Kaja tere, mina olen Kersti Inno, algab helikaja, mis seekord on pühendatud 15.-le rahvusvahelisele nüüdismuusika festivalile afekt. Nädala jooksul sai erinevates kontserdipaikades kuulata nüüdismuusikaansambleid ja soliste, kes esitasid eesti heliloojate ja maailmasid. Po kuuluvate nüüdisheliloojate loomingut tegemist on jätkuga tart 14 aastat toimunud Eesti heliloojate festivalile. Viimastel aastatel Tallinnasse laienenud ja rahvusvahelisi kollektiive kaasanud festival sai muutustest tulenevalt uue nime nimest ja festivali ideest, rääkis festivali kunstiline juht Monika Mattiisen. Deltas. Ja kui me räägime festivali uuest nimest, affekt, siis selle sõna tabama erinevad tähendusväljad. Korraldasime muide nimekonkurss ja selle võitis muusikateadlane, praegune sirbi muusikatoimetaja Maria Mölder. Ja seda nime siis sai ka testitud rahvusvaheliselt, et teada saada, kuidas mõjub nüüdismuusikafestivalide korraldajate ja erinevate esitajate kõrvu osa rahvusvaheliselt. Tuli kommentaar, et see sõna rahvusvaheline ja hea kõlaga ja see kõik on tegelikult festivali puhul väga oluline. Aga natuke peaks võib-olla avamakas sõna ja tähendust. Et kõige esimene, mis inimesele sellega seostub, on psühholoogiast pärit meeleline seisund, kus affekt on siis seotud segaduse ideega. Aga seda ja ei saa nagu otseselt festivali kontekstiga seostada. Võiks mõista ja uurida hoopis filosoofide seletust. Selle sõna- ja seisundi tagamaid avades leiame, et tegelikult afekt asetab rõhu just kehalisele ja tunnetuslikule kogemusele kus emotsionaalse skaala kõik erinevad tunded on seotud otseses ühenduses muusikaga. Tegelikult ju. Minu jaoks on oluline just see seisukohta, sest seal eristatakse afekti tavalisest nii-öelda saatja tunnetesta. Niisiis kunstniku loodud objekte nimetatakse Aegruumilisteks üksusteks, see tähendab iseseisvate kunstiteoste taju välja üksusteks. Festivali idee on tuua eesti nüüdismuusika heliloojaid repreidid rahvusvahelisse konteksti. Et meie heliloojate teosed oleksid maailma nüüdismuusikaansamblite repertuaaris ja kõrvutada nende loomingut praegu nüüdismuusikas tegutsevate heliloojate põlvkondade omaga. Ja me tahame hoida kätt Ta pulsil Lääne-Euroopas toimuvaga. Ja see on ju läbi aastate päris selge, et eesti muusika nüüdismuusika on vägagi konkureerimis võimeline selles Lääne-Euroopa nüüdismuusika kontekstis ja konkreetselt selle festivaliga Me toomegi selle konteksti koju kätte. Tänavu oli festivali läbiv teema visuaali ja muusika multimeediaalseid võide traalsed elemente kasutati mitmel kontserdil. Kaasatud oli nii visuaalkunstnikke kui ka lavastajaid. Et anda tagasisidet festivalist. Klassikaraadiokuulajatele palusin vestlusringi muusikateadlased saale kareda ja saale, kontsapi ning kunstniku Raul Kelleri, kes tegeleb ka heliinstallatsioonidega. Festival ise leidis aset 19 kuni 26 oktoober Tallinnas ja Tartus. Sündmusi ja muusikat jagus siin nädalasse palju, aga alustuseks küsiksin, et mis mulje jäi festivalist tervikuna ja, ja mil määral need kunstilised eesmärgid teostusid? Mis puudutab Euroopa nüüdismuusika konteksti ja eesti muusika kõrutamist siis oli tõesti see taotlus hästi esil, nimelt Saksa ja Austria kultuuriruumis tegutsevad tugevad heliloojad Georg Friedrich Haas, Simon Stein, Andersen, Ennop The Beat furrer. Ja Saksamaal tegutseb Oksana Ameltšuk esindasid, et kindlasti teatud olulisi suundumusi saksa ja austria nüüdismuusikast. Ning kui me vaatame, siis, kes olid eesti heliloojatest esindatud pea helilooja Toivo Tulev siis kuulsime Liisa Hirschi, Elis vesiku, Elo Masingu, Christian kõrveri, Lauri Jõelehe uudisteoseid ja Helena Tulve, nii et seitse Eesti heliloojat esindatud. Kui nüüd nagu tervikfestivali vaadata, siis tundus, et see ütleme, Saksa-Austria kultuuriruumi esindatus heliloojate näol ja nendega teost ulatus oli võib-olla nagu esiplaanil, aga ütleme, et see kõrvutus oli väga inspireeriv ja eesti muusika tõusis selles kontekstis oma ja niisuguste eripäradega väga hästi esile. Mis puudutab nüüd festivali alapealkirja visuaal ja muusika, siis siin ma oleksin natukene kriitiline selles mõttes, et esiteks ütleme, viimased 15 aastat on saksa kultuuriruumis seda teemat kohutavalt üle ekspluateeritud. Festival viin, modern, ütleme üks kümmekond aastat tagasi sõitsin täiesti nagu ummikusse selle teema üle paisutamisega. Ja põhimõtteliselt noh, kui me vaatame üks Eesti konteksti, siis Pealkiri Heli ja keel on tõesti nagu originaalne, seda sellise nurga alt ei ole tehtud. Aga kui me võtame teema visuaal ja muusika, siis võiks vähemalt mõelda natukene nagu fantaasiaks ka maa pealkirja sellesama asja väljendamiseks. Ja kui me räägime nüüd ka sellest, kui palju me nägime siis visuaali ja muusikat või kas seal tekkis mingeid huvitavaid energiaid, siis ma pean ütlema, et ma külastasin seitset kontsert tee Tallinna kontsertidele, lisaks aasi Athist Tartus ja Tallinna kontserdist, viimane mur külastamata. Sõnaga selles kontekstis ma nägin ainult et sinus teen Anderseni klaveri Kont sert videomaterjaliga nagu õigustas seda pealkirja loomulikult kui me mõtleme Steel Andersoni helikeele peale, siis see teema või see visuaalsus muusikas on seal loomulikult ka esil. Aga et niux, üldkontseptsioonina, see visuaal ja muusika jäi minu jaoks nõrgaks igal juhul. Ma olen nõus saale kareda, aga mis ta räägib eesti muusika kontekstualiseerimisest ja samas ka just selle visuaali ja muusika kui festivali teema mõnetisest nõrkusest, ka minule jäi tunne, et visuaali ja muusikat ei ole sellel festivalil kuidagi uutmoodi omavahel suhestatud, mina jõudsin ka festivali viimasele kontserdile, mis oli küberkaala, kus esinesid siis Tallinna muusikakeskkooli