Tere päevast hea raadiokuulaja, Kessa juhuse tahtel või teadlikult oled häälestunud oma raadiovastuvõtja tänasele ooperigurmaanide saate lainele ja mul on erakordselt hea meel ja suur rõõm oma külalisena tänasin tervitada ühte võluvat daami, kes Eestis küll väga tihti ei käi, kuid viimased 15 aastat on teda siin peaaegu igal aastal näha olnud teatud tegevusega, mis ei ole väga kaugel ooperist. Võiks isegi öelda, et ta on nii-öelda ooperite ooperi ühe võrratu autorigeeniuse. Richard Wagneri suur asjatundja ja spetsialist. Tere tulemast täna stuudiosse rahvus tõelise Richard Wagneri ühingu viitsepresident, Hannoveri muusikaakadeemia professor Ewa Märtson. Tere. Tere. Teadmiseks siis raadiokuulajale, et meie tänane vestlus saab loomulikult teile kaunilt ära tõlgitud, aga, aga Prova Märtsoni emakeel on saksa keel, nii et lubame tal seda siin lahkelt kasutada. Mina jään aga oma koduse eesti keele juurde ja, ja püüan olla vahendajaks tänase jutuajamise juures. Mida endast kujutab Richard Wagneri ühing, mis on ju ülemaailmne ja mis koondab endas 40000 liiget üle maailma ehte põgusalt räägiksite, sellest ühingust ja tema tegevusest. Richard Wagner oli suur maag, kes suutis inimesi sütitada. Ta ei osanud mitte ainult inimeste taskutest raha välja meelitada. Ta oli ainuke helilooja, kes ehitas oma teatrimaja. Ta ei olnud ainult ehitaja. Ta oli helilooja, kelle muusika vaimustab inimesi kogu maailmas tänase päevani. See oli Richard Wagneri idee anda noortele inimestele võimalus tasuta kuulata muusikat oma teatrimajas. Iidekesid Wagneri ühingud, kes maksavad selle eest, et noored andekad inimesed saaksid igal aastal sõita Bayroiti. Olen väga õnnelik nende aastate üle, mil ma olen siin laulu õpetanud ja olen õnnelik, et on õnnestunud Eestis asutada kaks Wagneri ühingut väiksem Tus ja veidi suurem Tallinnas. Seega saame tervitada eesti noori muusikuid Bayroitis. Seda mõeldes Richard Wagneri ideele. Richard Wagneri-st on kirjutatud tuhandeid, kui mitte sadu tuhandeid raamatuid tema kohta on ja tema muusikaga on välja antud meeletult palju plaate, teda uuritakse, teda ülistatakse. Võiks isegi öelda, et, et see on omamoodi kogudus või kirik või religioon. Jumalaks on Richard Wagner. Aga küsiksin nüüd nii-öelda asjatundja enda käest, et milles tema arvates seisneb üldse Richard Wagneri kui, kui muusiku kui helilooja kui mõtleja kui filosoofi, teerajaja mitmes mõttes, milles tema fenomen teie arvates seisneb? Ma arvan, et Richard Wagneri fenomeni tõelistesse sügavustesse ei suudeta kunagi tungida. Selle põhjuseks on muidugi eelkõige tema muusika. Ta oli helilooja, kes kirjutas kulgevat muusikat. Seetõttu on inimesi, kes ütlevad. Richard, Wagneri muusika vapustab mind, ma pean seda kuulama. Samas on ka neid, kes ütlevad, et see muusika on jube. Nad tunnevad puudust aariatest. Niisiis on olemas kaks suurt vastaspoolt. Richard Wagneri fenomeni pole võimalik põhjendada. See on kui ammendamatu lätte. Öeldakse, et maailmas on kolm inimest, kellest on kirjutatud rohkem kui kõigist teistest. Need on esiteks jumal. Teiseks juba Richard Wagner. Kolmas isik on igal maal erinev. Richard Wagneri-st on kirjutatud palju doktoritöid, on olemas tohutult uurimusi. Miks see nii on? Mul pole sellele