Minu arust hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja neli minutit ning rahvateenrite saade alustab ning tänased rahva teenrid on Erkki Bahovski Postimehes Peeter Kaldre ETV-s diab Lauri Hussar vikerraadiost. Ning saate alguses tahaks kohe tervitada rahandusminister Ivari Padarit, kes praegusel kõige kibedamal ajal on siirdunud puhkusereisile Islandile ja seda lausa mitmeks nädalaks. Ja ma, ma tahaks siinkohal eriti rõhutada, et alles äsja me oleme saanud uudise selle kohta käibemaksu on vähem laekunud ligi 1,4 miljardit krooni ja riigi rahandusala on ees väga rasked ajad, aga rahandusminister on otsustanud hoopiski puhkusereisile minna, et, et kuidas nüüd nagu hinnata seda, seda signaali, et, et tuleb minna. Kui vaadata tänast. Tänases Postimehe lisas AK avaldatud lõike inimarengu indeksi edetabelist, siis Islandile tasub tõepoolest minna, sest Island on maailmas siis inimarengu indeksi edetabelis esikohal ja seal on ka inimeste eeldatav eluiga kõige pikem ja inimesed elavad seal keskmiselt 81 ja poole aasta vanuses. Vaata, sa, Lauri ütlesid kõige kibedamal ajal, vastupidi Ivari Padar, teatavasti vana põllumees. Praegu on viimane aeg käia veel puhkusel ära, sellepärast et kevadtöödega alguseni läheb umbes täpselt kuu aega, nii et nii et just kõige õigem aeg võtta natukene rihm maha. Jah, no seda on raske kommenteerida, noh, ilmselt on see, et kui inimene sõidab kuuks ajaks Islandile, siis ta on selle puhkuse kaua planeerinud selliseid asju ise teha nagu noh, üle ja ja need eelarve küsimused tulid ju esile ilmselt hiljem kui, kui see, kui Padar nagu Islandile sõitis, aga noh, muidugi see ei ole absoluutne vabandus, et ju siis minister tundis, et olukord on jätkuvalt kontrolli all ja tema alluvad suudavad seda riigieelarvevankrit jätkuvalt vedada. Mind tegelikult hämmastab see, et mis nagu riigis toimuvad, et et meil on suur hulk euroraha ootel, sellepärast et meil on valitsuskoalitsioon, kes ei suuda otsustada, kuidas investeeringutega edasi minna, kuidas minna edasi kasvõi näiteks Tallinn-Tartu maantee-ehitusega ja, ja siis tekib veel eelarvesse käibemaksulaekumisega seoses märkimisväärne auk, mida keegi ei planeerinud, aga mis on märk sellest, et inimesed on hakanud ilmselgelt vähem tarbima ja tõenäoliselt vähem ka nii-öelda laenu võtma ja ostma ja mida iganes. Ja, ja nüüd nagu sellel kõige kriitilisem on ajal, kus on vaja otsustada, et kuidas nagu edasi minna, et siis siis lihtsalt me ei saa sõnumeid selle kohta, pluss siis veel. Mis mulle iseäranis muret teeb, on see, et praegu on nii-öelda kõige teravam aeg ka ka järgnevate aastate, et sellise eelarveperspektiivi kokkupanemisel ja kui nüüd minister nagu mitmeks nädalaks ära läheb, siis on küll nagu nagu küsitav, et kuidas see, kuidas see riigi rahakoti võimalik struktuur lähiaastateks ikkagi kokku saab. Aga see selleks, puudutasime inimarengu indeksi edetabelit ja vist päris põhjalikult käsitletakse seda nüüd alles järgmise nädala alguses, eks ole, seda esitletakse esmaspäeval ja, aga tänane Postimehes on ka sellele teemale pühendanud märkimisväärselt palju leheruumi ja peaks ütlema, et midagi rõõmustavat siin ei ole, sellepärast et kui me vaatame, kuskohas on, on Eesti miinimaa arengu indeksis. Me oleme 44. kohal ja meie ette on tõusnud näiteks Slovakkia ja Leedu ja meist tagapool on on riik, kellega me suhteliselt harva oleme ennast võrrelnud, aga siiski mõnikord Lätina, ma arvan, et, et nad alati Lätist kaugel, kaugel ees, aga nüüd selgub, et nii see päris päris ei ole, nii et, et ma arvan, et siin neid küsimusi, mis nüüd selle inimarengu indeksiga tekib neid on päris palju. Nojah, kui kui lugeda intervjuud Mati Heidmetsaga, kes siis on selle inimarengu aruandega tegelenud, siis probleem võib-olla ei olegi nii väga see koht, sest seal kuskil 40 kandis me oleme enam-vähem olnud, aga probleemiks on see, et ei ole, ei ole seda tõusu perspektiivi, et Eesti ei ole viimastel aastatel suutnud oma kohta selles edetabelis parandada, vaid on vaid on kukkunud nüüd paar viimast aastat ja siin asjaks, mis seda nagu takistab seda tõus on inimeste, eriti meeste keskmine eluiga. Et noh, me oleme ennast alati pidanud selliseks edukaks riigiks, kus on e-valitsus ja e-teenused ja maksusüsteem ja nii edasi ja tõepoolest selliseid edetabeleid tehakse, siis Eesti on päris hea koha peal. Aga inimarengu aruanne on kõike hõlbamam ja, ja võetakse arvesse ka muid asju ja muidugi inimeste keskmist eluiga selliste kosmeetiliste muutustega ei, ei saa nii kiiresti muuta ja, ja see on selline suur küsimus, et mis siis edasi saab? Et et valitsus ju ei saa hakata vägisi tõstma inimeste keskmist eluiga, et see sõltub ikkagi väga palju meist enesest, kuidas me enda tervisest hoolime, kuidas liikluses käitume ja nii edasi, et see on nagu selline mõttekoht ja Heidmets ütleb jah, et et see on, võib saada meile noh, tulevikus lähitulevikus kõige suuremaks probleemiks, et, et me ei suuda oma kohta inimarengu aruandes parandada, sest eluiga on lihtsalt nii lühike. See vist ikka päris nii ei ole, et valitsus ei saa midagi teha, et valitsus loomulikult ei saa eluiga tõsta, aga valitsuse ülesanne on luua tingimused ja selline keskkond selleks, et inimeste eluiga mitte ei väheneks, vaid pikeneks, et inimesed saaksid korralikult, et kui ma kunagi oma põhitöö on ära teinud, et neil oleks aega, jaga stiimulit sporti teha, tervisekeskustes käia. Aga kui ühiskond on orienteeritud ainult edule inimesed rabavad mitme koha peal 14 16 tundi päevas, et siis ei ole see mitte ainult inimese teha, vaid see on ikkagi riigi poliitika, mis, mis on selleni viinud. Aga mis puutub nendesse edetabelite edetabelitesse, siis Erkiga võib nõus olla, et kõik need kohad, kus Eesti erinevates tabelites on, on küllaltki märkimisväärselt head. Ka see inim inimarengu raportis on Eestil 40-st koht täitsa okei, aga küsimus on selles, et see langus või võtame majandusvabaduse raporti, minu meelest esiEesti peaks olema esimese 10 seas lausa selle tabeli järgi. Ajakirjandusvabaduselt on ka Eesti väga kõrgel kohal. Nii et noh, ma ei tea, kui palju need raportid või need tabelid tegelikku olukorda näitavad, sellepärast et kui inimese enda käest küsida, et noh, et mis ta siis arvab, et kus siis Eesti peaks olema, ma arvan, et inimese enda