õpilased ning millele Timo Steiner ja Monika Mattiisen olid siis juurde loonud ka sellise visuaalkujunduse mis aga sellisena esitatava muusikaga kuidagi ei suhestunud. Noh, võib-olla ta lisas mingisuguse välise efekti või teatava huvitavuse. Ja üldiselt festival tervikuna, kui nüüd ei jäta veel välja see alapealkiri ja et ta peaks olema kuidagi ühendatud selle teema kaudu ja mõelda, et ta võiks olla lihtsalt kui terviklikke nüüdismuusika festival. Ka selles osas mulle tundus, et asi on mõnevõrra ebaühtlane. Et festivali programmi oli lisatud ka selliseid üritusi, mis võib-olla sinna väga otseselt kuuluma ei oleks pidanud sellised üritused, mis toimuksid niikuinii aga et kuna nad sattusid toimuma just oktoobrikuus ja siis nad automaatselt kaasatega afektiprogrammi Mina pean tunnistama, et nägin ainult kolme kontserti, need kontserdid, kus ma käisin tegelikult visuaal oli ainukesena siis esimesel kontserdil, mis oli siis solistide kontsert, oli ta, see visuaal, oli põhimõtteliselt see keskkond siis kunstimuuseumi viienda korruse, Neeme külma, Krista Möldri ja siis Taavi Talve näituse sellesse oli siis kaotuse kontsert ja tegelikult Camphorm viin, mis oli Estonias kammersaalis, seal oli siis selle Oksana ametšuki teos, siis oli kahe sellise video fraktsiooniga ja kolmas kontsert, mis ma nägin, oli ja see on nüüd tõesti visuaalsus, väljendas ainult mingites piltides, mis rippusid seinal, aga see oli kunstinäitus, mis seal oli tegelikult igapäevaselt ja tegelikult ühed ja seal siis ja, ja oli näha, kuna väljas oli veel natukene sellist hämarat valgust, siis mõned vitro olid siis nagu kumas läbi seinalt, et tegelikult ma rohkem nagu ei oskagi selle sellise visuaalse koha pealt nagu öelda, et ma, ma lihtsalt ei kogenud näiteks ERSO kontserti, mis oli siis klaveriga teos, millele siin just viidati, et mul on väga kahju, et ma seda ei näinud küll kuulsin selle kohta mitu korda ja kuulasin klassikaraadio lehelt, aga jah, visuaal ei olnud, sellepärast ma sain sellest kontseptsioonist aru, aga pool sellest läks minu jaoks kaduma. Selles mõttes minust läks visuaalselt natuke mööda, et see üks kontsert, kus ma nägin neid kahte projektsiooni, siis jah, ütleme, et see on selline klassikaline audiovisuaalne ettekanne või klassikaline multimodaalne, et ega nad seal nagu midagi väga sellist novaatorliku ma ei leidnud. Ma lisaksin siia juurde, et tegelikult Georg Friedrich Haasi loominguga kuulub valgustunnetus valgusrežiim, et seda ei olnud kahjuks kasutatud seal festivalil. Siinkohal peab muidugi lisama, et see on ka suhteliselt nõudlik ja näiteks kui Haasiks kuulsamaid teoseid invein tuli esimest korda valgus režiga viin modernil ettekandele sisse ka täielikult ebaõnnestus, nii et mingis mõttes võib ka mõista, et see on nagu suhteliselt kapriisne. Ahah, siin on ka lihtsamaid kammerteoseid, kus on ka siis valgusele oluline roll. Üks kvartettidest esitatakse pimeduses täielikult, et noh, see eeldab muidugi, et muusikud on selle materjali nii hästi omandanud, et nad suudavad pimedas mängida. Nii et kui võet D festivalile Pealkiri visuaal ja muusika ja kaasati Haas, siis oleks võinud vähemalt üks teos, okei, jah, me muidugi ma siinkohal pean mainima, et Haasi atisel oli nii-öelda siis noh, ma ei nimetaks seda valgus režiiks või, või vastuseks seal eelteates kõlas, et see on nagu osaliselt lavastatud sisuliselt sinna juurde oli siis pandud saksa videokunstniku video, mis noh, absoluutselt mitte millegagi ei üllatanud ega ei lisanud mitte mingit uut dimensiooni Haasi atisele. Nii et noh, selles mõttes ma võtan oma sõnad tagasi, et vähemalt ühe teose puhul oli nagu see taotlus olemas, aga see ei andnud tegelikult midagi, ma tean, et ka Haasi Athis osas on olnud plaan teda ka tõeliselt lavastada, aga no ju siis kas vahendite või muudel põhjustel see ei õnnestunud. Aga nüüd festivali pealkirja juurde tulles, et jah, ma olen nõus, et ta kõlab hästi ja ta on rahvusvaheliselt mõistetav. Aga selles sõnas natukene ka minu jaoks nagu sisuliselt tasandil on üks oht. Et afekt tähendab meeleliigutus tunde, purset, et ta on niisugune nagu sööst emotsionaalne või, või tundesööst ja ta ei kaasa nagu mingisugust niisugust sügavuti minekut või ka kui me mõtleme eesti nüüdismuusika peale, siis suur osa eesti nüüdismuusikast just nimelt Ta on nagu kuskil vastupidises valdkonnas, tegeleb sisekaemusega. Nii et see efekt on nagu üks osa, ütleme loomulikult sellest valdkonnast, millega muusika tegeleb, aga ta on üks väga kitsas osa, et nagu sisuliselt minu jaoks jääb see nimi natukene nagu õhku või, või nagu kitsaks. Just mul tekkis tegelikult sama küsimus, kui ma mõtlen selle festivali nime peale. Mulle tundub, et üldse väga suur osa just nüüdismuusikast pigem tegeleb sellega, et sellisest ütleme toorest emotsiooni sööstust pigem vastu ta eemale ja tekitada mingisugune distants. Ja ma sain tegelikult ka Monika Mattiisen jutust aru. Ta tegelikult ei taha mõelda seda asja, mis esimesena selle sõnaga seostub siis jälle muidugi tekib küsimus, et milleks panna festivalile selline nimi, mis seal esmajoones seostub millegi muuga ja alles seejärel peaksid süüvima filosoofide tekstidesse, kuigi muidugi neid väga hästi ei tunne, aga Spinozal on, mina saan aru põhiliselt kolm afekti, milleks on iha ehk isu, nauding ja siis valu. Minu meelest seal nagu väga sellist suurt erinevust tavakasutusega, noh olukord on seda laiendanud ja seal on mingid kontseptsioonid taga. Aga millest ta räägib, kuidas kunstiline efekt on iseseisev üksus. Ühesõnaga mulle jäi natukene segaseks, aga mulle tundub, et festivali nimi võiks nagu kohe kajastada seda. Millest asi on mingis mõttes festivali nimi, efekt kajastab