Tere teatrisõbrad. Taas on eetris teatrijutud ning stuudios toimetaja Ivar Põllu. Täna on teemaks lasteaia noorteteater. Kõigepealt esines teile lauluga Gabistaja ansambel rea Muuli. Miks üldse lastele teater? Lapsed võiksid ju rahulikult õues mängida, kui õues on kole ilms mängida toas, õppida lugema, lugeda häid raamatuid, suhtlema endast, vanemate inimestega, õppima neilt häid oskusi õppima, tööd tegema, õppima, armastama, 11 austama ning lõpuks õnnelikult elu lõpuni elama. Teater, siia skeemi uskuja kui mahuks, ütleme, kui teater on olemas ning tõepoolest peab olema teater konstitutsioonilise õigusena igale vanusegrupile, siis on selge, et ka lastel noortel peab olema oma teater. Aga milline? Võib-olla peaks lasteteater hoidma eemal sellest vastikust reaalsusest, peaks räägitama muinasjutte rääkima imedest, mida tegelikult ju mitte kunagi ei juhtu. Või just nimelt peaks teater rääkima sellest, kui halb on elu, kui kohutavaid asju võib elus juhtuda ning et see võib juhtuda igaühega meist. Või on võimalik ka mingi vahevariant ja ilmselt vaidlema ei jääkski kui hakata vaidlema, aga kuna Kuidas praegu üksi siis vaidlust ei teki. On olemas kolm intervjuud, mis peaksid seda teemat natukenegi avama. Head kuulamist. Raitavastik oled kuidagi sattunud pärast kooli suureks lasteteatri ja noorteteatrispetsialistiks. Kõigepealt kirjutasid bakalaureusetöö sel teemal, siis kirjutasid raamatu. Nüüd oled sa Eesti televisiooni dokumentaalfilmisarja teatriaasta 12 kuud laste- ja noorteteatri filmi stsenarist, kuidas see nüüd nii on sattunud? Ma arvan, et see on sattunud nii, et kuna selline töö oli lihtsalt tegemata, siis ma lihtsalt tegin seal töö ära ja et siis ma ei nimetakski ennast mingiks spetsialistiks või, või, või mingi eriliseks huviliseks lihtsalt nägin või isegi mitte ei näinud, vaid, vaid selline auk tekkis mulle ette. Ütleme, et see teemale uurimata. Ja siis ma otsustasin Tulevikku silmas pidades asja uurida ja selle läbi võib-olla ka asja ehk siis lasteteatrit kuidagi parandada või aidata ja, ja nii edasi. Sa oled sellega tegelenud siis nüüd juba mitu aastat, võib-olla hakkab saama paari aasta pärast 10 aastat. Selle aja jooksul oled sa Eesti laste ja noorteteatrit jälginud, kuidas on suhtumine sellesse muutunud, näiteks kriitiku silma jaoks, kuidas tundub tegijate poole pealt? No me oleme kõik kuulnud jah, ja seda, et et vanad vanad vanemad näitlejad räägivad, et kui, kuidas kunagi oli lastetükkides mängimine nagu, nagu karistusroodus olemine ja nii edasi. Noh, seda ma ei oska kommendi rida. Kas see oli nii, kuna meil, ütleme vanasti või ütleme siis kuskil 15 aastat tagasi umbes täpselt väiketeatrid olnud, siis saame seda seda suhtumist võrrelda ainult suurte teatrit pinnalt ja noh, tegelikult Ta on ütleme, laias laastus ikkagi need suurte teatrite tükid no suht-koht sarnasteks, et midagi erilisi muutusi ei ole, küll on aga see suur muutumine ja, ja meie, meie meil õnneks viimasel ajal viibitud viimase viie aasta jooksul on siin nagu üsna märgatavalt tegutsenud päis lavastajad kelle toodang siis kelle lavastused siis on üsna üsna heaks võrdluseks meie lasteteatriga ja meie suurte lavade teatrile muidugi võiksid tulla kasuks, et õppida on sealt nii mõndagi. No olukord on muutunud sellega eelkõige kui meil tekkisid 80.-te lõpul väiketeatrid, millest siis ka mitmed on siiamaani tegutsevad, et just see muutus on tänu nendele märgatav. Milline see muuta siis on, et mängitakse rohkem väiksele arvule publikule ja mängitakse võib olla selliseid teemasid, mis kõike justkui huvitakski. Mõtled seda? Jah, et need teatrid, mis on pigem jäänud või veel mis veel paar aastat tagasi püsisid Eestis ehk siis olid saanud ütleme näiteks kümneaastaseks jah, minu arust need teatrid teevad ka väga suure osa töö ära selles vallas. Ma enne mainisin välislavastajaid, kuivõrd palju on välislavastajate töö mõjutanud eesti teatritegijate suhtumist laste lavastusse lavastuse lavastuse tegemisse. Ja ma arvan, et just suhtumist võib-olla see muutnud küll ma ei tea, palju see nagu ütleme, praktikas on väljendunud ja kas üldse midagi võetakse üle ja kas üldse tehakse. A'la nii, et noh, teeme ka nagu, nagu see välislavastaja tegi, aga ma arvan, et, et suhtumist on see muutunud vot nii tegijate kui vaatajate, sest sest. Publik ja tegijad on näinud, et kui tõsiselt tegelikult on tehtud lastele teatrit mujal maailmas. Kui me nüüd räägime sellest käesolevast situatsioonist, siis peamiselt on kaardil kaks teatrit ja siis kui me vaatame, teatrid, kes tegelevad