Tere varajast keskpäeva, nii vist sobib praegu öelda, suvi jätkub, ilm on ilus. Metsad põlema lähevad ja kõik need vanad teemad, nagu uudistest kuulsite, uudiseid eriti ei ole. Peale selle mõistagi, et sõda Liibanonis jätkub ja eks me täna oma saates ka natukene sel teemal räägime. Külli-Riin, Tigasson, Eesti päevalehest, Ott Ummelas, Eesti televisioonist, Aarne Rannamäe saatejuhina samuti Eesti televisioonist on täna siis kolmik, kes lähema 50 minuti jooksul teile mõtlemisainet pakub ja kutsub endaga kaasa mõtlema. See nädal oli, ütleme Eesti ajakirjanduse seisukohalt niisugune epohhiloov. Sisuliselt lõppes Eesti ajakirjanduse üleminek naisülemvõimu alla. Sina küll oled just sellest lehest, kus, kus see viimane tegu ära tehti, ehk siis ka teie saite lõpuks endale. Naissoost peatoimetaja, on see hea või halb? No ma ei hindaks inimesi lähtuvalt sellest, et, et on ta siis nüüd naissoost või meessoost et tuleb ikkagi vaadata inimest, kui, kui, kui sellist ja minul igatahes on, on on küll väga-väga suured ootused seoses uue peatoimetajaga, et, et ta on meil küll juba pikalt varem Päevalehes töötanud laarina. Mis tähendab seda, et vana enam uusi ootusi ei olnud ja tehti õigesti, et temaga töölepingut ei pikendatud või niimoodi aru saama? No ma arvan, et see on võib-olla eeskätt küsimus ikkagi omanikele, kes, kes neid peatoimetaja vahetusi otsustavad, et et tegelikult ka Priit Hõbemäel ei olnud just ideedest ju puudu. Ja ei, ei, me ei hakka nüüd teie konkreetse veel välja anda nii-öelda personaalküsimusi lahendama, see ei ole eesmärk natukene huligaanitseda siin aga aga tegelikult ju olukord on huvitav, et mitte öelda intrigeeriv, tõesti suurem osa Eesti ajakirjandusest ja eeskätt just päevalehtedest aga ka ka mujal on ju tegelikult naiste võimu all. Meelde Postimees, Eesti Päevaleht ka Eesti Ekspress veel tegelikult ei ole jah, aga, aga eeldada jälle Priit Hõbemägi sinna ju nii nagu ma olen vist Õpetajate leht ja no neid kümneid pere kodu, naiste aia ja muid lehti, arvu ma ei tea, kas keegi on suutnud üldse kunagi kokku lugeda. Nende peatoimetajad on ju ka tegelikult kõik ju puhta naised. On jäänud jälle maalehte austatud klubi liige Peeter Ernits ja meil Eesti Televisioon, eks ole, aga Eesti Televisioonis ka ega Ainar Ruussaarel nii vasakul kui paremal istuvad väga olulistel kohtadel naisterahvad, et midagi sümptomaatilised siin on see, võime öelda küll, et see on, see on juhus, aga, aga mõne mõne jaoks nii-öelda oodatud soorollide kvoodid juba juba töötavad. Eks siin tõesti midagi sümptomaatilised tõesti on, et kui me võrdleme ka näiteks ennast mõningate Lääne ja Kesk-Euroopa riikidega, kus ikkagi selliste juhtivate meediakanalid eesotsas on ikkagi endiselt ainult mehed, et meil on siin selles mõttes parem situatsioon soolise võrdõiguslikkuse. Meil on üleüldse, Eestis on vististi töötavate naiste osakaal on kas oli Euroopa Liidu kõige kõrgem kui mu mälu mind ei peta, nüüd, et noh, selles mõttes statistiliselt ka on tõenäolisem, et naised oleksid siis nii-öelda neljandas võimusammas ka nii-öelda juhtivatel kohtadel, aga mulle tuleb just nagu ette, et ka kohtuvõim on meil suuresti, kui ma nüüd kuulen kohtunikest Siis ma reeglina kui ringkonnaprokurör kohtunikest, siis enamus on, on ju naiste kihke, see võim on, aga võib-olla on see mingisugune kompensatsioon selle eest, et meie meespoliitikud on, on niisugused nisukesed vennad, kes, kes naisi enda ümber nende kõrval eriti ei, ei armastaja ütleme naisi väga juhtivatele kohtadele ei, ei taheta panna ja kui pannakse, siis pannakse nii-öelda augu täiteks, et lobiseb vähem ja vaidleb vähem vastu. Et poliitikas on nagu ärimeeste käes, siis naised on tunginud teistele elualadele. Võib-olla on see sedapidi, nüüd oleks ju kõva läbimurre, kui, kui Ene Ergma presidendiks Ehk siis tegelikult seesama sümptom on just mul tuleb meelde üks, üks artikkel, mida ma lugesin ka Prantsusmaa kohta, kus, kus naised on, on tegelikult väga hästi esindatud äris ja ütleme, erasektoris, tippkohtadel, aga poliitikas on sealgi tegelikult naised üsna üsna vähe esindatud. No ajakirjandust on peetud ikkagi selliseks noh, ütleme karmiks alaks, et siin tuleb ikka nagu küünarnukkidega teed teha, mitte siis toimetuse ruumi sees, et ei ole mingit nihukest konkurentsi, kus peab nagu teed murdma või või intrigeerima, et oma eesmärke saavutada. Aga ühiskonnas, et nende mees jurakat poliitjalakate vastu saavad ainult tagalaga karmid mehed, et noh, ma ei tea, kui palju see suhe on ütelda, need ajakirjanikud, kes põllu peal töötavad, ehk siis otseselt kommentaatorite reporterid toimetajad ja, ja nende naisülemuste vahel, et võib-olla võib-olla on see ka mingisugune märk sellest, et omanikud juu, kes on teatavasti mehed valdavas enamuses panevad naisi väljaanded juhtima just sellepärast, et nad on nii-öelda voolitavamad või, või, või alluvad rohkem käskudele, ei ole nii isepäised või. Vaata, kui sa ütlesid seda, Aarne, et et, et ütleme, need ajakirjanikud, lehtede toimetaja, peatoimetaja peavad olema nii-öelda nagu vastukaaluks poliitjura, Katri, nagu sa seda väljendasid, siis tegelikult võib ju märgata seda, et Eesti ajakirjandus kui me peame silmas trükimeediat, tegelikult kirjutage poliitikast järjest vähem. Asemele tulevad teised teemad. Ehk nii-öelda pehmed teemad, kollasemad teemad. No põik pehme teemad ei pruugi veel olla ju kollased. Aga millest see tuleb? Inimesed tahavad rohkem lugeda neist. Keegi arvab, et inimesed tahavad nii rohkem lugeda selliseid asju, ma arvan, seda niikuinii käe. See on kellelegi kellelegi soov mõlemil, nii-öelda lugeja või vaataja kuulaja huvidele. Vastutulek. Ma ei tahaks olla kellegi suhtes põhjendamatud, ülekohtune, aga kohati ka ma võrdlen eesti lehti mõne teise maalehtedega, tundub mulle, et et, et meil võib olla pahatihti ka ei osata Ta poliitikast piisavalt huvitavalt kirjutada või keskendutakse ainult nendele nii-öelda võimumängudele, kes, mis koha saab ja nõnda edasi ja, ja selliste, ütleme seaduseelnõude ja reformikavade ja niisugune tegelik sisu, et mida see igale inimesele võiks tähendada, see jääb, jääb seda pahatihti suudeta avada. Ja ma tuletan