Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti Muki eesti lugu. Sajandas saates sarjast eestlased maailmas räägib Kanada eestlaste kogudustest ja kirikutest Välis-Eesti piiskopkonna. Konsistooriumi peasekretär Mart Salumäe. Esimesed eestlased jõudsid Kanadasse Alberta provintsi juba 19. sajandi lõpus, et kas siis seal, sajandivahetusel või 20. sajandi alguses hakati juba ka koguduste peale. Ütleme jah, Albertas oli neil oma kirik ja selle kiriku altarimaal on praegu Toronto Peetri koguduse Peetri kirikuga märgkambri seinal sest üks sealt pärit inimene, kes, kes sealt Albertast oli Torontosse elama asunud või tema pere oliselt elama asunud oli käinud kunagi seal oma kunagist kodukoht esivanemate surnuaiakohta ja, ja hauakohta vaatamas ja siis oli avastanud, et see kirik on seal täiesti mahajäetud uksed, aknad pärani lahti ja oli sealt siis selle altarimaali ära toonud, enne kui see härra hävib. Ja tänase päevani säilinud seal Peetri kiriku käärkambris. Iseenesest see pilt ei ole noh, ütleme kunstiväärtus, sest ta on raamitud klaasi all, aga selline paberile trükitud ilus jeesuse pilt, et aga lugu on selle juures oluline ja see teeb selle täiesti hindamatu väärtusega esemeks. Niiet kui palju on sellest vanaeestlaste Kanadasse Albertas asunud kirikust alles? Aga kahe ilmasõja vahel, ehk siis enne teist maailmasõda oli Kanadas juba kogudusi ja kirikuid. USA-s oli neid rohkem, Kanadas oligi Alberta. Ja siis eesti koguduste tekke on ikkagi, põhiliselt langeb sinna teise maailmasõjajärgsesse aega. See langeb teise maailmasõjajärgsesse aega ja ilmselt ongi just kõige esimeseks pagulaste poolt loodud luterlikus koguduseks Kanadas. Toronto Peetri kogudus, mis asutati kolmandal augustil 1948 küll samal aastal, aga sügisel kasutati Torontos ka Toronto Vana-Andrese kogudus. Tollel hetkel oli ta kandis nimetust. Eesti Evangeeliumi Luteri kogudus sest ta kuulus teise sinodisse ja seal seal oli ta esimene. Ja noh, sellises linnas nagu Toronto üldse on eesti kogudusi olnud 40.-te aastate lõpust kuni tänase päevani kuus või seitse. Sellepärast et, et tänaseks on säilinud kaks luterlikku kogudust ka on täna veel tegutseb baptistikogudus, kellel on oma palvemaja ehitatud Torontosse. Peetri kirikut kasutas ka Eesti apostliku õigeusu kogudus, mis möödunud aasta nii tegutses. Siis on olnud veel vähemalt üks luteri puudus ehk siis kolmainukogudus, mis juba juba aastaid enam ei tegutse. Siis on olnud veel nelipühi kogudus, metodisti, kogudus, adventkogudus. Nii et, et neid, seda koguduse elu on olnud seal Torontos päris vägevasti ja ainuüksi luteri pastorid on teatud hetkedel olnud Torontos kokku mingi 16 või 17 inimest. Ja tegelikult on see ka mõistetav, sest Torontost kujunes ju välis-Eesti üks suuremaid, kui mitte kõige suurem keskus. Jah, tegelikult ongi ta tänase päevani kõige suurem keskus, kus ütleme kõige rohkem eestlasi on nagu nagu ühte kohta kokku koondunud. Kuigi tegelikult tänasel päeval, kui nüüd mõelda seda kirikuelugi, siis tegelikult Rootsi praostkond ja Rootsi Rootsi Eesti koguduste elu ilmselt et hakkab juba oma aktiivsuselt varsti ületama Kanadat torantot. Aga kuni tänase päevani on jah, tõepoolest nõnda, et, et kas või näiteks väliseesti piiskopkonnas terve piiskopkonna koguduste liikmeskonnast kokku on kuskil neli pool 1000 inimest ja sellest peaaegu pool on Toronto Peetri koguduses. Kes on Torontos teeninud vaimulikud? Torontos on teeninud algaastatel kaks väga väga võimast vaimulikku. Esimene pastor, kes, kes Torontosse tuli püsivalt teenima, oli siis pastor Oskar Puhm. Tema on sündinud 1912. Kaks pärast seda, kui maailma vapustas Titanicu hukkumine. Ja tema oli Teise maailmasõja ajal Soome poiss Taali soomepoiste kaplan. Ja olla tänu sellele on, on ka väga palju soomepoiss olnud ka Toronto Peetri koguduse liikmed. Ja sinna kirikusse on pandud püsivalt aukohale soomepoiste lipp. Ja selles kirikus on eraldi mälestuskivi, millele igal pühapäeval süütame küünla Eesti sõjameeste mälestuseks. Oskar puhmist peeti väga lugu. Kui ta valiti selle koguduse õpetajaks 48. aastal ja ta tuli siis USAst Torontosse siis tema oli ka üks nendest koos oma abikaasaga, kes eesti pagulastele, kes mitmelt poolt maailmast sinna Torontosse kokku tulid, andis oma kodus peavarju ja kuidas neid niimoodi järje pääle, et et nad leiaksid õigeid kontakte ja õigeid inimesi, kellega