Tere laupäeva hommikust on 19. august ja aasta on 2006 ehk siis täna 15 aastat tagasi. Olid üsna palavad päevad, olid hirmud. Olid kartused, olid reetmised, olid põgenemised. Oli igasuguseid asju, millest on ka täna meie kuulajad juba hommikul palju rääkinud ja millest kirjutavad tänased ajalehed. Kindlasti ei saa me tänases saates sellest loolisest tähtpäevast üle ega ümber, aga. Ma arvan, et võib-olla see ajalooline tähtpäev aitab veel ehk natukene paremini mõista ka seda, mis tänases Eestis toimub. Ma tervitan täna stuudios Peeter Ernitsalt Maalehe peatoimetajatele, tere Rein Veidemanni publitsisti ja ülikooli õppejõudu ja ka kunagist ülemnõukogu liiget just neil päevil. Hommikust saatejuht on siis Mart Ummelas? Tõepoolest 15 aastat taastatud Eesti vabariiki, nii nagu nüüd peab ütlema pragmaatilise arusaama järgi sest ei tohi enam rääkida taasiseseisvumisest pidevalt loengudes taas uusi dogmasid, välja mõeldakse, noh, 15 aastat taastatud Eesti vabariiki on, on siis nüüd käes ja isegi homme õhtul on Four raadiot saade, kus räägitakse. Kas me niisugust Eestit tahtsime? Vaevalt keegi 15 aastat tagasi, 20. augustil kell 91, kui siis ajalooline kokkulepe ülemnõukogus sündis, mõtles selle peale, missugune Eesti 15 aasta pärast on. Ja ma ei usugi, et keegi mõtles tollal üksikasjalikult, mis tal on, kas tal on maja, kas tal on auto, kui palju tal on aktsiaid? Vaevalt mõeldi, seda mõeldi selle peale. Nüüd tekib võimalus tõesti rahvale ise otsustada. Ja vot küsimus ongi nüüd selles, et kas need 15 aastat on alati rahvas saanud otsustada. Sellepärast võiksime küsida, kas me niisugust Eestit tahtsime. Kas teie tahtsite niisugust testid? Alustame Peep. Noh, jah, ma arvan, et oleks. Kuidagi tahan öelda, et Eestis on, et sellist Eestit ei tahtnud. Tegelikult Eesti elu on hästi kõvasti ja kiiresti arenenud ja võtta ainuüksi Tallinn siis Tallinn on uskumatult uskumatult kiiresti arenenud samas nii-öelda ka mööda maad liikudes, et seal oleks areng seisma jäänud, kuigi jah, vahed Tallinnaga on väga suureks veninud, mõnedes paikades võib väga paljudes paikades. Aga. Vabaduse lainel ja kõige lubatavuse lainel on tõesti üsna kaugele jõutud, aga selle hinnaks on tõesti väga suured käärid väga suured erinevused võimalustes erinevatel inimestel ja see on hakanud pidurdama tegelikult ja on juba hulk aega pidurdanud Eesti arengut. Nii et see on selline noh, nii nii. Nii ühte kui teist, kõlbab maht, ma tulen sinu sissejuhatuse teise sõnakasutuse juurde, sa ütlesid ajaloolisest päevast, ma pean ütlema, et need 15 aastat, mida ma olen siis kaasa teinud, järgnevad järgne vaja siis 91.-st aastast alates natuke aegade eelnevat, seda roomlaste revolutsioonist alates. Väga palju sellest energiast pärast sõitsin esimest aastat on olnud võitlus sedasama ajaloo pärast, ehk siis kõik ju mäletavad väga hästi, loodan vähemasti paljud, ma mäletan väga hästi, kuidas on tahetud seda päeva maha vaikida seda mitte kalendris üldse tähistada, siis on seda erineval viisil mõnitatud seal irvitatud, kuni selleni tänase päevani välja veel mõned nädalad tagasi ajalist diplomaatiat ja siis ajalehe sirp peatoimetaja teatab, et kogu sellest perioodist jääb ainult võib-olla Eesti ajalukku pool lauset. Ja see muide näitab väga selgelt, et et et see on mingi imeline hetk siiski 91 20. august ja imeline aeg, see tund enne vabadust, imeline aeg, 88 kuni 91. Peaaegu taoline, et rahvas sel hetkel rahvas, see rahvas, kellest mitmed täna hommikul helistasid Eesti raadiosse, kuulasin kohvilauas ja mul ma, mul mul tuli liigutus peale, et rahvast enam ei, nii väga kuulda ei taheta. Ja aga see rahvas elas just nimelt kaasa ja igaüks neist täitis oma Dolly sellel imelisel ajal. Nii et see oli ajalooline aed eesti rahva elus, aga nüüd ma olen lugenud, kui tõesti leidub neid inimesi, kes ütlevad, et noh, see oli ainult üks hetk, et niikuinii impeerium varises kokku, mis seal ikka, eks ole, nendel oli seal lihtsalt ainult see oligi farss ja nii tahetakse näidata väga paljude mõjukate siis kirjutajate pooltki või, või siis nende elukorraldajate poolt. See oli äärmiselt tõsine asi ja tõsine asi, kuna ilmale just nimelt selles mõttes, et mitte keegi ei teadnud, mis selle impeeriumi varisemise kaasneb sellega see on tuumariik, mis kohutav kaos ja, ja, ja mina tajusin tol ajal seda ka teravalt seda hirmu. Ja see hirm tegelikult oli, see kandus üle, aga paljud on minuga aasta peale, mitte selles asi ei olnud, et, et, et impeerium oli agoonias, et see oli juba alanud 80.-te aastate keskpaigas ja me nägime seda, jumal hoidku. Aga tegelikult ümbritsevad riigid maailm tervikuna ju vaatas seda kõrvalt ja, ja elas sellele hirmus kaasa ja ma tahangi öelda, et Eesti kui, kui mõned ütlevad võib-olla Eesti ajaloo seisukohalt, see ei ole oluline siis maailma ajaloo seisukohalt on Eesti vabanemine kahtlemata väga oluline selles mõttes, et see on üks nendest vähestest riikidest, kes sai kätte tagasi impeeriumi varistades iseseisvuse ilma. Tehtud tähendab ilma vereta. Ja ilma ka suurriikide kokkuleppeta, sest me teame, et iseseisvust on taastatud, aga taastatud ikkagi nii-öelda suurriikide pealinnades. Eesti ilmselt saavutas selle või no ütleme, balti riigid saavutasid jälle suurestika oma tegevuse tulemus. Just, aga nüüd, kui sa küsisid seda, nagu sa küsid ja, ja ma jätsin praegu vastamata, et kas siis sellest tihti tahtsingi. Tahtsimegi? Vaat see on küsimus, mis nüüd homme hakatakse vastama tellidele televisioonis suures otsas saates. Ma pean lugu oma kolleegidest ja, ja hind on, aga, aga