Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitud. Eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa. Ta mulle, Eesti Eesti lugu. Tere, eestlased Soomes. Eelmise sajandi alguses siirdus hulk eestlasi põhjarannalt üle lahe lõunarannale, kuhu rajati kabele küla. Kuidas üle mere mindi, kuidas elu sisse seada, heale järjele jõuti ja kes või mis on praegu eestlaste külas, räägib estofiil Pekka linn. Naine, saate toimetaja Piret Kriivan. Kui tihedalt või kui hõredad olid eestlaste ja soomlaste kontaktid ja kui tihe see suhtlemine oli ammu enne kahekümnendat sajandit või kas on teada, millal eestlased ja soomlased üle lahe suhtlema hakkasid? No see on kuidagi, see on jälle meie lähenemist, siis me näeme, et olid, olid eestlased, olid soomlased. Ma arvan, et olite ranna rahvat, keda keda lahti ühendas, ET solinantsin, täitsa normaalne tegevus, et Soome lahe lõunakaldalt käisid põhjakaldal kalas ja muud, et see kõik oli. Neid uuringuid on, et seal juba võib-olla ligi 1000 aastat tagasi luura puud käisite põhja põhja kaldal, aga siis võiks öelda, et see vähenes siis jälle, kui, kui rahva rahvavabadus siin Eesti pinnal vähenes ja, ja siis oli arenguid, et see Soome laul Rannukernik täitus inimestega sinna tulid ju põhimõttes. Hiljem tulid rootslased või rootsikeelsed lääne poolt natuke haiglaselt ja piirdusid, aga tõesti väga kaugeldule leida, leida neid sidemeid. Meie teame täna rääkima skandaalist, aga ütleme seda, et juba paar aastat varem samas piirkonnas saared olid, peaaegu ei saa täis eestlasi, võib-olla oli, oli juba ka siis 100 või vähem, seal aga nad väga kiiresti sulandusid kohaliku rahvaga. On öeldud, et sealsed mõisad meelitasid eestlasi vabadike Eestist Soome poole kalastama ja sellega nad kuidagi tugevdasid kasida. Omandus need, need ikkagi need saared olid nende omad, aga seal olid elanikud ja kes kalastasid kalaga tasusid renti nendele. Kalapüük oli see, mis viis siit eestlasi või siin elajaid siin elanud inimesi sinnapoole ja tõi sealtpoolt siia. Pole Jaan asi, nii saame öelda, et jah, siin ela ja et kuna kuna see rannakeel ju jule kapile elanikud, nemad ütlesid, et nemad ei räägi eesti keelt, räägivad ranna kiirelt. Ja ma ise olen ka käinud, seal on päris peale mujal Jumindas ja mujal tõesti, seal on inimesi, kes veel valdavad, kas rannakild, mis on väga lähedale, selle räägiti seal teise, teisel pool, aga, aga jah. Mis seal muuseas küsidki käsi ja ma hakkasin juba rääkima nii kaugele-kaugele edasi. Et see kalapüük oli see, mis viisid inimesi sinna ja tõi sealtpoolt siiapoole. Ja muidugi siis Eesti Eesti probleem muidugi, et see kaluri elu natuke raske rannajoon on, teistmoodi on madalad, on kivised ja muude ja ja siis, kui sa kaid kalapüügi ja sa pead kuidagi selle oma kalapaati tõmbama, tõmbama rannale ja teisel pool jälle seal on seal on, siis kaitseb saarestik sügavamad veed, silgurikad, veed saaks öelda kuskil rahu majades, räägitakse, sellest oled suhtelised eelised, teatud kohas on parem teha ühte asja, teiselt poolt teiselt poolt asja, et siin Eestis oli võib-olla põlluharimine lihtsam ja Soome pooleli kalastamine lihtsam, muidugi siis Eestirannal põlluharimine polnud kallistne polnud üldse üldse head maad tagasi ja teisel pool oli oodata oodata parim elu. Aga kuidas nad siis kokku puutusid, käega nad koos kala ei püüdnud, seal Soome rannikul. Kuidas nad kokku puutusid? Lillakad käisid omavahel ka läbi? No muidugi siis omavahel ja siis üldiselt siis sel ajal siis kui jälle see eesti mõisavärk arenes ja siin parunid hakkasid võimule ja muutis siis näiteks on eestlase sõidud soome vähenesid ja siis soomlased hakkasid rohkem käima siin Eesti pinnal. Tekkis nõndanimetatud sõbrakaubandus ja ta on vahetuskaubandust. Ta ei ole mingi ütleme seda, et seda on nüüd käinud 700 aastat on käidud Soome-Eesti vahel, aga ega ta nüüd unikaalne oled alati ranna rahvat on omavahel kaubelnud, teisel pool on mingid teised tooted, teisel teisel midagi muud. Ja ongi öeldud isegi, et muraka obaduse kombetoite Soome lahe idaosa, rootslased siis see oli see sama kumme neil juba Ahvenamaal ja mujal, et nad saarest käisid mandril müümas midagi oma tooteid ja just kalatooted, et eks soomlastele alati nagu see, see kaup, mis siis nad müüsid, olid ennekõike kala. Ja, ja räimed muidugi müüsid ennekõike. Ja nii ta oligi, nii ta oligi, aga mis see sõbrakaubandus üldse oli, ta oli usalduskaubandust tari siis tõesti sellist pila teraal, kaubandus saaks öelda, et teisele pooli galatisel poosis vilja, kartuleid, Aga just sellised, et soomlased saabusite kuskil jaanipäeva eel. Need kevadise kalapüügitooteid, mis tõi kohale, tulid ka tünnid ja siis sügisel nad tulid siis jälle vilja järgi ja needsamad tünnid ja mis nad jätsid, nad ootasid ja selle järgi mõõdeti seda, et mis, mis eestist tasuks viidi ja räägitakse nõndanimetatud