Tänases saates ajame pisut juttu Jaan koha ja Valter Ojakäruga, kelle algupärased teosed kõlavad eeloleval üldlaulupeol puhkpilliorkestrite esituses. Jaan koha me tunneme kõigepealt sümfoonilise muusika loojana oma järeleandliku südame tõttu on tal tulnud ka kirjutada mõned lood pasunapoistele. Ja nüüd siis kuulamegi, mida räägib Jaan koha oma pidupäeva avamängust, mille ta kirjutas 3000 mehelisele koondpuhkpilliorkestrile. Ma kõigepealt võtaks natuke tagasi. Ega siin järeleandliku südamega midagi ei ole tehtud. See, mis tehtud, on ikka tõsise ettevõtmisena. Ja Nad on pakkunud niisugust meeldivat, loomingulist pinget ja ma ütleks ka loomingulist vaheldust, sest et siiski puhkpilliorkestrile või üldse puhkpillimuusikat kirjutada märksa teistmoodi mõtteviisiga tuleb seda teha kui sümfooniaorkestri muusikat. Seoses sellega, et eesti muusikas nagu vähe olnud avamänge puhkpilliorkestritele just ma mõtlen nihukesi pidulikke on muidugi tuntud klassikalised lood, mida pidevalt on mängitud eesti oma autorite omad. Ma mõtlen siin kalevit ja Lindat ja teisi lugusid aga värskemat loomingut selles žanris nagu ei olnud ja siis tuli niisugune mõte, et võib-olla peaks proovima ja siis saigi seda asja hakata tegema. Ma kohe tahaks juurde lisada, et ega ta nüüd alguses küll ei olnud mõeldud 3000 mehele. Ja see, et ta nüüd saab esitatud 3000 mehe poolt eks ole mullegi väga põnev sündmus, mida me ise ka väga suure huviga ootan. Nii võib-olla siis Valter Ojakäärust, Valter Oja käru tunneme juba aastaid kui vabariigi džässmuusika, eestvedajat ja heliloojad aga ka kui elupõlist puhkpillimuusikut. Tema klarneti saksofoni hääl on jäädvustatud paljudele helilintidele. Seekord aga kirjutas Valter Ojakäär oma mõnusa pilliloo laulupeo koondorkestrile, arvestades kõigiti massiorkestrite mängutaset. Kuulame, mida ütleb Voyager ise oma mõnusa pilliloo kohta Wabariigi puhkpillimeestele. Noh, ma võtan ka natuke tagasi kõigepealt seda, et ma olen ise mänginud puhkpilliorkestris neljakümnendatel aastatel üsna palju Pärnu töölismuusikaorkestris, siis olin õige roheline alles algaja mängija, hiljem Tallinna elektrijaam oma puhkpilliorkestris, kuigi ma kogu aeg paralleelselt mängisin tantsuorkestrites ja heades tantsuorkestrites. Ka puhkpilliorkestris mängimine oli väga huvitav ja ma ei kahetse seda sugugi, et ma seda teinud olen. Ja mida ma praegu kahetsen, on muidugi see, et nii vähe on kirjutatud puhkpilliorkestrile seon muidugi patuasi 10 aasta kohta jälle tulla kord tagasi ja ega siis võib-olla see vili ei ole ka nii küps kui pidevalt töötada. Näiteks kui ma olin vabariigi puhkpilliorkestrijuhtide koondorkestri kontserdil ja kuulsin Rein Bloomi lugusid, siis peab ütlema, et seal kohe on näha, et praktika, suured teadmised panevad selle orkestri hästi kõlama. Üldiselt Bloomi lood olid omal ajal mängida väga head, mugavad kõlavad ja praegu kõlavad ka väga hästi, nii et see oleks nii sissejuhatavas, nii minule enda kohta ja ka teistele kolleegidele, kes vahetevahel puhkpilliorkestri töömaadele ekskursioone teevad, me peaks seda muidugi tihedamini tegema. Nüüd konkreetselt selle pala kohta, see on pisipala miniatuur, seal õieti mingeid erilisi ülesandeid seatud ei ole, võib-olla kõige rohkem see, et oleks kerge mängida ja mugav ja noh, nii nagu pealkirigi ütleb, mõnus mängida ja kus ka hästi noored mängijad, võib-olla saaks jalad kergemini maha ja tulevikus kui niisuguseid asju veel teha, siis võib-olla peaks otsima veelgi huvitavamat muusikalist materjali, mitte siis raskemaks ajada tehniliselt aga lihtsalt, et ta oleks huvitav. See on väga raske ülesanne ja ma ei usu, et ma praegu olen sellega nii 100 protsenti pihta saanud, aga see on nii-ütelda esimene katse ja proovida tuleks edaspidigi. Muidugi, see on tuline õigus, eks meie vabariigi heliloojad pole pillimeeste ees päris tõsiselt võlglased üldse. Puhkpilli uue muusika kirjutamine ja kahjuks on kuidagi nagu sööti jäänud ja seda ilmselt tuleb parandata, tuleb leida häid ideid, hakkaksid meie heliloojad suuremat tähelepanu pöörama. Teinekord need töö resultaadid on endalegi niivõrd üllatavad, et paneb heas mõttes kohe imestunud, näen nihukesed, toredad võimalused siin ja tahakski minu pala puhud pillimeestele soovida head hindu, head jaksu ja head intonatsiooni. Loo väljamängimiseks. Ma lisaks natuke juurde siia seda, kui me heliloojate liidus austasime Rein ruumi tema auväärse juubeli puhul, siis ploom ütles kolleegidele seda, et puhkpillimuusikat tuleks žanriliselt laiendada ja seoses sellega mulle meenub