meelde, Eesti haiglas on ikkagi üks põhiline nii-öelda probleem on see, et ühiskond on liiga väike ütleme nii, et katta teemasid samamoodi nagu, nagu seda tehakse suurtes riikides. Noh ma nagu ei näe ausalt öeldes erilist võimalust, kui, kui meil on kõik käsist-jalust seotud. Jah, paraku ka ka need lehed, sinu leht ja ka Postimees kes ikkagi peavad ennast nii-öelda kvaliteetlehtedeks, mis on ju väga selge ja kindel žanri määratlus, mis asi on kvaliteetleht, eks ole, me oskame Lääne-Euroopast ütleme maailmast tuua kümnete kaupa väga häid nii-öelda lehti, mis, mis käivad nimetusele kvaliteetleht siis paraku Eesti ajakirjanduse tase on, on ikkagi niivõrd kõikuv, et, et noh, üks lehe üks külg võib tõesti noh, seda selle mõõdupuu järgi olla nii-öelda kvaliteetne, kuid, kuid kogu lehte välja anda ja veel pikema perioodi vältel on vist suhteliselt keeruline. Ainult tuleme tagasi nii-öelda peatoimetaja teema juurde minu isiklikult ajakirjandust kõrghariduse tasemel nagu õppinuna ja ja natukene lähemalt Eesti ajakirjanduse ajalugu õppinuna ma, ma tunnen kahetsust selle üle, et, et meie nii-öelda peatoimetaja sõna jääb üha nõrgemaks, et noh, ma olen võib-olla idealist ja, ja see on isegi rumal idealism, aga, aga ütleme, nii-öelda papa Jannseni ja jaa, jaa Jaan Tõnissoni ja kõikide teiste, eks ole, kes omal ajal kelle sõna maksis nii üla kui alllinnas ja kui ajaleht kirjutas, siis, siis ka poliitikud arvestasid sellega rohkem, et ühesõnaga see, see ruupori hääli, et nagu nagu üha üha kehvemaks ma ei taha öelda, et see nüüd Lea tulekuga teie lehe peatoimetajaks ja jääb veel kehvemaks. Ei, aga ütleme, see selline ajakirjanduse autoriteet, mida siis peatoimetaja peab nagu oma suu ja sule kaudu väljendama, et, et see, selle, selle selle sõna mõju on, on jäänud väiksemaks. No eks see tuleb üksjagu ka sellest, et see meediamaastik on muutunud ju ju niivõrd kirevaks, erinevaid meediakanaleid on niivõrd tohutult palju juurde tekkinud ja üleüldse kohati on kadumas ka piir selle vahel, et mis on ajakirjandus ja mis mitte, et mõtleme siin näiteks kõikvõimalikele blogidele. Et lihtsalt see, see meedia on, on muutunud niivõrd mitmekesiseks. Ja need peatoimetajad on ka niivõrd palju Ja nad vahetuvad kiiresti, eks see on ka üks. Jah, kuigi ütleme ajakirjanduses tervikuna ega nii-öelda oli meil üks, üks periood siin 90.-te, no ma ei oskagi seda täpselt dateerida, oli see 90.-te alguses või keskpaigas, aga nii-öelda lapsajakirjanike osa on tegelikult ju vähenenud, et ei ole enam nii, et tuled tänavalt ja hakkad kohe kirjutama suuri kolumne ja ja tegema üli ülitähtsaid lugusid, kuigi noh, tuleb ka seda veel, et aga aga need lapsed vahepeal lihtsalt suuremaks saanud ja hakanud täitsa arvestatavalt tõsiselt kirjutama, nii et õnneks õnneks see periood on ajakirjanduses möödas. Kuigi osad nendest suureks saanud lastest on ka läinud parematele jahimaadele ja uued lapsed on jälle peale tulnud Eks ta kristalliseerub nagu ühiskond tervikuna ikkagi kõikidel kohtadel, vaikselt tekivad need inimesed, kes, kes ei taha sellest kohast nüüd niisama naljalt loobuda ja sama on ju ka lõppude lõpuks käinud panganduses ka poliitikas ja tegelikult me nägime siin üksvaherahuks poliitikuid oluliselt rohkem. No ütleme, see naisteema on tegelikult väga hea teema, et meie tänast et läbida, sest ma hakkasin nagu omaette mõtlema, et see sobib ka nii mõnegi järgmise teema nii-öelda sisse rääkimiseks. Ottima meenutasid siin seda, et, et me võime saada endale augustis-septembris, eks ole, naispresidendi mille vastu ei ole uks minul kõige vähematki. Väga tore on ja, ja kui me vaatame, kui tublilt needsamad naised tegutsevad meist põhja ja lõuna pool, siis ja veel mujal ka, et see selle vastu ei ole kõige vähematki, ainult et minu meelest see, see protsess, mille, millele ma ei oska enam kuidagi teist nime ja ma ei tahagi testime anda. Kui farss, mis toimub meie presidendivalimiste ümber, oluliselt on, on kahandanud muidugi seda võimalust, kui sind veel mõni päev tagasi meie lehed kirjeldasid, et pealkirjadest ja artiklitest, et kas me tõesti saame me lõpuks ometi saame ja nii edasi naispresidenti viidati siis riigikogu asespiikri Ene Ergmale, kelle šansid on on tõusnud vahepeal kõrgeks siis tänasel päeval me võime öelda, et et ega, ega mingisugust kindlust ja küll ei ole. Me, me ei tea, mis, mis seis praegu on, me ei tea, mis kuskil tagatoas on otsustatud või, või räägitud. Jah, sõidumite udusem, noh, kui, kui enne oli ikkagi päris päris hulk meist arvas ka suhteliselt skeptiliselt, et et noh, kas, kas Keskerakonnaga ikkagi on üldse vaja on vaja nii-öelda Ene Ergmale presidendiks, et ja mis pärast oleks talle vaja? Ene Ergma siis nüüd on nagu see versioon jälle suhteliselt nii-öelda tõenäolisemaks muutunud, et oli lihtsalt väikse vangerdusega tegemist. Noh, kas oli väike vangerdus või oli suur vangerdus või oli lihtsalt vee segamine ja sõnavaht, mida, mida laiali paisati pärast neid kohtumisi vaibalekutsumise, kus siis Toomas-Hendrik Ilves ja Ene Ergma käisid nii-öelda Keskerakonna peakontoris ja ja paari tunni jooksul vestlesid, aga, aga tegelikult on olukord ikkagi praegu niisugune, et et inimese jaoks Eesti vabariigi kodaniku jaoks ka maksumaksja jaoks nii-öelda inimese jaoks tänavalt on, on seis, on nii segane, et inimesed tavalise inimese pea, ma kardan ja ka ajakirjanduses on, on niivõrd palju mullipuhutud, et ega, ega ei tea, mis juhtuma hakkab. Ei tea, mis juhtuma hakkab tõesti et sisuliselt võib öelda, et tõesti Keskerakond on praegu siin kaalukeel ja see annab neile väga head võimalused. No ükskõik mida nõuda ja presidendivalimistega siduda. Läbirääkimistes ka võib olla järgmisi riigikogu valimisi ja nõnda edasi. Aga sellega ma olen täiesti nõus, et, et inimeste jaoks on see seis tõesti praegu äärmiselt äärmiselt segane. Ja ma pean ütlema, et ma olin pikki aastaid oli presidendi otsevalimiste vastu, sest et ma leidsin, et, et kui oleksid otsevalimised, siis presidendi võim on liiga väike ja paratamatult hakatakse andma võib-olla liiga suuri lubadusi mis ei lähe kui presidendi võimupiiridega ja see omakorda tegelikult võib süvendada seda pettumust