hinnang on tunduvalt madalam, kui need raportid üldse näitavad. No muidugi need raportid, näitan kindlasti tegeliku elu ja meie ise teame oma kitsaskohti ja plusse ka hästi, aga noh, mis leem või mis on nagu tõsiasi, on see, et need raportid arvestatakse ikkagi jätkuvalt maailma poliitika tegemisel ja investeerimisega investeerimisel ja kui, kui suured poliitikud ja suured rahamehed vaatavad mingile maale peale, siis ikka võetakse mingisugused tabelid lahti ja uuritakse loomulikult need, kes tahavad veelgi põhjalikumalt mingi maaga tutvuda, saadavad kohale oma agendid, kes siis vaatavad seda elukohapeal, aga üldiselt üldiselt sellised tabelid ja nii-öelda teevad pealkirju, et, et need on need, mis inimestele maanlas meelde jäävad ja mille põhjal ikkagi lai avalikkus oma järeldused teeb. Kuigi, kui sa peeter ütlesid, et, et inimesed rabavad siin 12 ja 14 tundi ja mitmel töökohal, siis ma arvan, et juba mõned aastat see suuresti nii ei ole ja Tal on järjest rohkem vaba aega tekkinud. Eelmisel nädalal rääkisin tuntud tantsupedagoog Ants Taelaga, kes ütles, et ega inimesed ei taha enam õhtul kell seitse või kaheksa tema tantsu trenni tulla. Et meile meeldib käia kell neli ja hel võib-olla kolm ja sellistel aegadel, et, et meil on tekkinud rohkem vaba aega ja sellepärast saavad nad oma hobide ja huvidega ka ka tegeleda nii-öelda päevasel ajal, mitte mitte hilisele. Õhtusel ajal pärast tööd. Ühesõnaga, elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Kuigi ma ütlen, et see ei pruugi niimoodi jääda, kui me, kui me vaatame, mis tegelikult majanduses Toimub ja mind nagu hämmastab see, et kui kõik räägivad ikkagi sellest, et oh, Eesti majandus kasvab veel seitse protsenti, siis juba ammu ei kasva enam Eesti majandus seitse protsenti, varsti me võime juba öelda, et üle aasta ei ole Eesti majandus seitse protsenti kasvanud ja, ja see majandus jahtub kiiremini, kui me arvame ja kui me vaatame neid trende, mis kasvõi maailmas toimub, siis, siis võib arvata, et et Eesti majandusele seisavad ees väga rasked ajad. Ja mind nagu hämmastab see, et kui, kui räägitakse, et oh, ootame veel paar kuud, et järsku läheb paremaks, siis noh, kõik ju teavad tegelikult, et majandusteooriate järgi see olukord ei saa paremaks minna, et see olukord, olukord stabiliseerub või, või läheb veel veel niimoodi tasapisi halvemaks ja, ja see, see kriis kestab tõenäoliselt mitte aasta-kaks vaid vaid lausa isegi kuni kuni neli aastat. Noh, ma, ma arvan siiski, et me päris Eesti mõistes nagu seitsmeaastasest, nagu sellest sellest langustsüklist ka ei räägi, aga, aga midagi sarnast meid kindlasti ees ootab. Nii et selle valguses hakata rääkima inimesest ja inimese tervisest, et inimese elukvaliteedist on, on täiesti õigustatud, aga küsimus on selles, et kui nüüd nii-öelda see, see majandus jahenemine toob endaga stressi kaasa, siis mis, mis tegelikult nendest numbritest päriselus saab, see on nagu päris terav, päris terav ja tõsine küsimus. No see ongi pigem nagu selline stress või pohmell, et tõepoolest sa ütlesid, et inimesed ei taha nagu enam nii palju tööd rabada, aga varem tahtsin ka vaja vist? Jah, aga nad varem tahtsid, eks nüüd on nagu tagajärjed käes ja, ja aga see ei seleta ikkagi kõik, eks ole. Aga ega ta uuesti rohkem rabama, sellepärast et et majalaen või korterile. Kohustab seda kindlasti, aga ma mõtlen, et, et me ei ole ju oma nii-öelda hädades üksi, et et Ida-Euroopa maa ja eeldatavasti võiks olla, et ka teistes samasugustes riikides samad probleemid. Aga noh, kui me vaatame kas või see tabelit, siis noh, näiteks Tšehhi ja Ungari ja Poola on ikkagi Eestist eespool ehkki ka nendes maades oli see rabelemine väga suur ja, ja üheksakümnendatel inimesed rabasid tööd teha ja võimalusi palju ja noh, nüüd on täpselt sama protsess, et inimesed võib-olla ei taha enam nii palju tööd teha, aga ikkagi see elukvaliteet siis järelikult nendes maades on parem, et see Eesti küsimus on ikkagi see, et mis, mis siis kisub meid allapoole? Jah, eks eestlasele oluline päris kurb ennast võrrelda, näiteks arvata, et poolakas elab paremini kui tema, sest eestlane on tavaliselt harjunud arvama, et ta kindlasti kellestki paremini lapsis. Poolakas kindlasti. Me oleme siin rääkinud juba eluviisidest. Siin ei ole nii palju räägitud alkoholist. Kas me sellel teemal ka natuke peatuksime, madu muuseas ühe väga huvitava näitama käisin eelmine nädal Saksamaal ja, ja kui suitsetamist seostatakse ka reeglina ikkagi väga halva pahega ja, ja seda peetakse tervisele väga kahjulikuks, siis siis pärast kohalikke valimisi Baierimaa maapäeva vist on seal Anto Anto on maapäeva. Siis kui kohalik kohalikud kristlikud demokraadid kaotasid märkimisväärselt kohti, siis paar päeva pärast valimisi leiti, et, et ei tõenäoliselt Moligi kohtade kaotamise peapõhjus selles, et suitsetajad maksid see suu-le kristlikele demokraatidele niimoodi käte, liiga karmide suitsetamist piiravate seaduste pärast. Nüüd otsustati liberaliseeriti see meid suitsetamist piiravaid piiravaid keelde ja näiteks õlletelkides on nüüd jälle lubatud suitsetamine ja eelkõige peeti siin silmas siis Oktoberfesti, kus, kus selline Oktoberfesti ka käib kaasas selline selline suitsune õlletelk ja, ja see oli selline nii-öelda rahvusliku identiteedi märk, millest ei saadud kohe kuidagi mööda minna ja peale selle siis kui, kui see otsus ära tulijat jah, et suitsetamine on õlle tõlkides lubatud, siis siis järgmisel päeval sellised väikesed nishi parteid nagu Baieri rahva Tehi riputasid kohe reklaamid tänavatele üles. Et suitsetamine on lubatud. No kui sinu Saksamaa näidet vägisi Eestimaa peale kantida, siis keskerakonda peaks järgmistel kohalikel omavalitsusel tabama täielik häving sest kõik viinasõbrad, keda Eestis statistika järgi peaks päris palju olema, võivad ju niimoodi kätte maksta alkoholipiirangute eest. Jah, kuigi Eesti oludes ei saa seda päris üle ka üle kanda ja, ja noh, ma arvan, et kui me vaatame siin praegu ikkagi inimeste eluiga, eriti meeste eluiga 66 aastat, siis keskmine eluiga, siis, siis ma arvan, et, et siin võib nii mõnedki aastad alkoholi arvele panna küll. Noh, tegelikult on nendel lehekülgedel ka see nagu põhiretsept, mis sellest olukorrast nagu välja viib, sellest langustrendis, ehk siis see, et Eestil kui väikeriigil