Tere hommikust ja kätte on jõudnud juunikuu rahva teenrid aga jätkuvad ka suvel. Mul on rõõm tervitada suviseid külalisi, Külli-Riin Tigasson, tere. Tere hommikut. Ja Rein Veidemann. Tere hommikust, samuti kaks suuremat päevalehte esindatud. Saatejuht Mart Ummelas siis raadio poolt. Ilus laupäevane päev on ja hirmus palju igasuguseid üritusi, kultuuriüritusi üle Eesti laulupäevi tantsupäevi, kõike mida tahes maaema mess ja nii edasi, aga millest räägib ajakirjandus? Noh, ma arvan, vaja kysida ühest pronksisest mehest ja selle ümber, tants jätkub ja jätkub. Ilma tantsupidu oleks vaja korraldada. Tõepoolest Länts on väga täpselt pronksist meest, sest see viitab sellele materjalile millest see kuju on loodud. Ma ise olen järjekindlalt kasutanud oma tekstides leinama sõdurikuju ja, ja samuti oma kolleegi ja õpetaja ja väga lugupeetud inimese siis eeskujul ja teda toetades ja ma näinud, aga tema toetab minu mõttekäik. Ma leian, et, et tegemist ei ole mitte aljussaga seal või näiteks ma ütleksin, et tegemist on Kristjaniga. Ja minu jaoks on, meenutab kogu see siis elu selle monumendi ümber, meenutab maadlusmatši mille käigus ise nupuvõttest võidakse sattuda selili. Nii et selline kujundlik pilt on mul välja nüüd hakanud arenema selle seda jälgides ja muidugi sellega seoses ka tõsiselt sõna võtta, siis ma olen seda teinud kolmel-neljal korral ja ei väsi sõna võtmast. Nüüd selles äärmiselt keerulises kompleksis. Leemis ja, ja sündmuste ahelas, mis selle ümber keerleb, ma olen mind mind natuke ohutuks, võib-olla isegi valmistab pettumust peaministri sõnavõtud ja käitumine ja hoiak selles olukorras. Need on olnud kuidagi väga uljad seisukohavõtud ja samas siis taganemised. Ühesõnaga peaminister kui riigi nii-öelda täitevvõimu juhtfiguur minu meelest peaks tõepoolest hoidma siin selles mõttes. Ühelt poolt madalat profiili igasuguste hinnangute langetamisel peaministrile näiteks ei saa olla isiklikku hinnangut, mis on avalikkuses välja öeldud, vaid see võib jääda sõpruskonna tudu piiridesse, sest iga tema isiklik hinnang selle mälestussamba saatuse kohta loomulikult tõlgendatakse riigi hinnanguna. See, et on partei liider, see võib ka partei liidrina, kuid antud juhul on peaministriga tegemist ja ja teisel juhul noh, need on kuidagi väga kõikuvad. Mis ei ärata niisugust kindlust ja, ja ma ei näe nendes hinnangutes analüüsi või suhtumist sellesse poolde Eesti ühiskonnast, kes moodustab arvuliselt 200000 inimest. Tähendab, me ei saa neid välja tõrjuda, ei saa neid ignoreerida. Me peame ka arvestama ja, ja ma tahaksin näha, kus nende adekvaatne ajal on meie valitsuse tasemel esindatud ja nii edasi. Nii palju sissejuhatuseks. Et sellest samast sõdurist oli meil siin juttu ka siis, kui ma viimane kord siin saates olin kaks nädalat tagasi ja, ja mul on tõesti selline tunne, nagu aeg oleks vahepeal seisnud, kuna teema on, on endiselt endiselt väga kuum ja mõtlesin, või siis ja ma ütlen ka nüüd, et mind isiklikult ei ole see kuju seal küll kunagi häirinud, seda enam, et et, et ma, ma olen seda nii palju korranud, et on tõesti, ta on, ta on leinava leinava mehe kuju ja minu jaoks nagu kehastabki sümboliseerib sellist universaalset tunnet, aga mitte niivõrd mingisugust üht või teist režiimi, seda enam, et nii palju eesti poisse sai ka surma. Deme mõlemal poolel ja teises maailmasõjas. Küll aga pere mind, see, mis selle kuju ümber toimub mõtlemas sellele, et et võib-olla eestlastel nagu rahvana liiga vähe mingisugust positiivset identiteeti. Ma olen kogu aeg üles ehitada kellelegi või millelegi vastandudes. Et, et kui me praegu vaatame neid inimesi, kes on just ütleme, üles kütnud niisugust niisugust ihasele kuju, sest need olid needsamad inimesed, kes paar aastat tagasi vastendusid väga teravalt Euroopa liidule mõne leida mingisugune vaenlane, kellele vastanduda. Sest tundub, et nagu meie rahvale oleks muidu mitte mingisugust piisavat ühtekuuluvustunnet või solidaarsust, et ainuke, mis teda siis aitab hoida, on selline konfrontatsioon. Ja kui me nüüd selle kuju saatke ära liine, nagu mehed tahavad, jään põnevusega ootama, et kuhu siis pikne järgmisena kärgatav. Huvitav tähelepanek, Külli-Riin ja ajakirjanik võiks teha ära võrdluse. Omal ajal oli internetis Euroopa Liidu vastaste allkirjade kogumine ja praegu Pronkssõdurivastase allkirja kogumise kampaania, mina vaatasin täna seda nimekirja ja mulle hakkasid sealt tõesti silma nii mõnedki tuntud Euroopa Liidu vastased, et mis ühist on nägu nendes kahes asjas, vaid millisel tunde tasandil? Need inimesed elavad muide veel üks väga huvitav mõte, mille mulle just saatis Ülo Vooglaid, meie kõigi hea õpetaja. Nimelt seal Rapla kandis on pakutud välja mõtte, et seda kuju võiks nimetada patukahetsuseks ja jah, et tegelikult kui teisiti ei suuda nagu, vaata seda krampi mõistmaks vahet leina ja võidu vahel, ma mõtlen, minu puhul ma ei räägi praegu nendest inimestest, kes sinna võitu kogunevad, tähistama, see on omaette jutt aga, aga võib-olla tõesti siis pakkuda kompromissiks välja pattu kahetsema ja et kogu see suurimaks nüüd ühe pronksist kuju hävitamisele. Ei mul on sageli tunne, et me oleme ise läinud tõepoolest järjekordset lõksu, mille me oleme iseendale seadnud oma oma tõepoolest selle niisugusest niisuguses masohhistlik, kus vastandamis soovis tõepoolest Külli-Riin väga tabavalt näitas kätte selle tausta, mul tuleb meelde, et omakorda Nende nõndanimetatud nõndanimetatud ma nõndanimetatud rahvuslaste taga on jällegi need jõud kes 989. aastal vastustasid sinimustvalge nii-öelda välja. Üles paneme Pika Hermanni torn, ma mäletan väga hästi, kuna ma ise olin nende sündmuste keskmes toona, nii et tõepoolest see, see, see pidev vastandumine ja, ja mina ütleksin selle monumendi seosed, meil tuleb ta tagasi võita sind, monument tuleb tagasi võita meie siis avaliku ruumi palju laiema tähendusega. Aga kui vaatame kasvõi seisukohta, mida siis tõepoolest meie kõige kõrgemal tasemel on väljendanud