võõrandamispoliitikas, aga vaadates seda, mis toimub tänavu nende presidendivalimiste ümber. Mulle tundub küll, et, et võiks ikkagi hakata vaikset tõesti mõtlema otsevalimiste peale, sellepärast et praegu kui presidendivalimistega erakondade vahelistes poliitilistes kõnelustes seotakse hoopis mingeid kolmandaid neljandaid teemasid, ilma et inimesed üldse teaksid, millest jutt käib siis see kokkuvõttes, ma arvan, see see on, on veel enam suurendab seda võõrandumist ja ilmselt ka presidendi institutsiooni legitiimsust ühiskonnas, kui president valitakse ametisse niisuguse niisuguse farsiga, nagu sa seda nimetasid. Ja ma arvan, ei, mina ei saa seda kuidagi enam kahtluse alla panna, sellepärast et tänaseks päevaks peaks olema päris selge, et president ei, me ei ei valita praegu Eestis mitte võimalikult head või head presidenti. Ei otsita mitte head presidenti vaid käib kõige tavalisem, labane, must lehmakauplemine hoopis muudel teemadel. Ja vaja, kui, kui presidendile esitatakse ainult mingeid tingimusi, siis on see, et ta võimalikult vähe segaks. Neid otsustajaid, räägitakse kuuldavasti kinnis taas Tallinna juhtimisest, tulevastest valimistest, mida iganes. Ainult mitte sellest, et, et kas see või teine persoon vastab võimalikult hästi presidendi funktsiooni täitmise nõuetele. Täpselt ja ei ole ka mingisugust sisulist debatti presidendikandidaatide vahel, mis tuleks juhul, kui oleksid otsevalimised. Eksis Ma ma tahaksin, nagu veel kord öelda tõesti seda, et kui toimub seesama lehmakauplemine, toimub inimeste eest varjatud, nad ei tea, mis teemasid täpselt presidendivalimistega seostatakse ja, ja see peaks olema. Noh, ma, ma leian, et see on nagu veel hullem kui see, kui tõesti presidendikandidaadid omavahelistes vaidlustes, kui meil oleksid otse otsevalimised, annaksid võib-olla lubadusi, mis ületavad nende võimupiire, sest et see oleks vähemalt avalike inimesed näevad seda ja teavad, millest jutt käib. Jah, no me oleme ju näinud tegelikult presidendikandidaatide debatt varasematel kordadel eriti jõuliselt debatid olid 90.-te alguses ja muidugi ületasid nad oma nii-öelda volituste piire, aga mis siis täpselt, me saame ikkagi teada, mida nad mõtlevad ühest või teisest asjast ühest või teisest eluvaldkonnast ja, ja ka selles ei ole midagi halba. See, et noh, mõni kippus ka mingisuguseid lubadusi jagama, mis olid noh, algusest peale katteta olla, ega siis valija ei ole ka nii loll, et ta ei saa aru, et president tegelikult neid lubadusi täita ei saa. Ja palju hullem on see, kui inimeste eest varjatult tõesti seotakse presidendivalimised mingisuguste kohalike teemadega kinnisvaraküsimusega sellega, kes kellega riigikogu valimiste eel koostööd teeb ja nõnda edasi. Ma ei tea, ma. Sulle meeldib. Otsevalimine. Et ma pigem ikkagi Ma ei tea, mis, mis mind nagu hoiab seda toetamast väga, aga, aga no põhimõtteliselt küll argumendid olid selles mõttes väga õiged, ütled et see võõrandumise küsimus tal on kaks otsa on ju, et kas, kas inimesed lähevad valima ja siis saavad aru, et näed, või noh, pettuvad, et näed, valisime, valisime justkui õige kuju, aga nad ei tee midagi. Või et neile ei anta üldse võimalust valida ja, ja nad on niisama, peavad päevast päeva kuulama seda, kuidas keegi teine nagu midagi otsustab, et. Ma lihtsalt arvan, et. Noh, poliitikute seisukohast võttes ikkagi väga paljudel, ma arvan, on, on täiesti konkreetne hirm, et varjutaks ju nagu väga suuresti riigikogu valimisi põhimõtteliselt juba, et. Ja, ja noh, ma ei ma ei usu, vaid see meeldib nendele, kes istuvad Toompeal, aga see on ju lihtsalt ükskõik, missugune otsus tehakse. Noh, sisuliselt küsimus on ikkagi selles, et kehtiks nagu kaua aega, et, et ei, tuleks selle järgmist nii-öelda poliitikute põlvkonda, kes arvaks, et pöörame asja tagasi. No praegu vist ei istu meil Riigikogus ühtegi erakonda, kes ei oleks öelnud, et presidendi otsevalimised on hea asi, ainult et presidendi otsevalimisi ei tule. No keskerakondliku istub ja Keskerakond minu meelest. Ole hea asi, ei, ma ostan, Keskerakond on öelnud, et see peaks olema ja kõik ja kõik nad on öelnud, et presidenti peaks otse valima ainult ette, siis algavad need agad ja, ja mingisugust kokkulepet ei sünni. Ja noh, see on see muidugi kõik on, on nagu vana teema. Kui me nüüd ikkagi vaatame nii-öelda reaalsus lihtsalt mis, mis siis nüüd peaks hakkama toimuma lähema kahe nädala jooksul, siis ma arvan, et võti sellele on ikkagi see, mis, mis on toimunud sel nädalal. Ehk siis kui viis erakonda panid paika nii-öelda sõiduplaani. Kuidas toimub presidendikandidaatide sõelumine ja ja kui vähemalt mulle tundub, et neli erakonda heas usus ka seda sõiduplaan on järginud ja, ja oodanud, et, et lõpuks jõuavad, nõutakse nii-öelda kahekandidaadina ja siis üheni ja teatud kuupäeval peaks see kõik toimuma, siis nüüd peaks olema küll selge, et et erakond, kes mängib topeltmängu, on seda teinud tegelikult ju algusest peale ja midagi midagi enne ei, reaalselt ei selgu, kui, kui tõesti see kuupäev on, on ukse ees, ehk siis kuigi praegu on Keskerakond välja hõiganud kuupäeva 14, august ja teised erakonnad avastanud sellele 10. augustiga, siis ma arvan, et enne väga-väga palju selguma ei hakka, kui, kui nii-öelda riigikogu uksed avanevad ja, ja rahvasaadikud tulevad presidenti valima. Ilmselt küll jah, sest Keskerakonnal ei oleks ju kasulik tegelikult. Suhteliselt õpetlik on lugeda tänases Postimehes jah Keskerakonna peasekretäri Kadri Musta intervjuud, ajakirjanik Rasmus kagela. Et miks, miks siis ikkagi niimoodi on tehtud, et lükatakse edasi ja, ja ja hakatakse rääkima sellest, et volikogu peab otsustama, on ju teada, millal need kaks kandidaati välja tulid? Selgusid ja, ja millal peaks üle minema nii-öelda ühele kandidaadile siis noh, ma ei tea, ma alguses mõtlesin, et seda on piinlik lugeda, aga tegelikult ei peaksin mitte minul ega, ega inimestel, kes, kes nii-öelda kõrvalt vaatavad, seda, seda, seda farssi ei peaks olema piinlik vaid, vaid nendel inimestel, kes, kes sellega tegelevad, peaks olema tõeliselt piinlik. Nad võiksid mõelda väga lihtsate asjade peale, et mitte mitte igavesti ei kesta nende võim ja võib-olla