igavesti sõpradest, püsisõpradest, jah, Suberongi soomlast, trikist Cipra eestikeelsed võtsid selle Subersonast sepaks, tähendas seda, et põlvkonniti säilis, säilis suhe alati tulitseis jaanipäeva eel ja siis ütleme siin kuskil septembri oktoobri vahel kriis korda, siis alati käis muidugi piduga. Ei, see traditsioon on säilinud ka siis on nendel sõbra vaadad, mida on siis tavasid ja traditsioone ülal pidanud. Eestis eriti Kunda ja Soome pool on siis viimase ajal Hammy Hamina linnavalitsus on väga tore, aga see, nad alustasid uuesti aastal 2000. Aga 100 aastat tagasi, siis kui rajati kabele küla eestlaste küla Soomes. Mida see piirkond, kuhu kabele rajati, mida see piirkond endast kujutas siis? No esiteks see piirkond Unt kolisid olid, tähendab, soome keeles üldse, ta oli täitsa puhas rootsikeelne omavalitsus kihelkond virna ja lähedal olid, olid linnat lobisa ja Porvu, aga need olid ka rootsikeelset Lubiza, muuseas ongi selle berna ja vana pirne ja küla algselt kunagi sündinud 1743. aastal, kui piirijoon tomati Kemiole. No läänepoolsemas arusse selline piirkond, kuhu nad kolisid, kõik rääkisid rootsi keelt, aga piirkond oli neile tuttav, Nad olid seal juba või isegi aastasadu olid siis selle selle päris pea päris peate enam enamasti pärispea poolsaarel, inimesed kolisid, olid seal kalastanud, tuttav koht oli, need saared olid nendele tuttavad ja moodsad ja siis tuligi võimalus osta sealt mingi mingi koht. See muuseas ei olnud esimene koht, mis neile pakuti. Idee tuli neil, neil oli soov ja Soome ärimees romantika omaniku Frederick kuskilt härra Bruniva Kotka piirkonnas tema pakkus, nendele seda ei pakkunud. Esimene, mis ta pakkus, oli Turu saarestikus tänases rühmati üle Rimetile vallas kihelkonnas. Tagi naine oli seasaare nimi ja nad käisidki seal vaatamas hoopis kaugemal oli hoopis kaugemal siis Turust edasi. Väga kena piirkond. See on tuntud seal, mitmed inimesed käivad puhkamas ja uurimas, seda aega tahan hakata jagune kahes see rünnakule piirkond on soomekeelne piirkond, sellest lõunasse on siis rootsikeelne Turu saarestik ja kui nad siis sinna oleks jäänud sattunud siis täitsa nagu mere keskele keskele merd, et ajalugu kuidagi teistmoodi. Võib-olla siis hiljem, kui tulid need need Soome keeluseaduseajad ja muud nende arendamine oleks natuke keerukam. Aga õnnelikult juhtus niimoodi, et siis see ärimees Bruno tema loobus sellest ideest ja pakkus kohe järgmisena nendele Kambealid. Ja, ja nii oligi siis, et need olid juba eestlastel olid leidnud kokku need üheksa perekonda, kes on huvitatud, üheksa perekond oli kogu koguni see, kes siin oli ja needsamad perekonnad siis otsustasid jah, et lähme siis näkkab ülesse. Tabeli oli nendele tuttav, nad olid mitmed olid kalastanud seal varem. Pacino käsis külmeta laeku, tuttav Johannes varma. Kes olid need esimesi kolijad isegi ta oligi esimene kolija Kambjasse tema oliga halastanud, seal kõrvetades parem siin põhilise sattusid ja sealt neile pakuti. Pakuti siis näsi, mõis oli, selle koha nimi on asi, on asi mõisa mõisamaad ja kamba ele küla ja suurusjärk oli umbes sektoritest. Ta oli 320 hektarit mida neile pakuti ja hinnaks oli, noh, härra pruuniga pakkusid hinnaks 40000 mark. Modolaja markades arutame Varstimise Margad, Margat tol ajal aastal 1006 tähendas aga, aga meil ei ole raha liiga Kals. Järgmine pakkumine oli ja saate poole hinnaga. Aga mina, Ivar Raig on esiteks see, et selle, selle küttepuud sealt maha ja tegin nii, ta tegi peaaegu platsi puhtaks ja viis ära ja, ja siis siis ta müüs selle 20000 marga eest. Aga kõige hullem asi, millest saab ka peale inimesed, siis need järgmised aastakümned siis kogu aeg siis muretsen, siis on see, et see Brumila Ta müüs need need küttepuud 40000 marga eest. Täpselt selle sama summa eest teise, teisest küljest jälle, ega neil eestlastest raha olnud 20000, mille ees need hektarid endale ostsid, see oleks tänase tänase päeva rahas, käisin seal Soome pangaleheküljel oleks umbes 84000 eurot. No ega see jagame nüüd üheksa perekonna vahel, et see oli siis igale ühele mingi 9000 eurot oli see ja sellega ikkagi nad said, kui jagada siin hektareid umbes 35 hektarit maad. Aga nii, nii juhtuski nendega, et see tihti mad, muuseas jagati siis usastamine toimus alles paar aastat hiljem. Nad kolisid esialgu sinna ja vaatas neid kohti ja said tuttavaks. Seks oli päikeseline kolhoosi moodi see algus, algus. Umbes umbes 10 hektarit ainult sellist põllumaad, haritavat põllumaad, mis neil oli. Ka see minek oli siis täpselt 100 aastat tagasi. See oli, toetaks ta kuus. See oli seoniate esimesed, kolisid juba kevadel 110 aastat tagasi 110 110 aastat tagasi ja nüüd oli 100 aastat tagasi, oli siis juubel? 