Aga seda palavust saaks vähendada, kui meil nüüd natuke neid metsikuid lampe vähendaks neil ju kõike seda nüüd vaja, nii et me oleme nagu viru. Kabareeprimadonna. Jutt oli sellest, et seal palav, aga samal ajal võiks neid lampe siin väetisest kütavad ja ei ole vaja neid, kes siin vähemalt praeguseni kogu teenulikud mängu läheb. Keda on vaja nii väga valgustatud. Mehi kuskil on, siis oleks hea, kui nad seda teeksid, valgust vähemaks võtaks. Niisiis. Lugupeetavad seltsimehed. Külalised. Draamasektsioonid inimesed. Kriitikud. Pühendatud teatrifestivali. Ja sellega, et vahetame mõtteid nähtu ja kuuldu üle. Nii värske muljete mõjul. Ja pärast anname ka üle siin festivali. Tammsaare kui dramaturgi osa tema romaanide intseni neitsioneeringutega Kaudu on uskumatult suur. Ükski Eesti päris dramaturg ei ole, ei küündi külastatavuse arvuga Tammsaare ligi, kaasa arvatud ka Hugo Raudsepp. Ma ükskord kontrollisin, näitub, Tammsaare. Tramotiseeringute poole pöördumisega Eesti teater kolmekümnendatel aastatel leidis. Tee oma rahva juurde oma rahva elu juur. Ja ühtlasi juba kohe esimestest nendest raamatiseeringutest peale. Koll läksid tema dramatiseeringus, täismajadele. Läks. Oli kõige. Kõige laiema, kõige suurema, kõige laiema publikumi repertuaar Tammsaare esimese dramatiseeringus. 40 peale sõja aastatel läksid tulid rõõmsari uuesti repertuaari ja algul samal kujul isegi samad osalistega mõningal määral, mis mis oli ta olnud kolmekümnendatel 40. aastal enne 40 neljandat viiendat, viiendat aastat. Aga siis tekkis üks väga huvitav situatsioon et meie eneste vaimustust Nendest Tammsaare etendustest ei jaganud kahjuks. Kõrged hinna, hinnangud, arvustused. Meie leidsime sellele seletuse. Et see on niivõrd Eesti asi, et mitte-eestlane ei saa sellest üldse aru saada, aga midagi. Ja kui ikka keegi ikka üldse aru saada paagi, siis on ju täitsa ükskõik eriti kedagi, et ta on, noh, kes see ikka ei ole võimalik. Kui ta mõista, anname, sa ärritad, pole midagi hävitada. See situatsioon kestis õiget kaua, kuni sündis üks Tammsaare Insioneering, mis oli teist laadi paadi tehtud kui see senine traditsioon mis oli tehtud nendest Leku kogemustele tuginedes, mis oli inseneeringute osas Vene teater, eriti Moskva kunstiteatril, ülestõusmise dramatiseerinud, alla georeenina dramatiseerinud dramatiseeritud misk püüdsid ratta. Parata. Teoste tuuma mitte ainult olla illustrat illustratsiooniks teostele ja ja mis ei püüdnudki kuidagi suruda tavalise dramaturgia raamidesse neid suuri romaane, vaid, mis meil, mis lõid täitsa uue dramaturgiliselt vormi. Ja selline lavastus oli inimene ja jumal. Korraga tekkis olukord, kus järsku ka ka mitte-eestlased, mitte Tammsaaretundjad, said teatri meie näidetel seda etendust vaadates lavastust vaatatus, elamuse sellele järgmised nagu isegi teate samas vaimus samas vaadis inimene, revolutsioon, inimene ja inimene ja ka neljanda osa dramatiseerinud. Voldemar Panso, mida minu teada ka Tallinna Vene Draamateater sport juba mängis ja mis, mis minu arvates väga hästi oleks sobinud ka praegu, see noh, praeguse dekaadi praeguse festivali kaua nii mõnegi sama romaani ainetel tehtud hilisema dramatereeringseeringu asemel. Ja nüüd oleme me jõudnud sinnamaale ette. Uuesti on tulnud dramatiseerinud, uuesti on tulnud lavastus instseneeringu lavastust, mis uuesti meile uuesti on nimeks tõde ja õigus. Ja see on Jaan Toominga lavastus, mida. Eile oli vist eile. Vaatasime kõik koos. Muidugi, ma pean siin vabandama kõikide osaliste eest, eriti külaliste ees. Et nad ei saanud seda lavastust mitte näha. Kogu Hildriku osa ulatuses. Aga juba praegu ma julgen ütelda peale kokkupuutumist meie sõpradega meie kriitikutega Moskvast ja Leningradist Riiast, et see etendus võeti on vastuvõetav ja mõistetav ka ka neile, kes romaani põhjalikult ei tunne ja vastu ja kes ei ole mitte-eestlased. Ma arvan, see on väga väga väga suur ja oluline etapp. Edasi Tammsaare lavale edasisel lavaletoomisel. Ja siinkohal ma tahaksin, julgeksin praegu järsku ütelda, et lugupeetud Šexpyri Näidetes on ju kõik kah i inselerikud. Ja kuigi poolt ta nimetas teda purjus metslasteks see on, jääb nüüd prantsuse ja inglaste omavaheliseks asjaks, millesse meie ei sekku. On on ju seal ka see dramaturgia olemas. Et Tammsaare, mis kolmekümnendatel aastatel ja neljakümnendatel aastatel oli kõige suurem Eesti kassatükkide autor, on jõudnud kõige suuremaks Eesti Dramaturgi eks. Aga selle kõige sõna paremas mõttes kelle looming ka teatrilaval on sama haardest õliseks saanud, nagu ta on olnud kirjanduses olnud. Ja seda vaatamata sellele, et tema päris näidendid pole veel Ma arvan, et see ja meie kirjanduse õpetajat peaksid siiski nüüd selle praktika põhjal revideerima natukene oma arusaamisi, mõningaid absi tõekspidamisi, mis dramaturgia, käik mis maksab näiteks jutt sellest, et söžee uudsus ja see on väga tähtis, et see kullakene ei ole ju ühtegi inimest, kes rõmm Tammsaare lugude sees ei tea. Tähendab, selles see tähtsus on minimaal, tal ei ole olemaski. Mis on kõige tähtsam. Et on täiesti oma mingisugust objektiivset väärtust, koha ja tegevuse ühtlused ja kõik muud nõrgad kaanonist. Tähtis on see, et lava on Tammsaare toob lavale elavate inimeste kordumata omapäraste inimeste kaudu meie rahva nii ajaloo kui ka tema kujunemise kõige selle, mis, Vaimse vaimulaadi, kultuuri, kõige selle, mis summeerib mõistet eestlane ja eesti rahvuslik karakter ja nii edasi. Nende inseneeringutel on veel väga palju öelda meie teatritele. Ma tahaksin veel siinkohal kord meelde tuletada mõni aeg tagasi ajakiri teatris ilmunud. Kus tema, see mul päris spetsialist, kes maailmatasemega mulliaaris spetsialist keeles peaks nagu Moljääri dramaturgia olema idiaaliks. Arutles miks pöördutakse inseneeringute poole tänapäeval ja kus tema, tema leib avaldas selle mõtte, et Üheks põhjuseks on see, et Moyeri aegadest peale on Väljendusvahendite nende. Hulk nii tohutult kasvanud. Need võimaluste hulk nii tohutult kasvanud mida dramaturgia ei ole osanud üldse arvestada. Ja selle sellepärast on lepingute poole pöörduvad üksteise järgi lava, lavastajad nendes teatrites, küllap see maksab ka Tammsaare kohta. Kokkuvõttes oma lõpuks tahaksin öelda, et festival oli väga teretulnud, sest ta kujunes mitte ainult paraadiks, vaid ta kujunes nii ülevaateks meie praegusest potentsiaalist. Me nägime nii oma meistreid, jupp, kes, kes on veel vormis. Me nägime ka seda, neid, kelle peale me võime tulevikku ära ajada. Ja nüüd ma annan edasi jutu järgi seltsimees tormisele väikeseks niisuguseks edasiseks mõtete ergutamiseks. Oleme nüüd ligi nädal aega väga tihedalt Tammsaare tähiste all elanud. Ja ma usun, et meil on vist kõigile juba selgeks saanud, et see konverents siin ei saa olla mingi eriline teaduslik kaalumine, mine või uurimine või lõplikke kokkuvõtete järelduste tegemine, sellepärast et selleks olid eelnevad päevad liiga värskete muljete tihedad. Ja mitte ainult külalistele, kellele kõik enam-vähem oli uus vaid meile eneselegi, kes me samuti peaaegu pooli festivali lavastustest nägime kas alles neil päevil või vahetult enne lõpuspurti. Ja sellepärast ma tahaksin selle ka ajaliselt mitte väga pika konverentsi suunata eelkõige just vahetute muljete festivali käigus tärganud mõtet. Õige julgelt spontaanselt väljaütlemisele. On ju ilmne, et see tänane ei saa jääda ainukeseks kokku võtta ja arupidamiseks meie Tammsaare