suures osas laste noortelavastustega, on nukuteater, noorsooteater ja VAT teater, millised on kas kaardil täiesti kadunud või on sellised marginaalsed, mispärast see siis on, kas see on kuidagi rahastamise töö või on see lihtsalt, et nukkuja VAT teatri eesotsas on sellised inimesed, kes on selle asja suutnud nagunii kaugele viia, et nad, et nad on ja nad aina kasvavad. No lasteteater, see ei ole ka mingi uudis, lasteteater ongi sõltunud terves maailmas, suuresti sellest, kuidas toimub nende toetamine siis riigi poolt või ehk siis majanduslik toetamine. Ja loomulikult see, see, mis teater ikkagi ellu jääb, sõltub suuresti sellest, kes on selle teatri eesotsas Se väljendust eriti hästi VAT teatri puhul nukuteater on riigiteater ja siin nagu olekski imelik, kui see teater kuidagi tehniliselt halvasti läks, miks on paljud väiketeatrid ära kadunud või, või, või ütleme, läinud nii-öelda põranda alla ja lihtsalt ütleme, endile lisaraha teenima või haltuurat tegema, see on, see on ka võib-olla seoses sellega, et et järjest rohkem ikkagi me oleme näinud kvaliteetset lasteteatrit. Ka meil need sinu nimetatud teatrid ja mõned veel teevad järjest paremini oma tööd, kuna neil on ikkagi ütleme, suhteliselt tugev juht ja mingi eesmärk ja siis need, kes selle teemaga nagu väga põhjalikult ei viitsi tegeleda või ei ole oskuseid või ei ole rahagi. Et siis need kas kaovad või hakkavad nii-öelda piraat tropiks, kas sõltuvalt. Et laste, noorte teatrite, need kahe, kellest me praegu räägime, kas nende juhtidest sõltuvalt võib rääkida ka nende kahe teatri isikupärasest stiilist või lähenemisest teemade valikust? Jah, VAT teatri puhul on peaaegu ainult repertuaar sõltunud Aare Toikka, loomulikult jah, ja tänu temale avatud meelele ja mõttelaadile on sinnaga väga palju trehvanud nii välislavastajaid kui ka kui ka muid huvitavaid projekte, mis, mis muidu mujal nagu elu ellu ei oleks üldse kutsutudki. Nukuteatri puhul on asi keerulisem, selle sellepärast, et seal tuleb vaadata nüüd asja kahest otsast. Kes või milline on direktor ja kes või milline on, kui selle juht see, kuidas siis nagu teater elab, ütleme publikule oluliselt ma mõtlen nagu kuidas tehakse seal kunsti teatrikunsti. See nagu idee järgi peaks sõltuma siis kunstilist juhist. Ja nüüd olenebki sellest nii-öelda, kelle jalas, kas püksid on, kas on direktori või kunstilise juhi jalas püksid? Majanduslikult on kõike, maja on kõik väga tore ja korras ja ja väga rikas teater paistab. Aga selle teise poole pealt on veel arenguruumi küll. Kas siis see kunstiline juht on Dvinjaninov ja direktor on pai, see on kuidagi mõjutanud selle teatri kunstilist palet, kas seal on mingid kindlad stiilid kindlad lähenemisest, mida võib raudkindlalt välja tuua? Kindlaid stiile nüüd välja tuua ja ma küll ei oska või on isegi võimatu. Ma näen, ma olen seda näinud, ütleme nüüd selle viimase kuue aasta jooksul, kui nad on seal koos töötanud, et ühest küljest muidugi tahetakse teha ja on ka ja mingil määral tehtud tõesti head, head lasteteatrit, head nukuteatrit. Teisest küljest ma näen ikkagi, mida võiks mõnes mõttes ka natuke tauni, ta on ikkagi see, et eesmärk on ikkagi võimalikult hästi müüa kõike. Et võib-olla seda, seda müümist ja, ja seda reklaami ja seda seda on peetud nagu liiga liiga oluliseks mitte noh, oluline on aga, aga ütleme, teine valdkond nagu või, või mille, mille teenistus peaks majanduslik pool olema seal nagu võib-olla natuke jäänud lahjaks. Samas. Etteheiteid teha, sest kui ta tahab olla kaardil tahab olla silmapaistev. Mitte ei taha olla mingi perifeerne, pisike maja, ilus, nunnu maja, kus tegeletakse, mängitakse mingite. Kinnastega kaardil on, ta on ta niikuinii ja vaevalt ta kunagi kaardilt ära kaobki. Aga võib-olla siis hoopis mina ise dikteerib seda laienemist, seda välja paistmise tahetsest. Nagu vist juba, kui Hermaküla sinna teatrisse läks, ütles, et see maja nõuab seda mängitakse mitte ainult nukkudega, vaid mängitakse ka niisama, et oleks mitu erinevat trupi ja nüüd ongi see realiseerumised, nukuteater, noorsooteater see maja ise tahab, et seal oleks rohkem kui ainult nukutrupp, kes mängib ainult lastele ja loomulikult see sellega ma olen väga nõus ja see on seal väga hea, tehku jah, nagu nagu Hermakülaga lootis, et teha seal mitu trupi ja, ja nii edasi. Küsimus on ainult selles. Aga seda maja täidetakse ja kuidas täidetakse see, et väga palju uusi mängukohti on ja, ja uusi. Neid hakatakse viljelema ja, ja see noorsooteater, kõik, see on väga hea. Millega üldse peaks tegelema