Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere kolleeg ETV-s laadlembobi, Arsin, tere, ütlesin ma su nime õigesti ja küll ma olen, seda ma ei tea, kui palju kordi näinud tiitritest ja ikka mõelnud, et huvitav, mis inimene selle nime taga on, esimese hooga millegipärast pidasin ma siin bulgaarlased, eks ole, vähemalt pulga Taarja juurtega inimeseks. Niisiis, Ladlen, millised on sinu juured ja millisest rahvusest sa tegelikult oled? No tegelikult mul on päris raske seda paika panna, sest kui võtta poolt, siis tema oli sündinud Usbekistanis kuigi omakorda tema vanemad, siis vanaema, minu vanaema oli Poola päritolu ja isa oli vene päritolu. Aga ema sündis ise juba Usbekistanis. Isa pool on mul selline, et Valgevene ja vene päritoluga Eestis, kui selle kõik kokku panna ja siis järelikult olen kõige rohkem ikkagi venelane. Aga igasuguste väga huvitavate mõjutustega ja no kus sa sündisid ja milline oli see teie lapsepõlvekodu ja sinu lapsepõlveaeg? Sündisin ma rakveres aastal 83 ja elasime ühes toredas kahekorruselises puumajas, kus oli väikene õu ja kus kasvas tore kena õunapuu, mis oli väga vana ja oli Surkur, kus ma põhimõtteliselt viibisin päris palju aega ja meisterdasin igasuguseid toredaid asju ja see oli täis toredaid erinevaid asju laste jaoks. Ja seal ma mängisingi põhimõtteliselt koolis ma käisin ka samamoodi Rakvere Vene gümnaasiumis ja noh, niimoodi ma kasvasingi seal Teie kodune keel oli emakeel, oli vene keel, käisid Rakvere Vene gümnaasiumis ja eesti keel ei olnud tol ajal ma saan aru eriti päevakorras üldse või siiski kuskilt kuivema. Kui võtta seda Rakvere ikkagi keskkonda, siis ta oli ikkagi noh, eestlasi on väga palju, isegi noh, mul minu jaoks oli niisugune väike šokk, kui ma esimest korda kolisin Tallinnasse ülikooli, siis ma tulin nii-öelda bussist maha ja siis läksin poodiaks rääkima eesti keeles. Aga lihtsalt, et selles mõttes Rakveres on ikkagi päris palju seda eesti keelt võimalus teha, kuulata ja praktikat oli palju ja koolis olin õppinud natukene. Arusaamine oli küll juba lapsest saadik, kuna ma käisin väga diisliga ema tööl, seal oli ka kõik eestikeelne keskkond. Aga just rääkimine ikkagi niimoodi ma hakkasin rääkima tööl siin, kui ma ETV-s jõudsin juba ehk siis esimesed aastad ma ka väga palju ei rääkinud, ma kuulasin pealt ja kuna ma olin Monteeriana tööl, siis ma ei pidanud väga palju rääkima, pidin kuulama režissööri sõnu. Ja siis ma niimoodi mingi aasta-kaks ei rääkinud väga palju, aga siis sealt edaspidi hakkas arenema natukene, pidin rääkima ja praegu on nii, nagu ta on Rakveres, siis kodune keel oli vene keel, käisid vene gümnaasiumis, aga kuskilt ikkagi Rakveres hakkas tunne tulema, et võiks ikka nagu eesti keelt ka rääkida, erinevalt paraku päris paljudest inimestest ükskõik millises Eesti linnas, no kuskil on neid rohkem, kuskil on, neid vähe, on, kes ei pea väga vajalikuks nüüd seda eesti keelt selgeks saada. Saavad oma vene keelega täitsa hakkama ja igal pool kodus tööl, koolis, poes, kus iganes ja Vene Draamateater on ka veel tagatipuks olemas, aga kus sinul ikkagi see eesti keele õppimise tahe sündis, et kas kodus soovitati või olid päris iseseisvalt otsustanud, et noh, kaua ma ainult vene keelega? Kui väga selle peale ei ole mõelnud, aga kui niimoodi võtta, siis kuidagi oli loomulik vajadus mul etega. Ma niimoodi sihikindlalt ei mõelnudki, et ma hakkan nüüd eesti keelt õppima, isegi kui ma kooli lõpetasin, siis ma arvasin, et ma väga halvasti teadsin seda eesti keelt, et