10 aastat tagasi, oli 100 aasta juubel. Läheme nüüd juba. See aeg on selline kiire. Et siis 110 aastat tagasi suvel, mis siis täpselt toimus, et just sellest ajast loetakse küla algust. No siis peetripäeval 29. juunil, nemad kirjutasid lõplikule ostulepingule alla. Ja, aga nad olidki neil olimegi lepingu tehtud juba varem ja, ja esimesed olidki pakulinud sinna. Ja kas kolm perekonda või mis siis suve jooksul sinna juba juba kolisite ja ja perekondadega esimene, kes sinna läks, oli Johannes varma ja temal oli kaasas 10 last, 10 last. Ma ei tea, kas kõik tulid kõige väiksemad, kuna kõige noorem minu teada oli üheaastane ja sea neile tuli lapsi veel juurde. Üks tema tema lastest tuli muuseas Aleksander farma, kellest hiljem sai siis Eesti saadik Helsingis ja veel kunagi siis Eesti eksiilvalitsuse juht, peaminister. Et selliseid tegelasi jaga Johannes farma ise ta oli tõesti, siis ta oli elukutseline kalastaja kalur ja ka siis need tuli sinna tuli sinna juurde ja eks siis järgmistel aastatel ka tuli, tuli hiljem, neid on löödud 1909. aastal, kohal oli juba 15 perekond, aga see tähendab ju, et nende nende asutaja perekondade vanimad pojad oli juba või tütred olid juba asutanud endale endale uue perekonna, oligi niimoodi, et mõne mõne siis asutaja tütar leidis endale mehe ja siis nad käivad ka siin elada, elu koos. Kuidas nad sinna kolisid, kas nad läksid ikka otse Kuusalust päris pea tipust, otselaevadega. Esimene esimesed sõidud minu teada nad alustasid siis parim sadam sealkandis on ju, on ju Loksa tollal lokse vähemalt siia, ega need head, et seal siis hüvastijätt ja esimesed, kes läksid, Neil oli oma, need kalapaadid ütleme kuus kuni seitse meetrit pikad paadid, millega nad läksid sealt üle, teed on umbes sama palju kui Helsingist Tallinna 80 kilomeetrit. Siis nad läksid ja, aga noh, mis esimees, vajalikud tööriistad endale ka mingi majad ehitatud, majakesed ehitada, üles sõjale ootamas oli ainult kaks maja suurem, üks väiksem. Ja kõik muu oli vaja väga kiiresti üles ehitada, et ma mõtlesin seda muidugi Johannes farma sai selle suurema maja, kuna temal 10 last. Kohe-kohe oli esimene, kes sinna kohale sai, aga kõik oli vaja aidata, nemad vedasid ka oma siis need koduloomad. Muidugi, küsimus oli ka sellest, et nende koduvama, seal oli ka vaja kasutada kõik toitlustus, mitte oma lapsed ka koduloomadel vaja toitlustada, et see, et seda sööda kasvatada ja muud, et aga seal oli kõik need kurkiks, mis seal olid kasvaski, heinamaad ja muud, siis seda kasutati. Ja öeldakse, et üks perekond, kuna Marit, kes tulid muuni saarelt, nemad vedasid ja täie lehma üle üle mere, selle oma kuuemeetrilise praktikaid. Et syda saab nüüd imestada kaua-kaua aega läks, et heal ilmal siis paadiga sai üle küll, ütleme näiteks kuue, seitsme tunniga. Kehval ilmal, siis võttis natuke rohkem aega. Ega sinna paati eriti, kui suur pere oli, palju ju ei mahtunud, siis pidi ikka mitu täitjat. Ja eks nad tegid siis need olid võib-olla 10 korda ja pidevalt ja aeglaselt ja nende nende tulevaste aastatega, eks nad elasid suur osa ka nagu kahel pool neil oli mingi kodutalud olid ka kogu aeg seal pärispea poolsaarel ja, ja nii et, et see et siis täpselt kahjuks, kas neid kõiki asju ei ole uuritud, seda siin jälle oleks üks valdkond tulevastele sektoritele. Aga miks eestlased siit üldse läksid? No neid põhjuseid on palju, need arutatud siis, et see, eks see põhiline põhjus oli ikkagi paremad võimalused kalapüügil. Nad nägid tulevikku, selles kalapüügis aga öeldakse, kaelarätid olid vana sõjaväeteenistusse oliku noortel meestes, ootame sinna, kui võeti, niisiis olid seal mitu aastat kohe-kohe järjest ja, ja muidugi siis eks nad tundsid ka, Soomes on vabamad olud vabam elu kui Eestis, et seal olid ka eel oli ju see need aasta 1905 rahutused. Kõik need ja need asjad, mis kindlasti kiirendas otsuseid, aga on öeldud, et nemad olidki arutanud neid Soome võimalusi juba mitu aastat varem. Et siis kui härrabrunnilasele oma ettepanekuga tulid, need olid, olid kuidagi valmis kolimiseks. Aga kalastus, nad olid väga tublid, ütleme seda üldse üldse oli, võib algul kolida ja see kalastamine ei ole võimalik põhimõtteliselt ainult suvel. Talvel nad olid paadiehitajad, nad ehitasid endale nüüd kalapaate, aga hiljem ka teistele. Nii saigi väga tuntud paadiehitajad, nad käsitöölised ja kõike muud. Väga edukad ja noh, aga need, need olid ikkagi eestlased, nad alguses nad jäidki eestlastest täielikult, tänu sellele ütlesite Ega keegi nendega eriti suhelnud, alguses nad elasid oma elu, neil oli oma oma nukus kabele saar seal misse kabele, tähendab see on siis rootsikeelne nimi? Muidugi, rootsikeelne vana nimi. Nüüd üldiselt seda seda saame, ainult tahame arutada ja ta meie esisajasse tööle on lihtne. Peale on, on teine nimi, mis on, on kaks sõna, mis rootsi keeles tähendab, küla on y ja siis on, on vööle. Ja aga see pöörle pöörle tuleb ka vastu kõigis põhjamaades põhimõttes ja ehk sõidame, teame küla küllackeni võib-olla