küsimusele vastust. Ta ise tegeles filosoofiaga metoloogiaga Kreeka õpetustega vabaduse ideedega. Kogu tema elu saatsid teda loomad. Võib-olla on see loomasõpradele meie kuulajate hulgast päris huvitav fakt, et Wagner oli üks esimesi loomakaitseühingute asutajaid. Nüüd ma ehitan sellise küsimuse, mida ei tohiks võib-olla üldse esitada, sellepärast et sellise Wagneri asjatundjana ja loomulikult te peate juba oma positsiooni oma ameti suhtes olema sellele isikule väga lojaalne ning armastama jumaldama iga takti, muusikat, mida ta on kirjutanud ja vaieldamatult ta kindlasti seda ka teete. Aga ma söandan küsida, et äkki siiski tema loomingus on mõni selline lemmikteos või lausa lemmikmeloodia teie jaoks, mille kuulamist te tahaksite jagada ka eesti raadiokuulajaga. Kahjuks pean teile pettumuse valmistama. Mul ei ole lemmikmeloodiat. Võib-olla on põhjus järgnevas. Minu vanaisa oli suur laulja, ta pidi leiba teenima. Muidugi, kindlam on ametis töötada. Lauljana oleks tol ajal olnud suur seiklus. Ta armastas Richard Wagneri muusikat üle kõige. Mulle on jutustatud ja üsna pea pärast sündimust haigestusin ma raskesti läkaköhasse ja oli oht, et ma ei ela seda haigust üle. Köhisin ööd läbi, see oli vanaisa, kes võttis mu kätele ja laulis mulle vaagnerit. Peamiselt loengreeni. Tan Hoiserit. Loomulikult ma ei mäleta seda kõike, ise olin siis vist alles pooleaastane kuid usun, et see oli alguste algus. Rahunesin laulu saatel kiiresti. Mitte ainult sellepärast, et mind sülle võeti. Vanaisa oli ilmselt see, kes andis mulle mu esimesed meloodiad. Olen liigutatud, kui kuulen loengrin eelmängu samamoodi liigutatud, kui kuulen Partsifali. Praegu kuulan ma suure naudinguga Wagneri muusikat ja ammutan jõudu igast tema teosest. Kui küsiti minu lemmikooperit, siis selleks on ja jääb Tristan ja Isolde. Ja järgmise muusikalise näitena siis kuulamegi katkendit Wagneri ooperis Kristjani Isolde mis on liigutanud paljusid südameid üle maailma ja ka on liigutanud väga minu kaasvestleja professor Eva Märtsoni südant juba varajasest noorusest peale. Loodame, et liigutab ka teie hingi, südant ja meeli. Proua Märtson olen kuulnud ja olen tegelikult ka ise kogenud, et Wagneri muusika, tema, tema omandamine, tema kuulamine ei ole tegelikult kergete killast. Et selleks on vaja teatud ettevalmistust, võib-olla vilumust muidugi ennekõike selleks on tarvis soovi ja suurt muusikaarmastust. Aga öelge, palun. Wagneri nimi on, on iseenesest juba märk, ta on mingisugune mõiste, ta mingisugune fenomen, paljud seostavadki teda kui ääretult keerulise muusika ääretult keeruliste süžeede ka ooperis ning võib-olla väldivad isegi kokkupuudet nendele, on võib-olla kergem omandada või kuulata Viini klassikuid. Verdi Stretasid selliseid meeldejäävaid meloodiaid, mida te soovitaksite Ühele noorele inimesele näiteks või, või miks mitte ka kogenemalen inimesele, kellel oleks siiras soov vaagneritama muusikat tema maailma pisut lähemalt tundma õppida et milline võiks olla selline leebe soovitus, kust alustada? Seda küsimust esitatakse tihti, sellele vastata pole üldse nii lihtne. Richard Wagner oli autoti takt. Ta ei olnud kunagi komponeerimist pinud. Ta oli võtnud natuke klaveritunde, see oli kõik. Räägitakse, et ta