ühendust võtta selleks, et oma dokumendid, tööasjad ja elamise asjad ja kõik sellised asjad joonde saada. Nii et väga palju sellist tööd tegi ta seal noh lisaks sellele, et ehitas kiriku ülesse ja ja pani kogudusele aluse. Aga teine oli oht Marpello ka 1912. aastal sündinud mees, kes oli enne sõda eesti kogudust teenimas Riias. Ja siis vahetult enne põgenemist olid Ta Suure-Jaani koguduse õpetaja väga laialdaste oskustega inimene, väga võimsa bassihäälega oleks võib-olla nooruspõlves isegi ooperilauljaks tahtnud saada, aga, aga, aga noh, temast sai siis Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja ja ja noh, nii nagu kahe sellise väga ereda isiksuse puhul ikka. Ega kaks päikest ühte taevasse hästi ära ei mahu. Nii et, et eks nad siis seal niimoodi üksteise alla andsid seda valgust ja sära. Aga mõlemad on väga ilus elutöö teinud ja mõlemast on väga ilus pärand jäänud. Aga sinna tuli ju hiljem veel juurde mitmeid teisi, näiteks näiteks õpetaja Gnadenteich, kes teenis kolmainu kogudust ja ja, ja siis pastor Bruno Ederma kes oli enne sõda Eesti kiriku hoolekandetöö keskuse juhataja, kes hoolitses kiriku sotsiaaltöö eest, see, mida tänaseks päevaks diakooniaks nimetatakse, noh, üks minu kunagine ameti eelkäija, sest ma olen ka olnud enne Kanadasse minekut Eesti kiriku diakooniavaldkonnaga väga tihedalt seotud. Ja tema asutas seal ühe saksa koguduse. Ja seal selle saksa koguduse juures oli ka väikene Eesti sektsioon. Selline väike eestlaste grupp ja, ja sinna selle saksa koguduse kiriku lähedale hiljem asutas aga sellise sellise toreda koha, mida tänaseks päevaks kutsutakse eha tareks ehk siis eestlaste vanadekodu ja Eesti kodu, mis on selline selline noh, ütleme eakate eestlaste elupaik, kus nad ostavad sellise väikese väikese korteri, jõukohaste kuludega ja, ja vajalike teenustega asutuses, nii et tema oli näiteks üks, kes sinna Torontosse jõudis. Hiljem jõudis sinna Torontosse ka Montreali kaudu õpetaja Edgar Heinsoo, kes aitas seal seal Peetri kogudus teenida ja ja oli, oli vahepeal ka Kanada praostkonna praost ja ja seal on, seal on pastorid olnud Torontos rohkemgi. Mõtlen, et erinevatel aastatel ma olen siis kokku lugenud, et, et seal on olnud korraga ühes linnas noh, 16 või 17 pastorit mõni neist juba niimoodi Imerrituuris ja, ja mõni nendest teenimas teisi kogudusi kaugemal Torontost ja ja tänasel päeval tegelikult on niimoodi, et et Torontos on, on hetkel siis luteri pastor reid. Hoosemerituuris olevate pastoritega viis. Aga mõned teised linnad kõlasid siin ka siis need, et kogudusi oli teistes linnades päris mitmes linnas, Joomlikuid ka mujal oli jah. Tegelikult igal kogudusel on, on ikkagi vähemalt mingisugune kirik, mida nad rendivad, kus koos käia, aga siis oma kirikud on siis olnud Toronto Peetri kogudusel, Montreali Jaani kogudus ostis endale kiriku, nemad ei ehitanud, nad tegid oma kirikule väikeseks juurdeehituse, küll aga nad ostsid valmis kiriku siis Toronto Vana-Andrese kogudus ostis kiriku. Neil oli ikka päris uhke kirik, see oli ikkagi juba 19. sajandi lõpus ehitatud ja ja selline noh, tänase tavaline üks, üks ilus arhitektuuriline näide, aga nad küll on tänaseks päevaks juba sunnitud olnud maha müüma. Aga Vancouveri Peetri kogudus ehitas omale kiriku. Samas kirikus on siis Vancouveris ka eesti seltsi hooned, nii-öelda Eesti maja ja eesti kirik on ühes ühes paigas. Toronto baptistikogudusele on omanud palvemaja. Ma ei tea täpselt ütelda, kas Vancouveri baptisti kogudusel on oma palvemaja, tõenäoliselt ma arvan, et neil, neil on ka see olemas. Ja siis USA-s on mitmelgi kogudusel olnud olnud seal oma kirikuid. Aga siis teised kogudused Kanadas Hamiltoni issand, Katrin siis need kogudused, mida enam tänaseks päevaks ei ole nagu näiteks standerbei ja, ja suised Marii ja Ottawa kogudust, mis noh, on ka ikka vist natukene olemas, et lõpetanud nad ei ole vähemalt omadega, sest nemad kõik kasutasid teisi kirikuid, sageli kasutati läti kirikut või Soome kirikut hea, lähedane, hea lähedane ja, ja, ja tegelikult huvitaval kombel ka näiteks Hamiltoni seal läti kogudus ja Eesti kogudus kasutab läti kirikut nakatunut Vana-Andrese kogudus tegelikult omas seda kirikut koos Läti kogudusega, nii et noh, neil oli nagu nagu ühisomand. Kaks kogudust olid ühe katuse all. Et see side läti kogudustega on selles mõttes olnud ka noh, mitte