Võib-olla on mõnel lapsel kodus isa ema lapsepõlvest jäänud raamat mille pehmel kaanel on suur hall elevant trobikond lapsi siseljas. Boris šitkov. Jutte loomadest on kaanele kirjutatud. Need on huvitavad lood, sest enamasti kõik nad on kirja pandud oma silmaga nähtud ja läbielatud lugude ja seikluste järgi. Peaaegu kogusaid kovi elu oli seotud merega laevadega reisimisega. 1912. aasta suvel asus Borissov Rikov laevaehituse üliõpilasena õppereisile, mida võib nimetada päris ümbermaailmareisiks. Reis läks läbi Atlandi, India ja Vaikse ookeanilaev, väljus Peterburist, sõitis ümber-Euroopa, Gibraltari väinast ja Suessi kanalist läbi Punase mere pikki Aafrika rannikut Madagaskari nii läbi India Tseeilonile Shanghaisse jaapani kaudu. Vladivostoki Rikov alustas oma merereisi Jungana. Vahepeal oli katlakütja lõpetusega kapteni abina. Veel võttis ta osa uurimisretkest Jenissei jõel. Õppis laevaehitust Taanis, tegi kaasa reisijäälõhkuja Russano. Esimese maailmasõja ajal sõitis allveelaevadel. Sõit oli sünni poolest päris kuiva maamees pärit Novgorodi oblastist, kuid tema kolm onu olid Admiralid ja sõitsid merd sõjalaevadel. Neljas onul insener, kes ehitas Musta mere majakaid 500-ga, hukkus noorelt ühel ümber maailmareisil. Kui Boriss kohv oli seitsme aastane, asustama pere elama Odessasse. Nad elasid sadama lähedal. Boris käis tihti sadamas seisvatel, Aurikutel, ronis mööda vante ja uuris laeva otsast otsani läbi. Odessa gümnaasiumis õppis sõid kohv koos Korney Tšukovskiga, kelle beebiga on ja teised imepuulood on ju kõikidele hästi teada. Tšaikovski jutustab huvitava loo nende ühistest kooliaastatest. 1897. aasta kevadel, kui me porissiga olime saanud 15 aastaseks tuli Boriss minu juurde ja tegi ettepaneku, et läheme Kiievisse Kiievisse ja jalgsi. Mul oli kolm rubla, temal seitse või kaheksa. Võtsime kaasa kaks pudelit vee jaoks. Ostsime pagari juurest kaks suurt saia. Minu ema andis meile kaasa kotitäie kuivikuid ja keedetud mune. Recovi ema varustas meid pirukate ja prõnsa juustuga. Järgmise päeva koidikul asusime teele. Enne olime kirja pannud omavahelised kohustused terve matka ajaks. Me ei tohtinud teel mitte mingil tingimusel üksteisest lahku minna. Toidu pidime jaotama täpselt pooleks ja nii edasi ja nii edasi. Seal oli veel üks punkt, mis üsna pea sai mulle saatuslikuks. Kõikides rasketes olukordades pean ma vastuvaidlematult alluma, sõid Kovile kui oma komandörile. Kui teekonna jooksul seda reeglit rikutakse, on meie sõprus igaveseks läbi. Kirjutasin nendele tingimustele hea meelega alla, oskamata ette aimata, missugused tagajärjed seal võivad olla. Me oleme käinud juba 30 versta või rohkemgi. Viimane peatus oli olnud üsna hiljuti umbes tunni aja eest, kui ta oli nii hirmus kuum, et mul oli meeletu tahtmine jälle puhata. Rikovi eeskirjade järgi oli järgmine puhkus ette nähtud alles tüki aja pärast. Kui ta nägi, et ma kokkuleppest hoolimata kraavi kaldale puhkama istusin, ütles kohv mulle tõsise ja viisaka häälega, et me peame edasi minema. Kui ei, tuleb talle rakendada seda lepingu paragrahvi, millele ma ise alla kirjutasin. Ja meie sõprus on läbi. Tundsin, kuidas mind täitis äkki rumal jonn. Tegin näo, nagu oleksin veel rohkem väsinud, kui ma tegelikult olin ja lamasin samas poosis edasi, just nagu meelega, soovides oma ranget sõpra endast eemale tõugata. Arutlesin pikkamööda oma koti lahti ja hakkasin väljakutsuva isuga närima kuivikuid ja rüüpama vett. See oli meie kokkuleppe rikkumine, sest ka söömise jaoks oli ette nähtud hilisem aeg. Preid kov pöördus kannapealt ümber, ei öelnud sõnagi ja hakkas edasi minema. Vaatasin talle kohkunult järele. Milt läks minuti järel minale masinaga kraavi kaldal edasi jäin pudelist lõigete segasevõitu vett, mis janu