mingi uudis küla või mida midagi, aga siis alguses tavaliselt ta on liidetud, et mõne eesnimega. Ma olen elanud kunagi vandas linnaosas, mille nimi oli Haguli Lagatali rootsi keeles hukanud vööle. Haakoni küla haakunud vana norra kuningate nimi, Haakoni küla. Ehk kappe on arvatud kappe on mingi inimese nimi. Ma anun, leida neid kapeziitanud perekonnanimi, et ta võib-olla keegi kuna rannajoon arenes, saate lääne poolt koliti, miks Tennessee edenes siis sinna itta kuni viiburisse ja et võib-olla keegi cape oli, Tanja teine, teine on alternatiiv on arvatud, et võib-olla see tõesti on mingi Soome sõna, mis tähendab puunuia näiteks, et on, on on soome keeles pulk Kabula, Cap, Kabula ja, ja ka ja see on ka, see tuleneb mingi sõnast, mis algselt ongi Kabla. Siis ta olekski ohvrite pulgake või siis või kaika küla kaigas. Aga need on kõik meie arvamusi, et mis see siis see kabele saaks tähendada, et ma ei ole, ma ei ole näinud, see on tavapärasem. Šveits on ikkagi inimese nimi, on see algus, aga seos on võrreldav, võrreldakse neid teisi pöörlesid, mis on olemas muuseas jällegi lähedal. Esimene raudteejaam, kui sõidame põhja poole, on Basila ja rootsi keeles on nimi, on lihtsalt vööle. Küla jällegi vajab väljaselgitamist veel siis viha ja mis ta on? Kui eestlased siis sinna kabele kylla jõudsid ja oma elu sisse seadsid, siis nad sattusid rootslaste keskele, siis tegelikult. Tegelikult täielikud Berg rootslasi, noh, nad soomerootslasest nagu ütleme siin, kes ei lase oma oma natukese keele toon, teine, kui siis see nõndanimetatud riigi rosla rootslastel jah, sinna nad sattusid ja eks eks siis need mingi hoiakut või akut ja muud seal olid ja et kes sealt tulevad. Kohalikud arvasid siis berna ja vallased, et kas nad tulevad meie hoolekande peale, kuna nende elu oli natuke selline kehv, nagu oli alguses. Kõlab võib-olla nad on mingi punased, natuke ja muudet ikkagi nad tulid peale seda oli aastal 1905 toimunud ja olnud muuseas, see on väga huvitav meelde tuletada, et peale Soome kodusõda anti siis valitsuse poolt määrus aastal 1918, et kõik vene keisririigi endised alamad peavad lahkuma Soomest, nende hulgas ka Läänemere kubermangude endised elanikud. Tähendab, eestlased lased kõik pidid pidid lahkuma Soomest ainuke, kes siis sai nagu selle jäädes millegipärast ukrainlased, poolakad asjasse aitas siis Helsingist tooli tulla, eestikeelne kogudus, Püha Pauluse kogudus, mille kirikuõpetajaks oli August Nigol ja tema pöördus siis otse Soome valitsus ehk Soomes alati poole palvega, et vabastada nagu siis need kabeli elanikud ja võib-olla kõige eestlased siis sellest välja säästmise seadmise määrusest, aga selline tõesti oli toimuvas. Ja ongi niimoodi, et Soomest saadeti laevade kaupa inimesi sinna Eestisse põhjarannikul Eestis oli probleem, mis olukord, mis oli nii, neid saadeti kuskile kaugemale Lätti ja mujale, aga syda tõesti sellised väljasaatmised tõesti toimusid Soomes. Soomest sõideti eestlased Läti no näiteks kõiki, aga, aga siin muidugi valikulist nagu on hästi teada, et ega kõiki venelasi kas Soomest välja saadad hilja, Repini, soome ka ta oli muidugi peaaegu aukodanik sooles tol ajal ja, ja siis naaber sai kunagi kätte ja selle piirkonna, kus ta elas, seal Karjala maagitsuseria arvab tänaseni ta elas, elas ka need aastad siis Venemaal. Aga rootslased siis kabala külas või siin Soome lõunarannikul. Nad natukene nagu umbusaldasid. Kuna tuli siis ta muidugi, kes nad on ja võõrad on ja muud, aga aga see võttis aega, see võttis aastakümneid aega, aga võib-olla see oligi see, mis andis neil esimesest aastast säilitada oma identsus, seal. Neil oli Kappele Eesti selts soovis nende esimene esimene klubi, järgmisena nimi oli kapile rahvaselts ja neil oli oma raamatukogud ja muidugi siis kui eestlased on, eks nad laulsid ja tantsisid ka ja külakiik ehitati nigunii. Ja nad kohtusid alati siis seal nende oma teineteise juures ja jätkusid aastakümneid. Ta oli esialgu ka eesti kool, nõndanimetatud rändkool, mis oli siis nende nende taludes külastasid ja keegi Matson pidas neile eestikeelset kooli siis seal ja aga ka väga suur probleem oli see, et kui sinna toodi, siis umbast otsustas asutada just Kaberlasse rahvakooli Normaalse, Soome rahvakooli. See oli puhas rootsikeelne kool ja lapsed pidi sinna minema. See aasta oli siis tahan, minge siis kas kümnendatel või midagi väga-väga varsti siis juba etet asutati see kool sinna ja ja siis keeleliselt läks niimoodi, et see esimene põlvkond, ega nad kunagi rootsi keelt hästi õppinud. Aga nende nende lapsed no nemad õppisid juba hästi selle rootsi keele ja läätsed rääkisid ka veel eesti keeles. Jaa, ja see kolmas põlvkond, nemad võib-olla veel said midagi aru eesti keeles, aga ega nemad eesti keeles rääkinud ja nii ta ongi ja tänaseni siiani see areng, areng läkski, et võib-olla need viimased