Nelipühi viimasel pühal oli Vargamäe ees peres palju müra ja mällu sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja neidusid. Ümberkaudsest peredest. Oli tulnud isegi pererahvast näha Vargamäe uut peremeest ja perenaist nende kodus. Nii mõndagi meest ja naist nägid Andres ja Krõõt täna esimest korda. Ometi oli neil hea meel, et neid vaatama tuldud. Et neid selle vääriliseks arvatud. Muidugi omast peast see rahvamurdvargamäel ei ilmunud. Pererahvas oli ise ikka mõnele nimetanud, et astuks pühade ajal nende poole sisse ja oli juurde lisanud, et hea, kui tuleks ka teisi noori ja vanu tahaks oma nurga rahvast ometi näha ja tundma. Nõnda oli sündinud jänni jäänud noor pererahvas külaliste Esmite peremeestele ja perenaistele antikambris süüagi. Sulase mehed ja tüdrukud pidid sellega leppima, et vahetevahel õues ja aida ees võisid õllekapast rüübata. Rikkalikult just tavaõllemärjukest ei olnud, aga siiski jätkus teisest sest neis puudus hulgalt. See tasuti omaduselt, kes janu ja öisel kippusid aina laulud peale. Humalavirnad kavatses peremees sõnnikuveoks jätta, et saaks õige sõnnikuvedu. Selle kohaselt ta siis ankru pulkagi puutus. Aga rohkem oleks ehk juba liiga teinud, sest nüüdki lendasid tantsupaarid puhastatud õuel maruhoos. Tüdrukud aina kiljusid, poiste käes ja seelikusabad võtsid keereldes veski viibadena. Tuult. Ei jäänud tulemata, ka rammu katsumine ei võinudki jääda, sest kõik tahtsid teada, mis loom see vargamäe noor peremees on. Muidugi ei mindud otseteed lahke peremehe juurde ja hakatud tal rindu kinni. Samuti ei võetud vägipulka pihku ega kutsutud võõrast otseteed sellest kinni haarama. Asja toimetati tasa ja targu. Algust tegid poisikeseohtu mehed, need kraaplesid ja jändasid, kuni sa ikkagist täied, mehed aga ikka tee otseseid alles aina sulaseid ja perepojad. Peremehed seisid kaua kõrval vaadates teiste nalja ainult pealt. Aga kui lõpuks leiti, et polnud kohal kõvemat meest kui üleaedse sulane Kaarel. Ja kui Pearu juba tähendas, et ega tema koaarle vastu keegi Soa siis polnud enam parata. Lagedale pidid astuma ka peremehed, kui nad veel üldse tahtsid kuuluda meeste kilda. Kes tahab tulla katsuma? Küsis Pearu, uhke sulane. Kas kõrvenurgas siis mehi polegi? Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme, mida ükski ei jaksanud lahti vedada. Kõigi silmad rippusid vargamäe eespere peremehel endal sest siin paistis olevat härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip suus, krõõda kõrval pingil. Teise pere peremees, kui katsuks õige sinuga, ütles Kaarel äkki, millele järgnes üldine. Naine, mis sina sellest arvad? Küsis Andres Krõõdal, nagu suusoojaks. Mis mina sellest arvan, vastas perenaine. Ärge riidu minge. Kes siis sellepärast riidu hüüti, mitmelt poolt see ju nali, pühade aeg. Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad, kahtles perenaine. Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale ja pistis ta siis tasku. Auks pandi konksu otsa. Jalad vastamisi, hüüdis Vargamäe uus peremees, nüüd. Nõnda sündiski. Paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati. Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks oma külge. Kumma võit, karjuti? Laskaarel, ütleb vastas peremees. Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol. Andrese juurde tahtis veel kord katsuda. Sellest mõistsid kõik, et kaotaja oli tema mittevastane. Laeva jõe äärde, seal on parem tugi, ütles Kaarel. Ükskõik, vastas Andres. Ka, nüüd lõppes vedu üsna ruttu. Ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud seletust. Kui Kaarel tahtis katsuda kolmat korda mis me tühja ajast raiskame, vastas vargamäe uus peremees pisut halvakspanevalt. Kuradi päralt, kas ma siis mees ei olegi või? Karjus Kaarel ägedalt vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima. Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega. Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks vedu lahti. Millega esimene katse oleks lõppenud, ei tea, aga enne kui midagi sai sündida, lipsatasid peremehe käe teki pulgast lahti ja annan endast täievedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlase üldine naer. Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis meest narrima oled tulnud või? Käed läksid kogemata lahti, muud midagi, vastas peremees ei sülitanud pihku. Siis sülita, ütles Kaarel. Muidu ei maksa mängida. Maksab, vastas peremees jäi sülitanud nüüdki, enne kui pulgast kinni võttis. Seda panid kõik tähele. Ometi kerkis Kaarli tagumik seekord nii kergesti, nagu polekski ta õieti murul istunud. Kõigi jahmatasid peaaegu. Kaarel ise tuli enam imestunud kui pahale. Sellepärast uskus, tema ju uskusid ka kõik teised. Et Andres oli esimesel korral ainult halba nalja heitnud. Ta oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile vingerpussi mängida. Teda teiste naeruks teha. Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulale mitte kordagi. Peremees. Selleks viimaks nii kaugele tahtis Kaarlile ühe käega tuule alla teha. Aga see häbi ei sulasel tulemata. Andres, olge oma Rammuga asjata uhkeldanud. Nüüd ei saanud Karel kuidagi muidu, kui pidi teise pere peremehel ka püksivärvli kinni võtma, sest selles oli tema peaoskus. Andres oli küll esiteks vastu ja vastu oli ka Krõõt uute riiete pärast, aga lõpuks polnud ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks. Mindi kokku. Kaarel oli lühem ja puges Andresele kohe rinna alla ajades jalad harkidena eemale. Peremees katsus nii ja teisiti, aga ei saanud kuidagi hakkama. Katsus sulast tõsta. Aga kuidas sa kurje tõstad, kui ta on sul rinna all? Teda tõstes peaksid ka iseendale tuule alla tegema. Nii kõva meest pole aga veel nähtud. Positi ja tammuti, kuid äkki välkusid peremehe jalad õhus ja järgmisel silmapilgul lamasta selili murul sulane risti rinnal. Oh seda menu nüüd sulaste keskel. Tüdrukud kiljusid, nagu oleksid nende eneste sussid õhus vihisenud. Rõõmu häält tegi pea arugi. Kaarli nägu hiilgas. Aga vargamäe eespere perenaine vaikis, vaikis ka peremees, kui ta maas tõusis. Nüüd oli tema käes kord tahta veel õnne katsuda. Järgmine pusklemine nõudis rohkem aega, sest peremees oli valvel. Ja kui Kaarel viimaks oma lükkega uuesti välja julges tulla, siis langesid mõlemad kõrvuti maha ja tõusid sama targalt üles. Sellest silmapilgust muutus kogu seisukord. Andres oleks nagu äkki Kaarli vigurid mõistnud ja ei kartnud neid enam. Ta hakkas peale tungima ja varsti virutas ta Kaarli maha. Katsuti mitu ja mitu korda, aga enam ei äpardunud Andresel mitte. Nõnda pidi sulane peremehele süli Pätsis alla vanduma. Neli pühid olid vargamäe ees peres tähtsaks sündmuseks. Siis tutvunesid nad ümbruskonnaga, neist said nii-öelda omad inimesed. Õllekannu kergitades küsiteldi Andreselt, millal mõtleb ta sõnnikut vedada ja kas teeb ta seda omasoodu või kuidas? Selgudes, et nii hästi tagapere kui aseme ja hundipalu võtavad selle töö enne käsile, kui vargamäe eespere Andres lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või kahe hobusega naabrite juurde päevi ette tegema kust siis omakorda inimesed ja hobused ilmuvad tema sõnnikut vedama. Nõnda said kõige raskemast ja mustemaks tööst nagu omasuguseid pidu ja lõbupäevad, kus üksteise võidu higistati loria Läti ja õhtul kas või tantsu löödi, kui paras kilk peas. Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat tulu loota. Ennem küll kahju karta, sest tema lautades oli vististi vähem sõnnikut kui ühelgi teisel naabril. Endisel peremehel oli niikuinii loomi vähevõitu ja neilegi ei raatsinud ta viimasel talvel põhku alla panna vaid vedas selle oma uuele kohale. Selle põldude Rammuks. Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe ees perre kuus hobust, nii et omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks kõik väljas. Et käesolevat tööjõudu õieti kasutada. Panija Andres peale lõunat kolm hobust kündma värskelt laotatud väetist sisse ajama. Peremees ise oli väljal maha laskmas, küll kaapis ta kaabliga ettevaatlikult tehes võimalikult väiksed hunnikud, jättes neile võimalikult harvad vahed. Aga ei ühti. Tükk kesa jäi tühjaks. Ainuke lootus, ehk saab sügise poole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet maha pildudagi. Tühja kesa näe, läks Andrese meel nukraks. Tundus, nagu oleks ta kellelegi ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahutas pisut meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta. See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka Borujam. Lõunat. Vahel oli teise pere Kaarel oma hargivarre juba katki murdnud. Mis Andresele tõendas, et rõõmu vett oli saadud tarbeks isegi liiga. Kui veel lisada, siis võivad ka teised hargivarred murduda ja nõnda jääks töö lonkama. Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see põllule laotajate kõrvugi kostis. Võib-olla just sellepärast, et mehed nii valju häälega hobuseid ajasid, sattusid ka laotajat Tui, nagu oleksid nad lilli noppimas võimarjule ja meeste häältele. Vastuseks kõlas hele naer ja kiljumine. Mida enam lähenes õhtu, seda enam valjenes meeste hääl ja seda heledamaks said naiste kurgud. Mõni seda teab kui valjuks ja heledaks vargamäe ees peres kõik oleks muutunud. Aga õigele Lõppes sõnnik laudast. Viimaste koormatega tulid tõstjad iseväljale, et oma silmaga näha, mis need tüdrukud seal kilkavad. Aga tüdrukud ei Gilganudki nii väga, kui mõni täismees tuli sõnnikukoormaga. Selle asemel lasti käed käia, nii et hoia silmad lendava sõnniku eest. Viimasena ilmus oma koormaga teise pere Kaarel. See oli mees, kelle järel Nilpasid tüdrukute keeled sest seal oli Äksi ja kuraasi. Vargamäe eespere peremehe vastuda neli pühis küll ei saanud, aga seda tüdrukud ei arvestanud üldse mitte. Minu oma on see viimane kallis, teise pere peremees, ütles Kaarel. Heas tujus. Lapp on see küll, aga pole parata, kui rohkem ei anta, vastas Andres. Küllannaks geenitas, sulane annaks juba hea õlle ja kange viina eest, aga otsas ei ole enam. Kui rohkem tahad, peab tegema. Otsas on ta õlut ja viin, ütles peremees. Seda leidub ikka veel ankrudes ja pudeli põhjas tilgake, arvas Kaarel. Kas ikka veel vähe saanud? Hüüti nüüd tüdrukute poolt vahele. Kisa kostab juba kirikuni, ütles oma pere May nagu etteheitvalt. Aga kellelegi isasel autagi kõrvad lukku pani, küsis Kaarel vastu. Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kiki. May kummardas, et oma magusat naeratust varjata. Kaarel oli tema killumis tähele pannud Kaarel võib-olla aimaski, miks mainenda kiljus? Kaarel viitsama koju küsis taga pere Miina endi sulaselt. Kosmosekodu on, vastas mees lõõpivalt. Isegi alles teise toanurgas sõitma, küsis tüdruk uuesti. Traavel väsind jatel Zidane, vastas sulane, nüüd tuleks nõnda, ütles tüdruk. Kuhu sa ikka tuled, kui mina ei lähe, lõpis sulane edasi. Ise aga pilgutas eespere Maiele Salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas Kaarel püsti vankrisse ning karjus. Sauga, kes on kõige enne. Mina hüüdis majja, oli krapsti vankril poisi selja taga hoides selle särgist kinni, et mitte kukkuda. Hobune pistis jooksu, teised laotlejaid jäid sinnapaika. Kaabligi jätsid teised maha, ütles peremees. Mis nüüd kablist saaks, aga tüdruku peale ütles saunatädi, kes Kalaotajate killas oli. Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõudnud. Ei, ta laskis hobuse üsna pikkamisi astuda. Ka jäänud ta püsti seisma, vaid võttis istet ja laskis Maie oma põlvile toetuda. Nõnda oli tüdrukul pisutki puhtam ja viisakam. Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale tulles. Nimelt tahtis ta Maiale öelda, et tema on enam kui nende endi Miina. Olgugi see noorem ta tahtis Maiale öelda, et tema meeldib talle rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatis kokku. Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist. Laskis selle ainult oma põlvel istuda, et oleks pisutki parem ja puhtam istuda sõnnikuveovankril anima paremaga lähedal ümber piha juhtis pahemaga hobust. Peaaegu oleksidki nad nõnda toa juurde sõitnud, ilma et Kaarel sõnagi oleks lausunud. Sest armuavalduseks polnud ta küllalt kumamisi. Ometi viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult. Mai, kus sa magad? Kaarel metsas kuuse otsas, vastas tüdruk kelmikalt. Kas aidas päris poiss ei sealaudas, naeris tüdruk. Või lakas villa vakas, naljatas tüdruk edasi. Ütle ometi, painas Kaarel. Otsi ometi, palus maid. Ma