Meie kõigi kallis Johan. Lugupeetud rektor, kallid kaasvilistlased ja austatud akadeemilised kolleegid. Kõigepealt, enne kui ma alustan oma ettekannet. Ma tahaksin teile kõigile tuua tervitused ja vabandused kolleeg Jüri Luigelt, kes veel eile oli siia samas kui kes täna hommikul helistas ja ütles, et kuna talle juba hakkavad saabuma külalised seoses läänemeremaade välisministrite kohtumisega Tallinnas siis ta loodab, et teda vabandatakse, et ta ei saanud tulla täna siia ettekannet tegema. Minu esinemise teema ajakirjanduse või Eesti ajakirjanduse hiilgus ja viletsus on inspireeritud muidugi nendest tundmustest, mis ma arvan, valdavad aeg-ajalt iga ühtasin saalis. Sugugi ei tahaks ma, et juba alguses astuksite sellele, et hiilgus oli möödas või hiilgus on möödas ja viletsus on käes. Kuigi mõnigi kord võib niisugune kiusatus tekkida. Ja ma pean ütlema, minul, kes ma nüüd nii-öelda ohvitsiaalses elus seisan ajakirjandusest veidi eemal tuleb just seda viletsuse poolt rohkem kaela selles mõttes, et ikka ja jälle ma kuule, Süüdistusi, sina oled ju neid kõiki õpetanud, miks ajakirjandus siis nüüd niisugune on ja kui ma ütlen, et mitte mina, vaid Juhan ja aitäh ja teised ikka ka. Aga et ta ei olegi ju tegelikult nii hull siis ega ei usuta, et ta ikka nii hull ei ole. Ja see sunnib mõtlemament mõnikord. Unetutel õhtu või öötundidel või siis ka sõites ühest linnast teise kus on ka natuke mõtiskleda natuke üldisemate teemadel mis siis ikkagi tõepoolest on selle põhjuseks ja mis on ajakirjandus heaks tema hiilguse ja säraallikas ja milles on ohud, et ta võib langeda aeg-ajalt ka üsnagi madalal? Tõesti tõesti, kui me kuulasime, tänasin Juhani ettekannet sellest, mismoodi tehti ajakirjandust pärisorise eestlase jaoks et teda äratada sellest pimedusest ja kui edukalt seda lõppkokkuvõttes tehti, seda tehti edukalt, seda tõestab see, et me istume siin Tartu Ülikooli aulas ülikoolis, kus eestikeelne õpetus on ka juba auväärses eas samaväärses, kui Juhan nagu täna meelde tuletati. Et meil on parvede kaupa tekkimas uusi ja uusi, mitte ainult ajalehti, ajakirju, vaid ka koole mitte ainult ülikoole, koole, aga ka keskkoole, gümnaasiume ja muid koole. Et meil siiski vaatamata kogubessimismile eesti keeles raamatuid ilmub praegu ikkagi tunduvalt rohkem ja mitmekesisemalt kui kunagi enne. Ühesõnaga, et eesti rahval, Eesti kultuuri, Eesti iseolemisel on siiski väga tugev põhi ja tugevad müürid kõiges, selles, ma usun, me kõik oleme alati olnud veendunud, aga täna saime veelkord kinnitust, on olnud ajakirjandusel Nurgakivi panemise, müüriladumise ja vaaderpassi roll ja ärataja ja edendaja võimet. Kas roll, kas need võimed? On otsa saanud ammendunud. Meil on lähemast minevikust ka sellest minevikust, millest siin me täna mõtleme seoses ajakirjandus akadeemilise õpetuse tähtpäevaga võtta hiilguse või vähemasti aususe eeskujusid. Me teame, et kui taas väga paksu pimeduse varjust hakkas paistma vähegi heledamat valgust olid ikkagi just ajakirjanikud ja ajakirjandusväljaanded need, kes seda pragu püüdsid laiendada. Ning kuigi ma arvan, et on väga tarvilik ja. Muide, ka metodoloogiliselt siiski mitte nii lihtne, kui see võib paista kirjutada uurimusi üldisel teemal ajakirjanduse osa eesti sovjetiseerimises siis ilmselt samast ajast, samadest aegadest saab ka materjali, et kirjutada uurimusi ajakirjandus osa soovitiseerimisele vastupanemise või immuunsuse kujundamisel. Kui me mõtleme tagasi 50.