jaa. Ja ülikooli ajal ma arvan, mul hakkas seda vaja minema, sest osa tundidest oli juba eesti keeles. Ja niimoodi ta läks vaikselt, et ma arvan, see ikkagi aks ülikoolist. Et sealt tekkiski see loomulik vajadus lihtsalt mulle, et ma pean suhtlema sellel keelel teiste inimestega. No aga räägime natuke sinu lapsepõlvekodust, tuleme tagasi sellesse kõige nooremasse aega, arvestades isa kohta, võib öelda, et tema oli nii Valgevene kui mee päritolu ema endis küll usbekis, aga emas oli nii poola verd kui, kui vene verd, et kas see kuidagi teie koduses elus ka kajastus, vanemate niisugune põnev rahvuslik kaleidoskoop, mingit avad, mingid tähtpäevad, mingid traditsioonid sellega seoses. Ma niimoodi taga ei ütleks, et oleks väga palju, aga kindlasti, mis ema poolt mõjutas, on köök, sest et usbeki road olid päris tihedad külalised meie majas, siis usbeki Bloff mandri ja Lagman, et neid on muidugi olnud kodus. Aga, ja see üks Valgevenet ja vene vast mitte nagu eriti siis elasime tavalise elu ja mingit erilist, nagu traditsiooni ei olnud. Aga nüüd me peame jälle selle väikese suguvõsa teema juurde tulema, et ema on meil siis poola vene ametite sündisus pekkis ja usbekis on sugulased, et kui sa nüüd sellega täpsemalt avad, et kuidas see niimoodi on. No üks traditsioonidest oli meil niimoodi, et lapsepõlves, et me iga aasta suvel käisime kuuks ajaks näiteks usbekistani mu sugulaste juurde ja no neid hetk, et ma mäletan väga hästi, eriti viimaseid, siis ma olin juba üheksa, kaheksa aastane ja et need, need on minu mälestuses väga head hetk, et mulle väga meeldis seal käia ja olla selles suures perekonnas nagu sees. No seda võib ainult ette kujutada üks suur idamaine perekond, aga kui isa on Valgevene vene verd ja ema poola vene verd, siis kuidas teil tekkisid sugulased Usbekistanis? Usbekistanis meil tekkisid sugulased niimoodi, kuna ema sündis Usbekistanis, vanem oli Usbekistanis ja emal olid õed ja vennad. Ja nemad oma poolt juba mõned nendest abielusid kohaliku Usbeklastega ja siis nendel olid juba minu vennad, järelikult usbekid ja nende juurtega ja siis olidki niimoodi segaverelised jällegi omakorda inimesed. No mida sa veel neist usbekimaal olemistest mäletad? Ja kui kaua need kestsid, sellised nüüd sul ilmselt ei ole enam nii pikalt aega. Me käisime sinna kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni, ehk siis sealt edasi üks aasta ma mäletan veel oli nagu, kui eesti kroon tuli, siis me ühe aasta käisime seal. Aga sealt edasi praegu mul ei ole väga mõtet sinna minna, sest kui sbekistan iseseisvaks, siis ka meie sugulased suurema osana rändasid välja sealt. Ja sinna praegu Taškenti on jäänud, ainult kui ma ei eksi, minu üks õde, abi elusas pekiga, jah. Ja kelle juurde võib-olla hea meelega kõik sära, aga aega ei ole hetkel. Loomulikult, ega teletöö ei anna armu ja tegemist on sul kogu aeg ja teisest küljest on see juba väga hea, aga aga jah, need usbeki näed, mul tuleb silmade ette mingisugune sisehoovikene, kus kõik istusid, sõid ja ajasid juttu. Midagi taolist, peaaegu. Noh kuna seal on ikkagi erinevaid perekondi, oli ema neid õed ja vennad, siis me vahepeal jäime vanaema juurde, siis vahepeal teises kohas, aga põhimõtteliselt igal pool on olnud, et mõned elasid muidugi korterites ka. Aga näiteks vanaema juures oli küll väike siukene õues kohuke, kus sai süüa ja aga tänapäeval ka muidugi, ja puhata. Pingid olid vaipadega kaetud ja loomulikult need on need suved, mis jäävad meelde eluks loomulikult. Aga millised on olnud