just märtsikuus üks puhkpilliorkestri kontsert, mida ma kuulsin Prahas seal kolmele trompeti oli üks huvitav intermetsa sisel neljale flöödi-le, seal oli klarneti soolo ühesõnaga kõik võimalused, et kasutatud selleks, et tõesti pakkuda väga mitmekesist ja huvitavat puhkpillimuusikat. Muidugi, orkestri tase oli tugev, aga minu arust need on mõlemad omavahel väga tihedas seoses ühest küljest looming ja teisest küljest orkestrit. Tase nii nagu omal ajal ütles seltsimees auster, kui ta tuli Tšehhoslovakkiast tagasi, ütlesin, et mina ei pidanud sellest puhkpillimuusikast mitte midagi senini, aga kui ma kuulsin Tšehhi orkestrit, kui ilusti võib puhkpillimuusikat mängida siis Austria ütles, et mina muutsin oma noaga praktilistes tegudes. Kas ta on juba muutnud enda arvamust, kas ta on kirjutanud? Ütelda Austria ei ole kirjutanud, vaid me oleme ise austriteoseid palunud ploomil seada. Austria puhkpilliloomingust leiab kajastamist aga tema enda originaallooming kahjuks mitte. Seni peab ütlema, et viimase aja looming valgub juba tantsude poole ja hakkab niisugune eredus just seda, mida pillimehed tahavad. See on juba tore on näha, et nakatuvad inimesed ka puhkpillimuusika tegemisest. Ja nende kahe eesti helilooja kõrval tuleks nimetada Hans Hindperenime, kes viimasel ajal puhkpillimuusikale on väga palju kirjutanud väga värvikalt ja, ja huvitavalt. Laulupeo kava oli juba varem kinnitatud, kui Hindpere lood nii-öelda päevavalgust nägi laulupeo repertuaari paari hakatakse ju kinnitama juba kuni paar aastat enne laulupidu selle tõttu sellest laulupeost Hindpere looming jäi välja. Aga koolinoorte laulupeole saame juba ilmselt ning pere uut heliloomingut kinnitada. Muide, ma tahaksin veel tsiteerida Rein Bloomi mulje, jäi väga toredalt meelde tema üks mõtteavaldus, väga paljud meie puhkpilliorkestrid kasutavad ju veel sajandi alguse repertuaari, see muusika on ju ka õieti juba ajast ja arust nii nagu need Luigega vaibad ja võib olla üks põhjus, mistõttu noored on puhkpillimuusikast nagu eemale jäänud ongi see, et pole suudetud puhkpillimuusikasse tuua seda meie tänapäeva olustikku täiel määral. Puhkpillimuusika on ju alati olustiku muusika, ta kõlab väljakutel igal pool paraadidel ja miks siis mitte puhkpillimuusikas seda kajastada, mis tegelikult olustikus eksisteerib. See vanamuusika on välja arenenud teatud kindlate traditsionaalsete orkestripäraste pillipäraste võtetega ja tihtipeale, nagu see uuema sissetoomine ongi mõtlemist vajav töö. Sa pead leidma nüüd mingisuguse kompromissi selle tehnilise baasi ja uue muusika vahel, aga minu arust seda siiski vist ei ole päris põhjus karta ja kui ikka hea ergas lugu on ükskõik, kas ta on siis tantsulise karakteriga või mingisuguse teistmoodi karakteriga, kui ikkagi leiad neile, mida need mängida on, veel tulevad järgi, ma ütlen, jaan sinu pidupäeva avamängu kohta alguslugu leidis suurt vastuseisu rohkem selle tõttu, et looming oli uus varem tundmatu, aga järjest, kui meestel hakkas lugu tuttavamaks saama, kadus vastuseis ära ja nüüd võib öelda, et see on täielikult kadunud. Oli kartus ka selles, et see on ainult laulupeo lugu, kelda väikesed koosseisu ei ole võimelised mängima, aga siin väike, 15 meheline Riisipere puhkpilliorkester mängis selle loo täiesti keskpärase kunstilise tasemega ära midagi eriti ette ei olnud heita. Nii et on vaja. Uuega kohaneda muide puhkpilliorkestrantide, nii lohutuseks võib ütelda, et uue kartus ei ole mitte ainult neil, vaid mul on selgesti meeles 25 aastat tagasi või rohkem on sellest möödas, kui Eesti Raadio sümfooniaorkester mängis Šostakovitši kaheksandat sümfooniat. Pooled orkestri mängijad ütlesid, et see muusika ei kõlba mitte kuskile, see pole kellelegi muusikat ja täpselt sama on on igal pool. Siiski ma nende ühte niisugust toredat moment selle asja juurde, tore, et, et mehed on selline ikka pikkumaks võtnud, see on harjunud. Ja see tekitab nii omale ka niisugust loomingulist hindu. Alati on see asi ikkagi nii, et ei tea, kuidas ja mis masin kas tuleb välja või ei tule välja ja noh, probleem on tuhandeid ja kui siis asi ükskord välja tuleb ja kui sa hiljem tajuda, et siiski ka pillimehed ise tunnevad musitseerimis rõõmu ka see on minu arust kõige suurem Rõõm ka autorilevilt. Loodan, et me teeme nii dirigendid kui pillimehed kõik meist oleneva, et lood oleks tihti ettekandes ka peale laulu pidu. Loodame, et järgmiseks laulupeoks on nendelt meestelt rohkem palu ja ka paljudelt teistelt, nii et täname ette ja tunneme suurt rõõmu tulevase loomingu eest. Aitäh.