-tesse, kust algavad minu mälestused Tartu ülikoolist, ajakirjandus õpetamisest aastast 58, ma mäletan selgesti, kui sellest samast puldis seisis tolleaegne Helju Martins, keda me nüüd teame Helju Jüssi na ja tervitas neid noori ülikooli astujaid. Siis aastal 58 olid tema hääletoonis ja ülikoolis kõlanud toonides väga palju optimismi oli tunda, et tõesti midagi uut on algamas ja ajakirjanduse õpetusel tol ajal ja ajakirjandus tegevusel oli ka seal väga tugev optimismi noot ja samuti algas siis ju ka esimest korda tagasipöördumine ajakirjandus enda ajaloo lätete juurde ka praktiliselt ma mäletan, kuidas noorteraadioajakirjanikena me otsisime üles iga lindijupi, kust võis kuulda Felix moori alt. Me otsisime üles kõik vanad lindistused, kust võis kuulda Paul Pinna ja teiste kadunud eesti kultuuri suurust häält. Me püüdsime need tuua taas eesti rahva kõrvadeni. Ja ma arvan, et selles et meil nüüd läks iseseisvuse taas saavutamine siiski niisuguse läbimurde hooga, aga samal ajal ka niisuguse eneseteadlikkusega eesti rahva ajaloost, traditsioonidest, võimetest, võimalustest on olnud ka oluline roll. Ajakirjanikel, kes siin koolis on Juhanilt õppinud, seda, mis ta tänagi ütles, mida me oleme kõik üksteisele korranud, ajakirjandus on, oli ja peab jääma eesti kultuuri osaks ja kandma kultuuri vastutust. Kui me mõtleme, missugused märksõnad seostuvad selle säravama hiilga poolega mitte kaugemast ajaloost, vaid just sellest ajaloost, kus ka siin koolis ajakirjandust õppinud on, selles kaastegevad olnud, siis mulle näiteks meenub terve ajastu küll lühikene, kuid väga mõjus. Mida võis samal ajal siduda ajakirja noorus ümber kogunenud noore haritlaskonna, aga mida minu kursusekaaslane Ülo Tuulik tol ajal toimetas ja vedas. Ja ma arvan, et niisamuti me võime kõik tagasi mõelda, kui me räägime Eesti televisiooni, Eesti Raadio. Traditsioonidest just ajakirjandusliku poole pealt et ilma selleta, mida tegid ära omal ajal raadiot, äratades nõu kogulikust, papagoi rollist tõelise suhtlus- ja informatsioonivahendi rolli näiteks Ivar Trikkel, kes on õpetanud ju ka meil raadioajakirjandust, mitmed-mitmed-mitmed aastad või Valdo Pant, kes pole veel kunagi õppinud ajakirjanduslikud, kes ometigi nii-öelda korjas üles. Arendas edasi Felix Moor ja eesti kõneleva ajakirjanduse parimad professionaalsed traditsioonid. Ma usun, et meil ei ole tarvis sellele ajaloole tagasivaates häbeneda, et ajakirjanikud oleme või ajakirjandust õppinud, oleme või ajakirjandust edendada, oleme püüdnud. Ja kui me nüüd vaadates siis seda viimast tormilist muutust aega võime, ma arvan, kõik olla ühel meelel, et ilma Televisioonita ilma raadiota ilma edasi itta ei oleks toimunud neid muutusi, mis Eestis said äratajaks mitte ainult Eestile, vaid väga mitmetele naabritele lähemal ja kaugemal. Ka selles on olnud oma roll ajakirjanike professionaalsel eneseteadvusel. Ja ma tahaksin selle jutu kokku võtta ühe niisuguse Järeldusega ajakirjanduse hiilgus on väga otseselt seotud ajakirjanike haritusega juhtumil, kui selles