peaministri tasemel, et tegemist on okupatsioonisümboliga, siis on see tegelikult just nimelt omaksvõtmine selle omaksvõtmine, mis on sinna kleebitud külge. Meie, mina ütleksin, tervemõistuslik rahustuseks vabastada sellest sellest just nimelt semantilisest või tähenduslikkust, ümbri ümbrusest. Ja täiesti rahulikult võime öelda sem fašismi fašismivastase võitluse võitjate ja ohvrite mälestusmärk, lisades sinna juurde tõepoolest kogu selle kompleksi laiendamisega seoses vastavaid vastavat sümboolikat, et ja muide neid nii noh, detaile, mis aitaksid seda rõhuda rõhutada ja sel juhul legitiimne idee legitimeerida ehk siis nii-öelda tuua ka meie anda riikliku noh, nii-öelda süsteemi reglementeerida, sketše rituaalid, sellega seoses ma olen sellest kirjutanud. Ma ei, ma näen mitmeid kolleege, ma näen oma sõpru siis maalide hulgast kaaslasi kelle jaoks ei ole see üldse probleem ja nad väga rahulikult suhtuvad. Ma näen isegi venelaste hulgas, ma alles kohtasin üleeile väga paljude vene intellektuaalid, aga, ja me nägime eesti televisioonis unetuse saates neid esinemas. Mis asi, miks me laseme ennast provotseerida mingitel tõeliselt iseendaga probleemides siplevad siis tasa kaalutute inimeste, keda kasutatakse muide, kasutatakse väga kavalalt ja väga sihipäraselt ära. Mulle meeldis väga, mida ütles selle pronksimehe kohta Rein Taagepera ja ta ütles, et et see pronksmees seisa kui vabastaja vaid vaid ta seisab vabastamise ootel. Ehk siis see, et kui ta oleks vabastaja, ta vaataks üles, aga ta on seal langetatud päi. Ta sümboliseerib leina ja siis seda ootust. Aga nüüd, mis puudutab seda, ütlesid, et see kuju on okupatsiooni sümbol, siis ausalt öeldes mina arvan, et pigem on meie okupatsiooni sümboliks, mõned. Mõned. Ma arvan, et küsimus on pigem inimestest kui ühes või teises kujus. Küsimus on inimestes, kes, kes kunagi tegid koostööd meid okupeerinud režiimiga ja nüüd on, on värvi muutnud. Ja ma arvan, et, et kui me nii-öelda kujutame ette, et selle kolaboratsionismi sümbol on see kuju, aga mitte need inimesed, kes, kes kes väga järske kannapööret teevad ja ka meilonide vana värvi vahetavad. Tähendab, mina nimetataksegi kõike seda, mis nüüd viimastel nädalatel pärast üheksandat maid on Eestis toimunud kahetsusväärselt Eesti rahvussuhete palkaniseerumiseks. Väga palju samasuguseid tendents on, võetakse mingisugune ajaloosündmus müttis müstifitseeritud ära siis võtab kõrge riigitegelane, antud juhul peaminister väga selge ja ühemõttelise seisukoha nagu ühe kogukonna kaitseks, mis tekitab omakorda vastasseisu, eks, teisel kogukonnal ja nii edasi ja nii edasi. Meil on nagu toimub eskalatsioon konflikti eskalatsioon, mitte selle rahustamine siiamaani, ja see on see kõige ohtlikum selle asja juures. Jutt nüüd sellest, et kui kiirelt nüüd seda kuju sealt ära viia või mitte ära viia, ei ole ju küll mingi lahendus sellele probleemile. Läheme nüüd tagasi jälle nendeni arstide juurde. Suur müüt sai alguse üheksandal mail Eesti lipu väidetavast maha rebimisest. Midagi taolist ju ei olnud meil. Ja mis konflikt seal oli? Mina ei tea ju siiamaani, meil ei ole ühtegi adekvaatset dokumenti selle kohta, millest see konflikt üldse tekkis, igal juhul ei tekkinud mitte eesti lipu ilmumisest sinna, vaid tekkis mingisuguste kodanike ilmumisest sinna, kelle käitumine oli ebaadekvaatne. Ma ei taha sellega kaitsta punalipu lehvitamistega neid inimesi, kes võib-olla tõesti kaitsesid seal noh, meie suure naaberriigi mingisuguseid propaganda huve, aga kahtlemata need, kes sinna tulid ka Eesti lipuga, need ju võimaldasid seda provokatsiooni teostuda, see oli sellesama stsenaariumi teine osa. Ehk siis, kui me nüüd räägime siin ja ehitame kogu oma selle protesti üles ainult selle peale, siis me oleme ju täielikult ju provotseeritud. Kõige naljakam on see, me kogu aeg kordub, et see on Eesti lipu rüvetamine, eesti lippu ei saa Eesti vabariigis lehvitada, vabandada aga väga riigiga puude asemel valitsuse tasemel pole. Ja ma näen ka avalikus ruumis kui vähe tegelikult Eesti lipp. Homme on Eesti lipu päev hoitav mitmel majal, see Eesti lipp on meeles ja võeti ka, kõik need kohustuslikud eesti lipu lekitamise päevad ära tähendab poolt on, see on niivõrd silmakirjalik, et valus hakkab seda kõike jälgida. Häirib just jah, kõige rohkem see müstifitseerima ja ma ei saa kahjuks mööda minna sellest, et ka meedial on oma roll selles müstifitseerimises. Ma ei tea, miks see nii on, kas minu meelest muidugi läbi müügil on oma tähendus ja nii edasi, et kõiksuguseid, skandaale ja sensatsiooni üritatakse ära kasutada, aga mingisugune piir just peaks. Ma eks ju, et nad ei väljuks kontrolli alt need sündmused, sest see oht on kogu aeg ikkagi olemas. Esimene ohver, esimene noh selle pingega seostatav ohver, kas ta on otsene või kaudne, anname sellele hoopis teise mõõtme ja mitte ainult dimensioonis, vaid ka Euroopa dimensioonis. Kellel seda nüüd veel vaja on, eks lisaks Balkanile ka Baltimaade konflikte siin üles puhuda. Ka mul on üsna tõsiseid pretensioone siis mitmetele meediaväljaannetele kanalitele siis elektrooniliste kanalite kommertskanalid, nende uudistesaated on ikka olnud tuulutatud ja kallutatud muidugi sel lihtsal põhimõttel põhjusel mida, mis tõepoolest, millele Mart viitas, et et nii on vaja konflikti dramaatikat. Tähendab, Uudistesaated tervikuna on ju segatud nad ei, nad ei, ei vahenda tähendab korrektselt erinevaid rooli, vaid nad on segatud kolmest meelelahutuslikus dramaatilises ja seejuures siis toimetajate endi seisukohtadega. Ma noh, ma näen seda lugedes näiteks õhtulehte, mis juhtide tasemel otse või disjuhtkirja tasemel, see tähendab toimetuse seisukoht nõuab pronkssõduri ära viimist. Ühesõnaga lehed toimivad, mõned väljaanded, mõned meediakanalid toimivad. Meil nagu mingisugused bolševistliku parteirakukesed, kes kes väga meelsasti lükkaksid õli tulle olukorras kus tegelikult on vaja ühiskonda rahustada ja, ja, ja, ja, ja probleem üldse nii teravalt