näiteks need niisugused tõed ja vanemate ja sugulaste nõuanded, mis on sind võib-olla elus saatnud, et olete olnud selline pere kitsamalt ja selline suguvõsal laiemalt, kus ju väga palju räägiti igasuguseid asju ja küllap siis ka suguvõsa noorimatele liikmetele mingeid tarkusi ikka jagati või, või polnud, need sõnad olid need teod hoopis? Pigem ma ütleks, et tead, et selles mõttes minu nagu ma ei mäletaks, et mingeid mul meelde jääks, mingi konkreetne väljend, aga see keskkond, kus ma viibisin ikkagi ja mitte isegi noh, kuna meie perekond ei olnud moslemite perekond konkreetselt aga see ikkagi kõrvalt näed neid tega. Me suhtlesime nendega, kes on ja nendel päris toredad kitsad peretraditsioonid, nad hoiavad koos alati ja näiteks vanemate inimeste austamine on ka külge jäänud ja siuksed mõjud on olnud sealt minule. Aga mis puudutab siin juba Eestis ja oma kodu, siis ma ka ei ütleks, et meid kasvatati niimoodi, et me pidime oskama ise hakkama saama. Pigem niimoodi ma mäletan, nii palju vähemalt et mingit erilist peale lugemist ja elada või midagi ei olnud, meil oli suhteliselt palju vabadust antud. Ja mis võib olla omakorda ka hästi mõjutanud mind edaspidi. Nii et see, et teil anti suhteliselt palju vabadust, see oli täiesti teadlik tegevus, mitte see, et isal-emal lihtsalt polnud aega või midagi. Vot seda peaks küsima ema käest, muidugi, aga ma arvan, et jah, ega ta ei olnud niimoodi kinni, et ta ei oleks saanud meiega suhelda või midagi, aga noh näiteks ma võin tuua, et see just kooliõppimisest, see näide oli, et Ma sain, võib-olla see oli esimene halb hinne, mis ma sain siis, kui ema nägi, siis ta ütles, et ta ei hakanud pahandame ja ta ütles, et ega sa ei õpi minu jaoks ja isa jaoks õppida enda jaoks. Et see on sinu otsus ja võib olla ka päris hästi mind mõjutanud just õppimise osas edaspidigi. Aga ütleme, kui sa seal Rakveres Vene gümnaasiumis õppisid, oli seal ka selliseid õpetajaid, kes selles mõttes olid sarnaselt sinu emaga, et ka andsid alailma mõista, et, et ise elus hakkama saama ei ole mingit nunnatamist. Ma arvan, et ma mäletan kõike õpetajaid praktiliselt ega, ja kuna ma olen juba niimoodi õpetatud, et ma pean ise hakkama saama, et ma võib-olla kuulasin pealt neid ikkagi nõuandeid, aga ma ei võtnud neid, jääb ära niimoodi, et ma olen ikka oma pea juba koolis mingi hetk. Ja eks muidugi need kõik õpetajad andsid päris palju mulle nagu tulevikus ka ja aga kedagi eraldi välja tuua maa peale klassiõpetajad, klassijuhatajad vist ei olegi mõtet, et matemaatikaõpetaja muidugi suunas mind just sellele nii-öelda täppisteaduse poole mis oligi otsustavaks. Astusin siis Tallinna tehnikaülikooli ja et igaüks mõjutas natukene seal. Selles mõttes sul Laden on tegelikult vedanud, et tõepoolest ei ole sa niimoodi ära hellitatud ja tänu sellele saabki suurepäraselt ise hakkama. Jah, ma arvan küll selles mõttes, et ma pean olema tänulik sellele ja et noh, üleüldse mul päris vedanud, ma ei oska öelda, et mul oleks väga keeruline elu siiamaani, et mul oleks mingi suured takistused, ka keelelised või midagi barjäärid. Et jah, ma arvan nii, ta on. Räägid sa täiesti kenasti seal olid mures oma kirjutamise pärast, aga kui juba jutt on sujuv ees, küll siis see. Pärast pabistan, sest noh, iseenesest mul ka vene keeles kirjutamine oli niisugune nõrk, et grammatika ei läinud külge kuidagi niimoodi, vähemalt kooliajal praegu tunnen need oma hakkas tulema see venekeelne grammatikaga vaikselt, tasapisi aga eksis minu eesti keele nagu õppimine