimub. Aga teistpidi on Mozart just nimelt selles ooperis äärmiselt puhtalt vastandanud selle niisuguse meheliku naiseliku mõtlemise ja ma ütlekski, et, et võib-olla kõige puhtamal kujul, niisugused kultuurilises mõtlemises toimivad niuksed suured polaarsus nagu nagu mees ja naine, näiteks niukesed, vastandmõisted ja noor, hea kuri tõde, vale, et need mängivad, mängivad nagu selle ooperi ülesehituses kõige selgemat rolli. Mõnes mõttes isegi nagu skemaatiliselt on see asi üles ehitatud, ütleme kõige selle meheliku poole. Äärmus on siis vana filosoof, eks ju, Don Alfonso ja, ja teise teise poole ütleme, äärmus on, on siis noor teenijatüdruk des piina, need on ka Pääle liigiliselt selle ooperi äärmused ja, ja paljud asjad seal tõepoolest toimuvadki. Niiviisi võrdlemisi skemaatiliselt on isegi öeldud, et see on nagu nagu üks matemaatikaülesanne, kogu see kogu see pri ülesehitus. Ja tõesti, see pealispindselt käib seal üks, üks kihlvedu, kus siis kaks noormeest selle Philosophy õhutusel püüavad teineteise pruut ära võrgutada. Aga tegelikult on see üks ääretult pingestatud karakteridraama, kus kus otsitakse tegelikult armastuse olemise naiseks olemise sügavamaid mõtteid. Ma arvan, et see on, on mitte vähem filosoofiline ooper kui, kui teised Mozarti ooperites. Mul on siin egoistina täiesti hea meel, et ma sain kinnitust ühele oma mõttele, mis mul on olnud lavastajana mõeldes selle ooperi peale, et seda ooperit võivad lavastada kas šarlatanidel küpsed meistrid ja kuna ma ennast kummagiks ei pea, siis, siis ma arvan, et ma pean veel natukene ootama küüed seda ooperit astuda, sest et tõepoolest õnn on olnud näha mitmeid lavastusi. Kuid võib-olla ehk Joachim hertsi oma, mis siinsamas väheses Helsingis läks, oli võib-olla kõige veenem, aga seda siis tegigi, küps meister. Nii et Cosi fan, tutte on vaieldamatult ligi kolm tundi või isegi rohkem. Väga kena ja armast muusikat, aga, aga et, et see nii-öelda laval mängima ja liida lauamäng loona mängiks ja see on, see on üpris keeruline. Jah, kindlasti, ja, ja selles ooperis on ka kõige keerulisemalt vastakuti koguaegse see näivus ja tegelik olemus. Sest et need mehed, kes peavad ennast pikka aega mängujuhtideks, kes arvavad, et nad tegelikult valitsevad seda, mis, mis laval toimub, osutuvad lõpuks selle mängu sees olevateks sellisena, et nad nad praktiliselt enam nad saavad selle mängu ohvriteks ise pärast. Ja, ja leiavad tegelikult, et noh, kogu selle mängu mõte mõneti selle kaudu seda ongi lühidalt väga-väga keeruline siin sõnadesse panna, aga las siis muusika jutustab iseenda eest. Ja ma pakuksin siin esimesest vaatusest ühe tõeliselt liigutava stseeni kus Donald fonson oma plaani viinud nii kaugele, et noormehed neidude jaoks justkui lahkuksid lahingusse. Ja ta laseb siis nendel paaridel südamlikult hüvasti jätta teineteisega. Ja nüüd saadavad neiud oma poisid teele ja sellel hetkel läheb selles draamas vist esimest korda. Ning, ja tegelikkus põhjalikult segamini. Sest et Donald Bonzo, kes on mängujuht, läheb kahtlemata kaasa nende neidude tunde liigutusega selles stseenis ja ma arvan seal muusikaliselt erakordselt kaunis. Ja selle liigutava törtseti Mozarti ooperis Cosi fan, tutte esitasid siis meile Veronyik saans, hääldasin loodetavalt õigesti, Bernardo Fink ja homsona siis passi rolli, laulis Pietro spaniooli ja dirigeeris Jacobs Mozarti ooperit, aga läheme edasi, on on jäänud veel üks täita üks meie lubadus, et räägime tingimata Don Jovannist. Ja kohe minu küsimus, ma ei saa sinna midagi parata, et küsib siin ka natukene lavastaja jaoks, või ütleme siis Mozarti jaoks sinu arvates on Don Giovanni selline tüüpiline naistemehe Me lugu, Casanova lugu või on ta pigem tegemist sellise hispaania müstilise ja müütilise legendiga? Minu meelest? On see väga filosoofiline ooper ja, ja sellisena kindlasti mitte mitte niisugune