Kord elas kuulus kuningas. Ümberkaudsed rahvad ja riigid olid rüüstanud nende pühad paigad, rüvetanud viljapõllud ja taimeaiad, hobuste ning sõjavankritega sõtkunud ja inimesed tapnud või kaugele maale vangi viinud. Naiste seast oli ta välja valinud need, kes ilusat näost ja kenad kaasku poolest. Ja oli nad ära andnud sõjameeste kätte, et nendega tehtakse häbemata tööd. Ja neitsilikus sai naeruks ning raske jalgsust ei pandud mikski. Ta läks üle kõrgete mägede ja tuli ilma piirile, kus on aset ainult ääretu meri. Ja ta käis maad läbimis, ulatavad päikesetõusust kuni päikese loodeni ning ta ei leidnud ühtegi, kes temale oleks võinud vastu seista. Suured sambad laskis ta ilma otsadesse üles seada ja nende peale kirjad panna iseenese auks, igavesest ajast igavesti. Ja Jumalale tänu kiituseks Edda tema käsivartele võimu oli andnud. Ta laskis härgi tappa Kesolid nuumatud Rammusal mäerohul ja valitud pudulojused lugemata palju, et jumalale tuua magusalõhnalist ohvrit kestvaks ajaks. Aga need mõned võidetud, kes olid kuidagi oma hinge päästnud põgenedes sõjakirvetera eest kaugetele, mägedele või rabade taha istusid nüüd külade ja linnade auravail varemeil jäänuid. Ning see väga tark ja jumalakartlik kuningas ehitas suure ja ilusa vangimaja. Ning keegi ei mäletanud, et see kunagi tühi oleks seisnud. Aga juba esimesel kevadel, pärast vangimaja valmissaamist laulis tema ees sanglepa otsas üks ööbik. Ustavad sulased teatasid sellest kuningale. Milles ta laulab? Küsis see vabadusest ja armastusest, kõige arvulisem valitseja vastasid sulased maani kummardades. Silmapilguga jäi tark kuningas mõttesse. Siis tegi ta oma suu lahti ja ütles. Elu on vangipõlv ja ülekohus oleks vabadusest laulda. Luu on kättemaksmine ja kuritegu oleks armastust ülendada. Mina, teie kuningas ei tea, mis on vabadus, sest mina olen orjade ori. Mina, teie käskija, ei tea, mis on armastus, sest minul on ainult kohustused. Sellepärast võtke minu tigedam jahikull ja laske ööbiku kallale. Sõna lausumata täitsid ustavad sulased oma valitseja käsu. Järgmisel õhtul võisid nad temale teatada. Kõige arvulisem käskija. Vangimaja juures valitseb vaikus. Kuid järgmisel kevadel laulis vangimaja akna all sanglepa otsas uus ööbik. Ning jällegi lasti kuninga kurjem kull lahti, kes laulik, kui suu igaveseks sulges. Nõnda kordus igal kevadel, sest igal uuel kevadel laulis ka uus ööbik sanglepa otsas. Aga see sündis, et see kõigevägevam ja targem kuningas üles tõusis sõdima rahva vastu, kes tuli sealtpoolt ilma otsast, mis seisab kaugete mägede taga. Ja teda võideti ära. Tema ustavad sulased löödi maha ja tema omad silmad pisteti peast välja. Ning et ta nälga sureks, heideti ta sinna suurde vangimajja, mis ta ise oma tarkuses ja vägevuses oli lasknud ehitada. Igavene pimedus valitses tema ümber ülevalt, laest läbi akna vilkusid tähid. Aga kuningas ei võinud neid näha. Vangimajja nurkadega ümberulus, tuul, aga kuningas ei kuulnud seda, sest müürid olid liiga targasti ja tugevasti ehitatud. Tema endises kojas pressisid võõrad mehed ja naljatasid tema noortetütardega, kelle kuldseid lokke ehtisid kalliskivid ja pärlid. Aga kuningale toodud sellest sõna, sest tema sulased olid surnud. Aga kui nälg ja janu teda valusalt piinama hakkasid, siis hüüdis ta tuses oma jumala poole. Ning jumal läkitas ingli ja laskis teda oma igavest esse hoonetesse kutsuda. Aga sel silmapilgul, kus kuningas jumala sõnad ingli suu läbi oli kuulnud ja ennast paradiisi minemiseks valmis pani kõlas vangimaja vaikus ja pimedusse lauluhääl. Kuningas jäi kuulatama ja kuulatades unustas ta nälja ning janu. Sellepärast pööras ta palves jumala poole ja ütles. Armuline issand, valgusta mind kuningat, et ma mõistaksin, kelle lauluhääl mu kõrvu heliseb ja et ma aru saaksin, milles ta laulab. Siis tahan kohe sinu juurde tulla. Ning jumal läkitas oma ingli ja laskis kuningale