lavastustest. Meil tuleb kindlasti vähemalt kord veel kokku tulla. Olgu see siis kriitika, sektsiooni laiendatud koosolek või teatri kirjandusinimeste osavõtul või mingil muul organisatsioonil sellisel kombel. Olgu see siis kasvõi uue hooaja alguses, kui praegu juba hiljaks jääb, sellepärast et etendused ju jäävad kõik kavva kokku tulla selleks et ära kuulata ja fikseerida võimalikult palju arvamusi, mõtteid ja hinnanguid siis, kui meil on jäänud aega juba ka natukene neid seedida või isegi korduvate vaatamistega süvendada. Ma usun, et küllap te olete muga ehk ühel nõul kui ütlen, et täna huvitavad meid eriti külaliste muljed, külaliste arvamused, külaliste mõtted, mitte sellepärast, et nüüd tahaks kiitust ja tänuavaldusi esile kutsuda. Kui on põhjust, siis banketil on nende jaoks aeg ja koht. Aga ega me ei pea Tammsaaret ju ainult enestele vajalikuks väärtuseks ja tahame selle pärast väga kuulda, mida temast me oleme siin suutnud teistele vahendada. Mis on ja kas on mõtlema pannud, elamusi pakkunud, huvi äratanud. Pealegi mõned lühikesed kuluaarikõnelused on juba vist paljudele meist näidanud, kui huvitavaid aspekte võib pakkuda teise nurga alt teise kogemuse pinnalt nähtu ja kuidas see võib meiegi pilku värskendada ja meie tunnetust kahtlemata rikastada. Ma püüan seda arutlust mõnede faktide esitamiseks ja mõnede piirjoonte visandamisega sisse juhatada. Muidugi tänane arupidamine toimub pealkirja all Tammsaare ja Nõukogude Eesti teater 1978. Ometi me ei saa tänasest Tammsaare mõistmisest rääkida päriselt ilma tagasi, vaatamata teatri ja Tammsaare vahekordade algusele. Arvud teadagi ei ole kunstis mingi argument iseenesest mõned koondarvud, aga ehk siiski võiks huvi pakkuda ka praegusele auditooriumile esialgse ja võimalik, et küllalt ebatäpse arvestuse järgi on meie teatrites alates juuditis tähendab 1921.-st aastast peale kuni tänaseni teoks saanud ühtekokku 91 Tammsaare lavastust sealhulgas ka üks lühiballett ja üks koomiline ooper. Seejuures Tammsaare näidendeid, mida teatavasti üldse on ainult kaks õige vähe lavastatud Juudit siiski kaheksa korda kõik kokku. Kuningal on külma ainult neli korda, kui ooper hulka arvata. See pole vist juhuslik ja see on asi, millest me nähtavasti tuleks edaspidi veel rääkida ja aru pidada, mis on siin põhjuseks. Kahjuks saan ma rääkida muidugi ainult kutseliste teatrite lavastustest, sest harrastus truppide Tammsaare lavastustest aegade vältel puudub ülevaade ja garaadio televisiooni vastavatest katsetest ei ole õieti kokkuvõtteid tehtud nimetada võiks vast juuditi hiljutist küllaltki huvitavat raadio esitust tänu millele siiski seegi teos Tammsaare aastal lausa unarusse jäänud. Kõige rohkem on lavastatud ja mängitud Tammsaare suurromaanide dramatiseeringuid. Nendest kõige arvukamalt, mis võib olla äkki on ehk ootamatu põrgupõhja uut vanapaganat mida üldse on mängitud 18. lavastuses. Siin muidugi mängis oma rolli ka see, et esimene dramatiseeringus, esimene lavastus töölisteatris tuli lavale vahetult õige varsti peale Tammsaaresurma, et sellele järgnes siis juuni pöörlemisisenesest aktualiseeris selles romaanis tõstetud vähemalt sotsiaalseid probleeme filosoofilised jäidvast tookord veidi kõrvale ja selle tõttu riburadateatrid hakkasid väga palju seda mängima hiljem siis vast Voldemar Panso. Küllaltki niisugune huvitav dramatiseerinud kutsus esile mitmeid lavastusi, kuni siis nüüdse viimase ja uudse lähenemiseni. Põrgupõhjale järgneb Kõrboja peremees 12 lavastusega. Tõe ja õiguse köidetest on olnud kõige lavastatavam neljas köide 10-l korral. Esimest osa on lavastatud seitsmel, teist samuti seitsmel korral, kolmandat, ainult kahel korral, viiendat neljal korral siis veel esimese viienda osa koonddramatiseerinud Andres ja Pearu, kuues lavastuses. Ja siia nüüd siis kusagilt pidi lisandub ka vast nähtud tõde ja õigus, mis haarab juba paljusid köiteid korraga. Romaanidest on veel elu ja armastust lavastatud tervelt seitse korda, teisi romaane ja lühiteoseid üksikuid kordi. Kui Tammsaare üldse teatrisse tuli, aga tuli ta ju teatavasti juuditiga siis nagu puudus. Meie teatril vist vastav tase ja vastav traditsioon niisuguse kallakuga filosoofilise näidendi mängimiseks oli küll mängitud sood sel ajal, mis võiks olla lähedane ja teisigi suuri maailmaautoreid, aga neid kavast rohkem nagu omaaegsete retsensiooni järgi otsustada võib niisugusel süsimängimise pinnal filosoofilise draama traditsioon puudus ja nähtavasti sellepärast ükski neist juuditi lavastustest ei kujunenud niisuguseks suursündmuseks, kuigi seal oli huvitavaid osa täitmisi. Aga ta jäi nagu lõpuni lahendamata. Ja Nõukogude Eesti teater, nagu temast kõik juba teate, on ainult kahel korral selle suurt draama poole pöördunud. Ja sama toimus ka 30.-te aastate teisel poolel. Kuningal on külmaga, et ta läks ainult ühes lavastuses ja hiljem siis nõukogudeteater on nüüd mõned lavastused lisanud. Mis aga puutub dramatiseeringutesse, ses siin natukene juba Kaarel Ird neid küsimusi puudutas. Siin on mingid huvitavad asjad, mis on seotud sellega, mis ajal ja kuidas ja miks üldse hakati tramm saare dramatiseeringuid mängima, miks tekkis siidi, teda dramatiseerida? Ja sellega seoses muidugi täna ja ma mõtlen kogu selle festivaliga ühenduses, me peaksime eriti meenutama tänulikult Andres Särevit kes pani aluse sellele asjale. Sest Särevi dramatiseeringus kohtame võib-olla praegu võime ühte või teist öelda nii neid nii või teisiti kritiseerida aga omas ajas olid nad väga vajalikud. Omas ajas tekitasid nad terve murrangu ja olid niisuguseks esimeseks ja oluliseks etapiks vundamendiks meie Tammsaare mõistmisele ja Tammsaare teatrisse toomisele. Üldse. Sest tuletan meelde, Tammsaare dramatiseerinud algasid 1932. aastal Vargamäega millest ei osatudki oodata tegijate poolt nagu mingit erilist suurt murrangut või saavutust. Et dramatiseerinud tuli isegi enne, kui Tammsaare oli oma romaanisarja kirjutamise lõpetanud. See näitab, et säärane tunne, et kas niisugust aja nõuet ja vajadust. Ja kui need väga põgusalt visandada, siis see vajadus vast seisnes selles, et just värskelt oli leitud, et publikuga uuel tasemel kontakti saab rahvusliku dramaturgia pinnalt. Seda oli näidanud Miku Märti hiljem tõestanud Miku märgi Epikoonide suur publikuedu. Aga samal ajal tekkinud ka probleem, et need Miku Märdilised võimlikku märgitsevad näidendit, ükskõik kui heal tasemel ka, ütleme, Raudsepa enda omadest muist ei olnud. Siiski ei paku kõike seda, mida teater vajab, selleks et rahvuslikku karakterit ja kaasaegseid probleeme sügavuti näidata. Ta ja dramaturgia algupärane dramaturgia ilmselt ei suutnud selliseid asju ka pakkuda tol ajal. Sest kui kasutada siin Sütiste või mõnede teiste kriitikute sõnu siis olid need tõusiku ja suli, näidendid ja näitleja traditsioon, mis nende pinnalt hakkas tekkima olima kasutan jällegi tolleaegse kriitiku sõnugasmiku Märdiline või aguli rahvaline. Vastavalt siis populaarsete näidendite nimedele. Mikko, Märdi ja agulirahvas läheb ajalukku uus realism, nagu teda tol ajal nimetati või uus asjalikus, aga nõudis niisugust lähenemist sügavuti. Juba tähendab igasugused teatrikatsetused kahe kahekümnendatel aastatel läbi teinud teatril juba läheneda sellele tegelikule elule ja inimesele sügavuti teda põhjalikumalt mõistes. Ja nähtavasti siin just tuleb kiita Andres Särevi head tunnetust, olgu see või intuitiivne, et