Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev. Ja kui mariga siis ei tule, siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, polnud talle endalegi hästi selge. Vähemalt poleks ta osanud seda täna sõnastada. Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis hakkas teda kuri kiusama, kes kiusanud teda varemaltki mari pärast nagu tullakse kurjust Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemel, nagu ta sinna heitnud üliriided seljas võttis seinalt lõksust pussi, pistis selle põue lahtiselt, nagu ta seisis, lõksus ja läks välja. Juss vaeseke ei saa ega saa rahu, ütles, kuna eit vanamehele aastal aega käib, mis sinul temaga asja, vastas Madis. Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti. Kuhu ta nüüd küll küll pidi minema õige Marit vaatama või? Raames ei vastanud selle peale midagi. Aga saunade eksis jussi läinud marit vaatama, sest sealt ta ju alles vähe aja eest tuli. Juss läks sama teed üle väljamäe, kus ta jooksnud jõulu keskmisel pühal, kui ta tõttas lumiste kuuskede vahele piiluma, kuidas tema mari sõidab pere Andresega kirikusse. Roosilise saani, punasekirju tekkija kõrgeloogaga, mis noorel märal peal. Praegu pimedas polnud tema rutt sugugi väiksem kui sel jõulu keskmisel pühal. Juss jooksis nii, et kopsud töötasid sepalõõtsad, Ena ise hoidis kramplikult pussi peast kinni esteks põues, nagu oleks teda pimedal väljamäel kellegi eest varjata pärast lausa õhus vehkides, et oleks soodsam joosta. Juss jooksis seni, kui jõudis sinnasamasse kuuskede vahele, kus ta oli piilunud jõuluajal lõõtsutades ajuti hinge kinni pidades kuulatamiseks romista varsti teele lähemale ja kükitas viimaks otsetee kaldale. Kahe paksu ning madala kuuse varju. Aga natukese aja pärast tõusis ta uuesti püsti, sest ta sai aru, et praegu pole tal ennast kellegi eest varjata. Hulk aegapidi ta siin kuuse varjus seisma, enne kui hakkasid kostma teelt sammud. Ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu. Just kükitas maha ja hoidis pussi, pead kramplikult peos. Süda kippus kui meeletu, peksma, kusagil üleval lõua all või mõnes muus paigas armastan teda tundvat. Kui ometi tulija enneaegu tema hirmsat südame peksmist ei kuuleks, siis oleks kõik otsas. Käi. Tulija ei kuulunud nähtavasti midagi, sest ta lähenes omasoodu, vahetpidamata ikka samm-sammu järele. Aina jalg jala ette. Nagu oleks tal aega küll. Imelikul viisil ei tulnud Jussil kuuskede varjus sugugi vähem mõelda või kavatseta, mis ta oma bussiga teeb või kuidas ta tõelikult talitab. Selle asemel nägi ta äkki enese kusagil kuuse all mille oksast silmusega nöör ja tema ning mari hoiavad kahekesi nöörist kinni. Just tahaks selle loo üle pikemalt järele mõelda, aga enne jõuab tulija ligi ja hakkab kuuskedest mööda minema. Paras silmapilk mõtlemata kargab juss kuuskede tagant välja, aga tema parem jalg hakkab lumest seisva alumise kuuseoksa taha kinni. Ta komistab, kukub, peaaegu, toibub ometi kohe ja jookseb üles tõstetud bussiga. Aga teine on jussi komistusajal ümber pööranud. Jääd tal kaitseks midagi käes ei ole, siis lööb ta jussi jalaga. Nõnda satubki jussi, buss talle peale poole põlve. Seega arvab uss, et kõik on nurjas, viskab bussi käest, hüppab üle kraavi metsa sügavasse lumme kadudes paksude kuuskede vahele. Andres jätkab oma teed kodu poole. Jussumas mööda sügavat lund välja äärde ja läks üle mäe, otseteed saunasihis. Lagedal põllul aedade ääres kandsid hanged. Aga kuigi nad poleks kandnud, ometi oleks uss vististi neist läbi roninud, ilma et midagi oleks tähele pannud. Praegu talitas ta nagu kuutõbine. Koju jõudes läks ta lehmalauda ette, seisatas seal üürikeseks, avas siis lauda ukse ja vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt millegis nõu küsida või lohutust leida. Aga see magas rahulikult, ei tõusnud üles isegi, sest ta teadis, et praegu pole ei sööki ega jooki loota on ju südaöö. Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas mäletses sulges siis ukse. Ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas ilmata seda oleks märganud. Läks lähedase kuuse alla, millel üks oks oli nii madalased ulatas seda kikivarvul tõustes puutuma. Siin võttis ta pükstelt nööri tüki, millel alles silmuse otsas. Eks olnud, hea, et ta jätsin. Mõtles jussi ilmuse kohta. Nüüd on valmis, pole tarvis teha. Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madista koidikul leidiski kui tahtis minna kuusikusse jumala asjade üle järele mõtlema. Sauna Jussi surm oli mitte ainult vargamäel, vaid kogu ümbruskonnas suureks sündmuseks. Andrese ja Pearu vahele langes ta tumeda varjuna paljude paljude aastate kestel. Võib-olla elu otsa nägi juba esimesel kokkupuutumisel, ütles Andres Pearule, teiste kuuldes. Said omale õppimise palga kätte saunauss poosenda ülesse. Ja Pearu kas ei osanud või ei tahtnud vastata. Aga ta vaikis. Mari oli, kui tapetud. Piim kadus rinnast tilgatumaks. Lastele pidi hakkama lehmapiima andma. Õnneks lüpsis peres kaks lehmani piima, jätkus pere jaga mari lastele. Marie, esimene mõte oli, kui võiks oma pea pista samasse silmusesse, kus oli Jussilgi. Kui võiks sama nööri siduda samasse kuuseoksa, siis oleks kõik mööda. Aga iga kord äratas teda neist mõtteist laste kisa ja nutt. Raske oli öelda, mõjus nõnda ainult ta oma laste häälitsemine või hakkas südamesse kinni ka pere laste karjumine. Üks oli kindel. Niipea kui ta kuulis lastele häält või tundis nende puutumist kadustel kohe silmist ainetine tühjusesse sihitud pilk. Ja silmi tulid selle asemel ikka pisarad. Need tõid pisut nagu kergendust. Kui ometi oleks võinud elu otsani sauna Mariks jääda, kes täidab vargamäel perenaise kohuseid? Mari tahaks seda teha nurisemata, kas võib palgata, kuid ainult võiks oma lapsed kaelakandja, eks kasvatada. Rohkem mari ei soovi. Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab vargamäele, perenaist ja iseendale naist sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta mõelnud ja mõttes määranud. Kõiki ootavad, rääkis Andres natukese aja pärast edasi. Et mis meie nüüd teeme, sest jussi põle enam ja minul on perenaist tarvis. Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või? Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne jussi surma teisiti olime. Sellepärast see kõik ongi. Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale krõõda jussi, surma kohmas mari, kes sellest hoolib, vastas Andres, kelle siin ilmas aega surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette. Marja ei vastanud. Peremees ei jätkanud. Liigvärske, oli haudadel alles muld liig värsked, südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalge üsna terveks saanud. Oodati kevadet. Mariga esimese lapse saades tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ameti oli vargamäel alles, kõik vana. Uued kambridki polnud enam kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad suuremad ja valgemad eluruumid kui Vargamäe Andresel. Nii ruttu veeres. Aeg ja muutuse elu. Talus sibas nüüd seitsme hingeline lapsekari. Krõõdal kolm tütart Liisi, Maret, Anna ja poega Andres Marilt poeg Indrek. Ja peale selle veel Jussi lapsed, Juku ja Kata. Nõnda siis võis selle poolest Andrese süda üsna rahul olla. Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud, neist polnud jumal tänatud, puudu Andrese ja krõõda ning jussi ja mari lapsed, olgu pojad või tütred, olid kõik tublid ja terved. Tulid küll vahetevahel haigused, sest kus siis lastelises peres ilma selleta saab. Aga need raputati nagu halb uni ihuliikmeist. Ainult köhast kurjast ei saadud iga kord nii kergesti lahti ja siis oli kuulda, nagu raiutakse Vargamäe ees peres aina puid. Mureks oli, et jätkuks, mis lastele hamba alla panna, sest suudi ahvatasid neil hommikust õhtuni. Mõni ajas isegi südaöös ilma tasemel lahti ja painas emal süüa. Ainuke, kes oleks nagu teisiti loodud, on väike Indrek kiigus. Aga küllap hakkab ehk temagi viimaks kaela kandma. Lassaga mari turgutab teda. Et see väike kõige nääpsuke seal siis paistab, vahel nagu ei näegi mari teisi lapsi aina hoolitseb, aga Indreku eest Ongi temaga suurem häda, kui teistega nii vanalt olnud. Ikka on teine pirin, nagu oleks tal midagi viga või puudu, ei anna teine õieti rahu ei öösel ega päeval. Liisi, kes peab teda kiigutama ja hoidma ning Maret, tema abiline on poisist surmani tüdinud sest ta ei rahuldu ju millegagi, seaded on nii või teisiti. Ehk kui ta veel otseteed karjuks, siis oleks teine asi, sest siis tuleks ema, aga ei, ta läinud rahutu köögisele viriseb. Ja et lapsest silma pilguski vabaneda ja Liisile Marretil nii mõnigi kord muud pääseteed kui peavad teda vahetama, vahel näpistama. Mitte väga kõvasti, sest siis jäävad märgid järele. Aga ikkagi peab, muidu ei saa kuidagi. Näpistamist kannatab aga Indrek naeruväärt vähe, nagu arvavad Liisi ja Maret, kes ainuüksi on pühendatud lapsehoidmise saladustesse. Kui sutaja Äiuta teda nii palju, kui tahad või lase kiigu vibuotsas kas või vastu lage käia, nii et laps aina hüppab. See midagi ei aita. Ikka lõugab teine, kui pisutki teda näppudega puutuda. Iga kord, kui laps nõnda lõugama hakkab. Ilmuv ema võtab lapse väheks ajaks oma sülle vabastab hoidja, kes pistab silmapilk minema, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul. Mari isegi tundis, et Indrekuga oli raskem kui teiste lastega. Andres Jakaid tagasiside õhtuks sedavõrd, et nad jäid magama, nagu oleks neile rondiga pähe löödud. Suurematest lastest rääkimata. Nõnda lamasid nad hommikuni, kus silmaluugid avanesid uuteks askeldusteks. Indrekul oleks nagu linnuuni jooksul ärkab mitu korda ja äratab Kamari. Sest temalgi oleks nagu linnuuni. Vaevalt saab laps ennast liigutada, ilma et ema seda kohe ei kuuleks. Ometi peab hommikul õigel ajal jalul olema, sest kari ootab väljalaskmist maja töö tegemist. Ja kui olekski veel endine töö. Aga vargamäel töö aina kasvab. Kui tal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama lühendavad emal nii mõnegi jalatäie. Õhtuti tunneb mari mõnikord, et luud-liikmed polekski nagu tema luud-liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnustama tasemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli ja kapsaaiavahet. Töö on kasvanud ka Andresele. Kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud. Ennem kahandanud peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata siis ütleks ta vististi, et vargamäele tulles Andresel veel niisugust pihta ei olnud. On kasvanud suude hulk toas, kui ka laudas nõudes aina pea- ja kõhuvarju. Pole muud kur koogi, uut põldu ja puhasta rägust uut niitu. Muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki ühte, kui teist on seda teinud kogu aeg Vargamäel. Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või unistuse teostuseks. Nüüd teeb ta seda juba nagu mõnda harjumust või paratamata tarvidust. Ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallata ringi nagu orav rattal puuris. Kasvab põllu- ja heinasaak peab loomi juurde muretsema. Muretseb taga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal nõnda vahetpidamata tai all lõpmata. Kasvata kõik kas või 10 ja sajakordseks ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puutud käega maamulda, avanevad arvamata võimalused ainult tööd, tööd muidu ei sünni midagi. See juhtus lõunat, kui kari kodus oli. Ema võttis väljal varaseid kartuleid ja Andres ning Indrek olid kahekesi temale sinna järele läinud, et teda aidata. Aga selle asemel hakkas indrek värskes mullas ei tea, mis tegema ja andres teda kiusama sest tema ei võinud kannatada, et noorem vend midagi omaette nokitseja teda nagu mikski ei pannud. Andres tahtis ikka liikuda Iker vähelda, mitte aga nokitseda, nagu armastas seda Indrek, kes langes ise seejuures oma mõtetega nagu kuhugi teise, ilma, mis vanemale vennale arusaamatu ja vastuvõtmatu. Nii sagedasti pidi Andres Indrekule ütlema. Jäädhjus kordama, küüditamine, tule, hakkame midagi tegema. Tegemise all mõistis Andres ikka mõnda toimetust või mängu, kus oli vaja jõudu pingutada, joosta ja hüpata nii, et särk seljas leevendas. Et tal üksinda igav hakkas, siis sundis ta Indrekut kaasa tegema. Enamasti heitis venna tahtmisele alla. Aga ema juuresolekul oli ta palju iseteadva julgem tahtes, nagu siin kõike alandust maha pesta, mis ta metsas vanemalt vennalt pidi kannatama. Kusjuures täna lõpuks sinnamaale läks ta Indrekul mütsi peast kahmas sellele peoga mulda sissepanijate raskem oleks ja ta siis kaugele kartulisse viskas, kaotas Indrek igasuguse kannatuse. Näojooned kiskusid imelikult kokku ja hambad Gregisesid suus, kui ta maast paraja kivi kahmas ja otse pimesi sellega Andrese pihta virutas. Aga see, kui tugevam oli julge, rahulik ja leidlik. Niipea kui nõrgem oma kivi minema saatis, laskis vanem vend kartulimullale kõhuli ja kivi lendas täie hooga temast üle emale külje peale, kes Andrese selja taga kummargil maa seest kartuleid kaapis. Andres naeris, sest ta ei pannud alguses tähelegi et mari oli hingetult kartulikorvi kõrvale värskele mullale langenud. Indrekul silmade ees kõik mustaks. Pilkases pimeduses võisid ainult mingisugused kiud, peened palavad välgud. Kas said külge, küsis Andres temalt pilkavalt. See küsimus tõi Indrekule aru tagasi. Nähes, et ema enda korvi najale juba istukile ajab. Armasta meeletuna Andresest mööda ema juurde ja hakkas kahju. Ema oigas Aietas Indrek visklaste mees Crumplikest õmmetes nägu vastu mulda. Nähtavasti ei söandanud ta ema puutuda. Mis sul arus ameti all, lausus ema viimaks pojale. Tahtsin Andresele, tema kiusas nuuksus poissi hingetult. Sina seal pöördus ema nüüd Andrese poole, kes seisis eemal, longus peal. Kas sul häbi ei ole väiksemat ühtepuhku kiusata? Mis sa tast tahad? Mari katsus end üles ajada, aga ei võinud. Valus oli. Tõusis viimaks põlvili ja tahtis hakata nõnda kartuleid võtma, sest aega viita polnud võimalik. Nüüd sai Indrek nii palju julgust, et kargas maast ja langes emale kaela. Jahi, karjus Mari, sa teed mulle haiget. Jällegi langes poiss maha, aga seekord surustama näo ema mullasesse rüppe. Nüüd ei saanud muidu, kui pidi poja sassis ja pulstunud juukseid silitama. Kui su müts on, küsis ta poisilt. Andres pani mulda täis ja viskas kartulisse nuuksuse indrek. Ah siis sellepärast, lausus ema. Vaene, vaene poiss, mis sa küll pead kannatama, rääkis