ma arvan, et selle küsimuse üles ainult üldse enne järele mõtlema, kas niisugust küsimust esitada saab. Ja minu seisukoht on niisugune, et seda küsimust sellisel viisil esitada ei saa, sest et see lööb meid uuesti lahku, tähendab õigupoolest võiman võimendab seda, seda lõhet, mis ei ole kuskile kadunud nagu Peeter osutuski siis on süvenenud, see on täiesti olemas reaalselt ja ma tulin Lõuna-Eestist, käisin õpetajaid koolitamas seal ja nägin oma silmaga, et see lõhe on täiesti olemas. Ja vot see suurendab seda lõhet, sest mina võin öelda seda, et jah, niisugust istik, mina ei tahtnud tahtnud vihkamis Eestit. Ma nägin, et 91. aastal me saime kätte võimaluse ja Peetri osutaski, et et nende võimaluste ärakasutamine. Ei see see, see, seda, see, see, see läks nagu mingisugune täiesti kontrollimatu. Noh ja, ja seetõttu osa jäid kohe nende rataste vahel, osa tõrjuti kõrvale. Niisugust istet mina ei tahtnud, vaat nii võib vastata, väga paljud osa ütled, aga ma tahtsin seda Eestit ja, ja sul on õigus. Mart Me ei osanud ette kujutada, missugune see eesti 15 aasta pärast saab olema. Jah, et tegelikult Eesti on ju imepisikene, no mõni hiina küla või selline alevik. Aga see diferentseeritud on ikka läinud ikka nii suureks ja see segregatsioon elatakse ikka väga erinevate elu siin selles väikse populatsiooni sees. See on sellist jah, tõesti, ei tahtmist. Jah, aga tegelikult noh, kui me hakkame tagasi kerima seda taastunud Iseseisvus ajalugu või, või kuidas seda nüüd peaks nimetama siis sellest, eksju, nüüd ütleme, nihukesed, saatuslikud otsused tehti üsna alguses ju ära nii põhiseaduse kinnitamisega sellisel kujul, nagu ta nüüd on ja kahtlemata omandireformiga seepärast, et ma mäletan, mina olen päris 90.-te aastate alguses, nii mõnegi tollase kolleegiga sai arutatudest seda omandireformi põhimõtet ja, ja ma ütlesin, et noh, see on selge, et 15 aastat või 20, sest et jätkuvad need vaidlused ja nagu me näeme, neid vaidlesid, jätkuvad täna siin ja tänaseni ei ole selgust nende Saksamaale ümberasujate omandiküsimuses, rääkimata nendest tuhandetest inimestest, eks ju, kes pidid siis oma riigilt või ma ei tea, kellelt saada korteritest välja kolima? Ma ei taha öelda, et see oli vale, see oli üks otsus, oli üks põhimõtteline langetatud otsus, restitutsionaalne otsus, aga see oli see, mis alustas seda nagu suurt suurt lõhet, mida, mida nüüd siis ka see küsimus, kas me sellist Eestit tahtsime, on esile kutsunud? Ma usun, et väga suur osa inimestest, kes esitavad täna selle küsimusega ja vastavalt sellele, et ei tahtnud, on just need, kes on omandireformis. Kas siis nii-öelda annab väetena selle tõttu, et omandit tagastati putka Need, kellele tagastati ka need on saanud üsna palju peksa. Nii et see omandireformi lahendamine sellisel kujul on olnud üks valdavaid probleeme, mis, mis inimestel on nagu selle iseseisvuse rõõmu tumestanud. Et nende otsesed oli vaja teha suhteliselt kiiresti ja õige otsus on tegelikult otsustamine on parem kui otsustada igal juhul, kui jätta otsustamata. Aga, aga paratamatult iga otsus tekitab suuremaid väiksemaid, selliseid tagajärgi ja, ja need ajas võivad muutuda veelgi, veelgi markantsematakse selgemaks ja see, see on tõepoolest nii ja mis puudutab omandireformi Ja sellega seotud On ka kogu lahtiriigistamine ja seal sama põhimõttega, kui me räägime täna, et see diferents on väga suur väga rikaste ja ütleme enamiku rahva vahel, siis see on suurel määral just ka sellest tingitud, et lahtiriigistamine nii tehti, nii nagu nad tehti. See andis teatud osal inimestest ikka tohutult palju Parema lähtepositsiooni kui teistele. Ja nüüd öelda, eks ju sellele keskmist palka. Ma arvan, et väga paljud ka alla selle, teine veel inimesed, hakka ettevõtjaks saaga rikkaks, et seal juba nii küüniline Öelda talle sellepärast et seda lähtepositsiooni, mis oli teistel inimestel 90.-te aastate algupoolel või keskel, enam ei ole võimalik taastada, aga see oli tollane otsus, oli tollane valik. Ja seda valikut on juba väga raske tagasi pöörata ja ma ei usu, et ka keegi seda hakkaks tagasi pöörama. Kindlasti mitte. Ja siin juba Peeter algul kohe rõhutas ühte väga olulist mõistet sõna tegelikult mis mida, mida miskipärast kahetsusväärsel kombel tuuakse mängu alles tagantjärele, see on küsimus iga otsustuse hinnast. Tähendab, mis on selle või teise otsustuse hiid lähimas perspektiivis, kaugemas perspektiivis. Ja üks nendest, tähendab, mis me tagantjärele võime nüüd, vähemasti minu analüüs on näidanud seda, et et see energia, mis tegelikult oli kogunenud rahvasse see usaldus, mis oli rahval 80.-te aastate lõpul kujunenud ja 90 aasta algul kujunenud oma valitud võimu suhtes kui, kui tõepoolest no ikka väga suurt krediit. See hakati kohe järgmistes sammudes maha mängima, esiteks selle suure platsi puhastamise tuhinaga, teiseks lahtiriigistamine, mille põhiloosungiks sai, mida vähem riiki, seda parem see tähendab seda, et seesama riik, mis oli eesmärgiks mingi kõige paradoksaalsel, et tegutsesime Toompeal, meid valiti selleks, et me taastaksime oma riigi seda ja, ja äkitselt 90. aasta algul pean ma igalt poolt lugema kuulama ainult seda, et hei see seda riiki, mida vähem seda parem, mida rohkem igaüks vaatab ise, kuidas hakkama saab, see on see õige ideoloogia. Tähendab, need hävitasid seda või hakkad siis kohe noh, tohutu kiiruga hävitama seda krediiti, mis oli rahvas kujunenud. Ja suur osa inimestest tõrjuti lihtsalt kõrvale. Nad said endise tiitli küll seal olid poolest, siis hakati harva parima lähiminevikuga. Ja, ja, ja