magaja mantli stoori. Nii et, et kui sa niiviisi küsid, siis, siis kahtlemata müüt. Ja noh, nii nagu nagu müütides ikka, müütides on alati palju rohkem sees, kui, kui sealt jälle pealispinnalt paistab või, või kui see, kui see lugu nii-öelda esi esialgu välja anno. Nii loo peategelased on, on minu jaoks alati olnud Don Giovanni ja komtuur, tähendab, need on need, kes laval põrkuvad, need on need, need pole haarsused, kes, kes teineteise vastas seisavad need kaks suurt võrdset jõudu. Ja, ja komtuur muidugi siis mitte sellele oma tegelasena, vaid pigem siis saatusena. See on ainus vastane, kes on Don Johnny vääriline tema saatus ja kõik need väikesed lookesed selle ooperi kestel, neid on ju päris palju ja see lugu on, on lavaliselt võrdlemisi kiire. Nendest libiseb Don Giovanni kogu aeg pealispinda pidi üle. No me kahtlemata ei ürita, lugesin Guinessi rekordite raamatut, et kõik Mozarti ooperit siin täna läbi lahata ja see on täiesti tulutu tegevus. Aga tahaks väga loota, et sinu lahke abiga Toomas Siitan saime ehk ka meie kuulajad provotseerida natukene, kuuldes Mozartit sealhulgas ka tema oopereid, mõtlema selle peale, et, et tegemist ei olnudki alati sellise lihtsalt läbipaistva ja meloodilise ning hästi romantilise ja, ja sellise õrna heliloojaga, nagu sageli püütakse tema kohta neid pilte maalida vaid sisuka, sügava inimesega, kelle, kelle muusikast leiab kindlasti palju rohkem. Oled sa selle väitega päri või? Mozartist on jah niisugune pilt loodud siin umbes kahe sajandi jooksul. Ta seostub meile millegi magusa ja ja hästi mõnusalt alla minema, aga nagu šokolaadikuul või, või mandliliköör. Ja see on on väga kaugel tema tema muusika tõelisest olemusest. Räägib lihtsalt selles oma ajastu keeles, mis meil võib olla mingisuguste koomilise ooperi, sellise meelelahutusliku õukonna muusikaga ehk seostub. Aga selles keeles kõneldu on, on väga sügav, nii nagu ta oma ooperites sky tegelikult asetab kogu aeg vastakuti elu suurimad väärtused, alussümbolid elu ja surm, mees ja naine ja ehitab nende nende ümber niisugused suured müüdi väärtusega lood. Ainult nii ma oskan neid tema elu lõpu suuri oopereid näha. Ja Don Giovanni nendest kahtlemata üks üks kaalukam, mõeldes kasvõi selle selle suurele, mõneti melodramaatilise lõpus Tseenile, kus tõepoolest laval elu ja surm kohtuvad inimene ja tema saatus. Sellega võikski ehk meie tänast saadet lõpetada. Ja seda me kahtlemata teeme ja ma tahaks veel enne lõppu siiski ära kasutada juhust ja veel küsida sellise asja, et Mozartit peetakse geeniuseks, keda ta kahtlemata vaieldamatult oli, aga, aga kuidas sulle tundub, olles lugenud tema kirju ja, ja, ja ka muud tausta, et, et kas see geenius vaevles loomepiinades, kas tuli tal see kõik kergelt, kas tema kompositsioonid olid nii-öelda läbi kaalutud, mõtestatud või lihtsalt geeniusele omaselt ta lihtsalt tuli see ja ta isegi ei seletanud, selgitanud seda. Ja see on, see on niisugune küsimus, millele on üpris võimatu vastata täpselt, sest et õieti me küsime seda, seda ikka ja jälle. Aga, ja ma olen kuskilt maalt veendunud, et et geeniuse puhul seeläbi valutas ja iga detaili viirus tema tema paigas, see kuulub lihtsalt nii orgaaniliselt selle loomeviisi juurde, et meil on, meil on võimatu öelda, kas see on niisugune inspiratsiooni balang või on see kainelt kaalutud struktuur mõlemad ühekorraga see rangelt väga ratsionaalselt üles ehitatud struktuur ongi inspiratsioon. Ma vastaks sellele niiviisi põiklevalt, aga ma usun, et ma Mozarti muusikas leian sellele näiteid võib-olla kõige kõige ehedamalt, isegi. Aitäh Toomas Siitan ooperigurmaanide saatesse tulemast ja sinu soovitusel jääbki siis meie saadet täna lõpetama don Jovannist lõpustseen, kus nimiosalist laulab Thomas Hämpson. Kontuuri kallis Robert Holl, Leporellona Lazlo polgaar ja Nicolaus Annankur on dirigent. Kohtumiseni.