noorsooteater, sellest on ju ka räägitud, et üks võimalus on tuua ja siis mingid välismaatükke kus on vägivalda, noorte probleeme ja mängida siis neid asju lahti. Aga mida, mida veel võiks noorsooteater üldse tehasest kahjuks on see jäänud üpris hämaraks ja tundub, et kõikide jaksas üpris häma. Kõik teavad, et noorsooteatrit Eestis ei tehta, noortele on üldse nii palju, kui ma olen aru saanud ja vanemate targemate käest kuulnud on, on kõige raskem teha teatrit Neilasest iga on juba selline, et seal enam mingi mingi lastele sellist harjumuspärast kergemat asja. Nad võib-olla ei viitsi jälgida mingisugust psühholoogilist realismi, et ma arvan, see teater, teater, võix, näide, keerulises hea heajärgus või ajajärgus kuidagi toetada, aidata pakkuda midagi midagi hingele. Probleemide lahenduseks teatrilaval võivad tulla küll kõne alla, jah, et see, see teater peab olema hästi aus, nagu ta ei tohi seal. Ta ei tohi nagu tehniliselt minna, nagu teeme noorte pärast räägime mingit slängi vaid vaid see peab. Jah, see on keeruline, seda. Seda. Nii palju, kui su näinud oled näiteks viimastel aastatel VAT teatri või nukuteatri noortelavastusi, siis millega tegeletakse või või mis vahenditega seda teha? Üks on see, mis on silma torganud, et kui tehakse nagu noortele just siin teatrit et siis on ta tegelikult ütleme, väljendusvahendite poolelt üsna vaene teater, rõhku pannakse just teksti üle loomulikult. Ja siis muidugi ka näitlejate mäng peab olema selline, et mis nagu tähelepanu tõmbaks. Et just tekst ongi see oluline nagu rõhutakse ja siin on muidugi jälle see asi, et selliseid tekste, mis tänapäeval noort nagu väga puudutaksid ei ole vähemalt meie keeles küll väga palju kirjutatud. No kui viimane, viimane tükk nüüd, mis hiljuti välja tuli, on siis vaenlase kosmeetika, noh see võiks. Noortele midagi nukuteatri puhul muidugi meenuvad kohe muusikalid mis, noh, on ka tore ja nii edasi, aga, aga muusikalid laste või noorteteatriks nimetada seda seal, seda meelt ma küll ei ole. Nukunoorsooteatril tuli välja ka näiteks noortelavastus paar ja noortelavastus, kilplased kilplaste Klubi, see on nagu idee on väga hea ja see, et, et sellist noorte teatrit teha sellise ideega sellises vormis on ka nagu minu arust väga tervitatav. Aga kui me oleme jälginud ka meie jooksvat kriitikat siis ja kuna selle kohta on kriitika peaaegu täielikult puudunud, siis noh, mida ma tahan öelda, et see oli nagu, ütleme, kui asi nüüd lihaks sai, nagu seal natukene läbikukkumine, et. Suund oli hea ja õige, aga aga, aga ma ei teagi, mis seal viga oli, aga see tükk nagu ei õnnestunud mitte noortega ühtlane siis eksist nagu sihtgrupiga kunagi pikemalt rääkinud, arutanud, et et seal on kahte suguseid, arvamusi, mis nagu on olulised ja Ferekteeruvad välja, et kas see kas toimus nagu ütleme publiku petmine, kuna näitlejad, mis, kes pidi olema päris inimesed saalist olid ikkagi näitlejad ÕISis osadele nagu noh, meelisse nagu pretensioonikas, et oli tore, aga ma ise pooldan olla, olen seda meelt, et, et siis oleks võib-olla tehtud isegi mingi teatrilugu teatril loosse puutuvad, kui need inimesed saalist oleksid olnudki, päris inimesed saalist paraku paljud tundsid juba ja asi muutuks nagu mõttetuks. See, mis selle paari puhul siis üldse töötas, mis see siis oli, see mängitakse teatris, kas see oligi tähtis, ma ise hakkasin ajaga ja publik hakkab kohe mõtlema, tekib mingi horisont selle põhjala, mida on selle tüki kohta siis reklaamitud, lõhnava reklaami kooli petlik ütleme see lugu siis, mis seal mängiti. Aaron, juuni ja ma ei tea, kas see, selle, see lugu nagu saltost mind väga välja tuli. Kahtlane tundus, et noored läksid ikka saali sellepärast, et, et sealt võetakse kedagi lavale ja toimub selline reality neljandat seina pole ja nii edasi. Võiks siis öelda, et kuna kuna lugusid, mida noortele mängida nagu justkui polekski, siis võetakse selliseid lugusid, mis justkui tähendaks midagi või mille baasilt saab teha midagi. Midagi praktiliselt meeste Juuljastakse muusikal Andres Noormetsa haaran juunist tehakse midagi pseudotyypi jah, et et lihtsalt proovitakse väliste tunnustega publikut ja lisada võib-olla samas teatriteater ei tähendagi noorte jaoks mitte midagi ja võib-olla kogu see noorte teatri ponnistamine ongi üks paras selline enesemüümine katsetamine. Vaatame, et siin on üks nišš vaba Peab tegema teatritega, võib-olla sinna nišši teatrit ei lähegi. Et see on täitsa võimalik, ma olen seda mõelnud, et äkki noortele ei olegi üldse teatril vaja, et punnitame küll ja aga