teatud protsesse ühiskonnas ja kultuurimaailmas pealiskihis, sest tegelikult, kui me vaatame, siis toimub nagu lihtsustamine ütleme, kultuuripoliitikas või ka ütleme muusikamaastikul, mitte nüüd heliloojate poolt. Loomemajandus nagu ei räägigi, aga kogu see niisugune afekti peale üles ehitatud massikultuur, mis teatud niisuguste kanalite kaudu püüab mõjutada tegelikult ka nii-öelda klassikalist muusikat või kõik see survestamine, et loojad peavad, et tootma nii hästi oma asja, et, et sealt tuleb piisavalt raha, siis ma läksin natuke liiga kaugele sellest pealkirjast, aga et see efekt peegeldab minu jaoks natukene seda ohtlikku suunda, mis niikuinii on olemas meie ühiskonnas nagu kultuuripoliitikas ja kuidas, nagu asju püütakse suunata. Ja just nimelt kui eesti nüüdismuusikat vaadata, siis, siis noh, tõesti see palett nagu erinevaid võimalusi, kuidas tegeldakse sisekaemusega Eesti muusika, et see on lihtsalt nagu fenomenaalne, et noh, nagu see poolsin selles pealkirjas efekt nagu üldse ei kajastu. Räägime nüüd festivali peaheliloojatest, pea heliloojaid oli festivalil kaks maailma nüüdismuusika üks tunnustatumaid heliloojaid Georg Friedrich Haas ja eesti helilooja Toivo Tulev. Kui me nüüd räägime. Asi muusikast visuaalist oli juba juttu. Kuidas tundub, kas Eesti publik sai siin festivalil kõlana põhjal aimu Haasi muusikast ERSO kontserdil kõlanud sümfooniaorkestriteos kahtlemata andis sissevaate Sis Haasi loomingulise käekirja. Alustaksin natukene teisest punktist, minu teada Haasi Eestis praktiliselt vist ei ole mängitud, seni kirjutatud on Haasist küll ma ise olen kirjutanud 2001 kuni 2007 praktiliselt iga aasta seoses viinud moderniga, aga see on olnud niisugune erialakirjanduse nišš. Ja nüüd kui Haas tuleb esimest korda Eestisse ja kultuurileht Sirp võtab siis endale tegelikult selle rolli, et esitleda seda heliloojad, siis kui ma tegin sirbi lahti, siis ma pidin südamerabanduse saama. Vabandust. Kas on vaja äärmiselt tundliku helikeelega maailma heliloojat esimesena tutvustada kollasesse ajakirjandusse kalduva Saustis? Ma pean ise ka ütlema, et kuna ma ei jälgi mingisugust kõmuajakirjandus tema Haasik kohta tahab midagi teada, siis ma lähen universaali litsiooni kodulehele ja loen sealt uute teoste kohta. Nii et ma ei olnud tema nagu ekstravagantset elumuutusest midagi kuulnud. Aga see ei puutu üldse tegelikult sellesse festivali. Loomulikult me võime nagu põhjendada, et see, millest seal kirjas on, et noh, et see ei olegi muusikast täitsa millestki muust ja et seal on nagu oma taotus seal taga. Aga Sirp on ikkagi olnud, eks ole, meie intellektuaalse eliidi mõtete kandja ja kui esimest korda seda heliloojat tutvustatakse siis siiamaani vähemalt on ühiskonnas nagu olnud tava, et nagu kõige olulisem sellest heliloojast võiks nagu laiale kultuuriavalikkusele jõuda kohale. Aga see pitser nagu, mis oli sellel intervjuul, noh, ma arvan, et suur osa inimesi peab lehe kinni ja nagu ei loegi edasi. Tegelikult sest see natukene ikkagi läks küll liiale. Mina seda sirpi lugenud ja mul kohe tekkis huvi, et mis kollane soost võiks olla, mis mind alustalasid raputab ja ma kuulsin, et klassikaraadiosalvestuses, kui ma kuulasin seda Haasis ERSO kontsert ja siis seal ta ütles küll, et ja tema jaoks oli see nagu see, et ta läks Ameerikasse New Yorki ja tegelikult siis niivõrd nagu elumuutev sündmus, tänu sellele ta saab nagu üldse on nagu keskenduda praegu ja ta on nagu tänu sellele on viimastel aastatel väga nagu produktiivne. Vot mina, ma ei oska seda kommenteerida, aga aga seal oli sära mainitud ära toodud tema enda intervjuus aetud sedapsi saan kuidagi oluline, sest et ma pean tunnistama, et ma olen mõnevõrra spektraal muusika ka minimalismi ka kursis, aga täiesti tundmatu oli Georg Friedrich Haas minu jaoks enne. Aga ma käisin kuulamas tema helilooja presentatsioon Nonii siis konverentsil, mis elemdas ja see oli nagu selline isiklik kokkupuude temaga esmakordne. Ta jättis selles mõttes mulle väga sümpaatse mulje, et ta oli väga vahetu tali, entusiastlik võib-olla just nimelt inimlik, mis mulle meeldis tema juures, et jätnud muljet mingisugusest kuivast akadeemikust. Ta ütles väga konkreetselt, teda huvitab heli, heli kui niisugune talle meeldib, kui asjad on natukene justkui jalast ära ja et see tuleb sellest, et ta lapsena kuulas mingeid generaatoreid, elektrisurinat ja midagi sellist siis tahab seda, mida ta kuulis tõlkida justkui nagu siis mingisuguse sümfoonilise keelde ja teda huvitab just nimelt see, mis ei ole tekkinud intele ausalt, et pigem füüsiliselt see oli, ma sain sellest nii aru ja mul see lähenemine väga sobib, sest et ka mulle tundub, et heli kui füüsilises on kahtlemata üks nendest asjadest, mis mind huvitab, et mul tekkis temaga kohe nagu noh, ilmselt selle väga põgusa kokkupuute jooksul tekkis koha mingisugune nagu seos või selline inimlikest arusaamine või midagi sellist. Kuna ma väga hästi tunnengi jaoks veidi Haasi ja 12 aastat Viinis elades jälgi Käisin tema loomingu arengujoont, siis ma pean siinkohal siiski nagu. Mitte rehabiliteerimisega lihtsalt sügavama tausta esiletoomiseks. Ma tahan lugeda ühe tsitaadi, mis on ära toodud ka muusikas 2002, mis tegelikult palju sügavamalt avab seda, kes on Haas inimesena. Isi Saasid, titaan ikka ja jälle küsima endalt, mis õigus on mul varjuda oma rahuliku helilooja pesakesse, et nikerdada ainuüksi muusikaliste kriteeriumidega määratletud helimaterjali kallal. Et kuulatleda peeni, ülemhelihäälestus, diference, et tegeleda kõlade ja kõlastruktuuridega sel ajal, kui minu ümber sünnib mõndagi, mis erineb näiteks Bosnias või Rwandas toimuvast üksnes suurusjärgu poolest, mitte aga