Lepime nii kokku, et me täna ja pealegi nii hilisel ajal väga tõsiteaduslikku juttu ei aja. On maailmas kolm ilusat eestikeelset häälikut. Ahhaa jäi, nad said kokku ja oligi koos, ilus sõnaahi. Ainult kolm häälikut, aga sõna, mis sõna. Siis tuli üks mees ja hakkas ära seletama, mida see sõna tähendab. See mees oli Karl August Hermann ja oma 1900. aastal ilmunud entsüklopeedias teeb ta seda niimoodi. Ahi on tun tud soojendav kivihunnik toas. Teda tehtakse kõige rohkem kivis telliskivist, pottidest ja kahvlitest siis aga ka rauast ja karrast, mis seest kividega vooderdatud. Ta tuleb kivialusele nii teha, et kes paid õõneks jääb ja tagast suits mitmel kõverusel korstnasse pääseb. Lõõride seinad soojendavad, kivisid, mis pärast, kui Kriska kinni pandud korterile sooja annab. Uuemal ajal tehtakse ahjusid üksnes nii, et ahju uks õhukindlalt kinni võib-olla pandud. Siis ei ole Kriskad vaja säärast ahju. Hüütakse hermeetiliseks ahju. Mida uhkemini. Ahi on tehtud. Mida kallimast materjalist, seda rohkem ta maksab. Kuid soojendus on igal ahjul, mis osava meistri tehtud. No näete, mis ainult kolm häälikut koos ära tegid. Terve soojendava kivihunniku tuppa, eks ole, sõna on üks imetabane asi. Ainuüksi selle lühikese sõna seletamiseks kulus ligi paarsada teist sõna. Sõna on tühine. Ja ometi on ta vahel vägevam kui tõsiasjade käega katsutav loogika. Sõna on õhk. Ning ometi võib ta õigel hetkel öelduna maailma pahupidi pöörata. Kuid suuremaidki purustusi tekitab ka ainult õhu rappumine. Friedebert Tuglas. On kottpime, sügise ladistab vihmarindelähedase võsa veerde on rühm üles rivistatud. Rakettide kauge kuma valgustab Heketi meeste tõsiseid nägusid. Komandör selgitab ülesannet. Aga enne kui liikvele läheb kogu rühm on vaja kaht meest, kes läheksid ees sinna ja kaugemalegi, kust tõusevad valgustusraketid. Vabatahtlikke leidub hetk teine. Kolmaski piinavat vaikust. Mina. Üks meestest astub ette. Muna on teine tema kõrval. Üksainus sõna. Aga elu ja surma otsustav. Väga raske oli seda lausuda. Aga nüüd on ta välja öeldud. Siirast usku SÕNA maagilisse jõusse ei väljenda mitte ainult arvukalt loitsud vaid üsna selgesõnaliselt ka meie muistne regivärss, kus metslaulusõnades murdub ja merimaaks saab, laulan. Mere maaksi meie kaldad heinamaaks, meie ääret karjamaaks meie põhjapõllumaaks. Hiljuti lugesin suure huviga soome keeleteadlase Armas saloneni uurimust maailma vanimate ametite tooted milles ta arheoloogiale tuginedes hoolikalt analüüsib maailma vanimateks peetud Sumeri-Akkadi kultuurile veel eelnenud kultuuri Mesopotaamias. Seal kasutusel olnud tööriistu ja nende nimetusi. Uurija näitab, et läbi aastatuhandete ja läbi mitmete keelte on sealt läänemeresoome hõimude keelde tulnud paar kultuuri sõna. Üks neist on raud. Selle sõna vanus oleks siis üle 8000 aasta eesti keeles leiduvate indoeuroopa keeltega ühiste sõnatüvede vanus võiks ulatuda kuni 7000 aastani. Niisugused sõnad on näiteks mina, sina, tema, kes, mis vesi nimi vedama Mõskma pada ja mõned teised. Kuid keeles on ka uhiuusi, sõnu kuu ja kulgema on eraldi võetuna muidugi vanad sõnad. Kuid liitsõna kuukulgur on vaieldamatult noori maid sõnu eesti keeles. Uutest algupärastest nii-öelda välja mõeldud tüvedest on üks noorimaid raal elektronarvuti, mille mõni aasta tagasi lõi Manivalde Lubi. Kas pole omamoodi kummaline, et keeles võivad rahumeelselt kõrvuti elada aastatuhandeid vana ja alles äsjasündinu. Eesti rahvas olevat üldiselt tuim, eriti meesterahvas. Üks