Tere, mina olen Sirje Helme ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 10.-st peatükist. Aga kuidas teise pere perenaine nüüd sead rukkis kätte saab, laps süles? Küsis Pearu, nagu ootaks, et Krõõt tema appi kutsub. Aga see vastanud naabri küsimusele, midagi hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma. Ikka kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa. Tükk aega jäi kõik vaikseks. Kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma Ruugamine. Tulevad süüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõmuga Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha. Kui aga imestades siunatis öelda, vaata syndreid uskunudki. Aga naabreidel on nii hele hääl, et Krõõt ei võtnud mehe sõna. Kuuldavakski hakkas lapsega rutt üle põllu koduvärava poole minema. Sead Võnnides kannul.