põhimõtteliselt lahkheli minu kõlamaailma ja ahastuse vahel, mis tuleneb jõuetusest astuda vastu ühiskondlikele realiteetidele puudutab meid sügavalt. Ma näen selget seost meile tänapäeval juba kaugeks jäänud prantsuse revolutsioonijärgse pettumuse ja meie utoopiat muutumise vahel. Utoopiat, mis niipea kui nad on näiliselt ellu viidud, osutuvad iseenese vastandiks. Nii kirjutab Haas 1996. aastal öeldernist inspireeritud ooperi naht. Ka vihikus. Ma tahtsin tuua selle kontekstis, et ta on olla tohutult sisemise põlemisega helilooja ja oma loomingu kaudu seda väljendanud ja ilmselt ka mingis mõttes ka mingil hetkel võib-olla läbi põlenud, et, et seetõttu sellest, nagu see ilumuutuse vajalikkus see raam, milles teda esitleti, et see on lihtsalt nii pealiskaudne, et, et seetõttu ma tahtsin tuua seda sügavamat dimensiooni selle isiksuse mõttemaailmast. Ja ta on võrrelnud alati helisid elusolenditega, kes kasvavad ja arenevad ja veel üks tsitaat, minu vahendid on hoolimine kõlast ja taatlus lasta helidel segamatult avaneda. Ma püüan muusikat kirjutada nii, nagu jälgiksin kõrvalt taime kasvamist. Tsitaadi lõpp. Dialekti ka individualist seeritud häält, et ja siis kollektiivse kooskõla vahel ma räägin siin praegu sellest teosest anklang Ainar vees on, mille üks partii Ausrayerluste Bundel kõlas siis ka festivali avakontserdil. See on siis födernist inspireeritud ja Haasun selles teoses, mille ühte patta Tiit, mis on siis ka iseseisva teose nii-öelda staatuses ja Haason kandnud seal muusikasse saksa lüüriku utoopia, ideaalsest ühiskonnast, vaba tahtega olendit, et vabatahtlikkust ja mõtestatud kommunikatsioonist sündiva kooskõla. Ja see Ainglang, Fraye pesen on siis ansambliteos ja sellest on siis nii soolo partiid kui siis ka ansambliversioonid ja teos on kirjutatud nii, et iga soolopartii on iseseisev teos. Ja avakontserdil kõlanud versioon on, ütleme, päriselt siiski ei toonud seda Haasi mõttemaailma esile. Nii et, et noh, kahjuks ka see üks osa sellest sest asi mõttemaailmas nüüd päriselt ei realiseerunud, seal avakontserdil. Aga Haasil oli veel kaks, ulatusliku teostsin festivali kavas Addis ja ERSO kontserdil, kuidas need kõlasid? Ka mina pean tunnistama, tegelikult väga hästi Haasiaid tunne ja ei tundnud enne seda festivali ja mis puudutab seda kõmulist asja, siis mina guugeldasin ja ütleme, selline googel, kui maailma kollektiivne teadvus vähemalt linna tasandil kajastab sedasama asja, millest räägib sirp, nii et mina sain, ütleme ka nagu esimese kokkupoolte just nimelt selle ja nagu mitte mingisugust muud pindade seeriast 50 või 40 halli varjundit ja midagi sinnapoole. Aga mis puudutab nüüd seda kontserdil kõlanud teoste tark Dreams, siis. Mulle ausalt öeldes jättis päris hea mulje. Võib-olla asi on selles, et mulle meeldis see kontsert tervikuna. Et nagu juba mainitud, et siis Haasi helikeelt iseloomustab just nimelt helikesksus kõlakesksus, mis siis ka sellest teosest oli esil. Küll aga oli see minu vähemalt mina tajusin seda sellise intensiivsena, et mulle tundub, et väga paljud heliloojad, kes räägivad helikeskusest ja tegelevad kõla otsingutega kas või Eestis meil Tatjana Kozlova näiteks, et nende puhul minu meelest sellist laadi intensiivsusest ei saa nagu rääkida, vähemalt mul tekkis selline tunne. Et see kõlakesksus oli esile teistmoodi, kui ta on olnud võib-olla kõlakesksetes teostes, millega ma olen rohkem kokku puutunud, aga ma ei tea, võib-olla saale kareda. Tahaks seda asja kommenteerida. ERSO kontserdist rääkides, et see oli tervikuna väga tunnustust vääriv nii-öelda esitus meie esindusorkestrilt, sest seal oli mitte neli, vaid lausa viis uut teost väga rasked teosed ja et see oli tõesti väga vähe kontsert. Haasi sümfooniaorkestriteose osas. Mulle tundus, et natukene jäi tegelikult aega väheks, see kõlas väga hästi, ütleme see andis hea pildi Haasi sümfooniat, kestri tunnetusest, aga tegelikult, et seal annaks muidugi veel tööd teha. Haas on alati rõhutanud, et, et teda ei tohi nagu panna ei micro tonaalsetega spektraalset heliloojatega nagu ühte patta ta ta nagu On hästi allergiline selle sildistamise vastu, et ta tõesti uuri protsesse, kõlas teeb seda talle ainuomasel moel ja loomulikult on seal mikrotonaalsus ülemhelid kõik see valdkond, millega Liisa Hirsch ka praegu väga intensiivselt tegeleb, see on tal väga omanäoliselt kogu aeg olnud fookuses üks kord, et võtta kokku seda tunnetust, mis on nagu Haasi muusikale eriomane olema sõnastanud nagu niisuguse lause, et see on Subertlikust, valust, looritatud filigraanne, kõlamaailm, kus varjude vahelt võrsub õrn lootus. Et see on teekond, mis on ka ajendatud sellest tunnetusest. Mis siin maailmas toimub ka sellest ahastusest mis on seotud selle ümbritseva maailmaga ja muidugi loomulikult tema eriline helide vahel sündivate protsesside geniaalse uurimise võime. Jah, ERSO kontsert oli festivali üks elamusi, aga aasi teos oli ka Tartus ERM-is ettekandel. Kuidas selle ettekandega rahule jäite? Ma tahan siinkohal väga tunnustada Kädi plaasi, kes selle ääretult muutliku solisti partii ette kandis, seal oli tõesti erinevaid lähenemisi sellele ekspressiivsele keerukale vokaalpartii le läbi töötatud ja tunnetatud, nii et Kädi plaasi osas oli see tõeline elamus, ütleme natuke gene, kriitilisem olema Tallinna uue muusika ansambli osas, kes loomulikult jah, ilusti andis selle instrumentaalse Nonii, aga kus ei puudu tegelikult ikkagi intensiivsusest sügavamale minekust, et see oli natukene värvivaene ja natuke vähe intensiivsust oli Haasi partituuri ettekandmisel ansambli poolt. Kas sama võib öelda ka samas tule videos ettekande kohta ma ütleksin, et teose osas ma jäin nagu rohkem rahule väga