Ladina-Ameerikast pärit külaline pani paar aastat tagasi väga imeks, et meie mehed vaatavad tänaval järele pigem mööduval autole kui ilusale naisele. Kui palju hellitussõnu võiks üks niisugune keskmiselt tuim tänapäeva meesterahvas ilusale noorele neiule välja mõelda? Vist mitte eriti palju, armas kallis, võib-olla veel mõne linnukese lillekese või armsa loomakese nime. Muistsete Eesti regivärssides, aga neiul üle paarisaja hellitus, sünonüümi seejuures palju imeilusaid, tüüpilisi Virb karjeviitsake osi, Ace kulles mari tammetõru, Kanet kõrreke nisuiva Kultki vahalat, vahakarva juuste pärast, luik, pea valge liniku tõttu, tõmmu täht, helmes, kael, kirju, piht, preesi, rind, rohepõld ja palju palju teisi. Ainult et mehed olid minevikus vist niisama tuimad kui praegu. Sest need ilusad sõnad on neidude eneste poolt välja mõeldud. Selle peale ütleb üks vanasõna, kes koera ahenda kergitab ja nii edasi. Need teised sõnad. Keeles on ka mingi omamoodi moejoon. Vanad sõnad, kuigi nad muidu veel asjad käiksid, kaovad ära ja tulevad uued. Arvatavasti siis ilusamad ja eredamad. Nii ligemale 3000 aastat tagasi ei meeldinud enam meie esivanematele oma sõna p vaid võeti kasutusele hammas. Ja siiamaani on ta kasutusel. Me ei ütle ju tänapäeval, et bi valutab ja lähme arsti juurde. Ikka hammas valutab ja kõneleme hambaarstist. Aastat neli 500 tagasi võis ehk kuulda niisuguseid lauseid. Taon suda, haid, mees aga haugutlema. Uudris tegi kiriku peki tühjaks ja nüüd on tuht hoones. Sõnad nagu suda tähendab täiesti haid. Õige päris Udris Kärmas, pekk, kiriku rahakorjamise karpe, kast, tuhk toone. Vangla on praegu hoopis tundmatud. Kuigi paljud nendest sõnadest võiksid ju käibel olla tänapäevalgi. Nii ilus, oleks praegugi ütelda, et ta sai raskeste nuheldud, sai viisteistkümmend, päeva tuht hoonet. Kuid siiski vanemad keelt võib tänapäeval teatud eesmärkide veel pruukida. Olgu selle illustreerimiseks üks näide. Johannes oli mees, kes sõjad ja mitmed muud Veletsused oma ajalikus elus läbi teinud oli. Tema oli kõigest sellest tululiku õppust võtnud ning oskas igast asjast rahulise meelega jagu saada. Kui tema ette mõni raskust rehvas. Kui midagi korrast ära oli, siis jäi tema ikka rahuliseks, sest et tema omas elus palju hullemat näinud oli. Juhtus ükskord ühes teemajas, mitte teed müüa polnud üksnes selget viina. Johannes, kes väga teevett oli himustanud, ei saanud selle üle kurvaks, vaid võttis rahulisel meeleli ütelda. Ükskord sõjaväljal, kui hirmus verekallamine just käimas oli, polnud kuskilt jooma ajaks vett saada, sest et lahinguplats üpris kuiv juhtus olema. Siis oli minu viina Plaskust otsate abi. Ja tema palus teemajas üht pudelit viina, jõi selle otsani ära ning läks ilma ära pahanemata oma teed. Teinekord laskis tema uued riided õmmelda aga meister oli kogemata kombel ühe püksisääre kolm verssoki lühemaks teinud kui teise. Selle peale võttis ikka väga meeleline Johannes ilma vihata, enda ütelda. Söödo pisukest viga, maksa mitte tähele panna. Ega ilmaasjata nurisemest tõsta. Kord sõjaväljal, kui hirmus vere Carlamine just käimas oli, viis üks lõhkepomm minu püksid jäljetumaks ära. Siis panin mina hobuseteki oma häbeduse ümber ning elasin priskes senikaua, kui moonavoorist uued püksid anti. Ja tema pani sinna jalga, kus püksisäär õige pikkusega oli ka massi. Aga sinna jalga kussaar, lühike oli säärsaapa ning käis nõnda ilma nurisemata ja vabal meelel oma ametis. Ehk küll rahvas naeris. Üks kord sündised vaga Johannes