noh, võib-olla ei olegi vaja eriti tänapäeval justkui neid muid võimalusi niivõrd palju ja see on veel see põlvkond, kes on üles kasvanud, selle väga halva odava maha käinud. Teatriajal, et siis, kui kuskil üheksakümnendatel teater väga halvasti hakkas elama üht ühtäkki siis ja tehti väga halba lasteteatritest, lasteteater oli kõige odavam viis publikut saali, saada detsembrit, noorek noortaks on saanud need põlvkonnad, kes on seda halba teatrit näinud ja nad ei usalda enam teatrit. Ja, ja ongi näha, et kuna ma olen aru saanud, et see paari lugu nagu läheb, läheb publiku, mõtles, läheb vist nagu hästi. Et eriti kohutav ongi see, kui, kui noor tulebki teatrisse, sellepärast ainult sellepärast, et sealt taha mingisugust televisioonist tuttavat formaati, et see on nagu kõige kohutavam. Järelikult tuleb teha juba praegu kõige väiksematele, kõige ausamalt teatrit, et et, et oleks noorte teatrit võimalik teha. Aga juba 100 korda varem öelnud ja kirjutanud, et et noh, teatri üks mõte ongi lahti, teater üks mõte ongi, ongi see, et meil oleks ka tulevikus normaalset publikut, kes ei tahaks, võid vaadata muusikale ja mingisuguste jante ka neid, aga mitte ainult neid. Andres Dvinjaninov ütles selles laste noorte teatrifilmis, et alati peab arvestama võimalusega, et saalis on laps, kes on esimest korda teha. Aitäh Rait Avestikule. Aitäh Jansale ilusa laulu eest. Järgmine intervjueeritav on Andres Roosileht nuku- ja noorsooteatris. Kuidas nukuteater ja noorsooteater ühe varikatuse alla ära mahuvad? Mina arvan, et väga hästi selles suhtes, et kui enne määratlesime õigupoolest määratlenud kunagi määratlenud oma sihtgrupi kolmeaastased kuni seitsmeaastased kuni 12 aastased, aga vaat, probleem on, tegelikult oli probleem tegelikult selles, et et 12 aastased ei julge tulla nukuteatris. Täiesti arusaadav, et mina isiklikult ei tahaks ka, kui ma olen 12 ja kolmeteistaastane omale seda mainet, et kuulge, see kutt käis nukuteatris. Et selle võrra on selle võrra saab olema neil lihtsalt tüütu, astuvad sisse lihtsalt noorsooteatrisse ja kui pärast nende päeviku vahelt pudeneb välja pilet, siis ei ole sinna veel nuku teatavaid noorsooteater kirjutatud. Et see on nagu mingis mõttes nagu vormiline ja teisest küljest loomulikult sisuline, selles suhtes, et me saame hakata tegema nüüd õigustatult ja, ja, ja väga vajaliku asja ehk me saame hakata tegema teatrit nendele, kes teadis hästi käia ei taha. Mis paradoksaalselt, aga samas kui on võimalus loodud siis need kas või need mõned üksikud, kes teatrisse tahaksid tulla, leiavad, ehk selle leiavad õige teater just nimelt. Ma juba oma nimetuse järgi, rääkimata muidugi sisust, eks ole. Kui nukuteater eeldab nüüd iseenesest juba nime poolest nukkudega mängitavat teatrit, siis nukuteatri puhul jääks siis selleks lasteteatri pooleks. Ent see, miks mitte ka täiskasvanutele nukuetendusi teha, ehk teisisõnu see. Millised teatrid üldse peaks tegema noortele, sest proovitud igasuguseid asju, toodud sisse mingit välismaa noortetükke, kus räägitakse probleemidest ja vägivallast, tõlgitakse eesti keelde, mängitakse ette, kas see on lahendus või mida tegelikult üldse mõeldakse noorsooteatri all? On toodud probleemseid tükke on mängitud üsna edutult ja kindlasti tehakse seda ka edaspidi. Noortele tuleb teha teatrit, mida nad vaatan, ma arvan, et siin seisab ees pikk õppimisprotsess nii vaatajale kui kui ka teatril endale, et leida, leida materjalid, mis neid huvitavad ja leida teemad, mis neid huvitavad ja kindlasti leida vorm, mis neid köidaks, selles suhtes noort noortele ei pea tegema ja ilmtingimata tükke ala Shopping and Fucking või vähemalt kus sõnas, kus oleks vähemalt üks sõna shopping või faking võimuonglitsism, võimu, rõve Hamlet siis võimu väga rõve anglidsisme sees, et On täitsa võimalik, ma usun, teha noortele teatrit, mis jumal hoidku, tehakse noortefilme. Ja kõikides neis ei vägistada kedagi ära, ei tapeta kedagi ära ja ja mõnes näis, läheb isegi päris hästi. Et täpselt sama ja sama on ka noorsooteatri puhul, et, et kindlasti ei ole noorsooteater siia ilma sündinud ju selleks, et hakata dubleerima. Siis kui me võtame noorsugu, kui mässav mässab iga. Et siis kindlasti ei, hakkame mässama. Nagu näiteks looma mingit avangard, kuju või laadseid vorme, nagu seda edukalt teevad kraalia. Rein Agur on ühes intervjuus avaldanud kahtlust, et kui tema on näinud neid norsa ja nukuteatrit, mis on ühendatud nõukogude ajal, küll küll teater vaikselt nagu lükatakse kuhugi keldrisse. Kas seda ohtu ei ole? Seda ohtu siin