kaunis üks helgemaid teoseid Toivo Tulevilt ja ilmselt ka see, et eesti muusikat tunnevad taga tulemi muusikat rohkem kui kui Haasi muusikat. Toivo Tulevilt oli festival tellinud kaks teost, üks siis oligi Tartus ettekandel siks lastud. Sof Henri Torop ja ERSO kontserdil oli Black Mirror triole ja sümfooniaorkestrile räägime ka sellest teost. Mina kuulsin seda ainult raadio vahendusel, see mõjus väga sellise uskumatu dramaatilise teosena. Selles mõttes ta oli kontrast. Mulle meeldis seda ette kujutada, seda, seda kantakse ette pimedas näiteks seda teost. Ma ei saanudki täpselt aru, millal see tekstis täpselt põhines, kas ansambli lauljad jah, eks ole, ja siin on nüüd siis oli siis juurde veel ka natukene Richard Wagneri, et tegelikult nagu poogitud, et mis võiks olla siis veel tegelikult dramaatilisemalt. Väga raske on ette kujutada. Minu meelest see oligi väga dramaatiline ja ühtlasi oli ka pime ja see oli väga ausalt. Dramaatiline, ja, ja kui dirigent siin püüdis nagu leida holokaustiga, siis minu arust oleks liiga kaugele, et sa räägid meie ajast, see tekst minu jaoks on, pean tunnistama, ausalt. Üldse suhteliselt problemaatiline, seostuda tekstuaalsust ja heli sellisel kujul, et ma saan praegu muidugi ma tean, ma viskan suure, kindla nagu väga paljudele eelloojatele selles suhtes, et ma ei saa päris täpselt aru sellest poeetika seosest helisagedustega ma saan sellest aru, aktiivne selline mootor, mis võiks tõmmata käima mingisugust tüüpi kompositsioonitehnika, aga mingites hetkedes mul kaob nagu tunnetaks seda, et sellistes kohtades just nimelt kui see asi nüüd läheb tõesti nii dramaatiliseks, et mul hakkavad mingisugused muud hoopis teist tüüpi nagu protsessid hakkavad, väga lihtsalt meeldib, ei meeldi, kõnetab, ei kõneta. Ütleme, et kui me võtame aasi, teos on näiteks, siis seal hakkavad samamoodi seda tüüpi asjad toimima, aga nad hakkavad toimima pigem sellisel printsiibil, kus ma tunnen ärasele heliloogika ja see kõnetab mind või mingisugune Timbraalsust või midagi sellist. Siis ma kuidagi tunnen, et see on teist tüüpi nagu side. Sellepärast ma ütlen, et olid kohutavalt dramaatiline, et minu jaoks ma kuulasin seda ja pean tunnistama, et võib-olla ei, võib-olla isegi ületas natuke seda piiri minu jaoks. Mina kuulasin seda teost peaproovis ma kontserdi esimeses pooles ei saanud olla ju tegelikult väga palju andis juurde selle laulja kogemine muusikute seas, sest noh, see see valu või see, mida ta kehastab, seda asja, tõdes, et see rääkis võib-olla rohkem kui see tekst noh, teksti ja muusika vahekord on üks omaette, väga-väga suur valdkond ja, ja loomulikult on see nagu ka heliloojate erinev. Aga nüüd Toivo Tulevi muusika kontekstis. Toivo Tulev on tegelikult ka heliloojad, kes nagu väga sügavalt läbi kõiki neid protsesse, kus me inimkonnana oleme ja õnneks oli seal festivalil nagu üks teos just nimelt seal ERMis tema helgest poolest ja see oli nüüd sellest vägaväga süngest poolest. Nii et vaadates nagu seda tema tervikut, teksti, et noh, minul oli huvitav seda kuulata, sest nagu see on see suund, et sa lähedki nagu nendes süngetes teemades nagu omamoodi lõpuni või nii kaugele, kui saab minna või isegi natuke veel üle ja selle kontserdi ülesehitusest tegelikult hakkasid mängima minu jaoks niisugused huvitavad nagu ristseosed, et kui me nüüd siit söövad näiteks läheme Steel Anderseni juurde üle seda peab kindlasti nägema videoga, sest sest muidu jääb suur osa sellest kontseptsioonist puudu. See tekitas tohutult palju minu jaoks assotsiatsioone. Kõigepealt, et kui see teos algab ja siis muusika saatel tuleb sisse klaver sealt ülevalt aeglases tempos alla, siis minul tekkis esimene assotsiatsioon Kubriku 2001 kosmoseodüsseia ka, kus alguses kõlab liigeti atmosfäärid. Seal muusikaliselt on ka täiesti, ma ei tea, kas see on teadlik või on see võimalik, et seal on isegi teadlik. Seal tekib juba väga palju spekuleerimise materjali, aga iseenesest Stein Andersoni teos, kus oli väga palju niisugust huumorit ja see ei olnud absoluutselt sünge teos. Aga seal minu jaoks lõhutud klaverikujund nii selles vormis, kus pianist on sisse mänginud, sellel rikkis klaveril osa part, Tiid, kui siis ka selle klaveri nii-öelda lõhkamine või allakukutamine kogu seda teost kuulates ja vaadates mul oli nagu otsene paralleel sellega, et noh, me oleme oma lääne kultuuriga tegelikult nagu samas staadiumis ja nüüd meie valida, et mismoodi me nagu seda õhtumaade allakäiku nagu kuidas me suhestume sellesse, et kas me suhestume nii nagu Toivo Tulev sellesse suhestus võime, suhestume mingisuguse distantsiga ja tegelikult lõpuks kui see klaver, eks ole, hakkas käima üles-alla, hästi kiiresti sellest tekkis omamoodi nagu tants, mis oli väga andekalt tehtud ja, ja väga niisugune nauditav ja vaimukas, et seal tekkis mul nagu kaks mõtet. Esiteks, sest ega see õhtumaade allakäik on meie jaoks tehtud nagu hästi söödavaks. Et ma nagu ei panegi tähele, mis tegelikult toimub, aga teisest küljest, et, aga miks ka mitte tegelikult aeg-ajalt võtta nagu niisugune huumoripositsioon, et nojah, et okei olukord on väga, väga kehva, aga noh, nagu püüame seda vaadata huumoriprisma kaudu selles mõttes Toivo Tulevi nagu üks aspekt ja Sten Anderson hoopis teine aspekt nagu sellele samale teemale, et see, selles kontserdi ülesehitus mulle väga meeldis ja siis sinna lõppu tegelikult Haasi taak rõims, mis nagu kolmanda aspekti kaudu tegelikult sedasama teemat avas niisugused metatasandil. Puudutab nüüd seda klaverikontserte ja seda, mis just saale rääkis, mulle ka väga meeldis vaimukas lahendus ja see oli ka väga hästi teostatud ka nagu tehniliselt. Aga mulle ikkagi tundub, et ütleme, kogu