mängis väga halvasti klaverit ja laulis kohutavalt. Ikkagi mängis ta kõike, mida ta kirjutas ja laulis kõik ja mida ta kirjutas. Pealtnägijate tunnistuste kohaselt oli see väga koomiline kuid ta tegi seda tohutu sisemise veendumusega. Kui ma tänapäeval püüan noortes inimestes äratada vaimustust Richard Wagneri muusika vastu, siis üritame olla samasugune, nagu oli helilooja. Ma räägin sama intensiivselt muusikast kõigepealt sisust. Siis demonstreerin tema kuulsaid motiive. Richard Wagner oli esimene, kes osutas muusikaga järgnevale. Ferdi tegi väga lihtsalt. Ta andis kuulajatele imelise meloodia ja palju mitte midagi enamat. Verdi mulle andeks. Richard Wagneri muusika seevastu on nagu vaip hea kõrvaga kuulaja tabab sellesse vaipa kootud üksikuid motiive. Muidugi pole meil alguses nii tähelepanelikku kõrva. Siin tuleb kuulajat aidata. Ma teen seda alati enne Wagneri muusika kuulamist või enne Bayroiti sõitu valmistama noored muusikud, camu ühingu liikmed ette. Ma tutvustan neile motiive, kuulame koos muusikat. Ma juhin tähelepanu Wagneri kuulsale motiivi tehnikale. Inimesed õpivad kuulama. Wagneri muusika juures on see esialgu pingutav. On ju palju mugavam, kui ei pea midagi kuulama. Võib-olla olen ma siin natuke sarkastiline. Aga kui me õpime kuulama, on see muusika äärmiselt erutav. Ka meie Wagneri ühingu põhikirjas seisab, et ühingute ülesanne lihad Wagneri teoseid ja muusikat inimestele lähemale tuua ja selgitada. Seda peab tegema. Me ei saa lihtsalt ooperisse minna, kui me ei tea, mis seal muusikaliselt toimub. Vastasel juhul on see kõik liiga vali. Liiga pikk ja publik ei taha mitte kunagi enam vaagnerit kuulata. Lihad Wagneri tule meie juurde Verdi nagu Berliini või Rossini. Vaid meie peame Wagneri juurde minema. Selleks on aga vaja huvi ja palju aega. Kuna tänase ooperigurmaanide külaliseks on professor Ewa märts on rahvusvahelise Wagneri ühingu viitsepresident, siis loomulikult on meie muusikalised näitajad tänases kes just selle helilooja sulest, aga et Wagner ja, ja ka teda interpreteerivad muusikud võivad olla ka lõbusad ning ei ole sugugi selline raskemeelne raskekoeline muusika. Selle tõestuseks olgu järgnev muusikaline näide. No mida teie Wagneri spetsialistina ütlete siis sellise Wagneri interpretatsiooni kohta, kas see, mis me kuulsime, oli pühatuservetus? Richard Wagneri muusika ja Richard Wagneri isik suudab kõik välja kannatada. Kaagnerist on tehtud tohutult karikatuur rohkem kui kellestki teisest. Tema muusikat on tihti karikeeritud. See meeldis vaagnerile. Kuna Bayroitis oli talvel liiga külm, veetis ta talvekuud Veneetsias. Ta käis meelsasti Markuse platsil. Seal esines pandade muusika. Õigupoolest üsna keskpärane kapell. Alati kui vaagnad nurga tagant nähtavale ilmus, mängisid nad tema muusikat enamasti midagi. Tan Hoiselist loeng liinist. Vaagnel seisis selle kesise oskusega kapelli ees ja rõõmustas. Mõnikord, kui mäng liiga valjuks läks, tõstis ta käed ja ütles. Mu härrad, mängige vaiksemalt. Minu muusika ei ole nii vali. Ta talus seda kõike hästi ja ma arvan, et täna istub ta üleval oma pilved peal ja naerab tihti selle üle, mida me tema muusikaga ette võtame. Wagner ei olnud sugugi kuivik ja legendid, mis levisid nii tema eluajal