selle kohe päris kindlasti, sest et see on tekkinud päris päris päris mitu, mitu, mitu inimest, kes noh, mitte just nimelt mitukümmend öelda, kuna meil on pisut väike trupp. Et päris mitu inimest, kellel läheb nukuteatri nukkudega mängitav teater päris kõvasti korda, et jah, loomulikult see risk on alati olemas selles suhtes, et väga paljud näitlejad, kes tulevad otse koolist, neil on nuku kätteandmine juba iseenesest väga suur võõrituse ja kui Velsa nende esmaste huvide hulka ei kuulu, siis, siis loomulikult nad teevad hädapärast äravane nuku tükkijaid saksaga noorsooteatris mängida, aga tegelikult ei sind seda sündimas sündima ei saa, ma arvan, vastupidi, et meie teater on oma nukupoole pealt loodetavasti tõusu viisaastaku alguses ja, ja näis, mis, mis siin edaspidi. Aga lei, see kartus on küll täitsa alusetu siseei sattunud ka siia teatrisse, mitte nagu otse, see ei olnud sinu unistuste täitumine, saatusliku teeningu kergkäikusid pidi kasvõi oligi see sinu soov siia lõpuks said? Ei, see kindlasti ei olnud minu soov siia teatrisse sattuda. Ma olin meeldivalt üllatunud, et vabanenuna ühest teatrist tehti mulle kiiresti ettepanek siin teatris tööle hakata ja tegelikult noh, kuna teater oli ju korja arenev tol hetkel, kui mina siia tulin ja tol hetkel, kui tegelikult enamus meie trupis siia tuli siis on õnneks teater. Natukene seda teatrit moodi nagu meie tahaksime, et see teater oleks või vähemalt liigub selles suunas, õigupoolest ta küll veel seda ei ole, ühtegi korda ei ole meist keegi eriti tundnud, et me oleme sattunud mingisugusesse seisvasse tiiki või, või mingisugusesse shampeerunud seltskonda kes ei suuda ja võtta vastu uusi ideid, et vastupidi, see ongi siin teatris olnud kõige kõige kõige olulisem, et et uusi ideid tuleb, uusi ideid saab rakendada ja uutele ideedele ei löö keegi risti ette. See maja areneb tohutu kiirusega, et kas te suudate seda järjest juurde tekkivat ruumiga kuidagi täita? Eks näis, seal on nagu mängukohti on palju, linnateatril on suutnud õigustada terve hunniku mängukohti ära ja, ja muidugi tore on, et meil on, nüüd saab olema üks suusa, sealjuures, kus mängida tõeliselt mastaapseid tükke. Selles suhtes, et ega meil teised nägu kohad ju ära no kus teha väiksemaid ja, ja ja loomulikult saal on liiga palju eelkõige selle jaoks, et see teater on ehk teatri näitlejaid liiga vähe, teatritrupile kaheteatris on töötaja liiga vähe, et täita seda sisuliselt, seda kõiki neid kolme antud hetkel siis kolme saali oleks meil rohkem rohkem näitlejaid, rohkem lavastajaid, rohkem töötajaid, suudaksime kindlasti säilita sisukamalt paremini ära täita, kui ilmselt praegu. Aga tundub, kas tegelikult riivab sellest juba rääkisime ka, tegelikult noored üldse vajavad teatrit. Kui seda küsida mõne noore käest, siis ma arvan, et sõltukes küsija, kui küsib mõni vanaproua või nende õpetaja ja siis nad ütlevad ja kui kaaslane, siis nad ei saa aru, millest sa räägid, sellest filmid on ju palju kergemini kättesaadav, odavamad ja ma lähen koju, istun diivani peale, võtan eta jäätise või krõpsupaki või Coca-Cola pudeli ja, või mõne muu limonaadipudeli ja ja ma saan selle emotsiooni kätte, aga mina arvan, et on küll, vaja on mujal maailmas kaunis edukalt tehtud noortele teatrit ja ja noored vaatama tulnud ja mingis mõttes ma arvan, et kunagi Priit Põldroosaks kasvatanud minu töölisteades nagu vaatajat ehk alustas sellest, et tegi nagu lihtsamaid tükkija komöödiaid ja tasapisi läks keerukamate peale. Ma kujutan ette, et ka noort teatrisse saades, eriti eriti praegust noort teatrisse saades tulebki panustada tõenäoliselt esialgu lihtsamate tükkide peale ka meile endile lihtsamate tükkide peale. Me oleksime nagu võimelised saaliga kontaktis olema. Meis meis hetkel küll kindlasti ei ole sellist oskust noore publikuga suhelda, nagu on näiteks VAT teatril. Ja seetõttu on meil meid ootab ees nagu pikk-pikk õppeprotsess. Maadu täi Taalast ja tai ta last laas. Ja la la laste ega maatuuletäi. Sest ega, ja kõige vastu Võõrasta või vaenumulli, mis vaenuleib, või A Le ja võidelda, kus või maaleht kus või ema leek, leiva ja lik, sest on. Ja laast-le jää kuule. Ega ja täi Laast-Laas ega kui ta hoole ja tuule veeniku, tuule, meist, maa toe, Itaalast. Ma ma endale, et ega, ja luude jalast ega ma luuleb täita. Ei. Ja ta ei, ta. Ka ja las nad ka Maadu. Aitäh Andres Roosilehele ja aitäh ansamblile justament. Te, kuulete teatri Juta ning teemaks lasteaia noorteteater. Kui eelnevate intervjuude puhul võib jääda mulje, et peale VAT teatri ja