ainult selle tõttu, et tegemist on ka Baltirahvaga ja ka põgenikega ja ka noh, vanastatud ma maha jätnud inimestega vaid vaid ka väga sageli on olnud ju mitmed Eesti vastu olid, kes on kas nii nagu näiteks Otmarpello teeninud eestlasi Riias ja oskas läti keelt ja, ja vajadusel ka võis lätlastega läti keeles suhelda. Või siis ütleme näiteks on ju mitmeid selliseid piirkondi Eestis olnud enne teist maailmasõda, kus noh, lisaks eesti keelel oli täiesti tavaline, et kõik oskasid ka läti keelt noh, kas või näiteks Viljandis. Jaan Lattik pidas seal veel lätikeelseid matuseid ja lätikeelseid ristimisi, lätikeelseid jumalateenistusi. Sellepärast et seal elas nii palju inimesi, kes olidki lätikeelsed, sest mulgid käisid lätimaalt ilusaid naisi võtmas. Ja, ja väga paljudel on koduväiks toodud lätimaalt mõni vägilane, nii et, et ühesõnaga, ja tollel ajal see läti keel veel täiesti elas, elas nendes peredes. Ja, ja isegi seal, seal noh, ütleme Lõuna-Eesti pool Valgamaal, Võrumaal seal on, on olnud Läti kogudused ja, või lätikeelseid inimesi eesti kogudustes ka. Kui Torontos või siis ka Kanadas laiemalt tõi välisEestis üldse oli see koguduse roll nii oluline, siis kas kirikumuusikat Kas ka tehti? No tehti kirikumuusikat ja tehti kõiksugu muusikat ja näiteks üldse väliseesti kogukonnas olidki kogudused, need esimesed organisatsioon, toonid, mis sa üldse hakkasid inimesi koondama. Ja enne, kui igasugused Eesti majad ja ja muud asjad valmis said olidki kirikud ja kogudused, need esimesed kohad, kus koos käidi. Nii et kui näiteks Peetri kogudus loodi kolmandal augustil 1948, siis sel aastal sügiseks oli juba kolmekümneliikmeline Eesti kool selle koguduse juurde loodud. Olgugi et oma kirikut veel ei olnud, kasutati ühe saksa koguduse kirikut ja, ja see oli siis noh, eesti keelde võetud saksa Jaani koguduse ehk siis Sand Johann George, mida siis eesti kogudus seal kasutada sai. Ja see eesti kool asutati viisiline täiendkool, mida ei saa siis ei mõista mitte sellise koolina, kus siis lapsed lähevad esimesse klassi ja lõpetavad selle küpsustunnistusena, vaid, mis on, mis on siis noh, nagu sellise huviharidusena või täiendõppena antav haridus. See kasvas nii kiiresti, et, et need ruumid, mida see saksa kogudus eesti kogudusele kasutada andis, enam ei võimaldanud, et seda kooli enda juures pidada ja siis kogudus palus, et eesti selts võtaks selle kooli kantseldamise enda peale. Lihtsalt ei mahu ära, sest leerilapsi on nii palju ja pühapäevakooli on nii palju ja ja tehti seda muusikat seal seal mitmel viisil. Koorid hakkasid koos käima ju kirikute juures ja, ja, ja hiljem, kui näiteks Vana-Andrese kogudus endale kiriku Sa ei osta koos Läti kogudusega, siis selle kiriku juures oli ka selline suur ülemine saal lavaga ja puha, kus tehti näitemängu ja kus koorid käisid koos ja kus sõnaga isegi Eesti pank oli alguses kirikus, et et või siis näiteks kui Peetri kirik valmis sai 55. aastal, siis seal olid ka skautide ja gaidide jaoks ruumid ja ja igal laupäeval kasutati siis kiriku alumist saali ja kiriku ruume nende organisatsioonide kokku saamiseks. Aga päris niimoodi usinalt arenes ka kirikumuusika ja kirikukoorid pandi kokku ja kõige pikemat aega oli siis näiteks Peetri koguduse juures selline koor nagu kantavate toomina mis 2010. aastal lõpuks otsustas oma tegevuse peatada, mitte lõpetada, vaid peatada sellepärast, et meeslauljad olid nii vanaks saanud, et ei olnud enam meeslauljaid rohkem kui kaks tükki. Tänaseks päevaks jah, vist tegevuse peatamine jätkub, nii et, et, et aga lõpetatud ei ole ka veeti ju laulupäevi ja peeti ka tegelikult mitmesuguseid selliseid kirikumuusikaüritusi, millele paguluses olevat muusikud ja heliloojad ja luuletajad, väga palju kaastööd tegid kõik need Aavikud ja, ja, ja kes need on pagulusse jõudnud heliloojad, kirjutasid ka seal oma uut loomingut ja, ja nii-öelda pagulusse käinud muusikud ja heliloojad, nagu näiteks Roman Toi, Lembit awesson, kes mõlemad hiljem Torontos väga palju tööd tegid kirjutasid pidevalt uut muusikat ja koorid, laulsid seda kantaat ja koorilaule ja soololaule ja orelipalu ja ja ja see hulk kirikumuusikat, mida, mida seal loodi. Ühest küljest oli ta paratamatu. Sellepärast et väga vähe sai ju kaasa võtta sellist sellist noodi ja mida siin oli kasutatud ja ma olen näinud laulikuid, kus kus paljusid meilgi tuntud ja, ja hiljem