see nagu huumor ja vaimukas oli nagu esiplaanil, aga seal oli ikkagi samas noh, võib-olla ma vist tõesti ei olnud nagu otseselt välja mängitud. Aga oli ikkagi selline mingi kriipiv element, mis mulle tundub, et no ma iseenesest olen selle huumoriversiooni poolt ütleme, olukord on jabur ja mis on nagu ikka teed ja, aga mulle tundub, et see ei olnud nagu täiesti ära kaotatud meist selles mõttes võib-olla natukene teistmoodi kui see, mis sa vist ütlesid, et kuidas meile üritatakse presenteerida õhtumaade allakäiku, et minu meelest ja õhtumaade allakäiku presentatsioonis on nagu see nagu õõvastav moment kuidagi täitsa ära kaotatud või vähemalt esituse mõttes, aga mulle tundub, et selles teoses oli ta ikkagi nagu olemas. Kui me siin alguses rääkisime sellest festivali sisust või ideest visuaalmuusika, siis see oli kahtlemata kõige atraktiivsem teos just nimelt muide, nad ju tõstsid selle järjekorra ringi, et see tegelikult tegelikult väga huvitavalt siis kombineerused kõigepealt oli siis kõige mustem siis oli Henno Pope Alto, mis oli natukene teisest sarjast küll ja siis tulid Stein, Anderseni ja Haasi teosed, et ütleme, need kolm teost moodustasid väga huvitava niux kunstilise kaare, et, et see oli tõesti õnnest hästi õnnestunud kontsert just. Tänavuseks festivaliks kirjutasid uued teosed. Ka Lauri Jõeleht, Elo Masing siis hiljuti Berliinis festivalil Young euro Classic uudisteose preemia võitnud Liisa Hirsch ning Oksana Omeltšuk, Kristjan Kõrver oli ka õigus ja ütleme, eesti heliloojate esiettekannetest ma tohutult hind on ja väga suure põnevusega jälginud seda. Liisa Hirsch. Ja heliloojaga rääkides ma sain teada, et Tartu esiettekanne õnnestus paremini, et Tallinna ettekandel siiski kõik nagu ei realiseerunud. Aga mul on austria heliloojatest olnud vaieldamatu lemmik aastaid Haas, et Liisa Hirsch täiesti omanäoliselt liigub samu uuringuid radu, et mulle väga meeldib, mida ta teeb siis Elis vesiku teos oli väga, väga huvitav ja Elo Masing ja Kristjan Kõrver meeldisid mulle, ütleme, Lauri Jõeleheteosega seal avakontserdil oli, ütleme, teatud probleem. Esiteks ta oli nagu mitmes mõttes kontekstist väljas, et esiteks, kui teised teosed olid seal 10 minuti ringis, siis tellida avakontserdile noorema põlvkonna helilooja poolt 25 minutine teos, kusjuures ei ole teada, kuivõrd see nagu välja kannab. See oli nagu omamoodi risk, mis ei õnnestunud. Nii et mingis teises kontekstis teos sobiks võib-olla rohkem. Minul õnnestus neist eesti heliloojate uudisteostest kuulata Liisa Hirschi teost ja siis Christian kõrveri. Minul ausalt öeldes Christian kõrveri lugu, noh võib-olla nii väga ei istunud, et võib olla selles kontekstis, mis teda ümbritses. Nõnda esitleti seal Hopneri majas, aga minu jaoks jäi ta natukene võib-olla liiga pragmenteerituks ja ta oli kuidagi nagu liiga eraldiseisev, võib-olla ma lihtsalt ei suutnud tuvastada ja võib-olla see on nagu minu viga, aga mulle lihtsalt Ta jättis väga sügava mulje Christian kõrverese Raud-Ants. Noh, see oli ka muidugi hoopis teistsugune, kuna seal on kõik see teatraalsus. Aga et mulle nagu see väga sügavat muljet ei jätnud ja Liisa Hirschi teos mulle muidu on ka, ta on väga meeldib. Aga just nimelt mis puudutab seda ettekannet, see oli kindlasti ka lauljatele muidugi väga raske, sest et need olid kõik seal solisti rollis. Aga Mulle tundub, et see jäin natuke tooreks või et oli nagu näha see tehniline pool, kuidas sa mõtled, et kas ma nüüd saavutan selle õige sageduse seal kusagil vahepeal või päris mitte ja et kas ma üksinda kannan selle noodi välja. Mulle tundus, et see nagu paistis liiga välja. Mina nägin ka seda Christian kõrveri teost seal Hopneri majas tunnistama, et võib-olla see kontekst ei soodustanud, aga sellelt kontserdit oli kindlasti paar sellist lugu, mis kuidagi jätsid mulle nagu sügava mulje. Üks nendest oli selliseid esikuse pikommentree, mis ei olnud esikannel seal. See oli Eesti esiettekanne. Igal juhul see oli minu meelest üsna särav ja selline tõesti kaasakiskuv ja kuidagi mulle see väga meeldis. Räägime veel külalisansamblites. Ansambel adapter, väga sümpaatne. Saksamaal tegutsev ansambel, kus põhiliikmed on islandlased ja kaks esimest lugu, jällegi Simons, teen Anderseni, seekord võrdlemisi vaimukalt visuaali kasutav väiketeos ja Elo Masingu sodin haamani, et need olid minu jaoks kõige tugevamad selle kontserditeosed. Ansambel fraktaalets on erakordselt hea ansambel, et nende kohalolek igas hetkes igas helis, nende angar ja see niisugune sisemine põlemine, et see on fantastiline, et ütleme, ansambli kontsertidest oli see kahtlemata kõige tugevam festivali Kontsert, noorte muusikute Belgiast pärit muusikat, ansambel kontsernid tervikuna köitis ka Christian kõrvari teos. Aga me läheme nüüd Klanchoroviini juurde, siis tegemist on elukutseliste ansambliga, ma olen seda ansamblit, ta on muidugi väga palju suuremas koosseisus ka, astub üles pall Viinis, kuulanud neid natukene, iseloomustab niisugune intellektuaalne lähenemine pisut formaalne. Ja ütleme need esimesed teosed, eriti Tatjana Kozlova teos muidugi kahjuks kannatas nagu sellel all, et ansambli ran Forombini muusikud ei olnud võtnud nagu endale aega või ei olnud neil tahtmist süveneda Tanja Kozlova muusikasse, nii et see tegelikult see teos ei olnud tegelikult see, mis ta on. Ja just selle esimese teose puhul see formaalne suhtumine Helimata seal oli, nagu kõige rohkem häiris Beat Hurri teos, algus oli ka täiesti nagu väljakannatamatu minu jaoks aga siis ta lõpupoole nagu natukene hakkas sinna intensiivsus tulema. Ja noh, Oxona Amel Chucki teos lihtsalt on nagunii hoopis teisest ooperist ja see, see niisugune efektide peal ja hoopis