mõne aasta pärast tegu on ikkagi ju noh, noorte inimestega. Mõne aasta pärast, kui nad seda intervjuud näiteks keegi hakkab neile nina alla hõõruma, siis, siis võib öelda küll, et omad vitsad peksavad. Ma isegi Eestis lõpmatuseni kesta, selline topeltmäng, reeturlus, lubaduste hülgamine ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui vanad vanad poliitjurakat sellega tegelevad, lasku käia, nendel võib olla pension, varsti terendab silmade ees, aga, aga noored, ma arvan, ei, ei peaks ei peaks neid mänge kaasa mängima. Või mis, mis arvate teie, et võim on, võim on nii magus ja vanade selja taga on nii hea talitada, et, et see, mis sa kunagi hiljem hakkab toimuma, see tänase päeva kontekstis ei oma mitte mingisugust tähtsust. Just et tegelikult minu meelest seal ei ole isegi võimuküsimus ja mitte ainult poliitika küsimus, vaid üleüldse nagu ühiskonna küsimus, et valitsev mentaliteet siiamaani on, on ikkagi see, et, et me ei ehita seda riiki noh nii-öelda aastakümnete ja aastasadade perspektiivis, vaid vaid noh, tore oleks, kui, kui saaks nagu järgmised viis aastat nägu hästi hakkama on ju ja mõtlevad poliitikud minu meelest mitte ainult poliitikud. Aga vaatame äriühinguid, vaatame seda, kuidas, kuidas nemad nagu öeldakse, kasumeid noh, nii-öelda praeguses majanduse tõusutsüklis kokku ajavad, aga samas nagu me teame, kõiki, heidavad meie majandusliidritele ühte ja sama asja, et, et nad ei investeeri absoluutselt sellesse, mis, mis nagu öeldakse, seda meie Eesti majanduse lisandväärtust hakkaks tõstma kunagi, et investeeritakse ainult vahetult sellesse, mis homme sulle raha sisse toob. Ja sellest tulenevalt ju kõik meie, meie nii-öelda sisejulgeoleku probleemid, meie hariduse probleemid, meie tervishoiuprobleemid, et et ma ei tea, ma ei oska öelda, mulle tundub praegu, et jälle on see aeg, kus, kus vaikselt hakkab inimestele kohale jõudnud, näed, sa iseseisva riigi mängimine või noh, tegemine ei olegi nagu mäng iseenesest, et kunagi me iseseisvusime. Ja arvasime, et, et noh, tore on, et turumehhanismid ikka panevad kõik asjad enam-vähem paika ja siis nüüd me imestame, et miks nagu inimesed lahkuvad siit-sealt ja noh, praktiliselt igalt poolt. Sest et nende palgad ei vasta, nagu öeldakse arengutele mujal ja, ja nii edasi, et, et noh, siin. Vaata, kui sa räägid majandusest ja poliitikast ja võrdled neid ja ütled, et see on sisuliselt nagu üks ja sama asi majanduses või ütleme, kui tegu on mingisuguse väikeärimehega, kes, kes tõesti näed nagu hetkekasu ja noh, ütleme see miljon tuleb ikka ära koristada, kui ta nagu saadaval on, eks ole, see loogika mulle nagu arusaadav. Mitte, et ma ise seda järgiks ma ei käsuta ega ei kasuta miljoneid, aga, aga ma, ma kujutan ette, et see on nagu nagu suhteliselt arusaadav, aga kui sa oled poliitik ja kui sa oled, ütleme ikkagi oma erakonna nii-öelda noh, top 10. või minu meelest kas või TOP 25. siis eelnev kogemus näitab, et sa oled seal erakonnas. Noh, erakonnad on meil nüüd nagu ju stabiliseerunud stabiliseerunud ja, ja ei ole ette näha, et, et toimub suuri lahkuja kokkuminekuid, eks ole. Et, et sa oled seal ju ka 10 aasta pärast. Ja 20 aasta pärast, sellepärast, et noh, niikaua kuni kuni see see, see riigikord püsib, siis see on lihtsalt tulus seal olla. Paljude jaoks, kelle, kelle jaoks riigikogus istumine ei sobi, eks ole, ongi juba läinud nagu, nagu erasektorisse ja ja mõni on lihtsalt läinud ka suuremat kala püüdma, aga, aga mõnel on lihtsalt seal igav. Ja lõpuks on ta seal taandunud. Aga enamus neist on jäänud, vaadake, kui palju meil on staažikaid, riigikogu liikmeid, kes, kes kõik on, on, on tegevad. Ja kui sa täna ajad sellist juttu suust välja ja käitud nagu sa oleksid džunglis, et kohe tuleb see laev ja viib sind seal džunglist minema, eks ole vaja ainult järgmise palmipuuni jõuda. Et noh, ma ei, ma ei kujuta ette, kuidas, kuidas need inimesed nagu edasi oma elu, ilusaid tiivad. Mul tuleb siinkohal meelde üks päris kuulus tsitaat Max Weberilt, kes ütles, et poliitikuid on nagu kahte sorti. Et on need, kes elavad poliitika lee ja need, kes elavad poliitikast, ehk siis et ühed on nagunii-öelda ideoloogid ja siis teised on sellised nagu pigem pragmaatika oportunistid. Mulle tundub, et, et Eestis on kõvasti, ütleme, kui me võrdleme 90.-te algusega, et ilmselt on, meil on meil nagu nende poliitikute osakaal, kelle jaoks Kelle kohta käib just see, et nad elavad poliitikast, see on töö nagu iga teinegi, et pole vahet, oled poliitikas või äris. Mulle tundub, et, et, et neid on nagu nemad moodustavad järjest suurema osa. Jah, aga me võtame sellesama konkreetse näite, Kadri Must, eks ole, kena noor inimene kõrgelt haritud ja mitmekordselt haritud ja ja geneetiliselt juba poliitikas, eks ole, ja nii edasi, noh Ma ei kujuta ette, et, et kui, kui ta peaks tema tee lahku minema sellest erakonnast, kus ta praegu on, või see erakond peaks hakkama või selle erakonna juht peaks sealt eesotsast ära minema, siis milline teine erakond teda tahab pärast pärast niisugust niisugust inetut demagoogiat nagu nagu ta nagu ta praegu nii-öelda oma erakonna ruuporina suust välja ajab. Täiesti täiesti arusaamatu. No, ma arvan, theme arvestab ka selle, selle üleüldise mentaliteediga, et kellelgi ei lähe eriti korda, mis ta teeb või mida ta viis viis aastat tagasi. Ei, no alati on muidugi minna kõrvale, eks ole, lahkuda kõrvale, sest et haridus seda lubab ja hakata tegema, ma ei tea, teadust või mida iganes mida iganes, eks ole, aga aga antud juhul noh. Eks ta ole, aga see, see on tõesti nii, et ajakirjandus on siin ainult vahendaja ja kui meie kuulajaid huvitab, mida ma täpselt silmas pean, siis lugege seda, seda intervjuud, mida täna Rasmus Cage on Postimehes avaldanud. Läheme edasi mööda, naisliini sobib meile täna saatesse tõesti suurepäraselt. Haridusminister Mailis Reps on, on maha saanud dramaatilise hüüatuse ka, et Eesti haridus, teema on, on mitte Angreilis vaid lausa katastroofi äärel ja katastroof tegelikult ongi käes. Järjekordne näide sellest, kuidas noh, omad vitsad peksavad. Jaa jaa. Hüüatuse hüüataja peaks enne, enne nagu nagu mõtlema, et, et noh, ma, ma ise olen selle asja nagu suuresti kujundanud Ja ma ei ole haridusteemalises väga sees olnud, aga nagu ma nüüd Mailis Repsile aru sain küll jah, nii-öelda järgmine päev pärast seda oma valdust parandas ennast, et noh, katastroof saabub ikkagi siis nii-öelda paari aasta pärast. Ehk siis tema väide oli see, et 15 2008.