päevakorralt maha munad tähendab see on esmane, Eroiseeritakse nii ühtesid kui teisi pool, see tähendab, püütakse kogu aeg mustvalgel. Sest see on kõige lihtsam käsitlus. Tähendab, minu etteheide meie meediakanalitele on ka muidugi selles mõttes, et mind hämmastab kui palju kultuurilist ja täiesti tavalist harimatust tegelikult mitmete ajakirjanike näol, kes on kohustatud tegelikult vahendama meie tegelikkus siiski siis kogu tema mitmepalgelisuse, mitte aga niimoodi vastavates kategooriates. Ja, ja, ja ma usun, et siin meil on tõsiselt vaja mõelda. Üldiselt veel peaksin siinkohal Eesti päevalehte näiteks kiitma Kate'ile ilmusse Juku-Kalle Raidi ja väga-väga vot see erakordselt hea lugu, selles mõttes inimesed, keda võiks arvata, et ta on suur olla provokaator või, või noh, ta tahab seda baasi pärast midagi öelda, aga ta ju ütles alla sulaselge, et me lihtsalt ei teagi, mida venelased mõtlevad. Ma ei taha üldistada, ma tõesti julgen öelda ka seda siis kodulehte postimeest ja Eesti päevalehte ja maaleht siis Õpetajate lehte. Nüüd peavad ikka üldiselt niisugust kindlat kvaliteetlehejoont. Aga noh Elektrooniliste Karajastest julgen mina kaitsta ainult Eesti raadiot, hetkel aga. Jäägu see sinnapaika. Ja ma aga, aga see tendents on siiskil läbipaistev selles mõttes, sest kui nüüd Juku-Kalle Raidi artiklist oli juttu, eks ole, mis tegelikult kutsus üles mõistke, õppige kõigepealt mõistma venelasi. Uurige nende kahe ajalugu, avage gümnaasium, õpetage eestivene kultuurilugu, mille kandjad nad on mitmest põlvest sinod, näiteks nüüd väga lihtne küsimus, väga lihtne küsimus, mida me võime iseendale esitada. Kaks uut põlvkonda, kes siin Eesti vabariigis on üles kasvanud nende vanavanematest, kui ütleme, räägime siis Viiekümnest 1000-st, eks ole, meil täiesti kindlasti võime eeldada seda, et kuskil 50000 nendest vanavanematest, kas hukkusid volid, nende sõjaohvrid siis vene kultuuris on erakordne, tähtis just nimelt sellele sellele religioossel mälestused, mis õnnistatakse väga tõsiste maalidega. Lotte, kas või fiiges raamatut vene kultuuriajalugu, võtku, kas see võimalus on igal eestlasel olemas nagu Jüri Lotmani vestlusi vene kultuurist, et saada aru, miks nende käitumises on need või teised jooned esiplaanil, aga meie oma tegelikult igapäevase ajakirjandus elam ju täiesti kahte erinevat elu. Postimees ilmub küll vene keeles, aga ega meil suurt vastu ju ei tea eesti keeles, mismoodi see vene kogukond ennast tunneb, missugused on tema siis need pinged. Me tõrjume neid eemale ja loomulikult nad otsivad selle tõrjutusest oma väljumisvõimalust ja kui see on Nende viisil tähistatav, ega nad kogu aeg seal istu. Nüüd nad hakkasid tõesti neid öiseid vahtkondi seal pidama pärast seda, kui, kui kõige kõrgemal tasemel teatatakse, et monument viiakse ära, kujutage ette, kui hakkame ära viima seda kraanat kohale, mis juhtub, aga mis juhtub siis, kui Narvast, kui tuleb Narva Narvast tulevad sadade bussidega? Kui tuleb sisenes, siis tuleb vastu siis Eestis, ma arvan, et see on ikka midagi olema. Kas meie juhid mõtlevad selle peale, mis juhtub, siis hakkame lihtsalt monument ära vedama ja see on nagu väga. Väärne tegelikult tõesti, et monument on nagu rakendatud, ka sellise poliitilise profiidi lõikamise vankri ette püüavad, püütakse nagu mingites võimumängudes ära kasutada, aga seejuures kõike muide juures toimuvat vaadates. Samas on mulle hakanud silma üks Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tellimusel valminud uuring, uuring, mina, maailm, meedia, kus siis tuleb välja, et mul oli täpselt need arvud meeles, aga ligi ligi kaks kolmandikku Eesti inimestest leiab tegelikult teises maailmasõjas mõlemal poolel sõdinud mehed olid ohvrid. Ja seepärast Ma arvan, ma arvan, et, et, et see, mis nagu selle monumendi ümber toimub, seda nagu vastamisi kaks mingisugust marginaalide gruppi, aga mida rohkem meedia läheb sellega kaasa, mida rohkem poliitikud lähevad sellega kaasa, mõlemad nad teevad seda paljuski omakasupüüdlikud, olgem ausad, et meedia mõtleb läbimüügile, auditoorium, poliitikud mõtlevad valijatele, häältele profiidule vihkamisele, mida, mida rohkem nad sellega kaasa lähevad. Puhkamise konflikt eskaleerub ja seda rohkem. Pinged suurenevad kahjuks. Ja kui me mõtleme tagasi Eesti lähiajaloole kui palju vaeva ja no võiks öelda meetmed on nõudnud nii-öelda selle vältimine, et meil tekiks Me tugevaid Vene Erakond kuidas on, on noh, nagu me teame ka KAPO öelnud, eks ju, et ta on tegutsenud selle nimel, et meil ei tekiks selliseid tugevaid vene erakondi, kellele võiks Venemaa teha nii-öelda panus ja kes oleks tema partner siin. Ja, ja selle tõttu on ikkagi inimesed üldiselt liitunud Eesti erakondadega. Noh, võib-olla tõesti Keskerakonnaga kõige rohkem ma ei tea, mul ei ole seda statistikat, aga paistab ilmselt niimoodi. Reformierakonnas on reformierakonnas ja näiteks eriti palju liitus Res Publicaga, kui te mäletate enne eelmisi valimisi sellepärast et Res Publica pakkus ju sellist noh, ütleme kosmopoliitsed alternatiivi rahvuslaste erakondadele. Et selles mõttes Res Publica näiteks Ida-Viru omal sai ju väga palju toetust. Ja nüüd me tegelikult minu meelest oma selle poliitikaga nagu tasapisi läheme ajas tagasi. Me taaselustame nende öiste vahtkondade näol interliikumist. Mis ongi kõige kummalisem ise, eestlased oma. Nii-öelda opositsiooni, milleks seda vaja on, minu mõistus seda küll kinni ei võta. Sest mediaan, et kui meil tekib tugev üht ühinemine, Me opositsioon siis seda kuulda ei võeta kuulda mitte ainult Moskvas, vaid võetakse kuulda ka Brüsselis ja ja miks seda nüüd on vaja selle tegevusega mott, minu mõistus seda kinni ei võta, et võib-olla see on lühiajalistes poliitilistes huvides, eks ju. Kuigi ma ei saa ka näiteks praegusel juhul aru sellest, kui planeeritakse järgmiste valimiste järel mingit parempoolset koalitsiooni, siis näiteks rahvuslaste liikumine ju lõhestab parempoolsust praegu palju efektiivsemalt kui, kui