eesti keele rääkijad elasid seal kuskil ütleme 20 aastat tagasi. Ja ma olen näinud ühe soome, Soome teemia rootsikeelse saate 91. aastal tehtud ja seal ikka räägib härra Anton Mikiver kes oli olnud neljaaastane ja siis, kui, kui külali asutatud, miks ta siis sündinud 1902. aastal ja ja tema käest küsiti siis rootsi keelt. Ta rääkis saates, et et kui hästi-hästi Treienet, siis ta eesti keelt räägid roosa hästi muidugi. Kohe kahjuks selles saates ma eesti keelt ei siis ei, siis kuulab. Palju eestlasi siis ütleme, esimestel aastatel sinna Kaberlasse jõudis, kui palju neid kokku oli seal? On öeldud, et siis aasta kas aastal 1917 oli 80 aga neid on, neid on arvatavasti need on olnud rohkem üle 100, seal, aga just see, et, et nad on, nad elasid kahe pool ja kunagi ei tea, kes elas siis Johannes farma. Kuulus poeg siis Aleksander Parma oli küla asutamise ajal kastele 15 või just 16 täitnud, tähendab seda, et oli ju merekooli Stahli minu teada seal eestimkas Käsmu ja Narva merekoolides ja muud. Eks ta siis läkski seda oma oma nagu eesti teed edasi edasi seal ja, ja aga siiski sammas taliga tuntakse nagu tuntud elanik ja tema isa elas seal ja suri Soome pool tema maetud perre kalmistul. Berne kalameestel on lihtne näha neid. Neid haudasid, kus, kus on eesti nimesid, seal korduvad alati nimed. Varma. Mikiver, puna-mar, Christian kroon on kõige keerukam nimi võib olla ministrist, seal tuleb vastu. See on perekonnanimi, perekonnanimi, nimi, jahve. Kristian kroon. Need, kes läksid, need läksid ikkagi siis 20. sajandi esimesel kümnendil, hiljem enam palju juurde ei läinud eestlasi. Kui siis, kui Eesti iseseisvus minna, eks neid ka läks, läks sealt tagasi Eestisse. Üks perekond ka siis. Isa isa isa sai oma vanemale vanemate talusid, pärandati temale, nii, tema läks siis tagasi, aga ega ega ega sinna enam siis need olid ju need perekonnad kasvasid ja mulik olla mõningaid. No normaalne oli ka see, et siis Abiruti üle lahe. Muidugi abiluti ka siis nende nendega kohalike elanikega ja siia, muidugi siis sulandutas neid, et kuna kui, kui Eesti puis võttis endale rootsi naiseni eksamiks, siis perekonnakeeleks käskisid kohalik keel siin aga, aga ikka ikka väga kaua nad ütlesid, need, need abikaasasid teiselt poolt lahti. Aga sinna jõudnud eestlased, kas neil soomlastega siis polnud üldse asja? Ega neil olid need haruldased soomlased, kes seal virnas elasid küsimuses 200 nendega läks hästi minu teada, kuna neil oli ikkagi see keelelähedus ja oli see ühine, nagu see see nende rannakeel oli, pani lähedal, on lihtne õppida soome keelt, aga hiljem soome keeles, siis kui siis nad täitsa sulandusid selle kohaliku rahvaga, ega soome keel eriti kasu olnud. Aga nii palju. Mina ise olen käinud küll nad hästi sealt soome keelt rääkivad, kes seal järgi on jäänud. Viimastel viimati kohtusin kuu aeg tagasi, käisin seal ja kohe tuli kaks Mikiveri tütart vastu. Kui nüüd veel ajalukku tagasi minna, siis, kui Eesti iseseisvus 18. aastal juba osa eestlasi saadeti, ma sain aru läti hoopiski osad oli ilmselt pärast kahekümnendat aastat Eestisse kui palju siis sinna jäi eestlasi kabele külasse ja kuidas nende käsi siis käis? No ütle, ütleme seda, et algusest peale see oli ju see elu oli raskes alguses siin aga aga, aga noh, Soome iseseisvus, need, kes sinna jäid, nende elu sai kuidas öelda, väga õnnelikuks on allikaks, oli, oli siis soome keeles keeluseadus ütleme niimoodi. Viinaallikas oli see. Ja noh, Rainil olid tihedad sidemed üle lahe. Eriti just liinistuva ja onu tänagu, lähme, liinistus, näeme, kui kena kena küla külas Eesti pinnal on. Ja keeluseadus oli siis tähendas seda, et sündis keelusilt või viinasilt Cap tööle ja, ja Viinistu vahele. Et Neeme, eks kõik perekonnad kapeljast mingil määral seotud alkoholi salakaubaveoga. Ja seni ka paljud olid kutsutud, et ta oli väike väike Eestis, kui rootslased kutsusid lilla, Viru väike väike väike Viru Väike-Virumaa, siis ta saigi nüüd nime kanister vööle. Kanistrid käisid üle üle piiri ja olen ka kuulnud seda, seda juttu, et kohalik bussiettevõtja Jalmar, Holstre oli öelnud veel oma oma siis testamendis või siis vanadusepäevil, et syda bussiliinis kabelisse syda meie firma iial ei lõpeta kuna, kuna siis me ikkagi see meieni ja äri nagu tugevus on kunagi loodud tänu sellele Raiva liinil. Jah, seda ta oli, solijat ja keeluseadust ta jätkus aastani 1132 kombeks alati öelda, selline selline nagu järjekord numbrid viis, neli, kolm, kaks, üks null korda nüüd jälle, mis see tähendab siis, viiendal aprillil, 1032. aastal kell 10 avati Soome viinapoed. Et see oli hästi teada, salakaubavedu ei lõppenud sellega, salakaubavedu jätkus siis kuni kuni sõjani siis veel kuni neljakümnendatel ja siis võtsime aastal 39 vähemalt. Vähemalt tähendab seda, et ikkagi see salakauba algsalaalkoholi hind oli soodne pane, kuuludes veel 30.