tulen täna, parem tule homme. Täna on etem. Ülehomme veel etem. Ma räägin tõsiselt, mai. Mul on nutt varaks, Kaarel, naeris tüdruk poisi põlvil. Tead, mis May ütles, poiss ei tea ega tahagi teada, vastas tüdruk. Omalaga, süda hüppas sees. Kui teeks õige pulmad. Ja sõidaks sõnnikuvankril kiriku, naeris May. Omal, aga tõepoolest peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu poleks nende vahel peale lõõpimisi midagi olnud. Kodus läks varsti mürgel lahti käte pesemisel, nimelt tuldi mõttele, et peremees peab kastma. On ju tema täna esimest päeva sõnnikuveos. Kastmine algas ainult käega pildudes aga peremees võttis veevanni ja kallas selle pildujaid kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks pöörab. Kogu õu oli äkki kiilumiste karjumist täis, sest igaüks kahmas mõne riista kätte ja vinnas teistele vett kaela. Oli see külm või soe? Joosti aeti 11 taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud märjemad, kui oli oma pere. May. Põhjuseks oli vististi see, et tema ise nii agar oli, teisi kastma. Aga tema pillutud veegoli imelik lugu. Kõik panid tähele, et oma pere Maie kasteveega on väga imelik lugu sest viskas ta, kuhu ta viskas. Ikka 100. ta teise Berg Kaarli kaela. Samasugune arusaamatu lugu oliga Kaarli läigatatud veega. Paiskada kas või vastu sinist taevast, ikka sorisevad sellest teise pere majja riided. Kõik, kes seda imeasja nägid ja seda nägid, kõik mõistsid, et Maielia Kaarel peab midagi olema või neil peab midagi tulema, muidu see olla ei või. Nõnda oli siis Maijastaks jumalamuidu hobu ohja songutanud suure kisa ning mürinaga koju sõitnud. Kastevesi jutustas teistele niikuinii. Varjatud saladuse. Aga asi oli üsna loomulik. Kaarel oli tugevamaid mehi, May, Matsakamaid, naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad silmad. Niisugused olid nad. Kui mai omale aidas kuivad riided oli selga pannud paistsid tema silmad Kaarlile veel sinise maine ja vaiksemana. Sellepärast ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi klimbisupp ja sealiha peaaegu pimesi sööma. Sest vahetpidamata piiruste Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma, niiet kõhule kippus liiga tegema. Mai selle vastu ei saanud toitu suust alla. Supi sissekastis lusikat ikka veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Ma ei oleks ehk supigi söömata jätnud, kui mitte temal, lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud. Kaarli lusika pärast kippus majja lusikas kaussi. Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas maie lusikas, klimbi Nelpas. Aga sellest polnud midagi. Mai oleks hea meelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse korjanud. Oleks korjanud külma veest, mis Kaarel talle õues kõigi silma all kaela kallas. Kui Kaarel peale sööki Maielt uuesti tema magamispaika küsis siis ei saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus. Tulen täna, ütles Kaarel, siis hääletan tule. Kaarel palus tüdruk. Sest ta kartis poissi veel rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt. Tulen täna, kui kõik on magama läinud. Maiel oli nii hea, kartes. Poiss tuleb kui varas öösel. Aga idauks on seestpoolt haagis, haakia obadus, tugevad. May võib kogu ööks haagi ette jätta, eks tulgu siis, poiss, tulgu Kaarel, küllap näis, kuis ta tuleb. Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning vabadus on nii tugevad. Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulumis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult kahju, et teda nii vähe oli. Sellest on tõesti kahju. Aga tulevaks kevadeks peab teda vähemalt nii palju olema, et kaheksa hobusega saab päeva otsa käristada. Tingimata nii palju selles sõnniku unistuses uinuski Vargamäe Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne. Samuti nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku vargamäel. Ainult Krõõt, Vargamäe noor perenaine. Temal ei olnud täna unistusi oma mehe kõrval. Tal on ainult tundmused, tema on tõesti perenaine, kellel on rasked kohused. Kui aga saaks liikmed välja sirutada, et homme suudaks õigel rajal tõusta ainult liikmed välja sirutada.