sööma, majasse oma kurnatud ihu kosutama läks. Talle toodi kausike leent ette, aga ümmardaja unustas lusika tuua. Johannes ei tõstnud mitte healt selle lohakuse pärast, vaid ütles omaette. Seda pisukest asja tohi mõistlik inimene mitte pahaks panna ega valju nurisemist tõsta. Kord sõjaväljal, kui kole verekallamine just käimas oli, oli minul katelok ja lusikas mõlemad võitlemise tuhinas ära kadunud. Lasin kokal suppi oma raudkübara sisse kallata ning rüüpas Insiisa ära. Johannes rõipas sööma majas ilma lusikat taga, nõudmata oma leeme ära. Ja aitas näpuga paksu kausi põhjast tagantjärele. Ning tänas, et niisugused tululikud kohad üleüldse olemas on, kus vehikese maksu eest neile toidust antakse, kelle kõht tühjaks juhtub minema. Veel sündised poes sooje mütse müüa polnud ehk küll kena talvine aeg Eestimaale tulnud oli. Kui nüüd Johannes ilma soojamütsita jäänud oli, ei heitnud tema meet, vaid ütles, lenda. See pisuke asi ei tohiks ühtki ristiinimest kurva meeleliseks ehk ägedaks teha. Üks kord sõjaväljal, kus otsata verekallamine järjest tuuris rikkus kurja vaenlase püssi lood minu mütsi hoopis ära. Mässisin siis oma pea kellaste jalannartsu sisse ning võitlesin kui tiiger, kas edasi? Siis otsis Johannes kodunt ühe ümbriku, mis kohve kannul üle pannakse, et see soe seisaks ja panin jänesele pähe. Ehk küll inimesed tema üle nalja heitsid. Ning sündis ka, et Johannesele pärast kahekümneaastast Pitka meelelist nurinat ootamist kena kroonu korter anti. Kui tema seal aset võtnud oli, siis leidis tema peagi mitu vigadust hetke märg sisse pandud laengute alla v et uksepragude vahelt Kavoori hobune ilma vaevata läbi astuda võiks ning nõnda edasi. Aga kas väga Johannes sellepärast valju nurinat tõstis? Ei, sugugi mitte. Tema ütles oma tasasel kombel nõnda. Oh, see oleks hoopis sündmata lugu, mitte rahul olemisest märki anda. Kui sõjaväljal sai vaenlase vastu seistud, siis elasime meie ühel meelel ning ilma nurisemiseta koobastes, mis punasesse unistasime. Eks see pole kroonu kortel, selle kõrvas otsekui üks loss elik Palazz. Ja vaga Johannes võttis ilma healt tõstmata edasi elada, nagu tema siiamaani ilma meelehaiguseta elanud oli. Ehk küll rahvas naeris. Ja kes saab maailma Alpis uut sulguda? Õpetus kui meil niisuguseid nagu väga Johannes on õige paksuste sigineks küll oleks siis meie eluvaga ning ilma meelehaiguseta ning saaksid kaebuste raamatut sootumaks ära kaduma. Rahvakeel meie murded on hästi humoorikad. Teaduste Akadeemia keele uurimissektoril on käsil suure rahvakeeles oma raamatu koostamine. Esitame oma pärimised sektori juhatajale Mari Mustale. Kui suured on murdekeele sõnavarakogud? Murdesõnavarakogud ulatuvad üle kolme ja poole miljoni sedeli, sellest aga valmistatava Eesti murrete sõnaraamatu. Kartoteek ligineb kahele miljonile sõna sedelile. SÕNA sisaldaks Antov murdesõnastik. Sellele küsimusele on küll väga raske vastata, sest sellist arvestust me ei ole suutnud lihtsalt teha, ma isegi umbkaudu ei söandaks praegu nimetada, aga sõnaraamat on kavandatud üsna ulatuslik, vähemalt viieköiteline. Võib arvata, et see sõnamärksõna tegi, hulk, küünib seal ikkagi tingimata üle 100000. Sõna-. Ütelge palun mõni murdesõna, mis teile eriti meeldiv väga ilusaid murdesõnu on, on äärmiselt rohkesti, aga kui võib-olla, et mõnda, mis parajasti Justi meelde välgatab nimetada siis kasvõi sellised nagu Loisutama vees edasi-tagasi liigutama. Keegi on sädemil erutatud, ärevil või tõhakas ennast täis, uhke, pahur. Võib