-ks aastaks on meil enamik õpetajaid või vabandust, seitse protsenti õpetajatest juba ületanud pensioniea. Ja, ja noh, nagu ma täna hommikul kuskilt lehest juba lugesin ei ole loomulikult teema uus ja ei ole tegelikult uus ka nii-öelda reageering. Riigikontroll vististi oli kaks aastat tagasi juba needsamad arvud isegi esitanud. Jaa, jaa. Ja vististi sellesama riigikontrolli nii-öelda analüüsi põhjal alustati ka ministeeriumis. Teatavat sorti nii-öelda ma ei tea reageeringut või programmi mis selle nimi nüüd oligi, 21. sajandi haridus või midagi taolist. Aga. Selles ei saa eksida, selle üle löödi nii kõvasti lokku ja räägiti nii palju, et tõesti selline programmist. Kaks aastat hiljem on asi muutunud, aga ma ei oska öelda, ma ei ole ise õpetaja olnud koolis, ma ei tea, kas, kas noori õpetajaid on juurde tulnud või vähemaks jäänud. Ilmselt olulist muutust ei ole aga probleem sisult samasugune nagu nagu meil teistes olulistes sektorites ainukese vahega tõenäoliselt, et need noored õpetajad vast ei, ei ole veel massiliselt lahkumas välismaale, sest et nende tausta nii-öelda keelespetsiifiline Norman. Aga küsimus on jälle selles, et. Ma ei oskagi öelda, on arvanud, et asi läheb isevoolu teed üsna hästi ja ja mis siis, et palgad nagu öeldakse, ei kasva samamoodi või, või ei ole neid tahetud tõsta samamoodi kui kui nii-öelda ümbritsevates sektorites on tõusnud pagar, et nüüd on olukord olemas? Jah, et see õpetajate palgatõus nagu võib lugeda, siis tõesti jääb olla keskmisele palgatõusule, mis Eestis on. Ja noh, mulle tundub, et kohati Eestis kipub olema nagu selline mentaliteet, et kui asi puudutab maju ja hooneid ja remonti, seda, mida saab käega katsuda, siis selle arvelt nagu ei koonerdata, aga kui asi puudutab nagu inimestesse veerimist või ka nendele palga maksmist, siis selle arvelt võib-olla hoitakse liigagi kokku. Ja siis me võime lugeda seda et haridusminister ütleb, et oleks vaja kiiresti haridussüsteemi juurde umbes 500 miljonit krooni. Siinkohal rahakott on küll teine, aga ma meenutaksin seda, et, et selle 1,1 kilomeetri pikkuse teelõigu remont Tallinna linnas Tartu maanteel maksab ainuüksi 220 miljonit krooni. Ehk siis see on kõigest kaks kilomeetrit tänavat. Ehk tegu on tegelikult väga-väga tühise summaga, arvestades ka ikkagi seda, millises no ütleme, hetkel normaalses seisus on meie majandus ja, ja kui, kui hästi meie riigieelarve kasvab ja kuidas lisa lisaeelarvekroonid tulevad kui hõlpsalt kätte ja kuidas neid jagatakse. Aga mina näen siin ikkagi väga palju analoogiat teiste aladega. Kui me räägime õpetajatest tegelikult, ega, ega kui me noh, ütleme politseil tuletõrjel kogu sellel pääste meeskonnal, eks ole, millest me ka siin saadetes oleme väga palju rääkinud, ega, ega seal olukord on, teistmoodi ei ole. Selles mõttes, et palk on, on ikkagi, see otsustab ela, elatustase on, on see see, see märk, mille järgi siis nagu seda kohta peetakse või ei peeta. Ja vahe on ainult selles, et politseinikud, päästjad ja, ja kogu see seltskond läheb lihtsalt minema või otsib endale nii-öelda kõrvaltegevusalasid, siis noh, õpetajad on rohkem nagu vähemalt mul on jäänud, niisugune mulje on rohkem nagu aateinimesed. Meil on üks asi, miks nad välismaal ei lähe, eks ole. Aga aga nad on rohkem maanteeinimesed ja sellest tulebki, et, et ta väga ei taha minna koolist ära ja ta ei, ta ei, ta ei leia endale üldiselt nagu teist aladan seda eluaeg teinud. Noh, ma võib-olla väga solva mingi mingit politseiametniku või, või, või päästjad, kellel on ka nii-öelda kas tulen ja päästan ja, ja. Püüan kurjategijaid ja pätte tänavalt, eks ole, et, et see ongi minu minu missioon ja ma tunnen ainult ainult sellel tööl ennast väga hästi, aga ma siiski kaldun arvama, et see, see päris nii ei ole, aga aga õpetajad, me kõik oleme koolis käinud ja kaua aastaid seal olnud, oleme näinud, et, et tegelikult noh, juba minu ajal. Ma võin nii-öelda, eks ole, ma olen mõnusas kuldses keskeas inimene. Et õpetajad olid tegelikult ju vanad, vanu oli väga palju, keegi kiirustanud eest äraminekuga ja tol ajal väga ei sunnitud ka. Nüüd vahepeal nagu hakati sundima ära minema pensioniikka jõudnud inimesi, aga nüüd on olukord teine, et et ei ole, ei ole peale tulemas. See ala ei ole popp, kuigi kuigi ma tean väga palju, olen kuulnud vähemalt noorte käest, et läheks kooli küll, aga mis ma sinna lähen, ma pean ju peret hakkama toitma ja olla missioonitundest. Õpetaja on, on väga, väga keeruline. Ja eks siin ole ka omamoodi risk, näiteks kui keegi on tõesti väga aateline, tema läheb maakooli õpetajaks, siis kunagi ei tea, kas kool jääb seal püsima või ei jää. Ja noh, see ka omakorda lisab seda ebakindlasti ilmselt. Nii ta on. Huvitav on ka see, et, et kui eilses ja üleeilses lehes räägiti siis meie haridusministri nii-öelda hüüatusest, et katastroof on käes ja appi nüüd peab midagi hakkama ette võtma ja 500 miljonit on vaja siis kas päev või kaks varem oli, oli, oli lehes jällegi teistsugune artikkel. Ehk siis Euroopa Liidu rahasid on nii palju tulemus meie haridusse, et seda ei osata ära kasutada. Euroopa Liidu raha ei saa otseselt kantida, eks ole, palgarahal, eks, et palka peab ikkagi riik või omavalitsus maksma. Aga, aga põhimõtteliselt on, on tegu väga niuksed, olete olukorraga, kus, kus raha just nagu on hariduse sissepanekuks, aga, aga samas jällegi ei ole visiooni, nii nagu paljude asjade puhul meil varemgi olnud teistes valdkondades, et ei ole, ei ole sellist visiooni. Kuidas, kuidas seda raha nii võimalikult paremini ja võimalikult kiiresti ära kasutada. Küsimus ongi selles, et me ju nii-öelda iga iga kevad, vististi on see aeg, kui, kui käib kurivaidlusele selle üle, et kas meil on vaja eliitkoole või ei ole vaja või noh, teemad, mis on ka loomulikult olulised, aga tuleme tagasi nagu põhiasja juurde, siis, siis noh, see on väga kolmandajärguline