Tervist mina olen Meelis Kompus ja ma loen teile, Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese köite 24. peatükilõigu. Nüüd vaikis saunatädi. Aga mõttes siunas ta jussi Andrest, Jalmarit, Edasi heldene taevas, kui õelad on inimesed, mis nad temast vaesest vanainimesest ometi tahavad hoogu üles, elagu peres. Aga laskuge temal elada. Kas on tema kellelegi halba soovinud? On tema kellegi vastu südames kurja kandnud mis võib tema sinna parata, kuidas sest päevast saadik, kus mari oma rinnaperepojale suhu pistis, teda enam kannatada ei või. Aga missugune teine saunatädi võiks seda kannatada? Ei teegi jumala eest. Saunatädi nägi oma silmaga, kuidas poiss mari rinna otsa pandi ja sestsaadik on tema sõprusmariga läinud. Ka Andrese väärtus on tädi silmis sestsaadik langenud, kui ta mari endale naiseks võttis. Mõni aeg mariga elada ja siis ta uuesti tädi juurde sauna saata, sellest oleks tädi aru saanud. See oleks talle isegi meeldinud. Aga Marist perenaine teha. Marie, ära võta temaga õpetaja juurde ja altari ette minna. Seda ei saa saunatädi Andresele andeks anda.