kuulutada. See on ööbik, kelle lauluhäält sa kuuled. Ta istub vangimaja ees sanglepa otsas ja laulab vabadusest ning armastusest. Ja kuningas palus teist korda. Helde jumal, luba, et veel ainuski silmapilk seda laulu kuulan. Siis tulen kohe. Aga enne kui jumal-kuningasõnade peale saju vastata vaikis laul. Sellepärast ütles kuningas jumalale, vaigista mu ahastust, oh issand. Ja ütle, miks ööbik enam ei laula. Ja jumal vastas talle ingli suu läbi. Kõigevägevam ja armulisem kuningas kes su ustavad sulased maha lõi, sinu omad silmad peast välja, pistis järsu siia vangikotta, heitis, et sa nälga sureksid. Saatis oma tigedama jahikulli ööbiku kallale. Sellepärast ei laula ta enam. Aga järgmisel kevadel tuleb uus ööbik, seen laulab jälle vabadusest ja armastusest, kuni kulda murrab. Nüüd valguses kuningas kolmat korda armuline ja kõigevägevam taeva ja maavalitseja olen ikka sinu tahtmise järgi elanud ja sinu käskusid täitnud sinu nime kõla olen kandnud riikide radadele ja ilma piirideni. Sellepärast oh kuula mu viimast palvet ja pikenda mu elupäevi uue kevadeni. Pane täna oma paradiisi uksed minu ees lukku ja avanadalis aasta pärast. Kui aga nälg mind piinab, mu keel suulakke kuivab ja kui ahastuses sinu poole hüüan, siis d, oh issand, oma kõrvad kurdiks oma süda kõvaks ning lükkama hinge uksed minu palvet ees kinni. Kuni ma veel kord saan kuulnud lauluvabadusest ja armastusest. Ja jumal kuulis kuninga palvet ning pikendas tema elupäevi uue kevadeni. Aga et kuningas ööga päeva, suve ega talvesügisega kevade vahet ei teadnud, siis pidi ta oodates terve aasta äärt Gwell mööda saatma, et ööbiku laul teda magades ei tabaks. Ja kui, siis viimaks igatsetud üürike laul vabadusest ja armastusest uuesti külas palus kuningas jällegi jumalat, et see tema elupäevi veel üheks aastaks pikendaks. Nõnda palub pime kuningas igal kevadel uuesti ja ikka täidab armuline jumal tema alandlikku palvet, sest kuninga elu on püha ja. Endine sanglepp on juba ammugi kõdunenud ja tema asemel seisab täiskasvanud noor. Aga ikka veel kannatab kuningas nälga ja janu ning ootab kannatliku meelega ärkvel olles. Et veel kord laulud vabadusest ja armastusest kuulda. Ööbik ja lilled. Ilusal kevadel laulis koplis ööbik. Samal kevadel hakkasid seal ka lilled õitsema. Ja kui ööbik neid ilusaid lilli nägi, mõtles ta. Nad õitsevad ainult selle pärast nõnda ilusasti, et mina laulan. Ja ööbik laulis veel ilusamini. Aga lilledki sööbiku laulu kuulsid, mõtlesid ta laulab ja ainult sellepärast nõnda ilusasti, et meie õitsime. Janada õitsesid veel ilusamini. Kord olid kõik vanad koos ja kurtsid oma poegade halbuse üle. Nad on sõna kuulmata ja kangekaelsed hädaldas. Üks. Nad ei armasta mind. Ohkas teine. Nad on tänamata kaebascolmas. Nad põlgavad mind, kurtis neljas. Ja ikka uusi hädasid tuli juurde, mitte ainustki kiidusõna. Ja ometi oleme neid sigitanud, ütlesid isad. Ja sünnitanud, nutsid emad. Viimaks võttis üks vanasõna ja ütles. Kaarnal oli kaks poega. Nad puhkasid pesas, mis pika ja lageda puu otsa oli ehitatud. Puu aga seisis suure ja laia jõe ääres, mille teisel kaldal paks metspõliste puudega kasvas. Ja kui jõgi kevadel voogavates lainetes hiilgas, palusid kaarnapojad ema viimeid üle jõe metsa siin lagedale üksiku puu otsas uni igav. Ema oli rõõmuseta pojad midagi tahta mõistavad ja uhke ta nende soove võid täita. Ja kui ta kõik valmis oli pannud, võttis ta ühe poja pesast ning hakkas emade üle jõe metsa poole lendama. Mees, lubad mulle selle eest, et ma sind nõnda kannan? Küsis ema pojalt, kui nad olid kesk jõge jõudmas. Ma armastan sind surmani ja kannan vanaduses sinu eest hoolt. Kõige paremad raipetükid tõotan sinule tuua kõige läikivamaks leitud asjad, kannan su kustuvate silmade rõõmuks ja millestki ei pea sul puudu olema. Vastas poeg. Aga vaevalt oli ema need sõnad kuulnud, kui ta poja lahti laskis, teda jõkke pillates, kus