seda võivad pakkuda Tammsaare karakterid. Ja me teame, et näiteks draamastuudio teatris just näitlejameisterlikkus ja mitmekülgsus kasvas väga tugevasti Tammsaare instsineeringute mängimise najal. Nii et seda etappi ja veel tükk aega pärast sõdagi, me võiksime nagu nimetada Särevi etapiks Tammsaare mõistmises, mis andis suurel hulgal tugevaid näitlejatöid, mida ei jõuakski kõiki üles lugeda. Tarvitseb seal ainult meenutada Johannes Kaljo, lab Pearut või Ado hõimre Andrest või pisut hilisemast perioodist seal ainult Ani Kõrboja annat ja Elis Linda uhkaarinit. Jama, parem ei hakka lugema, sest siis ma laskun Ki loetelusse. Igatahes Tammsaare andis toonasele teatrile tohutult palju ja kui me üldse võime rääkida mingist rahvuslikust traditsioonist meie sõnalavastuses, siis toetub see suurel määral Tammsaarele. Sellega, mis tollel ajal teatris oli ja mida teater vajas, on seotud ka selleaegsete dramatiseeringute iseloom, sest tähtsad olid just nimelt karakterid, tähtsad olid elavad inimesed, mis tulid lavale dramatiseeringutega. Neid näidati harjunud kombe järgi, kuigi kahekümnendatel aastatel oli mängitud ka teist laadi näidendeid siiski niisuguses süzeelises järgnevuses ja kusagil võib-olla et sisuliselt need dramatiseeringus olid ka Tammsaare raamatute illustratsioonid. Aga igal juhul võimaldas anda dramaturgia omadest palju mitmekülgse maid inimesi ja tõsta esile palju sügavamaid probleeme. Sõjajärgsetel aastatel esialgu jätkus sama etapp ja sellesama etapi sees hakkas küpsema uus ja järjekordne, sest vast mäletate, et Voldemar Panso algaski sellest, et ta nagu Särevi dramat dramatiseeringute pinnalt isegi võiks öelda noh, nagu koos Säreviga või tema dramatiseeringus pisut ümber töötades alustas. Ja ka tema põrgupõhja dramatiseeringus on kindlasti veel Särevi traditsioone siis armastus ja elutõe ja õiguse neljanda osa dramatiseerinud, mida tookord Franso Vene teatris lavastas ju ka tugineb veel Särevi dramatiseeringus, aga arendab seda juba edasi. Siin muide tekib niisugune asi, mis mujal maailmas dramatiseeringutes oli varem tuntud, eriti võib-olla vene laval mida ka Eesti teater ei olnud dramatiseeringutesseni rakerdanud. Son jutustaja roll, mis tekib sellest tunnetusest, et autorimaterjalist väga palju jääb niisuguse otsese kõne kaudu lihtsalt edasi andmata ja võib-olla, et armastus ei saa elus Voldemar tantsul ka esmaselt õnnestus nii tihedalt ühendada seda kahte plaani isikliku ja ühiskondliku plaani. Ja siis järgmine juba ongi murranguliseks saanud 1962 inimene ja jumal, millega tegelikult ma usun, et algab siis järgmine uus etapp meie Tammsaare mõistmises, nagu oli siin ka öeldud. Dramatiseering, mis ei olnud mitte enam romaani ümberjutustus ja vahendamine, vaid iseseisev teos. Lühikeste stseenide, suhteliselt vaba montaaži, suurte plaanide eraldamise, kindlate teemade idee, kontseptsiooni läbiviimisega, teostatud lavateos mis ei võta romaanist kõike, sest kõike ei suuda võtta ükski lavaesitusega tõlgendus. Ta võtab ikka valikuliselt südameis ajastus hästi vajalik, kuid ometi võttes romaanist rohkem, kui seda võimaldas võtta senine evolutsiooniline dramatiseerimisel avad väline eemaldumine jutustuse või romaani käigust suurendas sisemist lähenemist arengudraama kujunemisdraama kahe maailma suhtumise, võitluse draama, Mauruslikkuse probleem, sellesse suhtumine ja muud probleemid. Ma usun, et see lavastus on meil praegu veel värskelt meeles ja tähistas Tammsaare senisest sügavamat mõistmist. Ja võib-olla jõudis omal ja teatripärasel kombel isegi Tammsaare filosoofilisusele. Meenutagem Norra Bildas nelmanywoitynski teemasid Indrekuga seoses Mauruse elukõvera mõtestamist ja paljusid muid teemasid sellest lavastusest jõudis võib-olla lähemale filosoofilisele Tammsaarele kui kirjandusteadus tolleks ajaks oli jõudnud välja öelda ja, ja arendada neid filosoofilisi mõtteid just tänu niisuguse teatraalse mahuka kujundi loomisele ja üldistava tinglikkuse kasutamisele konkreetsete ja rikaste näitlejatööde juures. Ja selle Panso loodud etapiga. Me jõuame õieti juba oma teatri tänasesse päeva. Ja vaadates nüüd tagasi sellele nädalale, pean tunnistama, et teades või eeldades, mis laadise tasemel see või teine teater seekord festivalile tuleb andis siiski see koondmulje, kui päevast päeva nägid Tammsaare lavastusi ka mingisuguse täiendava mulje, mingi täiendava laengu või lisaefekti. Ja kui siin nüüd midagi, mis niisuguse isegi jah, teadlikult analüüsimata muljena jääb nagu kumama võin sihukese meeldiva tundena jääb sellest festivalist ka nüüd lõpuks nii väsinuna ja natuke juba uimasena siis ma ütleksin, et see on niisugune valdavalt tõsine ja siiralt pieteeditundeline lähenemine teatrite poolt Tammsaarele. See nagu kujundas mingi põhimeeleolu, sõltumata sellest, kas siis sisulist kunstilised taotlused olid rohkem või vähem, tule, tulemuslikud sest ma usun, et ega me ei mängi Tammsaaret selleks et võistelda, kes nüüd on see kõige õigem Tammsaare lugeja, kes on kõige õigem piibli tõlgendaja kelle Tammsaare on see ainus ja võimalik ei, selleks, et jah tingimata järjekorda määrata, et see on kõige parem, siis siis teine vaid selleks, et ikkagi me kõik koos püüaksime Tammsaarele lähemale jõuda. Ja igaüks oma jaoks oma tänaste võimaluste seisukohalt milleta ikkagi rikastuks. Üks meie külalistest Sergei uski, kes pidi enne festivali lõppu ära sõitma ütles, et talle on erilist muljet avaldanud just see Tammsaare loomingu eetiline paatos, mis festivalil olevat tugevasti olnud tunda ja mis meie ühiskonnale praegu kahtlemata väga vajalik. Ja kohe meenuvadki Tammsaare palju tsiteeritud, aga võib-olla mitte alati päris lõpuni meie teadvusesse jõudnud sõnad. Selleks sellest, et hinge põlluharimine on raskem kui vargamäe soo ja rabaharimine ja eks see hinge põlluharimine ongi peamine, millega kunst tegeleb ja millest oma peaeesmärki peaks nägema. Mulle tundub, et festival näitaski kuidagi eriti silma hakkavalt, kui väga me tänapäeval vajame nii teatritegijate kui teatrivaatajate poolel seda siirast kõnelust, inimliku olemise lihtsatest ja suurtest põhiväärtustest sellest, milleks, mille nimel millega inimene elab kas ja kuidas ta oma olemasolu mõtestab. Ühesõnaga filosoofilist kõnelust, aga mitte abstraktse arutlusena, vaid läbi elava liha ja vere läbi tänapäevaselt suunatud mõtte ja tunde. Teine asi, millisel tasemel me suudame Tammsaarega kaasa mõelda ja tema kaudu oma tänastest probleemidest rääkida? See ju hirmutab ka, kui tuled siia pulti rääkima, sest ta on niisugune tunne, et oled nii kidakeelne ja vaene, parem oleks mitte sõnu teha. Aga ilma sõnadeta me ei suuda ju isegi aimu anda sellest, mis meile näib, või tundub. Ma olen sügavalt veendunud, et režii, tasapind ja ühes sellega kogu teatriloomingu põhiline arengusuund antud ajajärgus sõltub alati ja eelkõige mõtlemise tasandist. Sellest, kas ühel teatrikultuuril on parajasti isiksusi, kes suudaksid omas ajas uuele mõtlemise mõtestamistasandile jõuda elu ja selle probleemide suhtes ja seega mõjutada kogu teatrikultuuri tervikuna. Vaatleme oma tänast teatrit ja tänast Tammsaare mõistmist pilguga homse poole. Siis näeme selliseid etapilise tasandeid Voldemar Panso ja Jaan Toominga loomingus. Siin määrab mõtlemistasand instseneerimis ja režisuunad ning tõstab uues kvaliteedis uute loomeimpulsside esile näitleja isiksused, loomingukaaslased Voldemar Panso, inimene ja