õigustutanud. Lamasin seal niimoodi ligi tunni. Kargasin siis järsku püsti ja tormasin porissile järele, peaaegu et nutt kurgus. Kuid kohv oli juba kaugel, tee oli käänuline ja ma muidugi ei näinud teda enam. Järsku märkasin ühe teeäärse posti küljes edendamas paberitüki. Jooksin juurde ja lugesin Simonit kirjutatud suurte trükitähtedega. Mäe pole enam tuttavad. Nii lõpes minu matk Odessast Kiievisse. Nii lõppes minu lapsepõlve sõprus Boriss Koviga. Muidugi. Ma olin selles täielikult süüdi ja niisugune oli, sõid kovise loom. Ta oli tahtejõuline ja põhimõttekindel juba lapsepõlves nõudlik enese ja teiste vastu. Möödus 30 aastat Tšukovskist oli saanud juba nimekas kirjanik Lapsepõlve tiliseid, kovi kooli ununenud, nende teed lahku läinud. Kuid siis ühel sügisel külastas Rašid kov Tšaikovskit. Žukov oli palju reisinud. Tšaikovski lapsed kogunesid tema ümber, ta jutustas neile oma seiklustest merel, loomadest, keda ta oli dresseerinud ja seda kõike nii põnevalt, et Žukovski soovitas need lood kirja panna. Poris kohvist sai kirjanik, kui ta oli juba üle 40 aasta vana. Tema raamatute sisuks sai tema rikkase. Kuulame nüüd Boris kovi jutt. Elevandist. Meie laev lähenes Indiale. Hommikul pidime kohale jõudma. Ma vabanesin vahist, olin väsinud, kuid ei suutnud kuidagi uinuda. Aina mõtlesin, mis ma seal näha saan. See oli nii, nagu lapsepõlves oleks toodud mulle terve kastitäis mänguasju ja lubatud seda avada alles homme. Aino mõlkus meeles, niipea kui hommikul silmad avan, näen kohe ümberringi musti hindusid kõndimas ja kuulen nende arusaamatut pominat seal hoopis midagi muud kui pildilt vaadata. Ja elevandid ei suutnud kuidagi uskuda, et nad ei ela seal, nii nagu loomaaias. Vaided nad vabalt ringi kõnnivad ja koormaid veavad. Tuleb mööda tänavat äkki niisugune mürakas. Marutasin illuminaatori laeva akna juurde. Olimegi kohal. Kaldal Valendas linn, sadam, laevad, poordi ääres, paadid paatides valgete turbanitega, mustad mehed. Nende hambad välkusid, Nad karjusid midagi. Päike lõõmas ja kõrvetas. Olin justkui arust ära, hing kippus kinni jääma. Ma olen nõus, et see kõik on muinasjutt. Tõttasime kaldale. Päike paistis otse pea kohal. Varje ei langenud mitte meist lõngu maha, vaid oli tervenisti meie all. Kõndisime ja tallasime omaenda varju. Olime sammunud tükk aega. Inimesi ei olnud enam näha, kui äkki märkasin, mille vastutulevat elevanti. Temaga oli kaasas neli poisikest, kes jooksjate kõrval mööda teed. Elevant nägi meid ja jäi seisma. Meil hakkas veidi kõhe. Kedagi teist looma juures ei olnud ainult lapsed. Kes teab, mis talle pähe võib tulla. Äigab korra londiga ja ongi valmis. Ainult aga mõtlesin vististi meie kohta nõnda. Seal tulevad kummalised tundmatud inimesed, kes neist teab ning jäigi seisma. Tõmbas kohe londi konksu. Vanem poiss astus sellele konksule nii nagu astmelauale, hoides käega londist kinni ja elevant tõstis poisi ettevaatlikult endale pähe. Seal istus poiss kõrvade vahele nagu toolile. Seejärel tõstis elevant samal viisil sinna ühe korraga veel kaks poissi. Neljas aga oli pisike, vahest ehk nelja aastane põngerjas. Tal olid seljas ainult lühike pisiku taoline särgike. Elevant sirutas londi tema poole. Tule istu. Poiss aga tegi igasuguseid vigureid, lagistas naerda, jooksis eemale. Vanem poiss karjus talle ülalt midagi. Jõnglane kakeksise ärritas. Ega sa mind kätte saa? Element ei jäänud ootama, vaid laskis londi alla, ei oleks edasi. Tegi näo, et ta ei taha poisi tembutusi nähagi. Sammus edasi kõigutades rütmiliselt lonti poisipõngerjas, aga sagista jalge juures ja Veiderdas endiselt. Ent just siis, kui poiss midagi ei oodanud, krapsas element järsku londiga. Küll aga osavasti, napsas poisil tagant särgisabast kinni ja tõstis tasahilju