nukunoorsooteatri ei olegi peaaegu mitte midagi, ainult mõned üksikud piraattrupid, kes käivad lasteaedades lastelt raha pommimas siis on tegelikult olemas veel kolmas teater, mis ei ole veel nii. Tuntud teatrilabor, selle teatritegijad räägivad enda eest ise. Minu nimi on kirsi Ansber. Olen teatrilaboris. Korraldusnõunik. Ja mina olen Eneli Järs ja olen teatrilabori projektijuht. Kuulge, aga teatrilabor on juba ju korra juba olnud ja see on kinni pandud, kuidas saab olla, et te töötate teatrilaboris ja see on niimoodi, et ega head ideed maailmas otsa ei saanud, oli üks teatrilabor. Nüüd läheb teiste tegevustega teine teatrilabori edasi. Et kui me täpsustame nime, siis oli Tartu teatrilabor ja praegu on teatrilabor. Kus kohas te tegutsete? Meie praegune tegevuspaik ja meie teatriruumid asuvad Tallinnas Kaarli puiestee üheksa. Need on endised salong, teatri ruumid. Kuidas see üldse nii juhtus, et järsku tekkis selline sinine teatrilabor justkui nagu tühjalt kohalt? No sisu poolest ta tegelikult tühjalt kohalt ei tekkinud, et see üks asi, millele avalikkuseni või laiema avalikkuseni jõuab, meie tegevus on üks asi, aga teine asi on see, et me alustasime eelmise aasta kevadel. Tartu Ülikooli kultuuriakadeemia lavastus eriala tudengid, valgustus, valguskunsti eriala, tudengid, kultuurikorralduse eriala tudengid. Mõtlesime, et tahame teatrit teha, aga ametliku institutsiooni sisse ei pääse. Et kas Eesti teatri nii-öelda maastik on tõesti nii tihe ja sinna midagi ei mahu. Ja asutasime Assauwe teatri, mille tegevus oli siis suunatud noortele noortelt noortele ja see on praegu välja kasvanud. Assauwe teatri tegevusest on veidikene tegevus. Suunad on laienenud ja sellest tulenevalt ka muutus meie nimi täpsemaks. Mis see tähendab, ütled, et noortele teatrit, kas see tähendab, et räägida noorte probleemidest, peegelduda täpselt noorte elu või proovid neile tutvustada sellist tundmatut meediumit nagu teater? No see on nii ühte kui teist noortelt noortele tegemine tähendab seda, et ise oleme kõik noored ja katsetame ja ei karda eksida ja tahame teha midagi uut ja põnevat, et mida just süda ihaldab ja noortele just selles mõttes, et nii neid ka võib-olla teatrialaselt harides kui innustades mõtlema teatrialaselt ja käsitleme samuti oma noortelavastustes ka noorte probleeme. Et mis noori just puudutab. Vaatasin teie koduleheküljelt, et seal Assauwe teatris olete te teinud teatriloolisi projekte, aga samas andel suisa mingid kolmapäevased kultuurikalla päevad, kultuuri kolmapäevad, mille kirjeldused olid väga huvitavad, matemaatilised valemid, kus, nagu ma aru sain, kombatakse teatri ja elu piire või, või sain ma valesti aru? Täitsa õigesti. No selles mõttes, et üks asi tõesti on need teatri alalised tüüdid, mida me oleme Eesti teatri- ja muusikamuuseumis nüüd viimase aasta jooksul teinud eesti teatrile olulistest tegelastest alates Epp Kaidost, Paul pinnast, Altermannist aga nüüd kultuurikalapäevad, need on selles mõttes veidike teine teema, et on jälle nii-öelda katse selline projekt. Et kultuurikalla päevad igal kolmapäeval viia läbi üks nii-öelda het, kel kes. Kas me leiame noore kunstiinimese noore kultuuriinimese, kellel on midagi öelda ja need valemid oleme just pakkunud selles mõttes välja, et näidata ikkagi mingeid piire, mis piirides antud konkreetne kultuuri kallapäeva õhtu nagu ellu kutsutakse, oskaksite mulle näite tuua. Üle-eelmisel nädalal toimus meil kultuurikolmapäev, kus Viljandi kultuuriakadeemia tantsutudeng Karl Saks tegi oma tantsuetenduse kasutades erinevaid helilisi vahendeid alternatiivseid ja kasutades keha mitmet moodi. Ja sellest kujunes meil välja valem. Külas see oli heli pluss liikumine, jagatud teater. See võrdub kultuuri kolmapäeva, üks teema. Kas te mängite neid asju ainult seal seal endistes salong-teatri ruumides või kuskil mujal ka tegelikult ongi niimoodi, et me oleme väga erinevates kohtades mänginud, sest suur rõhk on sellele, et me samal ajal õpime ja meie prioriteet on õppimine, et me ei taha, et Ta tõi selle pärast kannatab ja ütleme niimoodi, et teatrilaboriruumid on ka palju olnud küll meil praegu perioodiliselt etenduste jaoks, aga just väga palju prooviruumid ja ütleme, need kultuuri kolmapäeva üritused, et me täna ei saa öelda, et meil on nii-öelda statsionaarne teater selle klassikalises tähenduses. Ja me oleme näiteks kui me räägime nüüd ka lavastaja, kes on meil üldsusele teatritee ellu kutsunud Jaanika Juhanson. Et kelle süda ja hing on selle tegevuse taga, siis tema lavastusi oleme küll