teema, et. Õpetajaid varsti ei ole siis. Kurjusel ees ja siis ei ole. Kui viimane õpetaja on jalad ees välja kantud sealt koolist, kus ta on kogu oma elu töötanud, siis, siis noh, siis püstitame kellelegi ausamba rumaluse ja lühinägelikkuse eest, aga, aga mis sest tolku kuigi ütleme väga laias laastus, kui haridussüsteemi üle on, on virisetud, siis tegelikult on ju Eesti lapsed ja meie ise saanud tegelikult päris korraliku hariduse. Et selle üle nagu ei, ei saa kurta ja, ja kui vahel on tekkinud nagu mingisugune noh, ma ei oska öelda, kuidas sa pead nimetama teadmiste võrdlus või teiste omade teiste kontinentide inimestega, siis ei ole meil nagu häbeneda ikka tegelikult mitte midagi. No tegelikult selle kohta, kui, kui tublid meie õpilased ikkagi täpselt on, võrreldes teiste maadega peaksime infot saama eeloleval talvel ja sügisel järgmisel kevadel siis tulevad, et välja need PISA testide tulemused, mis tänavu kevadel koolides tehti ja sealt peaks siis tõesti objektiivselt selguma, et milline on meie õpilaste tase, ei saa teha nagu suuri järeldusi selle põhjal, kui üksikud meie õpilased olümpiaadidel väga tublid. Ja, ja no tõesti, et, et kunagi, mis paar aastat tagasi tehti Eesti koolides ka see niinimetatud Tims teist, kus siis tuli välja, et meie õpilased reaalainetes päris tublid. Aga samas See, mis on olnudki tavaliselt väga heade tulemustega Ida-Euroopa maades, aga samas need teised Ida-Euroopa maad, kes on teinud pidadesti, kus siis mõõdetakse nagu rohkem mitte üksnes neid faktiteadmisi, vaid oskusi teadmisi loovalt rakendada ja ja leida, ütleme, siduda neid selliste orgi eluliste teemadega, et seal on ikkagi olnud ütleme, Poola tsehhi õpilased, kes on Pisad teinud, on olnud üsna kehvad, vaatamata sellele, et reaalainetes diviisis jooned olnud tugevad Pisut jah, minu teada tegid ka Venemaa ja Läti õpilased tegid vähemalt eelmisel korral. Üle-eelmisel korral on, neid on kaks korda on tehtud varem siis ja, ja noh, lätlastel venelastel läks minu teada ühtemoodi. Praktiliselt olid nad vist viimases viisikus siis ühesõnaga noh, ei läinud hästi. Ehk et iseenesest me teame, et on, on, on see nii-öelda maine meie süsteemil on ikka see, et me tõesti täidame pead suure hulga informatsiooniga, aga aga seoste tekitamisega on probleeme. Õpilastel. Politsei on olnud veel nagu lemmikteema ja see on mõistetavalt väga oluline, sellepärast et me tahame kõik elada turvalises riigis ja, ja käia vabalt väljas suvalisel kellaajal, tahame, et meie ihu ja hing oleks kaitstud. Ja ärme täna sel teemal ka pikemalt peatuma kuulnud Aivo korraks jutuks tuli, siis endine politseipealik Robert Andropov avaldas üle lehe niisuguse suure suure kirjatüki, kus ütleb ta, et lõpetame virisemine, et palk on loomulikult tähtis jällegi raha, eks ole, jällegi palk. Ressursse tuleb jagada lihtsalt mõistlikult, teistpidi ja, ja otstarbekamalt ja toob näite sisse, et meie pronkssõdurit valvavad 24 politseinikku, kes siis tegelikult peaksid hoopis kurjategijaid püüdma mujal ja liiklust kontrollima ja nii edasi. No see selleks, selles mõtteavalduses ei ole nagu midagi uut, et politsei ei peaks turvama erapidusid õlle, toobreid, õlle summereid, kõikvõimalikke muid joomapidusid, et politsei korraldajad võiksid palgata eraturvafirmasid, keda on jalaga segada, eks ole, ja, ja töö saab sama hästi tehtud. Aga mis, mis oli, tahaks nagu üllatav ja huvitav oli see, et politseiametis tuli ka endise juhi suurele arvamusartikliga vastus. Ja, ja see oli tõeliselt üllatav, et need politseinikud, kes seal valvavad, nad ei teegi seda nii-öelda oma tööajast, vaid nad teevad seda oma vabast ajast, isegi mitte puhkeajast. Ja saavad päris korralikult makstud. Oled 10 tundi valves, ehk ütleme piltlikult öeldes ei tee midagi. Sellepärast et viimastel aegadel intsidente ei ole, aga 120 krooni iga tunni eest kukub kukrusse. Ja see on, kui oled 10 tundi valves, eks ole, 1200 krooni väiksed maksud maha, aga, aga ikkagi on see täiesti arvestatav palgalisa. Kui politseinikud kurdavad, et palgad väiksed, neli, viis, 6000, eks ole seal vanemametnikel seitse, 8000, et siis siis on selge, et, et see politseinik teeb kõike, monument sinna edasi jääks ja neid kuramuse monumente juurde tuleks kus saaks valvata, kus, kus tekiksid igasuguseid konfliktid ja, ja noh, see on minu nii-öelda puhas muinasjutt, eks ole. Aga, aga, aga põhimõtteliselt on ju inimene huvitatud, et tal nii-öelda lisa lisakopikas tuleks. Ja selle peale ütleb siis politseiamet, et ei, et noh, et see ei puuduta nende nende puhkeaega, sest inimene peab puhkama, aga mis asi on puhkeaeg, kas on siis ainult nii-öelda uneaeg? Ja kui ta teeb seda vabast ajast, siis ta nagu ei väsi või kindlalt et siis siis ta läheb täiesti reipana jälle politseiameti tööle ja püüab pätte kuskil mujal, teeb oma tavalist tööd kontoris või, või tänaval. Aga, aga siis, kui saabub nii-öelda vaba aeg, siis kõik lähevad rõõmsalt jälle pronkssõduri vallas. Väga huvitav loogika peab ütlema ja mida politseiametis rakendada? Leian, ma ei oska nagu reapolitseinikule midagi ette heita, et tema peab seda raha kuskil teenima ja, ja noh, kui ta nii-öelda on niivõrd aateline, ta üldse tahab politseisse jääda, loomulikult selle peale, et siis Kivi ainult. Ma isegi ei tea, kellel, kelle kapsaaeda nüüd siin kive peaks loopima, aga. Aga. No aga mis siis ikkagi veel, tegu on ju geeniusega, kes on sellise asja välja mõelnud? Politsei saab, politseinik saab palgalisa. Esiteks, eks ole, inimene on rahul. Politseiamet rahul, inimene ei lahku, töölt, saab põhipalka, saab lisapalka. Mis sisuliselt võrdub sellise nõukogude aegse preemiaga. Igal juhul kindlustatud, teati pikki valveid, Navas teeb noored mehed, naised last, las istuvad seal, eks ole, vaatavad oma autos ja kuulavad muusikat ja ja vaatavad, et keegi ligi ei hiiliks ja Lõvi loobiks või võililli paneks. Nii et see tegu on, tegu on geeniusega ja, ja laske aga käia. Kui, kui, kui ressursi pillamine sobib, siis jälle häda midagi. Ei no aga samas, kui nüüd vaadata ikkagi kogu politsei eelarvet siis või kogu sisejulgeolekueelarvet, siis tegelikult see, mis ikkagi läheb selle, selle pronkssõdurit