ikkagi täiesti suuline oli. Eriti kui ma asusin Eesti televisiooni tööle, siis ma ju olin pidanud Monteerina kuulama kõik need intervjuud ja kõikas, kui need efektidega ja kõnepruuki ja kõiki asju aru saama. Ja et selles mõttes. Ma õppisin seda keelt kuulmise peale lihtsalt. Ja kõik need režissöörid, kes minuga tööd teinud ka nagu õpetasid nii-öelda ehk siis ma olen siukene kombinatsioon kõikidest Eesti televisiooni režissööri täis, nagu keelest. Aga mida sa õppisid ülikoolis ja kuidas see on siis nüüd seotud konkreetselt sinu tööga ETV-s. Ei ole kuidagi seotud, et ma kõigepealt sattusin 2002 aastal, kui ma lõpetasin kooli Tallinna tehnikaülikooli, kus ma Ma õppisin elektroenergeetikat bakalaureuseõppes ja siis, kui ma ei eksi, peale teist kursust helistas mulle üks need peretuttava poeg, kes oli päris ka meiega elanud. Marek Risak on tema nimi ja pakkus mulle töö, Eesti televisioonist oli just Monteerijatakse, tahtis lahkuda sealt ja küsis, kas ma ei tahaks proovida ennast ja siis ma ütlesin, et jah, miks mitte ja siis ma läksin proovima ja siis jäingi sinna. Ja siis ma niimoodi töötasin Monteeriana, kui ma ei eksi, nüüd tänaseks hetkeks juba kaheksa või üheksa aastat. Ja kaks aastat tagasi ma hakkasin režissööriks ja nüüd juba kaks aastat järjest ma teen pealtnägija saadet režissöörina. Ja siis vahepeal, kui me olime teel, käisin sõjaväes ja siis peale seda ma lõpetasin seda tehnikaülikooli. Kuigi see huvi vaibunud, kui ma asusin tööle. Aga ma lõpetasin selle ära. Ja nüüd, eelmisest aastast alates ma läksin õppima magistrisse Tallinna Ülikooli balti meedia- ja filmikooli režissööri alale. Ja need õpingud on seal praegu pooleli. Jah, et aasta on tehtud ja nüüd on jäänud veel aasta. Kuidagi väga sujuvalt on sul see. Need on kulgenud. No tundub võib-olla aga ikkagi natukene keeruline oli mul just peale tehnikaülikooli asuda just humanitaarülikooli, et see natukene muidugi minu jaoks on raske, aga samas noh, mul on midagi õppida seal ka, et ma just tahtsingi tugevdada oma seda loomingulist poolt, et tehnilist mul on olemas nagu kõik teadmised ja asjad, aga just et arendada natukene loominguliselt, et sellepärast ma läksingi sinna. Ühesõnaga, sa õpid, sa töötad, kui palju on sul selles mõttes vaba aega, et näiteks sõpradega suhelda? Väga vähe ja isegi mitte sõbradega vait, isegi perega. Et ma olen viimasel ajal ikkagi väga, tunnen puudust ajast, et lapsega suhelda ja kodudest, aga need selles mõttes, et ka ma loodan, et kui ma koolis on läbi tehtud juba, siis mul on rohkem aega lihtsalt selleks. Milline on täna sinu kodune keel? Kodune keel on ikkagi vene keel ja laps käib ka Tallinna Kesklinna Vene gümnaasiumis ja ikka õpib vene keeles praegu. Sest Ma arvan, et tema jaoks on, see õppimine on emakeeles nagu vähemalt alguses, ma arvan, et eesti keelde tuleb naguniisamamoodi nagu mul. Et kui sul tekib vajadus, siis see tuleb, aga noh, kui sa põhimõtteliselt ei ole vastu sellele, et sa ei taha seda õppida eest. Nii et praeguse seisuga on meil vene keel, on kodus emakeel Kui vana see laps on, siis 10 aastat 10 aastat? Uskumatu, sa ise näed välja nagu 18, aga aga laps on kümneaastane, ole sa lahke. On teil lapsega juttu olnud ja kodus juttu olnud, et võiks nagu seda eesti keele rääkimist ka rohkem nagu sisse tuua igapäevasesse ellu või lasete asjadel minna ja vaatate siis kuidas? Ütlen niimoodi, et laseme asjadel minna ja vahepeal, kui mul tekib võimalus, siis ma üritan mõjutada seda natukenegi nagu aga et see oleks täiesti