Mina olen Maarja Vaino ja loen teile katkendi, tõe ja õiguse esimese osa viimasest 39.-st peatükist. Maril olid oma mured ja mõtted. Kas poeg linnas küllalt süüa saab, kas seal veel kodukootud riided kõlbavad? Kas sünnivad veel selga panna ema kootud, pleegitatud ja õmmeldud linased särgid või peab tegema peenemast riidest. Ja ta tegi ning toimetas, keetis ja küpsetas ning pidas üksinda ja Indrekuga üheskoos aru, kuhu ja kuidas kõik panna ning mahutada. Indrek ise ei muretsenud millegipärast, tema süda ujus aina mineku rõõmus. Suu vaikis, aga süda helises. Isegi vargamäelt alla sõites ei tundnud, ta muudkui hüplevad kergust hinges. Aga kui nad jõudsid venda Andresega võlla väljamäele, kust Indrek nagu loomu sunnil tagasi vaatas Vargamäe kõrgemal tipul kasvavate vanade Pedakate poole siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. Seda kuumust ja valu polnud Indrek kunagi varem tundnud, sest see oli vargamäe vanade mändide kuumuse valu, kui nad jäid ilma Indrekut ta sinna kõrgele tuule kätte ühes kõige muuga, mis oli vargamäel ilusat ja armast.