kirjutamisel on ju sellega võrreldes ikkagi vaid tühine, tühine murdosa. Iseküsimus muidugi, kui need politseinikud oleksid kuskil mujal, teeksid oma ületunnitööd, et võib-olla võib-olla nad suudaksid ka midagi seal võib-olla tõesti midagi ära hoida. Tabelis on absoluutselt raha, on ju üks raha, tuleb samast kaukast. Aga aga samas, arvestades seda, millised pinged on selle pronkssõduri ümber tekkinud et mul on küll väga raske oleks hukka mõista selle praegust No see on juba juba järgmine teema, et kes seda olema peaks ja kuidas peaks valvama, aga samal ajal kui me loeme et kui palju Viimsis elanikke on 13000, jah? Suurusjärk oli umbes niisugune ja kui seal valvab korda üks politseinik, kes pealegi on naine mitte sellepärast, et naine oleks halvem kui, kui mees, aga, aga noh, füüsiliselt on nõrgem, eks ole, kui või on pätile malka anda, siis ma kujutan ette peab ta igal juhul kutsuma kedagi kedagi appi ja, ja kui me loeme kõiki muid asju, eks ole, korraga Tallinna tänavatel kaks liiklusekipaaži anarhia süveneb iga päevaga siis kõik kogu selle taustal noh nüüd selgub, et raha on küll raha on raha, raha läheb sinna, kus, kus ta läheb. Palume politsei pronkssõdurit valvama, ma ei tea, mida veel turmame turvamäe, suuri eraüritusi, kus juuakse palju alkoholi, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi. Aga täname selle pronkssõduri loo eest neid inimesi, kes on selle konflikti niimoodi üles puhunud, varem ei pidanud seda valvama. Ja siin ei saa ju politseile praegu midagi ette heita, sellepärast et, et see, kui, kui seal tekiks mingisugune füüsiline konflikt inimeste vahel, see oleks, oleks ikka väga-väga kola. No ma arvan, et kui Viimsi ainus politseinik saab raadio teel endale abi kutsuda, siis on see politseinik, kes ka pronkssõduri juurde saab alati abi kutsuda ja, ja Tallinna linnas on, on see väga-väga kiire tulema, kui on vaja. Sinu näite, et ott eelmises saates, et politsei kuidagi tulla ei taha, on, on teisest ooperist, aga ta ei oska Jadule ta tahab tulla küll, jah. Aga noh, kui sa seal tõi selle korterivarguse ja lihtsalt ei tulda kohale sellepärast et ei ole, ei ole lihtsalt brigaadi, kes kes tuleks, see kõik on hõivatud millegi muuga. Ja ma ei kujuta ette, kui, kui kutsutakse näiteks politseiniku appi, tema on, tal on vaba aeg, eks ole. Ta teeb oma vabaajatööd ehk valvab pronkssõdurit, kas ta on üldse kohustatud appi minema mingisuguseid appi kutsuda? Kuigi ta on ju nii-öelda riigimasinaga ja, ja riigimundris. Või ta ütleb, et ei, mina praegu 120 krooni tunnistama, ma ei lähe siit kuhugi, mul ei ole vaja seal kuskil seda, seda pätti hakata püüdma. No ma kujutan ette, et selle kohta on kindlasti kuskil olemas mõni mõni paber või mõni regulatsioon, et kui see teema väga huvitab, siis saab ehk selle välja. No annaks jumal, annaks jumal, et selline paber on kuskil olemas, aga, aga vähemalt laia avalikkuse ette selline paber veel jõudnud ei ole. Saate lõpuni jäänud minutitel me leppisime kokku, et me räägime natukene ja nendel teemadel, mis on tegelikult palju olulisemad, ehk siis eksistentsiaalsete ehk antud juhul väga olulistes välispoliitilistel teemadel rääkisin, räägime Liibanonist. Ja me ei hakka siin loodetavasti seisukohta võtma selle üle, kas kas õigus on ründajal või, või õigus on Liibanoni-il ja nii edasi, see on väga-väga pikalt ära räägitud, aga aga mis, mis mulle on antud juhul vägisi vaatne, on see, et ka Eesti ajakirjanduses, mis ei jaa just leheveergudel, mis ei armasta pikki arvamusartikleid ja selliseid analüüsivaid kommentaare on, on sellele teemale ehk siis maailma välispoliitika teemale praegu number üks pühendatud väga palju leheruumi ja eetriaega. Ja meie riigi helgemad pead, intellektuaalid, poliitikud üksteise järel võtavad sel sel teemal sõna. Et kaduma, kadunud või kadumas on, on selline selline suhtumine, et ah, mis see meie asi on ja ja noh, las nad seal omavahel panevad ja, ja ei ole meil siin asja. Ma tõmbaks. Paralleeli siis tsunamiga, mis, mis 2004. aasta detsembris pühkis minema nagu märksa rohkem inimesi. Kui, kui nüüd see konflikt on, on nõudnud, aga ma mäletan, kuna ma elasin veel Soomes siis siis nii-öelda Eesti ajakirjanduse üleüldine kajastus mahus oli, oli, oli äärmiselt, et noh, minimaalne, kui me võrdleme kõiki naaberriike, ausalt öeldes isegi pärast ma ei tea, aga, aga minu teada ka vene vene ajakirjas oli, oli rohkem rohkem sel teemal võeti sõna. Kuigi jah, selge, et kolm kolm eestlast nii-öelda jäi seal kadunuks ja, ja noh, mõnevõrra siis ka neid soomlasi, kes, kes Eestis elasid, aga, aga see justkui ei moodustanud Eesti ajakirjanduse jaoks nagu piisavalt kriitilist massi, et seda teemat pikalt ja laialt, et lahata, et nüüd on jah, oluliselt oluliselt mitmekülgsem minu minu meelest ka see see käsitlus ehk et siis väga-väga tervislik areng. No tegelikult mulle tundub, et ikkagi see liibanoni teema kerkis ka Eesti ajakirjanduses üles ikkagi teatava sellise ajalise nihkega. Et konflikte oli olnud juba mitu nädalat päris terav ja paljude teiste maade ajakirjanduses oli see tegelikult üleval juba märksa varem, enne kui see meil tõstatus. Me oleme natukene otsapidi jõudnud, meie saate alguse ehk siis iseenda naba mitte imetlemisega vaatamise juurde, ehk siis ajakirjanduse kajastamise ja, ja selle juurde, kuidas, kuidas ajakirjandus üldse nagu välisuudistesse suhtub, siis vahepeal oli väga selgelt täheldatav niisugune tendents, et suuremad pildid võimalikult löövad rohkem verd ja hästi vähe teksti. Ma tean, et lehtedes lausa esitati niisugused nõudmised, et ah, ära hakka pikalt kirjutama, et pole vaja nagunii kedagi ei huvita. Ja paneme pildi, see löök, inimesed vaatavad, libistavad siit leheküljelt üle järgmisele, kus on juba noh, midagi sihukest inimlähedasemat asja. Järgmine suhtumine oli selline, et kajastame küll välisasju, aga kajastame neid ainult valguses, kui see puudutab otseselt Eestit. Ehk siis, kui Eesti inimesega juhtub midagi igal juhul, kui, kui 10 eestlast kuskil lennuväljal on jäänud lõksu, eks ole, mingi mingi streik näiteks mõjub nagu äsja oli Barcelonas. Et siis siis on see on see väga tähtis aga kõik see, mis nagu maailma