peab olema mingi oma kindel retsept või, või, või kontseptsioon mis, mis siis edasi saab, et millele panustatakse, kuidas ennast maailmas näidatakse, kuidas positsioneeritakse nahakoolis. Keelud käsud tõenäoliselt seda ei ole, ei ole. Aga just, et, et noh, ma tea, olgu siis selleks Eesti nõndanimetatud Eesti Nokia või mis iganes, aga noh, selline kindel Kauaaegne plaan, mille nimel siis ühiskond teeb tööd? Et noh, meie ju ettekujutus on see, et me laseme maksud alla ja, ja liberaliseerimine majanduse ja siis kõik hea toimub iseenesest, aga aga tuleb välja, et tuleb ikkagi rohkem pingutada, et me peame läbi mõtestama selle, mida me teeme, see on minu meelest nagu põhisõnum sellel kahel leheküljel täna Postimehe AKs elundid. Tähendab, et see tulumaksu langetamine enam efekti ei anna, eriti veel, kui majandus enam ei kasva senises tempos, nii et ma arvan, et siin on päris tõsine küsimus, et kui ühel hetkel majandus enam üldse ei kasva ja tulumaksu ikkagi langetatakse, siis tuleb hakata riigieelarvet koomale tõmbama ja see saab olema nüüd Eesti riigile küll väga valus hoop. See, see on väga valus ja mõningatest jutuajamistest Eesti majandust väga hästi tundvate inimestega. Võin öelda, et nemad ütlesid seda, et tegelikult, ega see maksuprotsent ei olegi enam nii tähtis, et, et see, millele rõhub Reformierakond oma valimiskampaaniasse käibemaksu alandamine, jaa jaa, maks, üldine maksude liberaliseerimine, alandamine jah, vabandust, tulumaksu alandamine, jah. Siis siis noh, see ei, see ei ole enam määrav, määrav on innovatsioon, innovatsioonipõhine majandusse. See, kuidas suudetakse rakendada haridust majanduses, et Eesti ei oleks enam sellise odava allhankemaa ja, ja see on ilmselt probleem, millega erakonnad peavad tegelema. Et Reformierakond jätkuvalt ettevõtjate usaldust üleval hoiaks ja püsiks nii-öelda pildis, et tema toetusprotsendid ei kahaneks. Aga see jutt sellest, et me alandame makse ja siis muutub iseenesest kõike heaks, et see praeguse majandusmudeli puhul ja ka maailmas enam ei tööta. Ja kahjuks neid samme, mis innovatsioonile viiks, mina kahjuks praegu küll praeguse valitsuse või ka varasemate valitsuste sammudes küll ei ole näinud, et oleks tehtud märkimisväärseid samme, mis oleks viinud nii-öelda innovatsiooni innovatsiooniteele, Eesti kahjuks on see nii. No minu meelest alles peaminister ju kinnitas siin teleintervjuus Brüsselis toimunud Euroopa ülemkogul, et Eesti on kordades rohkem panustanud teadvusele eelarve raha kui, kui seni. Nii et vähemalt. Võrreldes Soomega võrreldes seda kaupa riikidega on see kordades väiksem summa võrreldes võrrelduna riigieelarve mahuga. Noh, ühes mõttes on kindlasti Peetril õigus, et peaminister sai Euroopa Liidu ülemkogul tõesti palve Sloveenia peaminister, kes on siis eesistujamaa kõneleda peaministrite lõunal sellest, et, et kuidas Eesti on täitnud siis Lissaboni strateegia eesmärki. Ma panin strateegia, mida ta Toomas Hendrik ja see kaks päeva varem Strasbourgis väga teravalt kritiseerinud Jah, aga Eesti Eesti seisab nagu selles edetabelis väga hästi just just selle kasvutendentsi poolt või noh, selle poolt, mida on siis tehtud selle selle strateegia elluviimiseks seisab siis ees selle strateegia viimane osa, ehk siis aastast 2000 82010 ja ja enne nii-öelda selle lõpusirgele minekut on eesti asend küllalt hea. Aga see ei välista ikkagi seda, et kaugemas perspektiivis on tegemist ikkagi suuremate probleemidega ja ja mingil ajal hakkavad just need mahajäämus ka selle keskmise elu ja, ja, ja elukvaliteedi osas nagu kätte maksma, et et siis peab vaatama, mis siis edasi. No vaadates veel seda, mida Postimees on nüüd inimarengu indeksi kohta kirjutanud, siis üsna teravalt on esile kerkinud ka muulaste ja eestlaste vahelised suhted, et ja, ja nii-öelda muulaste enesemääratlus samuti siis eesti ja vene keele kasutamise temaatika, et siin ka näiteks Mati Heidmets toob toob välja selle, et et muulastele on on, on oluliselt keerulisem ennast Eesti ühiskonnas teostada kui eestlastel, ta toob ka siin mitmed põhjused välja, ta ei ütle, et need on päris rahvusliku laadega. Ta ütleb, et et, et vene keelt kõnelevad inimesed ei ole nii hästi nii-öelda selle kapitalistliku keskkonnaga kohanenud, kui eestlased. Noh, see siin on kindlasti mitu otsa, et ühest küljest tõepoolest, et vene keelt kõnelevad inimesed või muulased on kindlasti halb sõna, aga ütleme siis Eesti keelt emakeelena avaldavad inimesed selline sõnalohe, siis on teistsuguses meedia väljas ja nendeni võib-olla kõike ei jõua üldse, mis seostub selle kapitalistliku maailmaga ja seetõttu tulevad paljud asjad neile nagu teravamalt kätte, et igasugused muutused igasugused kas või noh, bensiini, hinnatõus ja, ja nii edasi, siis see tabab neid valusemini. Sest et noh, kui nad jälgivad, ütleme ainult vene telekanaleid, siis noh, seal neid nii teravalt esile ei tule ja noh, Venemaal on jätkuvalt ikkagi kui me räägime kütusehindadest, need kütusehindade hinnad on ikkagi odavamad kui meil ja, ja kõik muu, et see Eestiga seotud, see issi kestus nendeni nii hästi jõua. Noh, teine asi on muidugi see, et, et, et olgem ausad, ega paljudel juhtudel ikkagi vene keelt kõnelev elanikkond ei ole ka ise tahtnud oma soovi väljendanud integreeruda, et kui ikka ei taheta keelt ära õppida, siis siis ikkagi õpita ja me võime siin teha igasuguseid programme ja lõimumiskavu ja nii edasi, aga või puudub see soov, siis, siis on väga raske ikkagi edasi liikuda. Aga noh, muidugi see on selline poliitiline asja külge. Aga samas inimarengu aruanne toob välja selle, et eesti ja vene Keele vahelduv kasutamine, et siis teised rahvusrühmad, välja arvatud eestlased teevad seda lausa 63-l protsendil ehk siis 63 protsenti mitte-eestlastest kasutavad eesti ja vene keelt vahelduvalt. No elame, keele juurde jõuame, aga ma natukene Poloniseeriks Erki sinuga selle koha pealt, et venelased venekeelsed elanikud siis mida iganes nimetada kohanevad raskemini muut muutustega ühiskonnas, minu meelest ei ole paremaid kohanejad kui tegelikult venelased, nad on kohanud igasuguste oludega, nagu nad on nõukogude liidus kohanenud 50 aasta jooksul igasuguste asjadega, Nad oskavad sealt välja tulla tunduvalt paremini kui eestlased igast olukorrast kasvatama kurke, kaalikaid, mida iganes, elavad üle