palju lauldud. Sellised rahvalikud laulud või kirikulaulud on mälu järgi üles kirjutatud ja nad ei ole täpselt sama sõnastusega kui, kui see, mis, mis me üldiselt teame originaaltekstina. Aga hiljem, kui siis jälle noh, kuskilt originaal kätte saadi ja, ja noh siis muidugi seda versiooni parandati ja, ja vahel jäetigi parandamata, nii et mitmetel lauludel ongi niimoodi, et et kodumaal Me laulame ühtede sõnadega ja seal lauldakse teiste sõnadega. Ja ei ole alati sugugi mitte niimoodi, et siin need kuradi kommunistid rikkusid Need sõnad ära. See mälu järgi üles kirjutades teinekord seal ka midagi sassi. Ilmselt on mõni sealtpoolt siiapoole tagasi tulnud ja siin kinnistunud jah, on ka nii, Onloni. Eelmises saates oli juttu usuteaduslikust instituudist ratas. Jah, usuda instituut asutati 77.-le aastal ja 78. aastal juba ordineeriti esimesed Usudasusliku instituuti lõpetanud neil oli sageli ka juba eelnevalt lahkas näiteks Tartu Ülikooli taust, et nad olid seal seal kuhugi maale oma teoloogiaõpingutele jõudnud. Aga selle asutajaks olid kaks väga markantset kirikutegelast. Üks oli piiskop Karl Raudsepp ja tema oli selline mees, kes oli Montreali Jaani koguduse õpetaja ja, ja, ja ta oli Igastahes sündinud 1908. aastal ja Pärnu Eliisabeti koguduses, teinud oma prooviaasta ja olnud 33 kuni 35 Häädemeeste koguduse õpetaja, Vändra koguduse õpetaja ja Saksamaal teinud luterliku maailmaliiduga koostöös põgenike vaimuliku teenimise korraldamist ja, ja kui ta Kanadasse lõpuks läks, siis tema ülesandeks jäi kokku koguda Kanada kogudustest. Ka Kanada praostkond. Ja see võttis temal ikka väga palju aega ja väga palju vaeva. Lõppkokkuvõttes kanada oligi vist, et peaaegu et viimane viimane nendest asukohamaadest, kus saadi nii kaugele, Tomad arstkond lõpuks organiseeriti. Ja põhjus, miks see niimoodi oli, oligi just nimelt see, et, et seal oli kaks erinevat luterlikku sinoditel. Ta oli see, see Missouri sinodi noh, nii-öelda ripats ehk siis Lowrance Kanada, Missouri sinod ja siis on Silicon Francois Kanada ja noh, ütleme nende kahe kiriku noh, nii-öelda liberaalsus tolerants on väga palju erinev ja, ja seal seal läks juba, läks juba asi nii palju erinevaks, et et noh, need pastorid, kes siis siis olid noh, ametlikult ei tohtinud nagu lubada teise sinodi vaimulik oma kirikus jutlustama ja nii edasi. Ja, ja, ja lõpuks Raudsepal õnnestus see ühtsus saavutada ja praostkond kokku koguda ja käima panna 77. aastal usuteaduse instituut, selleks et uusi vaimulikke koolitada. Ja teine huvitav persoon oli seal Artur võõrbus kes elas küll tegelikult USA-s ja kes vaimulikuna noh, ta oli küll vaimulikuks ordineeritud Taali enne teist maailmasõda, Tartu Pauluse koguduse teise pihtkonna õpetaja. Ja see on noh, ütleme Tartu Pauluse koguduse ajaloos ka täiesti oma värvikas peatükk, kui Saaremaalt vali tee sinna koguduse õpetajaks, Harri Haamer. Väga markantne ja sõnakas ja vägev koju. Ja samas sinna kandideeris kartul, võõrbus, kes oli ikkagi tõsi, usuteadlane ja ikka ikka noh, Tartu Ülikooli professor ja nõnda edasi ja see, milline, milline magamine ja maade ja puude sirutamine seal selle teema üle käis, et kes sinna ikka saab. Lõpuks lõbus sai sinna teised võistkonna õpetajaks, nii et nii et see on juba omaette nähtus, aga tema paguluses oli tegelikult, et rohkem tegev just nimelt dioloogina. Ta oli mitmete ülikoolide juures ametis ja, ja ta oli ka üks nendest usudes Instituudi kandvatest õppejõududest. Ja tema andis tegelikult sellele usuteaduslikule instituudile ka sellise noh, ütleme ametliku akadeemilise kapasiteedi. Kus see instituut tegutses, kas kas Peetri kiriku juures? Ja see tegutses jah, Peetri kiriku ruumides ja, ja tollel ajal peeti loenguid ka minu ta mõnel korral ka Vana-Andrese kirikus, aga õppetöö toimus niimoodi, et kord aastas tuldi kokku kaheks nädalaks. Ja siis kuulati koha peal loenguid, anti kohapeal eksameid ja olnud üheskoos. Ja ülejäänud aasta tegeleti koduste töödega iseseisva õppimisega kirja teel saadeti oma referaate ja, ja, ja, ja ühesõnaga eksamite vastuseid õppejõududele. Ja oluline inimene, kes, kes andis ka näiteks just nimelt süstemaatilise usuteaduse aineid, oli ka hilisem USA praost kiviranna, kes, kes oli ka tegelikult akadeemiliselt kõrgelt haritud inimene, tema kirjavahetusest on, on fragment, et säilinud ka näiteks arhiivis, nii et. Aga see