-te ütleme 30 kolmandal-neljandal, mis tähendab seda, et Soome, need, need piiritusevedajad, ega see vähem vähem vähem osa sellest piiritusest või, või alkoholist oli pärit Eestist, suurem osa pärit sakslast, tantsiti, lipu all sõitvad laevad seisid kuskil esialgu Soome lahel, aga peale siis keelu saadamise lõppemist siis Soome ja Eesti riigi said kokkuleppele, et need, need vaibad, mis seisavad Soomelanud, arestitakse läksid kuskile kaugemale sinna, sinna ütleme, Ahvenamaa lõuna poole, seal käisid kiirkaatriga, sead, laadisid selle oma kiirkaadripiiritus täis, ütleme seda, et kui hind oli üks kroon liidri eest, Soome pool nad said selle eest ütleme kuus krooni liitri eest. Ja see oli nii tulukas äri, et me juba juba nagu selle ütleme, paari sõiduga tegid tasasele kiirgaadri ehitamisega. Me oleme väga uhked, need olid lennukimootorite tootja. Ja see oli selle, selle ja kõik see jätkuski kuni kuni sõjani. Ja ütleme seda, et tänu sellele, et neil oli need navigeerimise kogemused, laevasõidukogemused, selle piiritusevedaja tarkus jätkus hoia ajas väga kasulik, siis meie, meie saime ka need nõndanimetatud soomepoisse. Neil oli lihtne ületada ületada piir ja siis jälle ütleme, 40 neljandal-viiendal aastal, siis kui see punavägi saabus vabastama Eestit, siis siis jälle need pagulased said Soome ja suur osa läkski just seal cappuda kaudu. Seal olid ootamas need majakesed, mis kapoli elanikud olid ehitanud nende esimestel aastatel. Need olid veel ootamas, nemad muidugi kolmekümnendatel olid ehitanud endale juba uued suuremat maja taga, seal olid endiselt ootamas need vanad majad seisid ja nende kaudu siis mitmed jätkasid teed Rootsi jälle Kanadasse ja mujale. Et jah, niimoodi väga hea, et selline merenduse oskusi kapjale vildist arendatud. Salaviin tuli Saksamaalt on Eesti ja Soome olid viinamaadeks, Saksamaa ei olnud siis õllema. Ei, saksa, ei, ei hakka, küsimus on tõesti sellest, et see suurtoodang oli, tõstis seal Saksamaal ja suur osa käis selle. Just need vaibad sõitsid, suur osa tantsiti Wabalinna lipu all, noh, see oli jälle mingi sugustate. Aga poliitiliselt oli lihtsam süüdistada Eestit. Et see on eesti viina. Eestlased olid ainult need selle jaekaubandusega tegelejad tegelase seas ehk terve kaubandus oli siis tõesti nende suurte laevade taimedega ka need olid jah, oli jah, need olid, hulgibaasid, olid need suured laevad, mis seisid Soome lahes. Siis samamoodi lõikas nagu kabele elanikud lõikasid sellest kasu ka Viinistu elanikud. Mõlemad mõlemad jah, mõlemal oli seesama asi ja siis windlustus ja kui vaadata neid, keda trahviti ja keda trellide taha saadeti tuntud nimesid Soome pool. Manitski on üks selline perekonnanimi, mis on hiljem saanud Eestis tuntuks ja nagu teame, et see on seotud ka selle kinnistuga see oli ohtlik amet tegelikult. No ega ka siis oli vaja siis kõige parem oli ju tehaste äri kõige hullemal ilmale. Ja alati oli karta see, et saadetakse trellide taha või trahvitakse ja ja saadetakse isegi maalt välja. Kui käisin karbi juures kuu aeg tagasi. Need prouad, kes olid tõesti Mikiveride Mikiveri, nad ütlesid, et nende olu oli Arnold Valter Mikiver. Kohalik rahvas tundis hüüdnimega Humu ja temale tugev poiss, kes 30 inimese 36. aastal saadeti maast välja. Aga kuna kabeli elanikule neil ilmselt ei olnud Eesti kodakondsust ka ta pandi siis sinna ilmselt andsidki piirituselaeva pardale ja ta pidigi ta saadetigi tantsiks. Ja seal ta siis elas, aga temast on pandud legendi, mis nad räägivad seal Soome poole. Tugev poiss, aga ta oli sündinud 1906. aastal. Ehk kolmekümneaastase saadeti välja ja aga ta saabus siia siia. Eesti poole jõudis ja vähemalt ma lugenud Memento andmete järgi Taali siis saksa ajab omakaitses ja siis isegi metsavendadest ja muudedega. Kõige üllatavam asi on see, et ma isegi sattusin kokku temaga 1981. aastal. Kaheksa ja mulle tutvustati jah, siin on Arno, ega ta nüüd eestlane ta põhimõtteliselt ongi soomlane, ta räägib paremini soome keelt peaaegu ju alles siis 10 aastat tagasi, kui korraldasime seda Kappele juubelit. Siis ma sain selgeks, osasin, nagu paneb asjad paika ja see oligi see mees. Kes selles kabele juubelist siis osalesid, kellele seda korraldati? Kombel korraldati, korraldati nendele kabeli elanikele nii, et nad tulid üle Soome kokku sinna enamasti ja siis oligi, mul oli au Ausida kuidagi ole korraldamas. Ja siis koostöös koostöös minu tolleaegse nagu Soome lahe projektiga, millega ma tegelen, siis arendasin omavahelist koostööd ja siis olid Tuglase selts ja Soome ja Eesti suursaatkonnad. Korraldasime ürituse, kus oli siis ajalooseminar ja teadlased rääkisid, kuidas see kõik kõik toimus ja no kuidas seal suursaatkonnad oli suusatamine selles, et oligi üllatavad kabele külale seotud mõlema saatkonna ajalooga, tähendab siis tähendab Eesti saatkonna saadik oli kunagi