üles. Jõnglane vehkis käte ning jalgadega, nagu põrnikas. Jäi. Kusagile sa ei pääse. Element tõstis ta üles, laskis ettevaatlikult endale pähe, seal võtsid teised poisid jõnglase vastu. Toogatsus sealgi elevandi pea peal edasi sõdida. Jõudsime elevandiga kohakuti, läksime mööda teeserva, element sammust teisel pool ja vahtis meid teraselt ning valvsalt. Poisid kiikasin meid samuti ja sosistasid isekeskis. Istusid nagu katusel. Küll on tore, mõtlesin mina. Neil pole seal midagi karta. Kui isegi tiiger vastu juhtuks, saab elevant tiigri kätte, haarab oma võimsa londiga tal kõhu ümbert kinni, pitsitab kõvasti ja paiskab üle puulatvade. Ja kui kiskja ei lange, Justa kihvade otsa trambib, panin teda jalgadega niikaua, kuni tiiger päris pannkoogiks on sõtkutud. Siin aga tõstis poisikese nagu putuka kahe sõrmega, tasahilju ja ettevaatlikult. Elevant sammus meist mööda. Äkki nägime, et ta pöördus teelt kõrvale ja tungis otse põõsastest läbi. Põõsad olid tihedad ja okkalised kasvasid müürina. Kuid elevant astus naist nagu umbrohust üle, oksad praksused ainult ja sammus metsa poole. Ta seisatas puu juures kahmas londiga oksast kinni ja painutas poiste jaoks allapoole. Need kargasid kohe jalule, haarasid oksast kinni ja noppisid selle küljest midagi väikemeeshüppes ja püüdis endale kiskuda. Rahmeldab seal nii, nagu seisaks ta maapinnal, aga mitte elevandi otsas. Elevant laskis oksa lahti, kallutas alla teise. Kordus sama lugu. Jõnglane oli nüüd nähtavasti päris hoogu sattunud mees tervenisti oksale, et ka osa saada. Ja loppis aina kõik teised lõpetasid. Elevant laskis oksa lahti ja me nägime, kuidas väikemees lendas koos oksaga üles. Nüüd on ta kadunud, mõtlesime, meie lendas vist nagu kuul metsa. Tormasime sinnapoole. Aga või sa läbi saad? Me ei suutnud põõsastest läbi tungida, need olid okkalised tihedad ja kokku kasvanud. Siis aga nägime Televaid koobas londiga. Lehestikus leidis kombates poisipõngerjas roolioksa külge klammerdunud nagu ahv, võttis ta kinni ja pani endisele kohale istuma. Seejärel tuli elevant meie ette maanteele ja hakkas tagasi minema. Järgnesime talle. Vend läks ja vahtis vahetevahel tagasi, piilus silmanurgas meie poole. Miks need võõrad järele tulevad? Nii tulime elevandi kannul ühe maja juurde. Selle ümber oli tara. Event avas londiga jalgvärava ja puges ettevaatlikult hoovi. Seal laskis ta poisid maha. Hoovis hakkas hindulanna millegipärast elevandiga kärkima. Meid algul ei märganud. Meie aga seisime ja vaatasime tara tagant. Indulane karjus midagi elemendile. Elevandi pöördus vastumeelselt ümber ja läks kaevu poole. Kummalgi pool kaevu olid maalses postid postide vahel võll. Võllile oli keritud köis. Külje peal oli vänt. Me nägime, kuidas elevant võttis londiga vändast kinni ja hakkas väntama. Väntas nii nagu ei olekski midagi köie otsas kuid tõmbas välja terve toobri, milles oli umbes 10 ämbrit vett. Elevant surus londi jämedama, osa vastu vänta, et sõi pöörleks. Ajas siis londi otsa kõverasse, haaras toobri nagu veekruusi ja pani kaevu servale. Perenaine ammutas toobrist vett ja käskis poistel ka vett tassida. Ta pesi parajasti pesu. Elevant laskis toobri jälle kaevu ja vinnas veega üles. Perenaine hakkas taasta peale kärkima. Elevant laskis toobri kaevu, raputas kõrvu ja läks minema. Ei tõstnud enam bet kaevust, vaid sammus ulu alla. Samasse hoovinurka oli nigelate postide otsa ehitatud nii madal katus, et elevant suurivaevu selle alla ära mahtus. Siis ilmus parajasti õue hindu peremees ja nägi meid. Miks elevant välja ei tule? Küsisin mina. Ta sai pahaseks ja küllap vist mitte asjata. Nüüd ei hakka ta mingi hinna eest tööle enne kuni pahameel üle on läinud. Äkki nägime, elevant väljus katuse alt, puges väravast läbi, lahkus hoovist. Arvasime, et