paber, dokument, diplom, mille nad said kusse, kehtis, sellega sai ikkagi Eesti kirikute juurde minna. Ainult sellepärast, et see õppeasutus ei olnud kunagi akrediteeritud, ta ei olnud isegi mitteametlik juriidiline isik, ta oligi selline noh, ütleme selle pagulaskirik, Kuku piires aktsepteeritud õppeasutus praegu täidab. No praegu ta on ka niimoodi, et tema tegevus on peatunud. Aga tegutseja lõpetatud, teda ei ole. Peetri kiriku juurde koondus siis suur osa Toronto ja ka Kanada eestlaste elust ja huviste tegevusest. Torontos oli niimoodi, et luteri kogudusi oli, oli kaks, kaks suurt kogudust Toronto Peetri koguduses Toronto Vana-Andrese kogudus. Mõlemad kogudused tänase päevani eksisteerivad ja mõlemad tegutsevad. Vana-Andrese kogudus on. On küll meie piiskop punast väljaspool ja selle kohta ma ei oska palju ütelda, aga nad hiljuti müüsid oma kiriku maha. Sellepärast et läti kogudus, kes nendega koos seda kirikut omas ei jaksanud enam enam seda koormat nendega koos kanda. Ja nüüd nad üürivad ruume soome kogudusest, need käivad Agricola kirikus koos. Aga Peetri kogudus 48. aastal asutajat D ja 55. aastal pühitses 25. septembril oma valminud kirikuhoone sisse. Ja see kirikuhoone on siis nüüd ligi 61 aastat teeninud seda kogudust täiesti täiesti ustavalt. Ja sellele kirikule on tehtud ka juurdeehitusi kahel korral. Just nimelt sellepärast, et kõik see tegevus, mis kiriku juurde on koondunud, ära mahuks. Skaudid juba ja, ja alumine saal ja naisringi tuba ja kõik sellised sellised ruumid, mis, mis koguduse jumalateenistuse väliselt aktiivsuse juurde kuulub, see vajas ju ehitamist ja, ja ettevalmistamist. Nii et Peetri koguduse ajaloo kohta saaks kirjutada päris korraliku magistritöö sellepärast et materjali on seal palju ja, ja õnneks on Peetri kogudus arhiiviga aastatega aastakümnetega päris hoolega kogutud. See vajaks küll noh, lähemal ajal ka digitaliseerimist ja nii edasi, aga, aga noh, see on omaette teema. Aga Peetri koguduse ajaloos on jah ka palju huvitavat tegevust kirikuga kaasnenud, milles siiamaani olgugi et tegijad on sageli 80 pluss ja 90 pluss noh, väga ilusat näidet võib tänaselgi päeval kogeda. Näiteks naisring korraldas aastas omal ajal väga palju kohvilaudasid ja koguduse lõunasööke erinevate tähtpäevade puhul ja erinevate ürituste puhul aga nad organiseerisid ka näiteks ja organiseerivad ka siiamaani koguduse jõulupuu millel on oma selline mõnus kodune hea jõulupuu kava, eks ole. Tahab, saab tõusta püsti ja luuletust lugeda ja kes tahab, teeb midagi muud ja on loterii, Allegri. Ja, ja, ja iga kord on, on keegi keegi natukene ka esineb ja nõnda edasi. Nii et, et sellist sellist mõnusat kodust hõngu. On see naisving loonud selle koguduse juures juba 48.-st aastast alates. Ja naisring on korraldanud ka näiteks pasare ja sellest on omal ajal kogutud väga palju olulisi summasid selleks, et et kiriku ehitusvõlgasid, kata selleks, et pühapäevakool saaks tegutseda selleks, et ühte või teist huviringi saaks lastele korraldada. Või siis näiteks on olnud traditsioon, et kirik on korraldanud või kiriku, noh, ütleme inimesed on korraldanud moenäituse. Ja need moenäitused on olnud sellised uhked asjad, et et igaüks on saanud siis midagi huvitavat välja mõelda, ei pea olema tingimata enda tehtud, võib-olla ka poest ostetud, aga aga vot iga inimene ei kanna igat riiet välja. Aga see, mismoodi nemad selle komplekti igaüks endale kokku panevad ja ja see on niisugune huvitav ja isikupära. Alati on siis omal ajal eriti, kui osavõtjaid hästi rohkesti oli inimesed, nooremad olid siis on ka olnud selline tuluõhtu jälle millegi millegi hääks. Nii et, et seda moenäitust on tehtud. Või siis näiteks on kogutud, et mitte küll otseselt koguduse initsiatiivil, vaid heade aktiivsete inimeste initsiatiivil, selleks üheksa on olnud näiteks proua Helju Salumets. Raha selleks, et toetada neid sõjainvaliide kes jäid Saksamaale. Sest Kanada ei võtnud vastu neid, kes olid sõjas invaliidistunud või keda sõja oli vigastanud, sandistanud niimoodi oli väga paljudel selline traagiline olukord, et, et noh, väga lähedased inimesed olnudki Kanadasse kaasa tulla, sellepärast et Kanada riik ütles, et meil ei santi, fanti pole vaja, eks ole. Ja, ja paljud sellised, sellised noored noored sõjas viga saanud mehed jäidki Saksamaale ja, ja nende olukord ei olnud alati sugugi mitte hea ja