näljahädad ja, ja veel kiidavad valitsus takkaotsa. Ja mis puutub Eestis elavatest venelastesse, siis minu sellised spuraadilised tähelepanekud on küll sellised, et omas keskkonnas ehk oma omavahel ja oma gruppides saavad nad väga hästi hakkama. Nad on väga edukad ärimehed, just madalama astme ärimehed, ütleme, ärikad isegi. Ja, ja selles keskkonnas, kus nemad elavad, tulevad selle asjaga võib-olla paremini, isegi toima, kui, kui eestlased, kellel võib-olla ootused on kõrgemad. Noh, see on nii ja naa, kui saab jälle vastu vaielda, äkki siin saates võib ka vaielda, siis sinna sai peabki välja siis vaidleme, et tõepoolest, siin on võib-olla märksõna see oma keskkond ja oma keskkond on kindlasti venekeelsetel kannatajad kanal, erinev sellest, mis on, mis on meil ja, ja noh, see me teame seda Venemaa ärireeglistiku või äriõhustikku, et noh, reegleid ei ole, et ühesõnaga see, kes on see, kes on tugevam, see võidab sõltumatut kohtusüsteemi ei ole ja ühesõnaga see, kes maksab kohtunikule rohkem see, see siis saabki eri ajada seal laias laastus nii ja, ja kindlasti on ka ausad ettevõtjad, aga aga suuremal määral see ikkagi niimoodi on. Ja kui nüüd hüpatakse siis äkki euroopalikku väärtuste ruumi, kus on selgelt lepingud, kus on paberid, reeglid ja kus on ka sõltumatu kohtusüsteem, kus ikkagi ka majandust suures osas reguleerib Euroopa Liit ja me peame brüsseli direktiividega arvestama, siis seal tekivad muidugi probleemid, see on, see on see on selge. Et, et tõepoolest venelased on ettevõtlikud ja saavad hakkama, aga tõepoolest ainult oma keskkonnas. Aga nad moodustavad väga kiiresti oma keskkonna igal pool, kuhu nad natukene, kui rohkem kui üks satub. No ärme räägime suurtest näidetest, kas või Ameerika ühendriikidest majamist või, või siis Euroopa pealinnades, kus nad on kiiresti oma kogukonna moodustanud, aga kui vaadata näiteks kas või Eestis toome lihtsa näite. Kui sa oled haiglas suitsunurgas, tekivad kohe vene kollektiivid, võõrad inimesed saavad kokku ja kohe tekib rokk. Kui nad hakkavad omavahel suhtlema, neil on kohe omavahel teemal eestlased, neid võib-olla isegi arvuliselt rohkem konutavad omaette nurgas, seal nendel mingisugust sellist kollektiiv ei teki või võtame kasvõi ujula, näiteks kui inimesed lihtsalt mullivannis. Ka väga lihtne näide. Kui on, kui mullivannis kaheksa inimest, nendest viis on venelased, siis nemad moodustavad kohe kogukonna, nad hakkavad omavahel rääkima, võõrad inimesed hakkavad rääkima igasugustest asjadest ärist, lastest ja mida edasi? Eestlased, eestlaste kunagi sellist asja. Ma saan aru, et te väidate nagu seda, et, et selliste sellised laiapõhjalist integreerumist ei saagi nagu toimuda, kuna kuna vene inimene oma loomult on selline sissepoole suunatud kogukondliku käitumisega käitumismalliga. Ei, ma arvan, et ikka saab ja, ja ma arvan, et noh, laias laastus Eestis ikkagi see toimib, aga see võiksid paremini toimida ja kui võtta nüüd ikkagi see inimarengu aruanne selles kontekstis, milles räägime siis ega kaua aega niimoodi Eesti majandus nagu vastu ei pea või ei ole konkurentsivõimeline, et meil on nagu kaks kogukonda ja iga kogukond töötab eraldi ja tõesti siin on viidatud nende palgavahepeale eestlaste ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel. Et noh, poliitiliselt on see üks asi, see on selline hell teema, aga kui me võtame majanduse, siis on selge, et, et see olukord ei ole normaalne, et ja noh, majandusele oleks kasulik, kui need palgavahesid ei oleks. Ja kus iga inimene tõesti tööjõuturul tunneks ennast täisväärtuslikuna. Et siis oleks majandusele ju kõige tasuline. Aga kui ma tohin natuke intreageerida, kas me aasta tagasi enne aprillisündmusi oleks ka rääkinud sellisel moel kahest kogukonnast ja, ja ütleme nii avatult, nendest probleemidest või, või mind ikkagi nendest mööda ja leitajate pigem pigem selles vallas nagu probleeme ei ole? No mööda minnakse ka praegu ju tegelikult, et et Eesti poliitikud on juba jõudnud ära unustada, mis siis aprillis 2007 toimus ja ja kõik need toredad jutud, mis räägiti kohe vahetult pärast neid sündmusi, et on vaja avada venekeelne telekanal ja ja muulastega rohkem tegeleda ja nagu reaalselt neid lõimuda ja nii edasi, noh praeguseks on see kõik kadunud, aga, aga see on ju kõik kunagi olnud, tegelikult mõtlesin üks sellepärast, et noh, aprillisündmused 2007 tõid need teravalt välja, aga noh, mingil määral neid asju nad ka varem, et nüüd ju veebruaris Kosovo kuulutas välja oma iseseisvuse, aga meenutagem seda, mis oli 99, kui nato asus Serbia armeed Kosovos pommitama pommitas siis ka Belgradi siis tuli ka väga selgelt välja see erinevus eestlaste ja venelaste vahel, et kui venelased käisid ikkagi Ameerika saatkonna ees Ameerika lipp põletamas, siis eestlased olid selgelt NATO poolel ja, ja, ja ei saanud üldse aru, mis toimub, see juba siis räägiti sellest, et need kogukonnad nagu omavahel ei haaku. Küsimus on selles, kas siis midagi tehti ja tundub, et vist väga ei tehtud. Aga küsimus on selles Mida siis nagu tegema peaks? Ega, ega nagu vägisi armastama ei pane ju see meie riiklikud programmid, mis on integratsioonile ju olnud suunatud juba aastaid ja kuhu on miljoneid ja miljoneid uputatud, ei ole ju mitte mingisugust tulemust andnud, see asi peab ikka olema ju kahepoolne, ehk siis vastastikune see, keda sa integreeritud, ka tahtma, integreeruda, aga kui ta integreeruda ei taha, siis sa võid ette võtta mida tahes aga ta ei integreeru ikkagi. Kui tohib, ma tsiteerin siinkohal rahvastikuminister Urve Palot, kes siis, kui ta ametisse astus rääkis ühes vikerraadio pikemasse saatesse nii-öelda nendest integratsiooni mudelit ja siis tema ütles, et kõige parem mudel on see, kui eestlased, venelased töötavad ühes firmas koos ehk teevad siis koostööd, et et selline koos töötamine oleks, oleks nii-öelda tema hinnangul kõige parem võimalik integratsioonimudel. No mina töötan koos venekeelse elanikkonna esindajatega, meil tuleb ju ka venekeelne Postimehes ja meil sellel pinnal ei ole nüüd küll mingisuguseid probleeme ja võib-olla võib-olla selles plaanis on tal isegi õigus, sest sest nii eesti kui vene Postimehe töötajad käivad ka koos väljas minu teada kuskil baarides ja veedavad koos vaba aega, nii et võib-olla jah. Aga Ma arvan ka, et, et vägisi ei