see tekitas niisuguse üldise põlvkondadevahelise usaldamatuse, mis on siiamaani. Me näeme kas või tänase päeva sündmustes, käib ikka täiesti elu ja surma peale võitlus, põlvkondadevaheline võitlus, nagu, aga kui see oleks, seda muidugi see on üksnes hindadest, mis oli, aga neid oleks võinud tik ette näha. Oleks noh, rohkem võib-olla usaldatud siis ühiskonda. Kuigi noh, üks minu pettumusi oli see, et me saime kätte riigi ja mulle tundus, et meil on ka kodanikuühiskond piisavalt tugev. Aga selgus, et seda olnud ja, ja vaata, see nii-öelda alles tekkiva kodanikuühiskonna niisugused elemendid, ka need need hajutati uuesti laiali ja seetõttu igaüks nagu kolis oma niši ja püüdis ellu jääda. Tegelikult ma olen sellest ka kirjutanud varem, aga aga tegelikult sellest peaks kunagi tegema sellise suurema mingi ülevaate. Selle raamatu pealkiri võiks olla edu hind ja vaadata, et ma väidan, et Eesti edu on olnud tõesti mähkimis väärne aga, aga oleks väga huvitav, kui süstemaatiliselt vaadata erinevaid härra eluvaldkondi. Ja analüüsida ja vaadata, milline see edu hind siis tegelikult on olnud, eks ju. Loomulikult see on kellegi arvel toimunud, eksju kellal arvel, kes on kõige rohkem selle eest maksnud, mida nad on maksnud, on see siis oma elu või tervis või või nurka mängitus. Ja kes siis on need võitjad olnud, aga lähenemine võiks olla selle raamatu pealkiri võiks olla nagu edu hind, eks ju. No üks raamat on, Eesti erihind on ilmunud see on presidendi akadeemilise nõukogu ja muide, mul on väga kahju, et seda raamatut see raamat. Nüüd on akadeemiline tõestiealine. Tavalugeja jaoks või noh, ütleme kollase ajakirjanduse lugeja jaoks natuke raskevõitu, aga ma tahtsin sinu käest Peeter küsida, vaata, ma olen pannud tähele huvitavat tendentsi, et üsna palju ajakirjanduses süüdistatakse näiteks seda või selles maainimesi, kuna sa oled Maalehe peatoimetaja, et nüüd lähevad need toetused eurotoetused ja kõik riigi toetused lähevad suurettevõtjatele, et väikeettevõtjad nagu midagi ei saa. Et nagu nüüd oleksid need suurettevõtjad selles süüdi, eks ju. Kuigi samal ajal me teame, et kogu 90.-te aastate algus ju ju praktiliselt meil ju tegelemegi sellega, et noh, väiketalunike välja tõrjuda kogu see väiketalunik, kluse mõte ja ideoloogia ja sattus löögi alla, eksju samal ajal me süüdistame, eks ju, punaparunid või kolhoosi esimehi, eks ju, selles et nemad haarasid kõike endale, mida nad ka kindlasti tegid. Aga teisest küljest nüüd me näeme, et seesama tollal tehtud valik põllumajanduse suhtes, eks ju ka nüüd ütlema, kes siin selles süüdi oli. Konkreetselt see oli teatud poliitiline otseselt. Et nüüd nagu süüdistatakse neid inimesi, kes on on siis selle suurettevõtluse eesotsas, et miks nemad seda raha endale krahmavad. Nemad on lihtsalt kasutanud ära seda olukorda, mille riik ja poliitika poliitikud neile lõid. Jah, sest tegelikult hakkad vaatama maaelu, kuidas see on arenenud selle 15 aasta või hakata varasemast peale siis tõepoolest algselt algselt anti nagu teistsugused signaalid kui see suur optimism, igasuguste väikeste talude loomine, rajamine ja pärast selgus, et reaalsed majanduslikud olukord on see, kus nad ei suudagi ellu jääda või väga vähese suudavad väga tõeliselt terasmehed naised ja, aga, ja nüüd lõpuks, kui Euroopa Liitu pääsesime, sellest on palju räägitud, kuidas euroliidu eelarve on suuresti põllumajanduse ja maaelukeskne ja pole ka ime tegelikult. Et siis ja need kraanid on on andnud, aga nad ei ole avanenud meile võrdselt nii nagu teised nii-öelda meie partnerriigid. Ja, ja samas kuna see ühtne põllumajanduspoliitika muutub, hüppasime rongi peale talle ütlema, mis läheb nagu lihapottide juurde täie auruga, eks ju. Aga samal ajal see rong enam ei lähegi päris sinna, kus, kus, kus algselt ta pidi minema, hakatakse kõvasti nagu piirama neid neid võimalusi ja tuleb olla konkurentsivõimeline nii-öelda muu maailm, aga samas kui meie toetuste tase ei ole sama kui meie meie teiste nii öelda partneritel ja, ja samas tõepoolest öeldakse, et kas räägitakse alist, ma olen lugenud mingit 15 protsenti üldse neist meie suurtest nii-öelda suurtest. See on jälle küsimus, et kes on suur ja väike, eks ju. Eesti tingimustes ja kui vaadata Euroopa tingimustes et ainult umbes 15 protsenti ellu, et kõiki neid nõudeid täita ja see tähendab seda, et ühelt poolt võib öelda küll, et väiksed võivad öelda, kes on ka suur suuresti muuseas politiseeritud. Ja võib öelda, et läheb suurtele toetus, aga samas nende nii-öelda nende suurte ütleme 10 15 protsenti jääb mõne aasta pärast noh, 2011 või niimoodi jääb nagu ellu tähendab prognoosi järgi siis ka võib arvata arvata või ma tean, millises, millises hädas on ka nemad, eks ju. Et üldse üldse üldse nii-öelda eksisteerima jääda ja. Aga minu meelest oli just see paradoks on selles, et omal ajal selle põllumajandusreformiga võideldi näguri sihukese nõukogulik suurmajandite vastu, aga nüüd me oleme siis Rihkamine ringiga saanud samasugused suurmajandid tagasi, ainult et ütleme, kapitalistlikud surma ajanud. Jah, mul on üks tuttav. See käib, on juba 91.