ükski vasakpoolne erakond suudaks. Sellepärast et veelahe läheb ju praegu selgelt ju nii-öelda rahvuslaste ja Reformierakonna vahel, et huvitav, missuguse enamuse loodavad siis need nii-öelda konservatiivid või äärmusrahvuslased saavutada pärast järgmisi valimisi minu mõistus seda küll kinni võtta? See võimueliidi segadus on, võtab ikka väga-väga veidraid vorme. Kõigepealt teatab peaminister, et tema mingitesse komisjonidesse ei usu. Vaided tuleb tegutseda. Kui president Rüütel teeb ettepaneku moodustada komisjon ehk siis mille ümber oleksid eksperdid, ajaloolased, politoloogid, sotsioloogid, linnakujundajad ja samuti ka siis tõepoolest siis noh, asjast huvitad ajaloolased, asjast huvitatud osapoolte esindajad, aga mitte loomulikult, eks stalinistlikud meelestatud grupikesed. Siis leiab peaminister, et, et seda nagu vaja, ei ole komisjoni tema ei usu komis, tema ei usu komisjonidega. Ta ütleb, et äärmuslased saavad seal sõna ei saa, ei pruukinud seda. Kuidas nad saavad omal ajal rahvuste ümarlaud, kui Eesti taasise sellesama eesmärgiga, et need äärmuslased lahustada ära selles rahvas. Ümarlauaga üleeile üleeile teatatakse, et on siiski üks ümarlaud, kus võiks toimuda ühiskondliku leppe sihtasutus, võiks korraldada seda seal lausa perekondlik sündmus. No ma ei saa siin eriti sõna võtta selle sel teemal, aga, aga no ma ei saa seda ettepanekut võtta ka tõsiselt, kui päev hiljem teatatakse jälle peaminister teatab, et nad võivad istuda seal, aga temalt lahendused on kahepoolsete dialoogi tasandil, et temal on lahendus olemas. Nii et lase selle kaardimängus, kasutatakse seda väljendit bluffimine. Mida arvavad. Külli-Riin sellest ülesande andmisest ühiskondlikul leppel, et see nagu visati, nagu see probleem nüüd valitsusest järgmisele vastutajale. No sellest on nagu raske midagi midagi praegu arvata, et mul on nagu khati, mulle on ka selline tunne, et et, et valitsus võiks olla nagu kuidagi julgem või siis nagu noh, see on nagunii tüüpiline, kui on mingi probleem, siis kutsume kokku mingi komisjoni, aga võib-olla kui nad püüaksid Ta ise on juba komisjon, nad võiks ju siis omavahel otsustas kaks korda nädalas istuvad ümber laua. Et noh, mina minugi poolest ma rääkisin Ihama oma õppejõuga ülikoolist, kes ütles, et tema arvates oleks geniaalne lahendus, oleks see, kui kallis kuulutatakse välja rahvusvaheline konkurss sellele platsile, kus on pronksi näiteks sinna tehakse okupatsioonide mälestusväljak ja kõik aetakse praegu. Ja öeldakse, et see on ehitusplats ja järelikult ei saa seal olla ka siis mingisuguseid selliseid suuri suuri meeleolu. Huvitav, et see õppejõud oli sama meetmest mina, sest mina leian, et seal on öeldud, et seal on säilmed seal. Tegelikult tuleks kõigepealt alustada väljakaevandustega, kelle säilmed nüüd on, et oleks kindlalt teha eksperdid peaksid kindlaks tegema, siis tõepoolest tuleks konkurs uuesti välja kuulutada, kuigi 95. aastal tihti sele väljaku planeerimiseks konkus ja kolme paremat tööd ka valiti välja, mis on nüüd ajakirjandusest läbi käinud siis arhitektid, Okasel, Laapini, Alveri trummali tööd, need on eeskujuks täiesti olemas, nende pinnalt saaks anda mingisugused konkursile tingimused ja, ja palun väga. Ja esiteks me saame. Tõepoolest, me võidame aega, meil on praegu vaja võita aega ja samas Nagu sellise kiire lahendus omalansirvaid ette asi nagu rahuneks maha mõnes mõnes mõttes jaa, jaa. Ja mina näiteks ei saa aru sellest, miks omal ajal ei seostatud okupatsioonide muuseumi rajamist sellesama pronkssõduriga. Miks seda ei oleks võinud teha sellele platsile, miks sa nihutati sinna kusagil? Kelle tänavanurka, kus ta praegu noh, ilmselt ei ole kõige parema koha peal ma ei tea ja seal muidugi minevikku ei ole mõtet taga rääkida, süüdistada kedagi ühes, teises või kolmandas, siin on ju ka süüdistatud, eks ju. Mart Laari selles, et miks tema ajal neid ära ei viidud. Tõepoolest, põhjus oli olemas, olid väga tõsised ähvardused Vene siinse garnisoni poolt, kes ju alles oli siin ja noh, et see oleks võinud tõepoolest Kaasa tuua mingisuguseid konflikte, olgu pealegi, eks ju, aga siis oli, 10 aastat läks veel edasi ja ikkagi mingit lahendust ei leitud sellele. Nii et noh, selles mõttes meie võimueliit ei saa küll kuidagi öelda, et siin oleksid nüüd süüdi venelased või oleks süüdi Vene riik selle asja ärakasutamise, sest et seda probleemi on hoitud lahenduseta ju kõik see aeg No mulle tundub küll, et me oleme siin peaaegu ühe niisuguse positiivse ettepanekuni jõudnud, tähendab, mis, mis tõepoolest nõuab nüüd valitsustasandil ikkagi otsustamist, sest nagu tõesti ühiskondliku leppe sihtasutus sky ütleb, et nemad pulmi võivad korraldada ja nad on kindlasti selleks valmis, kuna nendel on tohutu kogemus sel pinnal. Aga nad, aga see on ikkagi päeva poliitili tõmbamine päevapoliitilistesse lahenduste otsimisse. Teine positiivne pakkumine, mida mina kogu aeg teen, et ühelt poolt siis võtame tõepoolest aja maha selle Tõnismäe monumendi suhtes, kuid samal ajal forsseerime ometigi Eesti Vabaduse monumendi siis konkursside lõpetamist püstitatud pangem siis Harju mäele kiiresti üles, sest tõsi on ka see, et eestlastel, et osadel eestlastel ei ole seda kohta, kus, kus, kus ja, ja oma nii-öelda seda niisugust hästi süva avatud rahvusmeelset tunnet väljendamas. Et andke ka nendele siis see võimalus ometi aga kõige paradoksaalse vangi, et me ise kisume, kakleme, läheme täiesti noh, juuksekarvade välja kiskmiseni selle, missugune see Vabaduse monument peab olema, kus see peab olema siin? Noh, need eestikulud ei saa kuidagi kokku just niisugused asjad, aga vastandumisest küll siis tahetakse näidata, et me oleme üksmeelsed, aga ei ole. Et see teine positiivne ettepanek See vastandumise strateegia on selles mõttes ka ju lihtne, see nagu võimaldab, võimaldab kurja ja halva projitseerida väljaspoole meid endid selle asemel, et vaadata enda sisse ja küsida seda, et, et, et kus oli nagu meis endis segu laboratsionisse iga