inimene on laval püsinud juba kuus aastat ja seega on ta paratamatult midagi oma esialgsest värskusest ka kaotanud. Ma meenutan, et Panso ise arvas, et lavastus üle viie aasta ei tohiks nagu laval olla. Ainult et õnneks on sellest alati olnud erandeid ja ma loodan, et inimene jumal, on see erand ka, et inimene tähendab inimene ja inimene. Et aga inimene ja inimene omab põhiväärtused siiski säilitanud on, sellele viitab mitmete esmanägijate vastuvõtt. Näiteks seesama Sergei uskema intervjuus rääkis reži psühholoogilisest jamis Ansseenilisest peenusest Simutaal simultaani sete tegevuste ja laval olekute mõttelisest ja meeleolulisest, mahukusest ja paljudest teistest asjadest, milles ta nägi väga värske kaasaegsele siin tunnuseid koos heas mõttes traditsioonilise näitleja mängulaadiga, nagu talle tundus paratamatud protsessid, inimeste vananemine, kadumine meie hulgast on seda lavastust juba puudutanud. Aga kuni see püsib elavana meie laval ja tahaks, et ta püsiks sellisena, kaua peaksid osalised laava paratamatut muutumist arvestades, mida ju ka Tammsaare on öelnud, et elav isa täpne olla, sest tema muutub. Säilitama võimalikult lavastuse looja antud põhitõdesid sisuliste rõhkude vahekordi, erksat närvi ja täna sündiva loomingu hingust. Ma ei olnud vahepeal lavastust tükk aega näinud. Nüüd festivali etendusel, mulle tundub, et mõned niisugused logisema minekud, mis lavastuses tunda olid mõned kaldumised kommilisemale poolele olid nagu festivali etenduseks redutseeritud, aga päris seda elavat hingust võib-olla kõigest tagasi saadud ei oldud siiski kui päris nõudlikult võta. Ometi on seda täna sündiva loomingu hingust suutnud kõige värskemalt säilitada vanameister Kaarel Karm ja ma usun, et see on üks asi, mida temast peaks õppima. Et see lavastus, kavandid. Aga inimese ja inimese lavastust hindame mitte ainult tema tänase mängimistasandi seisukohalt vaid ka selles mõttes, mida ta on andnud meie teatri uuele etapile jõudmisel Tammsaare tõlgendamisest, sest see, mida ta on andnud, on püsiväärtus. Tähendus tulevikku ja edasise arengu jaoks ei kao. Lavastuse kadumisega mängugavast. Panso loodult loodud tasandilt on lähtunud Jaan Tooming oma üllatuslikes haarde ulatuslikeks, kohati Ehdvel rabedateski aga lummavalt mõjuvates ja mõttelt ning kunstilt veenvates Tammsaare käsitlustes. Me armastame tsiteerida Tammsaare mõtteid ja nad tõesti kisuvad ennast tsiteerima, kuid sageli jäävad nad meie jaoks kontekstist välja kistud teradeks omaette Tooming aka vii nad Tammsaare mureliku mõtete süsteeme ja see on vast eriti tähtis, selleks annab võimaluse fosfalt toominga intseneeringute tase, aga ka toominga enda lavastuslik lähenemine. Mõjuvam ja ongi see, kui suudetakse Tammsaare likkusele lähenevalt mõelda, sellele tasandile lähenevalt mõelda sest siis võib teksti juba üsna julgelt valida ja võib-olla teksti üsna julgelt monteerida. Ja säilib ikkagi väga palju sellest, mis autor on andnud. Põrgupõhjas on õnnestunud ühendada niisuguseid asju, mida teatris mitte sageli ei õnnestu ühendada kosmilise kõiksuse tasandi ja inimlikult intiimse konkreetse Sandy ühendust anda, mis on vist asi, mida üldse teater alati, aga praegune teater ehk eriti vajab niisuguse kujundlikku sünteesi kaudu abstraktse ja konkreetse, maiselt inimliku ja kõiksuslikult üldistava psühholoogiliselt Eritletu ja teatraalselt kujundliku sünteesi andmine. Ja uues lavastuses tões ja õiguses, millest on juba jõutud ka ajalehtedes kirjutada, aga ma usun, mille üle me veel arutame ja vaidleme kaua, sest ka see festivali etendus ei olnud ju päris nii, nagu ta oleks pidanud olema. Ja me loodame teda veel näha ja vaadata. Aga siin need kõrvutamised, vastandamised, simultaansus ja sünkroonsus, see niisugune struktuurile komponeeritus annab üllatavaid uusi efekte, paneb meid mõtlema niisuguste seoste üle, millest me vastu olime teadlikud, aga mille peale me ei olnud niimoodi mõelnud. Tegelaste niisugune psühholoogiline terviku maailm ei mahu alati tal sinna lavastusse, kuid selle eest on olemas mõtteline terviku maailm, mis loomulikult ei haara kõike olulist, Tammsaarest ei saagi haarata, kuid saab küllalt suurel määral ja haarab tänase jaoks väga tähtsana. Tegelased on avatud seoses selle mõttemaailmaga osa nende loost võib-olla sellepärast jääb lavastusest välja iga üksiku konkreetse tegelase loost ja on ka asi, mis on alati vajalik ja värskendav, on teatud poleemika moment, ma arvan nii Andrese kui Pearu puhul, eriti aga mõnede teiste rollide puhul senise traditsioonilise nägemisega, kusjuures traditsiooniline terviku nägemus on ju meie jaoks vähemalt Eesti vaataja jaoks olemas, sest romaan ja varasemad tõlgendused on olemas, nii et selle pinnalt nagu on huvitav vaadata kuidas, kas ja millistel asjadele nendes veel on tähele vanu juhitud, nendes kahes kanges vanamehest, kasvõi siis poleemiliselt. Sest paistab, et toominga oli tähtsam tervikuna näidata tingimata, mis on Andres ja mis on Pearu. Võib-olla tähelepanu pöörata mingitele üldisematele seostele, sealhulgas sellelegi, mis meil tänapäeval ikka tohiks hirmus paluse tähtis olla sellele lõputule asjatult ärklemisele, mille peale enamus meie energiat kipub sageli ära kaduma. Ja kusse lepitav ja hea silm ja sõna tõesti sageli puudub. Midagi on kaotanud võib-olla ka iga kuulsa naisrolli liin eraldi, aga tervikuna antud see naiselik koondkuju ja siiski seal sees ka igal osatäitjal oma mari oma. Krõõt oma Kaarin. See jättis mulje, mida jah, siinkohal vast pole aega ega võimalust praegu täpsemalt hakata, arutama ega Eritlema. Mul on väga kahju, et festivalietenduse vaatajad ei näinud Hermaküla Indrekut, mis oli iseenesest huvitav ja loodust lootustandev näitlejatöö selle ühe ainsa eelneva etenduse järel, mida mul õnnestus näha. Tammsaare juubeliga seoses on meie kirjandusteadus andnud ja annab kindlasti veel. Uusi ja süvendatud avardatud lähenemisi. On ju Tammsaare julgem vaatlemine maailmakirjanduse tasandil teoks saanud nüüd süvenemine filosoofiliste problemaatikast, kas või loeme Siimis keri praegu lõppenud loomingus artiklit? Siit on teatril mõndagi õppida, kuid peame meeles pidama, et teatri filosoofilisus on tingimata midagi muud kui on kirjandusteaduse või, või isegi kirjanduse filosoofilisus. Vistefros ütles väga ilusasti, et see on midagi väga lihtsat. See on lihtne filosoofia selles mõttes, et ta puudutab igaüht ja jõuab igaüheni. Ja ma ütleksin, et Tooming oma mõnedes kujunditega, kes lahendustes ütleb ja teinekord väga lihtsaid ja kui sõnades hakata ümber ütlema võib-olla isegi lihtsameelseid asju raha kohta, ärklemiste kiusamise kohta ja muude selliste asjade kohta, aga ta saavutab kõige raskemat öelda neid mõjuvalt mõtlemapanevalt ka maade tulevisi ja tulevikuvisioonide kangastust esile kutsuvalt. Kirjandusteadvus on esitlenud ka Tammsaare dramatiseeringute põhimõtteid ja nende muutumist ajas Ants Järv ja kuuldavasti teeb seda ka Erik Teder ühel arutlusel. Kui nüüd vaadelda sellelt seisukohalt dramatiseerimise seisukohalt festivali siis juba nimetatud suurt sünteesi Pattaya polümfooniliste lõuendite kõrval võib näha veel väga mitmeid laade ja katsetusi. Kõige lähemal vast neile juba nimetatule niisuguselt mõtlemistasandilt on Kaarin Raidi. Me otsime Vargamäe, et kuigi siin on tegemist niisuguse õpilaste tööülesannetest sõltuva visandlikuma lühema kammerlikuma lähenemisega, mille siirus ja emotsionaalne