Ikka ja jälle meenuvad head sõbrad ja andekad muusikud, kellega sai kunagi koos mängitud. Üks neid oli viiuldaja Jossif Šagal. Kuulsin temalt kunagi, et kuulus maalikunstnik Marc Chagalli oli tema sugulane. Ent kahjuks olen unustanud, kui lähedane. Muidugi polnud ta kunstnikku oma silmaga näinud. Sündis taju aastal, mil viimane Venemaalt lahkus. Ent ühel välisreisil oli ta kohanud oma isa ja kunstniku ühiseid sugulasi. Meelest ei lähe tema jutustus sellest, kuidas ta jõudnud Eesti riiklike kunstiansamblite ka tagasi Venemaalt oli läinud oma endisesse elukohta Ta nende perel oli olnud heakord. Tere, kuhu oli jäänud kogu mööbel ja majatarbed. Vahepeal olid seal elanud Saksa sõjaväelased, kuid neist vabanenud eluasemest oli jõudnud end sisse seada Nõukogude ohvitser kui viiuldaja esitles end selle korteri endise elanikuna ja omanikuna oliva luks lihtsalt nina ees kinni löödud. Lootes saada õigust kõrgemalt, oli ta käinud kaebamas mingis asutuses, seal aga antud talle mõista, et uuelt peremehelt pole just lihtne korterit tagasi saada. Mõtlesin, et proovin siiski veel mingitel tingimustel kokku leppida jutustažagal. Panin selga vene sineli ja läksin teisele katsele, ehkki taipasin, et tegemist on NKVD või kogunis. See on vastuluure peavalitsuse ohvitseriga. Mees avas ukse, vaatas mind põletava pilguga ja ütles ainult neli sõna. Shouras prindiousch, passažov. Kui veel tuled panen istuma. Sellest mulle aitas. Küsisin tookord Sagalilt, mis oleks juhtunud, kui vabalt vene keelt rääkiva punaarmee sinelis seltsimehe asemel oleks olnud eesti härrasmees. Vist oleks maha lastud vastažagal hapult muiata. Võitja säärane suhtumine fašistide ikkest vabastatud eestlastesse polnud toona sugugi erandlik. Ja see sageli mängu meenutagu rei noobli pala Irokis Eesti raadio kergemuusikaorkestrit juhatab Aleksander jääbov.