üksikisiku tasandil. No vot see ongi kõige hirmsam selle asja juures, et kuidas nii-öelda rahvuse kriitiline meel tõmbistub üha rohkem ja rohkem kui sa loed mingeid delfi kommentaare või ka isegi ajalehtede kommentaaris, sa näed, kuidas sealt sulle vaatab vastu ainult niisugune juhtum rumal mittemõtlev, niisugune viha ja noh. Ma ei näe seda rahvast arenguvõimelisena, kes suhtub maailma tema üha keerulisemaks muutuvasse maailma, kus meil ei ole enam opositsioon eesti ja vene või kommunism ja ja fašism, vaid meil on, kui palju opositsioone on meil see moslemi kogukond, eks ju, on meil juudid ja holokaust on meil üha rohkem ja rohkem selliseid vastandusi, millest me ei saa läbi murda, eks ju. Kirvega veel, kus meil tuleb seda teha väga peenetundeliselt ja väga mõistlikult ja arukalt ja nüüd me esitame nisukesi, barrikaade siin kuhu see võiks meid küll viia tulevikus, mina küll ei näe sellel rahval tulevikku. Minul on väga palju tõesti seda pessimismi kogunenud just viimaste aastate jooksul pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Tähendab, ma tean, kui raske oli eesti rahvast veenda ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuigi meil ei olnud mingit alternatiivi, meil ei ole mõtet üldse, sellest räägime, me oleme siin rääkinud aastaid ja aastaid ja kuidas pärast seda on nagu, nagu aasta-aastalt kruvitud üles seda mingisugust niisugust minevikku sobramise minevikuga minevikuga võitlemise, niisugust mentaliteeti, selle asemel, et tegeleda sellega, kuidas Euroopa liidus võrdväärse riigina toime tulla, mingi osa rahvas tegeleb ainult sellega, sukeldub üha sügavamale minevikku, otsib sealt õigustust. Ei tea millele, eks ju. Sellele, et me ei ole Euroopas kõige suurem, kõige rikkam ja kõige ilusam tänase päevani, aga tehke seda täna ja tehke seda midagi homse nimel, ärge ärge otsige seda lahendust minevikust, et mingit kumm, küllap me ei suuda taaselustada Eestis. Eesti on täna ikka Euroopa ääreala riik koos oma nende objektiivsete ressurssidega, milleks me suutelised oleme. Aga mulle tundub, et see on mingi niisugune pime pimedus, vaimupimedus, mis maad valdab. See on selline enda mingisuguse ohvri staatuse efetišeerimine, et et me oleme ohvrid olema alati kannatanud, meie vastuta järelikult millegi eest ja nõnda edasi. See on nagu ennast nii-öelda nagu sellest süüst puhtaks rääkida. No siis ma isegi ei naiste ega see, see teeb nagu meiegi, me võtame nagu iseendale vabatahtlikult mingi luuser rahvaseisundi rääkida ainult sellest, kuidas me oleme kõike kaotanud. Kuidas meid on tapetud. Kuidagi ei ole ise saanud midagi otsustada, meil on kogu aeg olnud veid veetud ühest Siberist teise laagrisse, eks ju. Ja ja kogu see meie ajalugu on, on, on täis musta masendust, eks ju. Mitte midagi head seal ei ole. No mida, milline saab olla selle rahva positiivne projektsioon? Ja, ja kui ainult sellega tegeleda, see tähendab ka seda, et tõesti, et ei suudeta nagu vaadata neid oleviku ja tulevikuprobleeme, meil on naguniivõrd kriitilised, asjad on meie ümber toimumas, et kasvõi see, mis toimub meie haridussüsteemis või, või mis iganes Ma olen õpetanud ülikoolis vist nüüd juba 15 aastat eesti kirjandust ja, ja, ja selle kõrvalt laiendanud kogu aeg oma õpetamise sfääri eesti kultuuri pinnalt praegu Tallinna Ülikoolis, teen seda ja, ja, ja siin, milles otsustasid Mart tõesti on minu kogemused, et midagi, midagi, midagi ürgselt valesti kogu meie õpetamissüsteemis Me oma ajalugu õpetanud võib-olla suurelt jaolt oma kultuuri käsitlenud ja õpetanud just nimelt sellesse kaothelikus masohhistlik, kus stereotüübi stereotüüpide valgel või sellest paradigmas. Ma olen isegi püüdnud nüüd seda tõsiselt. Ma tahan kogu aeg sisendada oma üliõpilastele õpilastele just nimelt seda positiivset poolt. Kui palju selles mõttes kangelaslikkust. Minu ilu on tegelikult olnud Eesti ajaloos, eesti kultuuris, mis, mis, mis ülendab, tähendab, ma tahan öelda, et me vajame kõige rohkem positiivset rahvuslust, isegi mitte avatud rahvuslust, positiivset rahvuslust. Mis tähendab seda. Meil on endal eneseväärikus. Väärikus tekib ainult ajaloo mõistmise kaudu ja, ja, ja, ja suutlikkuse kaudu olla ajaloost üle, see tähendab enesevõitmise kaudu. Nii et. Ja näiteks saad aru sellest, miks me ei kloorifitseeri ei tõsta esile oma võit vabadussõjas kus me võitlesime ju mitmevaenlasega, mitte ainult bolševismi ka, eksju, aga me selle asemel refitseerime oma segast suhet teises maailmasõjas, kus jääbki nüüd lõpuni aru saamata, kelle poolel me siis nüüd olime, eks ju. Mis on tõesti väga enne sõda ja kus meil ei olnud tõesti praegu midagi otsustada, eks ju. Aga no tegeleme siis rasvi oma vabadussõjavõitude nii-öelda ülistamisega oleks oleks vähemasti midagi positiivset, kuigi muidugi ei tahaks ühtegi sõda ülistada, sest kõik sõjad on lõppkokkuvõttes rahvale kahjulikud ja häving. Aga noh, vähemasti sellel oli reaalne tulemus, Eesti riik loodi ja eesti riik tunnustati rahvusvaheliselt. Aga, aga no miks me tegeleme jah, selle teise maailmasõja nii-öelda võitlusega väljusime igal juhul kaotajana välja igas mõttes kaotajana. Miks me sellest kaotusest räägime, nii palju selle asemel, et rääkida reaalsetest võitud? No eks see on võib-olla ka natuke sellest, eks ole, et mis on nagu olnud kõige kõige viimane asi, et ehk siis sellest nagu räägitakse rohkem ja samas mulle tundub, et selle, selle tohutus, niisuguse nagu viha ja protesti taga on nagu inimesed, kes tunnevad teda teda milleski ilma jäänud et nad on jah, et nad on tõrjutud ja nüüd on kui inimesed, ma arvan, kes olid ka tõrjutud selles samas Nõukogude liidus. Ja, ja samas võib-olla neile tundub see, et paljuski needsamad inimesed, kes olid nõukogude ajal nagu juhtpositsioonidel, on seda ka nüüd TV1 Tõnu Õnnepalu artikkel, kus ta ütles, et suure segaduste ajal malelaud nagu paisatakse segamini, aga mõne aja pärast kõrt taastub ja kõik on tagasi oma endiste positsioonide juures. Jah, ma olen ikka soovitanud siis