loomulik sama moodi, et ma ei Bushi seda asja üldse. Et ma arvan, kui ma hakkan seda pressima, siis sellest ei tule kindlasti mitte midagi. Ja noh, niipalju ma võin öelda, et tal on endal väga suur huvi selle vastu, et ta väga julgelt nagu, kuigi ta väga palju ei oska veel rääkida, aga ta üritab vähemalt, et kui võimalus tekib või kuskil vajadus, siis ta ikkagi üritab seda ja tal ei ole mingit barjääri nagu tekkinud sellest juba selles mõttes, et ma arvan, et see taktika praegu on õige, mis on valitud. No suhtlemiseks ja läbikäimiseks on sul aega vähe, nagu me äsja kuulsime. Aga ometi leiad sa ikkagi aeg-ajalt vot selle pisikese hetke, kus sa võtad kätte, sõidad Rakverre oma vanematekoju ja. Harva, aga juhtub, et pean piinlikkusega tunnistama, et see juhtub võib-olla kaks korda aastas viimase viie aasta jooksul, aga see juhtub, et kui oli puhkus siin hiljuti, siis käisime Rakveres küll vanaema juures, lapsevanem sassis minu ema juurest. Siin tuli selline väga tore kokkusattumus ilmsiks ütlesid mulle, et õige pisut enne seda, kui ma sulle helistasin, olid sina istunud Rakvere koduhoovis, ei rääkinud emaga teie juurtest, täpsemalt vanaema juurtest, et kas see oli selline spontaanne, on mõlemapoolne tahtmine äkki, et vot nüüd istume ja räägime, kuidas sellised jutuajamised sünnivad? Ja ei, sellel eelnes konkreetne juhtum tegelikult, et kuu aega tagasi vanaema koos minu lapsega naisema käisid, truski ning hais, mis on leedu sanatooriumis Eestis ja siis, kui nad läksid check kinni siis hakkasid kirjutama täitma paberit ja teenindaja nägi lapse perekonnanimi essis põgerson. Siis ta kohe ütles, et te olete kohalikud siin. Ja vanaema küsis selle peale, et miks te nii ütlete ja siis ta ütles, et siin kõrval on üks koht olemas, kuigi sellega see informatsioon piirdub, sest vanaema ei tulnud selle peale, et uurida täpsemalt, kus see koht on. Ja siis, kui mina jõudsin juba esindajat tagantjärgi, siis ma seda teenindajat loomulikult ei leidnud, kes suudaks näidata selle koha ja, või kaardi peal ja siis ma hakkasin ise uurima seda ja guugeldama asju. Ja tõepoolest üks versioon, kus see perekonnanimi on pärit, on Vilniusest 30 kilomeetrit olemas niisugune küla nimega Apo perse. Aga samas, kui ma hakkasin guugeldama, siis ma avastasin seda teist versiooni, et Valgevene piiri oli teine küla nimega Paber Shen. Aga see oli hävitatud ära sõja ajal. Nii et sinnani, et jäi minu uurimine ja peale seda just me sõitsime tagasi Eestisse ja sõitsime Rakverest läbi ja selle tema najal nagu jätkasime seda juttu seal ja uurima lihtsalt isa poolt läksime ema peale jääma sugulastest, aga noh, tema uurimised piirduvad vanaemaga. Sest sealt edasi on info napp ja ega tema ka ei oska nagu rohkem kaugemale rääkida. Jah, aga see on huvitav, et see Valgevenemaa küla bobi arseen see on ju nagu aga sealt üks ühele sinu perekonnanimega. Kuna ma ei suutnud tuvastada seda nagu küla tekkimise aega, ma ei tea, võib-olla see on täpselt sellest Vilniusest nagu sinna jõudnud inimesed nimetasid seda, sest vahepeal see koht, kus see asub täpselt kuulus kas Poolale või Valgevenemale või Leedule nagu vanas ajas, nii et kust see nagu tõde on, ma ei oska praegu öelda. No igal juhul see on väga põnev ja tore, et sul on niisugune huvi uurida ja muudkui uurida neid juuri või kust mingi asi on tekkinud. Sees tekkis viimasel ajal, et võib-olla just sellega, et mul hakkas rohkem aega tekkima ja huvid on ka muutunud natukene siis noh, ei ole niisugune noria, jooksen ringi ja, ja siukest