temast kui ka peale surma on, on muidugi võrratud ning usun, et peaaegu kõik inimesed teavad seda. On ta siis anekdoot või tõsi, et kui Wagner hommikuti tavatses ärgata ning oma oma hommikumantli kinni nööpis peegli ette seisis ja imetles oma peegelpilti, siis ütles, et Riho, vaata, sa oled geenius. On see nüüd legend või tõsi, seda keegi ei tea, sellepärast et ta oli seal oma peegelpildiga üksinda, aga, aga küllap küllap sõbrad, kolleegid, miks mitte ka vaenlased on, on sellise legendi lendu lasknud. Aga ma tahaksin küsida järgnevalt hoopis hoopis tõsisematel teemadel, tema üheks suureks sõbraks ja mõjutajaks ilmselt ka oli Friedrich Nietzsche. Ja nüüd kui me rääkisime geeniusest ja üliinimestest ümber Müncheni tõesti, et kas, kas sõprus võib-olla ka maaklerile endale mõjus niimoodi, et ta pidas ennast üliinimeseks geeniuseks juba oma eluajal ja kas see, kas see hakkas talle ka pähe, kas ta oli, kas see oli normaalne inimene? Et midagi saavutada, peab endasse uskuma, et midagi suurt korda saata. Peab ennast ületama, et midagi ülisuurt korda saata. Ta peab olema hull. Ma arvan, et Wagner oli hull selle sõna heas tähenduses. Ta ei olnud sel tasemel, kus me oleme, kõik, ta oli erandlik nähtus. Ainult nii saab selgitada tema erakordsus, tema muusikat. Ta oli inimene, kes lõi nii palju rongide ringi Partsifali, kes töötas kogu elu Kristuse ainelise ooperi kallal kes tegeles filosoofiaga. Uuri šopnhowerit, nyydschet tegeles India õpetustega. Pruugib vaid heita pilk tema kodumaja, vaan Friidi raamatukokku lugeda koosima Wagneri häälikuid, et teada saada, missuguste teemadega kuulsime, vihad, vaagnad tegelesid. Kes elab, niisugustes sfäärides ei saa normaalse eluga enam midagi peale hakata. Olen väga rõõmus, et Richard Wagneri oli selline toetaja nagu kuningas luud vis, kes hoolitses selle eest, et Wagneri oli ka luksust, oli raha, millest elada ei suuda midagi suurt luua aastakümneid kestvas vaesuses. Me langeme ahastusse ning jääme haigeks. Vihad Wagner sai sellest hetkest üleni, kuningas oli õigel ajal tema soove täitmas. Seega on see Baieri kuningas teeninud ära tänulikkuse. Samas ei tohi me unustada, et teatrimaja ehitamiseks antud raha maksis Wagneri perekond viimse penni tagasi. See on fakt, mida leiab vähestest raamatutest. Tihti tunneme teda ju kui suurt Pillet kuid me ei tea, et hoolitses oma esimese naise minna eest tolle elu lõpuni. Minna tegi vaagneriga koos läbi kõik alguse aegade võitlused. Hiljem nad enam ei kohtunud, kuid Wagner aitas teda lõpuni. Need on faktid, mida tihti ei mainita, sest nad ei sobi kokku pildiga, mis on paljudel vaagnerist. Seepärast olgu need siin esile toodud. Eelneva jutu muusikaliseks tõestuseks kuulakem Valküüride viimasest vaatusest ühte stseeni ja mõtisklegem selle üle. Et kas helilooja, kes on sellised helid loonud on päris normaalne selle sõna sellises Leebes positiivses tähenduses. Loomulikult Eesti raadiokuulajaid, muusikut, kultuurihuvilist huvitavad alati kõik seosed, mis on, on seotud Eestiga. Nii ka Richard Wagneri puhul. Üks asi, mida teda ka ütleme tänapäeval Eestiga kindlasti seob, ongi proua märts on isik kes käib tihti Eestimaal oma akadeemiates noori lauljaid õpetamas, arendamas kohtub siinsete Wagneri