saa kedagi armastama panna. Küsimus on minu arvates selles selles astmes, et kui palju neid Eesti poliitikud peaksid sellega tegelema ja, ja ja kas nagu noh jääda ainult selle uskumuse najale, et, et kedagi ei saa panna lõimuma või saaks ikkagi veel midagi teha. Noh, küsimus on tõesti need, mille, millise suuname, valime. Jah, küsimus. See on niimoodi püstitanud ka ju tegelikult professor Mati Heidmets, kes ütleb, et Eestil on kaks valikut. Üks on see, kas laseme asjadel kulgeda seda nii, nagu nad kulgevad ja mõtleme ette vaid poole aasta või aasta peale ja teine valik on, et hakkame oma tulevikku teadlikult kujundama. See on see, see on see küsimus, mida me siinkohal esitame koos professor Heidmetsaga ja põhjalikumalt. Inimarengu indeksi teemat käsitleb kindlasti järgmise nädala ajakirjandus, sellepärast et siis avaldatakse ka põhjalikumad numbrid, on sellesama indeksi kohta, kuid minnes teemadega edasi, kui ma siin juba nii-öelda Venemaa ja vene keelt kõnelevate inimeste teemat puudutasime, siis võib-olla lühidalt käsitleks ka ka seda, mis juhtus sellel nädalal Moskvas, kui seal käis välisminister Urmas Paet ja kohtus ka Venemaa asevälisminister Vladimir Titov. Iga arutati kõikvõimalikke kerkinud probleeme ja našistide viisapiiranguid, aga peale selle kerkis üles ka küsimus, kas president Toomas Hendrik Ilves ja Venemaa president mitriin Medvedjev võiksid kohtuda ja seda siis suvel, kui Hantõ-Mansiiskis toimub soome-ugri rahvaste kongress igal juhul president Toomas Hendrik Ilvesele. Erinevalt eelmisest aastast on siis sellel aastal see kutse saadetud. No kutse vist kavatsetakse saata kutse kutse kavatsetakse ei ole kohale jõudnud, sellepärast et ma tean, kuidas see uudis hakkas arenema. Ise olin töö juurest eemale ja lugesin internetist uudistevoogu. Ja järsku potsatas, ma ei mäleta enam, millisesse portaali pealkiri, et suvel on võimalik, et toimub presidentide Medvedjevi Ilvese kohtumise tohobiled oligi niimoodi, et käis välisminister Moskvas ja lõige tippkohtumise välja, aga siis hakkas nagu uudist edasi kedrates hakkas arenema hoopis välja see versioone, et mitte ei toimu siis kahepoolset tippkohtumist, vaid on võimalik nende kahe presidendi kohtumine seoses soome-ugri päevadega, mis, mis juunikuus siis Venemaa piires toimuvad ja noh, see on nagu hoopis teine tera, et see, see ei ole nüüd presidentide ametlik kohtumine, vaid see on lihtsalt, et noh, see on umbes nii nagu kunagi aastaid tagasi, kui meie välisminister vist oli Siim Kallas ja Venemaa välisminister, oli Primakov, siis oli uudis selle kohta, kuidas kohtusid Kallase Primakov ja pärast tuli välja, et nad said kokku kui ühe lennujaama tualetis, et seal kõrvuti. Aga noh, see selleks. Aga samas on ju võimalik see, et nad istuvad tõesti seal ühel tribüünil, nende vahel istuvad Tarja Halonen ja Frans Chirdseni ja ja minu meelest ja nii, ja nii see, nii see kohtumine võib aset leida. Minu meelest ütles selle kohta väga hästi eilses Aktuaalse kaamera intervjuus härra Juškin, balti vereuuringute keskuse juhataja, et et see, et ilves kutsutakse nendele päevadele, et see on täiesti, oleks täiesti loomulik, et sellele midagi ebaloomulikku, et soome-ugripäevadele Eesti president, et võiks ju minna küll mitte ainult Soome ja Ungari president, nagu nagu eelmisel aastal. Aga et sellest ei saa välja lugeda mitte mingisugust erilist murrangut Eesti Venezuelas. Ja noh, see see, see murre või murrang on nagu meil tõesti selline nagu valge laev, et murrame läbi murrame läbi, et niipea kui keegi läheb Venemaale või mõni vene poliitik tuleb siia, siis kohe esimene asi, mida märkame rääkima, on ikka kohese võimalik murrang. Aga riikidevahelises poliitikas selliseid murranguid on ikkagi väga-väga haruldased asjad ja noh, välispoliitikat ei saagi niimoodi üldse teha, et tavaliselt et mingisuguseid murrangut kohe-kohe sünniksid. Noh, tõepoolest eelmise aasta Müncheni julgeoleku konverentsil, kus Vladimir Putin pidas selle kuulsa kõne seal oli ilves ja, ja istusid ka ühes saalis, siis üks rida oli vahet. Aga, aga keegi ei saa küll rääkida sellest, et nad oleksid omavahel kohtunud. Ja see kõne oli murra rahvusvahelises poliitikas, nagu me teame No Eesti-Vene suhete hetkeseisust ikka annab aimdust see, millest rääkisid Moskva kohtumisel välisminister Paet ja asevälisminister Titov. Mis oli siis Titovi sõnum või küsimus? Eestile olid ikka ekstra kotitanuschici admistenašist kotid, miks te Dmitri Ganini mõrva juuri lõpuni ja ikka needsamad vanad küsimused, mitte mingisugused uued perspektiivid täiendanud seal? Jah, ja ehkki noh, muidugi Paet vastas ka selles mõttes huvitavalt, et Vene poolel oli jäänud ilmselt mulje, et need tsisternid sadu 100 või sadakond, kes on siis mustades nimekirjades, aga paela vastus oli see, et et neid on tõesti ainult paarkümmend ja, ja, ja see on täiesti normaalne tava. Iseküsimus on muidugi see, kas nüüd Vene pool seda vastust aktsepteeris. Aga, aga ma arvan, et see Nassistide küsimus tuli Vene poolele selles mõttes ebameeldiva šokina, et nad ei uskunud seda, et see Schengeni asi toimib ja et Euroopa Liit toimib ka solidaarsuspõhimõttel. Noh, Venemaa poliitiline mõtlemine on jätkuvalt väga riigikeskne, mis tähendab seda, et üks riik lihtsalt otsustab midagi, teistel riikidel pole seal midagi pistmist, kui siis on, siis on sellised liitlasvõi alluvussuhted. Aga selline asi, et tõesti, et, et Schengen ongi selline solidaarsusel solidaarsuspõhimõttel rajatud süsteeme, siis see venelastele jõudnud nad arvasid, et Eesti võib lihtsalt jonni ta ja, ja et noh, nemad saavad ikkagi vabalt Euroopas reisida. Ei, no selge on see, et Eesti-Vene suhetes ei ole mõtet praegu oodata mingisugust murrangut, et öeldakse jäämäe tipust. Talunik on see, et mis nagu toimub nii-öelda rohujuure tasandil ja see, mille pärast ju tegelikult välisminister Paet Moskvas käis. Sellest nagu eriti palju enam ei räägita. See oli ju Eesti vabariigi 90. sünnipäeva tähistamine, selle maja oli rahvast, täismaja oli rahvast täis, hoolimata siin väidetavalt suursaadik Marina Kaljurand olevat kartnud. Kas üldse rahvast tuleb, aga vastupidi, rahvast on nii palju, et saali ei mahtunud ära ja ja need on need kontaktid, mis, mis mis asja edasi viivad. Tuletame kas või meelde seda, kui edukalt. Matti Nüganen on