öelda inimese kohta, et ta on Veller võrukael vembumees või leeverlaks edeva inimese kohta. Kirjakeeles õieti puuduv sõna on Tällima simuleerima haigus teesklema. Väga palju sõnu on ju tülitsemise riidlemise kohta. Aga murdee kartoteek pakub ka näiteks veel Nargutama tüli riidu norima. Murre oli meil vahepeal nagu põlu all tõsi küll, mitte teadusliku uurimisobjektina vaid kirjanduslikus mõttes muidugi ühtseks normeeritud kirjakeele suhtes on ta igand ja vastukaal koolis parandatakse hoolega murdejooni õpilastega isegi arusaadavalt seda tuleb teha. Kuid samas tuleks õpilastes austust, armastust äratada vanaisade vanaemaderikka ja ilusa keele vastu. Isiklikult inimesi, eriti kirjanikke, palju vaesemaks, kui nad pole kunagi lapsepõlves murret kõnelnud kui nad pole hiljem mõnd murret ära õppinud või muidu tundnud huvi murrete vastu. Sest murdekeele sõnavara on kirjakeelele ja ilukirjanduseks, kellele eriti ammendamatuks rikastumise allikaks. Murdekeelsetel lugudel on seda kordumatut, inimlikku lähedust, seda naiivset intiimsust ja kodu hõngu, mida kirjakeelne sõna kunagi asendada ei suuda. Sõna võib ka kuluda, kui teda hoolimatult pruugitakse. Halb on siin see, et me üht teatud sõna topime väga erinevate mõistete väljendamiseks ja kaotame sedaviisi mõistete ja nähtuste erinevused. Võtame näiteks sõna küsimus. Kui paljudes erinevates seostes ja erinevate mõiste sisude väljendamiseks me seda sõna küll kasuta. Köhomos tõsteti talle tõsidusega üles. Järelikult on ta midagi sangpommitaolist. Küsimus lükati edasi. Noh, arvatavasti on ta käru moodi asi. Küsimus on ammeldatut. Sel juhul on ta umbes nagu tühi viinapudel. Küsimus suri ära. Nüüd teda siis lahatakse? Küsimus on terav. Kindlasti on ta nõel. Küsimus on ülepääsmatu, siis tuleb ringi minna. Küsimust analüüsitakse, nähtavasti on ta keemiline ühend. Küsimus on füsioloogiline vajadus, sest ta võib ka pakiline olla. Küsimus kerkib. Ju ta siis on midagi uduja saiataignataolist. Küsimusel on imeilus figuur. Talle pööratakse tõsist tähelepanu. Küsimus on enneaegne. Ta nimelt sündinud kaheksandal raseduskuul. Küsimus on 200 grammi silti. Teda kaalutakse. Küsimus oli, nurgas. Kingiti Uku küünlajalg, me näeme nüüd küsimust hoopis uues valguses. Küsimus võeti teele. Ta on nüüd kaadriküsimus, küsimus poodi üles. Ta oli ülaltükk aega, nüüd võeti ta lõpuks maha. Küsimus ei osanud ujuda. Ta vajus põhja. Nüüd on ta põhiküsimus. Küsimus pandi kaela otsa. Ta nüüd meie peaküsimus. Küsimus jooksis 100 meetrit ajaga 10, null. Pole midagi imestada, see on ju jooksev küsimus. Aga küsimus on ka lihtsalt küsimus. Sel juhul talle ka lihtsalt vastatakse. Aga võib-olla vahepeal üks lugu ühest tatrast küsimusest millele vastust ei saanudki järgneda. Nii et Marion siis risti liivas antagu talle head hingamist. Ja vastab Kaarel. Juba aasta ja kaheksa kuud oli juba jaanist peale Gidev. Aga maadini pidas vastu. Veelkord minu käes. Mis seal siis nüüd kohe nii, püüan jutu mujale pöörata. Solbalgede Jomekad nii jalg paistab veel kerge olevat. Mees kergust, enam maja ümber veel koperdad. Sügisel sai veel katusele kirolitud, Harry kippus läbi sadama. Mõtlesin, ise on sellel botitamisele enam tolku. Olen ise site Sestütistki siia vaevalt keegi enam tuleb. Peks maja nõua oma. Võib-olla peab sinke veel palju aastaid katma? Ei, ma usu. Tühjaks on jäänud see elamine. Esiotsa oli päris imelik, tõusen hommikul üles. Polegi veel tuld pliidi all. Kus ta saabki olla? Pole ju eite enam. Kobin õues, tulen tuppa. Justkui silmanurgast Viirestab mari istub kolde eespakul, vaatan poole, ei saagi olla. Aga aastaid nii harjunud nägema, et seal istub kohe niipealuu sees, saabki olema nühid, olen harjunud nagu. Mis harjunud, aga kaua te siis koos elasite? 