mõju, eriti siis, kui seda mängiti Tammsaare talus ilmselt siiski mõjutasid ja, ja jõudsid kohale paljude vaatajate jaoks. Tammsaare dramatiseerimises, kui me ütleme, nimetame seda mingit varasemat tasandit tinglikult illustreerimaks tasandiks kui, kui need praegust seda suurtasandit komponeerivaks montiimsemaks või ma ei tea veel, kuidas ma ei oska termineid välja mõelda siis on veel vastu üks niisugune impressionistliku meeleoluliselt vahendav tasand või tasand, mis püüab lihtsalt võimalikult Tammsaare enda sõnade edasiandmisega vahepeal siis ka stseenide mängimisega mõjuda ja siia alla võiksid kuuluda mitmed festivalil nähtud vastustest. Ma ütleksin, et kasvõi nukuteatris nähtud niisugune küllaltki liigutav ja tõsine lähenemine Tammsaare lühi saade inseneerimisele, kuigi ütleksin, et seal oli eklektika, et seal oli niisuguseid, mitte eriti mõtestatud seoseid üksikute asjade vahel ja ma isegi ei oskaks võib-olla otsustada, kas, kas just niisugune nende elementide valik oli kõige otstarbekohasem. Aga see oli asi, mis mingisuguse siiruse ja, ja värskusega pani teda hea meelega heatahtlikult jälgima ja, ja tingimata tasub selles Madis edasi katsetada. Siis niisugust kord jutustavat, kord vahendavat mängulaadi võid võeti õige mitmes. Dramatiseeringus märkide mõnevõrra isegi Raivo trassi tehtud Kõrboja dramatiseeringus kus, nagu esile kerkib niisugune impressionistliku lüüriline liin. Ja ma ei näinud eilset etendust, sellepärast ei saa ma rääkida Is etenduste muljetest, ma räägin varasema põhjal. Mulle tundub, et selle lavastuse dramatiseeringu voorused vast olid selle nihukese armastusliini lüürilise liini esiletõstmises aga tema küllaltki tõsised puudused olid selles, et niisugune ühiskondlik probleem selles teoses tundub nii väga kaasaegne, kuidagi väga terav ei pääsenud või vähemalt minu jaoks ei pääsenud küllaldase omapoolse niiskuse, teatripoolse suunitlusega maksvusele ei tõusnud esile, kusjuures jällegi näitlejatel nii-öelda kui jätame ei räägi tingimata meistritest Aino talvist või veel ta otseselt, kes teevad meistritasandil oma roll vaid räägime just noortest, olin suguses isiklikus plaanis oma senise loomingu tasapinnalt seal ka õnnestumisi ja küllalt niisuguseid huvitavaid lähenemisi, aga siiski niisugune tunne, et Kõrboja praeguses ajas ja see, mida õieti meile praegu võiks tähendada Kõrboja peremehe otsimine kõigi selle suure armastuse kõrval, mis on romaanis aga tähtis, et see on nagu seni avamata ja see seisab meie teatritel alles ees üks niisuguseid teatud hädasid selle instseneerimise juures vastu teatud teksti refereeriv tasand, ma oskaks seda teistmoodi nimetada, see on niisugune suur aukartus Tammsaare teksti vastu ja sellepärast püüa võimalikult palju noh, lihtsalt niimoodi ja sellest edasi anda edasi öelda, aga ta sageli jääbki refereeringu tasandile. Isegi ma ütleksin Viljandi lunastuse lavastuses, kuhu on püütud tulla üldse natukene liiga palju koondada ja koondada probleeme. Ta kipub sellepärast venima ja nagu me ei suuda alati eraldada seda, mis on kõige tähtsam, mida just nimelt see lavastus ütleb, kuigi seal nagu niimoodi teoreetiliselt analüüsides kõik liinid on esindatud, on sees lühemalt või pikemalt. Aga tahaks nagu niisugust Obamat sisemist ühe teema läbi medamiste mõtestamist, aga siin on mul raske otsustest. Kahjuks. Ma olen näinud ainult ühte nüüd hiljem sisse tulnud osatäitjad Kersti Kreismanni, kelle niisugune sisse hüppamine, julge hüppamine sellesse asja iseenesest on minu meelest hirmus tore nähtus. See on asi, mida tahaks väga pooldada, lihtsalt, et kõik teated, niukseid, asju teeks ja näitlejad oleks julged proovima, aga et ka teated oleks julged otsima ja pakkuma, kui neil momendil ei ole oma majas võimalust, et see niisugune teatritevaheline koostöö selles laadis jätkuks isegi siis, kui alati ei suuda niimoodi kiires korras juba olemas olnud, vastusse sisse minnes täieliku resultaati saavutada, sest ma usun, et, et Kersti Kreismannil oli niisuguseid väga ilusaid momente, aga ka temal jäi puudu sellest niukseid terviku liini läbi vedanud amisest. Aga kahjuks ei ole ma näinud teist osatäitjad ei jõudnud varem ära vaadata ja kui ma hakkasin, äkki ma sellest niisugust teksti refereerimise tasandist siis selle all kannatab, isegi ma ütleksin, Viljandi Indrek Malmsten, kellel on väga niukseid, jõulisi kohti jõulisi kohti just seal, kus ta räägib sellest, millest sõltub maailma tulevik ja saatus. Tööst veel kord tööst, aga samal ajal on palju selliseid kohti, kus ma ei suuda eraldada seda, kus ta vahendab niimodi neutraalselt. Autorit teksti jutustavalt ja kus ta, kus ta läheb üle rollis elamisele ja see on üldse üks niisugune viga, millele võib mitmel pool tähelepanujuhte, kui näitlejast on tehtud ühtlasi ka autori teksti vahendaja, siis see niisugune rolli sisse ja väljaminek. Ja need üleminekud ja need ei ole nagu päris lahendatud ka näiteks Rakvere teatri lavastuses vanad ja noored. Ja, ja võib-olla toovad kaasa niiskust, teatud venilist venivust ja ühe toonilisust põhimõtteliselt küllaltki niisugused sümpaatsed ja minu meelest Rakvere vahepeal küllaltki keerulistes oludes ja, ja langenud tasemega võrreldes niukses heatasemelised. Teostuses, ja siiski me nagu ei saa päris seda kätte seda üldistust, mida sealt on taotletud ja mida sealt on tahetud. Kuigi näiteks noore näitleja kargi osatäitmine iseenesest pani ennast vägagi pingeliselt jälgima. Siin tekib veel üks probleem, see, et kuidas anda lavaliselt edasi seda Tammsaare äärmiselt suurt lihtsust. Nii et hakkavad tõesti, oleks terve elu terve inimese eluring mingisugusel peaaegu juba tähendamissõna tasandil, nagu, nagu see on olemas ka vanades ja noortes. Seda taotlust oli lavastuses tunda arusaamist, et mingisugune odav melodraama või, või niisugune üle paisutamine, traagikat siin ei maksa, oli ka tunda. Aga samal ajal kusagil teises pooles, kui asi läheb väga keeruliseks ja see elu, julmuse ja, ja eluringi paratamatuse teemad Tammsaarel eriti esile tõusevad, siis jah, lihtsus oli olemas, aga selle lihtsus, niukseid suuri tagamaid siiski kui ma nüüd rääkida nii absoluutse tahtmise seisukohalt ei, ei tundnud küllaldasel määral. Samamoodi niisugust olustikulist illustreerivad dramatiseeringut me peaaegu praegu ei näe, aga võib-olla et see on isegi paha, sellepärast et mõned niisugused uuemad võtted, juhul kui nad ei ole saanud läbi tunnetatuix, võivad isegi segada. Isegi mulle tundub, et väga niimoodi tõsise lähenemisega võetud lavastuses lunastusest kus oli nagu mõeldud algselt rohkem psühholoogilisele draamale, jääb palju sele psühholoogilise draama nüanssidest võib-olla sellepärast välja toomata et niisuguseid üldkujundeid on kasutatud, mis iga kord ei haaku päris lavastuse laadiga ja ei tundu päris kaanilised olevat, võib-olla et see on mul niisugune juhu mulje, aga selline mulje siiski tekkis. Mõned punased vead tähendab, kus üldiste kujundite kasutamine veab ja siin nüüd juba Kadramatiseerimise printsiip maise lunastuse puhul ei saeta. Tramotseerimise printsiip oleks vedanud mingisse kitsa melodraama peale. Aga kitsa melodraama peale kipub vedama Vene Teatri, Indreku ja Karini juba dramatiseerimine printsiip, kus siis näitlejad on juba pandud teatud niisugustesse tingimustesse ja nendes tingimustes küllaltki veel mahukalt siiski üritavad ja suudavadki teinekord mängida. Siin on palju lihtsalt. Kasutatud