asja, et hakkas huvitama, eks juured ka samamoodi on selle eesnimega on ju ka tore lugu, et tegelikult see Vlad Lennon ju koosneb Vladimir Leninist nimi, kuidas nii? Aga siis, kui mind nimetati ema seal ei teadnud, siis esimene pool ongi Vladimir Lenin. Ja kui kuidas see oli väga naljakas lugu, ema lihtsalt nägi lõputiitrites mingis filmis, ma ei mäleta, kas oli režissööri nimi või mingi näitleja nimi ja siis talle meeldis see ja pani ära, aga ta ei teadnud, et see on sellest nagu veri. Ja Pean küsima muidugi tagantjärgi, kui ta sai teada, mis nägu tal oli, muidugi. Aga vot see on selline nimi, mul. Aga kui me tuleme jälle korraks sinu tänasesse koju, sinu noore pere koju ja et mõtleme selle kõige sinu päritolu peale, meil oli niimoodi vilksamisi juttu, aga kui natukene põhjalikumalt mõelda, et see kõik kuidagi kajastus ka teie igapäevases elus, et korraks oli juttu neist roogadest, mida sa ise Usbekistanis maitsesid ja kas teie selline kodune elu on ka mitmekesine, alustades tõesti köögist ja lõpetades igasuguste mine tea, mis muude asjadega tähtpäevade tähistamisega ja. Tähtpäevade tähistamist ega vast mitte, aga viimasel ajal mind on tabanud jah, köögi mõju, et ilmselt ta hakkasin igatsema neid koduseid roogasid ja siis hakkasin vaikselt proovima näiteks usbeki proovi tegema. Ja viimase aasta ma proovin seda. Nädalavahetus praktiliselt üritame teha ja iga korraga võib-olla loodetavasti läheb paremaks, nagu vähemalt keegi ei kurtnud. Muid siuksed jällegi omakorda traditsiooni vist ei ole, kuna ka meil nagu kodus ei olnud erilist niisugust, pigem see, kui mingisugused traditsioonid tulevad, siis on naise poolt. Nendel oli ikkagi rohkem mingit tähistamiset ja just kui me räägime religioon, mis siis on kirikuskäimised ja neid just kirikupühadepidamised ja siuksed asjad ja naise rahvas on, naise rahvus on jällegi samamoodi väga segane, aga temal on, kui ma nüüd ma loodan, et ma ei eksi väga, et on olemas nii venelasi kui valgevenelasi ja eestlasi omakorda. Nii et kolm rahvust, kui on kokku saanud, see on väga põnev kombinatsioon. Ma arvan küll. Ja abikaasa on sündinud Eestis ka viia? Jah, aga ütleme, kui need harvad hetked siiski on, sul on aega näiteks mõne sõbraga kohtuda või ka suurema hulga sõpradega, sest et sinuga siin istuda, rääkida, sa oled küll niisugune inimene, kes on kõike muud kui erakliku eluviisidega, sa oled pidevalt rahva keskel ja ilmselt ka väga seltskondlik, kui selleks vähegi võimalust on, et kas sõbrad on need rahvuskaaslased või on sul neid igast rahvusest, pigem? Nendel harvadel juhtumitel, kui ma saan kellegagi kohtuda, siis on ikkagi lapsest saadik mingid parimad sõbrad on, neid on üksikuid ja et nad on loomulikult ja rahvuskaslased. Rakvere, poisid ja tüdrukud, poisid, kes on ka nende omadega Tallinna. Kuidas te omavahel siis aega veedate? Mitte midagi erilist, nagu ikka ikkagi lähme käime väljas, kuskil istume, räägime jutud, kellel mida rääkida selle aja jooksul, kui me ei ole nagu 11 näinud, aga tavaliselt need on ka samamoodi väga harvad hetked, et on rääkida palju, nagu ei jõuagi kõiki asju ära rääkida, et siis istume kuskil rahulikult ja suhtleme. No mida sa arvad sellisest paljurahvuselist eestist tänase äreva maailma taustal? Et meil on palju tublisid inimesi vähemuste hulgas, kes on siia tulnud selgeks saanud keele ja nõnda edasi, samas on neid, kes pole seda üldse vajalikuks pidanud ja ka kuidagi eksisteerivad. No kuna ma mingis mõttes olen ise see vähemus, ütleme niimoodi, siis ma