nende toetuseks siis need inimesed, kes olid Kanadasse pääsu, Torontosse pääsenud, kogusid annetusi ja, ja tehti väga palju head sellega. Nii et, et ka selliseid üritusi viidi läbi ja, ja, ja ka selliste asjade jaoks korjati selliste tuluõhtutega ka kiriku juures abi. Või siis näiteks noh, on on olnud pühapäevakool kiriku juures, aga pühapäevakool ei ole sugugi mitte alati olnud selline mille kohta kehtib see ilus Juku, anekdoot, et pühapäevakooli õpetaja küsib Juku käest, et kes see on. Pruuni karvaga, koheva sabaga, hüppab oksalt oksale. Juku ütleb, et noh, et muidu võiks arvata, et orav, aga siin vist jääb, ütleme, et Jeesus. Et sealne pühapäevakool on käinud natuke teistmoodi koos. Pühapäevakoolis olid seal ka Juku-anekdoodid. Ja Juku-anekdoodid on igal. Aga, aga siis, kui ma vaatasin filmi dokumentaalkaadrid, mis olid filmitud näiteks pühapäevakooli, ma ei mäleta, kas 50. aastapäeval või, või, või 40. aastapäeval siis oli seal lapsed, tegid rahvatantsu ja tegid seal seal noh, igasugust näitemängu ja, ja, ja laulsid ja, ja kõik sellised asjad ka loomulikult, eks ole. Aga, aga just see, et pühapäevakool ja rahvatants ja pühapäevakool ja, ja selline moderntants olid, olid koos, eks ole. Väga põnev. Tundub, et kirikuõpetaja elu Torontos on olnud ülipõnev praegu ka veel. Aga loomulikult, aga loomulikult, nii et, et ega kirikuõpetaja elu on igal pool põnev. Aga mida tähendab kirikuõpetajana Torontos töötada, et missugune see argipäev välja näeb, kui palju tuleb ringi sõita? No ringi sõita ikka tuleb ja kuna ma olen, et noh, lisaks lisaks sellele Toronto Peetri koguduse õpetajaametile ka nüüd selle Põhja-Ameerika praostkonna praost siis see tähendab seda, et noh, lennuk on sageli sama tavaline liiklusvahend kui, kui, kui auto valelikke vahest naernud, et peab vist ikka piloodid eksami ära tegema, et siis saab väikese lennukeid ise lendama hakata. Näiteks kuna ma teenin Peetri kiriku kõrvalt ka Hamiltoni kogudust ja, ja, ja ka käin seal Ontarios asuvas Londoni linnas ka väikeses eesti koguduses paar korda aastas jumalateenistusi pidamas ja mõnigi kord kutsutakse küll, aga noh, kuskile mujale. Siis ühel aastal jah, ma rehkendasin kokku, et kui ma suusat Mariis veel ära käisin et siis selleks, et jõuluteenistused ära pidada, tuli 2000 kilomeetrit läbida. Aga jätkub, tööd jätkub ja aga muidugi, olukord on selline, et neid väikseid kogudusi on, on palju ja nende väikeste koguduste olukord on selline, et et ega nad oma õpetajat pidada ei jaksa, et tegelikult terves väliseesti kirikus on, on neid kogudusi vähe, kes suudavad täiskohaga õpetajat pidada, Kanadas on praegu hetkel siis kolm kogudust mis tähendab seda, et Toronto Peetri kogudus ja Vancouveri kogudus siis meie piiskop konnast ja ja siis Vana-Andrese kogudus iseseisva kogudusele, kellel on oma õpetaja noh, nendest ka Vancouveri kogudusele ei ole ta nii-öelda alaline õpetaja, vaid ta on pikaajaline külalisõpetaja. Noh, see on omaette lugu. Aga noh, näiteks Montreali kogudus, Hamiltoni kogudus siis Saint käetrici kogudus, noh, seal ei ole isegi mitte igal pühapäeval jumalateenistust ja ja, ja kasutatakse nii-öelda hooldavaid vaimulik. Et kogudused kuivavad ikkagi kokku, kogudused kuivavad kokku ja sellega on nüüd ka nõnda, et Ühest küljest on ta selline üldise sekulariseerumise tendents, sest Kanada iseenesest on väga tugevalt sekuliseerunud ühiskond juba 60.-test aastatest alates ei ole ei ole seal koolides usuõpetust üleüldse olnud. Nii et Kanada sekulariseeritud ühiskond, aga loomulikult ka see, et miks Eesti väliseesti kogukondades üleüldse selline selline ühine tegevus natukene võib-olla paljude arvates nagu liiga kiiresti ja liiga ootamatult on nagu allakäinud või vähenenud alla käinud on paha sõna, aga noh, ütleme, et see hoog on raugenud. Et see on, see on paljudest objektiivsetest asjadest koosnev asi, sest kunagi kui pagulased tulid Kanadasse siis taheti olla koos järgmine põlvkond, kelle jaoks see keskkond ei olnud enam nii võõras nende jaoks pigemini noh, ütleme maailm avanes ja, ja nad leidsid, et, et et see väike kitsas eesti kogukond ongi natukene liiga kitsas nende jaoks, et nad saavad laiemalt suhelda selles maailmas. Ja nad enam ei ela kõik üheskoos ühes linnas vaid laiali mööda ilma ja, ja kui näiteks noh, lapsed peableeri tooma 500 kilomeetri kauguselt siis päris iga päev ei tee