Moskvas. Elmo Elmo. Mati Rebane on tõenäoliselt ka Või siis Georg Otsa filmi linastus, mis nüüd on küll ka vastakaid reaktsioone Venemaal põhjustanud, aga, aga ikkagi, Georg Ots teatavasti on vennaste südamesse väga Sügava jälje jätnud, aga Erki nimetas siin juba Euroopa riikide solidaarsust ja, ja ma arvan See oleks, see oleks täiesti paslik koht selle teemaga jätkata, sest sel nädalal tõusis siis fookusesse ehk kõige kõige huvitavam oma teemana tavainimeste jaoks üks oluline lepe, mis kehtestab siis tõenäoliselt veel sellel aastal USA ja Eesti vahel viisavabaduse, aga tundub, et kõik on justkui kena, aga võta näpust. Euroopa komisjoni justiits- ja siseküsimuste volinik Franco Fratiini üsna teravalt sõna võtnud, et kuidas siis Eesti ja nüüd ka Tšehhi ja võib-olla ka mõned teised riigid lähevad Euroopa komisjonist ja Euroopa ühtsest välis- ja julgeolekupoliitikast niimoodi mööda ja hakkavad ise mingisuguseid kahepoolseid leppeid sõlmima. Et kuidas teie, kuidas teie nüüd vaatate sellele? Toomas Hendrik Ilves on üsna teravalt kritiseerinud juba juba Euroopa Liidu vanureid, kuigi ta ütleb, et et ei saa kuidagi jagada Euroopat uueks ja vanaks ja samas. Ja samas komisjon on jälle väga kuri, nüüd jälle Eesti ja Tšehhi peale, et me sellise leppe oleme sõlminud. No eks silmakirjalikkust ole muidugi mõlemalt poolt. Mis puutub nüüd Euroopa Komisjoni seisukohta, et kuidas, kuidas Eesti võis sellise asja üksinda ettevõte siis tuletagem meelde peaaegu peaaegu kõigil vist Euroopa Liidu nõndanimetatud vanadel olijatel on viisavabadus Ameerika Ühendriikidega, et kui välja arvatud, ega jah, et kui oleks tahetud siis ühist positsiooni kujundada, siis oleks pidanud ka ju ma tea, vanad riigid oleks pidanud siis ajutiselt loobuma sellest siis kooskõlastama mingisuguse ühise positsiooni. See on, aga see on nagu üks selline, millele ka ilves ju tähelepanu juhtis oma oma oma esinemises. Aga teiseks on, eks ta väikene Rehepappide Pole siis ka Eesti poolt, et samal ajal kui me räägime väga paljudes suurtes valdkondades vajadusest kujundada välja Euroopa Liidu ühtset poliitikat, siis viisaküsimustes me läheme nagu separaad sellele teele, aga samas samas võib ka öelda niimoodi, et ega nendes suurtes küsimustes ju mitte mingisugust märki, kui ei ole seda, ühtset poliitikat, tuleks, ma mõtlen siin gaasi ja naftapoliitikat näiteks ja miks mitte siis kui, kui selline praktika on Ameerika ühendriikidel olemas, miks mitte seda siis nagu kasutada, sest üks ei sega teist. Kuigi mulle tundub, et Euroopa komisjon on, on, on siin nagu selgelt nagu maha maganud ja nad ei taha ise nagu tunnistada, et, et midagi on täiesti selgelt tegemata jäetud, sellepärast et kui, kui vaadata, millest Franco Fratiini rääkis, siis ta rääkis ju sellest, et Me ei saa minna kohe otse läbirääkimistesse, me peame eelnevalt selleks Euroopa Liidu nõukogu luba küsima, aga küsimus on ju antud juhul selles, et sellel teemal on nii pikalt räägitud ja, ja kus on siis selle voliniku või ka Euroopa Komisjoni varasem initsiatiiv olnud, et minu arvates nagu nagu Eesti elanike silmis sellise sammuga kindlasti Euroopa Komisjon plusspunkte juurde võitnud ei ole, pigem on see kahjustanud Euroopa Liidu institutsioonide mainet. No peame vaatama ikkagi põhjusi, mis viisid selle viisavabaduseni ja, ja need on täiesti erinevad sellest, mida võib-olla Euroopa Komisjon oleks tahtnud näha, et Euroopa komisjon oleks võib-olla tahtnud tõesti näha seda, et viisavabadus USAga jõuab pärale jõuab nende riikideni uute liikmesriikideni pluss Kreekani siis võib-olla sellepärast, et Euroopa komisjon on pidanud edukaid läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidele. Tõde on ju selles, et see viisavabadus nendele uutele liikmesriikidele noh, eriti noh, Eestile kindlasti tuli ju sellepärast, et Eesti on liitlassuhetes USAga ja on saatnud oma sõdurit Iraaki ja Afganistani ja, ja on kõlanud Ameerikasse hääli lihtsalt, et et kuulge, et kui mõned Vana-Euroopa riigid, kes olid Iraagi sõjale vastu ja naudivad viisavabadust USAga siis miks ei tohiks siis need uued riigid, kes olid Iraagi sõja poolt ja saatsid ka sinna oma sõdureid, miks siis nemad ei tohi saada viisavabadust USAga, et et see on nagu põhipõhjus ja, ja noh, kindlasti see nii-öelda sellele vanale Euroopale ei meeldi. Ja ja sealt see tüli tüli tekkinud, et noh, sama sama probleem on põhimõtteliselt ka selle USA raketitõrje kilbiga, missuguseid siis vastavaid asutusi tahetakse viia Poola Tšehhi, et kas see on nüüd üleeuroopaline küsimus või on ainult see siis Poola ja Tšehhi kahepoolsete suhete küsimus USAga ja noh, jälle tüli üleval ja noh tõepoolest Euroopa poolt tundub see natuke silmakirjalik, et et kui räägitakse sellest, et Läänemere gaasitoru on üleeuroopaline projekt et, et, et selle on sõlminud siiski valgusejärgus Saksamaa ja Venemaa omavahel, noh, Eestit isegi ei teavitatud, sellest teavitati siis liiga hilja, siis Eesti pidi lihtsalt selle paratamatusega leppima piima ja, ja, ja nii edasi. Kui Angela Merkel tuleb kohtumiselt Putiniga teatega, et vaadake, et Gruusia ja Ukraina ei tahagi saada NATO liikmeks, sest rahvas on vastu, siis kas Eestiga kõigi konsulteeris selles avalduses, kui me tahame rääkida siis välispoliitikas, siis noh, siis ei võiks ju eeldada, et Euroopa Liit üheskoos selle avalduse ja kõige tipuks muidugi see siis kuidas Euroopa Liidu liikmesriigid on suhtunud Kosovo iseseisvus, et ka ka seal oli ju väga suuri erinevusi. Aga samas ma ma oponeeriks või pigem on, on seda teinud sinu kolleeg Erki, teie reporter Vahur Vahur Koorits on kirjutanud loo sellest, kuidas Eesti on loobunud siis nii-öelda New Yorgi tulede sära pärast Euroopa Liidu ühisest välispoliitikast ja ta leiab, et et väga tõsine probleem võiks meid ees oodata ka seoses suhetes Poolaga, kuna Poola 100 viisavabadust ei saa ja tõenäoliselt veel niipea sellistel tingimustel ei saa. Harrastajate viisast keeldumise protsent on seal ikkagi kuskil 20 juures poolas, samas Eestis on see kõigest neli protsenti, et, et ka sellisel juhul me jätame ennast nagu halba valgusesse nende Euroopa Liidu partnerite silmis. Pronksiööd on meid meid toetanud ja leiab siis ka ka Postimehe reporter Vahur Koorits seda, et et oleks pidanud ikkagi lähtuma sellest Euroopa Liidu ühisest välispoliitikast