erinevate kohtumistel, siis kui ma olen inimestega kohtunud, kes on poliitikud või võimu juures, siis on öelnud, et et varuge endale üks suur hulk kingitusi, milleks on näiteks Ilmamaa kirjastuse välja antud Eesti mõttelugu. Lugege ise seda, lugege neid teoseid, seal on juba ligi 60 teoste lugege neid ise ja võtke, kinkida neid koolidele. Siis igasugustele siis meie oma. Siis noh, kogukondadele või, või, või organisatsioonidele ja te näete, kui suur ja kui ilus on tegelikult see mõttekultuur, mida viljeldud Eestis juba ainuüksi see peaks andma ja meile niisuguse enesetunde, et me oleme tegelikult rahvas selles mõttes, et, et, et me oleme siiamaani kestnud ja missugune keel, mille vaat siit tuleneb muidugi väga oluline. Ettepanek või seisukohavõtt? Me peame rohkem tegelema omaenda eesti kultuuriga ja me oleme oma Eesti kultuuri, mida rohkem ressursse eraldame kultuurile, institutsionaalsed projektipõhiselt, ideede põhiselt, seda kindlamini on järgmised põlvkonnad tunnevad ennast selles globaliseeruvas maailmas, no see küll nüüd pateetiline, aga mul ei ole midagi muud ka vastu vaielda sellele segadusel, mis siin praegu on. Jah, et ma olen sellega väga nõus, et kui ma ise käisin selles vastamatud koos ja vaatasin kõike seda meie kunsti, mis seal loos sugune võlu täpsed, et ma ei häbene seda öelda, et ma olin tõeliselt uhke, uhke oma rahva ja kultuuri üle, aga ma vaatasin kõike seda. Noh, mind, ma ei saa kahjuks siinkohal isegi jätta nimetamata, et mul tekkis kohe mõte, et kas et kuivõrd palju keerulisem oli olukord ikkagi 15 aastat tagasi ja ka 90.-te aastate alguses ja näiteks ei kujutaks ette, et Lennart Meri oleks kunagi nõustunud millegi taolisega oma eluajal. Et see pronkssõdur lihtsalt maha võtta. Et, et siin on nagu ka mingi poliitilises skulptuuris toimunud muutused, kuivõrd laialt suutis tema näiteks näha seda Eesti situatsiooni rahvusvahelises kontekstis. Võib-olla see kõik kõigile nüüd, kes kuulavad, seda ei meeldi, aga ma pean tõesti tunnistama, et tema ajal suudeti näiteks niisugused probleemid hoida märksa paremini kontrolli all. Kui tänasel päeval. Võib-olla need tänapäeva poliitikud on lihtsalt selles mõttes nagu rohkem ragmaatikute vähemissionäriku nad näevad, et ühes mingis rahvakihis on nagu nõudlus et see kuju maha võtta, siis, siis nad kasutavad ka vastavat retoorikat. Ja ei. On siis asi, aga see on väga ohtlik häälte lugemine, loomulikult, nii üks kui teine erakond mõtleb praegu eelseisvatele valimistele, kuhu veel presidendivalimised satuvad konteksti. Nii et, aga mina ütleksin, et see on tõesti kahe teraga mõõk, mis tegelikult võib endale nendel jalad alt, et lüüa, et nad ei taha, ei julge seal seisukohta võtta, praegu. Ei julge, tähendab siis arvestada, ütleme, teise positsiooni, tema hinnangul hinnanguid või suhtlemisma, pean silmas eestivenelasi ja nii edasi, nii et. Nojah, kõige suurem oht ongi minu meelest ikkagi see, et eestivenelased senisest märksa selgemaks nagu pööravad Eestile selja ja, ja pigem vaatavad ida poole. Ma arvan, et see on ainuke tulemus sellele, mis meil praegu siin saavutame, kui me, kui me nüüd ei arvesta noh, ütleme nende Nende positsiooniga või nende olukorraga, äkki järgmine nädal toob siiski mingi kergendama, tahaks loota, jah, aga, aga noh, ma ei näe nagu sellist poliitilist tahet, et seda ellu viia. Ja seesama Ansipi heidetud niisugune väljakutse nüüd vaateid, tegelege teie seal sellega. Noh, see ei ole ju mingi lahendus. Selle kuju ümber toimuv on selles mõttes ohtlik, sellepärast et kuigi algselt hakati siis ütlemata nagu okupatsioonirežiimi sümbol, et ta nagu konfrotatsiooned õiged ausad eestlased, kes teinud kolaborotsionismi versus siis need, kes tegid koostööd inflatsiooniga. Nii et nüüd on see nagu pöördunud veel omakorda väga-väga konkreetselt ikkagi nagu rahvustevaheliseks. Jah, vot see ongi kõige hirmsam, et need väga suur osa inimesi ei näe enda rolli rahvuses, mida nemad ise kujutavad selle rahvuskehandis, mis on see nende tegu, positiivne tegu olnud, aga veel hullem, et nad ei näe seda, et Eesti rahvas tõesti teise maailmasõja ajal oli vägivaldselt ju jaga kahte ossa. Põhimobilisatsioon tehti ju 41. aasta suvel ju punaarmeesse. No minu ema, esimene abikaasa, Admiral Pitka õepoeg läks samuti sinna Vene armeesse ja ta jäi kadunuks Velikije Luki all, teadmata kadunuks, eks ju. Aga, aga no mis me siis, mis me peaksime tegema, sest selle peale, milline on see meie otsus, minu oma lihane isa, aga eks ju nii-öelda sõitsid okupandid üle 55. aastal temast autoga ja kas ma peaksin nüüd sellepärast siis minema siis venelasi pussitama või õhku laskma, et kõiges selles on minu meelest see on kultuuri küsimus. Kui inimene suudab näha enda rolli ja, ja ajaloorolli ja suudame kaks asja lahutada teineteisest, siis ta alles suudan mõista maailma, aga kui ta seda ei suuda, siis teda siis teda ei tohiks laste, siis tuleks ta ohjeldataks kinni panna. Ja siin ja siin küsimus on ka selles, et kuidas me eristame nagu seda individuaalsed ja kollektiivsed ja kui me mõtleme igavesele üksikule noorele mehele, kes oli seal sõjas, siis vaevalt et keegi nii väga tõesti tahtis sinna sõtta minna. No aga selle asemel me seostame neid alati mingisuguste režiimidega ideoloogiatega ja sellest tulenevalt seal ei ole ka mingisugust inimlikku kaastunnet või leina. Just ma tahaksin öelda, et kohustuslikus korras ma, ma paluksin väga, et väga paljud võtaksid kätte Juhan Peegli raamatut, ma langesin esimees esimesel sõjasuvel ja loeksid seda valu ja, ja seda läbielamise, seda kogemust, mis olid tuhandetel kümnetel tuhandetel Eesti meistritest eesti sõjaväeteenistusest kolmekümnete aastate lõpul otse viidi üle siis Venemaale, kes tööpataljonides surid tühjusesse, nälga ja kelle jaoks tööpataljonist pääsemine rindele kujutas endast vabadust ja lootust pääseda Eestisse tagasi. Kas seda valu on? Kirjeldatud kas seda peetakse siiani, kes tulid laskurkorpuses Eestisse, tulid need okupandid, okupandid