Aleksander Parma viimane Eesti saadik Soomes enne sõda. Ja temal jälle oma lapsepõlve veetnud kabelis ja soome saadikuks suursaadikuks või tol ajal Jaakko Kalela, kes oli ka oma lapsepõlve veetnud seal Taali varmade perekonnad, just sealt sele Johannes varma varma pojalt ja tema tema miniot rentinud. Ja ta oli oma lapsepõlve siis veetnud seal nende mänginudki nende Mikiveridega lapsepõlves ta farmadega ja kõikidega, kes seal elasid. Et nii oligi huvitav ja tema need lapsepõlve mälestusi siis räpi tõdes ise seda, et kui temal ei olnud selle lapsepõlvekogemustega ta oleks tundnud sellist huvi Eesti vastu ja ega ta siis võib-olla debast ei oleks iial saanud, kes Eestis Soome saadikut Eestisse. Paar saadikut olnud väga kõrgel tasemel, tema oli ikkagi Soome presidendi kantseleiülem, enne kui ta saabus, saabus Eestisse. Nii on need lood, et neid seoseid oli päris palju. Ka siis, praegu on endised kabeli elanikud mööda Soomet laiali. Üldiselt see aga peale külas võib-olla mõned ikka elavad, aga võib-olla 10, aga nad elavad seal perve vallas elab teisi inimesi, sest kuna need olid paadiehitajaid nüüd asi on tõesti see, et, et kuna suvel võimalik see kalastus, nii et nad olid väga andekad paadiehitajad, paadiehitajaid näiteks üle Soome ehitama, mõni läks sinna kuskile Viiburi suunda ja ma olen kuulnud, et Tampere kandis on mõni hilisem Kappele järeltulija paate ehitanud, et see oskus oli väga-väga hea, et üle Soome läinud, aga need tulid 10 aastat tagasi seal kohal. Aga praegu aastal 2016, kui suur või väike on eesti jälg kabele külas peale nende mõne mõne inimese. Konkreetne jälg on see piirikivi, mis sinna püstitati 10 aastat tagasi, kus on öeldud, et tulite siia suure lootusega, aga elu oli ka siin karm. See tõdemus on, muuseas, seal on esiteks saanud eesti keeles siis rootsi keeles siis alles soome keeles. Ega see, ega see on mõnedes inimeste, nende perekonnanimedes, et see on näha, et nad on säilitanud oma perekonnanimed. Et kui nüüd sinna sõita, see on pikk tee kapoles ütleme seda, et kui nüüd soita Helsingist Cap üles umbes 90 kilomeetrit, aga need viimased paarkümmend kilomeetrit ongi siis idapeateed pead sõitma sinna sinna rannas ranna suunas. Et, et ka seal otsas, seal on üks selline sadam, kust inimesed sõidavad suvitama, merele ja kaugele, aga, aga kõigile tuntud, et see on muuseas võimatu eksida, kuna tõesti see teie lõpeb seal, kus sa oled seal kapell kapile, sadamasse inimesed mäletavad seda kohvikus, seal otsas kohvikuid teavad seda, et siin on olemas siin ja et kunagi jah, jälle mõni aasta tagasi tegime seda saadet. Sadam otsib, meremeest, ei tee ja seal oli siis kohe olinit Urmas Vaino, kes meid oli Anthony Davis sukk ja neljandik kohvikus tuli kohepi, suur pilt, mustvalge pilt, kus näidati pilte, missugune elu Singapore Zoo ju olnud, et ikka tunnevad seda. Ütlevad siis, kui küsid nende käest, kus siin elab keegi jah, seal on Mikiveri Tseiamon varmad ja neil kõigil oli, oli muuseas soome nimed neil talukohtadel nad kuidagi nagu siis berne valla enda otsust, et eestlased peavad võtma, need talud peavad erinema neist rootslaste omadest, kuna neelor, rootsi nimed, tee peatud zoomi nimed ja need ongi erinevad taolised toimiva ideo lahti, mis seal on ja nii. Aga eesti nimega ei lubatud võtta eesti nimesid. Ühes nimes on, ma tean, et Mikiverit, Mikiveri pärija, pärite turbleemest, prossi talust nimme nende nende talukoha nimeks sai prantsusviik, ehk somb trassivaht. Ja ma ei tea, kuidas see õnnestus neil, aga need nemad said. Aga seda ma olen kuulnud, ma olen lugenud Enn Tarveli Lahemaa ajaloost, et et sellepärast ei talu nimi on ka pärit Soomest, et selle aluseks oleks sumi Ambroosiust, mis soome nimi, see on aga vähemalt Soomest tulnud Androosiuseni. Muuseas, ega, ega see ajaloolist ongi niimoodi, et ka soomlased on kolinud Eestisse alati siis on neid katkusid või sõdasid, mis on teinud selle Soome vahel nagu luulerliku tühjaks, need on järjestik, mõtteid, need katkusid ja need on ja siis jälle Soomest tulnud uusi inimesi inimesi juurde. No mainisin selle Tarveli väga hea Lahemaa, Lahemaa ajaloo, seal on mainitud, et Vergi. Et Vergis, ütleme siis kunagi kaks-kolmsada aastat tagasi seal, et seal oli, elas kaheksa peret ja neist kas oli kuue, kuue perekonnanimi, lisanimi oli hemeleis, ehk hämmelesin hämmi Soome hame, eks nad soomlased hämmesteks sealt rannikust kaugemad ja ühe ühe lisanimeks. Soome Ta oli ka siis saad Soomest ja ja mis siinolija veel edudet sealset kõrtsmikupidajaks oligi keegi rootsi-soomlane tähendab seda. Ja olen ka kuulnud, et audia küla nimeks on varem olnud ka Rootsi pea. No kes rootslased need olid, muudkui saad soome poolsed rootslased, kes seal elasid, et järjestik kogu aeg edasi-tagasi oleme, oleme kolinud. Normaalne need majad, mille eestlased kabala külla ehitasid, kas need olid