ja laskma Euroopa Komisjonil need läbirääkimised lõpule viia ja sellisel juhul oleks tõenäoliselt järgmise aasta alguses ka see viisavabadus Eestile tulnud. No enne saadet me siin naljatasime omavahel, et huvitav, miks näiteks Poola ei ole esitanud Eestile nooti diplomaatiliste suhete katkestamisega suursaadiku vaibalekutsumise pärast midagi säärast ei ole ju tegelikult juhtunud, vastupidi eile oli Poola kaitseminister siin ja lubas meie õhuturvet, et tagada isegi siin pärast aastat 2018 veel, kui, kui NATO oma sead lõpetab ja ei olnud ühtegi märki selle kohta, et poole kuidagi nagu Eesti peale selles mõttes oleks, oleks pahane olnud. No iseenesest see õhuturbe tabanud tagamine on tegelikult Väga huvitav, sellepärast, et NATO-l ja ka Poolal on selgelt lennukeid üle ja. Siis nad saavad Balti riikidelt Balti riikidelt nende lennukite ülalpidamiseks ikkagi märkimisväärse summa, siis see aitab neil nii-öelda. Kulusid ka katta, et, et see on nagu selline kahepoolne win-win, situatsioon, millest siiamaani on väga vähe räägitud. Noh, vanasti oli polg tanke üle, et meie üritasime neid osta, aga siis see hange ikkagi ei teost. Kindral Laaneots nutab need taga, neil oleks ikkagi jalaväe väljaõppeks, mõnda tanki vaja. Aga tagasi. Selle viisavabaduse juurde, noh, tegelikult see viisavabadus oli Poolas nagu küsimus Paarast tagasi, aga praeguseks tundub, et see on nagu, ära langenud ta nagu jätkuvalt kuskil olemas, aga, aga noh, see ei täida enam Poola ajalehtede esikülgi ja pealkiri, et poolakad nagunii väga tungivalt pressi enam seda viisavabadust USAga, et nii palju kui ma eile oli Poola saatkonna vastuvõtul nii palju, nii palju kui ma vestlesin, siis tundus, et nad olid noh, päris päris rahulikult selle viisavabaduse küsimuses. No 20 protsenti äraütlemisi on ikka ka midagi muud kui neli protsenti. Aga te olete siin toonud nüüd korduvalt välja seda, et rahvusvahelistes suhetes aumehelikkus ei loe, kõik lähtuvad väga selgelt oma isiklikest huvidest ja sellistest üsna. Üsna me pole mehelikkuse Schengen on just vastupidi? Ei, seda küll, aga, aga, aga samas on. Samas on ka teistsuguseid, teistsuguseid lähenemisnurki siin jutust välja tulnud ja, ja kui me nüüd läheks ühe selle nädala peamise välisteema juurde, siis ikkagi see, mis toimub Tiibetis on, on üsna suuresti oletuslikulaadisest, telepilti Tiibetist ei saa, on, on avalikkuse ette jõudnud mitmed fotod, rahutustest ja pealtnägijate kirjeldused ja samas täiesti vastukäiv informatsioon Hiina ametivõimude poolt. Mis teie hinnangul nüüd neid nii-öelda seal seal juhtuma hakkab. Kui ma siia stuudiosse sõitsin, siis kuulsin viimast uudist, et et esmaspäevane antakse siis kõigile rahutustes osalejatele võimaluse ennast ennast üles anda ja siis ootab meid, ootavad neid lihtsalt kergem karistus. Noh, tegelikult olümpiamängude valguses see, mis toimub Tiibetis, on ikkagi väga-väga. Olgem ausad, kui me ikka tahame korrektselt või enam-vähem korrektselt võrrelda, võrdlus tõmmata, siis see on võrdlus lääneriikide suhtumine Venemaasse seoses Tšetšeeniaga ja lääneriikide suhtumine Hiinasse seoses Tiibet. Ega seal olulist vahet ei ole. Välja arvatud siis see, et Tsetseenia sõda oli selline lühiajaline massimõrv ja Tiibeti okupeerimine on pikaajaline poliitika. Aga põhimõte on ikkagi sama. Ta hoitakse häid suhteid suure riigiga hoolimata sellest, millised olud, milline kord seal valitseb. Pekingi olümpiamängude lubamine Hiinale on ju täpselt sama, mis olümpiamängude lubamine sotsile taliolümpiamängudel vanasti Moskvale ja Moskvale, nii et see on nagu see see, ma nimetaksin seda jälle sõnaga silmakirjalikkuse. Aga see reaalpoliitika, mida, mida paratamatult maailmas praegu Näiteks ja noh, siin Eestis on natuke olnud ka debatt selle üle, et kas boikoteerida pekingi olümpiamänge ja noh, kohe on vastu kõlanud väga raevukalt häälel, et miks sportlasi karistada ja Neid intellektuaalne või ka poliitikuid, keda siis kes on siis kutsunud üles Baikotile või vähemalt sellele mõtlema siis neid on nagu sõimatud igasuguste sõnadega jaa, jaa, jaa ja, ja nii edasi, noh see ja see vaidlus ei ole olnud isegi väga ilus. Aga ma siiski tahaks nagu üles kutsuda siin, et, et ka eriti just nende Tiibeti sündmuste valguses, et ärme hakka siis kohe materdama neid, kes räägivad boikotist ja kes juhivad tähelepanu inimõiguste olukorrale Hiinas. Ja tõepoolest, sportlasi ei ole mõtet karistada, aga ei ole mõtet ka silmi kinni panna, et ja kui see asi läheb nagu ikkagi väga karmiks, et siis on nagu ikkagi suur nagu moraalne küsimus, et tõepoolest, et kas me siis lähme siis Pekingisse, marsime seal Eesti lipu all ja teeme näo, et kõik on väga tore ja hea ja siis samal ajal tõesti võib kuskil toimuda genotsiid või massimõrv ja ja meie nagu ei tee midagi, et et noh Ega me ei saagi midagi teha ei saa ja suure tõenäosusega juhtubki, aga me saame sellest. Me saame sellest vähemalt rääkida ja oma arvamust avaldada, et meie siin oleme ikkagi elame vabas ühiskonnas ja ei maksa siis nagu noh, täiesti nagu malakaga pähe virutada neile, kes, kes selles Tiina olukorrast räägivad, et, et noh, me, ma väga tahan loota, et me oleme kodanikuühiskond ja arvestame ka teistsuguste arvamustega Ja selge on see, et Tiibeti rahutuste otsene põhjus ongi ju olümpiamängude toimumine Hiinas ja sellega seoses need erinevad reaktsioonid, mis on ka läänest ju tulnud nende olümpiamängude korraldamise vastu, et see oli nagu tiibetlaste oli see tõukejõud, mis, mis, mis nad tegelikult tegutsema panigi. Nii et järelikult saab küll midagi teha, siis. Kui sa ütlesid, et et tõenäoliselt on väga palju noh, ütleme, tõenäolist riike, riigid ei hakka üleüldse neid olümpiamänge boikoteerima, sellel on väga mitu põhjust, aga aga võib arvata, et nii mõnedki sportlased ja võib-olla ka mõned budistliku budistlikud sportlased võivad otsustada neid olümpiamänge boikoteerida ja iga selline boikott kindlasti pälvib avalikkuses tähelepanu. No tegelikult nende sportlastega ongi vist siin kõige suurem küsimus üldse, et juba on saabunud signaalid, mida uurib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne assamblee, kes on saatnud välja ka vastava pressiteate, et mõnel maal on nagu siis rahvuslik olümpiakomitee kirjutanud sportlastele juba ette, mida ta tohib Hiinas öelda ja mida