seda. Mis on teid Kanadas töötades kõige rohkem hämmastanud või gurmastanud või rõõmustanud, et missugune on see kõige esimene emotsioon, mis teil meelde tuleb? Esimene emotsioon oli mul see, et ma läksin väga kodusesse kohta tuttavasse kohta, sellepärast et kuigi ma olen 63. aastal sündinud ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et ma olen väga vanade vanematele Ps. Minu isa oli sündinud 1919, ema 1916. Ja ma olen ikkagi üles kasvanud eestiaegsete vanematekodus. Kui minu eakaaslased reeglina on üles kasvanud kodus, kus nende vanemad olid juba nõukogude ajal koolis käinud siis minu ema käis koolis siis, kui Salme Pruuden Tartus. Ta käis kujust Tartu tütarlaste gümnaasiumis tol ajal koolis, kui Salme Pruuden kodutütarde liikumisel algatas seal. Ja minu isa. Ta käis Tartu ülikoolis usuteadust õppimas enne sõda sellel ajal, kui ühesõnaga, Uku Masing ja, ja, ja Evald Saag ja, ja kogu see, see hilisem hilisem. Rõuge teaduskonna raskekahurvägi veel niimoodi oma esimesi loenguid pidasid. Ja samas olid seal veel vanad professorid, kes ühesõnaga olid veel veel osalt baltisakslased ja pulme ring ja ja kes nad seal kõik olid kellest on noh, ütleme minuni jõudnud sellist vahetut, mälestust nende kaudu. Ja, ja sellepärast see, need inimesed, kellega ma seal kokku sain näiteks Roman Toi kes oli enne teist maailmasõda viimane Eesti selline üliõpilas operatsioonide mingi organisatsiooni eesotsas ja kellel olid Tartu ülikoolist täpselt samad mälestused nagu minu isal, eks ole, väga kodune asi, eks ole, või siis ütleme näiteks paljud sellised kirik kokku igapäevaelus veel elavad traditsioonid, mis siin tänu sellele, et see sõjaeelne põlvkond on reeglina juba juba ammu kogudustes otsa lõppenud seal veel siiski natukene edasi elavad. Ja, ja see oli minu jaoks niisugune väga, väga mõnus ja kodune asi. Muidugi hilisem tagasilöök oli see, et tuli hakata arvestama sellega, et kaugeltki mitte kõik ei mäleta seda Eesti aega täpselt ühtemoodi. Ja, ja teine asi on see, et mis mind on hämmastanud, et et tegelikult, et kui lühikest aega on tarvis selleks, et näiteks mingisugune nähtus muutub alati, olnuks muutub alati olnuks jah. Ajalooga on ju niimoodi, et, et eriti kiriku ajalooga on või ütleme, kiriku traditsioonidega niimoodi. Et kui üks asi on kestnud 100 aastat, siis võib hakata rääkima traditsioonist. Üks asi on kestnud vähem kui 100 aastat, siis ta on kohalik komme. Aga seal on ju niimoodi, et kogudused asutati peale teist maailmasõda, noh, ütleme seal kuskil 47.-st 40 kuskil 50. aastani umbes keskeltläbi mõni parem oli hiljem. Ja mõnigi kord ei olnud inimestel kaasa võtta. Ta isegi seda elementaarset kirikukäsiraamatut, mida agendaks nimetatakse, kus on jumalateenistuse kord kirjas seda kõike tuli hakata niimoodi mälu järgi ja tasapisi kokku koguma. Ja mõnes kohas oli täpselt samamoodi nagu tänasel päeval on, et et pastorid kuuluvad erinevatesse Kolkondadesse, inimesed kuuluvad erinevatesse huvigruppidesse ja, ja kohalikud traditsioonid kajastavad neid inimesi, kes kokku tulevad. Ja näiteks Peetri kirikus on kaks sellist jumalateenistuse spetsiifilist osa, mida üheski teises koguduses ei kasutata. Ja mis on alati olnud. Ja mis on kogu aeg niimoodi olnud, aga tähendab, kodumaal ei ole ta kunagi niimoodi olnud ja need on sellest rahame piiskop rahame aegsest kirikukäsiraamatuuuendusest kus siis rahamägi ja, ja, ja siis kes nad seal olid, heliloojaks oli see n võrk ja, ja, ja mitmed teised tegid ja katsetasid erinevaid erinevaid jumalateenistuse, niukesi, mitte uusi vorme, vaid noh, ütleme selle vana vormi noh nagu nagu rikastamisi. Et näiteks iga kord enne seda, kui õpetaja lõpus kogudust õnnistab, siis kogudus laulab, issand, Eimalase sind mitte, kui sa mind ei õnnista. Seda kodumaal ei tehta mitte kuskile välisEestis, Välis-Eesti kogudustest, ma tean ainult et Peetri koguduses seda tehakse, võib-olla kuskil mujal ka. Ja, ja see on, see on üks asi, mis, mis pärineb, ütleme sellest niinimetatud võrgu agendast või rahamäe agendast. Ja, ja siis teine on siis mida mitmel pool mujal ka tehakse ja mis sealt pärit. Tegelikult ma ei olegi 100 protsenti kindel, et see just nimelt pagulusest pärit on. Et see oli pigem sellest 35. aasta kirikureformist või kirikuseadusereformist tulenev asi. Et eestpalveks lauldi kirikus või mängiti kirikus, siis Eestis hümni kolmandat