tulid oma koju taga nende inimeste Mälestustes on ju see, ma olen neid ise, nad on mulle jutustanud, nüüd nad on kõik kuskile kadunud. Mul on muidugi suurem enamus, aga need, kes on mulle kirjeldanud, nemad tõesti tulid selle vabaduse teadmisega Eestisse tagasi, mis me peame ütlema, et nemad olid okupandid, need 10000 7000 eestlast, kes langesid Velikije Luki all. Kuidas Eesti valitsus suhtub sellele, kui näiteks Venemaa valitsus provotseeris praegu Velikije Lukis venelasi hävitama monumente, mis on tõepoolest Eestis seal lahingutes langenud Eesti sõduritele sinna püstitatud Porkovis Venemaast nende monumentide. Nüüd ei ole enam eestlased, tähendab, see ongi see ahastama panev kultuuritus, suutmatus tegelikult ajalugu mõista, mis, mis varjuvarjuna meie täna see kevadet sisustada. Ja näha nagu üksikisikud selles ajaloos ja näha seda, ütleme nende mundrite ideoloogiate režiimide taga ka ikkagi konkreetseid üksikuid inimesi, kellest kõik, eks kõik need olid siis Saksa poolel või, või ütleme punaarmee poolel, kõik olid ju, ütleme kellegi pojad, vennad, abikaasad. Nad kõik ju inimesed, eks ju, järelikult kui tehakse vahet inimesele inimese, siis mina nimetaksin seda inimvaenulikuks mõtteviisiks. Aga Kelly, sina oled hästi kursis Saksamaaga, no mis on tehtud Saksamaal? Vene nii-öelda okupantide mälestusmärkidelt vetruv park. Ausalt öeldes ma ei ole sellega nii hästi kursis ja, aga minu teada nad seal ka kõik püsti endiselt. Igatahes, ma tean seda, et linnas, kus ma õppisin solile, Aidzigised, seal on endiselt on seal olemas roosa luksemburgi tänav Karl liiknefti tänav, mis on selline kohalik alternatiiv elukest, kus, kus on igasuguseid erinevaid subkultuuride esindaja, sädeklaratsetkini park, et seal pole nagu midagi ümber nimetatud. Kõik kommunistide suured eeskujud muidugi Marxi haiglasse tänavast rääkinud, ka seda ma ei mäleta. Nojah, ei Tamperes Lenini kuju laus, saame aru, eks ju, et meil oli see tõesti, see kogemus oli väga valus. Nüüd Jaan Anvelti kuju on tänaval ja eks see noh ausalt öeldes, ega see meile korda ei lähe, häire ei eksi. Ega me ei taha ka, Hans Pöögelmanni tänavat aastal ei taha. Kuigi samal ajal näiteks mõnedki tänava nimed, mis taastati, ei, ei ole rahva sees ikkagi juurdunud. Aga, aga, aga küsimus ei ole praegu või mitte, selles on küsimus on just nimelt elamises täna ja tulevikus me ei räägi praegu minevikku, ümbertegemisest või ajaloo ümbertegemisest. Selles sellest ei tohiks ju praegusel juhul lähtuda, me räägime praegu sellest, kuidas tänasel päeval laval elada koos nende 200 kuni 300000-ga, kellest suur osa on endiselt Venemaa kodanikud, ärge unustage seda ja Venemaal oma kodanikke on õigus kaitsta täiesti reaalselt. Ma ei tea, miks Eestis arvatakse, et need, kes on siin Venemaa kodanikud ei, ei või ühel hetkel nõuda kaitset Venemaa poolt Moskva poolt. Neid variante, kuidas seda kaitset osutada, väga palju. See ei tähenda ainult Pihkva dessantdiviisi siia saatmist. Igal juhul on see majanduslikult ja poliitiliselt Eestile ülimalt kahjulik, kui me sellisesse konflikti laskuma. Aga, aga mulle kohati tundub, et meil mängitakse selle tulega ikkagi väga kergelt ja järele mõtlema nagu omakasupüüdlik. Kuid see seepärast ma ütlen samas see, et ma ikkagi ootaksin just nimelt valitsus otsustavust selles olukorras, see ei ole lahendus muidugi. Ma ise olen positiivselt sõna võtnud selles suunas, et praegu nii-öelda jõud vastandusi kuule, et tõepoolest see politseilint tõmmati sellele platsile ümber selleks, et vältida nii-öelda seda, ma kiidan selle heaks. Aga siis see on tõesti ainult ajutine lahendus, sedasama otsustavus. Tegelikult järgmiste käikude tegemisel peab tulema valitsuse poolt endalt, ükskõik kas ta siis kaasab sinna erinevaid kolmanda sektori organisatsioone, mittetulundusühinguid, sihtasutusi kõik ja kõik on tema võimuses. Vaata, valitsus peaksid ilmutama seda initsiatiivi. Aktiviseerida kodanikuühiskond, nii palju kui see Eestis üldse veel olemas on. Valitsuses peaks ikkagi tagama korra igal juhul, see on ka kultuurse tsiviliseeritud riigi tunnus, et tõepoolest, kui on öeldud, et meeleavaldusi ei korraldata, siis neid ka seal ei korraldata. Ja asi ants ja ongi kõik ja korraldatakse niisugustel tingimustel niisuguste reeglitega asetatakse lilled, ollakse vaiksed, leinavad meeleolus, siis kes seda reeglit järgib. Tere tulemast leinake oma mälestust minevikku, oma vanemaid, vanavanemaid, need, kes rikuvad sedakorda on sunnitud lahkuma või viiakse minema. Muud midagi, selleks ongi riigivõimu jõustruktuurid olemas. Et seal võib olla väga. Realistlike naiivne soov, aga mulle meeldiks väga, seega kui kui poliitikud, nagu mõtleksid, rohkem, oleksid ettevaatlikumad selle ajalooga manipuleerimise. Seda näitab see vaidlus vabadusvõitlejate üle ju praegu väga ilmekalt, kes on vaba, mis oli nagu teine teema meil täna, aga milleni me ilmselt eriti sügavalt ei jõuagi? Mulle meeldis väga, mida Marju Lauristin kirjutas selle kohta ühest Päevalehe artiklis ütles seda, et et Eestis räägitakse kahjuks meie lähiajaloost võimukeeles, mitte aga ajaloo, teaduse ega kunstikeeles. Ja see peaks olema just just see, mille poole võiks püüelda, et räägitakse rohkem ütleme ja aktiivse niivõrd-kuivõrd ajalugu saab olla objektiivne teadus, aga püütakse siiski rääkida kas teaduslikult või või kunstikeeles ja, ja vähem nii-öelda sellise ja vähem rakenda seda mingite poliitiliste taotluste vankri ette, mis paratamatult külvab pingeid ja idee. Ma arvan, kellegi elu paremaks. Huvitav, Mart, et just nimelt nüüd see vabadusvõitleja määratlemise siis eelnõu, mis siin nüüd valitsus valmis satub sellesse samasse konteksti praegu, kus, kus me. Olen suhteliselt arusaamatu minu jaoks ja tekitab ju uusi konflikte, tekitab konflikte nendesamade nii-öelda parempoolsed erakondade vahel, eksju täiesti arusaamatu, eks väga huvitav, homme on ju nüüd Isamaaliidu ja Res Publica nii-öelda ühinemiskonvent klient või suurkogud ja milline