selleks, et luua niisugune kohtuistungi pinge, kusjuures ei ole õieti Tammsaare teksti selle istungi jaoks. Ja paljud tegelased on pandud rääkima teksti, mis on romaanis väga teises psühholoogilises situatsioonis nii-öelda kohtu kõnena, mis tekitab niisuguse võltsi mulje või, või on pandud otsesõnu sõnaliselt suhu teksti, mis on Tammsaarel ainult niisugune irooniline kommentaar. Nii et siin on kahjuks jäänud see asi just selle tõttu kitsaks ei ole, ta saavutas niisuguse psühholoogilise draamasügavust, mis muidu nii näitlejate võimete poolest oleks täiesti võinud seal olla. Kadri on alati olnud kõige raskem ühiskondliku isikliku tasandi orgaaniline ühendamine ja samuti elulis konkreetse filo filosoofilise üldistava tasandi seostamine läbi konkreetse lihast-verest, näitleja kui materjali. Sellega tulevad mängulaadi probleemid, millele me ainult vihjaksin, sest ma olen niigi pikale läinud. Sest näiteks Tammsaare talupojakeskkonnast rääkivate näidendite maailma me ei saa enam edasi anda töömaailma endisel niisugusel olustikulis illustreeriva printsiibil mingisuguste tinglikke lavaliste tegevustega vaid tegelikult see maailm peab lavale tulema koos tegelastega, meie usk sellesse, et need inimesed teevad just nimelt niisugust tööd ja et see töö on kujundanud nende eetika ja nende arusaama, seda saab edasi anda tegelikult ainult näitleja, mitte mingisugust näitlikud talutööd. Ja see muidugi paneb näitlejale tohutult suure kuumus, seda enam, et tolleaegsest olustikust ja ja selle sünnitatud eetikast me ju paratamatult kogu aeg eemaldame, mingil määral. Ka puht lavastuslikult väljendusvahendid, mis võivad Tammsaare puhul ju väga tema kujundlikku võimsust toetada, võivad isegi luua ka need ilmapidepunktita näitlejatöös üksi midagi ära ei tee. Ja need ongi juba tänase teatri uuel jälle järjekordsel realismi uuel tasemel sünteesi taotleva teatri põhiprobleemid. Ja selles mõttes Tammsaare festival näitas meile peegeldas neid üldisemaid teatriprobleeme ja Tammsaare see ambivalentsus mitmekülgsus. Mitmetahulisus on teine keerukus, just see tema dialektilise maailma nägemise edasi anda suutmine, tema kategooriat, kategooriliste üheste hinnangute puudumine, mis aga ei tähenda amorfsus ja üleüldist relatiivsust. Et seda kõik teater suudaks vahendada. See eeldab nähtavasti südametunne mitte ainult Tammsaare puhul, vaid ka mujal oma teatris, et seda meile praegu eriti vaja. Ma ütleksin, et Pärnu teatri patrus ainukesena võtta näidendi raske näidend, kuningal on külm, iseenesest väärib kõige suuremat austust ja heakskiitu aga just selle niiskuse ambivalentsus ja Tammsaare keerukusega ja sellega, mida omal ajal väga konkreetselt kaasaegse ja samal ajal väga üldinimliku näidendiga just täna teater tahab öelda. Sellega on teater siiski hädas olnud. Ma ütleksin, väiksemal laval ja Pärnu saalis nähtuna oli seda vähem tunda. Täna suures saalis ja närvi ja kõigi muude hädadega oli seda rohkem tunda. Et kuigi me nautisime täielikult Tammsaare toredat teksti, vähemalt eesti vaatajad, ma ei tea, kuidas see jõudis läbi kõrvaklappide aga teatripoolset suhet oleks rohkem tahtnud näha ja just nimelt seda, et Tammsaares jah, teater on rõhutanud nüüd seda niisugust üldinimlikku joont ja see on väga tähtis. Aga temagi, nii keeruliselt seotud, see üldinimlik, konkreetselt ajastuline ja avaramalt sotsiaalpoliitiliselt metafoorne nii kummaliselt seotud, et neid ei saa ühtegi õieti eraldada, nad peavad kõik seal väga teravalt sees olema. Ja siis lähebki raskeks, et kesse kuningas siis nüüd lõpuks on, kas endine röövel või või, või elutark vanamees, kes tammsaarelik kui elutõde esindab ja arvatavasti on ta mõlemat koos, aga kuidas see nüüd niimoodi välja tuleks? Avastusjõuga meieni jõuaks ja ja näitaks seda, mida teater sellega tahab rõhutada? Ma usun, et sellel pinnal tuleb meil näidenditega veel tugevasti edasi töötada, kuigi julge pealehakkamise tähendust minu meelest ei vähenda, sest ilma selleta, et me nüüd hirmust üle saaks nende Tammsaare näidendite kallale, ei läheks me kamsaarel lähemale, ikkagi ei jõua lähenemine Tammsaarele on ju pidev protsess iga kord konkreetsest ajamomendist lähtudes et ikka jälle uuesti edasi minna ja siinse Tammsaare armastatud ja rõhutatud põlvkondade seos eelneva teadmine ja eelnevast edasiminek on vältimatu. Me ei tee ja Tammsaaret ainult festivali jaoks. Ja õieti tahakski öelda, et festivalilt festivalile minnes näppisime teatrielus, viimasel ajal on, meil jääb vist puudu mingil määral selleks ajaks ajast süvenemiseks, mida Tammsaare tingimata vaja Tammsaarega ja iseendaga niimoodi silmitsi olemiseks ja sügavamaks mõtlemiseks. Sest nüüd me oleme nii palju tasandeid juba Tammsaares läbi teinud, et meil peab olema aeg nüüd jälle uuesti süveneda ja vaadata, et seal on veel asju, milleni me üldse pole jõudnudki. Praegune festival oma hädade ja vigadega ja heade külgedega näitab meie teate praegust olukorda ja väga ausalt ja sellepärast me võime olla heldinult ja kõik head tunded teevad meil sellega kaasas. Kuid samal ajal me peame realistlikult vaatama sellelt seisukohalt, et ütleme, et rajooniteatrit näiteks oma repertuaari valikul, julguselt, mõnes mõttes isegi ületasid ennast ja ma ütleksin nii oma tasandiga võrreldes ka tulemustelt ületasid ennast. Samal ajal, kuigi ütleme, et ma tean paljusid põhjusi ja teatris ei saa kõike teha niimoodi täpselt kella järgi võid täpselt festivaliks. Ja ometi on kuidagi kurb, et kaks suurt Tallinna teatrid olid siiski esindatud ainult juba olemasolevate lavastustega aga ei andnud päris uut. Ja kes siis mitte, kui just nemad ei peaks siis jõudu proovima ka nende näidenditega, et lõpuks neid tänase päeva seisukohalt püüda paika panna, siis niisuguseid kasutamata võimalusi on olemas ka dramat dramatiseerimises. Ma usun veel, kindlasti tuleb aeg ja võib-olla, et juba õige pea, kus niisuguste suurte üldistavate läbi paljude teoste või, või läbi ühe teose, paljude liinide polümfooniliste lõuendite kõrval tekib meil vajadus Tammsaare kaudu minna võib-olla niisugusele psühholoogiliselt järjepidevale ja sügavuti tungivale inimese jälgimisele ja võib-olla et siis hakatakse tegema dramatiseeringus, mitte nii nagu Särev tegi, aga võib-olla uuel tasandil vaat mingile sellisele printsiibile uuesti lähenedes juba teistmoodi, praeguse aja seisukohalt. Meil on läbi proovimata veel ka näiteks see printsiip, millele nähtavasti paljude mõtteid viis. Dostojevski järel tehtud näidend lendal jossa tähendab, et ka Tammsaare romaanides on selliseid üksikuid liine, mida võidki üksiku liinina esile tuua ja mille kaudu võib-olla saaks ka midagi väga huvitavat ja põnevat anda, kui on dramaturg, dramaturgi võimetega inimene, kes suudab seda teha nii, et ta dramatiseeringus ja nende lavastused oma parimates variantides näitavad praegu praegusel tasemel. Et me juba mingil määral valdame Kadam saareliku mõtteilma. Kuid ma usun, et me ei või ennast pidada päris küpseteks Tammsaare mõistjateks, seni kui me ei suuda ennast piirata Tammsaare poolt antud rangete piiridega, mis on tema näidendites, kus me enam ei ole ise autoridega tegijad ja rangetes piirides tõesti avada väga avaralt ja väga laialt oma tänapäevast suhtumist Tammsaare probleemidesse. Kui me ta näidendit praegusel tasemel üks kord tõesti võimsalt ära teeme, siis me vast võime öelda, et nüüd me oleme Tammsaarele ligemale läinud. Ja lõpuks