rootsipärased või eestipärased või soomepärased, kas neil on üldse mingit Need olid Eesti pärast muidugi püüdsid olla Eesti pärast ka küsimus, aga sellest, mis materjali sul oli, siis seda, et eks pruuni laiu hakkepuuks kõik siis kõige sellega, mis oleks, oleks saanud siis majadeks ehitada ja muud. Aga need olid head käsitöölised, nad oskasid ikka ehitada, kui nad oskasid neid paate ehitada, eksat oskasid ka neid ehitada. Aga hiljem, kui nad juba korralikud majad ehitasin, kui nad olid juba hoolsalt viina vedanud. Energia, need, need korraliku paned kolmekümnendatel, mis ma olen näinud, eks nad on rohkem, ei erine oluliselt neist majadest, mis seal piirkonnas üldiselt on. Need on alles praegu, no need on alles seal, jah, on näha küll, et ega ega ma saan öelda, et nad oleks ütleme siis kõrgema katusega või midagi, mis siin Eestis on ehk. Kas neid piiritusevedajate legende on veel põnevaid? Huvitav legend on muidugi, see ei saagi dot olema, ei tea, et kui et kui kiiresti oli võimalik see meri ületada. Nagu öeldud, mehed otsisid kaks abikaasa sageli sat vastaskaldas ja seal koos poisil oli, oli ikkagi pruut, oli, oli ka pöörles korta siis talvel uisutas üle lahe sinna ja ilmselt ta oli väga meeldiv pildi poiss siis, kuna, kuna siis tulevane ämm andis temale kaasa, siis ahjuvärske leiva. No ta pani selle oma puu ja siis uisutas tagasi ja on öeldud, et jah, ta oli veel soe, kui ta jõudis, jõudis Kuusalu tagasi. Ja eks ta on, ütleme, et see oli see ebaametlik rekord ületada Soome laht siis südame tahaks küll rõhutada, et et väga-väga huvitav on alati, rääkides piiritusest ja just, et kuidas see käis salakaubandus. Aga ikkagi see oli see tulev tulemuslik koostöö ja vastutus teineteisest Soome jätkusõjas soomepoistest saabus lihtsalt sealt Kuusalust 300 poissi läks Soome jätkusõtta 300 poissi. Sealtkandist, see tähendab seda nii palju. Nemad ju läksid siis tänu sellele, et, et eks see oli nende ühine asi, nemad tundsid eriti ja oli olemas need kogemused, oli olemas need paadid, millega nad said üle lahe. Et see, see, kus, mis nad said tänu sellele soomejanule see, see nagu tasuti jälle siis sellega, et lastiga siis võitlema Soome vabaduse eest siseks Kappele kaudu jälle toimetati siis eestlasi vabadusse. Olen kuulnud küll seda, et et üle pool Viinistu küla elanikkonnast hüppas ka üle siis 44. aastal viimasel ajal siin oleks isegi rohkem läinud, aga, aga need olid, need talvised või need olud olid tol ajal olid, olid kehvad ja muud rahvad jätkunud, aga noh seda see oli. Seda et, aga see on sellist ajalugu, mis ma sooviksin, et keegi hakkaks seda uurima, kuna need inimesed nyt, Mikiveri varmasid, elab mõlemal kaotav. Huvitav olla, et need ajaloolased kuuekümnendatel juba käis soomlasi intervjueerimas päris peale elanikke kapitali teemal ja case Cap õelise mujal. Aga keegi käinud intervjuu vermas näiteks seda Humud, seda kuulsat piiritusevedajad. Aga kindlasti on olemas veel inimesi, kes teda tundsid ja neid lugusid, mis tema oli rääkinud. Ja kui need kokku panna nii Teamis raamat, sellest sünnib põnevaiset põnevusjutt kindlasti võib-olla mingi teleseriaal, mis müüa selle Ameerikas. Kabele ja Viinistu rahvaste suhtlemine, see on Eesti-Soome silla valguses. Poolne jah, ta ta sümboolne, aga sümbol, mis on unustatud Kistida tuletas meelde, et oli 110 aastat möödunud juuni, kus mitte keegi midagi peaks ikka tegema sellega, et, et see noh, Eestis on ikkagi sellist külavanemate külavanemad ja taolisi nemad võtta selle enda enda kanda selle, selle asjaga, küüs on minu arvates isegi nagu Eesti, Eesti ja Soome riikide asi, saad aru, et kui meil on mõningad sümbolid meil on olemas need meie ajaloos, on soomlased, kes saabusid Eesti vabadussõtta, kes vabastasid Narva. Meil on soomepoisid. Kes siis jälle saabus Soome jätkusõtta? Meenult kammvööle. Meil on professorid, kes läksid Tartu rahvuslikul looma, meil on kõiki neid, need kõik peaksid tõstma üles küll. Aga selline selline nagu lihtrahvatasandis ajalugu, see on väga seletatav just seal kapile kaudu, seal on palju neid ühistasid just see, kui küsida, et kas olid tähtsaid nimesid sealt tuua välja. Just see ongi, sealt ei ole neid tähtsaid nimesid nii tuua välja. Seal on võimalik tuua välja inimesed inimeste elu, rannajõu, seal rannaelu, mis on tuhadest. Estofiil Pekka linnainen rääkis eestlaste esimesest külast Soomes külast keset rootslasi kabelest, mis sai juunikuus ametlikult 110 aastat vanaks. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Saate kodulehelt ja Facebookist leiate saated kabele, 100. sünnipäeva, pidustustest ja paljust muust põnevast ja sealhulgas ka pisikese katkendikese Soome 1936. aasta filmist rannavalve kiirmootorlaev kuus milles Eesti piiritusekuningat mängib Ants Lauter. Kuulmiseni nädala pärast laupäeval kell üks ja kordussaates esmaspäeval tund enne südaööd.