-st aastast käinud Soomes nii-öelda abiliseks ja ta mul mitu korda rääkinud, et et kuidas ka, kuidas see sama liikumine, mis Soome põllumajanduses on nii-öelda ta kolhooside poole tagasi suurelt, et sama tee näete nüüd siin ka. Noh, see näitab veel kord, et me ei saanud 15 aastat tagasi kõike seda ette näha, mis on, mis on toimunud. Ja tõepoolest, eks ju meil on läinud vägagi hästi, kui me vaatame puhtalt majandusena Makromajanduslikult vaieldamatult see. Viis protsenti on inflatsioon praeguse seisuga, mis on ju väga kõrge Euroopa ulatuses, inflatsioon ei peeta muidugi positiivseks näitajaks, aga ta näitab ühtlasi majanduse niisugust elujõulisust. Näiteks Poolas oli ainult poolteist protsenti inflatsioon, mis näitab, et siis Poola majandus jõle nii kuumenenud. Ja, ja see muidugi, see tähendab reaalmajanduslik noh, peaaegu et rohkem kui liberaalne üliliberaalne või mis siis käivitus 90. aasta algul selle üheks niisuguseks selgelt positiivseks tulemuseks. On on see, et väga kiiresti kujunes välja eesti oma ettevõtjate siis eliitkiht, kes tähendab, meil tekkis, avanes võimalus tõepoolest näha neid kõige kiiremini noh, hästi, kohanduvad kapitalistliku süsteemi kasti kohanevad inimeste kist, nii et et see omakorda tõi ju sellel oli oma niisugused. Noh, sa tõid muidugi töökohti. Arutleda selle üle, et kuidas esimene nii-öelda miljon saavutati siis kuidas need investeeringud toimusid, seal oli väga palju problemaatilised, aga noh, tuleb leppida selle olukorraga, et sel hetkel ärastamise ärastamine ja need kõik kuuluvad, ütleme selle ajastu niisuguse vabaduste rubriiki. See eliit kiiresti kujunes välja, meil on nüüd oma kapitalistide ring. Aga nüüd selle kõrvalt minu meelest jäi ikkagi üsna Noh tuule peale jäi Eesti keskklassi kujundamine ehk siis need need inimesed, kes tegelikult teavad palga saajatena töövõtjatena hakkama saama ja vaat nende osakaal Eesti Eesti elus on olnud minu meelest ülekohtuselt nõrk. Äsja Jüri Mõis kirjutas, et Eestis tohikski olla ainult 15000 inimest, kes saavad riigi käest palka, aga meil on üle 100000. Noh, see on ka üks mõtteviis loomulikult kõik on võimalik, maailmas on igasuguseid riike olemas. Aga kui me nüüd ikkagi püüaksime nagu tänasel päeval, kui 15 aastat on sellest putši algusest möödas vaadata seda, mis ma alguses ütlesin, kuivõrd on rahva tahe või, või ütleme, kuidas on läbi poliitika teostunud nii-öelda see rahva valik, et kas, kas ja kuidas seda hinnata, sest me näeme, et see on siiski küllalt heitlik olnud, meie riigi valitsused on vahetunud väga-väga kiiresti, meil on olnud kaks väga erinevat president. Noh meil on kas või viimastest valimistest juba vahetunud, eks valitsused, mis on täiesti erinäolised, et kas tõesti siis rahva tahe või rahvameel on nii heitlik, et, et see on just see, mida nii-öelda valija on tahtnud või, või on siin mingeid muid põhjusi. Noh, ma arvan, et aga ma ühelt poolt on Eesti rahvas on pisikene, aga samas on ka piisavalt suur ja selles mõttes, et ka selline rahvas ega ta nii kiiresti oma meelt ei muuda. Ma arvan, et ei ole see meel nii kiiresti muutunud, pigem on igasugune valimine ja tegelikult poliittehnoloogia küsimus ja hiljem kuidas midagi kokku panna, midagi kokku klopsida, milline koalitsiooni, milline, milline võimalus ja see on pigem selle küsimus. Aga kes seda niiti siis ikkagi tõmbab, et kui valitakse CD või teine tee või keskteed, kes on siis see, kes lõpuks kallutab ühele või teisele poole selle rahva arvamuse. Ma arvan, et suuresti on siin näiteks siiski ajakirjanduse loll olnud. Kõigil on 15 aastat. Loomulikult on ta siis neljas võim või aga loomulikult, aga samas ega ajakirjandus ju ega ta oma peast suurt ei võta. Loomulikult ta saab signaale, mõned saavad tugevamaid signaale, mõned vähem püütakse uga peatamisele viitteist aastat vaatama pütte, kes otseselt nii-öelda mütsi pähe tõmmata või manipuleerida, mida on ka toimunud. Noh, nüüd on see asi tsiviliseeritud maks läinud, aga, aga need, need asjad toimivad tänase päevani. Tegelikult see on see, et kuidas, kuidas rahvale midagi midagi esitada, see on väga oluline, kuidas esitada ja millal esitada ja, ja kes esitab ja kellel kellele mitte sõna anda näiteks sobilikku hetkel see on tõeline selline. Aga ma arvan, midagi erilist siin ei ole. Ma, ma tahaks, mine osutada sellele, et meil vist on tõesti ülim aeg hakata aru saama seda, et me elame meediumid ühiskonnas, meediaühiskonnas, infoühiskonnas kus tähendab rahvaga rahva arvamusega manipuleerimise võimalused on, on kordi suuremad, kui seda varem oli. Me teame küll tegelikult masside manipuleerimisest on kirjutatud väga põnevaid ja suuri monograafiaid ja, ja me teame, kuidas kuhu need juured kõika avalduvad ja noh. Kuigi ma juhin tähelepanu, ma vabandan, et ma edaspidi alati vabandan, et tavaliselt õnnestub massidega manipuleerimine meedias siiski nagu totalitaarsete ühiskondade, sa tahad öelda, et ka näiteks meie demokraatias õnnestub meediumiga manipuleerida? Jah vähemasti see kogemus, minul on nüüd küll olemas nii totalitaarses ühiskonnas, sellest õigupoolest lõppfaasist, kus meenutagem ikkagi, missugune roll oli Eesti televisioonil 1991. aastal, missugune roll siinsamas raadios tegelikult olite ju teie raadioinimese teleinimesed need kangelased, kes integreerisid, vaat nemad integreeruksid ühiskonda ja rahvast ja, ja nüüd me näeme hilisemasse meediumid arengutes, me näeme vastupidist protsessi. Väga vähe on neid meediume, järelejäänud, mis orienteeriksid orienteerumised rahva ühendamisele või tähendab niisuguste lahenduste leidmisele, mis sobiksid siis noh, enamusele rahvast või ütleme, kui ka mitte enamusel rahvast, vaid, mis sobiksid Eesti ühiskonnale kui tervikule. Vot minu meelest siis meie meediumid või meedia ei pea silmas väga sageli või pahatihti just nimelt seda ühiskonda kui tervikut, sest et nad arvavad, et ühiskond tervikuna eri huvide summa. No ei ole, ei ole. Ja see ongi see, et nii-öelda hagu tulle visata niimoodi, et lasta ühe