ta ära uppus. Voogab veepind, kandis surnukeha mere poole ja see oli ainuke must täpp hiilgavaid laineil. Vana kaaren lendas ujuvale surnukehale pisut järele ja silmitses teda viimast korda. Siis tegid oma noka lahti, et paar korda haledalt karjatada. Kui ta pesa juurde tagasi tuli, küsis temalt teine poeg. Ema, miks sa karjusid maa, häälitsesin suu venda, et tal igav ei hakkaks. Vastas ema. Nende sõnadega, võttis ta teise poja ning lendas metsa poole. Mis sa lubad mulle selle eest, et sind nõnda kannan? Küsis ta pojalt. Luban sinule, küsis poeg vastu. Sinule mitte midagi, aga mul on kord endal pojad ja neile teen sedasama, mis sina minulegi. Ja vaata selle poja kandis kaaren üle laia jõe ning seal kasvatas ta tema ilusaks ja suureks ning õpetas targaks. Ta pidi oskama hiiri püüda ja raiska tema magusa haisu järgi ka 10 versta tagant üles leida. Ta pidi ettevaatlikuks saama, alati kõrgelt lendama ja pesa lageda puu latva ehitama, et karjapoiss temale ka siis ligi ei pääseks, kui ta oma käed ja püksid vaiguga võidab. Ta pidi haraka, edevad saba, pildumiste kääbistamist ning varese kohatud kraaksumist põlgama õppima ja ennast vaikuses harjutama nagu kanakull või kotkas. Sul pole endal vististi ainustki poega, muidu ei räägiks sa nõnda. Hüüdsid kõik nagu ühest suust, kust. Ei ole. Vastas vanamees kurvalt. Neid oli kaksteistkümmend. Aga kõik on surnud. Metsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillasid. Aga asjata ootasid nad nuppijat ja nii mõnigi oli oma Õilmed enne oodatava tulemist poetanud. Sumises küll mesilane, aga see ei noppinud. Lendas liblikas, aga see ei murdnud. Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad jumala poole. Ja jumal saatis nende juurde poisi, kes lilli armastas ja neid heal meelel noppis. Ja kui pois aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad nopi mind nopi mind. Ja nende magus lõhn täitis õhku. Joovastuses lähenes poiss esimesele lillele ja juba sirutas ta käe seda murdekui liblikas lendu tõusis tüksiidi teine sametit ja siis nagu kalliskivi sädemeid. Lumehelbe petlik helk. Niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi jällegi lillele laskudes Gustama tiivad päikesepaistel laiali ajas. Lase ma võtan su kinni. Ütles talle poiss, lillesid, unustades. Püüa vastasliblikas. Ega ma haiget d vaatan ja lasen jällegi lahti. Vilja May puudutagi ainult vaatan lähedalt, rääkis poiss härdalt. Vaid ta kinni. Siis võid kõik. Ja poiss hakkas püüdma. Esiteks hiilis ta salaja liblikale lähemale, aga vaevalt sai ta mõne sammu astunud, kui liblikas juba teisele lillele liugles ja nagu narritades oma ilusaid tiibu lehvitas. Poiss sai kärsituks. Algas jooksmine, püsimatu tagaajamine, samm siia, teine sinna hüppe paremale, teine paremale poole üle mätaste ja väikeste põõsaste ikka põiklejale liblikale järele, kes kord lõunasse, sest samast põhja kord madalasse lillede sekka siis üles päikese poole tervendas. Ikka edasi tormasid poiss ja liblikas üks oma painduva valeda, jalgel. Teine tiibadel siidinas saametina kalliskividena säravaid. Ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajaja. Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsa, mis aasa põhjatuulte eest varjas. Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisatama ja vahtis äreval pilgul palaviku, puna palgeil liblikale järele, nagu loodakse tema tagasitulekut. Aga kui poiss nõnda seisis, üksisilmi metsa taha vahtis, lehvitas tuule õhtale joovastavat lõhna ninasse. Ja meelde tulid ununenud lilled, mis nopijat ootasid. Lõhnast heldinuna ärritatuna pöördus poiss ja oli valmis lähemalt Meie poole kummarduma. Aga jahmatades jäi ta paigale ning ta palgrilt kustus. Leegitsev jume. Liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud. Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma. Ta armastas ju lillesid nii väga ja oleks neid heal meelel noppinud.