teiste nagu kõrvutustega põhineb teos. Et see ilmselt Klankform viinile sobib rohkem ja nagu kontekstiks ma pean ütlema, et kahjuks paljud loomulikult mitte kõigi Kesk-Euroopas professionaalsena tegutsevate ansamblite puhul natukene see mingisugune professionaalne rutii võis, see töö tegemise maik on man, et kui me üks võtame meie oma ansambel uud, siis iga nende kontsert on sündmus. Sest nad lähenevad teistmoodi. See vaimne lähenemine, teistsugune. Aga et see niisugune heaoluühiskonna etableerunud ansambel lubab endale nagu nihukest formaalsemat lähenemist, et jah, et see kahjuks on nii, et selles mõttes ka see kontsert ei olnud minu jaoks tugevamate seas. Ma üldiselt nagu nõustuksid sellega hääletada, võib-olla oli selline tehniline, aga oli kindlasti üks nüanss just nimelt selle tehnilise juures, mis mind nagu võlus selle tõttu, et ilmselt väga personaalne, kuna ma ise töötan ka analoog süntesaator ja improvisatsiooni ka nagu selle juures siis Oksana Amel Chucki teosele kirjutatud konkreetsel ajal EMS-i süntesaatoril ja seda esitas Prins isler seal ja hiljem siis me rääkisime peale kontserti ka temaga paar sõna juttu küllaltki sellist tehniliste sellist, natuke nihukest kiiki juttu, mis avaldas mulle muljet. Ta oli kindlasti see, et kogu see teos oli pigem sellises ütleme, proge-rocki või mingisugusest sappa sellisest eetikast kirjutatud selline tsitaatide kogum, aga aga see, mismoodi nagu tegelikult siis kahele siis sellele Thamesi sündsile oli kirjutatud või mismoodi siis orkester tegelikult, kes oli kahele poole nagu asetatud ja mis oli tegelikult küllaltki keeruline situatsioon, mismoodi siis hallata üldse ühte orkestrit. Kui keegi on kursis sellise analoogsüntesaatori mängimise iseärasustega, siis tegelikult seda tüüpi süntesaatoril üldse ei ole. Klaviatuurid on tegelikult võiks isegi öelda, et selline isegeneratiivne süsteem, kus põhimõtteliselt iga sellise filtri ossi, laatori parameetri muutmine tegelikult muudab kogu seda süsteemi ja see, mismoodi siis Florian Swisler tegelikult koos selle orkestriga mängis, seda täiesti võib öelda tootilist vana analoogsüntesaatorid, see on pärit kuuekümnete lõpust. Analoogsüntesaatori võlu ongi selles, et ta on mingis mõttes. Kui Haas ütleb, et teda ei huvita elektrooniline muusika selle tõttu, et see on liiga täpne, siis just nimelt sellised analoogsüntesaatorid ei ole sellepärast täpsed või võluvad paljusid olemas, et just sellepärast, et nad ei ole lõpuni kontrollitavad ja väga raske on korrata partituuri. Et nii-öelda interBradil on siis partituuris mängimine koos orkestriga tegelikult erakordselt keeruline, siis ma arvan, et teose mängimise ajal peab olema ka tegelikult väga ärkvel, et võib-olla improviseerida sinna sisse ja seda muuta. Ja see nagu kõnetas mind just nimelt, et kui ma ise olen tegelenud analoogselt satutega, siis improvisatsiooni esteetikas on see nagu loomulik, et sa, sa tegeled generatiivse süsteemiga ja muudatus on seal mingeid parameetreid ja vaatad, kuhu see viib ja siis oled nagu ärkvel, selles hetkes pead siis mingisuguseid valikuid selles hetkes. See oli päris huvitav ja tõesti pakkus huvi, et mismoodi siis see on kirjutatud näiteks nooti selline asi, et seal oli tegelikult mõned sellised minu jaoks huvitavad hetked olid kindlasti olemas selles et mis, mis mind võib-olla ei kõnetanud, oli just nimelt see multimiduaalsusa selline juurde pookimisesse ja seal oli tegelikult veel üks väike asi, kui rääkida veel sellest kontserdist üsna väike nüanss tegelikult üsna kõnekas, kas nüanss seal oli see, et kuna seal vist vahetult enne, siis teosta nagu ettekandmist muudeta ära nende teoste järjekord. Aga selle nagu tulem oli siis selles, et Tanjas teost, mis on tegelikult küllaltki õrn suurte selliste kontrastidetaja õrnadel Tambetel põhinev saatis kogu aeg kahe suure projektori, ventilaatorite pidev sahin ja täpselt samamoodi olisega teises teoses, mis oli nagu tegelikult minu meelest täiesti lubamatu, see kontekst hakkas suhestuma selle teosega nagu. Ja tegelikult mitte mingisugust põhjust ei olnud selles, et viimasel teosele siis kus tegelikult need projektorid vaja oli, et need oleksid seal sees, on see asi, aga mis võib tegelikult kogu kontserti häälile nagu ja ma nägin, et ma ei ole ainuke, kes, nagu seda kuulis kogu aeg. Ma tahtsin ka seda teemat tõstatada, sest see kahjuks ei olnud ainult ühel kontserdil. Lisaks siis Estonia kammersaalis just nimelt sellele, mis on siin esile toodud ERMis ventilatsioon, selle müra, see oli täiesti väljakannatamatu, nagu väiksemates kohtades, eriti teoste alguses. Ja see on nüüd küll üks punkt, kus ikkagi festivali korraldajad peaksid sellised asjad läbi mõtlema eelnevalt, et kui kahel kontserdil on ikkagi väga-väga tugev müra, mis ei kuulu teose juurde, siis natukene näitab läbimõtlematust. Aga Elplagi Kammerorkesterit Poolast mulle tegelikult see Poola noorteorkester meeldis, seal tuli ettekandele ka Enno Pope mõned teosed, mis küll alguses päris kavas olid välja hõigatud, teistsugused, kui reaalselt ettekandele tulid, kus siis astusid see on ka selle orkestri liikmed solistidena ja mulle tundus just, et selle kollektiivi puhul formaalsest lähenemisest nagu rääkida ei saa, et mulle just tundus, et nemad on pigem väga ise seal muusika sees ja isegi võib-olla kui nagu tehniliselt mõni asi jääb vajaka, et see nagu ei häiri niimoodi. Sest et nende esituses on nagu mingi elu Ma lisaksin siia niipalju veel, et mul oli kahju, et kavast oli välja jäänud Enno pocket, hiir ei ole Henno papist rääkinud. Henno pappe on siis edukas Saksa helilooja, kes väga noorelt 2008 valiti viin, modern pea heliloojaks. Ma ei teagi, teist ühtegi helinevad, kes