seisukoht seal võetakse, igatahes Mart Laari viimatisel väljaütlemised nüüd valitsuse eelnõu osas on ikka olnud täiesti kummalised. Ma ütleksin või täiesti nagu äärmuslikud. Ma üldse ei kiida heaks seda valitsuse tegevusteta niisugust määratlust. Nüüd sellel hetkel hakkas, hakkas nagu välja töötama, aga ma olen veelgi rohkem pettunud, antud juhul siis tuntud poliitikus, kes nüüd sellel pinnal nüüd omakorda üritab poliitilist profiiti lõigata, sellepärast et noh, ma arvan, ole nüüd, Eesti tänase hetke kõige olulisem küsimus määratleda vabadusvõitleja staatust. Me peaksime kõikidesse nendesse eakatesse inimestesse, kes veel võiksid sinna füüsiliselt kuulasin kategoorias ja nad on väga eakad inimesed, üle 80 aastane, peaksime kõigisse neisse suhtuma võrdselt hoolitsuse austusega, mitte hakkama nende seas nüüd veel tegema mingisugust selektsiooni, mingisugust voodiga virutamist, et sina oled vabadusvõitleja, sina ei ole vabadusvõitleja, kuna sinul südametunnistus on must, eks ju. Müstiline aken jälle eme elementaarset humanismi põhimõtetega vastuolus ja vot kõige rohkem kõige selle asja juures häiribki see, et humanismi enam pole olemas eesti riis, humanism ei oma tähtsust, tähtis on, kellel on õigus, kes on võitja või kes on, ma ei tea, noh. Nagu öeldakse, õigel poolel olnud või kui kaua ta seal õigel poolel. Ühesõnaga kõik see asi nagu taandub selliste humanistlikud põhimõtted, nagu ununevad, tegeleme ainult mingi sellise verise võitlusega mingi. Lahinguga seal ikka asendustegevus, mina pigem ei ole veel veriseks ja, aga see on tõesti see ainuke õnnelik asi, siis ma vaatasin ka seda eelnõud ja ikka see lahendatakse täpselt samuti see õige eestlase paradigmas, mida me ajame kõvasti kritiseerinud, kes on siinse õige eestlane ja see vabadusvõitluse definitsioon jällegi nihkub sellesse samasesse, samasse sängi, nii-öelda mina tunnistan. Vabatahtlik olnud, mina olen vale eestlane, ma ei taha mingeid hüvesid, ma olen kõik elusa teeninud ainult oma kätega ja oma tööle ma ei ole mitte midagi saanud ilma rahata, ei ühtegi sanatooriumi, ühtegi puhkekodu, väga tuusikutega vaipa ega autoostuluba ja, ja tõesti, ma ei taha seda, ma arvan, et põhimõtteliselt selle vastu. Aga nojah, ja jalanõud on igasuguseid, ära võetud maid ma majasidega muutke, see on minu jaoks võõras, mul ei ole omaniku sellist instinkti ja minu meelest see on asendustegevus, on ka sama vabadusvõitluse puhul väga tihti. Et seda seostatakse nagu mingite majanduslike hüvedega. No vot, see küll nüüd vabandage väga patriootlik tegu sel juhul. Jah, et püütakse, ütleme, südametunnistus konverteerida rahasse. Sellest ma ei saa ka näiteks üldse aru, et, et missugune on selliste inimeste selline noh, ütleme. Tuuriline tase ja üldse üllatav kuskohalt see eelnõu valitsusse tekkis, ma nagu sain aru, et seal on kaitseministeeriumi. Ilmselt oli algne algatus tuli nagu Isamaaliidu poolt, eks ju. Ja nüüd lihtsalt valitsus nagu teada ei ole ühtegi opositsiooni eelnõud ju ei heaks ei kiida. Tehakse kõik ümber tehakse kõik seesama sisu, aga lihtsalt sõnastatakse ümber omavalitsuse eelnõuks, eks ju, seda oli väga palju olnud. Selliseid eelnõusid, mis on jõudnud riigikogus, eks ju, kusagil teise lugemiseni ja siis lükatakse nad sealt tagasi muidugi positsiooni. Ja ma püüan mõista muidugi, millesse opositsiooni eelnõu ütleme, kui see oli tõesti Isamaaliidu eelnõu, mis siis nii-öelda valitsuses arvasin, meerite hüvedega teatas, et ma ei näe nagu muud mõtet. Ma mõistan, et jah, hüvedega, aga teiselt poolt see võis olla ka vastureaktsioon, vaielda vastu käikest, ma tean, missugust propagandistlikud niisugust ümbrust korraldati, sellele viimati veebruaris. Selle ordeni sajule, mida president Rüütel jagas ja võib-olla hirmust või jällegi vajadusest vastanduda. Seal oli ka vabadusvõitlejad ja nagu segatud ära jälle teiste, keda ei tahetaks. Ja kui nad olid nagu samasse nimekirja pandud, et sellest vist tõesti alguse sai, et siis edaspidi oleks võimalik järgmisel presidendil enam jagada vabadusvõitlejale ordenit, kui ta ei ole vabadusvõitleja, selle seaduse mõttes. Aga noh, nüüd on, juuni algas ja kohe algab ajakirjanduse sabury hooaeg ja valitsus läheb puhkusele. Valitsusega puhkus ei lähe, riigikogu läheb puhkusele, aga ühesõnaga mingisugune kogu see valitsemise tempo Eestis nüüd soiku, nii et mõnedki kuigi ma ei tea, presidendivalimised ju lähenevad ja tegelikult see poliitiline niisugune, kuhu on meie kandidaadid, kadunud ajalehtede veergudelt, keegi neid enam ei meenuta, mulle ta siis pronkssõduri varju? No küllap välja tulevad sellepärast, et juuni keskel tuleb uus sõelumine ja nii, et tänases Eesti Päevalehes on värske Turu-uuringud Aktsiaseltsi uuring, mis osutab, et, et Toomas Hendrik Ilves endiselt juhid küllaltki selgelt, noh muidugi siin on see väikene. Aga et Arnold Rüütel ei ole ju üldse teatanud enda kandideerimisest, nii et siin võrreldakse võrreldamatuid asju, aga kui on selge, et Toomas Hendrik on praegu kõige tugevam kandidaat, et noh, rahva silmis. Aga noh, nagu me teame, ei otsusta seda, rahvas otsustab seda riigikogu või, või kõige tõenäolisemalt valijameeste kogu, aga ma arvan, et nende teemade juurde me tuleme ka veel edaspidi tagasi. Aga tänaseks ma vaatan, et pilved kogunevad taevasse, see ilus suveilm ei, ei ole enam nii ilus ja ja läheme nüüd vaatame aiamaa peale Ennu, kes aiamaa peale, aga mind huvitab ikkagi see, et kas, kas ja mis tänasest toimub Tõnismäel ja kas kõik on kulgenud rahulikult. Tahaksime loota sellepärast et valitsuse üleskutset on nüüd terve hommiku kõlanud ja, ja teine asi, mida tahaks ikka kõigile soovitada majaomanikud ja ja muidu ausad, Eesti inimesed, siis seisak, ikkagi Soome-Eesti rahvuslipp. Eesti lipupäev on ja. Ma arvan, et sellega te näitate vähemasti oma positiivset meelsust. Aitäh, Külli-Riin, Tigasson ja Rain Veideman tulemast stuudiosse, saatejuht Mart Ummelas, järgmisel laupäeval Aarne Rannamäe juhtimisel, järgmine seltskond.