harituses on väga tugevalt Arendatud ja väärtustatud ajakirjanduse eneseteadvust ajakirjanduse eneseteadvust just kultuuri kandjana, aga ka teatud rahvusliku või üldisema vastutuse kandjana. Ja nüüd me jõuamegi selle küsimuse juurde mis meil paratamatult kerkib. Täna kui minevikku vaadates on enamasti olnud nii, et ajalehti, ajakirju, raadioteleprogramme, algatati, mõeldi välja, asutati millegi jaoks et midagi öelda olla millegi vastu, midagi edendada, alates Masingust ja lõpetades mitte muidugi lõpuna lõpetades, vaid puht nii-öelda kujundina lõpetada stseeniga, kes mulle praegu otsa vaatab ja meenutab, kuidas ta mõtles välja teleprogrammi, mõtleme veel. Millest me teame, sündis midagi muudki peale mõte. Siis nüüd me oleme jõudnud järku, kus ajalehti, ajakirju, raadio- ja telekanaleid asutatakse sagedasti ka millegi muu pärast et midagi muud teha. Ja ilmselt on aja märk, et neid asutatakse sagedasti selleks, et teha raha. Kas see niisugune muutus on ajakirjandusele saatuslik? Kas see, et majandus ei ole tänapäeval paljudele siin saalis istujatele mitte ainult mitte enam ja mitte peamiselt kultuuri osa vaid et ajakirjandus on kas samovar härra või palju rohkem või ainult majanduse osa? Kas see on ajakirjandusele saatuslik? Kas see, et omal ajal ajakirjandust uurides oli üks sihtajakirjanikule tuua lähemale tema lugeja kuulaja, vaataja orienteerida ajakirjanikku, suhtlema kellegagi peale oma kolleegide selle teise poolega, kes on üldiselt siis nagu nimetatud auditooriumiks? Kas nüüd on nii, et seda enam vaja ei ole, sellepärast et kui ajakirjandus on osa majandusest, siis ta paratamatult peab orienteeruma nendele, kes ostavad mida kas lehte või reklaamipinda. Ajakirjandus oma suhetes avalikkusega, oma suhetes ühiskonnaga, suhetes rahvaga on praegu seega kardinaalselt teises olu. Ma ei taha, et minu küsimisi võtaksite hinnanguna. Selles mõttes, et kultuur olla on hea majandus, olla on paha. Ma arvan, et siin, selles ülikoolis, kui me oleme siin koos õppinud ja õpetanud. Me oleme püüdnud ühte asja siiski saavutada ja ma loodan, et küllalt suure eduga vältida aprioorseid hinnanguid, vältida selliseid mustvalgeid otsustusi, et üks asi on alati ainult paha, sest teine asi saab olla ainult hea. Ka see on akadeemilise ajakirjandushariduse üks väga oluline komponent. Aga Ma arvan, et väga mitmed vastamata küsimused, väga mitmed segadused meeltes ja suhtumistes ajakirjandusse on tingitud sellest, et neid uusi suhteid, seda uut situatsiooni uusi taustu, uusi väärtusi ei ole veel jõudnud enda jaoks mõtestada. Ei ajakirjanikud ei ajakirjanike õpetajad, ei ajakirjanduse uurijad Kui sellel stagna, mida siin Peeter Vihalemm äsja meenutas tõepoolest oli nii, et võis õhata, kas siis tõesti midagi ei muutu? Oli sellel olukorral üks paradoksaalselt positiivne omadus. See oli muutumata objekt, mida oli hea uurida. Teda oli võimalik pisiasjadeni lahata, arutada, analüüsida, arvutada, kõrvutada ja selle kaudu arendada välja ajakirjanike ja ajakirjanduse eneseteadvus tõesti selle määrani, et oli võimalik vastu seista sagedasti teadvustamata mehaanilisele, automaatsele, pimedale agressiivsele või mis tahes muude omadussõnadega iseloomustatud survele. Reeglina ajakirjanik oli nagu siin, ütles