Jaanidega. Propageerib tema tema muusikat ka Eestimaal. Kuid kindel fakt on see, et Wagner, Meil on olnud Riias mitmeid aastat, kui ta, kui ta põgenes Saksamaalt oma võlgade eest, on Peterburis käinud. Mõningad legendid jutustavad, et ei saanuks nagu kuidagi sinna Peterburi teistmoodi sattuda kui Eesti kaudu. Ka selle kohta on mingeid tõendeid. Ehk siis teema Wagneri ja Eesti. Richard Wagneri kirjutistes need on peaaegu 10000 lehekülge. Ei kohta me kahjuks sõna Reival või Tallinn. Loomulikult on õige esitada küsimus, kuidas reisis Richard Wagner Riiast Peterburi. Ta pidi sõitma läbi Eesti, kuid kes teab, kuidas rändas Rihad Vaarnese seikleja. Võib-olla sõitis ta laevaga, võib olla kiire tõllaga, me ei tea, seda. Tähtsam on aga, et Estonia teatri ajaloos on kõlanud Wagneri muusika. 2001. aastal toimus Estonia kontserdisaalis suur Wagneri galaõhtu. Oli välja pandud väga ilus näitus Wagneri lavastustest Eestis. Richard Wagneri lapselaps Wolfgang Wagner külastas Tallinna. Kui ma ta külla kutsusin, vastas ta mulle. Aga minu vanaisa pole Eestis käinud. Sellest pole midagi, Eestis on nii armsad inimesed, teate neid tundma õppima, nad kannavad teid kätel, ütlesin ma. See juhtus ajal, mil Bayroitis võideldi Peri festivali juhi koha pärast. Igaüks küsis, kes saab järgmiseks. Wolfgang Wagner oli tõesti väsinud. Ma usun, et ta mõistis minu sõnumit, sest vastus oli. No ja eks ma siis tulen. Ta tuli ja jäi ning pole seda külaskäiku unustanud. Kui kohtume Bayroitis, küsib ta minult alati. Noh, mis teevad meie Eesti sõbrad, tervitage neid. Tol ajal olin ma kindel, et Wolfgang Wagner võetakse siin tõesti sõbralikult vastu. Olen väga rõõmus, et noor, aktiivne Richard Wagneri ühing Eestis on võtnud oma õlule korraldada selle aasta mais rahvusvahelise Richard Wagneri kongressi. Igal aastal toimub rahvusvaheline kongress, kuhu tulevad sajad muusikud ning muusikahuvilised kogu maailmast. Et pühenduda Wagneri muusikale. Ka Tallinnas on programm kokku pandud. Kongressile on kõik südamest teretulnud. Wagneri lauljate kohta öeldakse ka, et, et see peab olema üks üks eriline tõug, üks eriline anne, ühed erilised terasest häälepaelad ja, ja tugeva kehalised lauljat, kes on suutelised Wagneri partituuri laulma. Kas on see nii, kas Wagneri lauljad on nagu nagu eriline selline suguharu kes ei kõlba siis laulma Rosiinid ja muid ning, ning vastupidi, et sellise kergemate häältega lauljad ei sobivaagnerit laulma? Et natukene Wagneri lauljatest ehk ja, ja ma ise ütleksin ka, et meie, Eestimaa üks kõige kuulsamaid lauljaid Georg Ots, kes oli tegelikult kõrge lüüriline bariton, sugugi mitte kindlasti tüüpiline Wagneri laulja on arvates minu arvates väga kaunilt laulnud just seda kuulsat ehatähelaulu. Et ehk jagaksite oma muljeid pisut Wagneri lauljate kohta, kes nad sellised on või peaksid olema? Rahvusvaheline Richard Wagneri ühing korraldab juba 10 aastat Wagneri häält konkurssi. See on suur risk, millal saada Wagneri lauljaks ja kuidas saada Wagneri lauljaks. Meie konkursi vanusepiiriks on 35 aastat. Õigupoolest selles vanuses alles alustatakse Wagneri laulmist. Wagner ise kirjutab, et ta ei taha, et tema lauljad hiilgavad. Tal oli idee asutada laulukool Münchenis. Tal olid juba ka õpetajad välja