marukoera näiteks vabandust, aga mõte jääb samaks. Areenile ja. Panna panna teine vastu ja siis vaadata. Kuna see Eesti ajakirjandus on väga levinud nii-öelda komment paaride arvu lugemine, eks ju kes kui palju andis, kui kõvasti nii-öelda pritsis? Noh, ja see ongi viinud selleks, et noh, see on, et ajakirjandus suuresti või paljud on nagu selline areen, kuhu lastakse sellised sellised marukoerad peale ja kes siis vingemat ütled, kõvad sõnad, a la ja nii edasi. Just nimelt, Peeter ma tahan rõhutada seda, et ajakirjandus ei tohiks olla stressi tekitamise allika, see tähendab seda, et stress mõlemalt poolt, ütleme et mina näiteks olen edukas eestlane ja loen mingisuguse viri koti Veidemanni esinemist seal, mul tekib õudne stress või mina, eks ole, Veideman, Loen ajalehte ja vaatan, et üks marukoer või yks inimene, kes rikub absoluutselt elementaarseid, mingeid eetikanorme ja toimetus ei osuta sellele tähelepanu kohutavalt sügava stressi. Ma küsin endalt, kuhu me oleme jõudnud? Tähendab nüüd ajakirjandus tekitab niisuguse stressiolukord dramaatika, aga tegelikult on ajakirjandus peaks võimaldama mul langetada adekvaatseid hinnanguid, peaks võimaldama mul teha iseseisvaid otsustusi, informeerima kamatult, informeerima mind kogu sellest, nii, ta on ju tegelikult monitooring ehk siis seire ajakirjandus kui seirefunktsioon. No see on minu. Jah, kogemus, aga see on jälle see väidetavalt läheb nagu vastu nii-öelda seal edu ka eduka müügi peale, et kui skandaal ainult müüb, aga samas kui hakata vaatama neid skandaale, mis siis Eestit on nii-öelda läbinud. Noh, tegelikult mis, mis suurt skandaali siin tegelikult Eesti-suguses kohas võimalik toimuda, need on suhteliselt pseudoskandaalid, eks ju. Aga mida siis nii-öelda aetakse nagu aetakse nagu suuremaks, kui nad tegelikult on ja ja, ja ühes ühes sellisest nii-öelda skandaalist teise. Aga see ühishuvi on. Jäänud tagaplaanile, see ei olegi nagunii oluline, oluline on. Vastandamine see teatud lähenemine teadusele ideoloogiat niimoodi peakski olema. Jah, Mart, ma ütlen nii palju, et muidugi vabandan, ma kadestan mütsi, head, ma tahtsin ainult. Ja vabandan oma kirgliku esinemisega. Seal tekitasid kindlasti paljudel kuulajatel stressi. Aga ma tahtsin öelda seda, et millises olukorras tähendab noh, mis seal salata ju tegelikult ütleme, kirjutav press ikkagi niisugust levikut enam ammu ei ole, mis seal oli tõesti 80 aasta lõpul üheksa last, algus, aga selle kõrval muidugi niisugused kanalid nagu televisioon ja raadio kahtlemata linde olulisus praegu just nimelt selle ühiskonna tasakaalu ja tema integreerimises on minu meelest erakordselt oluline. No kõik taandub lõpuks sellele, et kui sa siin rääkisid Eesti raadioühendus, mis viga oli ühendada, kui oli ainukene kanal, mis üldse eetris oli, eksju ma mõtlen siinpool Soome lahte ja, ja võib-olla kogu suurel Nõukogude alal ja, ja tõepoolest need inimesed, kes tollal saateid tegid, tegid seda täiesti vabalt ja lähtudes nii-öelda oma sisetundest ja oma rahvuslikust niisugusest tundest ja, ja seal oli hoopis teine olukord kui praegu. Enamik ajakirjanikke on ju ikkagi käsitöölised. Nad teevad seda oma toodet, mida peab müüma ja nii nagu te ütlesite, et, et kui üks röögatas, eks ju kusagile ajaleheveerul, siis peab teise ajaleheveerul vastu röögatama, et jumala pärast ei saaks teine eeliseid läbi müügil. Nii et selles kõike tuleneb. Kirjandus on lihtsalt muutunud tarbekaubaks ja tihtilugu ka väga nii-öelda väikese realiseerimisajaga tarbekaubaks, et realiseerimisaeg on see üksainuke päev ja, ja selle päeva jooksul tuleb see ajaleht või telekanal või raadiokanal maha müüa. See on täiesti loomulik selles kapitalismi nii-öelda mudelis, mis meil on siin valitud ja millest ma rääkisin, need otsused, need saatuslikud või, või olulised otsused on tehtud omal ajal, neid enam ei õnnestu tagasi pöörata, kui keegi ei kippusin uuesti revolutsiooni korraldama. Mis on üsna ebatõenäoline. See vist ei ole paratamatu siiski, sellepärast et mina jälgin siis naabrite ajakirjandus, soomlast naabrit. Siis mina oma toetudes passiivsel keeleoskusel, püüan jälgida Saksa ajakirjandust. No on ikka mudelite vahe olemas, paradigmade. Toovad ja ka Eestis on räägitud, et peaks nagu muutma ja nii, et midagi pole. Vill sillad on üks põhjus, üks paljudest põhjustest on see, et tõepoolest Lääne demokraatias ka ajakirjandus on arenenud märksa stabiilsemates olud võib-olla, ja selle tõttu näiteks seal on olemas ajakirjanike sisemised au ja, ja, ja muud koodeksid, meil on küll paberi peal olemas Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks, kuid kui palju seda nüüd järgitakse, on iseküsimus ja, ja kes on suuteline isegi selle järgimist kontrollima, kuna meil ei ole ühtegi sellist organit, mis oleks aktsepteeritud kogu ühiskonnas sellise otsuse langetaja, noh, nii et tegelikult me ei saagi siin nõuda rohkemat sellelt ajakirjanduselt, missugune ta praegu on niisuguseks, nagu see ärimaailm või see turukond, keskkond, turukeskkond on teda teda mõjutanud, aga võib-olla tuleks seki sellest niisuguse üldise jutu juurest nüüd natukene rohkem ka tänasesse laeva. Ehkki ma saan aru, et see, mida me nüüd ütleme, ei meeldi kindlasti väga paljudele ja ja, ja ma arvan, et üks ajakirjas rannikuülesandeid ikkagi, kui ta ennast vaba ajakirjanikuks on, siis püüda siiski jääda lõpuni aluseks siis enda vastu ja ehkki ehkki järgmine, keda mida tahes, et seda peab siiski suutma välja öelda seda, mida ta tegelikult mõtleb. Ja ma arvan, et me peame siiski täna seda välja ütlema, et, et