Juhan omal ajal targem kui lugeja väga paljudele meie hulgast, kes me töötasime või õpetasime ajakirjandust seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel oli nii, et ajakirjanik oli reeglina targem kui ajakirjanduse ülemus. Ja see oli barjäär, mis kaitses. Ajakirjandus arendas välja oma märksüsteemi märks, süsteem oli üles ehitatud ühisele kontekstile ühistele vihjetele, märksõnadele, sümbolitele. Ajakirjandus õppis rääkima niiviisi, et asjast räägitudki, kui kõigile oli selge, milline oli sõnum. Ülimalt professionaalne oligi just see ajakirjanik, kes suutis oma lugejale teha kõik selgeks tegelikult midagi asjast ütlemata. Seepärast me mäletame kõik kuidasmoodi publitsistika kõige populaarsemaks või üheks kõige populaarsemaks žanriks muutus raamatuarvustus või teatriarvustus kus sa, kus sa rääkida igasugu väga keerukaid, väga kriitilisi tõdesid, ilma midagi ütlemata ühestki tänaval või teadaolevas asutuses toimunut, faktist, kuid kõigile oli selge, millest oli jutt, millisest asutusest, millistest sündmustest, millistest suhetest, millistest väärtushinnangutest? Ajakirjandus jõudis oma, mõtleksin keerituses nii kaugele, et ühe ainsa karikatuuriga suudeti nagu, et teostada paleepööre Eesti NSV tippjuhtkonnas. Tõesti, see on ülim näide ajakirjanduse hiilgusest hiilgerollist tolles kummalises ajas. Uues situatsioonis uutes suhetes kus me oleme avanenud, nagu siin ka viidati Naabritele lähedastele, kaugetele, ajakirjanduse õpetuses ja kus ajakirjandus ise on avanenud maailma tuult teleglobaaltelevisioonile, satelliit-televisioonile, arvutivõrkudele kõikidele moodsatele, tehnilistele saavutustele, kus ajakirjandus muutub järjest läikivamaks värvilisemaks. Järjest edukamaks, paraku ometigi, nii et on asju, mida ei suuda õpetada ükski välislektor mida ei suuda omandada ühegi tehnilise nipiga, mida ei saa teada ühestki arvutipangast. Ja meil õigeid värve ei saa kätte üheltki reprolt. Ja see asi, mis tuleb endal välja arendada kuhu me peame jõudma, on mõtestuse kunst. Mõtestuse kunst, mis rajaneb mitte ühistel kontekstidelt vihjetel mitmetähendusliku seal vaid nagu ühes nii-öelda normaal reaalajakirjanduses rajaneb ta kõigepealt selgel täpsel fakti teadmisel usaldusväärsel informatsioonil, kuid kasvab sealt edasi kasvab sealt edasi uuteks ühisteks märksüsteemideks. Uuteks ühisteks aru saamadeks annab uue võimalusega eesti rahvale lugejale kuulajale-vaatajale. Mõista ennast mõista kultuuripoliitikat majandust ainult nii, nagu see meile siin Eestis on olemuslik ja oluline. Ajakirjanduse haridus ilmselt elab praegu läbi, mitte ainult selliseid, võiks öelda metoodilisi muutusi, nagu siin räägiti, uued punktid, uued nimetused, uued terminid. Ei ole kasu sellest, kui me õpime ära sõna Fitcher. Kui me samal ajal ei õpi tajuma ja analüüsima seda, mis elus toimub, sest Fletcher on žanr, mis tegeleb millegi muu kui ainult reporteerimisega. Kui ei ole tark kirjaniku, siis ei ole ka Fitcherit. Ei ole mõtet, õppida ära kõike seda, mida saab teha arvutiga. Kui ei mõisteta, et ajakirjandus juba oma olemuselt kuulub tekstide loomise kelda kunstide hulka ja tekstide loomise kunst on alati ka ilma arvutita olnud selle niinimetatud virtuaalse reaalsuse loomise kunst alati loonud