ei oska nagu kuidagi eristada seda, no minu jaoks on kõik loomulik niimoodi ja peab vaatama konkreetselt inimeste, et kui inimesel on vajadus ja soov, siis ta teeb seda, kui õpib keelt. Ta otsib tööd ja õpib kuskil ülikoolis või koolis. Kui ei ole, siis ei ole ka vist väga, ei sõltu rahvusest, nii et ma ei üle ei dramatiseeriks seda nagu olukorda praeguse seisuga. Ja sa oled öelnud, et oled ise tihti viibinud moslemite keskkonnas ja ja see niisugune palju rahvuselisus on sinu seisukohast täiesti igapäevane nähtus. Just kuna ma olen väga tihti käinud Usbekistanis ja ja viibinud seal sugulaste ja näinud pealt teisi moslemite nagu perekondi ja samamoodi ka siin olen olnud nii venelaste kui eestlaste hulgas nagu päris palju viibinud aegu, nii et noh, see on tõepoolest minu jaoks tavapärane nähtus ja igapäevane elu lihtsalt et ma ei, ei oska siin midagi targemat öelda ja et noh, ma võib-olla ma näen rohkem inimesi nagu selle taga, et kui panna niimoodi prioriteeti, siis kus see rahvusma ei tea, kus sa nagu, mis järjekorras ma hakkaks seda vaatama? Kõigepealt ongi inimene, eks milline ta on ja siis tuleb rahvuskoos oma põnevate vaid sellele rahvusele, omaste kommete, rituaalide harjumustega ja nõnda edasi. Mis on Eestis see, mis väga meeldib ja mis on see, millega sa vist ei harjugi ära? Oled mõelnud? Kui ma praegu mõtlen, siis noh, ma olen Eestis sündinud, kasvanud ja elanud, abiellunud ja õppinud ja töötanud, nii et selles mõttes nagu ma ütleks, et mul Eestis meeldib kõik, et ma ei oska konkreetselt midagi välja tuua, mida mind häiriks nagu kus sa tõepoolest kui teisi inimesi ja põliseid eestlasi siin samamoodi, et ja loomulikult eraldi võiks tuua loodus, mis on mul hingepärane ja ma ei ole üldse korteri inimene ja linnainimene, et ma olen ikkagi tunnen siin ennast mitte väga hästi, et mul on vajadus, et minna väljamaale kuskile ja et siis ma kasutangi tavaliselt seda võimalust ka, et paneme naise lapse auto peale ja sõidame kuhugi välja nagu mööda Eestit sõitmas ja vaatamas kohti, asju. Olete sellised engi sõitjad või on teil mõni kindel pelgupaik omale minna? Et maale minna, no malegi võiks ka nimetada nii-öelda Rakvere kodu, mis on omakorda väga meeldiv ja tore koht, kuhu meeldib ka minu lapsele käia. Ja meil on olemas ka nii-öelda suvilakoht ja niisama, aga et selles mõttes vahest kui ei ole väga palju aega, siis lihtsalt nagu valib mingisuguse koha, kui on teil vaatamisväärsus seal kõrval, siis on eriti tore ja siis käid ära seal. Niimoodi see eestimaa omase maksab tuttavamaks veelgi. Saate alguses kõlas meil üks huvitav lugu ja saate lõpus kõlab teine huvitav lugu, millele tugines sinu muusikavalik ja keda me kuulsime. Palve oli valida midagi minu võimalikult minu rahvusest, aga kuna see rahvasse paikapanemine on mul endal peas, ma ise paneks seda paika niimoodi, et ma pigem olen eestlane kui midagi muud, et noh, aga eestlane, kes räägib emakeeles vene keeles, lihtsalt ütleme niimoodi. Ja siis ma üritasin kombineerida Ki, mis mul on nagunii käe järgi, et Valgevene ja Vene tuli välja ja siis ma Ascrollisin omalistimis mul üldse nagu kunagist ajast muusikat on ja leidsin siukse artisti lindi üle, kes on päritolu, kui vikipeedia ei eksita mind, on Valgevene ja väga tuntud Venemaal ja, ja mängib ka päris palju viidamaiseid asju. Nii et teda Me kuulasime alguses ja nüüd siis ka lõbus ja aitäh sulle, Laden Pearsin, minu hea kolleeg ja väga meeldiv. Stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ja Aristomba kuulmiseni.