valitud, kuid nagu alati, oli palju vastaseid. Äsja oli valminud uus teatrimaja ning laulukooli jaoks ei jätkunud lihtsalt enam jõudu. Muidugi oleks olnud väga huvitav, kui see kool oleks asutatud. Wagner eelistas lüürilist laulustiili. Võib-olla teavad kuulajad, et tema teatrimajas on orkestriauku aetud muusika vaikne, nii et laulja saab meie mõistes normaalselt, mitte valjusti laulda. Teistes ooperimajades on orkestriauk kõrgemal ja katmata. Orkestris mängib 100 kuni 140 pillimeest. Näiteks naiste lauljate muusika on vali. Kui nüüd dirigent ei suuda orkestrit ohjeldada, peavad lauljad endast palju andma. Ja muidugi kaotavad nad jõudu. Algajad lauljad on noored, ilusad saledad, kohe ilmuvad välja agendid. Nad kasutavad nooriga Wagneri lauljatena ja mul pole vaja teile selgitada, kui kaua karjäär kesta võib. Samal ajal robustselt vanade lauljate aeg möödas. Noored vajavad aga arenguks aega. Tänapäeval tulevad head lauljad ikka veel Ida-Euroopast pärast. Neil on parem tervis, raskem elu on neid karastanud, lääne noored on liiga õrnad. Praegu tulebki terve heade Wagneri lauljate plejaad koreast. Wagneri lauljaks tuleb kasvada. Üks kuulsamaid Wagneri lauljaid Birgit Nielsen on öelnud peale iga ooperifestivali Bayroitis. Kui olen laulnud Brunhilde, jäi soldet. Laulan ainult Mozartit, et oma häält rahastada. Aga tänapäeva elu on kiire, pakkumised tulevad täna ja homme pead seisundit laulma. Kõik see sisemise suhtumise küsimus, kuidas lahendada seda probleemi? Rohkem ma ei saa öelda. Ma hindan väga vanu, kogenud lauljaid. Hindan kõrgelt Eesti suurepärast lauljat Georg Otsa, kes oli fantastiline volfram. Georg Ots oli üldse esimene eesti laulja, kelle lindistust ma kuulsin. Tema hääl ja diktsioon jätsid mulle sügava mulje. Eha Tähe laul Wagneri ooperis stan Hoiser jääb meie tänast ooperigurmaanide saadet lõpetama. Külaliseks oli Eva Märtson. Kuid enne, kui anname laulujärje üle Georg Otsale, tahaksin märtsonid tänada selle aja eest. Meie stuudios veetis ja enda koha pealt võin küll öelda, et mul jäi tuhandeid küsimusi küsimata. Minu uudishimu jäi, jäi poole peale, oleksime võinud pikalt rääkida Nivaarneri eraelust kui ka ja kui ka nendest arengutest, mis on Wagneri Ühingu ja Bayroiti ümber tema suhetest kaasaegsete heliloojatega ja, ja näiteks tema naabriferens listiga. Mis iganes kõikide nende kuulsate ja vägevatega, kes tol ajal elasid. Kogu Wagneri elu on tegelikult üks, üks suur, suur seiklus, üks suur mõistatus. Aga tahaksin siis lõpuks proua Märtsoni käest küsida niimoodi et kas te arvate, et vaagnat on kordumatu. Kas võiks loota, et mõni mõni tema sarnane kunagi veel ooperimaailmas midagi korda saadab ja, ja reformid. Muusikas on ainult 12 tooni. Need 12 tooni ilmuvad üksikult, Tristani eelmängus esimeses kolmes taktis, kõik 12 üksteise järel. Seega oli Wagner 12, toon tehnika eelkäija. See algab tema Tristanist. Tema kõige andekam õpilane Arnold söönberg arendas välja 12, toon tehnika. Ja muusikas on 12 tooni, aga lõpmata palju ideid. Ja kõik ei pea lõppema Richard vaagneriga. Meie mitte ainult muusikutena, vaid ka inimestena ootame jälle uut geeniust. Tänan teid, proua Märtson, veel kord ja nagu lubatud, meie saate, lõpetab Wagner Georg Otsa esituses. Kohtumiseni.