Üks tema viimastest heliplaatidest kandis pealkirja surra lava. Ma tahan surra laval prožektorite valguses. Lauldes lõpuni laulu avali südamega. See soov ei täitunud. Must ring sulgus varem. Hulk laule jäi lõpuni laulmata. 1987. aasta ühel maikuu õhtupoolikul kajas kiirabisireen läbi kogumon Maartri. Kohaliku politseivalitsuse registreerimisshournalist võis hiljem lugeda Yolanda Tšiliooti sündinud 1933. aastal. Surm saabunud ülemäärasest uimastiannusest. Arvatavasti enesetapp. Paari tunni möödudes jõudis kurb sõnum Martri künkalt Pariisi kesklinna. Uudisest teatasid televisioon ja raadio. Telegraafi teletibid edastasid teate välismaale öösel trükiseid kõik Pariisi ajalehed, selle naise fotoportree. Millest oli tingitud prantslaste elav huvi ei ole anda tšiljoti traagilise surma vastu. Ta oli tuntud kogu maailmas, kui talidaa lauljatar talida oma madala kergelt võitu häälega lüüriliste lauludega oli ta vallutanud miljonite austajate südamed kõigil kontinentidel. Kuigi talidaadeebüüdist oli möödunud juba hulk aastaid, oli ta endiselt populaarne. Veerandsajandi jooksul oli ta laulnud 800 laulu, kaheksas keeles neist 400 prantsuse ja 200 itaalia keeles. Heliplaatide kogu tiraaž lähenes 90-le miljonile. Ka firma meloodia andis 1980. aastal välja litsents heliplaadi, kuhu oli kogutud lauljatari parimad laulud. Dali ta sündis Kairos itaalia immigrantide perekonnas. Itaaliast Egiptusesse oli perekond sattunud tööotsinguil. Ka siin ei olnud algul õnne, ent lõpuks õnnestus tulevase lauljatari isal saavutada edu. Pingelise töö tulemusena sai temast Kairo ooperiteatri esiviiul. Talidaa mälestustest. Kasvasin üles muusika keskel kuid kunagi ma ei mõelnud, et see saab minu elukutseks. Lapsepõlvest peale oli mul olnud ainult üks unistus saada filminäitlejaks. Tõtt-öelda olid vanemad selle vastu ning sundisid mind õppima sekretär-masinakirjutajaks. Tööle asudes täites päevast päeva igasuguseid pabereid ei kahelnud ma hetkekski, et mu salasoov kord täitub. Tundus, et unistused muutuvad reaalsuseks. Kui ma võitsin ülemaalised iludusvõistlused. Ettepanekuid aga ei järgnenud, otsustasin kõik jätta ja sõita Pariisi. Oli aastatel, olin ma oma edus kindel. Nii sattuski misse Egiptus 1956. aastal Pariisi. Talidaal õnnestus saada töökoht ühes teisejärgulise ööklubis ning enesegi jaoks ootamatult hakkas ta kitarri saatel laulma. Tali ta leppis olukorraga. Hea küll, filmidiivad minust ei saanud, kuid kogu mu senine elu on kulgenud selliselt nagu filmitähtedel. Siit aga saigi alguse talidaa tähelend. Teda kuulis laulmas kuulsam juhuslik hooli. Olümpia direktor Bruno kokatrii ja tuntud heliplaadifirma omanik Edi paarkli. Talitaja esimene heliplaat kukkus läbi. Järgnev plaat, kus nimilauluks itaalia laulja Marino marini poolt tuntuks saanud Bambino saiaga suure menu osaliseks. Sellele järgnesid teised flamenco mustlased šilberbecu päev, mil sajab vihma. Lõpuks täitus ka talita lapsepõlveunistus. Lauljatari kuulsus võimaldas tal osaleda mitmetes ekraani teostes. Kui esmaroll filmis Tutanhamoni mask ei toonud veel kuulsust siis järgnevad linateosed võimaldavad talid aast rääkida kui ka küpsest artistist. 60.-te aastate algusest alates hakkas talidaa palju kastroleerima sagedamini kui teised ilmuma teleekraanidele. Alates 1959.-st aastast tunnistati ta kaheksal korral järjest Prantsusmaa raadioküsitluse põhjal parimaks prantsuse lauljaks. 1964. aastal sai Dali ta esimese prantsuse lauljana plaatinaplaadi omanikuks. Heliplaatide tiraaž oli selleks ajaks ületanud 10 miljoni piiri. Loomulikult tekitas talidaa kiire tähelend muusikakriitikute seas hämmeldust ning 60.