see, mis on Eestis viimastel nädalatel seoses presidendivalimistega käivitunud meenutab nii palju kõiki neid eelmisi valimiste eelsed kampaaniad on ikkagi mingil määral nagu ületanud teatava niisuguse talutavuse piiri. Mis sa arvad, peetelnud tõeliselt jälgiks kasutada seda sõna? Igalühel võib-olla oma oma suhtumine praegusesse vabariigi presidenti aga sisuliselt on mehest kujunenud juba pool aastat sellise ajujahi objekt, omal ajal oli hundil aasta läbi, oli võimalik jahtida. Tuletame meelde. Tema vaimne seisukord. Ida-Tallinna keskhaigla doktor nurme esituses või tema sohipoeg Peterburis või lossi teod või väidetavad kaastunde avaldamise testi televisiooni toimetajale väidetavalt ei tunne ära, eks ju, peab Helle Meriga segamini ajanud mis kõik on lõppenud hoopis teisiti, nii nagu nad ongi. Ja, ja, ja ma väidan, et nendel, et see asjad ei ole veel lõppenud, et veel on kuu aega aega, kui, kui asi läheb valijameeste koguni 28. augustini, on natuke vähem aega. Ma arvan, et tulevad uued ja uued, ma ei oska öelda, mis asjad need on, mingisugused salavarandused, mida iganes fantaasia ei ole nii arenenud mul ja, ja teiselt poolt käib kasvõi ühe tõsisema nii-öelda pretendendi Toomas Hendrik Ilvese nii-öelda emapoolsed päritolu nii-öelda uurimine ja kogu need rünnakud selles pooles. Nii et need mõlemad on tegelikult üsna jälgid. Ja, ja ma arvan, et et need jätkuvad ja tulevad uued uued uued nii-öelda Gatesil, eks ju. Ja, ja see. Ma ennustan, et tegelikult see vastasseis nüüd 15 aastat hiljem on läinud tegelikult väga teravaks nagu viimase veretilgani võitlus, ja ma arvan, see kulmineerub järgmise aasta märtsivalimiste eel. Et tegelikult noh, ma olen tegelikult on puhkusel ja viimased puhkusepäevad saavad, aga ma tunnistan, et väga raske on puhata kui ümberkaudu, kuigi su kuum suvi käib selline vilgas tegevus. Ja, ja mul on telefon sageli üsna punane nii-öelda, vaatamata puhkuse ajal, kui ma välja ei lülitaks. Nii et see ei ole meeldiv. See ei ole üldse meeldiv, sõltumata sellest, milline on suhtumine ühte või teise persooni. Ja mind. Šokeerib see hüsteeria, mis on nüüd ja kahjuks hüsteeria, milles tõepoolest Eesti Ajakirjandus kaasa kipub lööma. Tähendab, ma ei tahakski. Mulle tundub uskumatu, et me võime siiski et meil endal puudub enesekontroll sel määral, et kui me oleme ajakirjanikud et me siis vastutame selle vaimse keskkonna eest, mis Eestis on ja me ei aja, tähendab me me, me püüame siiski vältida nende halgude loopimist niigi poliitilise kõrgtemperatuuril põlevatesse lõpetesse. Ja tegelikult ma tahaksin öelda, et ma selles olukorras tahaksin süüdistada eesti poliitikuid kes juba kevadel, kui kogu see masinavärk käima käima läks läksid teadlikult selle peale välja, et hakkasid tulevast Eesti presidenti nii-öelda küpsetama end endi hulgast. Nagu oleks Eestis vähe väärikaid inimesi, kes ei ole seotud otseselt mingi erakonnaga, mis ei tähenda, et meil poliitilised sümpaatiad oleksid antipaatiad. Ta valiti kohe algusest peale Tseedeesoni kunstlik tee. Ja see egoism väljendub selles, et meil on põhiseaduslik õigus, meil on põhiseaduslik kohustus riigikogus ära valida, haarati, vaat sa ütlesid dogmaatilised kramplikult sellest kinni ja nagu buldogi lõuad lõid kinni ja seejuures pandi mängu omaenda poliitikud, teadsid, et need erakondade vastasseisud on niikuinii suured ja et kohe tulevad riigikogu valimised ja mäng käib ju selle peale keda nad lollitavad. Me ju nägime kõike seda läbi, et see selle peale läheb. Aga selle vältimiseks oleks nad pidanud ise näitama üles riiklikku tarkust, et kui tahetakse sellest vastasseisudest natukenegi välja saada, siis ei saa seda välja nõndanimetatud nõndanimetatud, ma ütlen tõesti nõndanimetatud riigikogule ümarlaua-ga seoses, mis ju tegelikult lõppkokkuvõttes kujunes tegemiseks, vaat see ärategemine, ärapanemine, see on niivõrd tapaks muutunud Eestis, mis nüüd tuleb välja ka seoses sellega ma tõepoolest imesta. Peeter kui veel tuleb üks mõni artikkel, et et Rüütel ahju või midagi taolist, see on sealsamas. See ärapanija nii ärapanija nii-öelda kivipallur Peeter Oja nii-öelda sündroom Aga aga mida ma tahan, ma tahan öelda, et Eesti poliitikute peale siis et see, et nad ütlevad, et meil on põhiseaduslik kohustus ja et, et et see valijate meeste kodu ei ole nüüd tänagi oli üks haritlaste suunati ka sellele, see mitu-mitu aastat, me räägime 10 aastat vähemalt, räägime sellest, et ja kõik lubavad, tuleb president valitakse siis otse ja rahva poolt. Presidendi volitusi minimeeritud tal ei ole ju, tegelikult on ainult sümboolne kuju, ta on arvamusliider poeg, räägime seda, ühelt poolt öeldakse presidendi tähendab Eestis mitte midagi. Aga teiselt poolt missugune, missugune tohutu mingisugune võitlus areneb siin selle ümber, eks ta ikka tähendab. Küll aga, aga. Viimne võitlus käib tegelikult muidugi käib valijate häälte pärast. Aga ma tahtsin just seoses selle presidendi või Arnold Rüütli ründamisega just välja tuua selle, et et ega siis ju tegelikult need probleemid, mida nüüd afiseeritakse ajakirjanduses, tema tervise ja vaimse olekuga ja nii edasi. No lähenemine. Esiteks muide see ei ole midagi selles mõttes uudist rääkima sellest arvestades tema vanust edasi, aga, aga ega need ei olnud ju tegelikult põhjuselt põhjuseks sellele, miks käivitati kuskil talvel see tema vastane, õieti eelmisel sügisel see tema vastane kampaania küsimus ei olnud ju tollal mitte tema vaimsetes võimetes, vaid temas, kui teatava poliitilise jõujuhi või esindaja rollis sellepärast lülitati. Ei