ema haletsevalt poisipead silitades. Silmad tulid omal vett täis, nii et kõrvaltvaataja arugi poleks saanud, kes kummagile haiget teinud. Kas poeg emale kui ema pojale? Raske oligi mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam. Sest kui ema kannatas saadud hoobi ja oma poja alanduse pärast siis tuli poisil nii painajalikult elavalt meelde, kuidas ema kord vimma pihaga oli seisnud keset õue isa eespool haugu hobuse üles. Viskamise tagajärjel tundus poisile äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud vaid tema ise, kuigi ta lammas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt. Aita mul nüüd kartulikorv täis võtta, sa viitsid mul hulga aega ära, ütles ema viimaks Indrekule. Andres seisis natukene maad eemal ja vaatas pealt. Siis läks ta sõna lausumata toa poole sest äkki tundis ta enese siin võõrana. See aimdus oli tal täna esimest korda. Aga tulevikus ei saanud ta temast enam kunagi päris lahti. Ikka seisis tal silma ees, kuidas need kaks minnes sinna kartulimaale olid jäänud. Selle tõttu kadus tal endine tahtmine Indrekuga vaielda või teda kiusata. Tuli ka nüüd veel nende vahel nääklemised ette, aga vahekorra teravus oli kadunud. Igaüks kõndis nüüd oma rada. Tahtis Indrek üksinda nokitseda või suikuda. Siis leia Andres tema peale käega. Olgu, lausus ta endamisi, mis mul tast on? Indrek oli juba varemalt mingisuguse imeliku hellusega ema küljes rippunud aga sellest viimasest sündmusest saadik kartulimaal muutus hellus härduseks. Kamari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese esimese poja poole. Indrek oli marile tema suurim valulaps. Tema sigitamine ja sünd seisis jussiga ja selle surmaga kõige lähedamas ühenduses. Marinali vahel tundmus, nagu oleks ta Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne jussi surma. Ja nagu oleks surm just sellest sigituse alusest tekkinudki. Nõnda sai tema esimene poega Andresega talle samal ajal õnneks ja ka piinavaksete heiteks. Maast madalast näis poiss seda aimavad nagu oleks ta sellest teadlikuks saanud mitte ainult ema rinda imedes vaid juba enne sündimist ema jõus. Elusündmused olid seda aimdust ainult süvendanud. Praegu kuni haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat nägu näha ilma esse, tema rinnas ja kurgus valusaid pitsutusi poleks sünnitanud. Kas ikka veel teeb see koht haiget põista veel aastate pärast emalt pärida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga virutanud? Ei rumal laps, vastas mari harilikult. Emal on muud mured. Sa räägid muidu nõnda, sa ei taha mulle, tõtt-öelda ma tean, ajas poiss vastu. Ei, ma räägin tõtt. Mul on teised mured. See koht teeb ju ka vahel haiget, aga sellega olen juba harjunud. Ei pane enam tähelegi, seletas ema. Kas alati teeb haiget? Ei, mitte alati, vaid kui teisi ilmu tuleb, siis nüüd jällegi räägi tõtt, arvas poiss nukralt. Ma tean, see kohta omati haiget. See oli ju nii suur ja raske kivi. Sest ajast, aga nüüd ma enam sugugi Andrest ei salli. Andrese nisu vend, ütles ema, teil on üks isa. Olgu, vastas poiss ikka ei salli. Tema pärast viskasin ma selle kivi. Sest pole ühtegi, lohutas mari poega. Ära enam nõnda visk. Andresele virutan ikka, kui ta muidu ei kuula, kinnitas poiss. Viskad viimaselt maha, arvas ema maha, nüüd siis sellepärast, ütles Indrek umbusklikult. Tema on minust suurem ja tugevam. Armas laps, räägi nõnda, manitses ema. Andres hakkab viimaks ka sind kividega pilduma, mis siis saab? Tema peksab mind rusikate ja kepiga, muidugi. Vastas poiss. Selle peale ei osanud mari midagi öelda. Ohkas ainult.