mänginud teatrilaboris, küll Assauwe teatritornis, Eesti teatri- ja muusikamuuseumis, aga samuti oleme me käinud ka näiteks Tartu tudengi sügisel esinemas Lutsu teatrimajas Ugala keldris. Et erinevates paikades ja tulevik on, ütleme veel erinevate plaanidega erinevates kohtades, süüta nüüd mängib tegutsete suures osas avalikult Tallinnas, kas see näitab siis, et kuskil lõuna pool on seda täiesti mõttetu teha, et näiteks Viljandis, kus seda asja õpitut seal nagu avalikult tegutseda pole mõtet? Ei kindlasti mitte, teeme ka Viljandis ja meie tudengid kindlasti esinevad nagunii kogu aeg Viljandis, aga eesmärk on just ka see, et näidata Tallinnas muudes linnades. Et mida Viljandis tehakse? Aga kui ära lõpetada, mis siis saab, kas siis hakata päriselt tegutsema, siis saab sellest päris noorsooteater. No põhimõtteliselt on niimoodi, et ta on praegu päriselt närida tähte, aga sisu on selles, et teatrilabori sisu on väga lihtne. Tudengid ise teevad ja kes jääb kauemaks tegelema teatrilaboriga, kes lühemaks ajaks. Põhiliselt on meil kõikide erialade tudengitele see tegevussuund avatud, ehk siis teatrilabor jääb ellu, aga inimesed võivadki seal muutuda, see on normaalne protsess. Vaatasin teatrilabori, üks juhtidest on ka kunagine Eesti riikliku noorsooteatri juht Kalju Komissarov, kuivõrd tema seda tegevust mõjutab, suunab Kalju Komissarov on meie, ütleme heas mõttes tema, meie ristiisa, sest nii on ju, et Kalju Komissarov on meil lavakunsti osakonna juhata ta ja ja ta on meie lavastus, tudengi Jaanika Johansoni õpetaja ja sellest tulenevalt on väga palju, ma loodan väga palju Kalju Komissarovi vaimuga meie tegemistes räägime pidevalt, et teatrilabor on selline väljund kooli tegevusele seal te saate proovi teha ja katsetada ja näidata ennast Tallinnale, aga kuivõrd siis paigutate ennast üldse eesti teatriruumi, kui kuivõrd te suudate oma arvates kaasa rääkida eesti noorte teatrimaastikul sisu poole pealt? Ma tahaksin seda öelda, et meie kui Eneliga nagu valisime, et kas me teeme Jaanikaga koos teatrilaborit nii-öelda siis see saab tulla ainult sisust ja ma ütlen, et Jaanika Johansoni lavastusse sisu on väga tugev ja väga hea ja me usume seda, muidu meil ei oleks võimalik seda tööd teha põhimõtteliselt. Ja sellest tulenevalt ma arvan, et sisu poole pealt on teatrilaborile korras ja me paigutame väga kindlalt noorsooteatrite rea peale. Teine pool on see, et kuna ta on, võib tunduda, et aasta oleme tegutsenud kellelegi jaoks võib olla pikk aeg. Et kui see korraldus pool pole järgi jõudnud ja võib-olla see teavitamine niivõrd tugev olnud, et ma arvan, see on ainult aja küsimus selle parimas tähenduses, millal me jõuame ka võib-olla suuremasse pilti. Et see nähtus ei kao mitte kuhugi, pigem proovitüki rohkem selle vati ja Nuku noorsooteatri vahele pressida ennast. Me ei tea, kas me tahame sinna pressida, selles mõttes. Teater on ju fantastiline ja Nuku noorsooteater on fantastiline, et kõik me teeme südamest enda asja. Hüljestel üldse see seis tundub, kui nüüd küsida noorsooteatri seis Eestis, hea küsimus, mis, mis seis, mis suhtes? Kas kas see on adekvaatne või on seda või tehakse seda mingist kaalutlustest lähtudes, et noored noortele ei tehtagi? Teatrid tuleb teha noortele sest noored on, kui katmata segment tuleb teatrisse tuua ja võtta neilt see olemasolev piletiraha ära. Või on tõesti teatril midagi noortele pakkuda? Ma ei tea, see on väga lühinägelik lähenemine selles mõttes, et alati saab vaadata nii-öelda nendes turundusterminites, et see raha on kuskil laokile, tuleb noortelt ära võtta, aga ma arvan, et see ei ole võib-olla päris niisugune õige tegutsemisalge, aga kindlasti saab arutleda, ma ei usu, et Eestis on ju tegelikult, et väga palju ka harrastusteatreid Eestis tehakse väga palju teatreid harrastustasemel ja sealt edasi tulenevalt järgmine tase, professionaalne noorteteater seal lihtsalt loomulik jätk. Loomulik, et seda küll jah, aga et kas teatril, kui kunstivormil on noort tänapäeva Nortali midagi öelda, kas kas noori huvitab üldse teater, aga me saame arutleda jah, sel teemal, et igasugune vaba aeg, et erinevad tegevused nagu võistlevad selle noore vaba aja endale saamisega. Selles mõttes jah, oli küsimus. Minu arust on noored küll väga paljud teatrihuvilised, et siin ei ole mingit, ma ei näe mingit erilist Jah, tundub, et see teatrihuvi on päris suur, et ka kooliteatrite süsteem paistab olema päris lai ja töötavad, et et huvi on kindlasti. Aga mis neid huvitab teatris või mida siis, mida te leiate, mida teater peaks