-te aastate keskpaigast algas pressis diskussioon talidaa fenomeni üle. Sotsioloogid avaldasid arvamust, et populaarsuse põhjust tuleb otsida väljaspool muusikat. Meeldiv välimus, hea lavaline liikumine. Lõppude lõpuks ka hea reklaam. Vaidlesid omavahel ka kriitikud. Ühed arvasid, et talidaal puudub oma stiil, teised aga vaidlesid vastu, tuues ära esinemiseksootilisuse alla kriipsutada, nimelt kerget itaalia aktsenti, lauljatari pöördumist romantiliste tekstide poole ja nii edasi. Nii ühed kui ka teised aga avaldasid imestust, kuidas talidaal oli õnnestunud saavutada menu omamata isiklikku repertuaari. Asjaolu, et talita esitas uutes arranžeeringutes tuntud laule on tõepoolest kurioosum prantsuse estraadil. Milles siis seisneb talitaja populaarsuse saladus? Kolleegide meenutusi šarlas Nabur. Oli võluv ja veidi naiivne. Me esinesime koos kabaree ees, noored, nagu me olime ta esimees alati programmi alguses. Meil külastajad alles kogunevad, vestlevad üksteisega kõlistades lauanõudega. Kuid ta oli ta laulis, pööramata toimuvale väiksematki tähelepanu. Ta erines kõigist teistest lauljatest veel selle poolest, et ei esitanud kunagi sisutühje laule. Alistamata raskuste ees, ei reetnud ta ei ennast ega ka publikut. Ta jäi iseendaks. Selles peitubki minu arvates ta oli ta populaarsuse saladus. Ta oli ta fenomenist, on palju kinod ka tuntud orkestri juht, pool Moria, kes 50.-te aastate lõpul oli lauljatari produtsent ja laulude arranžeerija. Sel ajal tegi ta oli ta nagu minagi oma esimesi samme suurel laval. Esialgselt tundus ta veidi saamatuna nii plaadistuudiotes kui ka kontsertidel, kus ma saatsin teda oma orkestriga. Kuid mind hämmastas tohutu töövõimepüüd harjutada võimalikult rohkem peamine ta iseloomus. See oli püüdlus, püüdlus ja fanaatiline truudus laulule. 1974. aastal loobub tali ta aktiivsest kontserttegevusest ning hakkab õppima õppima Stahli Pariisi kuulsas kraan operas. Ajakirjanike küsimustele, miks vastas ta? Laulmine on mu töö ning ma pean teada saama kõik mu töö saladused. Ent elu saladused ei avanenud kõik lõpuni. Või ehk hoopiski kõik sai äkki liigagi selgeks. Neil päevil, mil talidaad enam ei olnud, võis lugeda paljusid lauljatari pühendatud artikleid ja kommentaare prantsuse ajakirjanduse veergudelt. Talle polnud kunagi nii palju tähelepanu pööratud, kui siis. Ajakirjandus, kommenteeris tali ta eluloo igat lehekülge otsides traagilise surma põhjusi. Ja ta laulis armastusest, õrnusest, tõelisest sõprusest ja inimlikust soojusest. Kuid kõige enam vajasta seda ise. Hästi reguleeritud show business i masinavärk voolist tali taast muretu tähe, kes Sukles külluses. Nagu teada, on tohutu töö ja vaimsed pingutused viinud depressiooni seisundite nii paljusid Lääne estraaditähti. Nii oli see 1967. aastal Kadalidaaga, mil ta püüdis end tappa. Siis õnnestus lauljatari päästa. Talidaar rabeles välja mustast ringist, nimetades seda aega oma elu talveks. Ületanud kriisiperioodi töötas, ta oli ta seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel päästjatel uue hooga. Ma tahan laulda 2000. aastani, vastas ta korda ajakirjanikele. Tal olid suured plaanid. Kavatsus esineda muusikalises komöödias Kleopatra, mille esindaja etendus toimus 1987. aasta septembrikuus. Nüüd aga ilma temata. Ta oli, ta salvestas ka uue plaadi, mille pealkirjaks surra laval. Ma tahan surra laval prožektorite valguses, lauldes lõpuni laulu, avali südamel. Viimastel eluaastatel mainis Dali ta sageli üksindust. Ma olen üksik, artist on üldse üksik, olgu ta laval või kaamera ees. Nii ta surebki üksinduses. Neile sõnadele ei pööranud keegi, tähelepanu. Meenutati alles siis, kui avalikkuse ette jõudis ja surmaeelne kirjake. Elu on muutunud minu jaoks väljakannatamatuks. Andestage mulle.