nagunii noorelt on selle au pälvinud ja temalt oli meil siis ERSO kontserdil Alpaudi ja siis pidi olema seal mainitud kontserdil väga huvitav teost Hiia tõlkes loom. Pope tugev külg on dünaamiliste protsesside, stiidiliste keeriste ürgjõumuusikasse kirjutamise võime, et ütleme, ta üks pool on niisugune hästi intellektuaalne, mida me kuulsime ka selles orkestriteoses Alta Mao, mis jätab suhteliselt külmaks. Aga et enovope tugev külg on just nimelt orgaanika stiidiliste protsesside muusikas, on hästi andekas, nagu selles vallas. Nii see Vespe kui ka seesama tior toovad nagu seda külge esile. Ja need kolm miniatuurne tegelikult ei toonud, nagu seda enne kopa külge esile saale, kontsad käsitega Tartus labürintteatriühenduse kee üheksa etendusel. Mis mulje sealt jäi? Hea mulje, hea mulje jäi aga pisut jällegi arusaamatu, et miks ta oli nüüdismuusika festivali raames toimuv etendus. Ma arvan, et oleks olnud täpselt sama edukas ka iseseisvana. Muusikaga oli seal võrdlemisi vähe pistmist, seal küll olid kaasa tegevad nüüdismuusikaga tegelevad inimesed nagu Kristi Mühling ja Liis Viira. Et tegemist oli siis osalusteatriga, kus lubati, et piinlikust õnnestub vältida. Aga etenduses algas ühes korteris, kus osalejatele jagati kätte mingid ülesanded ja teed selliseid igapäevaseid tegevusi, mille järelmeid võeti, linna jagati erinevatesse gruppidesse, kus pidi tõmbama endale mingisuguse sõna. Ja siis ehkki ma loo, mis selle sõnaga seostub ja viimases linnas mingisse punkti, mis peaks tekitama mingeid konsultatsioone ja siis selle grupi siseselt kuidagi avanema misjärel siis viidi meid edasi sellisesse tegevuste majja, mis vastu oli kõige huvitavam osa sellest õhtust koses olid erinevad toad, milles toimusid erinevad tegevused, kus siis astusid üles ka Christian Mühling helismira. Christian müülingult sai tellida oma isiklikku muusikaliselt portree. Näiteks kuna mina külastasin üldse selliseid festivali äärealasid käia, siis ka kriimfieldi erinevate kunstnike kohtumisel ja seoses selle etendusega ja võib-olla ka üldse kogu festivali, et mulle tundub, et põhiline teema on ikkagi selline kontakte ja ühisosa otsimine mida mõnel juhul esitatakse vast liiga otse või plakatlikult, mis on nagu natukene noh, piinlik, võib-olla see oligi seal etenduse plusside sõltub nii palju neist osalejatest, et Tallinn, nagu näha, kuidas etenduse korraldajad, läbiviijad nagu tahaks suunata osalejad sellisele siirusele ja kuidas väga plakatlikult nii-öelda välja, kuidas armastus päästab maailma. Et päris nii nagu ei saa, ega ta ei kanna enam seda mõtet. Siiski toimus asi piiri peal, selles mõttes oli asi kontrollitav, aga võib-olla ma ütleksin paar sõna ka selle kriifildi kohta kriimphilt kujutab siis endast erinevate kunstivaldkondadega tegelevate artistide kokkusaamisplatvormi ning mille idee peaks siis olema lõhkuda sellist võimalikku kapseldumist oma valdkonna siseselt ning ühesõnaga avardada sellist üldist pilku, mis noh, niiviisi idee tasandil kõlab ju hästi ja just, et, et inimestel oleks ühisosa ja on räägitud palju, kuidas meie kultuuris on killustunud, enam mingeid tekste ei kõneta ja nii aga nüüd jällegi sisulises mõttes eriti veel, kui ta toimus muusikafestivali raames ning välja oli kuulutatud, kuidas otsitakse seoseid muusika ja erinevate teiste distsipliinide vahel. Oleks võib-olla võinud olla ka paremini läbi mõeldud ja kontrollitud, et see, mis toimus Telliskivi loomelinnakus, oli amatöörlik. Ma ei ütle, et amatöör ei tohiks tegeleda muusikaga, aga kui seda esitada sellisel kujul, nagu seal ta oli, siis see minu meelest ennast ei õigusta. Seoses selle osalusteatri või kontserdi osas ma tahan väikse kõrvalpõike korras märkida, et meil on tegelikult, et seda žanri väga hästi viljeldud Eestis, meil on kabaree risoom, otsuse anatoomia, mis sai ka eelmine aasta teatriliidu preemia ja meil on näiteks Tarmo Johannes. Osaluskontsertide ja etenduste sügavam idee on selles, et panna iga osaleja vastutama protsessi eest. Kas selles sinu külastatud osaluskontserdis see dimensioon oli olemas? No just mulle tundus, et seda tegelikult väga ei olnud, pigem et see osalus kontsert võimaldab sul nautida iseennast või et, et tegelikult nagu vastutus, tunnet, vest vähemalt sellisel määral, nagu ma kujutaks ette, et ta võiks olla. Ma muidugi ei ole väga palju osalenud. Ent sellisel kujul nagu ei tekkinud jah. Meil on aeg otsad kokku tõmmata, oleme siin festivali afekt kiitnud, laitnud, aga mida oleks veel lisada? Lõpetuseks, loomulikult tuleb ikkagi tänu ja tunnustust avaldada kõigile korraldajat tele ja soovida jõudu, ütleme ka võib-olla teatud valdkondades sügavamale minekut ja liikumist selles suunas. Et nüüd festivali lakkamisega on meil ju tekkinud muusikamaastikul auk, et nagu liikuda tagasi rahvusvaheliselt nüüdismuusika festivali loomise suunas. Et kõik need kriitikapunktid, mis said siin esile toodud, et need ei ole mitte mahategemiseks, vaid me loodame, et me andsime konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet, et järgmiste aastate festivalid võiksid saada veel paremad. Lõppev heliga ja oli pühendatud 15.-le. Rahvusvahelisele nüüdismuusika festivalile afekt stuudios olid vestlusringis muusikateadlased, saale, kareda ja saale, kontsert ning kunstnik Raul Keller, kes tegeleb ka heliinstallatsioonidega. Kõne all olnud festivalil kontsertidest on avakontsert, ERSO kontsert ja Elbagi Cameron orkestri kontsert koos Eesti filharmoonia kammerkooriga järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Ansamblite adapter ja fraktavales kontsertide salvestised on eetris aga lähemal ajal. Helikaja vestlusringi salvestas Evelin Voodla. Toimetas Kersti Inno.