arengut tegelikult mõjutab. Ja seda kahtlemata see Lähis-Ida piirkond on, mis, mis mõjutab ju otseselt tegelikult kõik kogu meie eluolu alates bensiini hinnast ja lõpetades meie kõige kõige kõvema julgeolekuga. Et see, see nagu ei olnud tähtis, nüüd vaikselt hakatakse ja mul on eriti just sümpaatne, et mõned meie poliitikud kes ei, ei tegele kogu aeg mingisuguste imelike võimumängudega, kellel on tekkinud isegi vaba aega ja kirjutavad neid artikleid ja et meie mõned intellektuaalid nagu, nagu vastavad neile ja tekib mingisugune tõesti ajalehe veergudel ühes lehes kirjutab üks teine, teises teine, tekib mingisugune noh, asjalik debatt, kusjuures noh, alati ei pea need inimesed olema ju nii-öelda antud noh, ütleme kasvõi selle liibanoni puhul antud konflikti nagu tippspetsialistid, analüütikud. Aga mõningate asjad on alati võimalik endale nagu selgeks teha ja, ja natuke uurida, lugeda raamatuid ja, ja paberit, eks ole, nagu tudeerida. Et sa teed endale asja lihtsalt niivõrd selgeks, et sa oled võimeline nagu debateerima sellele. Vot see on minu jaoks nagu, nagu seal Liibanoni konflikti juures. Võib-olla natukene öeldakse, inimesed hukkuvad ja sadu sadu inimesi on juba surma saanud ja kaalul on tegelikult väga palju, aga, aga ka meil on nagu mingisugune väike äratus, äratus selles, selles vallas toimunud. Annaks jumal, et leviks ka teistesse sellistesse asjadesse, aga noh, praegu veel muidugi ma ei tea, Sa, Külli, võid rääkida, mismoodi teie lehes on, aga aga teie olete vist praegu ainukene ka, kes on saatnud nagu kohapeale oma inimese. Jah, meil ka meil oli tõesti kohapeal Ivar Soopan, et meil on, meil on jah, päevalehel on nagu see selline strateegia, et kui kuskil maailmas midagi väga olulist on toimumas, et näiteks kui oli ka seesama tsunami, siis me saadame sinna oma inimese kohale, kes, kes nii-öelda vaatab oma silmaga. Et mis olukord seal on, et mitte üksnes tugineda ainult agentuuride ja välisajakirjanduse andmetele. Teha kant iseendale võib-olla natuke vastu rääkides on väga, väga tore, et inimene läheb koha peale ja ma ise olen olnud nii-öelda selline tulekustutajad käinud igasugustel üritustel välismaal kui midagi toimub, aga, aga no ütleme sihuke laiem strateegia siiski meil ju puudub. Eestis ei ole praegu ühtegi korrespondenti Moskvas minu teada küll õhtul kasutab, eks ole, ühe noormehe abi, kes, kes tegelikult õpib Moskvas ja, ja kasutavad teda ära selles rollis, et aga mingit kirjatööd sealt saadab, aga teadlikult nii-öelda roteeruvad korrespondenti meil ei ole ja meil on siiamaani vist ainult üks korrespondent Brüsselis. Mõlemad kohad, vanemad punktid maakeral tegelikult ju väga olulised ja, ja, ja otseselt Eesti asja mõjutavad, aga, aga paraku ei ole, ei ole selle jaoks, ma ei tea, kas, kas leitud vajalik olevat või ole lihtsalt rahaline. Ja kahjuks see nii on, et kui me vaatame seda, kuidas meie, kui me ütleme, et ajakirjandus on neljas võim, siis me peame ütlema, et need võimu nii-öelda esimesed sambad on, on, on välismaal nagu palju paremini esindatud, et kui me vaatame kas või seda tohutut ametnike horde hordi, kes resideerub Brüsselis siis see on tõesti, mis ma öelda saan, et väga kahetsusväärne, et, et välis korrespondent on seal ainult üks No kolleeg Eesti Ekspressis, Argo Ideon läinud nädalal tõi välja ühes artiklis, kus, kus nii-öelda meie online ajakirjanduse õitsengut päästeti, et noh, ta nägi nagu otsest seost selle vahel, et täiskorrespondent ja meil pole sellepärast, et kõik panustavad just nimelt selle online ajakirjanduse arengusse kõik väljaanded siis ja, ja tänu sellele või selle tõttu jääb siis nii mõnigi korrespondendikoht loovutanud, ma ei, ma ei tea, kas, kes, kes seal neid on, väga otsene seos ja ja aga, aga kindlasti võiks arutleda selle üle, et missugused on, on prioriteedid. Kas meil peaks olema vähem ajakirjandust siis nii-öelda internetis ja rohkem nendes vanades meediates, aga siis nii-öelda sisukam ajakirjandus või, või mitte? Ma ise arvan, et, et ja see Moskva nii-öelda on, on kõige küsitavam. Et miks, miks me või siis noh, kogu meie nii-öelda ajakirjandusmaailm on, on, on nii-öelda Moskvast ära tulnud Nojah, vahepeal oli, aga ütleme, ega täisjõuga ju ka kõik seal tol korral ei töötanud, et et teleri raadio kasutasid ikka nii-öelda telefonipikendust ja oma täiemahulist koos täielikult komplekteeritud tehnikaga. Korrespondendipunkti oli meil viimati seal ikkagi vene ajal või 90.-te alguses, viimati 80.-te lõpus, eks ole? Olid hoopis teised ajad ja teised teised võimalused, aga, aga nüüd see ei ole jah, paraku seda, seda seda raha leiti, on ju selge, et Moskva. Ristiti nüüd juba maailma kõige kallim pealinn ja, ja puha, aga, aga noh, ma ei tea, ma ei taha jälle selle nii-öelda avalik-õigusliku televisiooni rahastamise juurde tulla või ringhäälingu rahanduse rahastamise juurde, et selge, et, et seal on nagu puudujääke. Võiks hoopis teistsugune olla, aga see ei ole ainult avalik-õigusliku, ütleme riigi raha peal. Elava meedia küsimus, see on ka erameedia küsimusega siis eraomanikud peavad samamoodi teadvustama, et kui sa tahad teha tõsist ajakirjandust, siis sa pead olema kohal, inimest kohale ei asenda tegelikult mitte miski. Ja varem või hiljem võimalused ilmselt kasvavad ja hel ja suhtumised muutuvad eeskätt ma arvan, et võimalused on juba praegu olemas, aga, aga küsimus on suuresti ikkagi suhtumises, et et see on see koht, kus nähakse veel kokkuhoiuvõimalust, kuigi, kuigi tegelikult sinna peaks juba juba Panustamine küsimus ongi selles, et kui meil omanikud ikkagi on välismaal, siis noh, me ei saa nagu väga nutta selle üle, et miks, miks meil lehe leheomanikud või siis muu meedia omanikud ei, ei, ei muretse selle üle, mis võiks olla Eesti inimese otsesem huvi. Nonii igal juhul panime väikesele debatile uue alguse ja rohkem me täna ei jõua. Meile antud aeg on otsakorral. Külli-Riin Tigasson nutu määrasi, Aarne Rannamäe olid täna siin rahvateenrite stuudios. Jah, järgmiste nädalate graafik on meil niimoodi seatud, et on uued kolmikud, aga paaril järgneval laupäeval juba Mart Ummelas juhtimisel, kuulake meie saate kordust ja nautige suve viimaseid nädalaid.