47 aastat. Ja aga lapsed ja tulevad ka ikka kodu käima. Jerry ikka käib sagedamini nagu vallalisem amet aega rohkem. Märt käiv vahel kolme nelja aasta tagant. Tüdrukutel, mis tüdrukud, nad enam, pere, laps nagu rohkem sabas. Igalühel oma elu ja mured. Kolhoosist pentsiga saad? Jah, Eeva, kõik. Mis mul selle rahaga nii väga enam teha ongi, kõht on ka täis. Piimatilga saan kolhoosist. Sealt saab ka liha osta. Silguleiva saan kooperatiivist. Kartulid paneb kolhoos maha. Ei, sellest küll muret pole. Aga aga jah, see aga maja on tühi. Marite ei ole enam. No ja eks seda teed peame ikka kõik käima lisanud selle peale mõttes lõpetuseks ning lohutuseks ühe korraga. On küll, aga eit oli ikka noorem. Mõtlesin, et tema peseb mind Lauzzil ja toob surnuaia pühaks hauale mõne lillevarre. Tuli hoopis vastupidi. Aga neid viitsida Marile Lil tuleb nii välja, et ta oli nagu kavalam haist, kavalust või? Muigab Kaarel. Eks ma viia ta elusast peast, neid lelle ju ei saanudki. No muidugi, kes talunaisele lilli kinkis. See oli hiljem, kui lapsed juba linnas olid ning sünnipäeval vaatama tulid, siis tõid. Palun vanasti seda sünnipäevade pidamist. Nojah, kui nad alles noorpaar olid, siis tuli Kaarel keskhommiku ajal heinamaad kimbu punaseid metsa maasikaid näpu vahel ja andis need marile. Need olid ilusamatki kui lilled. Nad istusid paargi uksele ning sõid mammud ära. Mitte nii, et üks mulle, teine sulle vaid kõik tehti pooleks. Esiteks hammustas noorik siis Kaarel. Aga siis tulid lapsed ning mammutsaid neile. Jaajah vastan mina, ma siis hakkan minema ja aitäh sulle mee ja leiva eest. Jaheks samme ja lennukesed veel elavad peale minu on. Need ei nõua enam üle jõutööd. Aitäh, aitäh ja nägemiseni. Lähen nüüd ja otsin Kamari haua üles, Deletan ning vinga sinu poolt terviseid. Kaarel ei vasta. Ta noogutab mulle keset kummelist õuemuru järele. Ta saadab mind pilguga kaugele Kadariku vahele kust jalgrada kirik laiali viib. Ma tahaksin kangesti tagasi minna Kaarlile silma vaadata ning esitada talle üks ebataktiline ajalehemehe küsimus. Ütle nüüd, kaarel seilasid oma naisega 47 aastat. Kasvatasid üles neli last, nägid häid ja halbu aegu rõõmu ja oli muret. Tüli ja rahulolemist. Kassa marid armastasid. Vean kihla, et niisugusele küsimusele Kaarel ei vasta. Ainult sellepärast, et see küsimus on ebakohane ja totter vaid sellepärast, et armastus võib olla ka nii üle väga loomulik ja lihtne. Et nagu ei oskakski talle seda suurt nime anda. Ligikaudu samalaadiline luguga sõnaga võitlus täiesti, mille vastu me küll ei võitle. Lausa koomiline on see, et enamikel puhkudel pole meil ju mingit võitlust. Asi on lihtsalt selles, et üks või teine töö tuleb lihtsalt ära teha. Sest üks tõsine võitlus eeldab kaht leppimatut aktiivset poolt, kes on kompromissitu kokku läinud sageli elu ja surma peale. Kui nüüd lubaksime endale seda lõbu, ajasime pisut pilajuttu võitluse kuritarvitamise ümber, siis saaksime tuua niisuguseid näiteid. Käitise õuele sõitis matusebuss sellesse laeti raamatupidaja ning kontoriametnike jäigastunud laibad. Direktor oli raske haavatut. Võitlus bürokraatia vastu oli viimaks ometi edukalt lõpule viidud. Kultuur koplist kostsid automaadivalangud. Lüpsjate karjatalitajad pidasid