pakkuma noortele, kas ta peaks pakkuma neile huvitavaid situatsioone Nende enda elust lahti, rääkima nendega manipuleerimise võtteid või siis millega peaks tegelema üldse teater, et, et olla vajalik noortele? No minu arust jah, et millega peaks teater tegelema, kindlasti, üritada kõnetada noori? Kindlasti nendel teemadel, mis on noorte probleemid, aga tegelikult ikkagi harival eesmärgil et avardada maailmavaadet ja võib-olla panna läbi veidike teise vaatenurga mingite üldühiskondlike teemade üle mõtlema, miks mitte. Aga loomulikult alati jääb teatri juurde see, mis alati noortele meeldinud on, et lemmiknäitlejat, lemmiklaule, lasteaiad ja kõik selline asi, et mis, ütleme noortele veel teatri juures meeldib eeskujud. Põhimõtteliselt Kulduslik, olgu ta siis kas laulja, näitleja või või ma ei tea televisiooni täht, et peamine on ikkagi isiksus ja siis kõik see, mida isiksus teeb, see ongi juba iseenesest lahe. Osaliselt kindlasti see järelikult on teil väga suur missioon, tunnetate seda. Usuvad iga igatahes sõna, mida ta lavalt ütled, ei, päris nii ei ole, ei saa noori alahinnata, noored järelellid, kellega ei võta, selles saates mõnede teiste intervjueeritavatega jõudsime sinnamaani, et tegelikult need, kes praegu on nii-öelda selles kõige hapramas noorte osas, kes on kuskil mingi 15 aastased teatrihuvi peaaegu, et kõige väiksem, mõtlesime, mis pärast teatrihuvi on praegu veel äkki kuidagi teistmoodi avastasime, et need on inimesed, kes on käinud oma õrnas eas päris lapsena teatris siis kui Eesti Lasteteater halvemas seisukorras, kus tehti lasteteatrit ainult raha pärast, suures osas. Et võib-olla on ka see usaldus mingil määral teatri vastu kadunud ja võib olla ka see praegune noorteteater, peab seda, seda jõulisemalt kuidagi kehtestama. Jah, ma olen sellega nõus ja selles mõttes, et kui ma üldse tahan midagi mingite teatrite kohta öelda või kritiseerida või seal pritsid provotseerida, siis nagu üks mõte, mul on küll sellega seoses, et väga palju eesti repertuaariteatrites täna ka veel oleme ausad, on selliseid suuri, suure lava kus tuuakse õpilased kohale bussitäite kaupa ja etendust takse toredaid seikluslugusid, aga just need 14 15 aastased nad käivad, vaatavad ära, see oli korraks tore ja meelelahutus. Aga võib-olla olla julgem ja võta teemasid, mis on võib-olla veidikene tõsisemad, et ei pea olema kõik selline lõbus laulumäng, et see on küll see koht, kus on kindlasti teatritel kõikidel arenguruumi. Lastelavastus ei plaaninud tegema hakata, on kaks lastelavastust olnud. Ja oleme teinud ka lastelavastusi, et eelmisel kevadel, alustades vanalinna päevade ajal valmis meile Jaanika Johansoni kirjutatud lavastatud lavastus kadunud aja saladus, möödunud jõuludel tuli meil välja Helen rekkari. Helen Rekkor on samuti meie koolil aasta üliõpilane ja Sophie Prokofjevi näidendi põhjal valminud. Mina küll andeks ei palu. Aga mis teil tulemus on, põhiliselt tulemas on üks selline veidikene laiemale publikule suunatud teema on keskaegne naljamäng, Tristan ja Isolde ja ta on selles mõttes niikuinii jõuab suuremale publikule, et Jaanika Juhanson lavastab selle selle aasta Tallinna vanalinna päevadel raames ja see etendub siis erinevates vanalinna paikades. Selline lustlik noorte naljamäng, kus teemadeks ikka armastus ja reetmine. Et üritada siis ikkagi samamoodi nagu kõik teisedki muusikalivormiga noortele lähedale saadud, siis pakkuda neil seda tõelist sügavat sisu. Ei, kusjuures see ei ole päris niimoodi, seal tuleneb lihtsalt sellest konkreetsest üritusest vanalinnapäevadest ja sisuliselt näeb see nii välja, et rändteatri näitlejad liiguvad ühest vanalinna paigast teise, jutustavad toredat armastuslugu läbi nalja ja naeru ja läbi tragöödia ja teevad kasutavad selleks erilisi erinevaid tehnilisi lahendusi. Et see ei ole, ma ei saa küll öelda, et see on kuidagi muusikali halvemas tähenduses nimetatuna naljamäng. Samuti juunikuus on meil planeeritud esietendus haned võlgu mis on Villu Tamme näidendi põhjal valminud lavastus, mis on samuti Jaanika Johansoni üks õppelavastustest. Ja see on nüüd selline põnev projekt, kus lavastuses osalevad Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti esimese kursuse tudengid. Samuti juba meie kooli lõpetanud tantsijad ja etenduses astub elava muusikana üles ka ansambel. Või tähendab siis bänd ja ütlen ka ees. Mida siis öelda lõpetuseks? Väga tore on, kui noored inimesed teatris käivad. Ja kuna siis teatris ei käi, siis väga tore on, kui nad teatrit teevad. Peaasi, et tädiksile, nagu öeldakse.