Tere, mina olen Eda-Ines Etti ja loen teile lõigu Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimese osa 31.-st peatükist. Indrek oli juba varemalt mingisuguse imeliku Hellasega ema küljes rippunud aga sellest viimasest sündmusest saadik kartulimaal muutus hellus härduseks. Kamari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese esimese poja poole. Indrek oli marile tema suurim valulaps. Tema sigitamine ja sünd seisis jussiga ja selle surmaga kõige lähedasemad ühenduses. Maril oli vahel tundmus, nagu oleks ta Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne jussi surma ja nagu oleks see surm just sellest sigituse alusest tekkinudki. Nõnda sai tema esimene poeg Andresega talle samal ajal õnneks ja ka piinavaks ette heiteks. Maast madalast näis poiss seda aimavad, nagu oleks ta sellest teadlikuks saanud mitte ainult ema rinda imedes vaid juba enne sündimist emaihus. Elusündmused olid seda aimdust aina süvendanud. Peaaegu kuni haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat nägu näha, ilma et see tema rinnas ja kurgus valusaid pitsutusi poleks sünnitanud. Kas ikka veel teeb see koht haiget, võis ta veel aastate pärast temalt pärida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga virutanud. Ei rumal laps, vastas mari harilikult. Emal on muud mured.