igapäevast võitlust kõrge piimatoodangu eest. Raevust meeletu kolhoosnik haaras vigla ning sööstis sõnnikuhunniku kallale. Viimane avaldas visa vastupanu. Toimus võitlus orgaanilise väetiseõigeaegse väljaveo eest. Mees viskas ägedalt vastu sipleva koni prügiurni. Tema võitles linna puhtuse ja heakorra eest. Kaspiri siire kinni. Ta võitles näriliste hävitamise eest. Korrektor luges veeru tõmmist ja tulistas pastakast. Ta pidas lakkamatut võitlust trükivigadega. Buss hammaste vahel ronis mees televisioonimasti otsa. Ta võitles kõrgete näitajate eest. Kuuenda c klassinurgas kasvas laipade virn. Neil olid halvasti edasijõudnud õpilased. Õpetaja suitsev, püstol peos, võitles täieliku õppeedukuse eest. Tootmise jaoskonna laoruumi ukse taga käis äge käsikähmlus. Rühm töölisi kaitses ust, teised püüdsid sinna sisse murda. Toimus võitlus peidetud reservide avastamise eest. Lektor võttis pükstel rihma ja kukkus hammustada püüdvat viinapudelit nüpeldama. Ta võitles kodanlike iganditega. Künkal oli positsiooni sisse võtnud haubitsa division, mis metoodiliselt tulistas sovhoosi sugupulli. Zootehnikud pidasid võitlust kunstliku seemendamise juurutamise eest. Igasugused korduvad, individuaalsuse kaotanud Haatule kulunud sõnad ja sõnapaarid iseloomustavad eelkõige niinimetatud ametlikku või kantselei keelt. Seda stiili praktiliselt kaotada ja see oleks lootusetu ja asjatu ettevõtmine sest arvatavasti ajab niisugune keel oma sfääris siiski oma asjad ära. Valvata tuleks aga, et ta sellest sfäärist välja ei tule, ei tükiks ajakirjandusse, kõnedesse ega mujale keele käibesse. Heldeke, järsku kodus hakkaksime kõnelema ametlikus kantseleile, kus keelepruugis või mis saaks meie kirjandusest kui me seal üle läheksime, kantseleikeele sõnavalikul selle asja näitlikustamiseks, tooksingi ühe proovi, kõik, mis teavad Mihkel Veske laulu kas tunned maad, mis Peipsi rannalt. Ametlikku eesti keelde tõlgituna kõlaks laul. Niiviisi kas tunned alamis Peipsi basseinist, kulgeb balti mere basseini ideni ja kanatoote kõrgendiku haljasalalt siirdub helgele Soome lahe. Siin tervitavad metsamassiivid nii palavalt siseveekogusid haljassöödamaid siin sademete toimel teraviljakultuuri juurdub ja päike on tihedas kontaktis kõrreliste ülaosaga. Siin areneb eesti rahvusest meestöötaja ja astub konkreetseid samme vabaduse poole. Siin kasvab heas toitumuses mainitud rahvuse kuulus naistöötaja ja valmistab end ette abielu registreerimisele. Siin võitlevad massid kõlvikute viljakuse tõstmise eest ja ületavad otsustavalt maha Must. Siin omandavad töötajad edukalt teadmisi ja saavutavad selles osas järsu murrangu. Oh võtkem vastu konkreetne otsus edasise meheksoleku kohta ja laulu käigus avaldage veendumust sas saavuta suurepäraseid näitajaid, koduma. Refrään oleks umbes nii. See on see territoorium, kus minu ja minu eelkäijate kiigutamist agregaat oli rakendamist leidnud. Sest väljendugem vokaalses esituses sa saavuta edasist edu. Kallis kodumaa. Carl Robert Jakobson on kunagi niiviisi öelnud. Keel on ühe rahva harimise kandja ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja on tema kõige kallim paranduskeel on, mis üht rahvast rahvaks teeb. Ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Hoidkem ja hinnake siis seda kõige kallimate pühamat, seda õhkkerged ja maailma pahupidi pööravad seda metsamurdvat seda inimliku mõistuse piiramatust ja kauneid tundeid äratavat. Seda ürgvana ja alati uuenevad meiega kauni emakeele kodust ja sooja sõna.