mitte. Poisid ja tüdrukud, hoidke oma suu kinni ja tehke sporti ja ärge midagi öelge. Ma väga loodan, et Eestis midagi sellist ei juhtu, et nagu sportlased lähevad ikkagi sinna või, või, või hakkavad sinna minema. Christian Ruhnule keegi midagi ette ei kirjuta. Tean rahnu rahnuks, aga noh, kui, kui keegi sportlane ütleb midagi, ma muidugi ma ei usu seda, et keegi nende ilmtingimata peaks hakkama nüüd kohe siin nagu avaldama oma arvamust, aga, aga noh, näotu oleks ka see, kui hästi Eesti sportlastele kirjutatakse ette, mida nad tohivad öelda ja mida ei tohi, et et ma väga loodan, et ei juhtu midagi sellist, nagu oli Berliini olümpiamängudel 36. aastal, siis kui, kui eesti võistkond tervitas Hitlerit Hitleri saludiga, et et midagi sellist nüüd Pekingis ei tuleks. Nii meil on aega veel paar minutit, kaks kampaaniat on käimas riigis, ma mõtlesin algul, et, et me yldse samba poolte vastu samba poolt ja vastu ja riigikogu liikmete palgad kõigepealt puudutas riigikogu liikmete palka, tänane Postimehes on ka sellele teemale ohtralt leheruumi pühendanud ja Priit Pullerits on siis viitsinud tegeleda teiste Euroopa riikide rahvaasemike palkadega ning on jõudnud üsna huvitavatele tulemustele näiteks Leedus teenivad riigikogu või siis see seimi liikmed meie riigikogu liikmetega võrreldes kaks korda vähem, aga see vist on pigem erand kui reegel, sellepärast et reeglina Euroopa riikidesse ikkagi rahvaosanikud teenivad päris hästi. Kuigi kui vaadata nüüd nii-öelda seda proportsiooni, kuidas riigikogu liikmete palk peaks võrrelduna keskmise palgaga tõusma, siis üsna pea hakkaks Eesti riigikogu liikmete palk minema mööda, aga Vana-Euroopa riikide parlamendiliikmete palkadest ja, ja see on küll nagu nagu märk sellest, et tõenäoliselt proportsioonid ja proportsioonis võrrelduna siis inimeste keskmiste sissetulekutega on riigikogu liikmete sissetulekud nii-öelda sellest sellest proportsioonist ja sellest inimeste jaoks aktsepteeritavad ja mõistetavas piirist väga selgelt väljas. Palk on muidugi riigikogu liikmete puhul väga oluline küsimus, aga ma arvan, et sellist kampaaniat ei oleks tegelikult ju toimunud või vähemalt ei oleks ta sellist kõlapinda leidnud, kui rahvas ei oleks riigikogu tööga laiemalt rahulolematu. Sel nädalal. Ja lisaks. Muuseas, selle inimeste rahulolu kohtu kohta riigikoguga minu meelest oli paar protsenti, kes ainult oli Üldiselt ollakse juua kohe kõikides riikides parlamendi tööga väga rahulolematud, aga ma tooks siia juurde veel ka kõik need lõhefileed ja ja, ja, ja võid teha mida iganes on ostetud kuskil Maxima maksimarketites ja Selverites ka olnud ikkagi väga selge signaal sellest, et, et et riigikogu liikmed ei ole usaldust ära teeninud. Aga kogu kurja juur on ikka, ma olen nõus, ma ei mäleta, kes, kolumnist kirjutas vist. Kalle Muuli kirjutas Postimehes et tegelik kurja kurja juur on ikkagi selles, et meie valimissüsteem on ajale jalgu jäänud. Et inimesed ei saa ikkagi ju tegelikult riigikogu valida nii nagu et saadikele nad valivad, et see esindab neid. Et tegelikult pannakse riigikogu praegu paika parteide tagatubades, see on nagu see küsimuste küsimus. Et see enam ei oleks, selleks tuleks süsteemi. Aga see, minu arvates ei ole see probleem, sellepärast et lõpuks, kui pannakse ikkagi ka üsna nagu avatud valimisnimekirjade tingimustes mingisugune nimekiri paika ja, ja vaadatakse, et igaüks peaks nagunii-öelda oma vastavalt oma hääle Tarvule sisse saama või välja jääma, siis siis ka sellisel juhul parteikontori toetus või toetus nendele, kes nende arvates võiksid edasi jõuda, on niivõrd jõuline, et, et need tagatippu mehed isegi kui nad on väga head inimesed ja suurepärased poliitikud ja asjatundjad, siis, siis nendel ei ole ikkagi suure raha vastu mitte mingisugust šanssi, sellepärast et avalikkuses promotakse lihtsalt teisi mehi. Noh, võib-olla siin on ka see, et, et kui 90.-te alguses riigikogu tulija tuli valimissüsteem ja siis ei olnud ju praegu seda majanduslikku olukorda, ma mõtlen just laenude osas, et praegu ju ilmselt ikkagi paljud saadikud on nagu ennast käsist-jalust vaheldanud mingite laenudega ja sõltuvad väga palju sellest, siis kas nad saavad selle riigikogu koha või mitte ja, ja see teeb nad vägagi sõltuvad sellest parteist, et mis, mis koha partei neile määrab ja, või missugust funktsiooni nad parteis täidavad. Ja noh, aga selle all tõepoolest kannatab see riigikogu kvaliteeti, et kui nagu mõeldakse ainult sellele, et kuidas oma laene tagasi maksta või kuidas ots otsaga kokku tulla siis siis muuks jääbki tähelepanu vähem. Hästi, aga Erki, kui palju teil nüüd allkirju koos on, mida te tõenäoliselt juba järgmisel nädalal ma saan aru riigikogu juhatusele tahate üle anda? Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli see number oli midagi 5000. Te jääte samba vastastele veel alla, aga sama vastased alustasid ka varem muidugi. Kogu nende allkirjade kogumise kampaaniaga on tehtud ainult üks asi, et Marju Lauristini sellele tähelepanu juhtinud, et see näitab, et Eestis on pead tõstmas kodanikku. Mulle meeldis Marju Lauristin õele kirjutas, et samba pooldajate ja vastaste nii hariduslik kui, kui vanuseline taust ja sotsiaalne taust on väga sarnane, et seega seega et me ei saa siin ikkagi rääkida, et üks ühiskonnakiht arvab, arvab ühtemoodi ja siis sellele vastandub nagu teine ühiskonnakihti, et pigem pigem need ongi need inimesed, kes on ühiskonnas aktiivsed ja nende nende sotsiaalne taust on suhteliselt sarnane. Aga mind. Huvitab pigem see, et mis tulemusele siis jõuab, president Toomas Hendrik Ilves, kes on need nii samba pooldajad kui ka vastased enda juurde kutsunud. Raske öelda, no ma loodan, et seal jõutakse meelsuse normaalsele kokkuleppele või mingisuguse kodurahuni, millest on ka nüüd viimasel aastal väga palju räägitud, sest noh, kui nii edasi, siis siis on selge, et, et sellest sellest sambast ei kujune eesti rahvast ühendavat monument. Pigem kujuneb sellest sambast eesti rahvast lõhestav monument. Nii et jah, kes võis arvata, et meil on vaja sambaga teha üks kodurahu foorum minu meelest Tallinna linn juba terve. Kodurahu hästi, kõik nii tänane saade on läbi, kell saab kohe 12 ja tänased rahva teenrid olid Erkki Bahovski. Peeter Kaldre ja Lauri Hussar ning me soovime teile ilusat laupäeva jätku.