salmi. Aga Peetri kirikus ja Hamiltonist on need asjad, et noh, ütleme kinnistunud niimoodi seal pagulusest täiesti 100 protsenti, et kui kogemata jääb mõni pühapäev see see ära, et orelil oreli mängi hümni ühte salmi eesti hümni mille all siis tuleb mõista seda kolmandat salmi, et seda küll ei laulda kaasa vaid, vaid ühesõnaga seda mängitakse. Et siis siis pole pastori köster omal tasemel. Sajandas saates sarjast eestlased maailmas, rääkis Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Esimesed 99 saadet väliseestlastest idas ja läänes on kõik eesti loo varamus olemas ja kergesti leitavad. Eesti Evangeelse luterliku kirikuvaramus on õpetaja Jaak Saar lumekiri, mis jutustab kahe kiriku koostööst uue laulu- ja palveraamatu koostamisel. See oli esimene ja siiani viljakaim kodujaid, eksiilkiriku koostööprojekt, mida igal pühapäeval üle maailma kasutatakse. Eesti Evangeelse luterliku kiriku lauluraamatukomisjoni sekretär Jaak Salumäe viibis Kanadas 1989. aasta suvel Eesti Evangeeliumi luterliku kiriku lauluraamatukomisjoni Torontos asuva komitee esimehe Andres Tauli kutsel. Ta võttis osa plenaar istungitest ja töökoosolekutest Toronto Peetri kirikus. Ta kirjutab sellest nii. Pühapäeval, teisel juulil Stasin Toronto Peetri kirikus ja seejärel alustasime lauluraamatutööga õpetaja Andres Tauli suvilas Moore läikis, kuhu olid kohale sõitnud ka õpetaja Tõnis Nõmmik ja Gustav Piir mõlemad Toronto lauluraamatukomitee kandvad liikmed. Kuni kolmanda juuli hilisõhtuni tutvusin sealse komitee kogutud materjalidega ning kuulasin nende seisukohad ja põhimõtted lauluraamatu uuendamise üle. Teisipäeval käisin trükikojas oma pressi Limitid, kus selle omanik Alfred Tamm näitas Trükikoja avaraid tehnilisi võimalusi ning demonstreeris mitmeid tema trükikojas valminud suurteoseid. Ka sain näha, kuidas toimub lauluraamatu lehekülgede kompuuterladumine ning vajalike korrektiivide tegemine. Õhtupoolikul jätkasin sealse komitee töömaterjalidega tutvumist. Kolmapäeval toimus Peetri kiriku naisringi ruumis üldkoosolek, millest eelpool nimetatud liikmetele lisaks võttis osa muusikaala asjatundja muusika doktor Roman Toi. Jõudsime üksmeelsele tulemusele, mida ka protokolliti. Et koostöö kodumaa ja väliseesti kirikute lauluraamatute komisjonide vahel esiteks täiesti võimalik, on teiseks ilmselt vajalik lauluraamatu sisu ja muusika kvaliteedi huvides. Kolmandaks, et selles valguses ei tuleks mitte ülepea kiirustada. Reede hommikul valmistasime kirjalikult uue lauluraamatu täieliku sisukorra, kuhu oli sisse võetud esiteks laulud, mis olid ühised mõlemale komisjonile, seejärel mõlema komisjoni poolt pakutav hea laulmismaterjal. Teisipäev. 11. juulil jätkasin korrektuuride lugemist ja Eesti komisjoni redigeeringute sisseviimist kirikuaasta lauludesse. Kell kaks algas üldkoosolek Peetri kirikus, milles taas osa võtsid kõik komisjoni liikmed kirjutati alla üksmeelselt kirjadele, mis adresseeriti peapiiskopi Televeemile ja Pajulale et paluda nende nõusolekut komisjonide ühistööks ja ühise laulu- ja palveraamatu koostamiseks vastavalt ühiskoosolekute otsustele. Komitee esimees Andres Taul avaldas veel kord rõõmu kodumaa esindaja kohaloleku üle ning väljendas lootust, et see koostöö palju head vilja kannaks jumala auks ja meie rahvale kasuks nii võõrsil kui ka kodumaal. Pärast üldkoosoleku lõppu jätkasin valmis laulutekstide läbivaatamist ning koos õpetaja piiriga vaatasime veelkordselt üle loetelu esmajoones tarvilike kodumaa materjalide kohta ning koos doktor toiga määrasime kindlaks, millist lauluviisi vastavate laulude puhul tarvitada. Õpetaja Jaak Salumäe lõpetab kirjani. Üle kõige rõõmustab, et on algus tehtud esimese tõelise koostööga. Milline ühisettevõtmine võiks märkimisväärselt tugevdada laiali pillatud rahva ühtekuuluvustunnet ja taasühinemise lootust. Saate kanada-eesti kirikutest lõpetab Peetri koguduse liige Peeter Kopwillem, kes maeti Toronto Peetri kirikust selle aasta mais. Aga siin üksi ja särn, üks mõte oli ees ja edu igasel seeni Noomas tamäega. Aga millest ei teadnud? See sai mõõt. Nii. Jaa, jaa. Voodi siis ma kuulsin N n omas ta mäega. Sa ta. Ei näe, need ilusad laulud, mis sul No Sauli ma, aga sa oled, haaras ta seda tööd. Aga ta ta mäega, Wris, sa la ta on ees, millest keegi ei tea. Ja kui ükskord mad Keetsema kui ööks Avad suus? Ära, sest vas ei ükski ini kiidelda.