nüüd läheb ta hoopis minema. Hindu naeris. Eleven sammus puu juurde, surus külje tüve vastu ja kukkus ennast nühkima. Kuid vabises üleni elevant sügas end nagu siga vastu planku. Nühkis end mõnda aega, siis tõmbasin londi sisse tolmu ja puhus äkki mulla tolmu sinna kohta, kus ta oli süganud. Korra siis veel ja veel. Sel teel hoolitses ta, et naha voltidesse isegi neks parasiit koguda. Nahk on kõva nagu saapatald, kuid voltide kohalt pisut õhem. Lõunamaal on aga väga palju mitmesuguseid hammustavaid putukaid. Näe, missugune loom ulualuse tugipostide vastu ennast ei nühi, et neid mitte purustada. Sinna poeb isegi ettevaatlikult. Ennast sügavamas aga käib puu juures. Küll ta on sul tark, ütlesin ma hindule. Hindu naeris. Kui mina ka poolteist 100 aastat ära elaksin, õpiksin ehk rohkemgi ära. Temaga hindu osutas elevandile on isegi mu vanaisa hoidnud, kui too pisike oli. Kui vana ta sul on, küsisin mina. No ta on 150 aastane, kõige paremas eas. Mul on veel noor elevant, ta poeg, see on 20 aastane, päris laps, 40 aastaselt alles hakkab temast töölooma saama. Oodake veidi, kui emaelevant koju tuleb, siis näete, ta on päris pisike. Tuligi emaelevant koos oma pojaga. See oli hobusesuurune ilma kihvadeta, vantsis ema järel nagu vars. Hindu poisid ruttasid emale appi, hakkasidki eksima, kuhugi minema. Elevant läks ka emaelevant ja ta poeg läksid kaasa. Hindu seletas meile minnakse jõe äärde. Me läksime poistega ühes. Õhtu metsas oli täis magusaid vürtsikaid, lõhnu. Me läksime läbi metsa. Jõudsime jõe äärde. See polnudki harilik, vaid käredavooluline mägijõgi. Vesi tormas maruliselt edasi, uhtus kallast. Elevandid astusid vette ja viisid poja enestega kaasa. Panid seisma sinna, kus vesi talle rinnuni ulatas ja hakkasid kahekesi teda pesema. Kogusid põhjast londisesse liivaga segunenud vett ja valasid teda üle nagu poolikust. Päris vahvasti vesi aina pritsis. Poisid kartsid vette minna, vool oli liiga kiire, võis ära viia. Nad eksisid kaldal ja loopisid elevanti kivikestega. Elevant ei hoolinud sellest, ei teinud üldse väljagi, muudkui pesi aga oma poega. Siis aga nägin, kuidas ta tõmbas londi sisse, bet pöördus järsku poiste poole ja puhus veejoa ühele neist otse näkku. Pois langes istuli maha ja hakkas laginal naerma. Elevant jätkas oma poja pesemist. Poisid hakkasid teda veel ägedamine kivikestega pilduma. Elevant raputas ainult kõrvu. Kuulge, ärgem Mašokke, näete, ei ole aega hullata. Ent just siis, kui poisid ei oodanud. Kui nad arvasid, et ta vett poja selga valab pööras elevant londi ja pritsis nad veega üle. Poistel oli hea meel. Nad lasksid kukerpalli. Elevant sammus kaldale. Poeg sirutas ta poole oma londi nagu käeelement, põimib oma londi poja londi ümber ja aitas teda järsakule üles ronida. Seejärel läksid kõik koju kolm elevanti ja neli poissi. Järgmisel päeval sain ma juba teada, kus võis elevante töötamas näha. Jõe ääres metsa serval paistis terve linn tahutud palke. Need olid virnades laotud. Iga virn oli maja kõrgune. Samas seisis ka üks elevant. Võis kohe näha, et see oli päris vana loom. Nahkra kehal ripnes jooli korpunud lont tolgneks nagu kalts. Kõrvad olid tal justkui ära näritud. Siis nägin, et metsast ilmus teine elevant. Ta kandis londiga palki hiiglasuurt tahutud puutüve. See palk võis umbes 100 puudane olla. Palgi kandja sammusel raskelt taarudes vana elevandi juurde. Vana elevant võttis ühest palgi otsast kinnikandja, laskis teise palli maha vajuda ja kobis siis oma londiga palgi teise otsa. Ma jäin vaatama, mis nad kavatsevad teha. Üheskoos nagu käskluse järgi. Tõstsin elevandid lontide abil palgi üles ja asetasid korralikult virna. Ja nii täpselt ning õigesti, nagu Puusepp maja ehitamisel. Ühtegi inimest ei olnud nende juures.