ühe teise tegelikkuse, kuid alati olnud suuteline nägema vahet tegeliku ja tehistegelikkuse vahel. Praegu aga tundub, et just see uute võimaluste tulv on seda vahet hakanud väga kõvasti armastama. Ja väga sagedasti tundub, et me elame ja loome tehistegelikkust. Nii et me oleme kaotanud ära võime eristada seda sellest algsest tegelikkusest. Kui me räägime võimest eristada tegelikkuses neid suhteid, mis seal tõesti on siis ajakirjanduse jaoks on olnud alati väga tähtis üks suhe. See on suhe, mida kõige üldisemalt sõnastatakse ajakirjanduse vabadusena. Kas ajakirjanduse vabadus on negatiivne või positiivne suhe? See on üldisem filosoofiline küsimus, mida ikka vabaduse kohta küsitakse, kas see on vabadus millestki vabadus millegi jaoks? Kas praegune ajakirjandusvabadus, mis tõesti Eestis on? Ma ei oska öelda, kas maksimaalne võimalik, võib-olla võimalik, veel suurem vabadus ja kindlasti on, kuid siis juba sisemiste ressursside arvel mõtleks nii väline vabadus, mis ei pruugi alati tähendada sisemist vabadust, on praegu suurem kui ilmselt kunagi ka enne sõda. Mis aga selle vabadusega peale hakatakse ja missugune on selle vabaduse niisugune ülesehitav sisu. Entents ja missioon? See on küsimus, mille teine pool on ka see, milles taba ollakse. Kui ollakse vaba alluvusest ollakse sõltumatu võimust, siis on see vabaduse esimene ja oluline aste. Teine vabaduse aste on keerukam, eriti meie vaeses riigis. Ajakirjanduse vabadus, ajakirjanduse sõltumatus. Mitte ära ostetavuse mõttes tähendab vabadus sellest rahast, mille eest lehte raadiote televisiooni tehakse. Me teame, et sellise vabaduse saavutamine eeldab väga keerukaid reegleid. Nende suhete kohta aga eeldab ka väga selget eneseteadvust. Ajakirjanikel õnnestus. See eneseteadvus on Eesti ühiskonnas praegu üldiselt veel üsna algeline. Seda on väga raske saavutada. Ja kolmas vabadus on juba see vabadus, mis on seotud inimvaimu inimmõtlemise vabadusega. Selle saavutamine on aga veelgi raskem. Kuid ma julgen arvata, et kui me püüaksime sõnastada, milleks on vaja, et Eesti ajakirjandust ka edaspidi viiksid edasi akadeemiliselt haritud ajakirjanikud Milleks on tarvis, et ajakirjanduse haridus areneks-edeneks koos muu akadeemilise haridusega siin ülikooli seinte vahel siis minu jaoks on kõige kokku võtta vastus sellele just nimelt see ilma sellise hariduseta mis teeb vaimu vabaks, ei ole võimalik ajakirjanduse vabadus ka poliitilises ja rahalises mõttes. Ja ma arvan, et kui see on ajakirjandushariduse aluseks siin majas, kui me selleni jõuame, sest me ei ole nii kaugel, kui me selleni jõuame siis on järjest vähem põhjust küsida meil kõigil endalt. Kas mul on häbi, et ma olen ajakirjanik. On järjest vähem põhjust tunda, et ajakirjandus on kaldunud kuskile umbteele sellelt rajalt, mille lõid kunagi Eesti ajakirjanduse suured isad möödunud sajandil. Ja teistele kirjandus ikkagi liigub kõikidele rinka vonka eksimistele, vaatamata sellel teel. Mida meile teiega siin majas on kätte näidanud. Johan. Niisiis ma arvan, et ei ole hiilgust ilma aeg-ajalt viletsuse tundmiseta. Aga ma usun, et Eesti ajakirjanduse hiilgeajad nii tehnilises professionaalses, kuid veel enam tema kultuurilises vaimses mõttes on ees nii nagu nad on ka minevikus aitäh.