ma tahaksin lihtsalt teha ühte patu, mida õieti ei tohikski teha, sest me Tammsaaret liiga palju tsiteerime. Aga öelda, et nad kõigi selle peale mõeldes, millest siin oli jutt selle peale mõeldes, kui raske on teatrikunstil vahendada seda väljendamatut, mis ongi kunsti ülesanne ja väljendada seda sõnades ja tegevuses, mida Tammsaare on öelnud meie ajastule vajalikuna ja mõju vana. Et kui nüüd sellest seisukohast kuulaks veel ühte väga-väga tuntud Tammsaare tsitaati, kas kuigi Tamsar arvestas omaaegse teatritasandit, kas ei ole seal siiski sees ka paljud niisugused asjad, mis käivad meie praeguse teate kohta, võiks meile õpetuseks olla kui ta räägib sellest, et Andrese ja Pearu konkreetselt tähendab dramatiseeringus kahe romaani köite järgi on kõike läbisegi väga palju nalja ja tõtt ja kõiki muid asju ja ütleb, et need, kes seda tähendab elu kaasa elavad, selles kaasa tegutsevad. Ei tea kunagi, mis on tähtis ja mis on tühine. Ja sellepärast ollaksegi kõige eest täie hingega väljas. Üldse on tähtsa ja tühise küsimus raskeim probleem elus ja kunstis. Sest kes ütleb vanale või noorele, mis on tähtsam. Kas mõni tühine nalja, sõna mõni Helejaal või mõni kirikukella helin, mis kostab üle raba. Elus ei ütle meile keegi. Aga teatris teeb seda ehk näitejuht. Mõni näitleja teevad seda näitlejad ja näitejuht üheskoos, leides sõnadele õige tooni häälele õige varjundi. Kehale õigesse isangu. Nii siin on palav, siin on kaunis umbne, aga ma arvan, et me siiski jätkame oma tööd. Ja vastavalt nüüd meie eelnevale niisugusele kirjapanekule. Ma paluksin praegu külalistest esinema Leningradi teatri-kino- ja muusikainstituudi õppejõu teatriteadlase seltsimees nina, rabin Jantsi ja paluksin ette valmistada Jordankassam Siiewalf, Bulgaariast, Bulgaaria ess-ril. Ja ma mõtlen, et me teeme siiski niimoodi, kuulame praegu ära ja ta saab siheva Bulgaaria veel infot toimuva draama muusikalise komöödiateatris sõnavõtu pärast seda teeme vaheaja. 10 minutit vast aitab meile ja pärast vaheaega palume rääkida Nicola dressenil. Nii et palun jor tänka. Ediskustwe. Nutsin näed, Malymbed, Dio Don. Teeme vaheaja, 10 minutit aitab kümnete Jaagumiduaal. Pärast seda palume Nicola. Nii oleme koos kõik ja nüüd ma paluksin siis sõna võtta meie teateid Kletikul, meie kirjandusteadlasel, Nigol Andresen nihkes. Kindlasti on kõige rohkem üldse Tammsaare lavastusi näinud, kuid keegi meist siin saalis ette valmistada. Läti teatriteadlasel Liliann seenel. Praegu leppel Tammsaare teatrifestival on ajalooline enam kui ühes mõttes. Mulle meenus üks teeneffess festivali võimalus kui korraldada Leutrozdoy teatrifestival. Seal esitada tema sõjajalal Rahu, Anna Karenina ja muidki dramatiseerinud, kuid võib-olla ka vastavaid filme. Kuid jäta festivali kavast välja pimeduse võimlik hariduse vili. Sisuliselt ligikaudugi tabatud. Täna lõppeva festivali üks suuri isi ise ära. Tamsar on kirjutanud ainult kaks teost, tra labordis Juudit 1921 ja kuningal on külm 1936 seganda ligikaudu niisama vähe draamakirjanik kui Leo Tolstoi. Kuid mõlema näidendiga on Tammsaare tõusnud parimale maailma tasemele. Põld, võrdleme temaga ka eesti teatris esitatu Friedrichi Evelit dema 1840 kaheksavalmilt vähemalt Juudit Jaagutega Kaitheri näidendit iilisevite 1910. Mõlemat maailma ta maailma kirjanduses väga tuttavad meisena kunstniku samaainelise juuditiga. Siis ei ole Tammsaare mitte kaotaja pool, vaid tema tõstnud heebrea rahva kangelaskangelasloo alles tõelisesse dramaatilise kõrgusesse on eitanud kangelaseks, peetu kangelaslikkust ja võib-olla kangelaslikkust varasemates üldise ning ometi on andnud isikudraama, mis mängib ühtviisi õigustatult vanast pettuuli, eeskujud meieaegses Tallinnaski. See tõuseb ka oma kangelaslikkuse eitamised mõõdukuses. Georg käisleri draama, samuti kui küljed Hebeli kangelasdraama just inimese kujutamises, kui tahate ka inimese kujundamises inimeses peituvate suurte vastuolude avastamisega, sõltumata nende oluliste sündmuste koorest. Seda maailma vaieldamatult suurte draamade hulka kuuluvat teost on mainitud, on mängitud eesti teatrites arvuga Narva ja praegu ootab see võimas näidend. Lavastajaid ja näitlejaid ootab ka teatrijuhte, kes juudidki võtaksid oma S5 repertuaari. Tammsaare teist näidendit. Kuningal on külm, oli Pärnu teatril julgus oma repertuaari võtta ning festivali esitada. Rumule, kes festivali tõi tänu Aarne Ükskülale teeliste saali kauni esitamise eest tänu neile mitmele, kes lasid ellu tõusta Tammsaare kurva naeratusega sõnastatud kuningat noordil teenrit, toa neitsit, Carlat, angerjat, isa ja ema sest nälg kuningal on külm, on teatritel üsna kaua olnud kõhe tunne lavastada, teadmata, kas sobib või ei. Kui tahaksin auväärt kuulajaid siiski uskuma panna. 30. aastal oli kuningas, kuningal on küll samaväärne analoogilisi mõjuga kaasaegse euroopaliku tsivilisatsiooni sfääri aktuaalne näidend nagu Berdad presti samaaegselt näidendid sinna juurde seegi voorust, et autor oli silmas pidanud ka Eesti konkreetseid olukordi neidega üldistades ka mõningaid konkreetseid andmeid varjates. Sellel nänni koolistilisabki satiir ei ole vähem särav kui Tammsaare saksa kolleegi näiteid oma, kes vaevu kuningal on külm uuesti üle lugema. Neil ei ole raske taibata, et Tammsaare on Dadaldavana endist suuremal määral püsivaid olukordi ja vanade olukord jäänuseid, et ta elab praegu oma näidendiga mitte minevikus, vaid olevikus et ta lühendanud minevikku juba kadunud olukordi ja inimesi nüüdsetega. Teiste sõnadega, Tammsaare aja näidend elab praegu oma elu visamalt ja elu rõõmsamalt. Kui vaieldamatult suure Bernhard Bresti 30.-te aastate nännid. Ei tarvitse lisada, et eesti draamakirjandusest moodustavad. Tahtel on käesolevast festivalist saanud Tammsaare dramatiseeringutes festival. Mis seal teha? Tammsaare eetika on rahva sekka läinud väga suurel määral tänu tar dramatiseeringus, mis omakorda, mida omakoppis omakorda on väga palju kord hästi halvasti mõjutanud üksikute tegelaste ning olukordi, mõistmist. Tamsar retseptsioon ei ole üldse mõeldav lahus tema teoste eriti töö ja õiguse retseptsioonist teatris. Ehk nagu seda kord Hugo Raudsepp on väljendanud. See on teatrit eesti südamesse. Seda väljendust edasi arendades võiksime kõnelda Tammsaare teest Eestis südamesse, teatri lava kaudu, dramatiseerinud abiga. Kuule ja elule, endastmõistvalt käsitust, dramatiseeringus ku dramaatilist vormis tavalise draama mõistete järgi. Isegi festivali puurenenuid veenduda, peali dramaatilise vormid rahalises mõttes või vaba alatasakõne alla tulla ajalise rütmika Monta ajalise rühmita, montaaž, realist, rütmi, säilitan hetke valikul sootuks erinev revüü. Kuid tavaline dramatiseering erineb vändist juba selle poolest, et on tegemist eetilisest teosest võetud ained dramaatilise kujuga. Ja siin ka küllaltki üks erinevus meeles. Eksperdid kõneldes me ei mõtle kunagi sageli tundmatuid autoreid, kelle teoseid draama suurmeeste kasutas oma näit loomisel väga vabalt, ilma mingi vastutustundeta, nagu ütleks, praegu neid ei huvitagi, kust võttis tuur meister malendite aineti, kuidas ta neid ümber töötas. Nüüdisaegsed dramatiseeringus puhul on Ikkaneelis lähteteos seepiline teos millest aine on võetud kogemuste järgi tõdeme ühtlasi dramatiseeri, oleks lubamatu kasutada lähteteost kui lihtsalt toormaterjali. Tavaliselt ei peeta lubatavaks uute tegelaste ega uude situatsiooni juurdetoomist