maksa nüüd ka ajakirjandusel selles mõttes teha silmakirjad seda öelda, et nad on algusest peale nagu Arnold Rüütli isikuomaduste pärast, mida nad teda ebasobivaks teda ikkagi algselt peeti ebasobivaks just sellepärast, mis nüüd on kvalifitseerunud selles Rahvaliidu ja Keskerakonna lepingus ehk poliitilise jõu nii-öelda esindaja rollis ja sellepärast on teda tahetud ikkagi nagu välja lülitada sellest presidendi valimise protsessis, mitte mitte mingitel muudel põhjustel, need, need on kõik ettekäänded, mis nüüd hiljem on tulnud, see on lihtsalt vahend millegi muu saavutamiseks. Aga selles mõttes on küll käimas tõesti viimne võitlus, sest mulle tundub, et jah, et Eesti on nüüd suubunud sellesse faasi, kus tõepoolest hakatakse nagu kaaluma ühiskonnas. Ma ei nimetaks seda vasak parempoolseks, aga teatava ühe ühe nii-öelda maailmavaate ja teise maailma eelistust rahva hulgas, sest Res Publica võimuletulekuga neli aastat või kolm aastat tagasi ju ju tegelikult jõudis nii-öelda see parempoolne poolne hapoteoosini, eks Nad saavutasid täieliku võidu sellepärast et nad praktiliselt ju võitsid ju ka keskerakonda. Meelde, et selle krediidijutt, ma vabandan, et tegelikult Res Publical väga suur esindatus riigikogus, aga tegelikult nende krediit on ammuilma, eks ju. Ja selles mõttes võib öelda, et ka riigikogu praeguses koosseisus, eriti, mis puudutab Res Publicat, eks ju, ei vasta sellele reaalsusele palju vähem kui valijameeste kogu, eks, mis on tunduvalt hiljem. Ja see, sellest me oleme ka siin, karjuvad räägivad, aga ma tahan juhtida tähelepanu, et seoses nii-öelda Res Publica tõusu ja langusega on tekkinud ju valijaskonnas elektroraadis 30 protsendi umbes valijate positsiooni suhtes ebamäärasus käib võitlus 30 protsendi valijate potentsiaalsete valijate häälte pärast, kummale poole nad nüüd langevad, kas nad lähevad rohkem nii-öelda selle traditsiooni kandilise parempoolse või liberaalse maailmavaate poole või, või lähevad nad rohkem sellise sotsiaalset kapitalismi jutlustama Keskerakonna poole, kes koos rahvaliiduga on nimetatud küll vasakpoolsetega? Ma paneksin selle küll suurtesse jutumärkidesse, sest ka nende koostööleping minu meelest ei sisalda kõigi oluliselt oluliselt vasakpoolseid meetmeid, ta jääb ikkagi täiesti poolele teele ja, ja ei ole iseenesest mingisugune mingisugune niisugune tohutu muudatus Eesti ühiskonnas, nagu seda on üritatud näidata. Et tegelikult on ju praegu võitlus käib presidendi koha pärast. Või käib tõesti võitlus järgmise aasta valimiste 30 protsendi häälte pärast. Ja muidugi noh, loomulikult kõik seda, seda on nii palju ka siin räägitud on rääkinud, et jutt on, ikka, tuleb vaadata märtsi kontekstist tuleva aasta märtsi kontekstis ja ja, ja, ja politoloog hiljutist Tõnis Saarts rääkis Postimehes sotsialistide sotside nii-öelda sellisest üsna raskesti dilemmasid, eks ju. Et kuhupoole nad siis lähevad siis tegelikult see ühtepidi paljud need momendid, mida mida praegu selles kaksik nii-öelda Keskerakonna ja Rahvaliidu lepingus on, peaksid neile väga hästi sobima. Aga samas ei sobi jälle Edgar Savisaare isik. Ja et kuhu poole siis heita ja kuidas valija siis otsustab, nii et nad on suhteliselt piinlikus olukorras, nagu selles kogu sellel Nii et tegelikult maastikul valijaskonnas on isegi veel suurem see vaakum, ütleme selles, kelle poole kalduda ja, ja sellepärast see võitlus käiakse nüüd kevadiste valimiste läbi. Esimene esimene nii-öelda kaitseliin või ründeliin on ju praegu presidendi valida. Jah, aga kuna need valikud on üsna rasked, siis, et toimida nii-öelda sellele mitte otsustanud seltskonnale suhteliselt suurele peab, aga nii nagu labidaga lööma tähendab väga selliseid lihtsaid lahendusi, aga elustatavast lihtsalt lahendusi ei ole. Aga nüüd ootan huviga, milliste loosungitega üks või teine erakond minu teada juba reklaamibüroodes mõeldakse nende loosungite peale ja ja kuidas üks või teine erakond välja tuleb ja milliste skandaal pallidega, need peavad olema väga sellised lihtsad ja, ja. Löö vastale mõjuvad ja räigelt. Ja vastane maha, sina jääd ellu, seal kõige parem džungliseadused. Selles ütleme praeguses suhteliselt süsteeris õhustikus muidugi valas veel rohkem õli tulle kahtlemata see Keskerakonna rahvaliidulepingu selline retooriline ülesehitus, ta nagu nad oli. Ja eriti selle viimane punkt, mis nüüd, mis otseselt nagu on suunatud istuvad praegu vabariigi presidendi poole ja. Sa mõtled seda kõrvalraja ja ma arvan ka see sõna üle kantud. Tähendus ei, tahtsingi tõeliselt tõlgendusi, tõlgendus on siis see, et see leping toimib neis tingimustes, kui tõepoolest Arnold Rüütel osutub valituks valijameeste kogus presidendiks ja, ja, ja selleks, et osutuks valituks Keskerakond ja Rahvaliit siis liidavad oma jõud tema. Et see, millised vaated ühiskonnale, ühiskonna, ühte liitmisele, kõigele sellele, et mina näen seda mingi pangagarantiina asju ja. Retooriline möödalask seal muidugi nüüd oli, tähendab, et sõna mõtlesid, aga ma arvan, et see on, mina sain niimoodi ja. Teiselt poolt, mulle tuleb sellega seoses meelde 95. aasta. Toonase president siis Lennart Meri tagasi valimiskampaania, siis ma olin ise veel aktiivses poliitikas õigupoolest ei lahkunud juba. Aga minu abikaasa oli seal ja, ja seetõttu ma käisin kaasas ja mida ma nägin, nägin muidugi seda, et tegelikult Lennart Meri kompis väga aktiivselt just nimelt seda pinda ja, ja suhtles ka toonast opositsioonierakondadega, siis. Kes seal olidki, tähendab niiet Ma ei tea nüüd, mil määral praegu istuv president selle, seda, seda