dramatiseeringus ei näiteks traagilise lõpu asendamist õnnelikuga traagilise maailmapildi asendamist koomilisega ja nii edasi. On nagi ennast mõista, et 500 leheküljelist romaani ei ole võimalik esitada näitlejale vahelisse tegevusse, mis kestaks kaks või kolm tundi. Tarbetuks osutunud katsed esitada suuri romaane, pedantsi, originaalid, ruudusega, midagi veel välja jääma võib kõrvale jääb isegi tegelasi, kellest romaani lugeja ei tunne kuigi palju kahju. Kui dramatiseeri ei ole mitte uus Seczpir siis eeldame, et ta ei täienda uut lavateost oma fantaasia lega trükkimate materjalidega. On hea, kui ta dialoog põhineb, lähted, teosed Jaloogil kuid alati ei ole see võimalik. Stseenide valikus avaldub esmajoones dramatiseeri maitse. Ja kui dramatiseeri on ühtlasi lavastaja, nagu kogesime äsjase festivali mitmes lavastuses siis on teostatud personaalunioon kõige otstarbekamalt kuju. Küsimus areneb edasi. Organiseerija ja lavastaja vahendavad esmajoonise välist tegevust, kui püüavad tabada ka kõige intiimsem hingeliigutusi. Ega me keegi vist sega hingeliigutusi kehaliste liigutustega, mille esitamisest näitelaval on märksa piiramatud võimalused kui eetikas. Dramatiseeri on igal juhul tegelaste situatsioonide kõnelejate valiku ja väärtuse otsustaja otsustaja ühtlasi kastramatiseeringu vaimsus vastab lähteteooria lähteteose omale või ei. Kuid selle poolde peaks püüdma. Olin palunud sõna viimase kuue päeva kestel esitatud dramatiseeringute ja ühe lavastuse kohta. Oled sa liiga nõuda, et ma nende päevade palavikku sepisteppajast suitsusõnadega sõnadega oleksid suutnud õngitseda üksikute dramatiseeringute järel loomingut ning nende lavastuste osatäitmiste, väärtuste kohtuotsuseid mis oleks kujunenud juba püsivaks ning mille eest võiksin kasvõi vastutada. Terane konverentsi nimetus võimaldab siiski avaldada mõnud eel muljet, mille najal hilisemas töös osutub võimalikuks keriselgi veidi selgitada nende kuue päeva leitud väärtusi. Kõigepealt tahaksin rõhutada enim seda, mis tekitab optimismi teatri tuleviku suhtes. See ei tähenda kaalumist igavesti väärtuste üle ka mitte saavutuste absoluutsed hinnangud. Olgugi esimesena mainitud Kaarin Raidi dramatiseeringus ja lavastuses tarkvargamäed konservatooriumi lavakunstikateedri tänavuste kursuse lõpetajate poolt. Selle dramatiseerinud lavastuse aine on andnud esimene osa, nagu mäletate, krõõda surmani. See oli algsete ainet, mitte ülemääraselt. Aine ise võimaldab teksti autori ja lavastaja koondumist tegelaste ja tegevuse valifect hetkedes. Olgu nii, et Fablasena ohtrasti toodud aekdootilise episoodi, mida paraku eelistavad mitmed ja mitmed tõsised dramatiseeringus. Kuid see on kooskõlas selles mängus valitud esitusviisiga. Lavastusse kuulub rahvamängulisi elemente, sinna kuulub laule ja muusikat. Sinna mahuvad nii jõukatsumise stseenid kui argiliigutustes sündinud tantsud. Kogu mäng taandatud kest tekkeastmel hääbunud eesti folkloristika dramaatilise mängule. Siin on mingi analoogia keskaegse viraakliga. Kui seal olid saabula võetud ühest kirjast, siis siinses lavastuses tõest ja õigusest, mis vähemalt populaarsuselt jõle madalam piiblist. Tegelased esinevad kujudena, mis meenutavad Kaljo Põllu inimesi. Katseid folklooriteatri mängu elavnemisega, uusaegse kirjandusliku teose toetusele, kunstiliselt väärtuslik ja stiilne, kõigi väljenduskunstide muusika laul, kõne, tööplastika, tants, võistlusmäng, ühendamine, ühendamise katse ühes rütmis, lavastaja osatäitjate kaunis koostöös. Lavastuse eeldab nagu Tamsar, eetikat peaks ainult nii kujundama ja lavastama, kuid siin on üks traditsioonist kõrvale kaldu võimalus seejuures kunstiliselt mitte lähteteose koopia. Patsient iseseisev kunsti viljakas edasiarendus. Tammsaarele on alles jäänud Esimese loomingulise tõuke andja osa. Kui see uus looming on teostatud töö ja õiguse autori vaimsuse põhjal et lavastus on tänavavormiliselt vormiliselt õpingud lõpetanud näitlejate proovitöö, siis on arusaadav selle tüüp, perspektiivne väärtus. Me teatri edaspidises kujunemises kui uue maitsekandjate loomingust. Pean tunnistama, et seni ei ole ma silmas pidanud Tallinna nukuteatritööd selle teatrietendus Rein Aguri lavastus inimesi, inimesi jälgedes tõstis siinse kõneleja huvi selle teatri vastu. Selline teater pakub huvi ka täiskasvanud kunstihuvilisele vaatajale. Siin oli katse lavastada Tammsaare muinasjutte ja üldse mine tuure ja seal tehti hea maitsega olgugi etlemis tehnikaks tehnikas, mitte just eeskujulikult. Kui lastele määratud teater on sellise kunstilise maitsega siis on meie kõige noorema põlvkonna sissejuhatus. Teatris korraldatud. Mõne muu dramatiseeringus avastuse puhul. On juba öeldud kauneid sõnu ja neid ka trükitud, olgugi et mõne märkuse isegi mõne mõne jahendavat tunnet sisaldava lause jaoks jääb veel aega ja ruumi. Loodetavasti järgneb nende saavutuste hindamine tänagi lavastuste hinnanguid rahuliku südamega züriil jättes ei saa maaga olla oma imetlust avaldamata Vargamäe Andrese esmakordselt ehtsa jätanzarliku kuju avastaja Heino mandrile. Kahtlemata Kaarel Karm seniste petturite titt, kuid temagi oma inimesi ja inimese ohtrasti tekstis tundis ennast nagu mäe rukis kahtlat kahlates. Et Mäe Andres oli ilma mingite trikideta ainult romaani teksti sügavalt mõistes ja oma loomingu plis lisi jõude rakendades jõudnud kõrgemale oma napist tekstist. Luua Andrei juhtiva kuju otse vastu dramatiseerida tahtmist, kes ei olnud temale kuigi palju minutit valanud. Tammsaare dramatiseeringute festival tekitab õigustatult rahuldust. Ta romaanid on saanud endisest rohkemgi omaseks nende vormi muutuse tõttu näitelaval kui tsiteerib siingi Marie Underid, vist elus kaunimat ei olegi kui ootus. Ja sellepärast juba väljaspool Tamsar aastat ootame uut festivali, kus mitu teatrit esitaksid tantheri juuti juuditi ja kuningal on külm. Nende kahe särava ja sügavalt kunstilise iganematult ideelise näidendiga ei oleks Elisestiva sugugi mitte nagu utoopiline. Nagu see mõnele teist praegu võiks paista. Me püüdsime Tammsaare kui suureeetiku, kuid ka suure kultuuri lüürilised, minejatuuri meistriteoseid nägemata veel temal lausa uskumatuid võimeid. Näidetes tuleb aeg, mil meie kirjandusteadus Me teater ja teatriteadus üksmeelsed tõstavad väärikale kõrgusele ka tema kaks näidendit. Paluksin sõna võtma läti teatriteadlase teatri-kino- ja muusikasektori juhataja Lilia seene ja ettevalmistada leedu teatriteadlasel teatrikriitiku Irene Weizaitel. Idjeenust Ediks speks. Tseeennustabiinlaski Stocat. Otsing itreikeib, agnoosid spektaki Vanemuine ismi, Taklem. Spektaki Janno Tomingas kaasetsa otsin paasnimas sobil natoostogak ja Suisusto videona stseenist režissöör, ma toit. Unast Kontšusse Andrei Ubida I was good Ando Tampsari nööbi otsivat jaos diamis uudiam, Katori appikaaline asulatisku idelega Atsi ju sõbreemi ikka toridalinam Vasmoznest. Palun sõna võtma-le täpiteadlase erena saite ja ette valmistada Gruusia tõlkijal admiral Gallagher. Et Köödiertaal Tema on Amiran galatsel Olekski päris ei tee näiteks juurde Gruusias ära proovida ja hülgeEestis ka katsetada. Mul on väga kahju, et ma pakuks hea meelega jäsitaks sõna võtma veel mitmeid külalisi oma inimesigi, aga paistab, et me vist tõesti kõik olema kaunis väsinud ja meil seisab ees. Festivalist osavõtjate autasustamine ja muud niisugused asjad. Et loodame, et me saame lugeda, mida külalised kirjutavad meist.