teed. Ma siiski tahaks loota, et ta kuulaks maad või suhtleks ka nendega, et hoiaks nagu uksed ka nende pool lahti, et näiteks, et et ta on valmis ka nendega läbi rääkima, et ta ei ole ainult seotud selle kahe. Ma arvan, see on jälle selline ajakirjanduses, olen temaga suhelnud viimasel ajal ka pika intervjuu Saaremaal ja noh, need jutud, et nii-öelda mees ei suuda nii-öelda rääkida, segab, ajab soga see ei vasta tõele, ma räägin isiklike kogemuste põhjal asi, tema lähenemine on märksa laiem, kui ma ei tea, kuidas ta reaalselt, kas ta praegu realiseerib seda, sest noh, ajujahitingimustes permanentses ajujahitingimustes on väga raske väga raske nii-öelda head nägu teha, aga jah, loomulikult peaks olema. No ega Arnold Rüütli väljenduslaad ei ole ju mitte kellelegi üllatusena. Me teame, kuidas ta, kuidas ta räägib jaa, jaa, jaa, seda mõtet peab sealt välja tooma ja nagu ma olen ka kusagile on öeldud, et see viitab lihtsalt tema niisugusele. Noh inimesel on niisugune käitumisskulptuur. Arnold Rüütel ei taha kunagi midagi otse öelda, eks ju. Ja sellepärast ja mähib nagu oma selle vastuse sellesse noh, ütleme kõrvallausetesse, ma ei tea, kas see on hea või halb riigijuhi puhul või üldiselt ma arvan, see on pigem hea, kui riigijuhid väga otse ei väljenda. Aga ma tahtsin tulla tagasi selle keskerakonna rahvaliidulepingu juurde, mis jah, minu jaoks oli ka natukene noh, esiteks nagu ma ütlesin, ma ei näe seal väga selgelt vasakpoolsest, et seal mingi niisugune vahepealne, kohati populistlik lähenemine ja seal on tõesti selliseid nõrku punkte sees, mis võimaldavad seda lepingut väga rünnata. No näiteks välispoliitika osa. Miks oli vaja sinna niisugusi formule veeringut sisse panna, mis annab nüüd nii-öelda poliitiliste konkurentide võimaluse süüdistada Eesti välispoliitiliselt liinilt lahkumises või, või ma ei tea, too vastases niisuguses Nato-vastasuses, ma ei tea, miks seda oli vaja sellel kiirustamise ja teine asi näiteks niisuguseid täiesti populistlikud ja üldse mitte sellisesse koostööleppesse sobivad teemad nagu Estonia ülestõstmine, no kas see on nüüd siis, millest peaks need praegu kaks suurt erakonda presidendivalimiste eel kokku leppima ja ma arvan, et selleks on meil olemas komisjonid, mis töötavad ja mis otsustavad, mis edasi saab. Et selleks on vaja poliitilist tahet, et laeva üles tõsta. Et siin on palju selliseid küsimusi, mis ei oleks tohtinud seal lepingus sees olla, mis muudavad selle lepingu tõesti väga rünnatavaks. Ma arvan, et kui vaadata seda lähemalt, kui näeks Paraku, mul ei ole seda infi, ma arvan, et see on kiirustamise jäljed torkavad silma ja, ja võib-olla ei ole liiga tõsiselt ka juriidiliselt võib-olla. Natuke imelik küll, nii-öelda ja kui vaadata seda, aga eelkõige ma rõhutan, tõenäoliselt on tegemist kiirustamise jäljed paistavad. Kui küsitakse, et mis on siis astmeline tulumaks, mida pakutakse, siis üks erakonna liider ütleb, et noh, tema üldse ei tea sellest midagi ja teine ütleb, noh me siis selle ütleme teile, missugune see saab olema. Ma arvan, et see astmeline tulumaks kui niisamuti proportsionaalne tulumaks iseenesest ei maksa midagi, küsimus on selles, milline on selle niisugune maailmavaateline suund, eks ju, kas see on suunatud nii-öelda selle varandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks, on see suunatud mingisuguse solidaarsuse tekitamisele ühiskonnas või, või mis see on ja see sõltub juba nendest astmetest nendest piiridest, mis seal seatakse, ei ole mõtet rääkida lihtsalt astmelisest või proportsionaalsest tulumaksust, kui, kui seda ei mõtestada lahti majanduskategooriat. Aga mina ei näe Lepingus küll midagi, et täiskäigul tagasi No ma veel kord ütlen, ma ei näe seal üldse midagi selliste kõige vähem vasakpoolset niisukest noh, revolutsiooni või pööret, ma ei tea, miks see oli lihtsalt jälle ette kääne. Kuna kuna noh, oli vaja rünnata, siis rünnata. Mina tahaksin öelda, et selle järelejäänud aja jooksul, mis meil on jäänud presidendivalimisi, oli ükskõik, siis riigikogus või valijatekogus peaks siis ka ajakirjandus, orienteerimine, mina ajakirjanikuna orientiiriks on ikkagi selle peale, et ma ei Määrits või suruks ühte kandidaati ühtedele elanikkonna kihtide peale teiste arvelt vaid püüaksin vahendada neid motiive, miks üks tahab hääletada ühelt poolt miks üksteiselt poolt, nii et ma tahaksin öelda, et ei saa ajakirjanik öelda, et rahvas on valinud juba selle või rahvas on valinud või tolle tuleks just nimelt vaata kõik see taust, miks ühed kalduvad ühte valima, teised teist valima? See on. Kõige lõpuks me ei tea, kes kelle poolt hääletab, sest valimine on salajane nii Riigikogus kui valijameeste kogus. Ja tegelikult ei ole ju kandidaate veel üles seatud, tahaksin veel kord juriidiliselt täpsustada, ei ole ühtegi kandidaati üles seatud, praegu ei, riigikogus, rääkimata valijameeste kogust, nii et ma arvan, et ootame nädalakese ära, siis näeme, missugune on see tegelik lõplik seis ja kes esitavad kedagi kandidaatideks, ka see on väga huvitav teada. Ma arvan, et me sellega võime täna lõpetada ja soovime siis kõigile homme päikeselist päeva taassünnipäeva või oli see taasiseseisvumispäev, või oli see Eesti vabariik taastamise päev, igal pühapäev või igaüks vastavalt oma tõekspidamistele seda nimetab, aga ma loodan, et see on kõigile kena päev ja ja siiski mõeldakse selle peale, kas me sellist Eestit tegelikult tahtsime. Kui me seda ei tahtnud, siis on meie enda süü ka veidi selles, et nii on läinud. Aitäh Beethovenit Rein Veidemann. Mattumad.